3-12-301/133 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Maili Lokk ja Madis Ernits Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 17.03.2015, Tartu Haldusasja number 3-12-301 Haldusasi P.G. kaebus Politseija Piirivalveameti (PPA) 08.02.2012. a ettekirjutuse Eestist lahkumiseks nr 1020460294 tühisuse ja õigusvastasuse tuvastamiseks ning kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 08.02.2013. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus P.G. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja P.G. Esindaja adv. Valeriy Gimaev Vastustaja PPA

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus läbi vaatamata osas, milles kaebaja palub hüvitada talle Tartu Halduskohtu otsusega tekitatud kahju.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 08.02.2013. a otsuse resolutsiooni punkt 1 õigusvastasuse tuvastamise ja kahju hüvitamise nõuete rahuldamata jätmise osas.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta õigusvastasuse tuvastamise ja kahju hüvitamise nõuded läbi vaatamata.

4. Ülejäänud osas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 08.02.2013. a otsuse resolutsioon muutmata, täiendades otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.

5. Määrata advokaat Valeriy Gimaevi poolt apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 254,40 (kakssada viiskümmend neli koma nelikümmend) eurot, milles sisaldub 42,40 euro suurune käibemaks.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 16.04.2015 (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja on sündinud XXXXXXXXX Gruusias, tema kodakondsus on määratlemata. Aastatel 1972–1980 elas ta Narvas, 1980–1990 Ivangorodis, 1990–1996 Narvas ja alates 15.12.1996 Ivangorodis. Eestis elab kaebaja õde, kes on määratlemata kodakondsusega isik ning omab pikaajalise elaniku elamisluba.

2. 07.10.2006 kella 19:00 paiku ujus kaebaja Vene Föderatsioonist üle Narva jõe Eesti Vabariiki. Kaebaja paigutati 10.10.2006 väljasaatmiskeskusesse (Tartu Halduskohtu 10.10.2006 määruse nr 3-06-1989 alusel), kust ta vabastati 03.10.2007 (Tallinna Halduskohtu 02.10.2007 määruse nr 3-07-1897 alusel). Samal päeval ehk 03.10.2007 tehti kaebajale ettekirjutus Eestist lahkumiseks nr 1011650543/IL hiljemalt 09.10.2007. 09.05.2008. a käskkirjaga nr 54 kohaldas siseminister väljasõidukohustuseja sissesõidukeeluseaduse (VSS) § 29 lg 1 p 8 alusel kaebaja suhtes sissesõidukeeldu kehtivusega kuni 09.05.2018.

3. 10.10.2010 otsustas PPA anda erandina humaansetel kaalutlustel kaebajale tähtajalise elamisloa üheks aastaks kehtivusega 01.10.2010 kuni 30.09.2011, et kaebaja saaks taotleda Vene Föderatsiooni kodakondsust ning lahkuda elama Vene Föderatsiooni.

4. 03.08.2011 esitas kaebaja PPA-le tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse välismaalaste seaduse (VMS) § 118 p 7 alusel, paludes pikendada oma tähtajalist elamisluba, kuna tal on sidemed Eestiga, siin elavad tema lähedased, siin asub tema elukoht, tal ei ole võimalik mujal elada ning seadusliku aluseta riigis viibides jääb ta ilma sotsiaalsetest ja õiguslikest garantiidest.

5. 20.01.2012. a otsusega nr 15.3-3/31-1 (tl I-77-80) keeldus PPA kaebaja tähtajalise elamisloa pikendamisest VMS § 128, § 126 lg 1, § 123 p 3 ja § 124 lg 1 p 6 alusel ja juhindudes sama seaduse §-dest 16 ja 211. Kaebaja vaidlustas nimetatud otsuse halduskohtus, kaebust menetleti haldusasjas 3-12-173.

6. 08.02.2012 koostas PPA kaebajale ettekirjutuse Eestist lahkumiseks nr 1020460294 (tl I-8-9). Ettekirjutuse kohaselt oli kaebaja kohustatud lahkuma Eesti Vabariigist 30 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 10.03.2012. PPA hoiatas, et ettekirjutus kuulub sundtäitmisele alates 10.03.2012.

7. 13.02.2012 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule venekeelse kaebuse (tl I-3-7p). 01.03.2012 saabus kohtusse kaebaja taotlus riigi õigusabi saamiseks. 12.03.2012. a määrusega rahuldas kohus riigi õigusabi taotluse ja määras kaebajale riigi õigusabi kaebuse koostamiseks ja isiku esindamiseks halduskohtumenetluses. 04.04.2012 saabus kohtusse kaebaja esindaja koostatud eestikeelne kaebus (tl I-42-43) PPA 08.02.2012. a ettekirjutuse Eestist lahkumiseks nr 1020460294 tühistamiseks ja tühise haldusaktiga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebuse kohaselt ei ole vaidlustatud ettekirjutus põhjendatud ning seda ei ole võimalik täita. Kaebaja sõnul ei ole tal Venemaal säilinud perekondlikke või muid sidemeid, tal ei ole võimalik seal elada ning üksnes vastustaja avaldus kaebaja korduva Venemaal viibimise kohta ei tähenda isiku sidemete ja elukoha olemasolu. Venemaal asumiseks peab olema seaduslik alus, mida kaebajal ei ole kunagi olnud. G.H. , kelle poole vastustaja 2007. a pöördus, on kinnitanud, et ta on abielus teise isikuga ja tal ei ole kaebajaga mingeid suhteid. Kaebaja tegelik elukoht ja sidemed on Eestis, kus ta on elanud ajavahemikel alates oktoober 1972 kuni 07.07.1980 ning alates 06.02.1990 kuni 12.08.2002, tal puudub kodakondsus, kuid ta on asunud Eestisse elama enne 01.07.1990. Venemaa Saatkond on teatanud, et Vene Föderatsioon ei saa kaebajale väljastada dokumente Venemaale saabumiseks, kuna kaebajal ei ole Vene Föderatsiooni kodakondsust ning tema ei kuulu isikute hulka, kelle suhtes kehtib seadus „Vene Föderatsiooni riiklik poliitika välismaal asuvate kaasmaalaste suhtes“. Kuivõrd vaidlustatud ettekirjutust ei ole võimalik täita, on see vastavalt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 2 p-le 5 tühine. Käesoleval juhul oleks kaebaja isikuõigusi vähem riivav vahend seadustamisettekirjutus VSS § 9 lg 1 p 3 tähenduses, kuna kaebaja on asunud Eestisse elama enne 01.07.1990 ega ole Eestist lahkunud elama mõnda teise riiki.

8. PPA palus kaebusele esitatud vastuses (tl I-69-71p) kaebuse rahuldamata jätta.

9. Pärast 08.02.2012. a lahkumisettekirjutuse tegemist pikendas PPA igakuiselt kaebaja lahkumiskohustuse tähtaega. Kaebaja on halduskohtus vaidlustanud nii PPA 20.01.2012. a otsuse tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise kohta (3-12-173), 08.02.2012. a ettekirjutuse Eestist lahkumiseks (3-12-301), kui ka PPPA 11.03.2012. a (3-12-608), 10.04.2012. a (3-12-869), 07.05.2012. a (3-12-1174), 11.06.2012. a (3-12-1471), 09.07.2012. a (3-12-1641), 08.08.2012. a (3-12-1873), 05.09.2012. a (3-12-2113), 05.10.2012. a (3-12-2333), 05.11.2012. a (3-12-2527), 05.12.2012. a (3-12-2715) ja 03.01.2013. a (3-13-194) otsused lahkumiskohustuse tähtaja pikendamise kohta.

10. Tartu Halduskohus jättis 08.02.2013. a otsusega (tl II-43-47p) kaebuse täies ulatuses rahuldamata.

- Kohtu hinnangul puudub alus vaidlustatud ettekirjutuse tühistamiseks. Kohus leiab, et ettekirjutuse tegemisel ei ole rikutud haldusmenetluse norme, PPA on lahkumisettekirjutuse tegemisel lähtunud asjakohastest õiguslikest alustest, hinnanud kõiki väljasaatmisettekirjutuse tühistamise menetluse käigus kogutud tõendeid ja asjaolusid kogumis, selles on märgitud arvestatud faktiliste asjaolude kirjeldus, viited õigusaktide asjakohastele sätetele ning see on üheselt mõistetav. Ettekirjutuse tegemisel on PPA viidanud ja tuginenud oma 20.01.2012. a elamisloa pikendamisest keeldumise otsusele. VSS § 7 lg 1 ei anna haldusorganile kaalutlust, kas koostada viibimisaluseta välismaalasele ettekirjutus või mitte. Kuna kaebaja näol on tegemist välismaalasega, kes ei vasta elamisloa saamiseks esitatud tingimustele ning tähtajalise elamisloa kehtivuse lõppemisega lõppes ka kaebaja viibimisalus ja otsuse tegemise hetkel viibib ta Eesti Vabariigis ilma selleks seaduslikku alust omamata, rikkudes sellega VSS § 2 lg-s 1 sätestatut ning tema suhtes ei tuvastatud VSS § 9 lg 1 loetletud asjaolusid, oli PPA-l õigus teha talle ettekirjutus Eestist lahkumiseks.

- Vastustaja ei ole eksinud kaebaja väljasaatmise perspektiivide hindamisel. Kaebaja ei ole talle 01.10.2010 erandkorras humaansetel kaalutlustel üheks aastaks antud tähtajalist elamisluba kasutanud otstarbekohaselt ehk teinud kõike endast võimalikku Eestist lahkumiseks, mis oli ka põhjuseks kaebaja elamisloa pikendamata jätmisel. Seega puudub kaebajal otsuse tegemise ajal seaduslik alus Eestis viibimiseks. Kuigi kaebajale anti tähtajaline elamisluba 01.10.2010, pöördus ta kodakondsuse saamise taotlusega Vene Föderatsiooni Narva Peakonsulaati alles pool aastat hiljem ning jättis puudused dokumentides kõrvaldamata. Kohus leiab, et kaebaja ei saa olla tihedamalt seotud Eestiga, kui Vene Föderatsiooniga pelgalt asjaolu tõttu, et ta on mingitel ajaperioodidel siin õppinud ja elanud. Kaebaja ei ela Eestis perekonnaelu perekonnaseaduse ega VMS tähenduses, tema lähedastest sugulastest elab siin vaid õde, ülejäänud lähedased elavad välismaal (ema ja poeg Venemaal ning isa Gruusias). Kaebaja seisukohtadest võib järeldada, et ta ei soovi Eestist lahkuda, vaid soovib iga hinna eest siia jääda. Seda kinnitab ka asjaolu, et ta ei ole Vene Föderatsioonile esitanud ühtegi sisulist ja nõuetekohast taotlust seal viibimisaluse taotlemiseks ning on jätnud tähelepanuta märkused tema taotlustes esinevate puuduste kohta. Samuti ei ole kaebaja aidanud kaasa tema suhtes toimuvate kohtuasjade kiirele ja efektiivsele lahendamisele, vaid on esitanud kõikvõimalikke taotlusi erinevate asjassepuutumatute dokumentide väljanõudmiseks, samuti esitanud neid ise, koormates sellega kohtutoimikut ning püüdes jätta kohtule muljet, et on püüdnud täita oma kaasaaitamiskohustust riigist lahkumiseks.

- Rahuldamisele ei kuulu ka kaebuses esitatud kahju hüvitamise taotlus, sest antud juhul puudub ilmselgelt kahju hüvitamise üks kohustuslik element – õigusvastane haldusakt või toiming – ning kaebajale ei saa olla ettekirjutusega tekitatud mingit kahju.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

11. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtu 08.02.2013. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, mis koosneb 05.03.2013 kaebaja esindaja poolt ringkonnakohtule edastatud ja tema poolt koostatud eestikeelsest apellatsioonkaebusest (tl II-83-85), 06.03.2013 kohtule edastatud kaebaja enda koostatud venekeelsest apellatsioonkaebusest (tl II-68-69, tõlge tl II-95-96). Pärast apellatsioonitähtaega on kaebaja esitanud kohtule oma venekeelsed seisukohad ka 18.05.2013 (tl II-129-132p; tõlge tl II-144-147p). Kaebaja seisukohad on järgmised.

- Halduskohus on ekslikult leidnud, et PPA 08.02.2012. a lahkumisettekirjutust on võimalik täita ning on väljasaatmise perspektiivikuse hindamisel jätnud kohaldamata VSS § 17 lg 1 ja lg 2. HMS § 63 lg 2 p 5 kohaldamata jätmisel oleks pidanud kohus andma hinnangu, kas PPA 08.02.2012. a lahkumisettekirjutus on tulevikus täidetav. Kohus ei ole aga konkreetselt ja üheselt tuvastanud, kas kaebajat on võimalik Venemaale välja saata. Halduskohus on ekslikult leidnud, et apellant on 08.02.2012. a lahkumisettekirjutuse täitmiseks taotlenud üksnes Vene Föderatsiooni kodakondsust, jättes kasutamata muud võimalused Vene Föderatsioonis viibimiseks. Kohtule on esitatud tõendeid selle kohta, et kaebaja ei ole Eestisse välismaalt saabunud, mistõttu ei ole võimalik teda saata riiki, kust ta saabus Eestisse; kaebajal puudub kodakondsus, mistõttu ei ole võimalik teda saata kodakondsusriiki, ning et kaebaja asukohariik on Eesti. Samuti puudub kolmanda riigi nõusolek ning kaebajal ei ole seaduslikku alust elamiseks või ajutiseks viibimiseks Schengeni konventsiooni liikmesriigis.

- VMS §-st 18 ja VSS §-st 264 tulenev kaasaaitamiskohustus on piiratud üksnes nende väljasaatmise võimalustega, mis on sätestatud VSS § 17 lg-tes 1 ja 2. Kuigi kaebaja puhul puudusid VSS § 17 lg 1 ja lg 2 sätestatud väljasaatmise võimalused, on kaebaja siiski väljasaatmisele kaasa aidanud. Halduskohus on ekslikult asunud seisukohale, et kaasaaitamiskohustuse raames peab kaebaja ise muretsema võimalusi Vene Föderatsioonis elamiseks, s.t leidma aluse Vene Föderatsioonis viibimiseks. Selline VMS § 18 ja VSS § 264 kohaldamine ei ole kooskõlas VSS § 17 lg-tega 1 ja 2, kuna Vene Föderatsioon ei ole riik, kust kaebaja on Eestisse saabunud, kaebaja kodakondsuseriik või kaebaja asukohariik. Samuti ei ole Vene Föderatsioon andnud nõusolekut kaebaja tagasivõtmiseks.

- Kaebaja viibib alaliselt Eestis. Kaebaja on Eestis töötukassas arvel ning ta on Eestisse sisse kirjutatud. Halduskohtule esitatud tõenditest tulenevalt ei ole kaebajal perekonda ja lapsi Venemaal perekonnaseaduse ega VMS tähenduses. Kirjavahetusest Vene Föderatsiooni saatkonnaga on selgunud, et kaebajal ei ole õigust taotleda Vene Föderatsiooni kodakondsust. Samuti selgub Vene Föderatsiooni vastustest, et kaebajal ei ole võimalik saada Venemaa viisat ega tagasitulekuluba. Seega on kohus ebaõigesti leidnud, et kaebaja ei ole taotlenud muid võimalusi Venemaal seaduslikul alusel viibimiseks.

- Kaebaja enda koostatud apellatsioonkaebuses (tõlge tl II-95-96) kinnitab kaebaja, et ei ole kunagi kellelegi avaldanud, et ta elas Vene Föderatsioonis või et tal on seal naine, lapsed või muud sotsiaalsed sidemed. Kaebaja hinnangul on halduskohus teinud otsuse üksnes oma emotsioonide mitte tõendite pinnalt, ning ta palub ringkonnakohtul kompenseerida talle esimese astme kohtu otsusega tekitatud kahju.

- Kaebaja ei nõustu PPA seisukohaga, et talle anti 2010. aasta oktoobris tähtajaline elamisluba humaansetel kaalutlustel, et ta saaks taotleda Vene Föderatsiooni kodakondsust. Tegelikult andis PPA talle tähtajalise elamisloa ainuüksi Eestist väljasõitmise ettekirjutuse täitmise eesmärgil ja ainult selleks.

12. Vastustaja palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl II-122-125) apellatsioonkaebus rahuldamata jätta.

- Kaebajal puudub seaduslik alus Eesti Vabariigis viibimiseks. Omades Eesti Vabariigis tähtajalist elamisluba, ei elanud kaebaja püsivalt Eesti Vabariigis. Seega on PPA-l alust eeldada, et kaebajal on Vene Föderatsioonis jätkuvalt säilinud sidemed ning samuti võimalus elada Vene Föderatsioonis. Käesoleval juhul ei kohaldu VSS § 9 lg 1. Kaebaja on lahkunud 1996. aastal elama välisriiki ning tal on välisriigis perekond. Piirivalveameti 10.10.2006. a menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis nr 1008NA051 on kaebaja oma elukohana öelnud aga Sadovaja 8-57, Ivangorod, Vene Föderatsioon. Isiku ebaseaduslik riiki sisenemine ja riigis viibimine ei saa olla käsitletav mõjuva põhjusena erandina siseriigis elamisloa taotlemiseks. Kaebaja on ennast ise antud olukorda pannud ning sellest tulenevalt viibib Eestis ebaseaduslikult. Riik ei ole vastutav isiku ebaseadusliku viibimisega kaasnevate ebamugavuste eest. Kaebaja oleks kohustatud Eestist lahkuma ka ilma lahkumisettekirjutuseta juba vahetult seaduse alusel, sest tema Eestis viibimise seaduslik alus (tähtajaline elamisluba) on lõppenud ning kaebajal ei ole muud viibimisalust (VSS § 3 lg 2).

- Väide kaebajat vastuvõtva riigi puudumise kohta on tõendamata. Lahkumiskohustuse täitmise võimatuse tõendamiseks Vene Föderatsiooni poole pöördumine on kaebajal kodakondsuse puudumisest tingitud piiratuse ning kaebaja enda kohustuse tõttu lahkumisettekirjutuse täitmisele kaasa aidata kaebaja ülesanne. Kaebaja ei ole aidanud kaasa tema suhtes toimuvate haldusasjade kiirele ja efektiivsele lahendamisele, vaid on esitanud kõikvõimalikke taotlusi, püüdes jätta muljet, et on püüdnud täita oma kaasaaitamise kohustust riigist lahkumiseks. Kaebaja ei ole esitanud PPA-le ega kohtule ainsatki tõendit Venemaa Saatkonnale sisulise taotluse esitamise kohta Venemaa kodakondsuse taotlemise kohta lahkumiskohustuse täitmiseks.

13. 16.01.2014. a otsusega haldusasjas nr 3-12-173 tühistas Tallinna Ringkonnakohus PPA 20.01.2012. a tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise otsuse nr 15.3-3/31-1 ning tegi PPA-le ettekirjutuse vaadata kaebaja 03.07.2011. a elamisloa taotlus uuesti läbi. Nimetatud otsus jõustus 16.04.2014 (Riigikohtu halduskolleegiumi määrus nr 3-7-1-3-86-14).

14. 30.04.2014. a otsusega nr 1019372218/TEP pikendas PPA kaebaja tähtajalist elamisluba ning 30.04.2014. a otsusega (tl II-158) tunnistas PPA kaebaja suhtes tehtud 08.02.2012. a ettekirjutuse Eestist lahkumiseks kehtetuks, kuna alus lahkumisettekirjutuse tegemiseks langes ära 30.04.2014.

15. 20.02.2015 kohtule esitatud vastuses kohtunõudele (tl 169-169p) selgitab kaebaja, et soovib käesolevas asjas lisaks tühise haldusaktiga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamisele tuvastada vaidlustatud ettekirjutuse õigusvastasust ning õigusvastase haldusaktiga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Samuti toob kaebaja välja, et pidi lahkumisettekirjutuse tõttu elama mitu aastat teadmatuses ning viibima pidevalt stressis, kuna igal ajal võidi teda Eestist lähetada tema jaoks võõrasse riiki. Lisaks suurendas kaebaja stressi lahkumisettekirjutuse täitmise tähtaja pidev pikendamine PPA poolt.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

16. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta läbi vaatamata osas, milles kaebaja palub hüvitada talle Tartu Halduskohtu otsusega tekitatud kahju. Halduskohtu otsuse resolutsiooni p 1 tuleb tühistada õigusvastasuse tuvastamise ja kahju hüvitamise nõuete rahuldamata jätmise osas. Tühistatud osas tuleb teha uus otsus, millega jätta õigusvastasuse tuvastamise ja kahju hüvitamise nõuded läbi vaatamata. Ülejäänud osas jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid otsuse põhjendusi tuleb täiendada käesoleva otsuse põhjendustega.

17. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha menetluslike küsimuste osas (I), käsitleb seejärel tühisuse tuvastamise kaebusega seonduvat (II) ja lõpuks advokaadi taotlust riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks (III).

I

18. Esmalt otsustab kohus apellatsioonkaebuse osaliselt läbi vaatamata jätmise. Kaebaja on enda poolt koostatud apellatsioonkaebuses teiste taotluste hulgas palunud esmakordselt kohtul hüvitada talle esimese astme kohtu otsusega tekitatud mittevaraline kahju. Tulenevalt HKMS § 182 lg-st 3 ei saa apellatsioonkaebuses esitada nõudeid, mida halduskohtus ei esitatud. HKMS § 187 lg 3 p 7 kohaselt tagastatakse apellatsioonkaebus, kui see ei vasta HKMS §-s 182 sätestatud nõuetele. HKMS § 190 sätestab, et kui HKMS § 187 lg-s 3 sätestatud asjaolud ilmnevad pärast apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist apellatsioonimenetluse käigus, jäetakse apellatsioonkaebus HKMS § 187 lg-tes 4–7 sätestatut arvestades läbi vaatamata. Kuivõrd apellatsioonkaebuses kaebaja poolt esitatud kohtuotsusega tekitatud kahju hüvitamise nõude näol on tegemist uue nõudega, mida ei ole esimese astme kohtus lahendatud, tuleb see nõue jätta HKMS § 190 alusel koosmõjus 182 lg-ga 3 ja § 187 lg 3 p-ga 7 läbi vaatamata.

19. Teiseks täpsustab kohus menetluses olevaid nõudeid. Kaebaja palus 27.03.2012. a kaebuses PPA 08.02.2012. a ettekirjutuse täielikku tühistamist ja tühise haldusaktiga tekitatud mittevaralise kahju õiglast hüvitamist kohtu äranägemisel. 05.03.2013 esitatud apellatsioonkaebuses palub kaebaja tühistada halduskohtu otsus, tühistada PPA 08.02.2012. a otsus ja hüvitada õiglases määras tühise haldusaktiga tekitatud mittevaraline kahju. 30.04.2014. a otsusega (tl II-158) tunnistas PPA 08.02.2012. a ettekirjutuse Eestist lahkumiseks kehtetuks. Kaebaja leidis 19.05.2014 ringkonnakohtule esitatud seisukohas (tl II-163), et kahju hüvitamise nõudega on hõlmatud ka haldusakti tühisuse tuvastamise nõue. Kohus palus kaebajal oma taotlusi täpsustada ning selgitas, et õigusvastasuse tuvastamise nõude menetlemiseks peab kaebaja kohtule selgitama ka oma huvi. 20.02.2015 (tl II-169-169p) kohtule esitatud seisukohas teatas kaebaja läbi oma esindaja, et lisaks tühise haldusaktiga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamisele palub ta tuvastada haldusakti õigusvastasus ning hüvitada õigusvastase haldusaktiga tekitatud kahju. Halduskohus on menetlenud nii õigusvastasuse kui ka tühisuse tuvastamise nõuet ning kahju hüvitamise nõuet, täpsustamata, kummal alusel on kahju väidetavalt tekitatud. Ringkonnakohus leiab siiski, et kuna halduskohus jättis kaebuse täies ulatuses rahuldamata, siis saab sellest välja lugeda, et halduskohtu arvates ei olnud ükski kaebuse nõue põhjendatud. Kuigi halduskohus on kaebuse nõuete välja selgitamata jätmisega rikkunud oluliselt menetlusnorme, saab ringkonnakohtu arvates asja siiski menetleda sisuliselt seda halduskohtule tagasi saatmata (HKMS § 199 lg 3). Seejuures võtab ringkonnakohus arvesse ka menetlusökonoomiat ning seda, et HKMS § 2 lg 1 järgi on halduskohtumenetluse ülesanne eelkõige isikute õiguste kaitse õigusvastase tegevuse eest täidesaatva võimu teostamisel.

20. Vastavalt HKMS § 2 lg 4 ls-le 2 tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Kuna PPA on 08.02.2012. a ettekirjutuse kehtetuks tunnistanud, siis ei mõjuta see enam kuidagi kaebaja õigusi ega loo tema suhtes õiguslikke tagajärgi (HMS § 61 lg 2 ja § 60 lg 1). Käesoleval juhul ei esine erandlikku olukorda, kus kehtetuks tunnistatud haldusakt võiks mõjutada jätkuvalt adressaadi õigusi. Seega ei ole tühistamiskaebus enam asjakohane. Küll aga tulevad jätkuvalt kõne alla järgmised nõuded: ettekirjutuse õigusvastasuse tuvastamise nõue, selle tühisuse tuvastamise nõue ja kahju hüvitamise nõue, mille aluseks võib olla nii ettekirjutuse tühisus kui ka õigusvastasus.

21. Ringkonnakohus leiab, et ettekirjutuse õigusvastasuse tuvastamise nõue ei ole lubatav. HKMS § 38 lg 4 kohaselt tuleb tuvastamiskaebuses selgitada, miks on kaebuse esitamine vajalik kaebaja õiguste kaitseks. Ringkonnakohus palus kaebajal korduvalt täpsustada, milline võiks olla tema arvates õigusvastasuse tuvastamise nõude puhul põhjendatud huvi. Need võimalused jättis kaebaja kasutamata. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb seetõttu jätta eraldiseisev õigusvastasuse tuvastamise nõue läbi vaatamata (HKMS § 121 lg 1 p 2, § 151 lg 1 p 1).

22. Ringkonnakohus leiab, et eelnev ei kehti tühisuse tuvastamise nõude suhtes. HKMS § 41 lg 4 kohaselt võib halduskohus teha haldusakti tühisuse kindlaks ka tühistamiskaebuse alusel ning halduskohus võib haldusakti tühistada ka tühisuse kindlakstegemiseks esitatud kaebuse alusel, kui see vastab tühistamiskaebusele esitatud nõuetele. Käesolevas asjas on algselt esitatud tühistamiskaebus. Vastavalt HMS § 63 lg-le 1 on tühine haldusakt kehtetu algusest peale. Riigikohtu seisukoha järgi on haldusakti tühisus akti automaatne kehtetus, kui haldusaktis esinevad ilmselged puudused, mis on sätestatud seaduses (RKHKm 07.03.2003, 3-3-1-21-03, p 13; RKHKo 15.10.2013, 3-3-1-35-13, p 12). Viimati nimetatud lahendis ei tõstatanud Riigikohus eraldi põhjendatud huvi nõuet tühisuse tuvastamise nõude esitamisel, vaid kontrollis sisuliselt haldusakti tühisust. Ka ringkonnakohus leiab, et tühisuse tuvastamise nõude puhul ei ole õige nõuda kaebajalt täiendavalt põhjendatud huvi määratlemist, vaid piisavaks tuleb lugeda see, kui väidetavalt tühine haldusakt riivab mõnda kaebaja subjektiivset õigust. Kuna on olemas kaalukas avalik huvi, et õiguskorras ei esineks tühiseid haldusakte, peab halduskohus tühisuse tuvastamise nõude sellisel juhul sisuliselt läbi vaatama. Sellest lähtuvalt peab ringkonnakohus tühisuse tuvastamise nõuet lubatavaks.

23. Lubatavaks ei saa pidada aga kahju hüvitamise nõudeid, sest kaebajal puudub selles osas ilmselgelt kaebeõigus (HKMS § 121 lg 2 p 1, § 151 lg 2 p 1). RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist üksnes väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebaja on 20.02.2015 kohtule esitatud vastuses täpsustanud, et kahju seisnes selles, et kaebaja pidi mitu aastat elama teadmatuses ning viibima pidevalt stressis, kuna igal ajal võidi teda välja saata tema jaoks võõrasse riiki. Ringkonnakohus möönab, et stress ja teadmatus võivad tõepoolest olla ebameeldivad, kuid need ei moodusta ei eraldivõetult ega koosmõjus ühtegi RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õigushüve, mille rikkumise eest on seadusandja ette näinud mittevaralise kahju hüvitamise rahas.

24. Eelnevast tulenevalt on käesoleval juhul lubatav üksnes PPA 08.02.2012. a ettekirjutuse Eestist lahkumiseks nr 1020460294 tühisuse tuvastamise nõue.

II

25. PPA on 08.02.2012. a ettekirjutuse Eestist lahkumiseks nr 1020460294 õiguslike alustena märkinud eelkõige VSS § 2 lg 1, § 7 lg 1, § 73 lg 1, § 11 lg 1, § 14 lg 1 ja § 15 lg 1. VSS § 2 lg 1 kohaselt peab välismaalasel Eestis viibimiseks olema seaduslik alus; välismaalasel on keelatud viibida Eestis ilma seadusliku aluseta. VSS § 7 lg 1 sätestab, et viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks. VSS § 73 lg 1 järgi võib pärast lahkumisettekirjutusega määratud lahkumiskohustuse täitmise tähtaja saabumist välismaalase lahkumiskohustuse igal ajal sundtäita. VSS § 11 lg 1 sätestab, et ettekirjutuse teeb PPA või Kaitsepolitseiamet. VSS § 14 lg 1 kohaselt saadetakse välismaalane Eestist välja lahkumisettekirjutuse sundtäitmise tähtaja saabumisel. VSS § 15 lg 1 nägi ettekirjutuse tegemise ajal kehtinud redaktsioonis ette, et VSS-is sätestatud väljasaatmise aluse olemasolul peab PPA või Kaitsepolitseiamet välismaalase kinni ja korraldab tema Eestist lahkumise.

26. Riigikohus on hiljuti tõlgendanud VSS-i: „Kolleegium on seisukohal, et selgelt tuleb eristada ühelt poolt väljasõidukohustust ja lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks VSS § 10 alusel kohaldatavat sunniraha ja järelevalvemeetmeid (edaspidi lahkumisettekirjutuse täitmise tagamise vahendid) ning teiselt poolt väljasaatmist. Samuti tuleb selgelt eristada ühelt poolt väljasõidukohustuse täitmise ja lahkumisettekirjutuse tagamiseks kohaldatud vahendite edasise kasutamise ning teiselt poolt väljasaatmise faktilist võimalikkust (võimatust) ja õiguspärasust (õiguslikku võimatust). […] Analüüsi lihtsustamiseks käsitleb kolleegium väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse üksnes neid regulatsioone […], mis kohalduvad Eestis ilma viibimisaluseta elavale isikule, kellele on keeldutud elamisloa andmisest ning kellele seejärel on tehtud lahkumisettekirjutus ja kohaldatud selle täitmise tagamise vahendeid. […] Seadus eristab isikul lasuvat väljasõidukohustust ja väljasaatmist järgmisel viisil. Väljasõidukohustus on välismaalase kohustus Eestist lahkuda, mis tuleneb vahetult seadusest või seaduse alusel antud haldusaktist (VSS § 3 lg 1). Väljasaatmine on VSS § 5 järgi väljasõidukohustuse sunniviisiline täitmine. Välismaalase lahkumiskohustus sundtäidetakse tema kinnipidamise ja Eestist väljasaatmise teel (VSS § 73 lg 2). Väljasõidukohustus ja lahkumiskohustus on seaduse järgi sünonüümid. Kolleegium märgib, et väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse kõik sätted ei erista piisaval määral väljasõidukohustust ja väljasaatmist. […] Väljasaatmiseks tehakse erinevaid toiminguid, näiteks isiku kinnipidamine ja toimetamine piiripunkti (VSS § 151 ja § 19), piiripunktis isiku suunamine välisriiki või üleandmine vastuvõtva riigi esindajale (VSS § 20). […] Väljasaatmise eesmärgil on võimalik paigutada ka isik väljasaatmiskeskusse (VSS § 23)“ (RKHKo 19.06.2012, 3-3-1-84-11, p 16-20).

27. PPA 08.02.2012. a ettekirjutus Eestist lahkumiseks nr 1020460294 sisaldab niisiis lahkumisettekirjutust ja hoiatust lahkumiskohustuse sundtäitmiseks väljasaatmisega.

28. Ringkonnakohus leiab, et PPA 08.02.2012. a ettekirjutus ei ole tühine. HMS § 63 lg 2 p 5 kohaselt, millele kaebaja tugineb, on haldusakt tühine, kui sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga selles osas, et PPA 08.02.2012. a ettekirjutust ei ole võimalik täita PPA-l, sest Vene Föderatsioon ei ole valmis kaebajat vastu võtma. Kuid seda korraldust oleks olnud võimalik täita kaebajal endal. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et ta on teinud kõik temast sõltuva lahkumisettekirjutuse täitmiseks, vaid nõustub vastustajaga, et kaebaja ei näinud piisavalt vaeva ega teinud kõike endast olenevat, et täita lahkumiskohustust. Nähtuvalt Vene Föderatsiooni peakonsuli 04.08.2011. a kirjast nr 657 (tl II-26-26p, tõlge tl II-27) esitas kaebaja 2011. aastal küll taotluse Vene Föderatsiooni kodakondsuse saamiseks, kuid jättis seejuures esitamata vajalike dokumentide notariaalselt kinnitatud tõlked ega tasunud vajalikku riigilõivu. Kuna kaebaja ei esitanud viisa saamiseks nõuetekohast taotlust ega kõiki vajalikke dokumente, siis ei saanud ta Vene kodakondsust. Kuigi nimetatud sündmus leidis aset enne 08.02.2012. a ettekirjutuse tegemist, ilmestab see siiski kaebaja poolset passiivsust seaduse järgimisel. Ringkonnakohus leiab, et kui kaebaja oleks tegelikult soovinud Vene Föderatsiooni kodakondsust saada, siis oleks talle seda tõenäoliselt ka võimaldatud. Seega oleks PPA 08.02.2012. a korraldust olnud võimalik täita kaebajal endal. See ei olnud järelikult tühine.

29. Sellest tulenevalt jääb kaebus tühisuse tuvastamise nõude osas rahuldamata.

III

30. Viimasena lahendab kohus kaebajat esindanud advokaadi taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Riigi õigusabi seaduse § 22 lg 7 esimene lause sätestab, et riigi õigusabi andmise otsustanud kohus, uurimisasutus või prokuratuur kontrollib advokaadi esitatava taotluse õigsust ja põhjendatust ning määrab advokaadi taotluse alusel kindlaks riigi õigusabi osutamiseks kulutatud põhjendatud aja, riigi õigusabi osutamiseks tehtud põhjendatud toimingud ning riigi õigusabi osutamise eest advokaadile maksmisele kuuluva põhjendatud tasu ja riigi õigusabi osutamisel kantud vajalikud hüvitamisele kuuluvad kulud. Eesti Advokatuuri juhatuse 15.12.2009. a otsusega kinnitatud riigi õigusabi tasude ja kulude korra „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord“ lisa „Esindaja tasumäärad halduskohtumenetluses ja haldusmenetluses“ p 6 kohaselt võib kohus riigi õigusabi osutanud advokaadile väljamaksmisele kuuluvat riigi õigusabi tasu vähendada, kui advokaat ei ole oma kohustusi riigi õigusabi osutamisel täitnud nõuetekohase hoolsusega.

31. Tartu Halduskohus rahuldas 12.03.2012. a määrusega kaebaja õigusabi taotluse ja võimaldas kaebajale riigi õigusabi täies ulatuses riigi kulul kohustuseta hüvitada riigile õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud (resolutsiooni p 1) ning määras kaebajale riigi õigusabi kaebuse koostamiseks ja kaebaja esindamiseks halduskohtumenetluses (resolutsiooni p 2) (tl I-23-24). 15.03.2012 teavitas advokaat Valeriy Gimaev halduskohut, et on määratud esindaja käesolevas haldusasjas (tl I-30). Halduskohus mõistis Valeriy Gimaevile osutatud riigi õigusabi eest välja 333,60 eurot.

32. 11.03.2015 esitatud taotluses soovib Valeriy Gimaev kokku 499,20 eurot. Taotlusele lisatud tabelis on advokaat soovinud muuhulgas tasu 21.01.2014 kl 10:00-10:30 haldusasjas nr 3-12-173 tehtud kohtuotsusega tutvumise eest 30 eurot (ilma käibemaksuta). Ringkonnakohus leiab, et haldusasjas nr 3-12-173 tehtud kohtuotsusega tutvumine ei kuulu käesoleva haldusasja raames eraldi hüvitamisele. Ringkonnakohus leiab, et põhjendamatud on samuti kliendiga vastustaja vastuse arutamine 12.06.2013 kl 19:41-21:05 (54 eurot ilma käibemaksuta), kohtunõudega tutvumine ja kliendiga arutamine 16.02.2015 kl 13:00-13:30 (36 eurot ilma käibemaksuta) ning 20.02.2015 kl 11:30-12:30 kohtunõudele vastamise eest tasu arvestamine (72 eurot ilma käibemaksuta). Vastustaja vastus apellatsioonkaebusele (tl II-122-125) ei sisaldanud võrreldes vastusega kaebusele (tl I-69-71p) midagi märkimisväärselt uut. Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud kuluda selle arutamiseks rohkem kui pool tundi, mille tõttu vähendab ringkonnakohus arvestatud aega tunni võrra ja arvestab selle eest tasuks 18 eurot (ilma käibemaksuta). Ringkonnakohtu 12.02.2015. a kohtunõue (tl II-165-165p) oli aga tingitud esindaja enda hooletusest. Ringkonnakohtu 12.02.2015. a kohtunõudega nõutud teave oleks pidanud sisalduma apellatsioonkaebuses.

33. Kohus leiab, et ülejäänud ulatuses on taotluses toodud riigi õigusabi osutamise käigus tehtud toimingute tasustamine kooskõlas Eesti Advokatuuri juhatuse poolt kehtestatud korra põhimõtetega ning põhjendatud. Korra punkti 2 kohaselt lisandub riigi õigusabi tasule ja riigi õigusabi osutamisega seonduvatele kuludele käibemaks, kui riigi õigusabi osutav advokaat osutab õigusteenust advokaadibüroo kaudu, mille pidaja on käibemaksukohustuslane.

Käesoleval juhul on see nii. Kokku peab kohus seega põhjendatuks hüvitada kaebajat esindanud advokaadile riigi õigusabi osutamise eest (16 + 16 + 64 + 32 + 18 + 18 + 18 + 30 =) 212 eurot, millele lisandub 20% käibemaksu (42,40 eurot), kokku seega 254,40 eurot.

34. Korra punkti 13 kohaselt maksab riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud välja Eesti Advokatuuri juhatus riigi õigusabi seaduse § 18 lg 1 kohaselt määratud riigi õigusabi osutajale. Tasu ja kulud makstakse välja advokaadi või advokaadibüroo pidaja taotluse alusel, millele on lisatud ärakiri kohtuotsusest või määrusest, millega riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud kindlaks määrati.

Agu Timmi Maili Lokk Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/