3-14-52790/17 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 19. märts 2015, Jõhvi Kohtuasja number 3-14-52790 Kohtuasi A.G.kaebus Tallinna Vangla elamistingimustega tekitatud 2500 euro suuruse kahju hüvitamiseks Menetlusosalised ja esindajad Kaebaja: A. G. Vastustaja: Tallinna Vangla, esindaja Aiki Kangur

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta A.G. kaebus täies ulatuses rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 20.04.2015. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 19.01.2014 koostas kinnipeetav A.G.(edaspidi kaebaja) Tallinna Vanglale taotluse (tl 19), milles kurtis vangla elamistingimustest tulenenud kannatuste üle. Ta märkis, et on olnud selle vangla kuuekohalistes kambrites alates aastast 2007 kuni aastani 2013 ning soovib tekitatud kannatuste tõttu saada iga päeva eest 15 euro suurust hüvitist. 16.03.2014 koostatud täienduses (tl 18) täpsustas ta nõuet väites, et soovib saada 2500 eurot ajavahemikul 23.01.2011 kuni 05.06.2013 tekitatud kahju eest. Nõude alusena nimetas ta ära kambrite alla 3 m2 suuruse üldpinna inimese kohta, õhu

puudumise suvel ning selle, et kuuekesi kambris olemine tekitas närvilisust, pingeid, konflikte ja sundis teise kambrisse saamise eesmärgil oma veene lõikama. 04.11.2014 otsusega nr 5-18/14/2419-7 (tl 3-5) jättis Tallinna Vangla (edaspidi vastustaja) taotluse ajavahemike 31.12.2011 – 20.02.2012 ja 17.03.2012 kuni 14.10.2012 läbi vaatamata ning muus osas rahuldamata. Esimesena nimetatud otsustuse põhjuseks märgiti asjaolu, et kaebaja vastavatel perioodidel selles vanglas ei viibinud.

Veel on kohtutoimikusse esitatud kaebaja teabenõudele 10.01.2014 antud vastus (tl 36-37), kohtueelse nõude puuduste kohta koostatud dokument (tl 38), väljavõtted kaebaja haigusloost (tl 40-41), tabelid tema paiknemise, kambrite suuruse ja asustatuse kohta (tl 43-49) ning hõivet kajastav väljavõte vangiregistrist (tl 50).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

2. 13.11.2014 saabus Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebus (tl 1), milles kaebaja kurtis, et Tallinna Vangla on rikkunud tema õigusi, hoidnud teda kinnistes kambrites ebainimlikes oludes ja jätnud kahjunõude rahuldamata. Ta palus, et kohus võtaks kahjunõude läbivaatamisele. Kaebuse puuduste kõrvaldamise korras 26.11.2014 esitatud täienduses (tl 17) märkis kaebaja kohtulahendile Tunis vs Eesti viidates, et soovib saada 2500 euro suurust hüvitist ning väitis, et pidi olema aastal 2011 jaanuarist juulini, aastal 2012 veebruarist märtsini ja oktoobrist kuni aasta 2013 juunini kuuekohalistes kambrites, kus ei olnud ühe kinnipeetava kohta piisavat 3 m2 suurust põrandapinda. Ta selgitas, et liikumisruumi puudumise tõttu tuli olla voodi peal, ringi liikuda sai väga harva ning kogu selle aja olid kaaskinnipeetavatega rüselused, vaidlused ja isegi kaklused.

3. Vastustaja palus oma kirjalikus vastuses (tl 30-34) kaebuse rahuldamata jätta ning märkis, et vangla tegevuses puudub õigusvastasus, sest kaebajale oli tagatud vangla sisekorraeeskirja § 6 lg 6 ettenähtud põrandapind. Seejuures märgiti, et 247 päeval (39,08% ajast) oli suurem kui 3 m2 ja ülejäänud ajal jäi vahemikku 2,62-2,93 m2 kinnipeetava kohta. Veel märgiti, et 194 päeval oli kaebaja süüdimõistetu staatuses, mistõttu oli tema kamber vähemalt neli tundi ööpäevas avatud, ajavahemikul 11.08.2011 kuni 30.12.2011 oli kamber avatud kogu päevase aja ning lisaks oli väljaspool kambrit võimalik viibida ka osalemise tõttu erinevates sotsiaalprogrammides. Kaebaja väiteid seoses närvilisusega peeti küll tõesteks, kuid ei leitud, et sellel oleks seos vangla tegevuse ja väidetava kahjuga.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Käesolevas asjas vajab lahendamist küsimus, kas kaebajale on kambrite suuruse tõttu saanud tekkida tema poolt nimetatud rahalise suurusega mittevaraline kahju. Ise pole ta selgelt märkinud, millist liiki mittevaralise kahju tekkimist on kaebusega silmas peetud, kuid väited hingelistest ja füüsilistest kannatustest saavad viidata üksnes väärikuse alandamise läbi põhjustatud kahjule.

5. Avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju hüvitamise üldiseid aluseid käsitleb riigivastutuse seaduse § 7 lg 1. Selles on kehtestatud, et isik saab talle tekitatud kahju hüvitamist nõuda, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema õigusi ja kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise või tühistamise, toimingu lõpetamise, haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude abil. Mittevaralise kahju hüvitamise aluseid reguleerivad sama seaduse § 9 lg-d 1 ja 2. Neis kehtestatu võimaldab küll väärikuse alandamise korral mittevaralise kahju rahas hüvitamist nõuda, kuid üksnes haldusorgani süülise käitumise korral, proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.

6. Vangistusseaduse § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad talle elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle

ringluse, valguse ja temperatuuri ning kambris peab olema aken ja ruumi piisavat valgustatust tagav kunstlik valgustus. Kambri suuruse ja sisustuse üle otsustamise on seaduseandja teinud kohustuseks justiitsministrile, kes on need sätestanud oma 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirjas“. Selle § 6 lg 6 kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioon nägi kinnipeetavale kambris ette vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Käesoleval ajal on nõutav vähemalt 3 m2 suurune põrandapind iga kinnipeetava kohta.

7. Kaebaja tugineb oma väidetes üksnes sellele, et kambrites kus tal tuli viibida, oli liikumiseks väga vähe vaba põrandapinda. Vangla sisekorraeeskirja § 7 lg 1 kohaselt peavad kambri sisustuse hulgas olema ühevõi kahekordsed voodid, isiklike asjade hoiukoht, laud, istekoht igale kinnipeetavale, riidenagi ning võimaluse korral ka valjuhääldi, pesemiskoht ja WC. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavad nõuded“ näevad punktis 4 ette eluruumi põrandapindala määratlemise vastasseinte vahelise kaugusega. Vangistusseaduses ja selle alusel antud õigusaktides kinnipeetava eluruumi kohta sätestatust ei tulene, et talle ettenähtud põrandapind peab olema täiesti vaba ning selle hulka ei saa arvata pinda, millel asuvad kambri sisustuse hulka kuuluvaid esemeid ja seadmeid, sealhulgas ka WC ja pesemiskoht. Seega ei tähenda mõiste „põrandapind“ kambris ringi liikumiseks olevat vaba pinda ning seda pole võimalik määratleda muul viisil kui ruumi külgede pikkuse korrutisena.

8. Kaebaja pole väitnud ega tõendanud, et tema kambri pindala oleks olnud mingil Tallinna Vanglas viibimise perioodil väiksem kui vastav õigusakt sellel ajal ette nägi. Ka kohtutoimikusse vastustaja poolt esitatud andmed tema paiknemise, kambri suuruse ja asustatuse kohta kinnitavad samuti, et vähemalt 2,5 m2 suurune põrandapind oli talle tagatud kogu kaebusega hõlmatud aja jooksul. Enam kui kolmandiku sellest oli tema osaks olev põrandapind aga üle 3 m2 ning on olnud ka mitmeid ajavahemikke, mil kambri suurus iga seal viibiva kinnipeetava kohta moodustas enam ku 4 m2. Ajavahemikel 11.08.2011 - 30.12.2011, 16.03.2012 - 16.04.2012 ja 17.05.2013 - 05.06.2013 on ta saanud kasutada vangistusseaduse § 8 lg-st 1 süüdimõistetule tulenevat õigust liikuda osakonnas vabalt vähemalt neli tundi päevas ning lisaks on ta võinud ajavahemikel 23.09.2011 - 30.12.2011, 28.11.2012 - 19.12.2012, 27.02.2013 - 24.04.2013 ja 10.05.2013 - 03.06.2013 olla väljaspool kambrit täiendavalt veel ka erinevates sotsiaalprogrammides osalemise tõttu.

9. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkis oma 20.06.2014 kohtuotsuse nr 3-4- 1-9-14 punktis 36 vangla elamistingimustega seotud väärikuse alandamise küsimust käsitledes, et kinnipidamisega kaasnevad paratamatult mõningased kannatused ja ebameeldivused, kuid see ei tähenda iseenesest veel tema inimväärikuse alandamist. Vastuolu õigusega väärikale kohtlemisele saab tekkida vaid siis, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme, kuid selle täpset piiri ei ole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, sealhulgas kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. Sama lahendi punktides 38 ja 44 aga tõdeti ja rõhutati, et 2,5 m2 kambri põrandapinda ühe kinnipeetava kohta ei ole nii väike pindala, mille puhul saab väärikuse alandamist eeldada. Tegemist oli käesolevaga sarnase juhtumi lahendamisega ning antud asjas ei ole kaebaja esile toonud ühtegi niisugust asjaolu, mis võimaldaks halduskohtul see Riigikohtu seisukoht tähelepanuta jätta.

10. Vähese vaba ruumiga kambris viibimine võib kinnipeetavale kindlasti ebameeldiv olla ja talle nii füüsilisi kui vaimseid kannatusi põhjustada, kuid antud juhul ei kinnita miski kohtule esitatust et kaebaja suhtes avaldas see vaatamata suhteliselt pikale kestusele niivõrd olulist mõju, et peab tingimata kaasa tooma kaebuses nimetatud suurusega rahalise hüvitise. Seetõttu saab teha järelduse, et tegelikkuses ei ole tema ajendiks vähesest põrandapinnast tulenenud kannatused, vaid kaebuses täienduses viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi EIK) lahendist Tunis vs Eesti teada saamine ja selle alusel kujundatud lootus võimalikule rahalisele kasule. Seejuures on tal aga tähelepanuta jäänud, et nimetatud lahendi seisukohad ei saa olla üheselt üle võetavad, sest lisaks

ruumipuudusele on EIK olulise asjaoluna ära märkinud ka raskused kinnipeetava terviserikke leevendamiseks arsti poolt ette nähtud harjutuste tegemisel ning selle, et kõik vastavad kaebused jäid rahuldamata. Käesoleva kaebuse esitaja midagi sarnast enda suhtes väitnud ega tõendanud pole.

11. Eeltoodud järeldustel puudub Tartu Halduskohtul alus pidada vastustaja tegevust niisuguseks õigusvastaseks mittevaralise kahju põhjustamiseks, mille eest on võimalik välja mõista kaebaja poolt soovitud või mistahes muu suurusega rahalist hüvitist ja viivist. Seetõttu jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata. Kaebaja on kohtumääruse alusel vabastatud 75 euro suuruse riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel. Vastustaja oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole, mistõttu jäävad võimalikud kulutused halduskohtumenetluse seadustiku § 109 lg 1 kohaselt hüvitamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane