3-14-53028/8 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(10)

K O H T U O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Sullin Otsuse tegemise aeg ja koht

23. märts 2015. a, Tallinn Haldusasja number 3-14-53028 Haldusasi OÜ Sepmar kaebus Maksuja Tolliameti 04.11.2014 maksuotsuse nr 12.2-3/014669-74 osaliseks tühistamiseks Menetlusosalised Kaebaja – OÜ Sepmar, volitatud esindaja advokaat Allan Valk Vastustaja – Maksuja Tolliamet, volitatud esindaja Martin Aas Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Jätta OÜ Sepmar kaebus rahuldamata. 2. Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 22. aprillil 2015. a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksuja Tolliamet kontrollis 16.04.2013 korralduse nr 12.2-3/14669-1, 25.10.2013 korralduse nr 12.2-3/14669-17 ja 14.01.2014 korralduse nr 12.2-3/14669-23 alusel Sepmar OÜ käibemaksu ja tulumaksuseaduse alusel tulumaksu ja töötajatele tehtud väljamaksetelt tuluja sotsiaalmaksu ning kohustusliku kogumisepensioni ja töötuskindlustuse maksete deklareerimise ja tasumise õigust ajavahemikul 01.09.2012 kuni 30.06.2013.

2. Maksuja Tolliamet koostas 04.11.2014 maksuotsuse nr 12.2-3/014669-74, millega kohustas Sepmar OÜ-d tasuma käibemaksu summas 9451,59 eurot ning tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt summas 48 121,28 eurot.

1. Maksuhaldur on seisukohal, et Sepmar OÜ ja Rekkur Puit OÜ vahel ei ole arvetel kajastatud tehinguid reaalselt aset leidnud ning Sepmar OÜ on teadlikult sisendkäibemaksu mahaarvamisel ja ettevõtluskuludena kajastanud oma raamatupidamises Rekkur Puit OÜ poolt tegelikkuses mittetoimunud tehingute eest esitatud arveid. Rekkur Puit OÜ rekvisiitidega arvetelt nähtub, et töö nimetuseks on märgitud kas kaevetööd, vundamendi soojustamine. Ühikuks on märgitud tk ja koguseks number 1 ning maksumus kokku, samas ei selgu kuidas ja millistest lähteandmetest lähtuvalt maksumus arvele kujuneb ja seda ei osanud väidetavate tehingute pooled selgitada. Mõnedel arvetel on töödeks märgitud ehitustööd ning viidatud lepingule nr 03/11-2012, ühikuks on samuti märgitud tk ning koguseks 1 ning maksumus kokku, kuid ei selgu kuidas ja millistest lähteandmetest lähtuvalt arvel näidatud maksumus kujuneb, ei osanud väidetavate tehingute pooled samuti selgitada. Ei ole eluliselt usutav, et mingi konkreetse töö tegemiseks võetud alltöövõtja ei tea, millal, kus ja milliseid töid ta teostama peab ning mille eest ta vastutab ja tasu saab. Ar-

2(10) vetel on näidatud tööde, mille mõõtühikuks on jooksev meeter või ruutmeeter, koguseks tk ja mahuks 1. Tööde väidetav tegija Rekkur Puit OÜ ei oska anda arvetel näidatud tehingute osas mingeid selgitusi. Eeltoodust tulenevalt seab maksuhaldur kahtluse alla ka arvetel kajastatud summade tegelikkusele vastavuse, sest puudub võimalus veenduda konkreetselt teostatud tööde liigis, koguses ja ulatuses ning isikutes, kes tegelikkuses töid teostasid. Tavapärases majandustegevuses eelneb lepingu sõlmimisele hinnapakkumine ja tehingupoolte vahel aktsepteeritakse hinnakalkulatsioon, mille alusel kujuneb lepinguline tööde maksumus.

Dimitri Moloditšenko antud seletusest ei järeldu, et ta oleks mingilgi viisil esitanud Sepmar OÜ-le hinnapakkumist. Maksuhaldur on seisukohal, et töövõtja esindaja, kes võtab tegelikkuses kohustuse tööde teostamiseks ja allkirjastab selle kohta konkreetse objekti ehituse alltöövõtulepingu, on tavapäraselt teadlik sõlmitud lepingu sisust ning kinnitaks ühtlasi ka lepingu sõlmimist. Käesoleval juhul ei kinnita Rekkur Puit OÜ juhatuse liige Dimitri Moloditšenko lepingu sõlmimist Rekkur Puit OÜ-ga. Maksuhaldur on seisukohal, et Rekkur Puit OÜ ei tegutsenud reaalse majandustegevusega.

Majandustegevus kui selline eeldab äriühingu kindlat asukohta, töötajaid, kui tegeletakse teenuse osutamisega, soetatud või renditud põhivara, majandustegevuse dokumenteerimist, aruandlust, maksude tasumist jne, mitte formaalset arvete koostamist. Maksuhaldur leiab, et Rekkur Puit OÜ on äriühing, kus reaalset majandustegevust ei toimunud ning Rekkur Puit OÜ rekvisiitidega väljakirjutatud arvetel puudus reaalne majanduslik sisu. Sepmar OÜ ei ole maksuhaldurile esitanud mingeid dokumente ega tõendeid, mis kõrvaldaksid maksuhalduri kahtluse, et Sepmar OÜ on teadlikult kasutanud oma raamatupidamises Rekkur Puit OÜ rekvisiitidega majanduslikku sisu mitteomavaid arveid.

Sepmar OÜ juhatuse liikme väitel suhtles ta Rekkur Puit OÜ-st väidetavalt Dimitri Moloditšenkoga, kes Sepmar OÜ juhatuse liikme antud seletuse kohaselt juhtis ja koordineeris töid objektil ning kellega koos vaadati tööd üle. Maksuhaldur on seisukohal, et Dimitri Moloditšenko oli samuti üks Sepmar OÜ poolt värvatud, tema kontrolli all tegutsev ja mitteametlikult töid teostav füüsiline isik, kelle ülesandeks võis olla materjalide ja tellingute objektile tarnimine. Maksuhaldur on seisukohal, hinnates selgunud asjaolusid ja tõendeid kogumis, et Rekkur Puit-ga väidetavatelt tehingutelt sisendkäibemaksu mahaarvamiseks kokku summas 1 672,74 eurot ei ole alust.

2. Analüüsides asjaolusid kogumis on maksuhaldur jõudnud seisukohale, et Sepmar OÜ kassast sularahas aruandvale isikule Alar Seppern väidetavate laenulepingute alusel teostatud väljamaksete puhul ei ole tegemist laenu andmise äriühingule UAB Talesa, vaid väljamaksetega, mille eesmärgiks on Sepmar OÜ poolt maksuvabalt raha väljaviimine äriühingust. Väidetav laenu andmine toimus 2012. aastal, seega ei ole eluliselt usutav, et 2012. aastal antud laenude kohta koostati alles 2014. aastal lepingud. Maksuhaldur on seisukohal, et kirjalikult vormistatud laenulepingud on koostatud tagantjärele, jätmaks vaid muljet väidetavalt toimunud laenutehingutest. Sepmar OÜ ja äriühing UAB Talesa vahel väidetavalt sõlmitud laenulepingud (25.09.2012 laenuleping nr 25/09-2012, 31.10.2012 laenuleping nr 31/10-2012 ja 31.12.2012 laenuleping nr 31/12-2012) on üldsõnalised. Laenulepingutes ja nende lisades ei ole tagasimaksete tasumise tähtpäevi, on ainult üldsõnaliselt öeldud, et laenusaaja kohustub tasuma laenuandjale intressi 0,005% aastas vastavalt lisas 1 toodud graafikule. Nimetatud graafikutes ei ole samuti kehtestatud tagasimaksete tasumise tähtpäevi, on näidatud tagasimakse kuu järjekorranumber, kuumakse summa, intressi summa, põhiosa ja laenujääk. Nimetatud graafikutes on laenu intressiks näidatud 0% aastas. Sepmar OÜ poolt äriregistrile esitatud 2012. aasta majandusaasta aruandes ei kajastu väidetavalt äriühingule UAB Talesa antud laen summas 80 549,74 eurot. Samuti ei ole Sepmar OÜ poolt esitatud raamatupidamisarvestuses kajastatud väidetavalt antud laenude osas arvestatud intressi nõuet 31.12.2012 seisuga. Eeltoodu kinnitab samuti maksuhalduri seisukohta, et esitatud laenulepingud on koostatud tagantjärele tõendamaks tegelikkuses toimumata tehinguid. Maksuhaldur on seisukohal, et väljamaksed (10 500,00 eurot, 28 861,96 eurot ja 40 000,00 eurot) kokku summas 79 361,96 eurot kuuluvad tulumaksuga (79 361,96x21:79=21 096,22 eurot) maksustamisele kui ettevõtlusega mitteseotud kulu.

3. Sepmar OÜ ei ole esitanud maksuhaldurile algdokumenti november 2012 aruandva isiku avansiaruandel kajastatud väljamakse summa 11 119,76 eurot kohta. Sepmar OÜ ei ole tõendanud, mis on antud väljamakse sisuks ja kas antud väljamakse on seotud ettevõtlusega. Eeltoodud as-

3(10) jaoludel on maksuhaldur seisukohal, et Sepmar OÜ on 30.11.2012 teinud kassast aruandvale isikule väljamakse summas 11 119,76 eurot, mille kohta tal puudub nõuetekohane algdokument. Maksuhaldur on seisukohal, et väljamakse kokku summas 11 119,76 kuulub maksustamisele tulumaksuga kui ettevõtlusega mitteseotud kulu. Sepmar OÜ Swedbank pangakonto nr 221030672818 perioodi 01.01.2013 kuni 30.06.2013 väljavõttelt nähtub, et sularahaautomaadi kaudu on välja võetud peamiselt 750 euro kaupa sularaha, samuti on pangakontolt pangakontoris välja võetud erinevas summas sularaha. Perioodil 01.01.2013 kuni 30.06.2013 on eelpoolnimetatud viisil väljavõetud sularaha konteeritud aruandva isiku kontole, mida igakuuliselt vähendatakse kassa kaudu ettevõtluse tarbeks sularahas soetatud kaupade ja teenuste eest hankijatele tasutud arvete alusel ning selle võrra väheneb aruandva isiku rahaliste vahendite jääk. Ülejäänud osas aruandva isiku kuludokumente esitatud ei ole ning aruandva isiku jääk suureneb pidevalt kuust kuusse. Analüüsides tõendeid kogumis on maksuhaldur jõudnud seisukohale, et Sepmar OÜ on 2013 aasta kontrollitaval perioodil teinud aruandvale isikule Alar Seppernile väljamakseid, mille kohta Sepmar OÜ-l puuduvad algdokumendid (välja arvatud kuludokumentidena esitatud ja hankijatele tasutud sularahaarved). Rahaliste vahendite väidetav kassasse laekumine on vastuolus Sepmar OÜ poolt pangakontolt tehtud toimingutega. Eeltoodud annab alust eeldada, et reaalselt raha ei ole raha kassasse sisse makstud, vastasel korral puuduks vajadus järjepidevalt raha välja võtta Sepmar OÜ pangakontolt. Maksuhaldur on seisukohal, et Sepmar OÜ tegi väidetava tagasimakse kassase formaalselt, jätmaks vaid muljet väidetavast tagasimaksmisest ning tegelikkuses reaalselt rahaliste vahendite tagasimaksmist ei toimunud ning tõendamata on Sepmar OÜ väide, et arvelduskontolt pidevalt välja võetud raha kasutati vaid ettevõtlusega seotud eesmärkidel. Maksuhaldur on seisukohal, et Sepmar OÜ poolt pangakontolt välja võetud raha kasutati 2012.a tegelikkuses mitte väidetava laenu andmiseks ja 2013.a mitte väidetavalt ärilistel eesmärkidel, vaid Sepmar OÜ erinevatel ehitusobjektidel töid teostanud isikutele töötasu, millelt on tööjõumaksud arvestamata ja tasumata jäetud, maksmiseks.

3. Sepmar OÜ esitas 04.12.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Maksuja Tolliameti 04.11.2014 maksuotsuse nr 12.2-3/014669-74 osaliseks tühistamiseks käibemaksu määramise osas summas 1672,74 eurot seoses Sepmar OÜ ja OÜ Rekkur Puit vahel toimunud tehingutega ning tulumaksu määramise osas summas 48 121,28 eurot. Kaebuse põhjendused:

1. Tehingud OÜ-ga Rekkur Puit. Kaebuse esitaja arvates ei saa Dimitri Moloditšenko hilisemat käitumist ja väiteid tõlgendada selliselt nagu OÜ Rekkur Puit reaalselt töid ei teostanud. Dimitri Moloditšenko ja OÜ Sepmar juhatuse liikme suhted halvenesid peale seda, kui OÜ Rekkur Puit töödega jänni jäi, mistõttu võib Dimitri Moloditsenko passiivsus s.h. maksuhalduri küsimustele selliselt vastates ja/või mitte vastates tuleneda isiklikest suhetest Alar Sepperniga. Dimitri Moloditšenko näol pole tegemist variisikuga, tal on ka teisi tegutsevaid äriühinguid ning vaidlus puudub, et Dimitri Moloditšenko ei saaks äriühingu juhtimisega ja/või ehitusteenuste pakkumisega hakkama. Rõhutame siinkohal, et Eesti Kaitsevägi oma 02.09.2014 vastuses kinnitas Dimitri Moloditšenko viibimist ehitusobjektil. Puudub vaidlus, et OÜ Rekkur Puit oli vaidlusalusel perioodil registreeritud käibemaksukohustuslasena. OÜ Sepmar näitas tehingute sõlmimisel üles äris nõutavat hoolsust, kontrollides müüja käibemaksukohustuslaseks olemist ning tegutsedes heas usus. Kaebajal on olnud igati põhjust eeldada, et arvel märgitud isik on ka tegelik teenuse osutaja ning tema ei vastuta tehingu teise poole maksuseaduste jms täitmise eest. Maksuhaldur ei ole põhjendanud maksueelist. Maksuhaldur ei ole näidanud, kuidas ja millises ulatuses toimiks õigusvastane maksueelis, mida saavutada püüti. Kui maksukohustuslane pole maksueelist saanud, siis puudub õiguslik alus maksu määramiseks. Maksuhaldur ei ole ka analüüsinud, millist kahju on riik saanud.

2. Maksuhaldur on seisukohal, et laenu andmine äriühingule UAB Talesa pole reaalselt toimunud, kuna kirjalikud laenulepingud esitati hiljem ning kuna laenulepingutes on juriidilisi puudusi ja kuna OÜ Sepmar majandusaasta aruannetes ei kajastatud koheselt väidetud laene. Kaebuse esitaja on seisukohal, et puudused laenulepingutes võivad parimal juhul näidata osapoolte juriidilist ebakompetentsust ja liigset usaldust laenusaaja vastu, kuid ei saa mingil juhul kinnistada maksuhalduri poolt toodud seisukohti. Antud juhul on tähtis laenulepingute olemasolu ja see, et mõ-

4(10) lemad osapooled kinnitavad laenusuhet. Ebatäpsused või vead raamatupidamisarvestuses ei saa olla põhjendatud aluseks maksusumma määramisel, eriti antud juhul, kui kõik asjaolud on loogiliselt selgitatavad ning OÜ Sepmar arvates eluliselt usutavad.

3. Kaebuse esitaja leiab, et 04.11.2014 maksuotsus ei ole õiguspärane. Maksuhaldur ei ole arvestanud ja uurinud kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid ning asjas kogutud tõendeid on hinnatud vääralt. Kaebaja on seisukohal, et asjas tuvastatud asjaolud ja kogutud tõendid ei kinnita maksuotsuses tehtud järeldusi.

4. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja esitas vastuväiteid üksnes kahe maksuotsuses sisalduva maksustamise episoodi osas, s.o ehitusteenuse soetamine OÜ-lt Rekkur Puit ja väidetav laenu andmine äriühingule UAB Talesa LDT. Eelnevast tulenevalt piirdub ka maksuhalduri vastus ainult kaebaja väidete analüüsiga.

1. Maksuotsusest nähtuvalt tuvastas maksuhaldur, et kaebaja teadis, et ehitusteenus ei olnud soetatud arvel näidatud OÜ-lt Rekkur Puit. Tegelikku teenuse osutajat maksuhalduril kontrolli käigus välja selgitada ei õnnestunud, kuid tõenäoliselt oli tegemist füüsiliste isikutega. Maksuhalduri hinnangul on selline teadlik tegevus, kus ostja kajastab maksuarvestustes tehingut isikuga, kes ei ole tegelik müüja ja saavutab seeläbi alusetu sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse, samuti käsitletav pettusena. Olukorras, kus on põhjendatud kahtlus maksukohustuslase osalemises maksupettuses, läheb tõendamiskoormus vastavalt MKS §-le 150 üle maksukohustuslasele. Eelnevast tulenevalt ei piisa maksuotsuses toodu ümberlükkamiseks väitest, et Dimitri Moloditšenko ütlusi ei saa mingi tõendamata konflikti tõttu usaldusväärseteks pidada. Maksuhaldur on toonud välja tõendite kogumi, mis tekitas temas põhjendatud kahtluse, et OÜ Sepmar teadis, et OÜ Rekkur Puit ei olnud tegelikuks ehitusteenuse osutajaks. Sellises olukorras peab kaebaja tõendama, et maksuhaldur eksis. Praegu kaebuses selline sisuline motivatsioon puudub.

2. Maksuhaldur tuvastas kontrolli käigus, et UAB Talesa LTD nimel tehtud väljamaksed ei olnud laen, vaid ettevõtlusega mitteseotud kulu. Kaebaja on maksuotsuses välja toodut vabandanud enda juriidilise ebakompetentsusega, kuid ei ole seejuures esitanud ühtegi põhjendust, mis maksuhalduri järeldused ümber lükkaks. Maksuhalduri seisukohti ei lükka ümber ka tagantjärgi, s.o peale maksuotsuse väljastamist, esitatud laenusummade kättesaamise kinnitused. Kirjeldatud dokumendid on kergesti fabritseeritavad ega sisalda usutavat selgitust, miks väidetav laen just sellistel tingimustel vormistati.

KOHTU PÕHJENDUSED

5. Kaebaja on vaidlustanud maksuotsusega käibemaksu määramise summas 1672,74 eurot seoses OÜ-ga Rekkur Puit toimunud tehingutega ning tulumaksu määramise kogu ulatuses. Kohus käsitleb esmalt kaebaja ja OÜ Rekkur Puit tehinguid (I) ning seejärel tulumaksuga maksustamist muude tehingute osas (II). Lõpuks lahendab kohus kaebuse ja otsustab menetluskulude hüvitamise.

I

6. Maksuotsuse punktis 1.5 (lk 17 jj) põhjendatud, et kaebaja ja OÜ Rekkur Puit vahel ei ole tegelikult tehinguid toimunud ja kaebaja on teadlikult neid arveid oma käibemaksuarvestuses kajastanud. Maksuhaldur tugineb järgmistele asjaoludele:

- Rekkur Puit OÜ juhatuse liige Dimitri Moloditšenko on andnud ütluseid, milles ta ei oska tehingu ega tehtud tööde kohta olulisi selgitusi anda, lepingu ja 03.04.2013 kirja sisu on talle tundmatu;

- lepingul on Rekkur Puit OÜ registreerimisnumber valesti märgitud;

- Rekkur Puit OÜ arvetel on tööde ühikuks märgitud „1 tk“; kuid ei nähtu, kuidas tööde maksumus on kujunenud;

- teostatud tööde akt nr 1 on allkirjastamata;

5(10)

- 03.04.2013 kirjas, millega Rekkur Puit OÜ on soovinud lepingu lõpetada, ei ole märgitud Rekkur Puit OÜ nõuet kaebaja vastu, kuid kaebaja on 15.05.2013 teinud ülekande väidetava lõppjäägina teostatud tööde eest;

- peatöövõtjast kaebaja projektijuhina töötanud B. B. seletuste kohaselt on Rekkur Puit OÜ talle tundmatu äriühing ning ta ei tunne Moloditšenko nimelist isikut;

- kaebaja peetud ehitustööde päevikus ei ole alltöövõtjana märgitud Rekkur Puit OÜ-d ega tema töötajaid;

- Rekkur Puit OÜ-l puudub reaalne majandustegevus.

Kohus märgib, et maksuotsuse lk 21 toodud hinnangu kohaselt on tegemist kaebaja teadliku tegevusega, kui kaebaja kasutas OÜ Rekkur Puit nimel väljastatud majanduslikku sisu mitteomavaid arveid oma maksuarvestuses. Riigikohus on 04.06.2013 otsuses nr 3-3-1-15-13 leidnud, et maksumenetlusega ja maksuotsusega ei peagi tuvastama, et maksukohustuslane osales maksupettuses. Maksuotsusest peab selguma, miks on maksuhalduril selline põhjendatud kahtlus koos nende asjaolude ja tõendite äranäitamisega, mis kahtlust põhjendavad. Maksumenetluses piisab mõistlikust kahtlusest, mida põhjendatakse ja mis on eluliselt usutav.

Riigikohus asus 02.06.2014 otsuse nr 3-3-1-27-14 punktis 11 seisukohale, et eeskätt tõendavad tehingu toimumist tõendid üle antud kauba või saadud teenuse kohta, tasumine müüja pangakontole, arve, tehingu kajastamine raamatupidamises ja maksuarvestuses ning (kontrollimisel) poolte kinnitused tehingu toimumise kohta. Sama otsuse punktis 14 asus kolleegium seisukohale, et reeglina ammenduvad maksukohustuslase võimalused tõendada tehingu toimumist maksuhalduri kahtluse korral üldjuhul tehingupoolte kinnituste, maksumenetluses antud seletuste ja kohtumenetluses antud ütlustega. Ka juhul, kui maksumenetluses on esitatud tehingut tõendavad lepingud, arved, maksekorraldused ning poolte kinnitused, ei tähenda see, et maksuhaldur ei võiks muude tõendite kogumisel või esitatud tõendite vastuolude ilmnemisel jõuda seisukohale, et tegelikult tehinguid raamatupidamises ja maksuarvestuses näidatud viisil ei toimunud.

7. Maksuotsuse punktis 1.5 on maksuhaldur oma hinnangu andmisel tuginenud valdavalt D. Moloditšenko ütlustele, mille kohaselt ei tea kaebajaga väidetavalt tehingu teinud ettevõtte esindaja tehingute detaile, ei oska tööde tegemist selgitada ega oska ka eesti keelt, milles dokumendid on koostatud. Kohus leiab, et nimetatud asjaolust ei piisa iseseisvalt maksupettuse kahtluse eluliselt usutavalt põhjendamiseks. Kaebaja on eriarvamuses (kd II tl 110) selgitanud, et kuna Rekkur Puit OÜ ei saanud oma töödega hakkama, siis leping lõpetati. Kaebuses on kaebaja täiendavalt välja toonud, et seetõttu võis olla D. Moloditšenko motiiviks valeütluste andmisel olla pahameel kaebaja vastu. Kohus leiab, et tegemist on asjakohase selgitusega, mida maksuotsuses ei ole arvestatud. Samuti on eriarvamuses (samas) selgitatud ka seda, et D. Moloditšenkole tõlgiti leping ja lepingu lõpetamine vene keelde suuliselt, millega on ka üks maksuotsuses viidatud vastuoludest vähemalt osaliselt kõrvaldatud.

Riigikohus on 02.06.2014 otsuse nr 3-3-1-27-14 punktis 14 leidnud, et kohtul tuleb tõendites [ütlustes] esinevaid vastuolusid hinnata, veendumaks, et need ei ole põhjustatud inimlikest eksimustest või seletatavad muul eluliselt usutaval viisil. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja enda juhatuse liige on andnud põhjalikke selgitusi nii lepingute, arvete kui ka tehtud tööde kohta (kd I tl 70 jj, tl 78). Kohus ei pea maksupettuse kahtlust põhjendatuks, kui maksupettuse toimepanemist kinnitab peaasjalikult see, et tehingu teinepool tehingu detaile ei mäleta. Kui lubada maksupettuse kahtluse tuvastamist üksnes teise poole puudulike ütluste alusel, võiks see võimaldada maksuhalduri tegevuse ärakasutamist äripartnerile kättemaksmise eesmärgil. Kohus leiab, et maksupettuse kahtluse põhjendamiseks tuleb ära näidata oluline hulk asjaolusid (vastuolusid vms), mis on maksukohustuslase enda kontrolli all. Üksnes asjaoludele tuginemine, mille üle kaebajal puudub igasugune kontroll – teise tehingupoole ütlused ja majandustegevuse iseloom – ei ole maksupettuse kahtluse põhjendamiseks piisavad.

6(10) Eeltoodu ei tähenda seda, et kohus peaks usaldusväärseks kohtule esitatud D. Moloditšenko kirjalikke ütlusi (kd II tl 161, tõlge tl 166). Viidatud ütlustel puudub kuupäev ja selgitus, kellele ja millistel asjaoludel need ütlused antud on. Arvestades nende ütluste olulist erinevust maksumenetluses antud ütlustest, ei saa neid kirjalikke ütlusi ilma olulise põhjuseta pidada sama usaldusväärseks kui maksumenetluses antud ütlused või neist usaldusväärsemaks.

8. Kohus leiab seetõttu, et maksupettuse põhjendatud kahtluse tõendamiseks esitatud D. Molodit- šenko maksumenetluses antud ütlused ei ole iseseisvalt ega ka koostoimes teiste tõenditega piisavad maksupettuse kahtluse tõendamiseks, kuna kõrvaldamata on eluliselt usutav kahtlus, et D. Molodit- šenko on andnud eitavaid ütlusi mõnel muul põhjusel, kui tehingute mittetoimumine. Maksupettuse põhjendamiseks ei ole piisavad ka eksimus registrikoodis ja ühe akti allkirjastamata jätmine. Tegemist võib olla eksimustega. Mitmed eksimused koostoimes võivad kinnitada maksupettuse kahtlust, kuid selleks peavad need eksimused olema mingil määral ilmselged, süstemaatilised või ebausutavad. Ühe akti allkirjastamata jätmine ja registreerimisnumbri valesti märkimine neile tunnustele ei vasta. Ka ei saa lugeda eksimuseks seda, et Rekkur Puit OÜ 03.04.2013 kirjast puudub nõue kaebaja vastu. On eluliselt võimalik, et pooled ei olnud selle hetkeni veel oma vastastikuseid nõudeid välja arvestanud ja seetõttu ei ole neid ka kirjas kajastatud.

Kohus möönab, et maksupettuse kahtlust tekitab mingil määral see, et kaebaja projektijuht ei tea Rekkur Puit OÜ-d ega D. Moloditšenkot (kd II tl 17) ning Rekkur Puit OÜ osalemise kohta puuduvad märked ehitustööde päevikus (kd I tl 108 jj). Samas vastandub neile asjaoludele tellija kinnitus

D. Moloditšenko viibimise kohta objektil (kd I tl 104), mis on kooskõlas D. Moloditšenko ütlustega, et ta siiski mingitel kordadel objektil viibis (vt maksuotsuse lk 18 keskel, kd II tl 22). Kohus märgib, et D. Moloditšenko ei ole eitanud tehingute toimumist, vaid on mingil määral nende toimumist ka selgitanud – vt maksuotsuse lk 18: D. Moloditšenko tegeles objektil materjalide varustamisega; Rekkur Puit OÜ alustas sügisel, töötas talveperioodil, paigaldas tellinguid sügis-talvel; on ise objektil käinud 1-2 korda; teab, et objekti töödejuhataja on kaebaja poolt; mäletab arve tasumise tulemusel raha väljavõtmist jne (vt ka kd II tl 22 jj). Samas ei ole maksuhaldur seadnud tellija ehk Kaitseväe selgituste sisu kahtluse alla ega ole ka esitanud põhjendust, miks tuleks see selgitus kõrvale jätta. Tõendite ilmselge vastuolu korral, kui ei ole põhjendatud, miks tuleks osad tõendid kõrvale jätta, ei saa maksupettuse kahtlust pidada põhjendatuks. Maksuotsusest ei nähtu ka piisavalt põhjendatuna kahtlus, et kaebaja on teadlikult maksupettuses osalenud.

9. Eeltoodu ei too kaasa siiski Rekkur Puit OÜ osas maksuotsuse tühistamist. Riigikohus on 14.12.2012 otsuses nr 3-3-1-33-12 selgitanud, et erandjuhtudel on võimalik puudulikult põhjendatud haldusakti tühistamata jätta, kui on ilmselge, et haldusorgan peaks vaidlustatud haldusakti uuesti välja andma. Viidatud lahendist tuleneb, et jõusse on võimalik jätta ka puudulikult põhjendatud maksuotsus.

Vastustaja on vaidlusaluses maksuotsuses tuginenud muu hulgas ka sellele, et Rekkur Puit OÜ arvetel on tööde ühikuks märgitud „1 tk“; kuid ei nähtu, kuidas tööde maksumus on kujunenud, sealjuures on ole esitatud ka tööde akte või need on allkirjastamata. Kuna maksuhaldur on nimetatud asjaolule tuginenud juba kontrollaktis (lk 18 lõpus, kd II tl 76 pöördel), on kaebajal olnud võimalik vastava asjaolu suhtes esitada ka oma seisukoht. Kaebuses on kaebaja leidnud, et ebatäpsused raamatupidamises ei saa olla põhjendatud aluseks maksusumma määramiseks.

Riigikohus leidis 17.03.2015 otsuses nr 3-3-1-76-14 järgmist:

- Kaebaja maksuarvestuse aluseks võetud arved ei vasta käibemakskohustuse ega tulumaksukohustuse määramisel arvetele kui algdokumentidele esitatavatele nõuetele, mistõttu on kaebaja sisendkäibemaksu arvestanud alusetult ja jätnud tasumata tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetelt. Arved ja muud dokumendid ei võimalda kindlaks teha ja kontrollida väidetavate majandustehingute sisu (puudub tehingu kirjeldus või nimetus) ja nende tehingute arvnäitajaid. Kolleegiumi arvates oleks maksuotsus piisavalt põhjendatud ja õige ka siis, kui selle aluseks

7(10) oleks üksnes majandustehingute sisu puudulik kajastamine. Sellise lähenemise korral poleks määrava tähtsusega, kas vaidlusaluseid töid tegid kaebaja töötajad või mitte ja kas kaebaja teadis või pidi teadma, et arved on esitanud äriühingud, kes tegelikult neid töid ei teinud. ka puudused teenuse kirjeldamisel panevad tõendamiskoormuse kaebajale (p 15).

- Arvetele majandustehingu sisuna märgitud "teenused" ja "tööd" ei kajasta konkreetset teenust, vaid abstraktselt ja umbmääraselt teenuse liiki. Seda etteheidet ei kõrvalda teenuste sidumine konkreetse ehitusobjektiga, sest teenuse sisu see ikkagi ei kirjelda. Arvele tuleks vähemalt märkida viide dokumendile, kus on toodud teenuse piisavalt üksikasjalik kirjeldus ja arvandmed. Teenuse kirjeldus on siis piisavalt üksikasjalik, kui sellega tagatakse teenuse identifitseerimise võimalus ja teenuse saamise kontrollitavus. Arvandmed täiendavad teenuse kirjeldust ja peavad võimaldama kontrollida teenuse mahu usutavust ja konkreetset teenust identifitseerida. Olukorras, kus teenuseid väidetavalt osutanud äriühingutel ei ole reaalset majandustegevust ja nad on esitanud kaebajale võltsarved, on kõrvaldamata olulised puudused arvetes piisavad, et tuua kaasa maksukohustuse tekkimine ostjal, s.o kaebajal (p 16).

- Teenuste osutamise eest esitatavatele arvetele kehtivaid nõudeid ja nende eiramise tagajärgi on kolleegium rõhutanud ja selgitanud korduvalt (vt nt kohtuasjades nr 3-3-1-81-12 (p 11), 3-3-1- 57-13 (p 13) ja 3-3-1-65-13 (p 20) tehtud otsused, samas). Asjas nr 3-3-1-81-12 tehtud otsuse punktis 11 on kolleegium märkinud: "Kolleegium selgitab, et KMS § 4 lg 1 p 1 alusel loetakse käibeks teenuse osutamist ettevõtluse käigus ja § 11 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel on teenus saadud päeval, mil toimus teenuse osutamine või selle eest tasumine. Neis sätetes peetakse silmas konkreetse, oluliste tunnuste abil identifitseeritava teenuse osutamist. Selles asjas pole kaebaja suutnud näidata, et ta on saanud OÜ-lt Y konkreetse teenuse, mis oleks identifitseeritav. Teenuse saamisega kaasneb õigus arvata nõuetekohase arve alusel sisendkäibemaks maha (KMS § 31 lg 1). Nõuetekohane on arve, mis vastab KMS §-s 37 sätestatud tingimustele. KMS § 37 lg 7 p-de 5 ja

7 alusel tuleb arvel märkida teenuse nimetus või kirjeldus, teenuse maht ja teenuse osutamise kuupäev. Kolleegiumi arvates ei vasta OÜ Y arve ilmselgelt neile tingimustele. Kui kaebaja olekski vaidlusaluse teenuse saanud, puuduks tal ikkagi sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus, sest mahaarvamine saab toimuda vaid nõuetekohase arve alusel." (p 17)

- Kolleegium on korduvalt selgitanud, et maksukohustuse määramisel on oluline eristada majandustehinguid kaupade ostu-müügi ja teenuste saamise-osutamise alusel. Haldusasjas nr 3-3-1-61-

14 tehtud otsuses (p 18) märkis kolleegium, et on varasemas praktikas rõhutanud, et kui äriühing on teinud väljamakse väidetavalt soetatud teenuse eest, kuid teenust osutanud isik ei ole usaldusväärselt tuvastatav, siis tuleb üldjuhul kogu väljamakse lugeda ettevõtlusest väljaviidud rahaks ning täies ulatuses maksustada. Teenuse puhul on hindamise kohaldamine tulumaksu määramisel võimalik üksnes erandina (vt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-27-14, p 32; nr 3-3-1-65-13, p 21; nr 3-3-1-42-13, p-d 16–18; nr 3-3-1-60-11, p 33). Selles asjas pole selgunud asjaolusid, mis kinnitaksid, et tegemist on olukorraga, kus erandina on võimalik maksusumma määrata hindamise teel (p 18).

- Kolleegium on seisukohal, et teenuste ostmise vajaduse tuvastamine ei mõjuta käibemaksu määramise õiguspärasust, sest sisendkäibemaksu ei võimalda maha arvata vaidlusaluste arvete puudused. Isegi kui leiaks tõendamist, et kaebaja ei saanud kõiki töid ise teha, ei saaks kolleegiumi arvates praegusel juhul tulumaksu hindamise teel määrata. Hindamise teel maksustamine eeldab ettevõtlusega seotud kulutuste hinnangulist tuvastamist, mida maksuhalduril ei oleks kolleegiumi arvates selles asjas olnud võimalik teha. Kolleegium rõhutab veel kord, et kui arvel pole näidatud tegelik müüja, on erinevalt kauba soetamisest teenuse ostmise puhul tulumaksu määramine hindamise teel võimalik üksnes erandjuhtudel (p 31).

10. Kohus leiab, et käesoleval juhul vastab maksuotsuses tuvastatu Riigikohtu selgitatud maksukohustuse tekkimise tunnustele. Ka käesolevas asjas on maksuhaldur tuginenud maksukohustuse tekkimise alusena KMS § 31 lg-le 1 ja TuMS § 51 lg 2 p-le 3 (lk 32 ja 35). Kaebajale väljastatud arvetel on tööde kogus „1 tk“ ning puuduvad täiendavad kirjeldused ja aktid (kd II tl 28-31). Ainus akt, mis on maksuhaldurile esitatud, on allkirjastamata (kd II tl 49 pöördel), mistõttu ei ole selle sisu ja autentsus kinnitatud. Seetõttu ei ole võimalik väidetavalt kaebajale osutatud teenust piisavalt identi-

8(10) fitseerida ning seega ei ole võimalik arvete ja muude dokumentide alusel piisavalt tuvastada majandustehingu sisu. Tegemist ei ole üksnes raamatupidamisliku ebatäpsuse, vaid maksuarvestuses kohustuslike elementidega. Kuna arved ei kajasta seega väidetavalt tehtud tehinguid, on käibeja tulumaksu määramine KMS § 31 lg 1 ja TuMS § 51 lg 2 p 3 alusel lubatud. Kuna kaebajale osutati teenust, mitte ei võõrandatud kaupu, ei ole võimalik käesolevas asjas tulumaksu määrata ka hindamise teel. Kaebajal on olnud võimalik avaldada arvamust nii viidatud õigusnormide kohaldamisele kui ka arvete ebapiisavusele juba kontrollaktile (lk 18 lõpus, kd II tl 76 pöördel jj) vastates. Kaebaja pole esitanud täiendavaid tõendeid, mis näitaksid vaidlusaluste majandustehingute sisu ja arvandmeid. Võrdlusena toob kohus välja, et Kaitseväele kui tellijale on kaebaja esitanud põhjalikud aktid tehtud tööde sisu kohta (kd I tl 90-93, 99, 101-102).

Kokkuvõttes on seetõttu maksuotsuse resolutsioon OÜ Rekkur Puit osas käibemaksu ja tulumaksu määramise osas õiguspärane ning maksuotsus ei kuulu selles osas tühistamisele.

II

11. Maksuotsusega on kaebajale määratud tulumaks järgmistes episoodides:

- väljamaksed Rekkur Puit OÜ-le;

- väljamaksed Alar Seppernile (laen UAB-le Talesa, maksuotsuse punktid 1.6.1 ja 1.6.2);

- dokumentaalselt tõendamata väljamaksed (maksuotsuse punktid 1.6.3 ja 1.7).

Väljamakseid Rekkur Puit OÜ-le ja neilt määratud tulumaksu on kohus kohtuotsuse I osas juba käsitlenud.

12. Väidetavalt UAB-le Talesa 2012. aastal tehtud väljamaksed on maksuhaldur lugenud raha maksuvabalt äriühingust väljaviimiseks järgmistel põhjustel (maksuotsuse lk-d 24-25):

- 21.04.2014 suulistes selgitustes teatas kaebaja juhatuse liige A. Seppern, et laenulepingud on suulised, samas kui 21.05.2014 edastas ta MTA-le kirjalikud laenulepingud. Maksuhaldur leiab, et seetõttu on lepingud vormistatud tagantjärele;

- lepingud on üldsõnalised, neis ei ole tagasimakse tähtaegu, intress on 0,005% aastas; maksegraafikus puuduvad tagasimakse kuupäevad ja intressiks on 0%. Laenulepingutes ja nende lisades on erinevused tagasimaksete osas. Tagasimaksete tähtajad on ebamõistlikult pikad, intress ebamõistlikult väike ning intressi ei arvestata kogu perioodi kohta;

- antud laene ei ole kajastatud kaebaja 2012. aasta majandusaasta aruandes;

- kaebaja aruandva isiku 2012. oktoobrikuu aruandes näidatud aruandva isiku poolt tehtud kulude põhjendamiseks tervikuna on esitatud UAB-ga Talesa laenuleping, arvestamata, et osa kuludest on aruande kohaselt laenu asemel sularaha ostuarved. Avansiaruandes on kajastatud laenu andmist 3 päeva enne kirjalikus laenulepingus ettenähtut;

- kaebaja raamatupidaja on andnud vastuolulisi ütlusi, millised dokumendid talle laenulepingu kohta esitati, sealjuures on need ütlused vastuolus kaebaja juhatuse liikme ütlustega. Ka on raamatupidamisandmed oluliselt erinevad lepingutest nähtuvatest andmetest.

Kohus märgib, et maksuotsuse lk 24 toodud hinnangu kohaselt on tegemist kaebaja eesmärgistatud tegevusega. Toimimine äriühingust raha maksuvabalt väljaviimisel saab olla üksnes tahtlik. Kohus möönab, et maksuotsuses ei ole selles osas kaebaja tegevuse kirjeldamisel kasutatud sõna „(maksu)pettus“. Sama väljendit ei kasuta ka maksuseadused, mis kasutavad hoopis väljendit „maksusumma tahtlik tasumata jätmine“ (MKS § 98 lg 1). Maksupettuse väljendit on kasutatud aga eelkõige kohtupraktikas. Maksupettuse sisuks ongi maksukohustuslase teadlik ja tahtlik tegevus maksude tasumisest või määramisest kõrvalehoidumisel. Seetõttu kuulub kohaldamisele sama kohtupraktika, mida kohus selgitas kohtuotsuse punktis 6. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et põhjendatud kahtlus ja eluline usutavus on sobivad kriteeriumid ka kaebaja teadliku tegevuse, eesmärgiga viia maksuvabalt raha ettevõttest välja, hindamisel.

9(10)

13. Kaebaja leiab, et laenulepingutes olevad puudused näitavad poolte juriidilist ebakompetentsust ja liigset usaldust laenusaaja vastu. Samuti, et vaidluse all ei ole laenulepingute olemasolu, mida pooled kinnitavad. Maksuhaldur ei andnud kaebajale piisavat tähtaega täiendavate tõendite esitamiseks. Asjas tuvastatud asjaolud ja kogutud tõendid ei kinnita maksuotsuses tehtud järeldusi.

Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga. Maksuhalduri kirjeldatud vastuolud ütlustes ja puudused lepingutes ei ole kõrvaldatavad üksnes viitega poole kogenematusele. Ka kogenematu ettevõtte puhul saab pidada eesmärgiks laenu andmisel siiski kasu saamist, mida vaidlusalustest lepingutest ei nähtu. Maksuhalduri kirjeldatud vastuolud lepingute ja lepingute lisade vahel ei saa olla tingitud kogenematusest, vaid tähelepanematusest. Sedasorti tähelepanematus on palju tõenäolisem olukorras, kus laenuleping sõlmitakse tagantjärele ja tehingu detaile ei kontrollita. Eluliselt usutavaks võib pidada mõne üksiku eksimuse olemasolu, kuid eksimused maksuotsuses kirjeldatud mahus seavad kahtluse alla tehingu olemasolu. Kaebaja väide teise poole usaldamisest on ka asjakohatu seetõttu, et laenu saaja UAB Talesa seaduslikuks esindajaks on samuti Alan Seppern (maksuotsuse lk 30), kes ei saanud olla samaaegselt laenuandjana kogenematu ja laenusaajana kogenud ettevõtja, keda laenuandja usaldas.

Sõltumata sellest, kas pooled lepingu olemasolu kinnitanud, on maksuhaldur välja toonud piisavalt asjaolusid, mis seavad poolte kinnitused ja tehingu tõendamiseks vormistatud kirjalikud dokumendid (lepingud) tegelikkusele vastavuse kahtluse alla. Tehingu toimumist on võimalik seada kahtluse alla ka siis, kui pooled tehingu olemasolu kinnitavad ning tehingu tõendamiseks on esitatud kirjalik leping. Maksuhaldur on maksuotsuses ammendavalt käsitlenud vastuolusid, mis seavad kinnitustest ja lepingutest sõltumatult tehingu toimumise elulise usutavuse kahtluse alla. Kaebaja ei ole ka toonud välja ühtegi asjaolu ega väidet, millega oleks selgitatud vastuolusid kirjalikes dokumentides, raamatupidamises ja isikute ütlustes.

Kohus nõustub ka maksuotsuse lk-l 30 toodud käsitlusega, et kuigi 21.08.2014 eriarvamuses soovis kaebaja 2-3 nädalat täiendavate dokumentide esitamiseks (kd II tl 110), kuid neid dokumente enne maksuotsuse tegemist 04.11.2014 ei esitatud. Maksuhaldur on soovinud neid dokumente esimesel võimalusel (kd I tl 84) oma 21.08.2014 kirjaga ning maksuotsuse tegemise ajaks oli kaebaja soovitud tähtaeg mitmekordselt möödunud. Seega on maksuhaldur andnud kaebajale piisava tähtaja tema seisukohti kinnitavate tõendite esitamiseks. Ka siis, kui kohtule esitatud tõendeid arvestada (kd I tl 52-55), ei kõrvalda need vastuolusid, mida maksuhaldur on maksuotsuses käsitlenud. Kohus nõustub maksuhalduriga ka osas, et nende tõendite esitamiseks kulunud aega ei saa pidada mõistlikuks olukorras, kus UAB-l Talesa ja kaebajal on ühine seaduslik esindaja.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et maksuotsus on ka väidetavalt UAB-le Talesa tehtud väljamaksete tulumaksustamise osas õiguspärane.

14. Täiendavalt on maksuhaldur maksuotsuse punktis 1.6.3 ja 1.7 käsitlenud 2012. ja 2013. aastal algdokumendita teostatud väljamakseid. Maksuotse lk 27 on põhjendatud, et kaebaja väited rahasummade kasutamise kohta krediidilepingute ja laenulepingute tarbeks on tõendamata. Ka nähtub raamatupidamisdokumentidest, et sularahas väljavõetud rahasummad ei ole kantud kassasse, vaid nende arvelt on vähendatud konto „aruandev isik“ jääki. Reaalselt rahalisi vahendeid sularahas kassasse ei laekunud, kuna siis puudunuks vajadus järjepidevalt raha kaebaja pangakontolt raha välja võtta. Raha kasutati ehitusobjektidel töötanud isikutele maksuarvestuses kajastamata töötasu maksmiseks.

Eriarvamuses kaebaja vastuväiteid maksuhalduri järeldustele ei esitanud. Kaebuses on kaebaja üksnes väitnud, et on esitanud väljamaksete kohta maksuhalduri nõutud dokumendid ning tal ei tekkinud kahtlust, et vajalik on anda täiendavaid selgitusi või esitada täiendavaid dokumente. Ebatäpsused raamatupidamises ei saa olla põhjendatud aluseks maksusumma määramiseks.

10(10)

15. Kohus nõustub täielikult maksuotsuse lk-del 34 ja 35 toodud põhjendustega ettevõtlusega mitteseotud väljamaksete maksustamise osas ega korda neid HKMS § 165 lg 2 alusel. MKS § 56 lg 2 sätestab, et maksukohustuslane peab arvestust maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude kohta, annab seletusi, esitab deklaratsioone ja muid tõendeid ning säilitab neid seadusega ettenähtud tähtaja jooksul. Maksukohustuslasel on eeltoodust tulenevalt kohustus pidada oma tehingute üle arvestust nii, et maksuhalduril oleks võimalik esitatud dokumentide alusel tuvastada, kas ja kuidas on väljamakse isiku ettevõtlusega seotud. Kaebajal pidi sealjuures tekkima kahtlus, et vaja on esitada täiendavaid dokumente, juba kontrollaktiga tutvudes (vt lk 26, kd II tl 80 pöördel).

Riigikohus on tulumaksu maksmise osas korduvalt leidnud, et TuMS § 51 lg 1 ja lg 2 p 3 eesmärgiks on välistada põhjendamatute kulutuste tegemise kaudu äriühingust raha väljaviimine. Seetõttu maksustatakse tulumaksuga kõik sellised väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument. Ettevõtlustulust võib maha arvata ainult dokumentaalselt tõendatud kulusid (Riigikohtu 17.12.2008 otsus nr 3-3-1-67- 08). Tulumaksuarvestuse põhinõue on see, et kuludokument peab võimaldama adekvaatselt tuvastada majandustehingu toimumise poolte vahel. Käesolevas asjas ei ole maksuhalduril olnud võimalik tuvastada vaidlusaluste väljamaksete alusel ettevõtlusega seotud tehingute toimumist. Kaebaja ei ole esitanud ka ise vastavaid selgitusi maksumenetluses ega ka kohtumenetluses. Olukorras, kus kaebaja ise ei ole maksumenetluses, sh eriarvamuses enda kaasaaitamiskohustust täitnud ega väljamaksete aluseks olevaid dokumente (laenulepingud, krediidilepingud) esitanud ega raamatupidamisest nähtuvat selgitanud, ei ole ka vastustajal neid võimalikke dokumente või selgitusi maksuotsuses arvestada. Kaebaja ei ole ka tuginenud sellele, et need dokumendid või selgitused olid vastustajale kättesaadavad, kuid maksuhaldur ei arvestanud neid. Maksuotsuses kirjeldatud väljamaksete ettevõtlusega seostamata jätmine ei ole kõrvaldatav üksnes kaebaja väitega ebatäpse raamatupidamise kohta. Kuna kaebaja ei ole täitnud endal lasuvat tõendamiskoormust (MKS § 150 lg 1), puuduvad tõendid, mis kinnitaksid maksuotsuse õigusvastasust ja maksuotsus tuleb jätta vastavas osas tühistamata.

16. Kokkuvõttes jätab kohus kaebuse tervikuna rahuldamata. Vaidlustatud maksuotsuse resolutsioon on õiguspärane ning menetluses ei ole esinenud rikkumisi, mis võinuks kaasa tuua teistsuguse haldusakti andmise.

HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, jäävad poolte menetluskulud poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin