3-14-51714/23 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-14-51714 Otsuse tegemise aeg ja koht

17. märts 2015, Jõhvi

Kohtunik Ülle Polluks Kohtuasi

S. A ’i kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 15 eurot ööpäeva eest seoses ebapiisava elamispinna tagamisega Tallinna Vanglas ajavahemikul 19.12.2012-31.12.2013

Menetlusvorm

Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja – S. A Vastustaja - Tallinna Vangla, esindaja Merje Joll

Resolutsioon

1. Rahuldada kaebus osaliselt.

2. Mõista Tallinna Vanglalt S. A ’i kasuks välja hüvitisena talle tekitatud mittevaralise kahju eest

555 eurot. Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata.

3. Mõista Tallinna Vanglalt S. A ’i kasuks välja menetluskulud 25 eurot.

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 16. aprill 2015. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. 29.05.2014 registreeriti Tallinna Vanglas S. A i taotlus nr 5-18/14/15543-1 (tl 11-13) Tallinna Vangla poolt ajavahemikul august 2009 kuni juuli 2011 ja detsember 2012 kuni detsember 2013 tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks 15000 eurot seoses alandava kohtlemisega (ebapiisava elamispinna tagamisega).

2. 11.08.2014 saabus Tartu Halduskohtule S. A i kaebus (tl 1-3p) Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 15 eurot ööpäeva eest seoses ebapiisava elamispinna tagamisega Tallinna Vanglas ajavahemikul 24.08.2009-27.11.2012 ning 19.12.2012-14.01.2014.

3. Tartu Halduskohtu 21.08.2014 määrusega kohus tagastas kaebuse osas, milles kaebaja taotles mittevaralise kahju hüvitamist seoses ebapiisava elamispinna tagamisega Tallinna Vanglas ajavahemikul 01.08.2011-27.11.2012 ja 01.01.2014 kuni 14.01.2014, kuna kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast.

4. Tartu Halduskohtu 24.11.2014 määrusega kohus lõpetas menetluse kaebuse osas, millega kaebaja taotles mittevaralise kahju hüvitamist seoses ebapiisava elamispinna tagamisega Tallinna vanglas ajavahemikul 24.08.2009-31.07.2011.

Kaebuse põhjendused ja taotlus

5. Kohtule esitatud kaebuses märgib kaebaja, et viibis ajavahemikul 19.12.2012 kuni 31.12.2013 Tallinna Vanglas, kus kambrid olid kuuekohalised, mis ei jätnud kinnipeetavale 4 m² isiklikku vaba ruumi. Kaebaja väitel avaldas ruumipuudus mõju kaebajale psüühikale. Kaebaja ei teadnud Tallinna Vanglas viibides kaebuse esitamise võimalusest. Kaebaja arvas, et tema õigused on tagatud. Kaebaja sai teada, et tema õigusi on rikutud alles 19.12.2013 Tunis vs Estonia EIK lahendist nr 429/12. Kaebaja palub välja mõista Tallinna Vanglalt kaebajale tekitatud mittevaralise kahju summas 15 eurot ööpäeva eest.

Vastustaja vastuväited

6. 23.12.2014 kohtule esitatud vastuses (tl 46-48) kaebusele peab vastustaja esitatud kaebust põhjendamatuks. Kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6 sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Kaebuse esitaja oli ajavahemikul 19.12.2012-31.12.2013 paigutatud Tallinna Vangla kambritesse, kus talle

153 päeval oli tagatud põrandapind alla 3 m2 vahemikus 2,60 m2 – 2,72 m2 ja 224 päeval üle 3 m2 vahemikus 3,12 m2 kuni 15,60 m2. Seega Tallinna Vanglas viibimise ajal oli kaebuse esitajale tagatud VSkE § 6 lg-st 6 (kehtiv kuni 31.12.2013) ettenähtud põrandapind. Arvestades, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14, et VSkE § 6 lg 6, mis nägi kinnipeetavale ette kambris vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, ei riivanud, arvestades VSkE regulatsiooni kogumis, kinnipeetavate õigust inimväärikale kohtlemisele ning et seetõttu ei olnud norm ka põhiseadusega vastuolus, siis oli kaebuse esitajale Tallinna Vanglas kasutada olnud põrandapind kooskõlas kehtiva õigusega. Seega nähtub eeltoodust, et Tallinna Vangla tegevuses kaebuse esitaja vanglasisesel paigutamisel puudub õigusvastasus, sest S. A ile on olnud tagatud õigusaktides ettenähtud põrandapind.

7. Kambrites, milles kaebuse esitaja viibis, oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida. Akna olemasolu tagas kambri loomuliku valgustatuse. Täiendava kunstliku valgusallikana oli kambrite laes kaks valgustit, lisaks oli kambrites kaks seinalampi – üks tualetis, teine kambriukse kohal olev öövalgusti. Lisaks avatavale aknale oli kambrites sundventilatsioon. Nõutava temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem. Kõigis suletud sektsiooni kambrites oli magamisruumist eraldatud ja veega WC ning kraanikauss. Lisaks võimaldati duši kasutamist. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal vahistatul oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22:00 – 06:00 oli vanglas öörahu, mis tähendab, et iga isik sai korralikult välja puhata. Vahistatutele, s.h kaebuse esitajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja neile, kelle suhtes ei olnud rakendatud suhtlemispiiranguid, ka suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine ja lühiajalised kokkusaamised). Kaebuse esitaja kasutas võimalust ning käis regulaarselt lühiajalistel kokkusaamistel. Vahistatutel oli ca iga kahe nädala tagant võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Lisaks oli vahistatutel lubatud saada pakke. Sisseoste võimaldati sooritada reeglina kaks korda kuus. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Vahistatute käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Võimaluste piires võimaldati ka vahistatutele hõivetegevust. Toitlustamise kolm korda päevas tagas vangla. Samuti võimaldati iga päev värskes õhus jalutamist. Seega ei saanud vangistustingimused ületada nõutavat minimaalset raskusastet, sest need olid ja on Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval tasemel. Eeltoodust lähtuvalt on ka väär kaebuse esitaja seisukoht justkui vangla hoidnuks kinnipeetavaid ebainimlikes vangistustingimustes.

8. Kaebuse esitaja seisukoht, et põrandapinna hulka ei tohi arvestada tualeti ega ka mööblialust pinda, on väär. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 on kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded" (edaspidi Määrus), mille punkt 4 kohaselt arvestatakse eluruumi põrandapindala lähtudes toa laiusest (vastasseinte vahelisest kaugusest). Seega ei tähenda „põrandapind“ ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus, seega ruumi üldpind.

9. Vastustaja märgib, et kaebuse esitaja oli vaidlusalusel perioodil paigutatud Tallinna Vangla kambritesse, kus talle oli igapäevaselt tagatud üle 2,5 m2 põrandapind, mis oli kooskõlas siseriikliku õigusega. Kuna kambrid vastasid ka VangS § 45 lg-s 1 sätestatud nõuetele ning kaebuse esitaja liikumispiirang tulenes asjaolust, et ta viibis vanglas vahistatuna, siis ei esine ühtegi asjaolu, mis võinuks kaasa tuua kaebuse esitaja ebainimliku ja alandava kohtlemise. Väide psüühilistest kannatustest on liiga üldsõnaline ning tõendamata. Samuti ei ole kaebuse esitaja varasemalt sellesisulise kaebusega vangla poole pöördunud ning asus psüühilisi kannatusi väitma alles vanglale esitatud kahjunõudes, seega tagantjärgi.

10. Vastustaja on seisukohal, et kaebuse esitajale kahju tekkimine ei ole tõendatud ning vangla ei ole tuvastanud, et kaebuse esitajale oleks mingisugust mittevaralist kahju tekkinud. S. A ei ole esitanud vanglale suulisi ega ka kirjalikke pöördumisi, millest nähtunuks otseselt või olnuks võimalik välja lugeda, et kinnipidamistingimused kaebuse esitajale tema poolt kaebuses kirjeldatud kannatusi põhjustaks. Eeltoodust järeldub, et Tallinna Vanglas olles kaebuse esitajal kinnipidamistingimuste osas pretensioone ei olnud. Tallinna Vangla seisukohal, et kuna ei leidnud tuvastamist, et vangla tegevus oleks olnud õigusvastane, samuti ei nähtu, et kaebuse esitajale oleks vangla tegevuse tulemusel kahju tekkinud, siis puuduvad alused ka mittevaralise kahju rahas hüvitamiseks. Vastustaja palub jätta S. A i kaebus rahuldamata ja menetluskulud tema enda kanda.

Kohtu põhjendused

11. Vaidlus seisneb selles, kas põhjendatud on kaebaja nõue hüvitada talle väidetavalt õigusvastaste kinnipidamistingimustega ajavahemikus 19.12.2012-31.12.2013 tekitatud mittevaraline kahju. Kaebaja väitel on kahju põhjustatud sellega, et kambrites, kus ta on pidanud viibima, oli ebapiisavalt põrandapinda ja liikumisvõimalusi. Kaebaja palub välja mõista Tallinna Vanglalt kaebajale tekitatud mittevaralise kahju summas 15 eurot ööpäeva eest.

12. RVastS § 7 lg 1 kohaselt peavad kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud järgmised tingimused: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivsete õiguste rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 4) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

13. Vaidlust pole selles, et vastustaja (Tallinna Vangla) on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet (vangistuse täideviimine). Järgnevalt tuleb võtta seisukoht, kas vangla tegevus oli õigusvastane.

14. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas. Justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" § 6 "Kinnipeetava vanglasisene paigutamine" kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis lõige 6 sätestas "Kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda."

15. Vastustaja on 23.12.2014 kohtule esitatud vastuses (tl 46-48) märkinud, et kaebuse esitaja oli ajavahemikul 19.12.2012-31.12.2013 paigutatud Tallinna Vangla kambritesse, kus talle 153 päeval oli tagatud põrandapind alla 3 m2 vahemikus 2,60 m2 – 2,72 m2 ja 224 päeval üle 3 m2 vahemikus 3,12 m2 kuni 15,60 m2.

16. EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa (2012) p 145). Üksnes kambripinna ebapiisavusest tingitud kinnipidamistingimuste õigusvastasus ei tähenda aga veel, et see tooks alati endaga kaasa hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 20.06.2014 otsuses asjas nr 3-4-1-9-14 (p 44), et tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSKE-ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil.

17. Asjas ei ole vaidlust, et kaebaja viibis kaebusega hõlmatud ajavahemikul Tallinna Vanglas vahistatuna.

18. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on eelnevalt viidatud otsuses asjas nr 3-4-1-9-14, (p 36) leidnud, et kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. Riigikohus möönis viidatud lahendis, et 2,5 m2 ühe kinnipeetava kohta on sedavõrd väike pindala, et pikka aega sellises kambris viibimine on tõenäoliselt inimväärikust alandav (p 37), kuid samas ei ole see siiski nii väike pindala, mille puhul saab inimväärikuse alandamist eeldada. Näiteks olukorras, kus isiku kohta on tagatud küll kõigest 2,5 m2 kambri pindala, aga isik on kohustatud kambris viibima üksnes ööajal ja seejuures on tagatud piisav ventilatsioon, kohane temperatuur, öörahu ja muud vajalikud tingimused väljapuhkamiseks, ei pruugi olla tegemist inimväärikuse alandamisega (p 38). Lähtudes asjaolust, et kinnipeetavatel on ka VSKE-st tulenevalt liikumisvõimalus ning VSKE § 6 lg 6 (v.r) võimaldas ka suuremat põrandapinda, leidis Riigikohus eelnevalt viidatud lahendis (p 41), et see säte, arvestades VSKE regulatsiooni kogumis, ei rikkunud kaebaja õigust inimväärikale kohtlemisele ega olnud norm ka põhiseadusega vastuolus. VSKE § 6 lõike 6 v.r võimaldas tagada kinnipeetavale ka rohkem põrandapinda kui 2,5 m2, kui see oli vajalik konkreetses olukorras inimväärikuse põhimõttele vastavate kinnipidamistingimuste kindlustamiseks, samuti oli võimalik kambri vähene põrandapind kompenseerida muude meetmetega. Õigusest inimväärikale kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks ühelgi tingimusel, ka erandlikel asjaoludel piirduda 2,5 m2-ga.

19. Seega peab kohus selleks, et otsustada, kas kinnipidamine sellistes tingimustes põhjustas väärikuse alandamist ning tõi kaasa hüvitamisele kuuluva kahju, eristada olukordi, kus täidetud oli kehtiva õigusega ette nähtud tingimus (st 2,5 m2 nõue) olukordadest, kus see nõue täidetud ei olnud. Kohus, silmas pidades asjakohast kohtupraktikat (sh Riigikohtu üldkogu viidatud lahendit asjas nr 3-4-1-9-14 ja esitatud viiteid EIK seisukohtadele), peab hüvitamisnõude rahuldamise otsustamisel oluliseks arvestada järgmiste teguritega: Kohus on seisukohal, et nendel juhtudel, kui kambri juurde kuulus tualett eraldi ruumis, ei saa selle pinda arvata kambri pindala hulka (vähemalt praeguse vaidluse lahendamise kontekstis) ning tuleb lähtuda vastustaja andmetest, kus pindala ühe isiku kohta on välja toodud ilma tualettruumi pindala arvestamata.

Ka EIK jättis asjas Tunis vs Eesti kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel kambri üldpindalast välja tualeti pindala. Tualeti pindala arvestamine ei oleks põhjendatud ühest küljest seetõttu, et tegemist on seintega eraldatud ruumiga. Teisalt tuleb arvesse võtta ruumi kasutusotstarvet. Olukorras kus kambris viibib mitu kinnipeetavat, kes kõik kasutavad sama tualetti, pidada seda ruumiks, mis võimaldaks vaba liikumist lisaks kambri elupinnale; Kohus leiab, et kambripinna piisavuse kindlakstegemisel ei ole oluline arvesse võtta kambris asuvat mööblit ega selle pinna osakaalu kambri põrandapinnaga võrreldes.

Kohus nõustub vastustaja järeldusega Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded" punkt 4 sisustamisel, st mõiste „põrandapind“ ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi üldpinda ehk ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus. Mööbli pindala mahaarvamist kambri pindala kindlaksmääramisel ei ole vajalikuks pidanud ka EIK (vt nt EIK otsus asjas Tunis vs Eesti, p 46). Seega, ka EIK lähtub isikliku ruumi arvutamisel kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate jagatisest, arvestamata kambris asuvat mööblit.

Sarnasele seisukohale on asunud Tallinna Ringkonnakohus 18. detsembri 2014. a otsus asjas nr 3-14-50078 (p 10) arestimaja kinnipidamistingimuste õiguspärasust hinnates. EIK praktika on mööbli arvessevõtmist küll oluliseks pidanud juhtudel, kui see liikumist kambris takistab, pidades EIÕK artikli 3 rikkumiseks kui ruum suurusega 3 m2 kuni 3,3 m², oli reaalselt väiksem mööbli tõttu, ja mida ei kompenseerinud võimalus veeta aega väljaspool kambrit (Slemenšek vs. Sloveenia (Kaebus nr 6120/10), 03.04.14). Kohus käsitleb kambripinna suuruse ja muude kinnipidamistingimuste koosmõju ning kambripinna ebapiisavust kompenseerivaid asjaolusid veel allpool (otsuse p 29).

Erinevate tegurite koosmõju arvestades ei pea kohus praegusel juhul mööblialuse pinna mahaarvamist põhjendatuks. Kambri, kui eluruumi oluliseks osaks on seal asuv mööbel, mis on normaalseks igapäevaeluks vajalik. VSKE § 7 lg-s 1 sätestatakse kambri sisustuse kohustuslikud elemendid, sealhulgas ka minimaalselt vajalikud mööbliesemed, mille puudumine omakorda muudaks kinnipidamistingimused õigusvastaseks või raskendaks vangla rikkumist õiguspäraste kinnipidamistingimuste tagamata jätmisel. Näiteks peab ka EIK oluliseks kinnipeetava omaette voodikoha olemasolu (Logothetis jt vs.

Kreeka (Kaebus nr 740/13), 25.09.14).

20. Lähtudes eelnevalt viidatud EIK praktikas välja kujunenud seisukohtadest, peab kohus õigusvastaseks kaebaja kinnipidamist ajavahemikus 19.12.2012-31.12.2013 (VSKE § 6 lg 6 v.r kehtivuse ajal) kokku 153 päeva vältel kambrites, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli vähem kui 3 m2 vahemikus 2,60 m2 – 2,72 m2. Seega kaebus rahuldatakse osaliselt, muus osas jääb kaebus rahuldamata.

21. Riigikohus on varasemas praktikas märkinud: „Kinnipidamise ja vangistuse tingimused sõltuvad muu hulgas ka riigi majanduslikest võimalustest, kuid kolleegiumi arvates saab õigusvaidlustes majanduslikke võimalusi arvestada kaalumisruumi olemasolul. Majanduslike faktoritega ei saa õiguslikult põhjendada seaduses imperatiivselt sätestatud normide järgimata jätmist.“ (Riigikohtu 10. septembri 2009 otsus haldusasjas nr 3-3-1-24- 09, p 9). Halduskohus peab hüvitise määramisel silmas siseriiklikku kohtupraktikat kinnipeetavate alusetult kartserisse paigutamisel ja arestikambris kinnipidamisega isikule tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise asjades. Kohus arvestab ka seda, et ei ole ilmnenud muid asjaolusid, mis oleksid võinud süvendada rikkumise mõju kaebajale või mille kumulatiivne toime isikliku ruumi vähesusega oleks kvalitatiivselt muutnud kaebajale tekkinud mittevaralise kahju olemust.

22. Kirjeldatu alusel ja asjaolusid kogumis hinnates peab kohus kaebajale tekitatud mittevaralise kahju eest kohaseks rahaliseks hüvitiseks 555 eurot. Halduskohus saab lähtuda Eestis kujunenud siseriiklikust kohtupraktikast arvestades ühiskonna jõukust, kusjuures ka EIK on aktsepteerinud võimalust, et siseriiklikud meetmed kahju hüvitamiseks ei küüni EIK poolt määratavate hüvitiste tasemele. Oluline on, et mittevaralise kahju tekitamise eest hüvitiseks määratud summa oleks kohane hüvitis siseriiklikke olusid arvestades. Seetõttu ei ole ka käesolevas asjas määratav hüvitis vahetult tuletatav EIK poolt näiteks asjas Tunis vs Eesti määratud hüvitisest jne.

23. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuselt on tasutud osaliselt riigilõiv 25 € S. A poolt (tl 31). Kohtuotsusega mõistetakse kaebaja kasuks välja hüvitis 555 €. Seega on kaebus rahuldatud osaliselt. Seega tuleb kaebaja kasuks vastustajalt välja mõista menetluskulu 25 eurot.

(digitaalselt allkirjastatud) Ülle Polluks kohtunik