3-14-63/31 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Einar Vene, Maili Lokk Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 17. märts 2015, Tartu Haldusasja number 3-14-63 Haldusasi Indrek Jatsõšõni kaebus Tartu Vangla vastu kahju hüvitamiseks summas 15 000 eurot seonduvalt kinnipidamistingimustega Tartu Vanglas ja Tartu Vangla 23.12.2013. a otsustuse nr 1-13/190-2 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 13.05.2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Indrek Jatsõšõni apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Indrek Jatsõšõn Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Tagastada Indrek Jatsõšõnile tema poolt apellatsioonkaebuse lisadena nr 1-10 esitatud materjalid kokku 8-l lehel.

2. Jätta Indrek Jatsõšõni apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 13. mai 2014. a otsus muutmata osas, millega jäeti esitatud kaebus rahuldamata Tartu Vangla 23.12.2013. a otsustuse nr 1-13/190-2 tühistamise nõudes ja Tartu Vanglalt kahjuhüvitise väljamõistmise nõudes seonduvalt kaebaja väitega, et ta oli alates 2008. aastast paigutatud kambrisse, kus ühel kinnipeetaval oli isiklikku ruumi vähem, kui ette nähtud.

3. Tühistada Tartu Halduskohtu 13. mai 2014. a otsus osas, milles vaadati sisuliselt läbi ja jäeti kaebus rahuldamata hüvitamisnõudes, mis puudutab kaebaja väiteid selle kohta, et Tartu Vangla on talle mittevaralist kahju tekitanud ka sellega, et kambrites on halb ventilatsioon; kambri akendele on lisatud metallplaadid ja võrk, mis takistavad värske õhu kambrisse jõudmist; kambris on laua ääres vaid üks istekoht; kahekohaliste naride juures ei ole redelit; kambris põleb öösiti valgustus ja vanglas pole võimalik värskes õhus sportida, kuna jalutusja spordiväljakul käivad suitsetavad ja mittesuitsetavad kinnipeetavad koos.

2

4. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta Indrek Jatsõšõni kaebus läbi vaatamata hüvitamisnõude osas, mis puudutab kaebaja väiteid selle kohta, et Tartu Vangla on talle mittevaralist kahju tekitanud ka sellega, et kambrites on halb ventilatsioon; kambri akendele on lisatud metallplaadid ja võrk, mis takistavad värske õhu kambrisse jõudmist; kambris on laua ääres vaid üks istekoht; kahekohaliste naride juures ei ole redelit; kambris põleb öösiti valgustus ja vanglas pole võimalik värskes õhus sportida, kuna jalutusja spordiväljakul käivad suitsetavad ja mittesuitsetavad kinnipeetavad koos. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 17.03.2015, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav I. Jatsõšõn esitas 24.10.2013 Tartu Vanglale taotluse 7500 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebaja arvates on vangla teda ebainimlikult ja alandavalt kohelnud, kuna hoidis teda alates 2008. aastast kambris, kus isiklikku ruumi oli alla 2 m2.

2. Tartu Vangla jättis 23.12.2013. a otsusega kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.

3. I. Jatsõšõn esitas 19.01.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Tartu Vanglalt 15 000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist. Kaebuse kohaselt paigutati kaebaja 2008. a märtsis Tartu Vanglasse, kus teda on sellest ajast saadik hoitud kinni kambris, kus isiklikuks ruumiks ühe isiku kohta on alla 2,5 m2, kuigi Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt on standard 4 m2. Tegemist on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumisega olenemata muudest kinnipidamistingimustest. Tartu Vangla kambrid on ehitusprojekti kohaselt tehtud 1-kohalisteks, kuid hiljem muudeti need 2-kohalisteks. Vangla tõlgendab justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 6 lg-t 6 valesti, samastades mõisteid „üldpind“ ja „põrandapind“. Asjaolu, et alates 01.01.2014 tagatakse kinnipeetavale VSkE § 6 lg 6 kohaselt kambris põrandapind 3 m2, ei muuda möödunut. Hüvitise suurus 15 000 eurot tuleneb EIK-i lahenditest. Kaebaja on 15.01.2013 vanglalt taotlenud, et talle võimaldataks 1-kohalist kambrit, kuid sellest keelduti. 05.03.2014 esitas kaebaja kohtule taotluse, milles palus vanglalt välja nõuda andmed nende kambrite kohta, milles kaebaja on Tartu Vanglas viibinud. 21.04.2014 esitas kaebaja lisaselgitused, milles viitas kahjunõude alusena Tartu Vangla ventilatsioonisüsteemi puudulikkusele ja õhupuudusele; asjaolule, et kambris saavad kinnipeetavad laua taga süüa kordamööda, sest söögilaua taga on vaid üks istekoht; asjaolule, et narile ronimiseks puudub redel ja et öösiti ei saa põlevate tulede tõttu rahulikult magada. Lisaks ei saa kaebaja väikeses kambris sooritada harjutusi. Seda ei kompenseeri ka üks tund päevas vabas õhus viibimise võimalus, sest jalutusja spordiväljakul käivad koos nii suitsetavad kui ka mittesuitsetavad kinnipeetavad.

4. Tartu Halduskohus jättis 13.05.2014. a otsusega kaebuse rahuldamata.

3

Otsuse kohaselt on kambri pindala kambri põrandapind, mis on kinnipeetavate kasutuses ning ruumi pinna sisse loetakse muuhulgas kappide ja muu püsimööbli ja sisseehitatud mööbli alla jääv pind. Vangla on märkinud ning joonistelt nähtub, et peale kambris oleva tualettruumi pindala väljaarvutamist on ühe kinnipeetava jaoks põrandapinda vähemalt 4 m2. EIK on rõhutanud, et soovituslik kambripind on vähemalt 4 m2 kinnipeetava kohta, kuid kui on alla 3 m2 põrandapinda kinnipeetava kohta, siis see on juba iseenesest konventsiooni art 3 rikkumise tuvastamise aluseks. Kambri mööbli alla jäävale põrandapinnale on EIK osutanud olukordades, kus kinnipeetava isiklik ruum kambris oli alla 3 m2, sisaldades ka mööblit, mis täiendavalt vähendas isiklikku ruumi, et rõhutada konventsiooni art 3 rikkumist. Kuna on tõendatud, et kaebaja isiklik ruum kambris oli vähemalt 4 m2, siis ei saa mööbli tõttu ruumi vähenemine olla selliseks vangistustingimuseks, mis koos isikliku ruumiga arvestatuna tingiks kaebaja ebainimliku või alandava kohtlemise. Kuigi kaebaja ei ole kaebuse täienduses toodud väidete osas läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust, andis kohus neile väidetele siiski sisulise hinnangu ja leidis, et kaebajal võib teatud kehalisi harjutusi olla kambris raske teha, kuid see ei ole päris võimatu. Lisaks on tal võimalus käia spordisaalis ja liikuda eluosakonnas ning liikuda 1 tund päevas vabas õhus. Värske õhu ligipääs kambritesse on vaatamata trellidele tagatud ning seda ventilatsioonisüsteemi kaudu, mis on piisav ka kahele kambris viibivale kinnipeetavale. Väide, et elukambris on söögilaua taga vaid üks istekoht ning naril puudub redel ülemisele magamisasemele ronimiseks, ei ole niisugune riive, mis tooks kaasa kahju hüvitamise. Kaebaja väide, et ta peab öösiti magama põlevate tuledega, ei ole samuti niisugune riive, mis tooks kaasa kahju hüvitamise. Kaebaja on viidanud Euroopa Vanglareeglistiku p-le 27.1, mille kohaselt tuleb võimaldada igale kinnipeetavale üks tund sportimist värskes õhus, kui ilm lubab. Nimetatud säte on soovituslik ning samas on kinnipeetavatel võimalus viibida üks tund päevas värskes õhus ja on võimalus sportida ka spordisaalis. Kaebaja on väitnud, et vabas õhus viibides tuleb tal viibida koos suitsetajatega. Kohus märkis, et vangla on korraldanud vastavalt VSkE §-le 82 kinnipeetavate suitsetamise võimalused ning seda tehakse selleks ettenähtud kohas. Samas kaebaja ei ole avaldanud, kas ta on suitsetaja või mitte. Vangla ei ole kaebaja subjektiivseid õigusi rikkunud ega talle süüliselt kannatusi põhjustanud ning puudub põhjuslik seos vangla tegevuse ja kaebajale tekkinud kahju vahel. Kohus ei näinud ka põhjust kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsustuse tühistamiseks, kuna haldusakt on antud selleks pädeva haldusorgani poolt, vastab nii vormilt kui sisult haldusakti tunnustele ning on õiguspärane.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. I. Jatsõšõn palub 10.06.2014. a apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt oli halduskohus ühekülgne ega põhjendanud, miks ta kaebaja seisukohad tähelepanuta jättis. Kohus pole vastanud EIK-i praktikast ja vangistusseaduse kommenteeritud väljaandest tulenevatele väidetele. EIK-i praktika ning Eesti kohtute praktika kohaldamata jätmisega on halduskohus rikkunud EIÕK art-t 13. Arusaamatuks jääb, mille põhjal kohus leidis, et ühekohalistele kambritele mõeldud ventilatsioonisüsteem tagab kinnipeetavate hapnikuvajaduse ka juhul, kui kambrites viibib kaks kinnipeetavat. Kaebaja jääb kõigi oma varasemate selgituste juurde, kuid selgitab lisaks eeluuritavate ja süüdimõistetute tingimuste erisusi ning süüdimõistetute E- ja S-maja erisusi. Kaebaja viibis Tartu Vangla E-majas eeluuritavana 314 päeva, kus ta sai väljaspool elukambrit (s.o jalutusboksis) liikuda ainult üks tund päevas, kuna eluosakond oli terve päeva lukus ja puudus ka spordisaal. Süüdimõistetuna viibis ta E-majas 185 päeva ning siis oli eluosakond avatud 4 tundi päevas ning jalutada sai ühe tunni päevas ja spordisaalis käia ühe tunni nädalas. Eluosakonnas oli liikumiseks ruumi 100 m2 umbes 50 kinnipeetava kohta. Nii

4

eeluuritavana 314 päeva jooksul kui süüdimõistetuna 185 päeva jooksul E-majas viibides oli kambris ka tooli asetus vale, öösiti põles tuli, naril puudus redel, polnud piisavalt hapnikku ega vaba ruumi liikumiseks. Süüdimõistetuna viibis kaebaja S-majas 1606 päeva ning seal oli eluosakond avatud 9,5 h päevas, jalutada sai üks tund päevas koos kahe eluosakonna suitsetajatega ja spordisaali kasutada üks tund nädalas. Kambris oli vabaks liikumiseks ühele kinnipeetavale ruumi 2,296 m2. Jalutusaedikus suitsetajate ala eraldamine ketiga ei välista veel passiivset suitsetamist. Kaebaja on mittesuitsetaja. Eluosakonnas takistasid vaba liikumist teised kinnipeetavad ja esemed. Veel on kaebaja 63 päeva viibinud süüdimõistetuna E-majas ning siis oli eluosakond 24 tundi lukus, jalutada sai üks tund päevas räpases jalutusboksis. Samuti esinesid juba eespool välja toodud E-maja puudused. Kaebaja on jätkuvalt põhiõiguste riive ohvri seisundis. Seega on vastustaja kaebajat 2168 päeva ebainimlikes ja alandavates tingimustes hoidnud, rikkudes sellega EIÕK art-t 3. Apellatsioonkaebusele olid lisatud kaebaja enda tehtud joonised E- ja S-maja elukambrite kohta, andmed kaebaja viibimise kohta erinevates majades ning Tartu Vangla vastused kaebaja märgukirjadele.

6. Tartu Vangla palub 04.07.2014. a seisukohas apellatsioonkaebuse rahuldamata jätta. Vastuse kohaselt jääb vangla varasemate seisukohtade juurde. Vastuseks apellatsioonkaebusele märkis vangla, et väited ventilatsiooni ebapiisavuse, akendele keevitatud metallplaatide ja võrkude, kambri inventari praagi, vooditel redelite puudumise, öisel ajal kambris tulede põlemise ning sportimisvõimaluste puudumise kohta tuleb jätta tähelepanuta, sest kaebaja ei ole sellesisulise hüvitamisnõude osas läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust. Kaebaja väited erinevate eluhoonete tingimuste erinevuste osas on samuti asjassepuutumatud, kuna ka nende osas pole läbitud kohtueelset menetlust ning kaebaja pole neid väiteid ka varem esimese astme kohtus esitanud. Kohus on piisavalt selgelt ja arusaadavalt põhjendanud, miks kaebus rahuldamisele ei kuulu ning selgitas, et EIK-i üldise praktika kohaselt tuleb isikliku ruumi arvestamisel mööbli alla jääv pind välja arvata. Ka Tartu Ringkonnakohtu 09.06.2014. a määrus asjas nr 3-14-50416 kinnitab, et VSkE § 6 lg-s 6 ei ole mõeldud vaba põrandapinda. Jääb arusaamatuks, milliste Eesti kohtute lahenditega mittearvestamist kaebaja silmas peab.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus tagastab esmalt kaebajale tema poolt apellatsioonkaebuse lisadena esitatud joonised Tartu Vangla E-maja ja S-maja elukambrite kohta, andmed kaebaja viibimise kohta erinevates majades ning Tartu Vangla vastused kaebaja märgukirjadele, mis puudutavad väiteid, et jalutusboksid on koristamata, kuna need ei ole oma sisult käesolevas vaidluses asjakohased tõendid.

8. Ringkonnakohus leiab, et I. Jatsõšõni apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Tartu Halduskohtu 13. mai 2014. a otsus tuleb jätta muutmata osas, millega jäeti esitatud kaebus rahuldamata Tartu Vangla 23.12.2013. a otsustuse nr 1-13/190-2 tühistamise nõudes ja Tartu Vanglalt kahjuhüvitise väljamõistmise nõudes seonduvalt kaebaja väitega, et ta oli alates 2008. aastast paigutatud kambrisse, kus ühel kinnipeetaval oli isiklikku ruumi vähem, kui ette nähtud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuses toodud sellekohaste põhjendustega ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks vaidlustatud otsuse tühistamisele eelnimetatud osas. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu vaidlustatud otsusest ja asja materjalidest, et halduskohus oleks kaebajale tagatud isikliku ruumi suuruse küsimust lahendades hinnanud tõendeid ebaõigesti, kohaldanud materiaalõiguse norme vääralt või rikkunud kohtumenetluse norme. Ringkonnakohus nõustub

5

selles osas halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea neid vajalikuks korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus siiski järgmist.

9. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole vaidlust selles, et Tartu Vanglas on kinnipeetavate paigutamiseks mõeldud kambri pindala 10 m2. Samuti ei ole vaidlust selles, et Tartu Vanglas ühte elukambrisse üle kahe kinnipeetava ei ole paigutatud. Vaidlust ei ole ka selles, et peale kambris oleva tualettruumi pindala väljaarvutamist on Tartu Vangla kambris ühe kinnipeetava jaoks põrandapinda vähemalt 4 m2, mis on EIK poolt kujundatud standardiga kooskõlas. Vaidlus käis põhiliselt selle üle, kas kinnipeetava isikliku pinna suurust tuleb arvestada koos või ilma kambris oleva sisustuseta. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtu seisukohaga, et kambri sisustuse (v. a tualettruum) aluse pinna arvestamine ühe isiku jaoks mõeldud põrandapinna hulka on õiguspärane ja EIK seisukohtadega kooskõlas, kuna ka kaebaja poolt viidatud EIK lahendites ei ole asutud kindlale seisukohale, et kambris oleva isikliku ruumi arvutamisel tuleb kambri sisustuse alune pind tervikuna arvestusest välja arvata. EIK on samas oma 05.04.2012. a lahendis Iirsak vs Tšehhi Vabariik aktsepteerinud isikliku ruumina ka kambri pindala ning seal viibivate kinnipeetavate jagatist. Seega vastab EIK-i poolt aktsepteeritud kambri pindala mõiste ka VSkE-s sätestatud põrandapinna mõistele ja määravaks on see, mitu ruutmeetrit on kambri pindala ning mitu kinnipeetavat on sinna paigutatud ning kinnipeetavale kambris ette nähtud sisustuse all olevat pindala ei arvestata kinnipeetavale ettenähtud pindala hulgast välja. Samuti on vastustaja selgitanud, et Tartu Vanglas, erinevalt Tallinna Vanglast, on kõik kambrid ühesuurused ning Tartu Vanglas ei paigutata mitte kunagi ühte kambrisse rohkem kui kaks kinnipeetavat (v.a invakambris, mida on Tartu Vanglas 2 ja kuhu on võimalik majutada 3 kinnipeetavat). Samuti on kõikides kambrites sama mööbel ning ka nende paigutus on sarnane. Seega ei oma käesoleva asja lahendamisel sisuliselt mingit tähtsust, millistes osakondades ja kambrites on kaebaja Tartu Vanglas olnud. Kaebaja viidatud EIK lahendites jäi ühele isikule kasutatava ruumi suurus alla EIK-i kujundatud standardi ka siis, kui ühe inimese jaoks mõeldud ruumi hulka oli arvestatud kambris olev sisustus. Nagu juba eelnevalt märgitud, ei ole see Tartu Vangla puhul nii. Mis puudutab veel kaebaja väiteid ebapiisava isikliku ruumi kohta, siis on vastustaja põhjendatult viidanud muuhulgas ka sellele, et hüvitamisnõudest ja kaebuse põhjendustest nähtuvalt esitas kaebaja sellesisulise kahjunõude aluseks üksnes väite, et temal kambris olev isiklik ruum on väike. Järeldusele, et kambri suurus on tema väärikust alandav ning seda võib pidada EIÕK art 3 rikkumiseks, ei ole kaebaja esitatud kaebuse põhjendustest nähtuvalt jõudnud ise läbi oma tunnetusliku poole, vaid üksnes seetõttu, et EIK on välja kujundanud teatud standardi ühele kinnipeetavale mõeldud ruumi suuruse osas. Kaebaja ei ole esitatud hüvitamistaotluses ega ka kaebuses avaldanud, milleks ta rohkemat ruumi vajab või mis tal suurema suumi puudumise tõttu tegemata jääb. EIK on korduvalt oma lahendites rõhutanud ka seda, et EIÕK artikli 3 kohaldamiseks peab olema saavutatud minimaalne tõsidusaste, mille hindamine on suhteline ning sõltub konkreetse juhtumi asjaoludest. EIÕK art 3 rikkumise tuvastamisel võetakse arvesse kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju, kaebaja esitatud konkreetseid väiteid ja ajavahemikku, mille jooksul kinnipeetavat vastavates tingimustes hoiti ning kinnipidamistingimuste hindamisel on kambri suurus vaid üheks arvesse võetavaks tingimuseks. Ainult olukorda, kus kinnipeetaval on kambris, kus on mitu kinnipeetavat, põrandapinda vähem kui 3 m2, saab EIK senise praktika kohaselt pidada iseenesest konventsiooni art 3 rikkumise tuvastamise aluseks. Kuna asjas on tõendatud, et Tartu Vanglas on ühe kinnipeetava jaoks kambris põrandapinda rohkem, kui 3 m2, siis ei ole kaebajal alust ainult sellele väitele tuginedes mittevaralise kahju hüvitist nõuda.

6

Ka õiguskantsleri 07.04.2014. a seisukohas nr 74/140443/1401559, milles vastati Tallinna Vanglas viibiva kinnipeetava pöördumisele, leiti, et olukorras, kus kambris, mille suurus on 31,1 m2 ja kus viibib 10 kinnipeetavat, ei ole alust pidada kinnipeetava selles kambris viibimist tema väärikust alandavaks kohtlemiseks EIÕK artikli 3 ja PS § 18 lause 1 tähenduses ning vangla ei ole rikkunud kehtivat õigust, kuna kinnipeetavatele on tagatud piisavalt pikk aeg viibida väljaspool oma elukambrit. Õiguskantsler viitas oma vastuses näiteks EIK lahendile Ananyev jt vs Venemaa, milles sõnastatud kriteeriumite kohaselt hindab EIK kinnipeetava kambris isikliku ruumi vähesuse tõttu tema suhtes konventsiooni artikkel 3 rikkumise hindamisel järgmisi asjaolusid: kinnipeetaval peab olema kambris oma magamiskoht, kinnipeetavale peab olema tagatud vähemalt 3 m2 põrandapinda ning kambri üldine põrandapind peab võimaldama kinnipeetaval vabalt liikuda kambri sisustuselementide vahel. Sellised tingimused on asja materjalidest nähtuvalt kaebajale ka Tartu Vanglas tagatud, kuna tal on võimalik ööpäevas viibida piisaval ajal väljapool oma elukambrit.

Halduskohus on seega asunud õigele seisukohale, et Tartu Vanglas olevate elukambrite suurust arvestades ei ole alust rääkida kaebaja hoidmisest inimväärikust alandavates tingimustes, mistõttu on Tartu Vangla oma 23.12.2013. a otsustusega nr 1-13/190-2 jätnud põhjendatult I. Jatsõšõn kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt ei olnud halduskohtul alust rahuldada ka 19.01.2014 halduskohtule esitatud kaebuse nõudeid tühistada Tartu Vangla direktori 23.12.2013. a otsustus nr 1-13/190-2 ja mõista kaebajale välja tema poolt nõutud rahaline hüvitis selle eest, et väidetavalt oli kaebajale Tartu Vanglas tagatud isiklik ruum liiga väike, millega vangla rikkus EIÕK art 3 nõudeid ja alandas tema inimväärikust.

10. Tartu Halduskohtu 13.05.2014. a otsus tuleb ringkonnakohtu hinnangul aga tühistada osas, milles vaadati sisuliselt läbi ja jäeti I. Jatsõšõni kaebus rahuldamata hüvitamisnõudes, mis puudutab kaebaja väiteid selle kohta, et Tartu Vangla on talle mittevaralist kahju tekitanud ka sellega, et kambrites on halb ventilatsioon; kambri akendele on lisatud metallplaadid ja võrk, mis takistavad värske õhu kambrisse jõudmist; kambris on laua ääres vaid üks istekoht; kahekohaliste naride juures ei ole redelit; kambris põleb öösiti valgustus ja vanglas pole võimalik värskes õhus sportida, kuna jalutusja spordiväljakul käivad suitsetavad ja mittesuitsetavad kinnipeetavad koos. Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse, millega jätab eelnevalt nimetatud nõudes, so kaebaja poolt 21.04.2014 esitatud lisaselgitustes väljendatud täiendavas hüvitamisnõudes, halduskohtule esitatud kaebuse läbi vaatamata.

11. Toimiku materjalidest nähtuvalt (tl 15) esitas I. Jatsõšõn Tartu Vanglale kahjunõude/kompromissavalduse, milles taotles vanglalt ebainimliku kohtlemise ning inimväärikust alandavates tingimustes hoidmise eest kahju hüvitamist summas 7500 eurot. Ebainimlik ja väärikust alandav kohtlemine seisnes vanglale esitatud hüvitamistaotluse kohaselt selles, et teda on hoitud alates 2008. aastast Tartu Vanglas kambris, kus isiklikus kasutamiseks mõeldud ruum ühe isiku kohta on alla 2 m2, mis on aga vastuolus EIK praktikas kujundatud standardiga, mille kohaselt peab kambri pinda olema ühe isiku kohta vähemalt 4 m2 ning alla selle jäävas kambri hoidmine tuleb lugeda iseenesest EIÕK art 3 rikkumiseks. Tartu Vangla 23.12.2013. a otsustusega nr 1-13/190-2 jäeti I. Jatsõšõni taotlus rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole I. Jatsõšõnit Tartu Vanglas ebainimlikult ja väärikust alandavalt koheldud, kuna Tartu Vanglas on kambrites ühele kinnipeetavale isiklikku ruumi vähemalt 4 m2, mis on kooskõlas EIK praktikas väljakujunenud standardiga. 19.01.2014 halduskohtule esitatud kaebuses suurendas kaebaja vanglalt nõutava hüvitisesumma suurust, mis on ka HKMS-i ja kehtiva kohtupraktika kohaselt lubatav, kuid jäi endiselt selle juurde, et vangla on talle kahju tekitanud üksnes tema väidetavalt liiga väikeses

7

kambris hoidmisega. Sellise sisuga kaebuse – I. Jatsõšõni kaebus Tartu Vangla vastu kahju nõudes 15 000 eurot seoses kaebaja kinnipidamisega vanglas liiga väikesel pinnal ja Tartu Vangla 23.12.2013. a otsustuse nr 1-13/190-2 tühistamiseks - võttis halduskohus oma 29.01.2014. a määrusega igati põhjendatult ka menetlusse (tl 17-19). Pärast vastustajalt vastuse saamist määras halduskohus oma 25.02.2014. a määrusega, et asi vaadatakse läbi kirjalikus menetluses ja andis menetlusosalistele 21.04.2014 aega esitada vajaduselt täiendavaid menetlusdokumente. 21.04.2014 esitaski I. Jatsõšõn nn. lisaselgitused, milles palus kohtul ka neid selgitusi otsuse tegemisel arvesse võtta, asudes seejuures varasemalt esitatud kahju hüvitamise nõuet sisustama selliste uute asjaoludega (hüvitamisnõude aluseks on ka Tartu Vangla õigusvastased kinnipidamistingimused, so asjaolud, et kambrites on halb ventilatsioon; kambri akendele on lisatud metallplaadid ja võrk, mis takistavad värske õhu kambrisse jõudmist akna kaudu; kambris on laua ääres vaid üks istekoht; kahekohaliste naride juures ei ole redelit; kambris põleb öösiti valgustus ja vanglas pole võimalik värskes õhus sportida, kuna jalutusja spordiväljakul käivad suitsetavad ja mittesuitsetavad kinnipeetavad koos), mida ei sisaldanud ei Tartu Vanglale esitatud hüvitamisnõue ega ka halduskohtule 19.01.2014 esitatud kaebus. Tartu Vangla viitas oma 29.04.2014. a vastuses sellele, et halduskohtul puudub alus vaadata hüvitamiskaebust läbi täiendavalt kaebaja poolt 21.04.2014 esitatud lisaselgitustes kirjeldatud asjaoludega seonduvalt, sest nende asjaoludega seonduvat kahju hüvitamise taotlust ei ole I. Jatsõšõn esmalt Tartu Vanglale esitanud ja seega ei ole sellisel alusel esitatud hüvitamiskaebuse puhul läbitud kohustuslikku kohtueelset menetlust. Sama väite esitas Tartu Vangla ka oma 04.07.2014 esitatud vastuses apellatsioonkaebusele (tl 70). Vaidlusaluses kohtuotsuses (otsuse lk-d 3 ja 4) möönis halduskohus, et 21.04.2014. a lisaselgitustes e. kaebuse täienduses hüvitamiskaebuse kohta täiendavalt esile toodud asjaolude ning väidete osas ei ole kaebaja kohustuslikku kohtueelset menetlust läbinud, kuid pidas sellest hoolimata võimalikuks anda ka neile väidetele omapoolne hinnang, so kaebus sisuliselt läbi vaadata ka sellise nõude aluse osas, mida pole esitatud vanglale saadetud hüvitamisnõudes ega ka kaebuses, mille halduskohus võttis oma määrusega 29.01.2014 menetlusse kaebusena, milles nõuti Tartu Vanglalt 15 000 euro mittevaralise kahju hüvitisena väljamõistmist selle eest, et kaebajat peeti vanglas kinni liiga väikesel pinnal ja Tartu Vangla 23.12.2013. a otsustuse nr 1-13/190-2 tühistamist.

12. HKMS § 47 lg 1 kohaselt võib seadus näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt lahendatud. Kinnipeetavate puhul näeb kohustusliku kohtueelse menetluse ette VangS. VangS § 11 lg 8 järgi on kinnipeetaval vangla tekitatud kahju hüvitamiseks õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav on eelnevalt esitanud RVastS-s sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Vaidlust ei ole selle üle, et I. Jatsõšõn esitas Tartu Vanglale 24.10.2013 mittevaralise kahju hüvitamise taotluse summas 7500 eurot, kuna Tartu Vanglas paigutati ta väidetavalt juba 2008. a kambrisse, mille isiklik ruum ühele kinnipeetavale ei vastanud kinnipeetava arvates EIK lahendites kirjeldatud standardile. Vaidlust ei ole ka selle üle, et Tartu Vangla jättis 23.12.2013 sellekohase hüvitamistaotluse rahuldamata. Tartu Vanglale esitatud mittevaralise kahju hüvitamise taotluse ja Tartu Vangla 23.12.2013. a vastuse sisust nähtuvalt nõudis kaebaja vanglalt hüvitist selgelt üksnes sel põhjusel, et väidetavalt juba 2008. a paigutati ta Tartu Vanglas kambrisse, mille isiklik ruum ühele kinnipeetavale ei vastanud kaebaja arvates EIK lahendites kirjeldatud standardile ja sellega rikuti EIÕK art 3, so alandati tema

8

inimväärikust. Ühtegi muud asjaolu ega nõude alust, sh kaebaja poolt 21.04.2014 esitatud lisaselgitustes märgitud täiendavaid asjaolusid kambri tingimustega seotud hüvitamisnõude esitamiseks, ei ole välja toodud ei 24.10.2013 vanglale esitatud kahju hüvitamise nõudes ega ka halduskohtule 19.01.2014 esitatud kaebuses. Seega on õige Tartu Vangla poolt menetluse kestel korduvalt väljendatud seisukoht, et kaebajal on halduskohtusse pöördumiseks kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata nende hüvitamisnõude aluseks olevate asjaolude osas, mille kaebaja tõi välja alles oma 21.04.2014 esitatud lisaselgituses. HKMS § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kuna 19.01.2014 esitatud kaebuse sisu arvestades oli kaebajal hüvitamisnõude osas kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud, siis võttis halduskohus hüvitamisnõude õigesti menetlusse sellisena, et selle alus on kaebajale mittevaralise kahju tekitamine üksnes tema väidetavalt liiga väikeses kambris hoidmisega. Asjaolu, et halduskohus andis kaebust kirjalikus menetluses läbi vaadates menetlusosalistele aega täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks nii, nagu ka HKMS ette näeb, ei tähenda ringkonnakohtu hinnangul siiski seda, et kaebaja võib sellises menetlusstaadiumis olukorras, kus kohtule hüvitamisnõude esitamisel kehtib kohustusliku kohtueelse korra läbimise nõue, asuda varasemat hüvitamisnõuet laiendama ja sisustama uute asjaoludega, mida ta vanglale esitatud hüvitamistaotluses hüvitamisnõude alusena välja ei toonud. Kui sellist võimalust aktsepteerida, siis muutuks sisutuks VangS § 11 lg-s 8 ettenähtud kord, mille kohaselt on kinnipeetaval õigus vangla tekitatud kahju hüvitamiseks pöörduda kaebusega halduskohtusse üksnes tingimusel, et ta on eelnevalt esitanud kahunõude vanglale. Vanglale esitatud kahjunõue peab seega olema samasisuline halduskohtule esitatud hüvitamiskaebusega, so kohtumenetluse kestel ei saa asuda seda nõuet laiendama ja sisustama selliste asjaoludega, mis ei ole olnud vanglale esitatud hüvitamisnõude aluseks. Ka Riigikohus on juba oma 11.11.2008. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-68-08 rõhutanud, et kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, mille osas on kaebuse esitaja läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse ning kohus peab muuhulgas kontrollima vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ning kohtule esitatud kahjunõude vastavust. Sama seisukohta kordab Riigikohus ka 12.11.2009. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-70-09 (p-d 14 ja 15) ja 17.06.2010. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-41-10.

13. Kuna halduskohus lahendas sisuliselt ka sellisel alusel esitatud hüvitamisnõuet, mille osas on kaebajal kohustuslik kohtueelne menetlus tegelikult läbimata, siis on ringkonnakohtu hinnangul tegemist olulise menetlusnormi rikkumisega. HKMS § 151 lg 1 p 1 ning HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel oleks halduskohus pidanud 21.04.2014 esitatud lisaselgitustes toodud uutel asjaoludel esitatud hüvitamisnõude jätma läbi vaatamata. HKMS § 199 lg 3 sätestab, et kui menetlusõiguse normi on oluliselt rikutud, kuid seda rikkumist ei ole võimalik kõrvaldada halduskohtus ega apellatsioonimenetluses, lahendab ringkonnakohus asja sisuliselt seda halduskohtule tagasi saatmata. HKMS §-st 200 tulenevalt on ringkonnakohtul mittelubatava kaebuse korral võimalik halduskohtu otsus ka vastavas osas tühistada ning jätta kaebus läbi vaatamata osas, millega seoses ei ole kaebaja kohustuslikku kohtueelset korda läbinud. HKMS § 199 lg 1 järgi on ringkonnakohtul õigus tühistada halduskohtu lahend ka apellatsioonkaebuse põhjendustest olenemata.

14. Eeltoodust lähtudes tühistab ringkonnakohus Tartu Halduskohtu 13.05.2014. a otsuse osas, milles vaadati sisuliselt läbi ja jäeti I. Jatsõšõni kaebus rahuldamata hüvitamisnõudes, mis puudutab kaebaja väiteid selle kohta, et Tartu Vangla on talle mittevaralist kahju

9

tekitanud ka sellega, et kambrites on halb ventilatsioon; kambri akendele on lisatud metallplaadid ja võrk, mis takistavad värske õhu kambrisse jõudmist; kambris on laua ääres vaid üks istekoht; kahekohaliste naride juures ei ole redelit; kambris põleb öösiti valgustus ja vanglas pole võimalik värskes õhus sportida, kuna jalutusja spordiväljakul käivad suitsetavad ja mittesuitsetavad kinnipeetavad koos. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab eelnevalt nimetatud nõudes, so kaebaja poolt 21.04.2014 esitatud lisaselgitustes väljendatud täiendavatel asjaoludel, e täiendaval alusel esitatud hüvitamisnõudes, halduskohtule esitatud kaebuse läbi vaatamata.

15. Ringkonnakohus märgib veel, et HKMS § 43 lg 2 kohaselt kaebuse läbi vaatamata jätmine ei võta kaebajalt õigust pöörduda uuesti kohtusse. Kaebuse tagastamisel või läbi vaatamata jätmisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud

16. Kuna I. Jatsõšõn on nii halduskohtus kui ka ringkonnakohtus vabastatud riigilõivu tasumise kohustusest, siis puudub ringkonnakohtul alus lahendada menetluskulude jagamise või hüvitamise küsimust.

Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/