3-14-220/35 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Agu Timmi, Tiina Pappel

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

17.03.2015, Tartu

Haldusasja number

3-14-220

Haldusasi

Denis Harri kaebus Politsei- ja Piirivalveameti vastu

kahju hüvitamise nõudes seoses inimväärikuse

alandamisega etapeerimisel

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 12.06.2014. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Denis Harri apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Denis Harri

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet

RESOLUTSIOON

1. Võtta haldusasja toimikusse Denis Harri poolt PPA-le 26.01.2014 esitatud kaebus

1l lehel. Tagastada PPA-le Denis Harri poolt 26.01.2014 esitatud teabenõue 1-l lehel.

2. Rahuldada Denis Harri apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tartu Halduskohtu

12.06.2014. a otsus osas, mis puudutab 20.01.2012 toimunud etapeerimist, osas,

millega jäeti D. Harrile välja mõistmata kahjuhüvitis seonduvalt 06.05.2011

toimunud etapeerimisega, ning menetluskulude osas. Teha asjas uus otsus, millega

jätta kaebus 20.01.2012 etapeerimist puudutavas osas läbi vaatamata. Mõista Denis

Harrile 06.05.2011 toimunud etapeerimist puudutavas osas välja kahjuhüvitis

summas 30 (kolmkümmend) eurot. Muus osas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata

ning Tartu Halduskohtu 12.06.2014. a otsus muutmata.

3. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt riigituludesse 62 (kuuskümmend kaks) eurot ja

50 (viiskümmend) senti. Jätta Denis Harri menetluskulud (riigilõiv) muus osas Eesti

Vabariigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 16.04.2015 (k.a) (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 27.01.2014 saabus Politsei- ja Piirivalveametisse (PPA) D. Harri kaebus, milles ta palus

riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 alusel mittevaralise kahju hüvitamist summas 2000

eurot seoses inimväärikuse alandamisega etapeerimisel, kuna Pärnu arestimajast Paide

arestimajja ja kohtusse etapeerimisel oli politseibussis kitsas, mistõttu pidid vahistatud

üksteise süles istuma, lisaks puudus bussis soojustus, ventilatsioon ja turvavarustus.

2. PPA jättis 26.02.2014. a kirjaga nr 2.3-2/18300-2 D. Harri taotluse rahuldamata.

PPA selgitas, et D. Harrit etapeeriti busstüüpi alarmsõidukiga Pärnu arestikambrist

Pärnu Maakohtusse istungile 20.01.2011, 22.12.2011, 23.12.2011, 27.12.2011,

28.12.2011 ja 30.12.2011 kahekesi ja 30.06.2011 üksinda ning 06.05.2011 viidi D.

Harri Paide arestikambrisse. PPA märkis, et arestimaja tööarvestuse raamatu kannete

alusel ei ole D. Harri kirjalikult ega suuliselt arestikambris viibimise ajal pretensioone

esitanud ega seda ka advokaadi vahendusel teinud ning kaebuse esitamine peaaegu

kaks aastat hiljem annab alust kahtluseks, et väited üleelamistest või väärikuse

alandamisest on otsitud põhjusteks.

3. D. Harri esitas 02.03.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta taotles 30.06.2011 üksinda ning

20.01.2011, 22.12.2011, 23.12.2011, 27.12.2011, 28.12.2011, 30.12.2011 ja 28.03.2012 koos ühe kinnipeetavaga

Pärnu arestikambrist Pärnu Maakohtusse ning 06.05.2011 koos viie kinnipeetavaga Paide arestikambrisse

etapeerimisega inimväärikust alandavates tingimustes tekitatud mittevaralise kahju eest õiglast hüvitist, mis

oleks proportsioonis Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) poolt väljamõistetud kahjutasudega. Kaebaja väitel oli

politseibussis ülimalt kitsas, mistõttu Paidesse etapeerimisel pidid osad kinnipeetavad teiste süles istuma koos

kaasas olnud asjadega, lisaks puudus bussis soojustus, ventilatsioon ja turvavarustus, millega rikuti Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-st 3 tulenevat piinamise keeldu. 07.04.2014

esitatud täiendavas seisukohas tõi kaebaja uue asjaoluna välja piinamise või ebainimliku või alandava

kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) standardid, mille kohaselt on

transporditingimused ebainimlikud, kui isiklik pind transpordivahendis on alla 0,8 m² ja seda sõltumata reisi

kestusest. Veel märkis kaebaja, et peale tehnilise passi väljastamist võis bussi ventilatsioonisüsteem töötamast

lakata ning ametnikele sai edastatud, et bussis on liiga külm, kuid jääb arusaamatuks, miks pöördumist ei

registreeritud.

4. PPA esitas 26.03.2014 vastuse kaebusele, milles ta palus jätta D. Harri kaebus rahuldamata. PPA märkis, et

kaebaja ümberpaigutamiseks kasutatud Fiat Ducato buss on mõeldud kuni kuue isiku etapeerimiseks ja rohkem

isikuid ei ole sõidukisse kordagi paigutatud. PPA väitis, et siseministri 14.12.2009. a määruse nr 60

„Saatemeeskonna ülesanded ja töökord“ (määrus nr 60) § 7 lg-s 2 sätestatud asjade transportimise nõudest on

kinni peetud. PPA väitel kinnitab sõiduki tehniline pass, et tegemist on tehniliselt korras sõidukiga ning bussis ei

ole kinnipeetutele turvavöö ette nähtud. PPA märkis, et pretensioone seoses temperatuuriga bussis või sõiduki

tehnilise seisukorraga ei ole esitatud ametnike ega kinnipeetute poolt ning värske õhu puudus bussis ei ole

põhjendatud etteheide, kuna kambri ja salongi vahel on võreaken, mille kaudu toimub õhuvahetus. 21.05.2014

esitatud täiendavas vastuses märkis PPA, et kaebajat etapeeriti üksnes bussiga Fiat Ducato.

5. Tartu Halduskohus jättis 12.06.2014. a otsusega D. Harri kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjendused:

1) EIK ei ole sedastanud miinimumnõuet mitme isiku saatmiseks ette nähtud sõitjateruumile,

mille rikkumisel on riigi tegevus automaatselt EIÕK art-ga 3 vastuolus. Kaebaja saatmisel

20.01.2011 koos ühe kinnipeetavaga, 30.06.2011 üksinda ning 22.12.2011, 23.12.2011,

27.12.2011, 28.12.2011, 30.12.2011 ja 28.03.2012 koos kahe kinnipeetavaga oli iga saadetava

kohta tagatud minimaalselt 0,78 m2. Arvestades, et sõitjateruum on ette nähtud kuue isiku

jaoks, saadetavad istuvad näoga vastakuti ja jalgaderuum on ühine, siis on ilmne, et neil

kaheksal korral ei saanud saatmine ainuüksi sõitjateruumi kitsikuse tõttu põhjustada kaebajale

selliseid kannatusi, mis ületaksid kinnipidamisega paratamatult kaasneva taseme ja oleks oma

intensiivsuse tõttu kvalifitseeritavad EIÕK art 3 rikkumisena. 06.05.2011 saatmisel Paide

arestikambrisse viibis koos kaebajaga sõitjateruumis kokku 6 isikut. Seega arvestuslikult oli

igale kinnipeetavale ruumi 0,39 m2. Ka sel juhul ei saa teha automaatset järeldust, et

sõitjateruumi kitsikuse tõttu oleks koheldud kaebajat piinaval viisil. Mitme isiku saatmiseks

ettenähtud sõitjateruumi üldine suurus ja ühine jalaruum korvasid arvestusliku ruumi

vähesust.

2) Ka kaebaja ülejäänud väited ei tingi rahalise hüvitise väljamõistmist kaebaja kasuks.

Paljasõnalised on kaebaja väited, et üks saadetavatest pidi teise süles istuma või et

sõitjateruumis olid saadetavate isiklikud asjad. Tõendamata on kaebaja väited ventilatsiooni

puudulikkusest ja et külm sõitjateruum põhjustas talle kannatusi. Turvavööde puudumine

alarmsõiduki sõitjateruumis ei ole käsitatav sellise asjaoluna, mis kvalifitseeruks EIÕK art 3

rikkumisena vastustaja poolt.

3) D. Harri saatmisel 20.01.2011, 06.05.2011, 30.06.2011, 22.12.2011, 23.12.2011,

27.12.2011, 28.12.2011, 30.12.2011 ja 28.03.2012 ei ole põhjustatud kaebajale selliseid

kannatusi, mille tõttu oleks vastustaja tegevus hinnatav EIÕK art-st 3 tuleneva piinamise

keelu rikkumisena. Isegi, kui asuda seisukohale, et 06.05.2011 kaebaja saatmisel Paide

arestikambrisse sõidukis koos viie kinnipeetavaga põhjustas kaebaja väidetud asjaolude

koostoimes talle rohkem kannatusi, kui vältimatult isiku kinnipidamisega kaasneb, siis ei

olnud kaebaja õiguste riive sedavõrd intensiivne, et põhjendatud oleks rahalise hüvitise

väljamõistmine vastustajalt. Kahjunõude esitamisel enam kui kaks aastat pärast väidetava

kahju tekkimist, olukorras, kus kaebaja ei ole vahepealsel ajal kasutanud muid

õiguskaitsevahendeid ega valmistanud ette kahjunõude esitamist, järeldub, et D. Harri ei ole

tajunud vastustaja tegevust oma õigusi erakordselt piiravana.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. D. Harri esitas 13.07.2014 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu

Halduskohtu 12.06.2014. a otsus ja teha uus otsus, millega tema kaebus rahuldada täies

ulatuses. Kaebaja jääb halduskohtule esitatud kaebuse juurde. Kaebaja märgib, et ta ei nõustu

kohtu seisukohaga, mille kohaselt ei saa teha järeldust, et sõitjateruumi kitsikuse tõttu oleks

koheldud kaebajat piinaval viisil. Kaebaja viitab, et EIK (Retunscaia vs Rumeenia) on

osutanud CPT seisukohale, et üksikkambrid suurusega 0,3 m², 0,4 m² või 0,8 m² ei ole

sobivad isikute saatmiseks. Kaebaja leiab, et kinnipeetava transportimisel tuleb arvestada

viimase isikliku ruumiga, mida ei tuleks jagada teiste kinnipeetavatega. Kaebaja märgib, et

eraldi istekohti bussis ei olnud, vaid oli pink mõlemal poolel laiusega 130 cm ning kuna

kaebaja pidi koos teiste kinnipeetavate ja neil kaasas olnud asjadega selles kitsas ruumis

viibima, pidid kaks kinnipeetavat istuma teiste süles, kuna muul juhul ei mahtunud nad ära.

Kaebaja väitel olid valvurid probleemist teadlikud, kuna neile anti sellest suuliselt märku.

7. PPA esitas 06.08.2014 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta D. Harri

apellatsioonkaebus rahuldamata. PPA leiab, et ei ole oma tegevuses rikkunud kaebaja

inimõigusi või riivanud tema inimväärikust. PPA hinnangul on kaebaja väited paljasõnalised

ning osundamine erinevatele kohtulahenditele ei ole piisav, kuna ühe isiku üleelamisi ei saa

üle kanda teisele ning EIK lahendid, mis puudutavad teiste riikide kinnipidamisasutuste

kinnipidamistingimusi, on kohaldatavad vaid üldpõhimõtete osas.

8. D. Harri esitas 08.02.2015 täiendava selgituse, milles ta teatab, et puuduvad mõjuvad

põhjused, miks ta ei saanud kahju hüvitamise taotlust 20.01.2011 osas tähtaegselt esitada,

mistõttu ei kuulu nimetatud osas kaebetähtaeg ennistamisele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

10. Ringkonnakohus võtab kõigepealt seisukoha kaebuse lubatavuse osas (I), seejärel võtab

seisukoha küsimuses, kas halduskohus on põhjendatult jätnud D. Harri hüvitamiskaebuse

rahuldamata (II) ning lõpuks lahendab menetlusosaliste taotlused ja jagab menetluskulud (III).

I

11. RVastS § 17 lg 1 kohaselt võib kahju hüvitamiseks esitada taotluse kahju tekitanud

haldusorganile või kaebuse halduskohtule. HKMS § 46 lg-st 4 tulenevalt võib

hüvitamiskaebuse esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, kui kaebaja sai teada või pidi

teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust või haldusakti või toimingu tagajärgedest,

mille kõrvaldamist ta nõuab. Nimetatud säte kehtestab kahju hüvitamise kaebuse esitamise

üldise tähtaja. Eriregulatsioonina tuleneb RVastS § 18 lg-st 2, et kui isik on taotlenud hüvitist

haldusorganilt ja pole saanud rahuldavat tulemust, siis on tal võimalik esitada halduskohtule

hüvitise saamiseks kaebus 30 päeva jooksul. Seetõttu peab isik, kui ta läbib RVastS § 17 lg-s 1

ja § 18 lg-s 2 reguleeritud kohtuvälise menetluse haldusorganis, pöörduma menetluse

tulemusega mittenõustumisel halduskohtusse kahjunõudega 30 päeva jooksul arvates taotluse

rahuldamata jätmisest (Riigikohtu 08.10.2008. a määrus nr 3-3-1-41-08, p 8). Sealjuures on

kohane kahju hüvitamise nõude esitamine ning RVastS § 17 lg-s 3 ja HKMS § 46 lg-s 4

sätestatud tähtajad sellisel juhul enam ei kohaldu (Riigikohtu 04.06.2013. a määrus

nr 3318612, p 11).

12. Asja materjalidest nähtuvalt saabus D. Harri kahju hüvitamise taotlus PPA-sse 27.01.2014,

mille PPA jättis 26.02.2014. a vastusega rahuldamata seonduvalt etapeerimistega 20.01.2011,

06.05.2011, 30.06.2011, 22.12.2011, 23.12.2011, 27.12.2011, 28.12.2011 ja 30.12.2011.

Seejärel on D. Harri esitanud 02.03.2014 halduskohtule kaebuse, milles ta taotles

mittevaralise kahju hüvitamist seoses etapeerimistega 20.01.2011, 06.05.2011, 30.06.2011,

22.12.2011, 23.12.2011, 27.12.2011, 28.12.2011, 30.12.2011 ja 28.03.2012. Halduskohus

võttis 05.03.2014. a määrusega (tl 11-11p) D. Harri kaebuse menetlusse. Seega on kaebaja

käesoleval juhul enne halduskohtule hüvitamiskaebuse esitamist pöördunud PPA poole kahju

hüvitamise taotlusega (v.a. 02.03.2014 etapeerimise osas, milles esitati tähtaegselt kahju

hüvitamise nõue otse halduskohtule), mille PPA jättis rahuldamata, mistõttu on 20.01.2011,

06.05.2011, 30.06.2011, 22.12.2011, 23.12.2011, 27.12.2011, 28.12.2011 ja 30.12.2011

etapeerimistega seonduvalt tegemist kohtueelse menetluse läbimisega, millisel juhul

tulenevalt HKMS § 47 lgst 2 ja RVastS § 18 lg-st 2 tuleb kaebus esitada kohtule 30 päeva

jooksul haldusorgani otsuse teatavakstegemisest. Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et

D. Harri on esitanud hüvitamiskaebuse halduskohtule PPA otsuse kättesaamisest arvates

seaduses ettenähtud 30päevase tähtaja jooksul.

13. Kuna käesolevas asjas on kaebaja läbinud esmalt RVastS § 17 lg-s 1 ja § 18 lg-s 2

reguleeritud kohtuvälise menetluse PPA-s, siis tuli kaebajal järgida kahju hüvitamise taotluse

esitamisel PPA-le RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud 3-aastast tähtaega. Nii PPA-le esitatud kahju

hüvitamise taotlus kui ka halduskohtule esitatud hüvitamiskaebus hõlmavad muuhulgas

etapeerimist 20.01.2011. Lähtudes RVastS § 17 lg-st 3 oli 3-aastase kahju hüvitamise taotluse

esitamise tähtajaks 20.01.2014, kuid D. Harri taotlus on saabunud PPA-sse 27.01.2014

(koostamise kuupäevana on märgitud 26.01.2014). Seega on kaebaja kahju hüvitamise taotlus

seonduvalt 20.01.2011 etapeerimisega esitatud PPA-le 3-aastast tähtaega rikkudes. Seonduvalt

06.05.2011, 30.06.2011, 22.12.2011, 23.12.2011, 27.12.2011, 28.12.2011 ja 30.12.2011

etapeerimistega on D. Harri kahju hüvitamise taotlus esitatud PPA-le tähtaegselt.

14. PPA ja halduskohus on jätnud asjas 20.01.2011 etapeerimise osas kontrollimata, kas

kaebaja on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast ehk

käesoleval juhul kahju hüvitamise taotluse esitamiseks ettenähtud 3-aastasest tähtajast.

Taotluse menetlemisega PPA poolt ei saa lugeda selle esitamise tähtaega ennistatuks.

Ringkonnakohus võimaldas kaebajal selgitada, kas esinesid mõjuvad põhjused või takistused,

miks kaebaja ei saanud kahju hüvitamise taotlust seonduvalt 20.01.2011 etapeerimisega

tähtaegselt esitada. Kohtupraktikas on sedastatud, et mõjuvad põhjused peab ära näitama

tähtaja mööda lasknud protsessiosaline ning kohus ei pea tähtaja ennistamist otsustades

analüüsima asjaolusid, mida ennistamist taotlev isik ei ole mõjuvate põhjustena välja toonud

(Riigikohtu 19.01.2001. a määrus nr 3-3-1-59-00, p 2). Kaebaja selgitas ringkonnakohtule, et

tal puuduvad mõjuvad põhjused, miks ta ei saanud kahju hüvitamise taotlust 20.01.2011 osas

tähtaegselt esitada, mistõttu ei kuulu nimetatud osas tähtaeg ennistamisele. Eeltoodut

arvestades on ringkonnakohus seisukohal, et PPA-l puudunuks asjas ka alus 20.01.2011

etapeerimise osas tähtaja ennistamiseks. Seega loeb ringkonnakohus tuvastatuks, et kaebaja ei

ole PPA-le kahju hüvitamise taotluse esitamisel seonduvalt 20.01.2011 etapeerimisega kinni

pidanud nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast.

15. HKMS § 47 lg 1 ls-st 2 tulenevalt võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on kinni

pidanud nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast. HKMS § 151 lg 1 p 1 sätestab,

et kohus jätab määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist

ilmnevad HKMS § 121 lg-s 1 sätestatud alused. HKMS § 121 lg 1 p-st 4 tulenevalt kohus

tagastab kaebuse, kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks

ettenähtud kohustuslikust korrast. Kuna kaebaja ei ole seonduvalt 20.01.2011 etapeerimisega

esitanud PPA-le tähtaegselt kahju hüvitamise taotlust ning tähtaja ennistamiseks põhjus

puudus, siis on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja ei ole nimetatud osas kinni pidanud

nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, mistõttu puudus halduskohtul selles

osas alus kaebuse menetlemiseks. Eeltoodut arvestades ringkonnakohus tühistab nimetatud

osas halduskohtu otsuse ning jätab D. Harri kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 4 ja § 151 lg 1 p 1

alusel läbi vaatamata.

II

16. Apellatsiooniastmes on jätkuvalt vaidlus selle üle, kas D. Harri etapeerimisel 06.05.2011,

30.06.2011, 22.12.2011, 23.12.2011, 27.12.2011, 28.12.2011, 30.12.2011 ja 28.03.2012 on

alandatud tema inimväärikust, millest tingituna ta nõuab õiglast mittevaralise kahju hüvitist

kohtu äranägemisel. Kaebusest järeldub, et D. Harri soovib mittevaralise kahju hüvitamist

RVastS § 9 lg 1 alusel, mis võimaldab füüsilisel isikul nõuda mittevaralise kahju rahalist

hüvitamist muuhulgas süüliselt väärikuse alandamise korral. Väärikuse alandamine on D.

Harri arvates kaasnenud tema etapeerimiseks kasutatud bussi sõitjateruumi kitsikusest, lisaks

soojustuse, ventilatsiooni ja turvavarustuse puudumisest. Halduskohtu hinnangul ei tingi

ükski kaebaja väide rahalise hüvitise väljamõistmist tema kasuks. Ringkonnakohus leiab, et

apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada, halduskohtu otsus 06.05.2011 toimunud

etapeerimist puudutavas osas tühistada ning kaebajale etapeerimisega tekitatud mittevaralise

kahju eest õiglane hüvitis välja mõista. Muus osas jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning

halduskohtu otsus muutmata.

17. Vangistusseaduse (VangS) § 4¹ lg 1 kohaselt kinnipeetavat, arestialust või vahistatut

koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või

vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis

paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. VangS § 4¹ lg 2 ls 1 kohaselt

kinnipeetava, arestialuse või vahistatu vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele.

Eeltoodut arvestades nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga selles, et kinnipeetava

etapeerimise õiguspärasus sõltub sellest, kas etapeerimisega tekitati talle rohkem kannatusi

kui need, mis paratamatult etapeerimisega kaasnevad.

18. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebajat etapeeriti 30.06.2011 üksinda, 22.12.2011 koos

ühe kinnipeetavaga, 23.12.2011, 27.12.2011, 28.12.2011, 30.12.2011 ja 28.03.2012 koos kahe

kinnipeetavaga Pärnu arestikambrist Pärnu Maakohtusse, millise sõidu ajaline kestus on

10 minutit, ning 06.05.2011 koos viie kinnipeetavaga Pärnu arestikambrist Paide

arestikambrisse, millise sõidu ajaline kestus on ca 1 tund (tl 5, 18p). Vaidlust ei ole ka selle

üle, et kaebajat etapeeriti väikebussiga Fiat Ducato (tl 47-48), mis on registreeritud

alarmsõidukina ja läbinud nõuetekohaselt tehnilise ülevaatuse (tl 26-26p). Bussi mõõtudest

lähtuvalt on sõitjateruumi suuruseks 2,34 m² ning selles on saadetavate paigutamiseks

juhikabiinist osaliselt võretatud vaheseinaga eraldatud kamber (tl 27-31), milles on kaks

väliseinte ääres vastastikku asetsevat pinki kuni kuuele saadetavale, millest ükski koht ei ole

varustatud turvavööga. Määruse nr 60 §-s 5 on sätestatud saatmise tingimused ja §-s 6

saadetavate paigutamine, milliste nõuete vastustaja poolse täitmise üle käesoleval juhul

vaidlus puudub. Kehtivas õiguses on ära toodud, milliste sõidukitega on lubatud teostada

saatmisi ja saatmise kord, kuid ei ole sätestatud nõudeid saatebussis saadetavale ettenähtud

põrandapinna suurusele. Saatebussis oli kuuele saadetavale mõeldud sõitjateruum pindalaga

2,34 m², mis teeb isiku kohta 0,39 m² isiklikku pinda. Vaidlusalusest kaheksast korrast

seitsmel on saatmine toimunud kolme või vähema arvu kinnipeetavatega, millisel juhul kolme

kinnipeetava saatmise korral on iga isiku kohta 0,78 m² pinda. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtuga selles, et arvestades asjaolu, et sõitjateruum on ette nähtud kuue isiku jaoks,

saadetavad istuvad näoga vastakuti ja jalgaderuum on ühine, ei saanud kuni kolme

kinnipeetava etapeerimine sellises sõitjateruumis põhjustada kaebajale rohkem kannatusi, kui

need, mis kinnipidamisega paratamatult kaasnevad ega ole seetõttu kvalifitseeritav EIÕK art 3

rikkumisena. Ringkonnakohus märgib, et 08.11.2005. a lahendis Khudoyorov vs Venemaa nr

6847/02 ei pidanud EIK kahe isiku etapeerimist kokku 1 m2 (st isiku kohta 0,5 m2 suuruse

isikliku pinnaga) ruumis iseenesest õigusvastaseks eeldusel, et sõiduk on valgustatud,

ventileeritud, soojustatud ning korralike, kukkumist välistavate istmetega (p-d 117-118).

Võttes käesoleval juhul arvesse asjaolu, et sõidukis oli iga isiku kohta vähemalt 0,78 m2

isiklikku pinda, sõiduk oli tehniliselt korras ning tõendamata on kaebaja väited seonduvalt

madala temperatuuri ja ventilatsiooni puudumisega, on halduskohus õigesti jätnud kaebajale

vastustaja 30.06.2011, 22.12.2011, 23.12.2011, 27.12.2011, 28.12.2011, 30.12.2011 ja

28.03.2012 toimingutega väidetavalt tekitatud kahju välja mõistmata.

19. Ringkonnakohus nõustub ühtlasi halduskohtu seisukohaga selles, et kuna sõiduk oli

korduvalt läbinud tehnilise ülevaatuse ning vastas tehnilistele nõuetele, ei anna ka turvavööde

puudumine alust kaebajale kahju väljamõistmiseks. Halduskohus viitab õigesti liiklusseaduse

§ 30 lõikele 1, mille kohaselt peab sõitja olema sõidu ajal turvavööga nõuetekohaselt

kinnitatud üksnes sõidukis, millel on turvavööd. Vastustaja on selgitanud, et saatebussis on

igale saadetavale oma istekoht ja isikuid paigutatakse sõidukisse vastavalt istekohtade arvule

(tl 4849p, 51). Määruse nr 60 § 7 lg 2 ls 1 sätestab, et saadetava isiklikud asjad paigutatakse

sõidukis saadetavast eraldi, et tagada asjade puutumatus kogu saatmise vältel, ning vastustaja

on eeltoodud nõude järgimise olulisust ja täitmist ka kinnitanud. Eeltoodut arvestades ei pea

ringkonnakohus usutavaks kaebaja väidet, et kaks kinnipeetavat pidid istuma teiste süles või

saatebussi kambris koos asjadega viibima. Ringkonnakohtu arvates on väheusutav, et

saateauto meeskond rikuks teadlikult saadetavate paigutamise ja nende asjade transportimise

nõudeid, pannes sellega ohtu saadetavate turvalisuse ja asjade puutumatuse. Vastustaja

kinnitusel ei ole D. Harri ega ükski teine saadetav esitanud koheselt etapeerimiste järel

kaebust PPA-le või kohtule. Ringkonnakohtu hinnangul on usutav, et tegelike kannatuste

tekkimise olukorras oleks kaebaja või mõni teine saadetav usutavalt esitanud kaebuse

haldusorganile või kohtule koheselt pärast etapeerimise toimumist, milline asjaolu seab

ringkonnakohtu hinnangul kaebaja väidete usaldusväärsuse väidetavate puuduste esinemisest

etapeerimisel kahtluse alla.

20. Siiski võib EIK praktika pinnalt järeldada kaebaja õiguste rikkumist 06.05.2011

etapeerimisel koos viie kinnipeetavaga Pärnu arestikambrist Paide arestikambrisse ca 1 tunni

vältel sõitjateruumis, kus iga etapeeritava kohta oli põrandapinda 0,39 m2. EIK on oma

lahendites järjekindlalt CPT aruannetele tuginedes leidnud, et ruumid, milles etapeeritava

isiklik pind on suurusega alla 0,8 m² ei ole etapeerimiseks sobivad. Nimetatud asjaoludel on

EIK lugenud etapeerimise EIÕK artikliga 3 vastuolus olevaks (vt EIK 08.01.2013. a lahendi

asjas Retunscaia vs Rumeenia nr 25251/04, pd 73-75, 25.10.2007. a lahend asjas Yakovenko

vs Ukraina nr 15825/06, p-d 108-110 ning 10.07.2014. a lahend asjas MS vs Venemaa nr

8589/08, p-d 74-77). Kuigi CPT aruannetes esitatakse üksnes mittesiduvaid ettepanekuid

(Riigikohtu 07.04.2010. a otsus nr 3-3-1-5-10, p 19) ning EIK 19.07.2007. a otsuse nr

36898/03 (Trepashkin vs Venemaa) ps 92 märgitakse, et CPT standardid ei saa olla otsustava

kaaluga, ei saa käesolevas asjas eirata asjaolu, et sarnastel juhtumitel on EIK CPT hinnanguid

aktsepteerinud ning tuvastanud EIÕK art 3 rikkumise ning kannatanule rahalise kahju välja

mõistnud. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste

kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni

peeti (RKHKo 15.03.2010, 3-3-1-93-09, p 11). Võttes arvesse seda, et kaebaja pidi sarnastes

oludes viibima ligi 1 tunni vältel, loeb kohus kaebaja etapeerimise antud tingimustel EIÕK art

3 rikkumiseks ning RVastS § 9 lg 1 mõistes inimväärikust alandavaks, mille puhul on

õigustatud kaebajale kahjuhüvitise väljamõistmine. Kinnipeetava etapeerimisel 0,45 m2

suuruses kambris ca 2 tunni vältel on ringkonnakohus ka varasemas praktikas pidanud

võimalikuks kahjuhüvitise välja mõista (TrtRK 13.03.2015. a otsus asjas nr 3-11-256).

21. RVastS § 9 lg 1 järgi peab kahju erinevalt RVastS § 7 lg-st 1 olema tekitatud süüliselt.

„Süü väljendub teo etteheidetavuses kahju tekitajale. Süü tuvastamisel ei lähtuta mitte avaliku

võimu kandja ülesandeid täitnud konkreetse füüsilise isiku tegevuse süülisusest (nt tema

teadmistest või kogemustest), vaid hinnang antakse avaliku võimu kandja tegevusele“ (E.

Andresen. Riigivastutus. Tartu 2009, lk 55). Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga ja

leiab, et kaebaja paigutamine etapeerimiseks liiga väikesesse kambrisse on vastustajale ka

etteheidetav. Etapeerimise ajal oli olemas EIK 2007. aasta otsus Yakovenko asjas, kus EIK

kinnipeetute etapeerimiseks mõeldud kambri suurust problematiseeris (Yakovenko vs.

Ukraina, 25.10.2007, nr 15825/06, p 108-113). Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et

vastustaja on kaebajale süüliselt tekitanud hüvitamisele kuuluva kahju. Arvestades kaebaja

õigusvastastes tingimustes viibimise kestust; asjaolu, et taotlust kahju hüvitamiseks ei esitatud

koheselt, vaid alles ca 3 aasta möödudes, mis ilmestab õigusvastase toimingu vähest mõju

kaebaja mittevaralistele õigustele ning võttes arvesse ka ringkonnakohtu senist praktikat

kahjuhüvitise väljamõistmisel (vt TrTRK 13.03.2015. a otsus asjas nr 3-11-256), peab

ringkonnakohus võimalikuks kaebaja kasuks välja mõista 06.05.2011 etapeerimisega tekitatud

mittevaralise kahju summas 30 eurot.

III

22. PPA esitas ringkonnakohtule D. Harri poolt PPA-le esitatud kahju hüvitamise taotluse

(pealkirjastatud kaebusena) ja teabenõude. Kuna D. Harri teabenõue ei oma käesoleva

vaidluse esemega mingit puutumust, siis tagastab ringkonnakohus nimetatu PPA-le.

23. Kõike eelnevat arvestades rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse osaliselt.

Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 12.06.2014. a otsuse osas, mis puudutab

20.01.2012 toimunud etapeerimist ning osas, millega jäeti D. Harrile välja mõistmata

kahjuhüvitis seonduvalt 06.05.2011 toimunud etapeerimisega. HKMS § 109 lg-st 4 tuleneb, et

kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks

arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust. Seega tuleb tühistada ka

halduskohtu otsus menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega

jätab kaebuse 20.01.2012 etapeerimist puudutavas osas HKMS § 121 lg 1 p 4 ja § 151 lg 1 p 1

alusel läbi vaatamata ning mõistab D. Harrile 06.05.2011 toimunud etapeerimist puudutavas

osas välja kahjuhüvitise summas 30 eurot. Muus osas jääb apellatsioonkaebus rahuldamata

ning Tartu Halduskohtu 12.06.2014. a otsus muutmata.

24. HKMS § 108 lg 2 kohaselt kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja oli halduskohtus 05.03.2014. a määruse

alusel (tl 11) ning ringkonnakohtus 16.07.2014. a määruse alusel (tl 79-79p) asjas riigilõivu

tasumisest vabastatud. HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja

kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud,

tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. HKMS §

118 lg 3 ls 1 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja

vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda.

Menetluskuluks on käesoleval juhul halduskohtus RLS § 571 lg 3 alusel tasumisele kuuluma

pidanud riigilõiv 250 eurot ning ringkonnakohtus RLS § 571 lg 7 alusel tasumisele kuuluma

pidanud riigilõiv 250 eurot ehk kokku 500 eurot. Kuna ringkonnakohus tegi uue otsuse,

millega rahuldas kaebuse osaliselt, peab ringkonnakohus võimalikuks vastustajalt haldus-

ning ringkonnakohtus kantud kulude arvestuses riigituludesse välja mõista 62,5 eurot. Kuna

kaebaja apellatsioonkaebus jääb muus osas rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud

muus osas Eesti Vabariigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel