3-14-51487/30 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Agu Timmi ja Einar Vene Määruse tegemise aeg ja koht 19. märts 2015, Tartu Haldusasja number 3-14-51487 Haldusasi Kalle Kulboki kaebus Siseministeeriumi tegevusetuse õigusvastasuse tuvastamiseks, Siseministeeriumi kohustamiseks lahendada Schengeni infosüsteemis tagaotsitavate sõidukite ja liiklusregistri automaatne võrdlus ning likvideerida õiguslik lünk, mis ei anna sõiduki ostjale sõiduki tagaotsimise kohta informatsiooni ning võimaldab neid kahtlustada karistusseadustiku §-s 202 sätestatud kuriteos ning tema 14. aprilli 2014. a kahjunõudes toodud alustel kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 14. novembri 2014. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Kalle Kulboki määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Kalle Kulbok Vastustaja Siseministeerium RESOLUTSIOON 1. Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 14. novembri 2014. a määrus muutmata. 2. Jätta rahuldamata kaebaja taotlus vastustaja trahvimiseks HKMS § 50 lg 2 alusel. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates otse Riigikohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kalle Kulbok esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Siseministeeriumi tegevusetuse õigusvastasuse tuvastamiseks, Siseministeeriumi kohustamiseks lahendada Schengeni infosüsteemis (SIS) tagaotsitavate sõidukite ja liiklusregistri automaatne võrdlus ning likvideerida õiguslik lünk, mis ei anna sõiduki ostjale sõiduki tagaotsimise kohta informatsiooni ning võimaldab neid kahtlustada karistusseadustiku (KarS) §-s 202 sätestatud kuriteos ning tema 14. aprilli 2014. a kahjunõudes toodud alustel kahju hüvitamiseks. Kaebuse kohaselt soovis kaebaja 13. aprillil 2011 osta kasutatud kerget remonti vajavat sõiduautot. Enne

2

ostutehingut küsis kaebaja Maanteeameti registritöötajalt, kas ta võib auto muretult osta, andes seejuures kontrollida sõiduki registreerimistunnistuse. Saanud positiivse tagasiside, sooritas ta ostu. Hiljem selgus, et sõiduk oli alates 11. novembrist 2010 Soomes tagaotsitav, kuigi see oli juba 1. oktoobril 2010 Eestis arvele võetud. Selgus, et sõiduki müügiks oli kasutatud võltsitud allkirjaga müügilepingut. 7. jaanuaril 2011 oli sama sõiduki registreerimiskatsel Tartus juba registreerimistunnistus ära võetud ja politseile antud, ent politsei ei pidanud sõiduki arestimist vajalikuks ja lõi tingimused sõiduki edasimüügiks.

2. Tartu Halduskohtu 6. augusti 2014. a määrusega jäeti kaebus käiguta ning paluti sealhulgas kaebajal halduskohtule esitatud nõuetega seonduvat täiendavalt selgitada ning tasuda kaebuse esitamisel riigilõiv.

3. Kaebaja märkis kohtule esitatud kaebuse selgituses, et Siseministeeriumi õigusvastane tegevus seisneb puudulikus teenistuslikus järelevalves Politseija Piirivalveameti (PPA) tegevuse üle, ebapiisavas selgituses solidaarvastutuse korral kahjunõude esitamise kohta, kahjunõude menetlemata jätmises ning siseministri määruse põhiseadusega kooskõla küsimuse analüüsimata jätmises. Kohustamisnõude osas mainis kaebaja, et need puudutavad tema menetluslikke õigusi, kuna ta on korduvalt taotlenud kohustamisnõudes nimetatu saavutamiseks haldusmenetluse alustamist. Lisaks märkis kaebaja, et soovib enda vabastamist riigilõivu tasumisest või nõutava riigilõivu vähendamist. Taotlust põhjendas kaebaja sellega, et on alates 1. aprillist 2014 töötu ning saatis selle kinnituseks halduskohtule Eesti Töötukassa otsuse kaebaja töötuna arvelevõtmise kohta.

4. Tartu Halduskohtu 3. oktoobri 2014. a määrusega jäeti K. Kulboki menetlusabi taotlus ja kaebus käiguta ning anti puuduste kõrvaldamiseks tähtaeg. Määruse kohaselt ei olnud kaebaja halduskohtule esitanud enda ja oma perekonnaliikmete isikliku ja majandusliku seisundi tõendamiseks dokumente, mistõttu ei olnud menetlusabi taotluse lahendamine võimalik. Halduskohus palus kaebajal selgitada, kas kaebaja on esitanud kahju hüvitamise nõudeid veel kellegi vastu ning selgitada Maanteeameti vastu suunatud kaebuse tähtaegsusega seonduvat.

5. K. Kulbok esitas 3. oktoobril 2014 täiendava seisukoha, milles märkis, et Maanteeameti osa kahju tekkimises seisneb selles, et 13. aprillil 2011 edastas Maanteeameti ametnik kaebajale tõele mittevastava teabe, et sõiduk ei ole tagaotsitav. Kaebaja peab jätkuvalt asjas vastustajaks Siseministeeriumi, kuna PPA ja Maanteeameti tegevus põhineb siseministri määruse tõlgendamisel ja tõlgendus võib olla põhiseadusvastane. Kaebaja märkis, et Siseministeerium andis talle ebaõigeid selgitusi ning seetõttu võis mööduda ka hüvitamisnõude esitamise tähtaeg. Kaebaja teatas, et ei kavatse esitada andmeid maksevõimetuse tõendamiseks. Kui kohus ei pea seetõttu võimalikuks menetlusabi andmist, vähendab kaebaja nõuet 500 euroni ja kaalub ülejäänud osas nõude esitamist hiljem.

6. Tartu Halduskohtu 14. novembri 2014. a määruse resolutsiooni p-dega 1 ja 2 tagastati K. Kulboki kaebus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu halduskohtule esitatud Siseministeeriumi vastu suunatud tuvastamisja kohustamisnõude osas. Ühtlasi jäeti määrusega läbi vaatamata K. Kulboki taotlus menetlusabi saamiseks (resolutsiooni p 3), võeti menetlusse K. Kulboki kaebus PPA ja Maanteeameti tegevusega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 500 eurot ning tagastati kaebus ülejäänud osas varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõudes (resolutsiooni p 4). Määruse põhjenduste kohaselt: 6.1. Tulenevalt HKMS § 44 lg-st 1 võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Tuvastamiskaebuse võib HKMS § 45 lg 2 ls 1 kohaselt esitada ainult siis, kui

3

õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda Siseministeeriumilt teenistusliku järelevalve teostamist, mistõttu ei riiva puudused järelevalve teostamisel vahetult kaebaja õigusi. Kaebaja ei ole selgitanud, millist õiguslikku kasu ta taotleb Siseministeeriumi ebapiisava selgituse, õigusliku küsimuse analüüsimata jätmise või kahjunõude menetlemata jätmise õigusvastasuse tuvastamisega olukorras, kus kaebajal puudub Siseministeeriumiga kahju hüvitamise õigussuhe. Tuvastamiskaebuse esitamine on lubatud ainuüksi selleks, et veenduda haldusorgani tegevuse õiguspärasuses. Siseministeeriumile kohustuslike toimingute sooritamise saavutamiseks on kohane õiguskaitsevahend aga kohustamiskaebus. Halduskohus leidis, et kaebeõiguse puudumine tuvastamiskaebuse esitamisel on ilmselge. Kuna kaebaja sai korduvalt selgitada kohtusse pöördumise eesmärki, ei pidanud halduskohus kaebeõiguse täiendavat selgitamist vajalikuks. 6.2. Kaebaja on seisukohal, et kohustamisnõuded puudutavad tema menetluslikke õigusi, kuna ta on korduvalt taotlenud kohustamisnõudes nimetatu saavutamiseks haldusmenetluse alustamist. Halduskohus nõustus kaebajaga, et Siseministeeriumi toimingud kohustamiskaebuses nimetatuga seoses võivad puudutada üksnes kaebaja menetluslikke õigusi, sest kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda haldusorganilt üldakti andmist või oma tegevuse korraldamist kindlal viisil. Isikul on õigus teha ettepanekuid haldusorgani tegevuse efektiivsemaks korraldamiseks. Kuid sel juhul on isikul subjektiivne õigus üksnes sellele, et haldusorgan vastaks tema taotlusele korra kohaselt. Ettepaneku esitamisega haldusorgani või haldusorganite vahelise töö korraldamiseks ei alga haldusmenetlus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 14 lg 1 mõttes. Kuna haldusorgani sisemine ja haldusorganite vaheline töökorraldus ei puuduta kaebaja õigusi, ei ole kaebaja siinjuures menetlusosaliseks (HMS § 11 lg 1 p 1). Seega ei ole ka kohustamiskaebus esitatud kaebaja subjektiivse õiguse kaitseks ning kaebeõiguse puudumine on ilmselge. 6.3. Kuna kaebaja ei esitanud halduskohtule HKMS § 115 lg-s 2 nimetatud dokumente, mis tõendaksid tema maksejõuetust, jättis halduskohtu menetlusabi taotluse vastavalt HKMS § 55 lg-le 2 läbi vaatamata. 6.4. Kuna kaebaja on kahju tekkimist seostanud PPA ja Maanteeameti tegevusega, on antud asjas riigivastutuse seaduse (RVastS) § 12 lg 2 ja HKMS § 17 lg-de 1 ja 2 kohaselt vastustajateks PPA ja Maanteeamet. Asjaolu, et kumbki haldusorgan võis tegevuses juhinduda siseministri määrusest, ei muuda Siseministeeriumi riigivastutuse tähenduses vastutavaks kaebajale tekitatud kahju eest, kuna Siseministeerium ei ole andnud halduse üksikakti ega teinud toimingut, mis puudutaks kaebaja õigusi. Üldakti andmisest üldjuhul ei saa tekkida kahju hüvitamise õigussuhet. Õigustloova akti või selle andmata jätmisega tekitatud kahju reguleerib RVastS § 17 lg 1. Antud juhul ei ole nimetatud sättes toodud nõude esitamise eeldused täidetud. Halduskohus märkis täiendavalt, et ta ei ole seotud menetlusosalise seisukohaga vastustaja määratlemisel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. K. Kulbok esitas Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud määruskaebuse Tartu Halduskohtu 14. novembri 2014. a määruse tühistamiseks. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt: 7.1. Halduskohtu määrus on vastuoluline, kuna sellest nähtuvalt peab kohus kaebuse menetlemist kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu võimatuks, teisalt nendib kohus, et tegemist võib olla kohtule alternatiivselt esitatava nõudega. Kaebuses on selgelt välja toodud, et Siseministeeriumi tegevusetuse õigusvastasuse kindlakstegemine on seotud võimaliku kahjunõude esitamisega tulevikus, mis senise kohtupraktika kohaselt võib olla tuvastamiskaebuse läbivaatamise aluseks.

4

7.2. Kuna Siseministeerium on vastustajaks oma tegevusetuse tõttu kaebajale tekkinud hüvitamisnõude läbivaatamisel, on mõistlik samas kohtumenetluses hinnata ka teenistusliku järelevalve kaalutlusprotsessi. 7.3. Asjakohased on kaebuses esitatud kohustamisnõuded korraldada koostöös PPA, Siseministeeriumi infotehnoloogiaja arenduskeskusega ning Maanteeametiga SIS-is tagaotsitavate sõidukite ja liiklusregistri automaatne võrdlus ning likvideerida SIS-i põhimääruses õiguslik lünk, mis ei anna sõiduki ostjale sõiduki tagaotsimise kohta informatsiooni ning võimaldab neid kahtlustada KarS §-s 202 kirjeldatud kuriteos. Kuna kaebaja ostis heauskselt sõiduki, mis oli tagaotsitav, on tal subjektiivne õigus, et taoline olukord enam ei korduks, kus tal ei avane ostetava sõiduki tausta kontrollida. 7.4. Halduskohus on vääriti mõistnud määruskaebuses esitatut. Kaebaja esitas määrusele HKMS § 90 kohaselt vastuväite. Kaebaja ei ole väitnud, et ta ei vaidlusta menetlusabi taotluse läbi vaatamata jätmist. Kaebaja oli esitanud tõendid oma töötu staatuse kohta ja põhjendanud oma korteri kohta andmete esitamata jätmist. Neid asjaolusid ei ole halduskohus sisuliselt arvestanud. 7.5. Vaidlusaluse määruse resolutsiooni p-s 4 ei ole esitatud ammendavat loetelu haldusorganitest, kes on kaebajale kahju tekitanud. 7.6. Halduskohus ei ole vastanud ka vastuväitele, mis puudutab kahju hüvitamise nõude tähtaegset esitamist Maanteeametile. 7.7. Kaebaja on palunud kohtul kontrollida, kas asjaolud, mis viitavad sellele, et Siseministeeriumi esindaja on moonutanud kaebuse asjaolusid, annavad aluse tema trahvimiseks asja õige menetluse takistamise või faktiliste asjaolude moonutamise tõttu (HKMS § 28 lg 2 ja § 50 lg 2). 7.8. Siseministeerium ei vastanud kaebajale õigeaegselt, kellele tuleb hüvitamisnõue esitada, kui haldusorganeid, kes on kahju tekitanud, võib olla mitu. Lõpuks sai kaebaja Siseministeeriumilt kinnituse, et kahjunõue tuleb esitada sel juhul neile. 7.9. Kaebaja on esitanud taotluse oma määruskaebuses tähevea parandamiseks: „Taotlen protsessiökonoomia seisukohast olulist hinnangut nõude esitamise kohta RVastS § 14 lg 4 ja § 19 lg 1 (solidaarvastutus) kirjeldatud juhtumitel.“ 7.10. Kaebaja on palunud ka määruskaebuselt tasutava riigilõivu põhiseaduspärasuse kontrollimist. Kui määruskaebus on põhjendatud ja tegemist on kohtu eksimisega, tuleks riigilõiv analoogselt kautsjoniga tagastada.

8. Tartu Halduskohtu 9. detsembri 2014. a määrusega võeti menetlusse K. Kulboki määruskaebus Tartu Halduskohtu 14. novembri 2014. a määruse resolutsiooni p-dele 1 ja 2, keelduti menetlusse võtmast ja tagastati K. Kulboki määruskaebus nimetatud halduskohtu määruse resolutsiooni p-le 6 ning jäeti rahuldamata taotlus määruskaebuse esitamisel riigilõivu tasumist nõudvate sätete kohaldamata jätmiseks ja nende osas põhiseaduslikkuse järelevalve algatamiseks. Määruse kohaselt: 8.1. Kuigi 17. novembril 2014 esitatud avalduses on kaebaja viidanud HKMS §-le 90, on ta sisuliselt vaielnud vastu kaebuse osalisele tagastamisele. HKMS § 90 lg 1 ei asenda määruskaebuse esitamist, vaid see võimaldab vaielda kohtu tegevusele vastu olukorras, kus määruskaebuse esitamine ei ole võimalik. Kuivõrd kaebaja kordas 2. detsembril 2014 esitatud määruskaebuses 17. novembril 2014 esitatud avalduses toodud seisukohti, leidis halduskohus, et kaebaja esitas määruskaebuse sisuliselt juba 17. novembril 2014 ning 2. detsembril 2014 täiendas seda ning muutis määruskaebuse nõuetekohaseks. 8.2. Kuigi kaebaja on märkinud, et soovib määruse täielikku tühistamist, on määruskaebuse põhjendustes soovitud ikkagi määruse selle osa tühistamist, millega tagastati Siseministeeriumi vastu esitatud tuvastamisja kohustamisnõuded. Samuti ei ole kaebaja nõus olnud sellega, et kohus on osaliselt pidanud tema kaebust tähtaega ületavaks. Lisaks on ta palunud jätta

5

kohaldamata määruskaebuselt riigilõivu tasumist nõudvad sätted ning algatada menetlus nende sätete põhiseaduspärasuse kontrollimiseks. Kaebaja ei vaidlusta menetlusabi taotluse läbi vaatamata jätmist, hüvitamisnõude 500 eurot ületavas osas tagastamist ega PPA ja Maanteeameti vastustajaks tunnistamist. Kuna määruskaebuse esitamine selle peale, et kohus on pidanud kaebust osaliselt mittetähtaegselt esitatuks, ei ole võimalik ning see asjaolu ei takista ka kaebuse menetlust, tagastas halduskohus vaidlusaluse määruse resolutsiooni p 6 vaidlustamiseks esitatud määruskaebuse. 8.3. Halduskohus leidis, et kuna kaebaja oli määruskaebuselt juba tasunud riigilõivu ning kuna määruskaebuse menetlusse võtmisel ei ole selge, kas määruskaebus rahuldatakse või mitte, ei ole kaebaja taotlus ja selle põhjendamiseks esitatud seisukohad sellised, mis tingiksid taotluse rahuldamise.

9. Siseministeeriumi vastuses määruskaebusele leitakse, et määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Vastuse kohaselt: 9.1. Kaebaja ei ole välja toonud, millist kaebaja subjektiivset avalikku õigust on Siseministeerium oma tegevuse/tegevusetusega rikkunud. Lisaks ei selgu kaebusest, millist õiguslikku kasu annaks tema tuvastamiskaebuse menetlemine. Kuigi kaebaja on märkinud, et tema tuvastamiskaebuse esitamise põhjendatud huviks on hilisem hüvitamiskaebuse esitamine Siseministeeriumi vastu, ei esine kaebajale väidetavalt tekkinud kahju ja Siseministeeriumi tegevuse/tegevusetuse vahel põhjuslikku seost, mistõttu on hilisem hüvitamiskaebus ilmselgelt perspektiivitu ning seetõttu ei ole sel motiivil ka tuvastamiskaebuse esitamine lubatud (vt HKMS § 45 lg 2 ls 3). 9.2. Kohustamisnõude tagastamise osas märkis vastustaja, et halduskohus on selle õigustatult tagastanud kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Tartu Ringkonnakohus nõustub Tartu Halduskohtu 14. novembri 2014. a määruses esitatud põhjendustega ega pea neid vajalikuks korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Määruskaebuses esitatud seisukohad ei anna alust vaidlusaluse määruse muutmiseks ega tühistamiseks. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

11. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja Siseministeeriumi vastu suunatud kaebuse tuvastamisnõude asjaolud sidunud eelkõige sellega, et PPA teenistuses olnud isikud ning Maanteeameti töötajad jätsid tegemata teatud toimingud, mistõttu sai võimalikuks tagaotsitava auto müük ja ost. Samuti on kaebuses esitatud kohustamisnõue suunatud selliste tegevuste sooritamiseks, mille nõudmiseks kaebajal puudub subjektiivne õigus. Halduskohus on õigesti märkinud, et erinevate süsteemide korrastamine ja ühtlustamine puudutab eelkõige ametkondade endi tööd ning kaebajal on ainult õigus teha ettepanekuid ametkondade töö efektiivsemaks korraldamiseks.

12. Kaebaja on märkinud, et ta on soovinud Siseministeeriumi tegevuse õigusvastasuse tuvastamist ka seetõttu, et viimane ei ole talle õigeaegselt vastanud, on oma vastustega kaebajat eksitanud jne. Ringkonnakohus märgib, et ka sellisel juhul tuleb tuvastamiskaebuse esitamisel ära näidata põhjendatud huvi. Ainuüksi see, et kaebaja on märkinud, et ta soovib Siseministeeriumi vastu tulevikus kahju hüvitamise nõuet esitada, ei too kaasa tuvastamisnõude menetlusse võtmist. Tuvastamiskaebuse esitamine ainuüksi selleks, et tuvastataks haldusorgani tegevuse/tegevusetuse õigusvastasus, ei ole piisav. Kui kaebaja on põhjendatud huviks märkinud kahju hüvitamise nõude esitamise soovi, peab see hüvitamisnõue omama ka

6

mingisuguseid eduväljavaateid. Ringkonnakohus ei näe antud juhul seda, et kaebaja taotlustele ja muule kirjavahetusele väidetavalt hilinenult vastamine, vastamata jätmine või eksitava informatsiooni andmine oleks kaebajale kuidagi kahju tekitanud.

13. Vaidlusaluse määruse resolutsiooni p-ga 4 võttis halduskohus menetlusse K. Kulboki kaebuse PPA ja Maanteeameti tegevusega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 500 eurot. Ülejäänud osas halduskohus tagastas kaebuse varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Ühtlasi tunnistas halduskohus määruse resolutsiooni p-ga 5 vastustajateks PPA ja Maanteeameti. Ringkonnakohus märgib, et määruse resolutsiooni p-st 4 on vaidlustatav see osa, millega kaebus tagastati 500 eurot ületavas osas. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et sisuliselt on kaebaja aktsepteerinud 15 euro tasumisega kaebuse esitamisel, et tema kahju hüvitamise nõude suuruseks antud juhul on 500 eurot, on halduskohus määruse menetlusse võtmisel ning kaebaja taotluste ja nõuete tõlgendamisel õigesti toiminud.

14. Halduskohtumenetluse seadustikust ei tulene, et määruskaebe korras saaks vaidlustada vastustajate ringi määramist. Kui kaebuse edasise menetlemise käigus selgub, et vaja on kaasata täiendavaid vastustajaid, on halduskohtul vastav võimalus olemas. Vajadusel saab halduskohus ka vastustaja asendada, kui ta leiab, on selle valesti kindlaks teinud (HKMS § 18 lg 2). Lisaks on kaebajal asja sisulise lahendamise korral võimalus halduskohtu otsust apellatsiooni korras vaidlustada. Olukorras, kus asja õigeks lahendamiseks ei ole kõiki võimalikke vastustajaid kaasatud, saab ta tugineda nimetatud asjaolule kui kohtumenetluse normi olulisele rikkumisele. Seetõttu ei ole kõikide võimalike vastustajate kindlaksmääramata jätmine antud juhul vaidlustatav ning ringkonnakohtul puudub võimalus ja õiguslik alus asuda ise otsustama selle üle, kes võiksid asjas veel potentsiaalseteks vastustajateks olla.

15. Määruskaebuses on kaebaja soovinud, et kohus annaks protsessiökonoomia seisukohast lähtuvalt hinnangu nõude esitamise kohta RVastS § 14 lg 4 ja § 19 lg 1 kirjeldatud juhtumitel. Ringkonnakohus võtab arvesse, et esialgu esitatud kaebuses on kaebaja eksinud protsessiökonoomia termini õigekirja osas, kuna kaebaja on määruskaebuses sellele tähelepanu pööranud. Teisalt on kaebaja ekslikult RVastS § 12 lg 4 asemel märkinud RVastS § 14 lg 4. Viimati nimetatud paragrahvis vastavat lõiget ei esinegi ning § 14 ei käsitle solidaarvastutuse küsimust. Viidatud eksimusele vaatamata leiab ringkonnakohus, et solidaarvastutuse käsitlemine antud menetlusstaadiumis ei ole võimalik. Nagu eelnevalt märgitud, on halduskohtul asja sisulise läbivaatamise käigus võimalik menetlusosaliste ringi veel täpsustada ning vajadusel täiendavaid vastustajaid kaasata. Kui halduskohus tuvastab, et kaebajale on tekitatud kahju, lahendab ta otsuses küsimuse haldusorganite solidaarvastutusest.

16. Lisaks ei ole käesoleva määruskaebuse raames vaidlustatav Maanteeameti vastu esitatud kaebuse tähtaegsuse temaatika. Halduskohus on oma 9. detsembri 2014. a määruses õigesti viidanud, et 14. novembri 2014. a määruse resolutsiooni p 6, millega leiti, et kaebus Maanteeameti vastu on esitatud tähtaega rikkudes ning seetõttu on kaebajal kohustus esitada oma seisukoht kaebetähtaja ennistamise osas, ei ole vaidlustatav. Kaebuse tähtaegsust kontrollitakse pärast seda, kui kaebus on menetlusse võetud (HKMS § 122 lg 1, § 124 lg 1). Kui kohus leiab, et kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele, lõpetab kohus asja menetluse määrusega (HKMS § 124 lg 2). Nimetatud määruse peale on määruskaebuse esitamine lubatud (HKMS § 124 lg 3). Seega kui halduskohus võtab asja edasise menetluse raames määrusega seisukoha, et kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ning tähtaeg ei kuulu ennistamisele, on kaebajal võimalus vastavasisulist määrust määruskaebe korras vaidlustada.

7

17. Määruskaebuses on kaebaja avaldanud soovi vastustaja trahvimiseks, kuna kaebaja hinnangul on vastustaja moonutanud kaebuse asjaolusid. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole antud juhul täidetud eeldused HKMS § 50 lg 2 kohaldamiseks. See, kui vastustaja annab õiguslikele küsimustele teistsuguse tõlgenduse kui kaebaja, ei tähenda, et tegemist oleks asjaolude moonutamisega. Asjast ei nähtu, et vastustaja oleks oma menetluslikke õigusi kuritarvitanud. Seega tuleb kaebaja vastavasisuline taotlus jätta rahuldamata.

18. Väited, mis puudutavad kaebaja esitatud vastuväidetele määrusega reageerimata jätmist ja määruskaebuselt riigilõivu tasumise põhiseaduspärasust, on ringkonnakohtu arvates saanud ammendava vastuse Tartu Halduskohtu 9. detsembri 2014. a määruses, mistõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks neile siinkohal täiendavalt vastata.

19. Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest jääb määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 14. novembri 2014. a määrus muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene