1-14-7680/44 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

17. märts 2015, Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-14-7680

Kohtukoosseis

Aarne Sarjas, Mati Kartau, Paavo Randma

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 16. veebruari 2015. a

määrus Jaan Beljajevi karistuse ümbervaatamise kohta

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Süüdimõistetu Jaan Beljajev, määruskaebus

RESOLUTSIOON

1. Tartu Maakohtu 16. veebruari 2015. a määrus jätta muutmata.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu

Ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi

vahendusel teised kohtumenetluse pooled kümne päeva jooksul, alates päevast, mil isik

sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD

1. Tartu Maakohtu 9. oktoobri 2014. a otsusega kriminaalasjas nr 1-14-7680 mõisteti Jaan

Beljajev süüdi ja karistati KarS § 392 lg 1 järgi 1 aasta vangistusega, KarS § 184 lg 1 järgi

2 aasta ja 9 kuu vangistusega, KarS § 121 järgi 2 aasta vangistusega ja KarS § 120 järgi 1

aasta vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks 2 aastat ja 9 kuud

vangistust, lugedes kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega. KarS § 68 lg 1 alusel

arvati eelvangistus karistusaja hulka ja J. Beljajevi karistusaja algust arvati alates

12. veebruarist 2014. Otsus jõustus 28. jaanuaril 2015.

2. 6. veebruaril 2015 esitas Tartu Vangla kohtule taotluse J. Beljajevi karistuse

vähendamise või tema karistusest vabastamise otsustamiseks.

3. 12. veebruaril 2015 esitas J. Beljajev Tartu Maakohtule taotluse, milles palub temale

mõistetud 2 aasta ja 9 kuu pikkusest vangistusest maha arvata kokku 2 aastat vangistust, s.o

KarS § 392 lg 1 eest mõistetud karistus 1 aasta vangistust ja § 121 eest mõistetud 2 aasta

pikkusest vangistusest 1 aasta vangistust, kuna alates 1. jaanuarist 2015 on KarS § 392 lg 1

tunnistatud kehtetuks ning KarS § 121 lg 1 eest on maksimaalne karistusmäär 1 aasta

vangistust.

3. Tartu Maakohtu 16. veebruari 2015. a määrusega vabastati J. Beljajev talle Tartu

Maakohtu 9. oktoobri 2014. a otsusega KarS § 392 lg 1 järgi mõistetud karistusest, s.o 1 aasta

vangistust. Kohus jättis muutmata J. Beljajevile sama otsusega mõistetud liitkaristuse 2 aastat

ja 9 kuud vangistust.

3.1

J. Beljajevi poolt KarS § 120 ja § 121 järgi toime pandud teod on ka 1. jaanuaril 2015

jõustunud karistusseadustiku muudatuste järel karistatavad kuritegudena ja kvalifitseeritavad

vastavalt KarS § 120 lg 1 ja § 121 lg 2 p 3 järgi. J. Beljajev pani süüdistuse kohaselt

ähvardamise toime viiel korral ajavahemikus 2012–2013 ning kehalise väärkohtlemise kuuel

korral ajavahemikus 2010–2013. Kuna J. Beljajevile on KarS § 121 järgi mõistetud

karistuseks 2 aastat vangistust, jääb mõistetud karistus kehtiva KarS § 121 lg 2 sanktsiooni

piiresse. KarS § 120 järgi J. Beljajevile mõistetud karistus, 1 aasta vangistust, ei ole

muutunud. Ähvardamise eest näeb ka kehtiv KarS § 120 lg 1 ette rahalise karistuse või kuni

üheaastase vangistuse. Seega ei anna seadusemuudatused alust J. Beljajevile KarS § 120 ja §

121 järgi mõistetud karistuste vähendamiseks või tema karistusest vabastamiseks.

3.2

J. Beljajevi poolt KarS § 184 lg 1 järgi toime pandud tegu on ka 1. jaanuaril 2015

jõustunud karistusseadustiku muudatuste järel kvalifitseeritav § 184 lg 1 järgi ja karistatav

kuriteona. Samuti ei muutunud KarS § 184 lg-s 1 sätestatud karistusraamid. Seega on

J. Beljajevile KarS § 184 lg 1 järgi mõistetud karistus 2 aastat ja 9 kuud vangistust kehtiva

seaduse sanktsiooni piires ja selle vähendamiseks ei ole alust.

3.3

J. Beljajevile mõisteti KarS § 392 lg 1 järgi karistuseks 1 aasta vangistust. Kuigi KarS

§ 392 dekriminaliseeriti, on suures koguses narkootilise aine üle riigipiiri toimetamine

jätkuvalt karistatav KarS § 184 järgi. Samas karistati 9. oktoobri 2014. a otsusega J. Beljajevit

ka KarS § 184 lg 1 järgi, mistõttu puudub vajadus KarS § 392 lg 1 järgi kvalifitseeritud teo

ümberkvalifitseerimiseks. J. Beljajevi varem KarS § 392 järgi kvalifitseeritud tegu on

hõlmatud KarS § 184 lg 1 koosseisuga. Kuna KarS § 392 on dekriminaliseeritud, tuleb J.

Beljajev selle eest mõistetud karistusest vabastada.

3.4

Tartu Maakohtu 9. oktoobri 2014. a otsusega nr 1-14-7680 mõisteti J. Beljajevile

kuritegude kogumi eest KarS § 64 lg 1 järgi liitkaristus, lugedes kergemad karistused kaetuks

raskeima karistusega. Üksikkaristustest oli raskeim KarS § 184 lg 1 järgi mõistetud karistus 2

aastat ja 9 kuud vangistust. Kuivõrd KarS § 392 lg 1 järgi kvalifitseeritud teo eest mõisteti

J. Beljajevile karistuseks 1 aasta vangistust, mis loeti KarS § 64 lg 1 alusel kaetuks KarS §

184 lg 1 alusel mõistetud raskema karistuse, s.o vangistusega 2 aastat ja 9 kuud, ei ole alust

uue liitkaristuse moodustamiseks. J. Beljajev tuleb vabastada Tartu Maakohtu 9. oktoobri

2014. a otsusega KarS § 392 lg 1 alusel mõistetud karistusest, kuid seejuures jäävad J.

Beljajevile KarS §-de 184 lg 1, 120 ja 121 järgi mõistetud karistused ning KarS § 64 lg 1

alusel mõistetud liitkaristus 2 aastat ja 9 kuud vangistust muutmata.

4. J. Beljajev esitas maakohtu määruse peale kaebuse, milles leiab, et kohtumäärusega on

raskendatud tema olukorda ja seetõttu kuulub määrus tühistamisele.

4.1

Seadusel, mis tunnistab teo karistatavaks, raskendab karistust või muul viisil halvendab

isiku olukorda, ei ole tagasiulatuvat jõudu. Seega ei saanud kohus J. Beljajevi puhul lähtuda

KarS § 121 lg 2 p-st 3, sest enne 1. jaanuarit 2015 seaduses sellist kvalifikatsiooni ei olnud.

Seadusemuudatus raskendab J. Beljajevi olukorda, sest KarS § 121 lg 2 p 3 sanktsiooni

ülemmäär on 5 aastat vangistust, samas kui KarS § 121 nägi enne maksimaalse karistusena

ette 3 aastat vangistust. Seetõttu ei saanud maakohus määruses KarS § 121 lg 2 p-le 3

tugineda.

4.2

J. Beljajev märgib, et teda ei ole kunagi karistatud KrK § 175 lg 1 järgi, nagu maakohtu

määruses viidatakse. Samuti on määrusesse märgitud vale isikukood. Uue karistuse

määramisel pidanuks kohus lähtuma KarS § 121 lg-st 1, mis näeb karistusena ette kuni 1 aasta

vangistust. Vana seaduse järgi mõisteti talle karistuseks 2 aastat vangistust, s.o aasta rohkem,

kui kehtiv seadus võimaldab. Seega peaks kohus arvestama karistusest maha veel ühe aasta.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Tutvunud kohtutoimiku materjalide, maakohtu määruse ja J. Beljajevi poolt esitatud

määruskaebusega, leiab ringkonnakohus, et Tartu Maakohtu 16. veebruari 2015. a määrus on

seaduslik ning selle tühistamiseks puudub alus. Määruskaebuses esitatud väited põhinevad

valel seadusetõlgendusel ega lükka seega maakohtu järeldusi J. Beljajevi liitkaristuse

muutmata jätmise kohta ümber.

6. Ringkonnakohus selgitab, et KarS § 5 lg 2 teise lause kohaselt on vangistuses viibiva

kinnipeetava puhul seadusel tagasiulatuv mõju üksnes siis, kui see välistab teo karistatavuse,

karistamise vangistusega või lühendab vangistust. Sellisel juhul vähendatakse karistust uues

seaduses samasuguse teo eest ette nähtud karistuse ülemmäärani, või kui tegu ei ole enam

kuriteona karistatav, vabastatakse isik vangistusest. Seega lasub kohtul süüdimõistetu karistust

ümber vaadates kohustus kontrollida, kas tegu, mille toimepanemise eest on isik süüdi

tunnistatud, on ka kehtiva seaduse järgi jätkuvalt karistatav ja kas isikule selle eest mõistetud

karistus jääb kehtiva seaduse sanktsiooniraamidesse. Väär on J. Beljajevi arusaam, mille

kohaselt pidanuks maakohus hindama talle KarS § 121 järgi esitatud süüdistust kehtiva

seaduse § 121 lg 1 järgi, kuivõrd see näeb ette kergema karistuse. Kontrollides, kas 1.

jaanuaril 2015 jõustunud karistusseadustiku redaktsioon annab aluse kinnipeetava karistuse

muutmiseks, tuleb kohtul aluseks võtta süüdistusaktis toodud teokirjeldus ja selle põhjal

hinnata, kas toimepandud tegu on kehtiva seaduse alusel jätkuvalt kuriteona karistatav ja kas

isikule mõistetud karistus jääb kehtiva seaduse sanktsioonipiiridesse. Seejuures ei ole

välistatud, et kehtiv seadus sätestab toimepandud kuriteo eest hoopis rangema karistuse kui

see, mis isikule on selle eest mõistetud. See ei ole aga käsitatav isiku olukorra

raskendamisena, kuivõrd tema karistus jääb sellisel juhul muutmata.

7. Tartu Maakohtu 9. oktoobri 2014. a otsusega karistati J. Beljajevit kuuel korral toime

pandud kehalise väärkohtlemise eest. Kuna tegemist oli korduva teoga, on maakohus õigesti

leidnud, et kehtiva karistusseadustiku järgi kuuluks tegu kvalifitseerimisele KarS § 121 lg 2

p 3 järgi. Järgnevalt tuli maakohtul kontrollida, kas J. Beljajevile Tartu Maakohtu 9. oktoobri

2014. a otsusega KarS § 121 järgi mõistetud karistus, s.o 2 aastat vangistust, jääb kehtiva

seaduse sanktsiooni piiridesse. Eitava vastuse korral andnuks KarS § 5 lg 2 aluse mõistetud

karistuse kergendamiseks. Kuna aga kehtiva seaduse alusel kuuluks J. Beljajevi tegu

karistamisele rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega, polnud tegu KarS § 5 lg-s 2

kirjeldatud olukorraga ja J. Beljajevile mõistetud karistus tuli jätta muutmata. Karistuse

muutmata jätmisega ei raskendatud mingil moel süüdimõistetu olukorda, nagu leiab

määruskaebuses J. Beljajev.

8. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega, mille kohaselt tuli J. Beljajev

vabastada talle KarS § 392 lg 1 järgi mõistetud karistusest. Kuna J. Beljajevile mõisteti

liitkaristus KarS § 64 lg 1 järgi, lugedes kergemad karistused (sh KarS § 392 lg 1 järgi

mõistetud karistuse) kaetuks KarS § 184 lg 1 järgi mõistetud raskema karistusega, ei

mõjutanud see süüdimõistetule kuritegude kogumi eest mõistetud karistuse pikkust.

9. Ringkonnakohus möönab, et Tartu Maakohtu 16. veebruari 2015. a määrusesse on

ekslikult märgitud vale isikukood ja karistusandmed. Need minetused ei väära aga maakohtu

järeldust J. Beljajevile Tartu Maakohtu 9. oktoobri 2014. a otsusega mõistetud liitkaristuse

muutmata jätmise kohta ega oma seega määruskaebuse lahendamisel tähtsust.

10. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 tuleb jätta Tartu

Maakohtu 16. veebruari 2015. a määrus muutmata ja J. Beljajevi määruskaebus rahuldamata.

Aarne Sarjas

Mati Kartau

Paavo Randma