4-15-344/9 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

17. märts 2015, Tartu (kirjalik menetlus)

Väärteoasja number 4-15-344

Kohtukoosseis Paavo Randma

Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 27. jaanuari 2015 määrus kaebuse esitamise tähtaja ennistamata ja kaebuse läbivaatamata jätmises

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusalune isik N.K, määruskaebus RESOLUTSIOON

1. Maakohtu määrus jätta muutmata.

2. Jätta rahuldamata N.K taotlus tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks VTMS § 114 lg 4.

3. Määruskaebus jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Käesolev määrus on VTMS § 198 kohaselt lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. Asjaolud

1. Politseija Piirivalveameti Ida prefektuuri 09.12.2014 otsusega väärteoasjas nr 2440,14,008604 tunnistati N.K süüdi LS § 227 lg 2 ja § 242 lg 2 järgi ning KarS § 63 lg-st 1 juhindudes mõisteti temale LS § 227 lg 2 järgi karistuseks rahatrahv 40 trahviühiku ulatuses. LS § 227 lg 5 p 1 alusel võeti temalt lisakaristusena ära juhtimisõigus 3 kuuks.

2. 16.01.2015 pöördus G. Kirilllov kohtusse kaebusega, milles ta palus tühistada Ida

Prefektuuri otsuse täielikult. Ühtlasi taotles menetlusalune isik kaebuse esitamise tähtaja ennistamist. Esimese astme kohtu määruse sisu

3. taotluse kaebuse esitamise tähtaja Viru Maakohus 27.01.2015 määrusega jättis N.K ennistamiseks rahuldamata ja tema kaebuse läbivaatamata. Kohtu põhjendused olid järgmised.

3.1 väite kohaselt ei olnud ta teadlik tema suhtes toimuvast väärteomenetlusest. Ta N.K sai sellest teada alles siis, kui Maanteeamet edastas talle ettekirjutuse juhilubade loovutamiseks. Ta ei tea, mille eest teda karistati. Väärteoprotokolli ega -otsust talle kätte ei antud. Ta mäletab, et 16.11.2014 oli ta peatatud politsei poolt ja talle koostati protokoll. Ta ei tunnistanud ennast süüdi ja märkis selle protokollile. Eeltoodud põhjustel ei saanud ta esitada kaebust tähtaegselt.

3.2 Maakohus, tutvunud väärteoasja materjalidega, tuvastas, et väärteoprotokollist nähtuvalt oli kohtuvälise menetleja otsus kohtuvälise menetleja juures kättesaadav 16.12.2014. Seega kaebuse esitamise viimaseks päevaks oli 31.12.2014. N.K kaebus on esitatud 16.01.2015, s.o VTMS §-s 114 sätestatud kaebetähtaega ületades.

3.3 Kohus leidis, et menetlusaluse isiku puhul ei esine ühtki asjaolu, mida kohtupraktika kohaselt saaks pidada mõjuvaks põhjuseks KrMS § 172 mõttes. Ei ole andmeid, et kaebuse esitamise tähtaja möödalaskmise oleks tinginud menetlusaluse isiku või tema lähedaste raske haigus, loodusõnnetus, sidehäire vms. Ennistamise taotluses toodud argumendid ei anna alust pidada kaebuse esitamise tähtaega möödalastuks mõjuval põhjusel. N.K väited, mille kohaselt ta ei olnud alustatud väärteomenetlusest teadlik ja protokolli talle kätte ei antud, ei vasta tõele. Isik on väärteoprotokollile kirjutanud omakäeliselt, et protokoll on talle tõlgitud, rikkumisega ei ole ta nõus, udutulesid kasutas ta õigesti ja tema kiirus oli 75 km/h teelõigul, kus on lubatud 70 km/h. Sellest nähtub, et tegelikult isik sai väga hästi aru, millist rikkumist talle ette heidetakse ja kasutas isegi võimalust esitada oma vastuväited. Samuti andis ta ütlused ülekuulamisprotokollile, mille sisust nähtub selgelt, et liiklusjärelevalve teostaja suhtles menetlusaluse isikuga talle arusaadavas keeles ja isik sai rikkumise sisust aru. Samuti on protokollis lahter, milles menetlusalune isik on allkirjaga kinnitanud protokolli kättesaamist.

3.4 Kohtuvälise menetleja otsuse kättesaamise kohta selgitas kohus järgmist. Seadus ei näe ette kohtuvälise menetleja otsuse isikule kättetoimetamist. VTMS § 70 lg 5 sätestab, et väärteoprotokolli koopia kätteandmisel märgitakse protokollile ja koopiale kuupäev, mil kohtuvälise menetleja lahend on kohtuvälise menetleja juures tutvumiseks kättesaadav ja menetlusosalised võivad saada lahendi koopiad. Kohtuvälise menetleja otsuse kättesaamine on menetlusaluse isiku õigus, kohtuvälisel menetlejal puudub otsuse kättetoimetamise kohustus.

3.5 Kohus märkis, et kaaluks kaebuse esitamise tähtaja ennitamist juhul, kui oleks tuvastatud isiku kaitseõiguse oluline rikkumine, mille tagajärjel tema võimalus ennast kaitsta oleks raskendatud või piiratud ja viiks kaebuse esitamise tähtaja möödalaskmiseni. Väärteoprotokollist nähtub, et isik tutvus oma õiguste ja kohustustega, mis on sätestatud VTMS §-s 19 ja andis selle kohta oma allkirja. Õigused ja kohustused on väärteoprotokollis toodud kolmes keeles. Isik andis allkirja venekeelsele variandile. Ka ennistamise taotlusest ei nähtu, et isikule oleksid tema õigused jäänud arusaamatuks ebapiisava selgitamise tõttu. Asjaolu, et menetlusalune isik ei olnud mõistlikult aktiivne oma õiguste kasutamisel, ei küsinud täiendavat informatsiooni menetlustoimingute kohta ja nende eesmärkidest, ei tundnud huvi, mis saab menetlusest pärast seda, kui ta on menetlusaluse isikuna üle kuulatud ja tema suhtes on koostatud väärteoprotokoll, ei saa olla käsitletav mõjuva põhjusena, mis tingiks tähtaja ennistamise. Riigi tegevuse minetused N.K suhtes täheldatavad ei ole ning tema õigusi ei ole rikutud. Seega ei esine alust möödalastud tähtaja ennistamiseks, N.K vastav taotlus tuleb jätta rahuldamata ja tulenevalt VTMS § 118 lg 2 p-st 1 tema kaebus läbi vaatamata. Määruskaebuses esitatud taotluste sisu

4. esitas määruskaebuse, milles palub kohtumääruse tühistamist, tema kaebuse N.K

esitamise tähtaja ennistamist ja kaebuse menetlusse võtmist. Alternatiivselt taotleb ta jätta põhiseadusvastasuse motiivil kohaldamata VTMS § 114 lg 4. N.K põhjendused on toodud kokkuvõtlikult.

4.1 Menetlusalune isik selgitab esmalt, et eesti keelt tema ei valda, tõlgi abi talle väärteoprotokolli koostamisel ei võimaldatud ning politseiametniku tõlge piirdus temale nende lahtrite ette näitamisega, kuhu ta pidi andma allkirja ja omapoolsed selgitused. Väärteoprotokolli talle ei antud. Ametniku selgitustest sai ta aru, et asja lahendamine kuulub kohtu pädevusse ning politsei otsustab asja kohtusse saatmise ühe kuu jooksul, misjärel kohus teavitab teda kõigist edasistest toimingutest. Ka väärteoprotokollis on kohtuvälise menetleja ametnik selgesõnaliselt märkinud, et menetlusalune isik soovib osa võtta asja kohtulikust arutamisest. Seega ei saanudki menetlusalune isik teada, et ta peab kohtukaebeja kaitseõiguse teostamisel ise aktiivne olema. Ametnik kas teadlikult või teadmata eksitas teda kaebeõiguse korralduse selgitamisel. Asjaolust, et väärteoprotokolli on eelöeldu kontekstis arusaamatult kantud eestikeelne teave kohtuvälise menetleja lahendi kättesaadav olemisest alates 16.12.2014,“ ei saanud menetlusalune isik järeldada, et temale lubatud asja arutamist kohtus ei toimu ning et kaebeõiguse teostamiseks peab ta ise initsiatiivi ilmutama. N.K rõhutab, et keelt, milles protokoll koostati, ta ei valda ja tõlgi abi talle ei võimaldatud. Viimases näeb N.K olulist rikkumist. Samuti ei seletatud talle piisavalt VTMS § 19 lg-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigusi.

4.2 seisukohal, et nii kriminaalkui väärteomenetluses saab tähtaja Järgmiseks on N.K

ennistamise küsimuse lahendamisel lähtuda halduskohtumenetluses väljakujunenud rohkest kohtupraktikast (loomulikult võttes seejuures arvesse süüteomenetluse eripära ja karistusmenetlustele omast spetsiifikat, mis väljendub muuhulgas in dubio pro reo põhimõttes ning menetleja kõrgendatud tõendamisstandardis). Siinkohal viitab ta Riigikohtu halduskolleegiumi väljendatud põhimõtetele.

4.3 hinnangul esinevad kaebetähtaja ennistamiseks ka muud põhjused, s.o isegi kui N.K

menetleja ei oleks teda eksitusse viinud, puudus tal objektiivselt võimalus esitada kaebus kohtuvälise menetleja otsuse peale tähtaegselt. Väärteoprotokoll oli koostatud 16.11.2014 ning kohtuvälise menetleja otsus menetleja asukohas kättesaadav alates 16.12.2014 kuni 31.12.2014. Menetlusalusel isikul ei olnud võimalik kohtuvälise menetleja otsusega nimetatud ajavahemikul tutvuda ning korraldada kaebuse koostamist ja maakohtule esitamist, sest ta oli hõivatud raskelt haige abikaasa hooldamise ja põetamisega. N.K abikaasa on 80% töövõimekaotusega invaliid (lisatud on vastavad tõendid). Lisaks diagnoositi abikaasal 2014. aasta teisel poolel parema neeru pahaloomuline kasvaja, mille eemaldamine vajas kirurgilisi ravivõtteid (lisatud tõend). Perioodil 21.09.2014-16.01.2015 viibis abikaasa kodus töövõimetuslehel (lisatud tõend) ning vajas ööpäevaringselt hoolt ja abi. Sugulased olid nendevahelisel kokkuleppel korraldanud abivajava perekonnaliikme hooldamise selliselt, et ajavahemikul 01.12.2014-12.01.2015 tegeles sellega menetlusalune isik (abikaasa kirjalik selgitus). Abikaasa oli nimetatud ajavahemikul voodihaige ja vajas esmaste vajaduste rahuldamiseks kõrvalist abi. Abikaasad elavad kahekesi puuküttega elumajas, mida tuleb kütta vähemalt kaks korda päevas. Nende kodukohas puuduvad meditsiiniasutused. Perearst asub ca 23 km kaugusel Sillamäe linnas. Lähim esmaabi saamise võimalus (kiirabipunkt) on samuti teises omavalitsusüksuses, s.o Narva linnas. Abikaasa terviseseisundit ja ulatuslikku abivajadust ning operatsioonijärgsete tüsistuste riske ja kriitiliselt eluohtlike seisundite tekkimise tõenäosust arvestades vajas ta enda kõrval pidevalt hooldajat.

Eeltoodust tulenevalt, ei saanud menetlusalune isik jätta abivajavat abikaasat mitmeks tunniks üksinda, et sõita kohtuvälise menetleja juurde väärteootsusega tutvuma.

4.4 seab kahtluse alla N.K VTMS § 114 lg 4 (selle koostoimes VTMS § 70 lg-tega 1, 4,

5) kooskõla EV Põhiseaduses sätestatud põhiõigustega. Esiteks riivab kaebetähtaja seotus kohtuvälise menetleja lahendi kättesaadavusega menetleja juures PS § 15 lõikes 1 ette nähtud kohtukaebeõigust ebaproportsionaalselt, sest seab põhjendamatuid piiranguid ning ebamõistlikult koormavaid takistusi mainitud põhiõiguse teostamisele. Teiseks ei arvesta kõnealune regulatsioon kaitseõiguse tagamise kohustusega ning kolmandaks tõusetub siin küsimus vastuolust võrdsuspõhiõigusega, sest ilmselgelt koheldakse meelevaldselt ja põhjendamatult erinevalt kohtuvälise menetleja asukoha linnas või vallas elavat menetlusalust isikut ning isikut, kelle elukoht asub teises omavalitsusüksuses. Neljandaks tuleks põhiseaduslikkuse järelevalve korras kontrollida, kas 15-päevane kaebuse esitamise tähtaeg vastab PS § 15 lg-le 1 ja § 12 lg-le 1 nende koostoimes.

Määruskaebuses kajastuvad N.K vastavad nimetatud nelja punkti kajastavad põhjalikud selgitused.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

5. Tartu Ringkonnakohus, tutvunud väärteotoimiku materjalide, maakohtu määruse ja esitatud määruskaebusega, on seisukohal, et kohtumäärus on põhjendatud ning seaduslik ja selle tühistamiseks kaebuses toodud motiividel puudub alus. Apellatsioonikohus jätab rahuldamata ka N.K taotluse tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks VTMS § 114 lg 4. Määruskaebus jääb täielikult tagajärjetuks.

6. taotluse osas tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks VTMS § 114 lg 4 N.K märgib ringkonnakohus järgmist.

6.1 Tulenevalt põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2 esimesest lausest saab kohus konkreetse kohtuasja lahendamisel tunnistada põhiseadusvastaseks üksnes asjassepuutuva sätte. Asjassepuutuv on säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähendusega, s.t mille põhiseadusvastasuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui sätte põhiseaduspärasuse korral (vt Riigikohtu üldkogu otsus nr 3-4-1-18-14 p 44, Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus nr 3-1-1-9-15 p 22). Käesolevas määruskaebemenetluses on tõusetunud küsimus VTMS § 114 lg 4 põhiseaduspärasusest. N.K hinnangul riivab sättest tulenev kohtuvälise menetleja lahendi kättesaamise ja sellele edasikaebamise kord isiku kohtukaebeõigust, seab ohtu kaitseõiguse teostamise ning sõltuvalt menetlusaluse isiku ja kohtuvälise menetleja asukohast rikub isikute võrdsuspõhiõigusi. Ringkonnakohus N.K väiteid ja põhjendusi asjakohasteks ei pea.

6.2 Põhiseaduse § 24 viies lause sätestab, et igaühel on õigus tema kohta tehtud otsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule. Tegemist on lihtsa seadusreservatsiooniga põhiõigusega, mis tähendab, et seadusandja on lahendi olemusest lähtuvalt ja mõistlikele põhjendustele tuginevalt pädev edasikaebeõigust diferentseerima ning seadma edasikaebeõigusele seadusega sätestatud korras nii menetluslikke kui materiaalseid piiranguid.

Menetluslikud piirangud võivad seisneda näiteks riigilõivu tasumise kohustuses, edasikaebetähtaegades, kaebuse esitamiseks kehtestatud korras jne. Materiaalne piirang aga välistab mingit liiki (eelkõige korralduslike) lahendite edasikaevatavuse sootuks või piirab seda põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel. (Vt Riigikohtu üldkogu otsus nr 3-2-1-62-10 p 38). Seega annavad nii kohtukui kohtuvälise menetleja lahendid legitiimse aluse kohustada nende adressaatideks olevaid isikuid teatud käitumiseks. Silmas tuleb aga pidada, et ka legitiimse eesmärgi olemasolul on põhiõiguse piirang PS §-st 11 tulenevalt põhiseadusega kooskõlas üksnes juhul, kui see on proportsionaalne. Põhiõiguse riive on proportsionaalne, kui see on eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus nr 3-1-1-9-15 p-d 27, 28).

6.3 VTMS § 114 lg 4 sätestab, et kaebus kohtuvälise menetleja üldmenetluses tehtud otsuse peale esitatakse maakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuvälise menetleja otsus on menetlusosalisele kohtuvälise menetleja juures kättesaadav. Paragrahvi sõnastusest nähtub ühemõtteliselt seadusandja tahe kehtestada kord, kus kohtuvälise menetleja otsuse teatavakstegemisel eeldatakse menetlusaluse isiku aktiivset rolli sellega tutvumisel. Siinjuures tuleb arvesse võtta, et isikule sellise kohustuse panemise aluseks on asjaolu, et ta on menetleja otsusega süüdi tunnistatud väärteos, s.o tema enda õigusvastases käitumises.

Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse väitega, nagu oleks isikult VTMS § 114 lg-st 4 tuleneva hoolsuskohustuse nõudmine tema olukorda ülemäära raskendav ja seda isegi sel juhul, kus isiku elukoht asub mõnes teises omavalitsusüksuses. Nimelt on oluline tähele panna, et kuigi tavapäraselt menetletakse väärteoasja teo toimepanemise koha järgi (VTMS § 12 lg 1), on menetlusalusel isikul, vältimaks temal seoses kohtuvälise menetleja juurde ilmumisega ülemääraste kulutuste tekkimist, õigus taotleda väärteoasja menetlemist ka tema eluvõi asukoha järgi, samuti mootorsõiduki registreerimise koha järgi (VTMS § 12 p 1, 2).

Seega on seadusse sisse kirjutatud regulatsioon, arvestamaks nende isikutega, kelle elukoht on teo toimepanemise kohast kaugel ning menetleja juurde tulemine raskendatud või kulukas. Samal põhjusel ei saa nõustuda N.K väitega ka selles, et VTMS § 114 lg 4 toob kaasa võrduspõhimõtte rikkumise, s.o et võrreldes isikutega, kes elavad kohtuvälise menetlejaga samas linnas või vallas koheldakse ebavõrdselt neid, kelle elukoht asub teises omavalitsusüksuses. Käesolevas väärteokaasuses ei ole N.K taotlenud väärteoasja menetlemise koha muutmist, mistõttu on tema süüteoasja õigesti lahendatud teo toimepanemise asukoha järgi ja isik ei saa tugineda väitele, et tema elukoha kaugus kohtuvälise menetleja asukohast välistas otsusele järele minemise.

Teiseks leiab ringkonnakohus, et ülemäära lühikeseks ning põhiseaduse §-dega 12 ja 15 vastuolus olevaks ei saa pidada ka edasikaebuse esitamiseks ettenähtud 15 päeva pikkust tähtaega. Apellatsioonikohtu hinnangul on nimetatud ajavahemik täiesti piisav kohtuvälise menetleja juures käimiseks ja edasikaebuse koostamiseks. Viimast silmas pidades tuleb veel märkida, et isikul on võimalik hakata enda kaitset ette valmistama juba koheselt peale rikkumise toimepanemist.

6.4 Eeltoodud asjaoludel leiab ringkonnakohus, et seadusandja poolt VTMS § 114 lg-s 4 ette nähtud edasikaebe regulatsioon ei ole isikule ülemäära koormav, võimaldab teatud mööndusi ning seadusandjal on õigus sõltuvalt väärteomenetluse eripärades ette näha kord, mis eeldab menetlusaluse isiku enda hoolsuskohustuse täitmist. Haldusmenetluse normid oma erisustega väärteomenetluses ei kohaldu. N.K taotlus tunnistada VTMS § 114 lg 4 põhiseadusega vastuolus olevaks jääb seega rahuldamata.

7. Tutvunud väärteoasja materjalide ning määruskaebuse väidetega asub ringkonnakohus järgmiseks seisukohale, et Viru Maakohtu 27.01.2015 määrus kaebetähtaja ennistamata jätmises on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks määruskaebuses toodud motiividel puudub alus. Maakohtu tuvastatud ja väärteotoimikus sisalduvad tõendid viivad ühesele järeldusele, et mõjuvaid põhjusi kaebetähtaja möödalaskmiseks menetlusalusel isikul ei esinenud ja alus tähtaja ennistamiseks puudub. Vastuseks määruskaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

7.1 Tähtaja ennistamise taotluse lahendamisel peab menetleja hindama, kas on tõendatud mõjuva põhjuse olemasolu, mis ei võimaldanud menetlusalusel isikul tähtaega järgida. KrMS §

172 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi on kaebetähtaja möödalaskmise mõjuvateks põhjusteks äraolek, mis ei seondu kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumisega ja muu asjaolu, mida kohus peab mõjuvaks.

Seega jätab seadus kohtule mõjuva põhjuse hindamisel kaalutlusruumi. Ringkonnakohus juhib siinkohal aga tähelepanu Riigikohtu kriminaalkolleegiumi korduvalt väljendatud seisukohale, et möödalastud kaebetähtaja ennistamisel tuleb mõjuva põhjusena mõista vaid sellist objektiivset takistust, mis tegi isikul võimatuks kaebuse tähtaegse esitamise, s.o sündmus, mille tekkimist ja kulgemist isik ise vahetult mõjutada ei saanud (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus nr 3-2-1-40-11 p 16, Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrused nr 3-1-1-152-05 p 6 ja nr 3-1-1-5-07 p 6).

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et praeguses väärteoasjas kaebetähtaja ennistamise mõjuva põhjusena käsitletavaid asjaolusid ei esine.

7.2 N.K on esimese kaitseväitena nimetanud väärteomenetleja eksitavat käitumist, millest tema sai aru, et tema väärteoasja hakatakse arutama kohtus. Sellise arusaama alusena viitab kaebaja väärteoprotokollist nähtuvale märkele, et menetlusalune isik soovib osa võtta asja arutamisest kohtus. Protokolli ennast N.K väidetalt ei saanud ning samuti ei mõistnud ta eesti keele mitteoskamise tõttu piisavalt selle koostaja selgitusi. Ringkonnakohus kaebaja kaitseväiteid põhjendatuks ei pea.

7.2.1 Riigikohus on korduvates lahendites väljendatud põhimõtet, mille kohaselt on VTMS §

114 lg-s 4 sätestatud kaebuse esitamise tähtaja juures õiguslik tähendus vaid sellel, millal on väärteoprotokolli kohaselt kohtuvälise menetleja otsus kohtuvälise menetleja juures kättesaadav

(vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused nr 3-1-1-99-10 p 16 ja nr 3-1-1-84-13 p 8.1). 16.11.2014 väärteoprotokollist nähtuvalt oli kohtuvälise menetleja lahend kohtuvälise menetleja juures kättesaadav alates 16.12.2014. Kuivõrd N.K on protokollile kirjutatud allkirjadega kinnitanud arusaamist temale seadusest tulenevatest õigustest ja protokolli kättesaamist, samuti märkinud, et protokoll on talle tõlgitud ja kaitsjat ta ei soovi, ei saa ta hilisemas menetluses tugineda väitele, et ta oli menetleja poolt eksitusse viidud, ei saanud aru oma õigustest, protokolli sisust ega mõistnud, et kohtuvälise menetleja lahendile peab ta järgi minema ise. Väärteoprotokollis sisalduv märge, mille kohaselt soovib N.K osa võtta asja arutamisest kohtus, ei tähenda, et politseiametnik oleks kaebajale selgitanud tema asja menetlemist kohtu poolt. Apellatsioonikohus lisab veel, et juhul kui menetlusalusele isikule jäi midagi selgusetuks, oli tal võimalus küsida lisainformatsiooni oma menetluslike õiguste ja kohustuste kohta. Samuti võimaldab isikule väärteoprotokolli kätteandmine tal küsimuste tekkimisel otsida selle tõlkimisel abi ka muudest allikatest.

7.3 oleks aru saanud Määruskaebuse teise väitena märgitakse, et isegi kui N.K kohtuvälise menetleja poolt otsuse tegemisest ja oma kohustusest lahendiga tutvuma minna, oleks tal esinenud objektiivne takistus abikaasa haiguse näol. Ringkonnakohus nimetatud kaitseväidet asjakohaseks ei pea. Maakohtule esitatud kaebetähtaja ennistamise taotluses ei ole N.K abikaasa tervislikku seisundit maininud ning nii selles taotluses kui ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses on ta kinnitanud, et kaebuse esitamise tähtaja möödalaskmine oli tingitud hoopis teistlaadsest asjaolust, s.o tema väidetavast eksitusse viimisest väärteoprotokolli koostaja poolt.

Ringkonnakohus N.K sellist kaitseväidet asjakohaseks ka ei pea, kuivõrd 15 päeva on piisavalt pikk tähtaeg organiseerimaks selle jooksul abikaasa eest hoolitsemise mõneks tunniks kellegi teise poolt.

8. Tulenevalt eelmärgitust ning juhindudes VTMS §-st 194 ja § 147 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtumääruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Samuti jääb tagajärjetuks N.K taotlus tunnistada põhiseadusevastaseks VTMS § 114 lg 4. Paavo Randma kohtunik