3-12-1411/117 · Tallinna Halduskohus Pärnu kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 16.03.2015, Tallinn Haldusasja number 3-12-1411 Haldusasi

R. S kaebus tühistada Tahkuranna Vallavalitsuse 14.01.2014 korraldus nr 3 ning kohustada asja uuesti läbi vaatama; tühistada osaliselt Tahkuranna Vallavolikogu 31.05.2012 määrus nr 11 „Üldplaneeringu kehtestamine“; tuvastada detailplaneeringu menetluses toimunud viivituse õigusvastasus perioodil 08.12.2009 kuni 31.05.2012. Menetlusosalised Kaebuse esitaja – R. S, esindaja vandeadvokaat Tarmo Pilv Vastustaja – Tahkuranna vald, esindaja advokaat Margus Kõiva Asja läbivaatamise vorm Kohtuistung 15.09.2014 Pärnus, edasi kirjalik menetlus Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest (so hiljemalt 13.04.2015) esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 180, § 181 lg 1). Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. R. S omandas 2003.a Raudsepa kinnistu (40% elamumaa ja 60% maatulundusmaa) Tahkuranna vallas Võiste alevikus.

2. Kaebaja esitas 11.10.2003 Tahkuranna Vallavalitsusele taotluse Raudsepa kinnistu detailplaneeringu (edaspidi ka DP) algatamiseks ja lähteülesande väljastamiseks. 25.11.2003 algatas vastustaja Raudsepa kinnistu detailplaneeringu ja väljastas lähteülesande (tlk 116-117, II kd), mille alusel alustas kaebaja detailplaneeringu koostamist.

07.03.2005 sõlmis kaebaja töövõtulepingu arhitektuuribürooga E. S. 05.05.2005 vahetas kaebaja DP koostajat. 2005.a toimusid läbirääkimised naabritega planeeritavale kinnistule juurdepääsutee saamiseks.

13.06.2005 esitas kaebaja vallale taotluse projekteerimistingimuste saamiseks väikeehitisele, millest vald keeldus, kuna tegemist on detailplaneeringu koostamise kohustusega alaga.

3. 26.01.2006 möödus lähteülesande kehtivusaeg ning 05.03.2006 taotles kaebaja lähteülesande pikendamist (tlk 118, II kd). 20.04.2006 sai kaebaja uue lähteülesande kinnitamise korralduse (tlk 119-120, II kd).

4. 31.01.2007 algatati valla uue üldplaneeringu (edaspidi ka ÜP) menetlus.

5. 13.12.2007 valmis kaebaja detailplaneeringu eskiis, mille ta edastas vastustajale. 04.01.2008 toimus eskiisi avalik arutamine. 16.01.2008 esitas kaebaja vastustajale DP materjalid, mille põhjal palus täpsustada rannaala üleujutuse joone. 07.04.2008 esitas kaebaja taotluse DP avalikule väljapanekule ja vastuvõtmisele panemiseks. Seejärel pidasid kaebaja ja vastustaja kirjavahetust keskkonnamõjude hindamise vajalikkuse üle. 06.05.2008 jättis Pärnumaa Keskkonnateenistus DP kooskõlastamata. Kaebaja kooskõlastamata jätmist ei vaidlustanud. 27.05.2008 vastuses selgitas valla planeerimisnõunik M-L.K keskkonnateenistusega kooskõlastamise nõuet ja keskkonnamõju hindamise protseduuri.

6. 03.06.2008 peatati DP menetlus, et selgitada välja keskkonnamõjud menetletava üldplaneeringu menetluse raames. Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud otsuses haldusasjas nr 3-08-1403 peeti menetluse peatamist õiguspäraseks.

7. 08.12.2009 uuendas vastustaja DP menetluse (tlk 44, I kd). 09.02.2009 selgitas vastustaja kirjalikult, et DP vastuvõtmisele panemiseks tuleb esitada lahendus, mille kooskõlastamine keskkonnateenistusega oleks võimalik (tlk 45, I kd). 15.03.2009 esitas kaebaja muudetud DP ja taotles hoonestusala väljaarvamist korduva üleujutuse alast (tlk 46, I kd). 14.04.2010 vastas vastustaja kaebajale ja selgitas üleujutusala määramise aluseid (tlk 48, I kd). 13.12.2010 teavitas Keskkonnaamet kaebajat, et keskkonnamõju strateegilise hindamise (edaspidi KSH) algatamine DP menetluses vajalik ei ole, kuid kohalik omavalitsus peab andma selle kohta kaalutletud eelhinnangu (tlk 50, I kd). 04.04.2011 esitas kaebaja vastustajale päringu, et toodaks välja, millises osas DP ei ole nõuetele vastav (tlk 51, I kd). 12.04.2011 vastustaja vastas, et vald on korraldamas Võiste ranna-ala keskkonnauuringut eelhinnangu andmiseks; Raudsepa kinnistu on seaduse järgi korduva üleujutuse ala; ehituskeeluvööndit ei saa määrata DP, vaid ÜP-ga; edastati uute tehnotrasside joonised (tlk 52, I kd).

09.05.2011 vaidles kaebaja vastu üleujutusala piiri (samakõrgusjoone) määramise osas ja selgitas, et DP vastab selles osas nõuetele; samuti märkis, et soovib ise tellida keskkonnamõjude kohta eelhinnangu (tlk 53, I kd). 23.05.2011 vastustaja vastas, et DP algatamise avalduses puudus planeeritavate kruntide arv, mistõttu eeldati senise maakasutuse säilimist (1 elamu ehitamise võimalus), millisena olnuks DP kooskõlas kehtinud ÜP-ga. Juhul, kui kaebaja soovib 5 elamukrunti, tuleb põhjendada ÜP muutmise vajadust. (tlk 54, I kd) 04.11.2011 vastustaja kirjas toodi puudusena välja, et 1m samakõrgusjoon ulatub kohati üle kinnistu piiri looduskaitsealale; vastustaja ei näe põhjendusi ehituskeeluvööndi vähendamise taotlemiseks Keskkonnaametilt; ala ei saa käsitleda tiheasutusalana; võimalik oleks 1-2 elamuala planeerimine ehituskeeluvööndist väljas.

Määrati kokkusaamise aeg. (tlk 55, I kd) 21.11.2011 toimus töökoosolek detailplaneeringu arutamiseks, kus toodi välja esitatud lahenduse puudused ja selgitati, et ehitusalad tuleks planeerida ehituskeeluvööndist välja ning võimalik oleks maksimaalselt 3 ehituskrundi planeerimine (tlk 146, I kd). 29.12.2011 vastustaja vastas, et detailplaneeringu ala asub Luitemaa looduskaitseala kõrval ja võib mõjutada (5 krundi korral) kaitseala funktsioneerimist, mistõttu on vajalik kooskõlastamine Keskkonnaametiga; juba 04.11.2011 kirjas on vastuolud DP-s ja keskkonnamõjude eelhinnangu materjalides välja toodud.

Jätkuvalt on vastuolu ÜP-ga, kuna ala ei ole ÜP kohane tiheasustusala. Meelevaldselt on määratud ehitusjoon Raudsepa kinnistu ebaseaduslikku ehitist arvesse võttes. Vastuolu on looduskaitseseadusega (LKS), kuna maapinda tõstetakse ehituskeeluvööndis, mis on ehitamine. Keskkonnamõjude eelhinnang ei ole pädevalt koostatud. ÜP muutmise ettepanekut ei ole põhjendatud tiheasustusalaks määramise osas ning ÜP-d ei oleks põhjendatud muuta ühe kinnistu kaupa. (tlk 57, I kd) 16.02.2012 detailplaneeringu koostaja OÜ Gepa Maaja Ehituskorraldus (edaspidi ka DP koostaja) esitas vastuväited vastustaja 29.12.2011 kirjas esitatud seisukohtadele.

DP koostaja tegi kirjas ettepaneku veelkord kaaluda võimalust võtta planeering esitatud kujul vastu ning taotles selle kohta haldusakti andmist. (tlk 56, I kd) 14.03.2012 vastas vastustaja, et planeeringuala on hõredalt asustatud alal ja seal ei ole väljakujunenud ehitusjoont. Uues ÜP-s on ettepanek laiendada Võiste aleviku tiheasustusala, kuid DP on algatatud ÜP alusel, mille kohaselt ei asu kinnistu tiheasustusalal. Kuna praegune DP on algatatud vallavalitsuse poolt, siis on eeldatud, et see on kooskõlas ÜP-ga. Kaebaja valitud keskkonnamõjude hindajal puudub litsents ning hinnang on ebaprofessionaalne.

Ehitusalade määramisel tuleb aluseks võtta 1m samakõrgusjoon ja sellest lähtuvalt määrata ehituskeeluvööndi laius vastavalt kehtivale seadusandlusele. (tlk 149, I kd) Vastustaja selgitas 20.06.2012 kirjas vastuseks 15.06.2012 teabenõudele, et põhjendused, miks DP-d ei saa vastu võtta on esitatud 29.12.2011 kirjas (tlk 100, I kd).

8. 05.07.2012 esitas kaebaja Tallinna Halduskohtule kaebuse Tahkuranna Vallavalitsuse kohustamiseks Raudsepa detailplaneeringut vastu võtma ja Tahkuranna Vallavolikogu 31.05.2012 määruse nr 11 (üldplaneeringu kehtestamine) osaliseks tühistamiseks. Kaebaja leidis, et vastustaja viivitab õigusvastaselt otsuse tegemisega. 21.05.2013 võttis kohus kaebuse menetlusse. 14.06.2013 esitas vastustaja vastuse kaebusele. 04.07.2013 kohtunõudega tegi kohus ettepaneku asja kohtuväliseks lahendamiseks. 14.01.2014 võttis Tahkuranna Vallavalitsus vastu korralduse nr 3, millega jäeti Raudsepa kinnistu detailplaneering vastu võtmata. Pooled kohtuvälist lahendust ei saavutanud. 25.03.2014 määrusega võimaldas kohus kaebust muuta.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Kaebaja palub tühistada Tahkuranna Vallavalitsuse 14.01.2014 korralduse nr 3 ning kohustada asja uuesti läbi vaatama (vastuvõtmise küsimust uuesti lahendama). Kaebaja taotleb tühistada Tahkuranna Vallavolikogu 31.05.2012 määrusega nr 11 kehtestatud üldplaneeringu punktid 2.2.3.1 lg 2 (elamukrundi suurus), 2.2.1 lg 2 (arhitektuurne üldnõue - hoonestuse kaugus krundi piirist), 2.3 (teede ja tehnilise infrastruktuuri väljaehitamise kohustus), 2.5 (maapinna täitmise keeld hoonestamata üleujutataval ranna-alal) ning rakendussätte punkt 6 lg 2. Samuti taotleb kaebaja tuvastada detailplaneeringu menetluses toimunud viivituse õigusvastasus perioodil 08.12.2009 kuni 31.05.2012, kuna kaebajale on viivituse tõttu tekkinud varaline kahju.

9.1 Detailplaneeringu vastu võtmata jätmine.

9.1.1 11.10.2003 esitas kaebaja DP algatamise ja lähteülesande väljastamise taotluse. Lähteülesanne aegus, kuna vald andis DP-d koostanud arhitektidele ebaõiget informatsiooni. 2006.a esitas kaebaja uue lähteülesande väljastamise taotluse ning 07.04.2008 esitas sellele vastava DP. DP eskiisi avalik arutelu toimus 04.01.2008 ning vallaametnikud märkusi DP-le ei teinud. Kaebuse esitamise ajaks oli DP vastu võtmata ning puudus vastu võtmata jätmise otsus. Kohtumenetluse ajal, 14.01.2013 otsustas vastustaja jätta DP vastu võtmata.

9.1.2 Ametnike tegevus DP menetluses ja vastuvõtmisest keeldumisel riivab kaebaja omandiõigust, kaebajalt nõutakse ebaproportsionaalseid meetmeid, mis ei ole kaalutletud.

9.1.3 Kaebaja ei vaidlusta, et DP peab vastama ÜP-le. Kaebaja leiab, et detailplaneering on igati seaduslik ning kohati on hoopis üldplaneering õigusvastane.

9.1.3.1 Tahkuranna valla üldplaneeringu punkt 2.2.3.1 sätestab: “Ühepereelamu ehitamiseks lubatud maaüksuste või kruntide minimaalne suurus väikeelamumaal või väikeelamu reservmaal on 2200 m², v.a rannal ja kaldal asetsev uus elamukrunt, mille miinimumsuurus väikeelamumaal või väikeelamu reservmaal peab olema 5000 m2. Selline piirang on kehtestatud valdava osa vallaelanike ja kohaliku omavalitsuse soovist tagada hajus asustus ning loodusilmeline miljöö.” Kaebaja juhib tähelepanu, et Raudsepa kinnistu ei ole rannikuäärne maaüksus. Läänemerega piirneb Luitemaa looduskaitseala katastritunnusega (84081:005:0436). Alal, kus vastav piirang ei kehti on väikeelamumaa miinimumsuurus seega 2200 m2 tulenevalt kehtivast üldplaneeringust. Üldplaneering ei too sisse täiendavaid erandeid looduskaitseala suhtes, seega ei lähtu üldplaneeringu tekstist, et vastav piirang peaks kohalduma sisemaa poole jäävatele kinnisasjadele. Vastav piirang omaks tähtsust eelkõige Võiste sadamast põhjas asuvate kruntide suhtes. Vastuses kaebusele leitakse, et Raudsepa kinnistu on määratud elamumaaks. Järelikult on Tahkuranna Vallavalitsuse 14.01.2014 korralduses nr 3 toodud põhjendused kinnistu miinimumsuuruse kohta ilma õigusliku aluseta ja vastuolus üldplaneeringuga. Kaebaja ei nõustu vastustaja väitega, et ta ei saa kehtivast ÜP-st tulenevalt nõuda, et krundi suurus jääks alla 5000 m2, kuna tegemist on kaldal asetseva uue elamukrundiga, mille suurus ei saa olla väiksem kui 5000 m2. Kaebaja leiab, et selline krundi miinimumsuuruse ettenägemine rikub võrdse kohtlemise põhimõtet, arvestades asjaoluga, et kõrval asuvad kinnistud on tunduvalt väiksemad kui Raudsepa kinnistu, täpsemalt 1700 m2 ka 1100 m2. Vald on väitnud, et soovitakse säilitada hajaasustust, kuid Võiste alevik on tegelikult tiheasustusega ala, mistõttu ei ole kuidagi seaduslik proovida ainult ühe maaomaniku kinnistu baasilt luua hajaasustust.

9.1.3.2 ÜP-ga kehtestatud hoonete kaugust maaüksuse piirist on vald põhjendanud avaliku huviga ja vajadusega tagada suurem privaatsus. Ka see nõue rikub võrdse kohtlemise põhimõtet, kuivõrd tegelikkuses paiknevad hooned teineteisele siiski lähemal kui nõutav 10 m. Samuti on tegemist tiheasustusega alaga, kus selline kuja pole võimalik. Lisaks ei saa maaomanikele peale suruda, kuhu täpselt nad soovivad oma krundi piires ehitada. Vald pole usutavalt selgitanud, kuidas nõue tagab tänapäevaste ehitusja ohutusnõuete juures suuremat tuleohutust, kuna tiheasustusega alade puhul on hoonete vahelised kaugused küllalti väikesed, mistõttu kaebaja ei pea vajalikuks kuja üle 4 m.

Siinjuures toetub kaebaja Vabariigi Valituse määrusele nr 315, mille § 19 lg 2 kohaselt on tuleohutuse tagamiseks vajalik kuja 8 m, s.t hoonete kaugus krundi piirist on 4 m. Kaebaja esitatud detailplaneering järgib hoonete vahekauguse eesmärke. Kaevatavas korralduses on põhjendanud 10-meetrist kuja hoonest kinnistupiirini järgnevalt: „Üldplaneeringu seletuskirja punkti 2.2.1 lg 2 nõuded on kehtestatud eesmärgiga tagada omavalitsuse territooriumil hajusamat hoonestust, enam privaatsust, krundi piirile kõrghaljastuse rajamist ja paremat tuleohutust.“ Iseenesest on õige, et mida pikem kuja, seda väiksem on tõenäosus, et tuli levib ühelt hoonelt teisele.

Samas on kahe hoone vaheline kuja 8 meetrit miinimumnõudena piisavalt selgelt määratletud. Vastav kaalutlus on loodud tuleohutuse edendamiseks, mitte maastikuarhitektuurilise kujunduselemendina. Siinkohal on oluline hoonete vahekaugust arvestatuna üksteisest, mitte krundipiirist. Juhul kui üks hoone asub krundipiirist kaugemal ning teine lähemal, on endiselt täidetud Vabariigi Valitsuse määrus nr 315 § 19 sisuline eesmärk – tule naaberehitistele leviku takistamine. Kui leida, et avalik huvi kätkeb endas privaatsust, tuleb arvestada, et detailplaneering ise kellegi privaatsust ei riiva.

Sellekohaseid vastuväiteid ei ole esitatud ka naaberkinnistute omanike poolt. Arusaamatuks jääb väidetava privaatuse häirimine olukorras, kus tegemist on planeeritavate elamutega – vaidlusalusel kinnistul ei ela isikuid, kelle privaatsust võidakse rikkuda. Hetkel jääb vastustaja põhjendustest mulje, et just Raudsepa kinnistu on möödapääsmatult vajalik ümbruskonnas hajaasutuse tagamiseks. Vastustaja jätab tähelepanuta asjaolu, et kinnistu läheduses asub sadam koos tootmishoonetega ning vastustaja on ise nõustunud, et kinnistu asub tiheasustusalal.

Üldplaneeringust tuleneb üldjuhul nõue 10 m, kui detailplaneeringuga ei sätestata teisiti. Seega on vallal võimalus määrata ka väiksem ehitistevaheline kuja.

9.1.3.3 Vallavalituse seisukohalt on detailplaneering vastuolus üldplaneeringuga, kuna üldplaneeringu seletuskirja p 2.3 kohaselt tuleb detailplaneeringu järgse enam kui kahe krundiga elamuala ja iga ärivõi tootmisala väljaehitamise korral ala arendajal või omanikul rajada enne hoonetele ehituslubade väljastamist juurdepääsuteed, puurkaev(ud), veeja kanalisatsioonitrassid ja/või ühiskasutuses olevad (ehk rohkem kui ühte krunti teenindavad) reoveepuhastid või imbväljakud, side ja/või elektritrassid, tuletõrjevee saamise kohad ja kohustuse korral kaugkütte torud ning –liinid ja tänavavalgustus. Vald viitas asjaolule, et nimetatud nõue on kehtestatud eesmärgiga tagada nõuetekohane elukeskkond ning vähendada omavalituse finantskoormust, arvestades viimase eelarve mahtu. Kaebaja on seisukohal, et nimetatud nõude puhul pole üldplaneering ega ka vaidlustatud korraldus piisavalt motiveeritud. Arvestada tuleb ka sellega, et tegemist on väikeelamu ehitamisega, mille puhul pole vältimatult vajalik infrastruktuuri rajamine. Nimetatud nõude sundkorras asetamine omanikule on käesoleval juhul ebaproportsionaalne. Tee ehitus seisab vallavalitsuse otsuste taga. Planeeringu koostamise ajal polnud Võistes kanalisatsiooni tehtud. Kaebaja on küll varasemalt teabenõuetega omavalitsuse poole pöördunud, kuid nad ise on sihilikult mittevastamisega infrastruktuuri rajamise protsessi takistanud.

Tahkuranna Vallavalitsuse hinnangul annab neile vastava õiguse PlanS § 8 lg 3 p 3. Norm sätestab, et üldplaneeringu ülesandeks on ka määrata maaja veealade üldised kasutamisja ehitustingimused, sealhulgas maakasutuse juhtotstarbe ning vajaduse korral hoonestuse kõrguspiirangu ja muude tingimuste määramise. Sättest ei ilmne kohaliku omavalitsuse õigus määrata teede ja tehnorajatiste rajamise kohustust kinnistu omanikule. Ehitusseaduse (EhS) §

13 lg 2 tulenevalt on kohalik omavalitsus kohustatud tagama üldkasutatava tee, välisvalgustuse ja vihmaveekanalisatsiooni kuni ehitusloale märgitud maaüksuseni. Ehkki ehitusluba ei ole antud on selle andmise aluseks detailplaneering. Kui juba üldplaneeringuga pannakse vastavad kohustused arendajale, siis muutub EhS § 13 lõikes 2 sätestatu antud kontekstis sisutuks. Kuna seadus asub normihierarhias kõrgemal kohaliku omavalitsuse määrusest, tuleb normikonflikti korral kohaldada seadust. Vastavat küsimust on Riigikohus käsitlenud ka lahendis 3-4-1-9-06, eriti lahendi p 33, kus Riigikohus märgib expressis verbis, et: „Kohaliku omavalitsuse tagamiskohustus EhS § 13 mõttes tähendab ka seda, et kohalik omavalitsus peab leidma detailplaneeringukohaste teede ja tehnovõrkude rajamiseks vajaliku raha. Finantseerimise korraldamine võib toimuda kokkuleppel arendajaga, kuid kokkuleppe mittesaavutamine ei vabasta kohalikku omavalitsust tagamiskohustusest.“ Järelikult ei oma haldusorgani vahendite ebapiisavus antud küsimuse otsustamisel tähtsust ja ei õigusta vastava detailplaneeringu kehtestamata jätmist ning sellekohase kohustuse seadmist ainult Raudsepa kinnistu omanikule.

9.1.3.4 Kaardirakendus on prognoos. 2005. aasta regiooni tabanud üleujutus ei ole mõjutanud Raudsepa kinnistut. Tahkuranna Vallavalitsus on viidanud LKS § 35 lg 4-le ja § 35 lg 31-le. Viimane viidatud norm annab kohalikule omavalitsusele õiguse määrata üleujutusala üldplaneeringuga. Normi eesmärk on kaitsta ala elanikke kahjude eest, mis võivad kaasneda üleujutustega. Kui on teada, et läänerannikut tabanud üleujutused ei ole vastavat kinnistut mõjutanud, siis ei täida piirang eesmärki ja on ebaproportsionaalne. Üldplaneeringu punkt 2.5 sätestab: „Elamute ja nende abihoonete ehitamine ning maapinna täitmine hoonete ehitamiseks on keelatud hoonestamata üleujutatavatel rannaaladel (allapoole kõrgvee piiri, milleks loetakse 1,5 m samakõrgusjoont). Korduva üleujutusega ala piiriks loetakse Tahkuranna vallas 1,0 m samakõrgusjoon mererannal, sellega tuleb arvestada edaspidiste detailplaneeringute koostamisel ja projekteerimistingimuste väljastamisel (joone täpne asukoht määratakse igakord M 1:1000 või M 1:500 topogeodeetilise alusplaani alusel). Üldplaneeringu kaardil olev ehituskeeluvööndi piir on seetõttu illustratiivne ja nii selle, kui ka veekaitsevööndi ja piiranguvööndi asukoht tuleb igakord tuvastada vastavalt tegelikele looduslikele oludele.“ Järelikult on vastustaja oma 14.01.2014 korraldusega täitmata jätnud üldplaneeringu punktis 2.5 sätestatud nõude ehk teisisõnu ei ole kindlaks teinud kas piirang vastab tegelikele looduslikele oludele.

Ehituskeelu vööndi vähendamisest keeldumist on põhjendatud ülekaaluka avaliku huviga. Järjekordselt puuduvad igasugused selgitused, milles avalik huvi seisneb. Kui eesmärgiks on üleujutuste vältimise ettekäändel avaliku ruumi kujundamine, siis on haldusorgan taas oma kaalutlusõigust väärkasutanud. Ehituskeeluvöönd tiheasutusalal on LKS § 38 lg 1 p 3 kohaselt 50 m 1m samakõrgusjoonest. Vallavalitsus on täiendavalt sätestanud aga kõrgvee piiri, milleks loetakse 1,5 m samakõrgusjoont, kuigi valla üldplaneeringu kohaselt loetakse korduva üleujutusega alaks 1 m samakõrgusjoon mererannal.

Vald leidis, et kuna Raudsepa detailplaneeringu puhul on üle 1,5 m samakõrgusjoone ca 1/3 olemasolevast kinnistust ja 2/3 jääb alla selle piiri, siis seal ehitada ja maapinda täita ei tohi. Kaebaja leiab, et sellise piirangu puhul pole arvestatud maaomaniku huvidega ning antud talle võimalust maad täita, mis vähendaks üleujutuse riski ning välistaks selle. Samuti on selline nõue ebaproportsionaalne. Nimetatud piirangu kehtestamise pädevust ei anna vallale ka LKS. PS § 32 lg 2 kohaselt on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada.

Kitsendused sätestab seadus. Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. Kuivõrd vallal polnud õigust sellist täiendavat piirangu sätestada, on tegemist ebaproportsionaalse uute kruntide omanike omandiõiguse piiramisega. Gepa Maaja Ehituskorralduse OÜ 04.04.2011 teabenõudele vastas vallavalitsus 12.04.2011 kirjaga. Vastustaja käsitleb Raudsepa kinnistut korduva üleujutusalana, mistõttu tekivad LKS § 35 lg 3 piirangud. Sellest tulenevalt on ilmne, et kuni aastani 2011 ei käsitletud Raudsepa kinnistut kui korduva üleujutuse ala ja ilma selle muutunud seisukohata vastas aprillis 2008. aastal esitatud detailplaneering kehtivale üldplaneeringule.

Kaebaja lisab, et Raudsepa kinnistut (Ringi 3) ei saa pidada korduva üleujutusega alaks, kuna näiteks aastal 2005, mil suur osa Pärnust oli üle ujutatud, ei ole Raudsepa kinnistul kuni tänaseni üleujutusi esinenud. Kaartidel kujutatud veetasemete tõenäosusstsenaariumi esinemine Tahkuranna Võiste alevikus on 1,87 % arvestades 10 aasta prognoosi. Vastustaja leiab, et hinnata tuleb kinnistu osade sobivust elamute püstitamiseks pikas perspektiivis. Riskianalüüsis on toodud ka tõenäosuse esinemine 50 ning 100 aasta jooksul (vastavalt 2,38% ja 2,64%).

Arvestades, et seniselt on kõnealune kinnistu jäänud suuremate üleujutuste poolt mõjutamata, kui ka vastustaja esitatud kaardil viidatud stsenaariumi väikest tõenäosust, on vastustaja tegevus Raudsepa kinnistu korduva üleujutusalana käsitlemiseks alusetu. Vastustaja sedastas 29.12.2009 kirjas, et ei ole otstarbekas määrata üleujutatava ala piiriks suurima üleujutuse ulatust. Tänasel hetkel on vastustaja tegevus kardinaalselt erinev – põhjendusi otsitakse isegi 10 a prognoosidest, kuna faktiline olukord ei toeta vastustaja väiteid.

Vastustaja ei ole põhjendanud oma tegevust. Riigikohus on lahendis 3-3-1-37-04 selgitanud, et eriti hoolikalt tuleb põhjendada selliseid planeerimisotsuseid, millega kitsendatakse isikute maakasutuse või ehitusõigust.

9.2 Viivitus DP menetluses perioodil 08.12.2009 kuni 31.05.2012.

9.2.1 Varasemalt koostatud detailplaneeringu ümber tegemisega ja ka praegu elektri ja vee torustiku ehitusega on kaasnenud materiaalsed kulutused, mis muutuvad detailplaneeringu ümbertegemisel mõttetuks. Arvestades detailplaneeringu koostamise protsessi, kui ka seda, et see toimub äriühingu igapäevase majandustegevuse raames on kulutuste kaasnemine eelduslik. Kaebaja on korduvalt viidanud vastustajapoolsetele vastuolulistele nõuetele tulenevalt detailplaneeringu menetlemisest, mis on pidevalt toonud kaasa täiendavaid kulutusi 08.12.2009-31.05.2012 vahemikus. Kirjavahetusest ilmneb, et Tahkuranna valla eesmärgiks on olnud venitada detailplaneeringu vastuvõtmisega kuni uue üldplaneeringu vastuvõtmiseni. Materiaalse kahju nõude soovib kaebaja esitada eraldiseisvalt.

9.2.2 Kaebaja leiab, et DP menetlust ei ole läbi viidud efektiivselt. Pikka aega ei andnud vald selgitusi DP mittemenetlemise kohta. Kaebaja leiab, et vald viivitas DP vastuvõtmisega sihilikult. Alles 30.09.2010 põhjendas vald esmakordselt, miks DP vastuvõtmine viibib. Antud vastused olid üldsõnalised ja õiguslike viideteta.

Sihilik viivitamine ilmneb ka Tahkuranna Vallavalitsuse 14.04.2010 vastusest, kus üleujutusala piir kohta märgib vald, et kohaldatakse LKS § 35 lõikest 31 tulenevat ühemeetrist samakõrgusjoont. Järgnevates seisukohtades leiab Tahkuranna vald, et Raudsepa kinnistu on üleujutusala ja tuleb kohaldada 1,5 meetrise samakõrgusjooneni ehituskeeldu ja keeldu pinnase täitmiseks. 04.04.2011 esitas OÜ Gepa Maaja ehituskorraldus teabenõude, kus palus selgitada missugustele tingimustele detailplaneering ei vasta. 12.04.2011 kirjas teavitas haldusorgan, et on koostamas Võiste ranna-ala keskkonnauuringut.

OÜ Gepa Maaja ehituskorralduse 09.05.2011 kirjas vastustajale märgitakse, et planeeritud tegevus muudab maapinda, misläbi tagatakse ühemeetrise samakõrgusjoone nõue. Samas kirjas teavitab OÜ Gepa Maaja ehituskorraldus, et nad plaanivad tellida ettenähtud tegevusega kaasneda võiva võimaliku keskkonnamõju hinnangu, et vallavalitsus saaks teha kaalutletud otsuse. Sisuliselt on see detailplaneeringu koostaja poolne vastutulek, et detailplaneering saaks kiiremini menetletud. Alles 23.05.2011 kirjas väidab vastustaja järgnevat: „Detailplaneeringu algatamise avalduses ei olnud märgitud, kui palju krunte on maaomaniku esindaja soovinud planeerida, detailplaneeringu üks eesmärkidest on selgitada välja tehnilised ja keskkonnaalased võimalused ja vastuolud planeeritaval maa-alal elamu ehitamiseks.

Seega on kõne all olnud ühe elamu ehitamine“. Detailplaneering viie kavandatud elamuga on dateeritud oktoobrisse 2007. Raudsepa detailplaneeringu eskiislahenduse 04.01.2008 avaliku arutelu protokollist nähtub, et ette oli nähtud viis elamukrunti. Vastustajale esitati 21.11.2011 töökoosolekul detailplaneeringu koostaja poolt variant, mis nägi ette kolme elamukrundi loomist. OÜ Gepa Maaja ehituskorraldus oli valmis detailplaneeringu ka selliselt valmis tegema. Paraku vastustaja ei esitanud kirjalikke põhjendusi, miks pakutud variant ei sobi.

Tahkuranna Vallavalitsuse 04.11.2011 vastuses möönab haldusorgan varianti, et kui ehitatakse 1-2 elamut, siis jääks looduskaitseala ja elamute vahele puhverala, mis vähendaks elamutest lähtuvat kahjustavat mõju. Vastustaja leiab samas kirjas, et: „ainus ebasobiv mõju, mis saab tekkida, kui kasutatakse ühisveevärgi jakanalisatsiooni lahendust, saab olla kraavitus. Kuid praegugi on Raudsepa kinnistul kraavid ning kui neid ei muudeta kardinaalselt, samuti kui ei muudeta potentsiaalsete elamualade ning Luitemaa looduskaitseala vahelise ala maakasutust, siis ei ole ette näha mingit kahjulikku mõju kaitsealale“.

Mõistlik heas usus tegutsev isik saab sellisest vastusest järeldada, et veevärgi rajamisega seoses ei ole detailplaneeringust tulenevaid kahjulikke mõjutusi. Samuti väidetakse vastuses, et Võiste alevik ei ole tiheasustusala. Vastustaja põhjendab viivitust detailplaneeringu menetluses kohtule esitatud vastuses sellega, et aastail 2011-2012 jätkus teemaplaneeringu „Tahkuranna valla teedevõrgustik“ ja valla üldplaneeringu menetlus. Üldplaneeringu koostamine algatati juba 31.01.2007 ja see kinnitati 31.05.2012. Viis aastat ei ole kindlasti mõistlik aeg, mille jooksul oodata detailplaneeringut, arvestades et kogu menetluse vältel kuni uue üldplaneeringu vastu võtmiseni kehtis vana üldplaneering, mis võeti vastu 30.01.1998.

9.2.3 Läbiviidud menetlustoimingud ei ole olnud erapooletud, sõltumatud ja asjakohased. Näiteks Raudsepa kinnistul nõuti settekaevude rajamist ja kanalisatsiooni väljaehitamist. Sama ei nõutud 2010.a algatatud Sadama kinnistul, mis asub kaebaja kinnistu vahetus läheduses. Kuna Sadama kinnistul otsustati strateegilist hindamist mitte algatada, loobuti sellest ka kaebaja kinnistu puhul peale Pärnu Keskkonnaameti seisukoha saamist. Samas viivitati KSH algatamata jätmise osas kaalutletud eelhinnangu andmisega.

9.2.4 Vald rikkus õiguspärase ootuse põhimõtet. Kaebaja eeldas, et lähteülesandele vastav DP võetakse viivituseta vastu. Vastustaja aga asus viivitama DP vastuvõtmisega kuni üldplaneeringu kehtestamiseni. Kaebuse esitamise hetkeks oli viivitus kestnud 5 aastat.

9.3 Üldplaneeringu osaline õigusvastasus.

9.3.1 Vald jättis arvestamata U. S poolt ÜP menetluses esitatud ettepanekud. Osa ettepanekuid jäi käsitlemata ka maavanema järelevalve käigus.

9.3.2 ÜP koostamisel ei peetud kinni lähteülesandest (PlanS § 8 lg 3 p 3, 8, 10, 12).

9.3.3 Kaebaja vastuväited jäeti põhjendamatult arvestamata. Seetõttu on kehtestamise otsus motiveerimata. Avalikke huve tuleb kaitsta mõistlikul viisil. Antud juhul ei nähtu, et kaebaja huve oleks kaalutud, kuna kaebaja kõigile ettepanekutele ja vastuväidetele menetluses ei vastatud. Ei ole võimalik veenduda, et kaalumine on toimunud ratsionaalselt.

9.3.4 Elamukrundi miinimumsuurus - ÜP p 2.2.3.1 lg 2

13.09.2010 ÜP vastuväidete ärakuulamisel selgitati, et miinimumsuuruse nõue ei kehti tiheasustusalal (protokoll lk 5 lg 5). Seda ei ole aga võimalik ÜP-st välja lugeda. Võiste alevikus on kaebaja kinnistu kõrval kinnistud 1700 ja 1100m2, mistõttu kaebaja leiab, et ÜP-s sätestatud krundi miinimum suuruse nõuet ei ole tema puhul põhjendatud rakendada. Hajaasustuse miljööd ei saa luua ühe kinnistu arvel. ÜP-s on miinimum suuruse nõue põhjendamata.

9.3.5 Arhitektuursed üldnõuded - ÜP p 2.2.1 lg 2

Käsitletav ÜP punkt sätestab nõude hoonete kauguse kohta krundi või maaüksuse piirist. Kaebajale jääb arusaamatuks nõude kehtestamisel väljatoodud avalik huvi. Kaebaja viitab Vabariigi Valitsuse 27.10.2004 määrusele nr 315, mis peab piisavaks hoonete vaheliseks kujaks 8 meetrit. Kaebaja ei pea põhjendatuks tiheasustusalal suurema kuja määramist, kuna seda nõuet ei ole võimalik täita, sest hooned paiknevad üksteisele lähemal kui 10m. Kaebaja arvates oleks piisav kaugus krundi piirist 4m.

9.3.6 Teed ja tehniline infrastruktuur – ÜP p 2.3

Üldplaneeringu seletuskirja p 2.3 kohaselt tuleb detailplaneeringu järgse enam kui kahe krundiga elamuala ja iga ärivõi tootmisala väljaehitamise korral ala arendaja või omaniku poolt rajada enne hoonetele ehituslubade väljastamist vajalikud teed ja infrastruktuur. 13.09.2009 avalikul arutelul lubati vallaametnike poolt, et juurdepääsutee lahendatakse üldplaneeringuga. Vastustaja ei ole midagi teinud juurdepääsutee küsimuse lahendamiseks ning soovib nüüd kaebaja kinnistu suhtes kohaldada põhjendamata ja eraomanikule ebaproportsionaalseid kohustusi panevat üldplaneeringut. Avalikule teele juurdepääsu tagamine on kohaliku omavalitsuse kohustus. Väikeelamu ehitamise puhul pole vältimatult vajalik infrastruktuuri rajamine.

9.3.7 Üleujutatav rannaala – ÜP p 2.5.

Elamute ja nende abihoonete ehitamine ja maapinna täitmine hoonete ehitamiseks on keelatud hoonestamata üleujutatavatel rannaaladel (milleks loetakse 1,5m samakõrgusjoont). Kaebaja arvates peaks arvestama maaomaniku huvi ja võimaldama maapinna tõstmist, et vältida üleujutuse ohtu. Piirang peaks olema proportsionaalne. Kaebuse esitaja leiab, et selline piirang ei tulene looduskaitseseadusest (LKS). LKS-i kohaselt on ehituskeeluvöönd 100m hajaasustuses ja 50m tiheasutuses alates 1m samakõrgusjoonest.

Lisaks kommenteeris ÜP koostaja avalikul arutelul, et otseselt inimesele endale ehitamist ei peagi keelama. Seega on piirang õigusvastane ning vastuolus ka RKHK otsusega asjas nr 3-3- 1-37-04. Piirang on otsuses motiveerimata.

9.3.8 Rakendussäte p 6 lg 2

Kaebaja oli DP vastuvõtmiseks esitanud. Kuna vald viivitas jäi see enne uue ÜP kehtestamist vastu võtmata. Seetõttu ei ole rakendussättes põhjendatud üksnes vastuvõetud detailplaneeringute puhul vanast üldplaneeringust lähtumine.

9.3.9 Vastustaja käsitlus avalike huvide mõistest on eksitav ning põhjendamatu. Vastustaja ei ole selgitanud, milles vastav huvi täpselt seisneb. 09.05.2011 saatis Raudsepa kinnistu detailplaneeringu koostaja Tahkuranna Vallavalitsusele kirja palvega selgitada, milles seisneb täpselt avalik huvi, mille tõttu vastustaja ei pea detailplaneeringu kinnitamist võimalikuks. 23.05.2011 vastus otsest vastust ei anna. Vastuses väidab haldusorgan, et uute hoonete ehitamisega suureneb asustustihedus, teede ja infrastruktuuri koormus, mis on aga täiesti tavaline ehitustegevuse tagajärg. Kaebaja arvates oleks avaliku huvina eelkõige käsitletav naabrite vastuseis, kellele avaldaks asustuse tihenemine kõige otsesemat mõju. Samuti oleks avalik huvi tuvastatav detailplaneeringu väljapanekul, kus kõigil huvitatud isikutel on võimalik esitada oma seisukohad. Vajadusel on võimalik detailplaneering kooskõlastada naabritega. Kõikides planeerimisõiguslikes küsimustes ei saa eeldada avalikku huvi, mis kaaluks alati üles kinnisasja omaniku huvid. Kui selline kahtlus tekib, tuleb täiendavalt avalik huvi välja selgitada. Kaebajale on tänaseni arusaamatu, millistel avalike huvide kaalutlustel detailplaneeringut kinnitada ei suvatsetud. Avalikes huvides tegutsemine või avaliku huvi olemasolu eeldab ka reaalselt ning tegelikkusel põhinevate asjaolude esinemist.

10. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda.

10.1 Kaebaja detailplaneeringu vastuvõtmisest keeldumisele esitatud tühistamiskaebus tugineb üldplaneeringu väidetavale õigusvastasusele. Vastustaja hinnangul on korraldus antud kooskõlas kehtivate õigusaktidega ja kehtiva üldplaneeringuga, kajastab nõuetekohaselt korralduse andmise aluseks olnud kaalutlusi ning on motiveeritud. Kaebajale on enne korralduse andmist antud võimalus esitada arvamus ja vastuväited. Vastustaja hinnangul puuduvad alused korralduse tühistamiseks.

Kaebaja poolt esitatud kaebus on vastustaja jaoks üllatuslik, kuna 21.11.2011 toimunud Raudsepa detailplaneeringu töökoosolekul selgitasid vastustaja esindajad detailplaneeringu üldplaneeringust tulenevaid tingimusi ning tuvastati detailplaneeringu eelnõu vajalikud muudatused. Vastustaja oli veendunud, et järgnevalt esitab kaebaja nõuetele vastava detailplaneeringu eelnõu, mis on võimalik suunata vastuvõtmisele.

10.1.1 Krundi miinimumsuuruse ettenägemine ei riku võrdse kohtlemise põhimõtet. Kaebajale kuuluv Raudsepa kinnistu asub piirkonnas, kus kinnistute suurus ületab valdavalt üldplaneeringus sätestatud väikeelamumaal või väikeelamu reservmaal ette nähtud kinnistute miinimumsuurusi. Kaebajale kuuluva Ringi tn 3 (Raudsepa) kinnistu pindala on 14 119 m². Raudsepa kinnistu piirneb lõunas Savi tn 3 (Rando) kinnistuga, mille pindala on 31 910 m2. Läänes piirneb Raudsepa kinnistu Käärdi tn 13 (Aasa) kinnistuga pindalaga 4132 m2 ja Ringi tn 10 (Pinna) kinnistuga pindalaga 7216 m2 (kaks katastriüksust pindaladega 2175 m2 ja 5041 m2). Põhjasuunal piirneb kaebaja kinnistu Ringi tn 4a kinnistuga, mille pindala on ca

8700 m2. Tegemist on seega piirkonnaga, kus kruntide suurused võimaldavad hajusa asustustuse säilitamist ja väide vaid kaebaja kinnistu baasil hajaasustuse loomise kohta on alusetu. Isegi, kui piirkonnas asub ka üldplaneeringus sätestatud miinimumsuurusest väiksemaid kinnistuid, ei saa selline asjaolu anda kinnistu omanikule õigustatud ootust, et tal on samuti võimalik moodustada miinimumsuurusest väiksemad kinnistud. Kohaliku omavalitsuse ruumilise arengu põhimõtted võivad ajas muutuda ning selliste muudatuste kajastamiseks muudetakse vajadusel ka üldplaneeringut. On võimalik, et mõnele ruumilise arengu aspektile (nagu hajus asustus ja loodusilmeline miljöö) omistatakse üldplaneeringu koostamisel varasemast suurem kaal. Uues redaktsioonis kehtib üldplaneering kogu omavalitsuse territooriumil, mitte ainult kaebaja kinnistul. Asjaolu, et piirkonnas laiemalt on varem moodustatud ka alla 2000 m2 pindalaga kinnistuid, ei saa välistada selliste ruumilise arengu põhimõtete elluviimist. Kaebaja kinnistuga samas laiemas piirkonnas asub suuremate kinnistute vahel ka alla 2000 m2 pindalaga kinnistuid. Näiteks asub Raudsepa kinnistust kaugemal põhjasuunal Ringi tn 6 kinnistu pindalaga 1713 m2 ja Ringi tn 8 kinnistu pindalaga 1014 m2. Katastrikaardilt nähtuvalt ei ole alla 2000 m2 pindalaga kinnistud piirkonnas siiski valdavad. Selliste kinnistute esinemine ei saa anda kaebajale õiguspärast ootust jagada ka Raudsepa kinnistu sarnase suurusega kinnistuteks või anda alust järelduseks, nagu oleks kaebajat teiste kinnistute omanikega võrreldes ebavõrdselt koheldud. Üldplaneeringus sätestatud eesmärk säilitada hajus asustus ja loodusilmeline miljöö on seotud ajalooliselt väljakujunenud maaüksuste struktuuriga. Kaebaja kinnistu piirkonnas asuvad maaüksused (sh Raudsepa kinnistu) moodustati maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistute tagastamise käigus. Piirkonna maaüksuste näol oli tegemist Võiste aleviku talumaade lahustükkidega ning piirkonnas leiduvad väiksema pindalaga kinnistud on olnud ajalooliste talukohtade põllu-, karjavõi metsamaad. Valdavalt ei ole kinnistud (sh Raudsepa kinnistu) olnud ajalooliselt hoonestatud.

Üldplaneeringus ei ole elamukrundi miinimumsuurus seotud sellega, kas kinnistu paikneb tiheasutuse või hajaasustuse alal. Krundi miinimumsuurus 2200 m2 on võimalik ainult üldplaneeringuga reserveeritud elamumaal. Kui üldplaneeringuga ei ole alale määratud elamumaa juhtfunktsiooni, on elamuehituseks vajalik krundi suurus 2 ha. Uue üldplaneeringu kehtestamisel arvestas vastustaja muuhulgas kaebaja detailplaneeringu koostamisega ning määras Raudsepa kinnistu üldplaneeringuga elamumaaks. Selline tingimus võimaldas väiksema kui 2 ha suuruse elamumaa krundi kavandamise. Üldplaneeringuga määras vastustaja kaebajale kuuluva Raudsepa kinnistu ka tiheasutusalaks, mis võimaldas vähendada ehituskeeluvööndit. Seega on vastustaja planeerimismenetluses (sh üldplaneeringu koostamisel) igakülgselt arvestanud kaebaja huvidega.

10.1.2 Hoonete vahekauguse nõue on põhjendatud. Kaebaja käsitleb võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisena ka üldplaneeringu seletuskirja p

2.2.1 lg-s 2 sätestatud nõuet hoonete kauguse kohta krundi või maaüksuse piirist. Kaebaja viitab asjakohaselt, et nõue on kehtestatud avalikust huvist tuleneva vajadusega tagada suurem privaatsus, hajusam hoonestus, krundi piirile kõrghaljastuse rajamise võimalus ning parem tuleohutus. Vastustaja hinnangul aitab seletuskirja p 2.2.1 lg-s 2 sätestatud nõue kaasa kõigi viidatud eesmärkide saavutamisele. Kaebaja toob eraldi välja vastustaja eesmärgi tagada parem tuleohutus ning leiab Vabariigi Valitsuse määrusele nr 315 viidates, et tuleohutus on tagatud ka 8 m hoonetevahelise kuja korral ning piisav hoone kaugus krundi piirist on 4 m. Esiteks ei saa olla kahtlust selles, et hoonete paiknemisel 4 meetri kaugusel krundi või maaüksuse piirist satuks kahtluse alla teiste eesmärkide saavutamine (suurem privaatsus, hajusam hoonestus, krundi piirile kõrghaljastuse rajamise võimalus). Teiseks ei ole suurema kuja kehtestamine vastuolus kaebaja poolt viidatud Vabariigi Valitsuse määrusega ka juhul, kui vaadelda kitsalt tuleohutusega seotud eesmärke (mis ei ole seletuskirja p 2.2.1 lg 2 eesmärgiks). Vabariigi Valitsuse määruse nr 315 kohaselt peab hoonetevaheline kuja takistama tule levikut teistele hoonetele, kusjuures juhul, kui hoonetevahelise kuja laius on alla 8 m, tuleb tule leviku piiramine tagada ehituslike või muude abinõudega. Vabariigi Valitsuse määrusega on kehtestatud miinimumkuja, millest väiksema vahekauguse korral tuleb võtta täiendavaid meetmeid. Suurem kuja tagab siiski parema tuleohutuse ning vähendab koostoimes planeeritud kõrghaljastusega oluliselt tuleohtu hoonetele. Tegemist on asjakohase eesmärgiga hoonete vahekauguse kehtestamisel. Kaebaja esitab väite, nagu paikneksid hooned teineteisele siiski lähemal kui nõutav 10 m. Kaebaja on seisukohal, nagu ei oleks sellise nõude täitmine tiheasustusalal võimalik. Seletuskirja p 2.2.1 lg 2 on suunatud uue hoonestuse rajamisele. Ei saa olla vaidlust selles, et kaebaja hoonestamata Raudsepa kinnistul ei paikne hooned veel üksteisele lähemal kui 10 m ning seletuskirja p 2.2.1 lg-s 2 sätestatud nõude täitmine on Raudsepa kinnistul võimalik.

10.1.3 Infrastruktuuri rajamise nõue on põhjendatud. Vastustaja hinnangul on korralduse p-s 1.3 teede ja infrastruktuuri väljaehitamise kohustust asjakohaselt ja piisavalt motiveeritud. Kaebaja väited selle kohta, nagu takistaks kohalik omavalitsus kaebaja poolt infrastruktuuri rajamist, on alusetud, üldsõnalised ja tõendamata.

10.1.4 Ehituskeeluvööndiga seotud tingimused on põhjendatud. Vastustaja hinnangul on tegemist põhjendatud, korralduse andmisel motiveeritud ning piirkonna looduslikku eripära arvestava nõudega. Korduva üleujutusega ala piir on kehtestatud seletuskirja p-s 2.5. Korduva üleujutusega ala piiri määramise üldplaneeringuga näeb ette LKS § 35 lg 3¹. Seega on tegemist õiguspärase üldplaneeringu meetmega, mille eesmärk on tagada üleujutusest tingitud kahjustuste vältimine. Korduva üleujutusega veekogude ranna või kalda piiranguvöönd, veekaitsevöönd ja ehituskeeluvöönd koosnevad LKS § 35 lg 4 kohaselt üleujutatavast alast ja LKS §-des 37–39 sätestatud ranna piiranguvööndi, ehituskeeluvööndi ja veekaitsevööndi sätestatud vööndi laiusest. Seega paikneb kaebaja kinnistule ulatuv üleujutatav ala ehituskeeluvööndis. Ranna ehituskeeluvööndis on LKS § 38 lg 3 kohaselt uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud. Vastustaja hinnangul ei võimalda looduskaitseseadus kinnistule ulatuvast ehituskeeluvööndist vabaneda või selle ulatust vähendada ehituskeeluvööndis maapinna täitmiseks teostatavate ehitustöödega.

Raudsepa kinnistut ei saa kaebaja hinnangul pidada korduva üleujutusega alaks ja ta viitab seejuures üleujutuse puudumisele 2005.aastal. Keskkonnaministeeriumi tellimusel on koostatud üleujutuspiirkonna ja üleujutusohuga seotud riskipiirkonna kaardid teatud piirkondade, sh Tahkuranna valla Võiste aleviku kohta. Kaardirakendusel on veetaseme tõus modelleeritud Maa-ameti topograafiliste kaartide ja kõrgusandmete alusel. Maa-ameti kaardirakenduses kättesaadavaks tehtud kaardikihi kohaselt asub kaebaja kinnistu üleujutusalal. Üleujutusohu hindamisel ei saa tugineda paari viimase aasta andmetele ning hinnata tuleb madalate kinnistu osade sobivust elamute püstitamiseks pikas perspektiivis. Vastustaja hinnangul kinnitavad Maa-ameti kaardikihil avaldatud üleujutusala ulatuse andmed, et vastustaja on määranud korduva üleujutusega ala piiri üldplaneeringuga põhjendatult ning kohalikke looduslikke olusid arvestades.

10.2 Kaebaja kohustamisnõue ei ole eesmärgipärane. Kaebaja seisukohtade põhjal ei saa järeldada, nagu oleks kaebajal soov detailplaneeringu lahenduse üldplaneeringuga vastavusse viimiseks juhul, kui omavalitsus detailplaneeringut uuesti menetleks. Kaebaja kohustamiskaebus ei ole seega eesmärgipärane.

10.3 Üldplaneeringu menetlus on läbi viidud nõuetekohaselt. Kaebaja esitas oma ettepanekud ja vastuväited Tahkuranna valla üldplaneeringu menetluses 04.02.2010 kirjas. Kaebaja viitas kirja punktis III üldplaneeringu p 2.2.3.1 lg-le 2 järgmises sõnastuses: „Ühepereelamu ehitamiseks lubatud maaüksuse või kruntide minimaalne suurus väikeelamumaal või väikeelemu reservmaal 2500 m2, v.a rannal ja kaldal asetsev uus elamukrunt, mille miinimumsuurus väikeelamumaal või väikeelamu reservmaal peab olema 5000 m2.“ Kaebaja esitas kirjas ettepaneku vähendada kehtestatud krundi suurust kehtiva üldplaneeringu suuruseni 2200 m2 või viia alternatiivselt sisse enne üldplaneeringu kehtestamist algatatud detailplaneeringuid käsitlev rakendussäte. Kaebaja ettepanekuga on arvestatud ning seletuskirja p 2.2.3.1 „Nõuded elamukrundi suurusele“ sätestab ühepereelamu ehitamiseks lubatud krundi miinimumsuuruse järgnevalt: „Ühepereelamu ehitamiseks lubatud maaüksuste või kruntide minimaalne suurus väikeelamumaal või väikeelamu reservmaal on 2200 m2, v.a rannal ja kaldal asetsev uus elamukrunt, mille miinimumsuurus väikeelamumaal või väikeelamu reservmaal peab olema 5000 m2.“ Seega on kaebaja ettepanekuga arvestatud ning kaebaja ettepaneku kohaselt on maaüksuse või krundi miinimumsuurust vähendatud 2500 m2-lt 2200 m2-le. Pärnu Maavalitsus viitas 16.03.2012 kirjas, et tugines kaebaja vastuväidete hindamisel just kaebaja 04.02.2010 kirjas „Ettepanekud ja vastuväited Tahkuranna valla üldplaneeringule“ toodud seisukohtadele. Pärnu Maavalitsus on õigesti järeldanud, et kaebaja ettepanekuga on planeerimismenetluses arvestatud. Tahkuranna Vallavalitsus teavitas 08.03.2010 kirjas, et arvestab kaebaja ettepanekuga määrata väikeelamu või väikeelamu reservmaa-alal elamukrundi miinimumsuuruseks 2200 m2. Seega ei saanud olla ebaselgust selle osas, millist seletuskirja tingimust vastustaja kaebaja ettepaneku alusel muutis. Kaebaja viitab 28.02.2014 vastuses kohtunõudele vastustaja 08.12.2011 mille kohaselt arvestas vallavalitsus ettepanekut Võiste piirkonnas tiheasustusala planeerimise kohta ja ettepanekut elamukrundi suuruse piirangute muutmise kohta. Selline seisukoht on muudetud seletuskirja teksti arvestades korrektne. Eeltoodule tuginedes ei ole maavanema juures 09.03.2012 kaebaja vastuväide arutamata jäänud ning puudub kaebaja poolt väidetud menetlusviga, mis oleks võinud mõjutada asja otsustamist.

10.4 Kaebaja esitatud tuvastamisnõue ei ole põhjendatud.

10.4.1 Kaebaja ei ole esitanud andmeid, mis võimaldaksid hinnata hüvitamisnõude perspektiivikust (HKMS § 45 lg 2). Kaebaja viitab kaebuses varasemalt koostatud detailplaneeringu ümber tegemisega seotud kuludele. Kaebaja ei ole selgitanud selliste kulutuste suurust ega nende seost kaebaja väidetava tegevusetusega. Kaebaja viitab üldsõnaliselt elektri ja vee torustiku ehitusega seotud materiaalsetele kulutustele.

10.4.2 Isegi, kui kohus võtaks menetlusse kaebaja taotluse tunnistada vastustaja tegevusetus ja viivitus õigusvastaseks, ei oleks sellise taotluse rahuldamine põhjendatud. Väidetava viivituse perioodil esitatud üldplaneeringule mittevastavate planeeringulahenduste menetlemist on käsitletud korralduse sissejuhatavas osas.

Tallinna Halduskohus ja Tallinna Ringkonnakohus hindasid kaebaja kaebuse alusel haldusasjas nr 3-08-1403 detailplaneeringu menetluse peatamise põhjendatust. Kohtud järeldasid, et detailplaneeringu menetlemise peatamine oli põhjendatud (Tallinna Ringkonnakohtu 30.12.2009 otsus on jõustunud Riigikohtu 03.06.2010 lahendiga nr 7-1-3-53-

10 mitte menetleda). Vastustaja lõpetas detailplaneeringu menetlemise peatamise Raudsepa kinnistul 08.12.2009 korraldusega nr 337. Korralduses viidatakse Keskkonnaameti seatud tingimusele, et Võiste alevikus elamualade planeerimisel Luitemaa kaitseala vahetus läheduses on vajalik läbi viia KeHJS § 6 lg 3 kriteeriumitele tuginev Natura eelhindamine, mis selgitaks välja planeeritavate elamualade kumulatiivse mõju kaitsealale. Kaebaja järeldus, nagu puudunuks juba siis alus Natura hindamise teostamiseks, ei ole korrektne. Vastustajal oli kohustus teostada eelhindamine (seda kinnitab ka Keskkonnaameti seisukoht).

Arvestades Natura loodusväärtuste kõrgendatud kaitsetaseme ning keskkonnaõigusest tuleneva ettevaatusprintsiibiga ei saanud omavalitsus ilmse olulise keskkonnamõju puudumisel (KeHJS § 6 lg-d 1 ja 2) asuda täiendava kaalumiseta seisukohale, et mõju hindamise vajadus kindlasti puudus. 09.02.2010 kirjas selgitas vastustaja kaebajale, et ootab sellist detailplaneeringu lahendust, millist saab kooskõlastada Keskkonnaametiga. 2010.aasta märtsis esitas kaebaja taotluse ehituskeelu piirangu vähendamiseks uue üldplaneeringu menetluses ja aprillis vastas vastustaja kaebaja taotlusele. 2010.aasta detsembris selgitas Keskkonnaamet vastusena kaebaja selgitustaotlusele, et ka Raudsepa kinnistu planeeringulahendusele tuleb koostada kaalutletud eelhinnang, mis sisaldab ka eeldatava mõju hinnangut kaitsealale (Natura 2000 ala) ja kumulatiivsete mõjude analüüsi.

Vastustaja selgitas 12.04.2011 kirjas, et Raudsepa detailplaneeringu põhijoonisele kantud ehituskeeluvöönd ei vasta õigusaktide nõuetele. Lisaks selgitas vastustaja, et on korraldamas Võiste ranna-ala keskkonnauuringu koostamist, mille alusel saab vallavalitsus kaaluda keskkonnamõju strateegilise hindamise vajalikkust Raudsepa detailplaneeringu osas. Vastustaja viitas 23.05.2011 ja 04.11.2011 kirjadega, detailplaneeringu lahenduses sisalduvatele ning kõrvaldamist vajavatele puudustele. Kaebaja viitab korrigeeritud detailplaneeringu esitamisele 25.11.2011 ja peab põhjendamatuks seda, et vastustaja ei esitanud detailplaneeringu lahendust arutamiseks volikogule. 29.12.2011 selgitas vastustaja detailselt nii vastuolusid seaduse kui üldplaneeringuga ning kinnitas, et on valmis küsima Raudsepa detailplaneerinule kooskõlastust Keskkonnaametist ning kooskõlastatud planeeringu vastu võtma, kui on parandatud vead ning planeeringulahendus on viidud kooskõlla kehtiva seadusandlusega. 2011-2012.aastal jätkus ka teemaplaneeringu „Tahkuranna valla teedevõrgustik“ ja Tahkuranna vala üldplaneeringu menetlus.

Keskkonnaamet kiitis Tahkuranna üldplaneeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise heaks 31.08.2010, millele järgnes üldplaneeringu kehtestamine Tahkuranna Vallavolikogu 31.05.2012 korraldusega nr 11. Vastustaja hinnangul ei nähtu esitatud kronoloogiast vastustaja viivitust detailplaneeringu menetlemisel perioodil 08.12.2009 kuni 31.05.2012. Asjaolu, et kaebaja on keeldunud detailplaneeringut üldplaneeringuga kooskõlla viimast, ei saa olla käsitletav vastustaja poolse viivitusena detailplaneeringu menetlemisel. Vastustaja hinnangul puudus kaebaja poolt õigusvastase viivitusena käsitletud perioodil kõikidele nõuetele vastav detailplaneeringu lahendus, mida oleks saanud kohase menetluse tulemusena vastu võtta.

KOHTU PÕHJENDUSED

11. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta tervikuna rahuldamata.

Kaebaja väited detailplaneeringu vastuvõtmisest keeldumise ja üldplaneeringu osalise tühistamise osas on suuresti kattuvad. Kohus hindab esmalt Tahkuranna Vallavalitsuse

14.01.2014 korralduse nr 3 tühistamiseks esitatud nõude põhjendatust ja sellega seotud kohustamisnõuet (I). Seejärel käsitleb üldplaneeringu osalise tühistamise nõuet (II) kordamata kõiki põhjendusi, mis on esitatud eelnevas kohtuotsuse osas. Järgnevalt annab kohus hinnangu detailplaneeringu menetluses toimunud väidetavalt õigusvastasele viivitusele (III) ning viimaks lahendab menetluskulude taotlused (IV).

12. Esmalt peab kohus vajalikuks märkida, et nõustub kaebajaga selles, et kohaliku omavalitsuse seisukohad Raudsepa kinnistu detailplaneeringu menetluses ei ole olnud alati piisavalt selgelt väljendatud ja õiguslikult korrektselt põhjendatud. Kohtu hinnangul ei ole see aga kaasa toonud olukorda, kus DP puudusi ei olnud professionaalsel DP koostajal võimalik kõrvaldada. Kohtu hinnangul nähtub asja materjalidest, et puuduste kõrvaldamine ei jäänud mitte niivõrd DP koostaja taha, vaid tulenes sellest, et kaebaja ei soostunud põhimõtteliselt taganema 5 ehitusõigusega krundi nõudmisest.

Kaebaja ei ole täpsustanud, millises osas on tulnud selgituste ebaselguse tõttu detailplaneeringut ümber teha nii, et seda võiks käsitleda eesmärgipäratu kuluna. Ka juhul kui käesolev kohtuasi lõppeb kaebaja jaoks kaotusega, ei ole välistatud koostatud DP-s vajalike muudatuste tegemisel uuesti menetluse alustamine. Selleks ei ole tingimata vajalik kogu DP ümbertegemine. See, millised puudused DP-s esinesid oli DP koostaja ja vallavalitsuse kirjavahetuse põhjal arusaadav, kuid kaebaja jättis need kõrvaldamata, mis tõi kaasa DP vastuvõtmisest keeldumise.

Kaebaja seisukoht on kohtumenetluses olnud läbivalt selline, et vastustajal puudusid mistahes alused peale DP menetluse uuendamist (ja ka enne peatamist, milline periood ei ole kaebuse aluseks) selle vastuvõtmisest keelduda ning puuduvad ka praegu, mistõttu on keeldumine õigusvastane. Kaebaja esindaja U. S möönis siiski kohtuistungil (tlk 172, II kd), et DP uue ÜP vastuvõtmisel sellele ei vastanud. Kaebus tugineb aga seisukohale, et lähtuda tuli DP algatamisel kehtinud ÜP-st. Kaebaja arvates saaks detailplaneeringu vastu võtta ja suunata avalikustamisele ning kui avaliku väljapaneku käigus ühtegi vastuväidet ei esitata, siis tuleks detailplaneering lugeda avaliku huviga kooskõlas olevaks.

Kohus põhimõtteliselt ei nõustu kaebaja sellise kontseptsiooniga. Esiteks, vastu võtta ei saa detailplaneeringut, mis ei ole seaduse ja kõrgema astme planeeringuga kooskõlas. Avalikku huvi ei sisustata pelgalt detailplaneeringule vastuväidete olemasolu või puudumise kaudu. Avaliku huvi kui määratlemata õigusmõiste sisustab planeerimisotsustes kohalik omavalitsus ja/või kooskõlastav haldusorgan tema pädevusse kuuluvas osas. Avaliku huvi kaitse (keskkonnakaitse) on ka õigusnormi eesmärgiks nagu antud juhul LKS-st tuleneva ehituskeeluvööndi puhul.

Kuigi see ei ole käesoleva kaebuse aluseks, märgib kohus, et nõustub kaebajaga, et vastustaja on menetluse algosas puudusi välja toonud ükshaaval ega ole detailplaneeringu lähteülesandes määratlenud koostatava detailplaneeringu lähtetingimusi piisavalt konkreetselt (eelkõige kavandatavate ehitusõigusega kruntide arvu osas, kas üks või mitu), mis antud juhul oli vajalik, kuivõrd sellest sõltus, milline kohaliku omavalitsuse organ pidi detailplaneeringu algatama ning millised tingimused tuli DP-sse sisse kirjutada (ÜP muutmise põhjendamine jm).

Tunnistaja K.S arvates oli DP lähteülesanne koostaja jaoks piisav (tlk 53, III kd). Kuna planeeringu koostaja on valdkonna spetsialist, kes peab planeeringu koostamisel lähtuma kehtivast õigusest ja kohaldamispraktikast, ei saa „süüd“ planeeringu materjalide ümbertegemise osas panna kohalikule omavalitsusele. Kui planeeringu koostaja kliendi soove järgides koostab planeeringu, mida ei ole võimalik vastu võtta, siis ei ole põhjust kohalikule omavalitsusele etteheiteid teha. Kohalik omavalitsus ei saa menetleda, vastu võtta ega kehtestada planeeringulahendust, mida maaomanik ei taotle.

Teisisõnu, et saa vald otsustada, et kuna 5 krundiga lahendust ei saa vastu võtta, siis võtame vastu nt 2 krundiga lahenduse. Kuna detailplaneeringu algatas vallavalitsus siis ilmselt eeldati, et tegemist on üldplaneeringu muutmist mittenõudva detailplaneeringuga ehk kaebaja kavandab selle alusel ühe elamu ehitamist. Seda kinnitab ka tunnistaja M-L< K (tlk 48, III kd). Hiljemalt 04.01.2008 eskiisi arutelul oli aga selge, et kaebaja soovib kavandada planeeringuga 5 ehitusõigusega krunti, mis vastustaja eeldust õigeks pidades ei vastanud ilmselgelt lähteülesandele.

Ka tunnistaja M.L K kinnitab, et tema puutus vaidlusaluse planeeringuga kokku jaanuaris 2008 ja siis oli DP lahendus 5 krundiga (tlk 48, III kd). 03.06.2008 peatati detailplaneeringu menetlus vastustaja korraldusega (üldplaneeringu KSH ajaks, et selgitada ka elamualade mõjusid) ning jõustunud kohtuotsusega tunnistati menetluse peatamise õiguspärasust. Seega ei ole käesolevas asjas enam võimalik vaielda menetluse peatamise õiguspärasuse üle ega selle üle, kas vastustaja oleks pidanud menetluse peatamise otsustama koheselt, kui ilmnes 5 krundiga planeeringulahenduse soov.

Enne peatamist, 06.05.2008 teavitas Pärnumaa Keskkonnateenistus kirjalikult (tlk 35, I kd), et ei kooskõlasta Raudsepa kinnistu detailplaneeringut, kuna uute elamualade (viidates samas piirkonnas algatatud teistele planeeringutele) kumulatiivset mõju ei saa hinnata killustatult ühe detailplaneeringu menetluses, vaid mõjude hindamine tuleb teha valla menetletava üldplaneeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise käigus. Kaebaja kooskõlastamisest keeldumist ei vaidlustanud. Puudub vaidlus, et DP lahenduses ettenähtud tee oli osaliselt Luitemaa kaitsealal, seega oli kooskõlastamine vajalik (PlanS § 16 lg 1 p 7, § 17 lg 2).

DP menetluse peatamine lõpetati 08.12.2009 (tlk 44, I kd), viidates sellele, et Keskkonnaamet kooskõlastas 22.09.2009 üldplaneeringu, mille KSH aruanne seadis tingimuseks elamualade planeerimisel Luitemaa LKA vahetus läheduses Natura aladele avalduva võimaliku mõju eelhindamise, mis selgitaks välja ka kumulatiivse mõju. Seega ei oodatud menetluse jätkamisega kuni üldplaneeringu kehtestamiseni. Käesolevas asjas saab vaielda üksnes selle üle, kas peale detailplaneeringu menetluse uuendamist kuni uue ÜP kehtestamiseni on vastustaja õigusvastaselt viivitanud ja kas on usutav, et see võis kaasa tuua (põhjuslik seos) kaebajale varalise kahju.

Kohtu arvates ei ole vastustaja poolsed ebaolulised minetused vaidlusalusel perioodil toonud kaasa detailplaneeringu vastuvõtmise võimatust. Keelduv otsus on tingitud sellest, et kaebaja ei ole kõrvaldanud puudusi peale detailplaneeringu menetluse uuendamist. Puudused esinesid nii enne kui pärast uue ÜP kehtestamist, kuigi osa puudusi langes uue ÜP kehtestamisega ära (nt tiheasustuseks määramine), osa aga tuli juurde (krundi suurus rannaalal 5000m2, 1,5 m samakõrgusjoon, infrastruktuuri rajamine). Vallale esitatud 5 elamualaga krundi DP lahendus nägi ette ehitamise ehituskeeluvööndis, mille vähendamise taotlemist pädevalt haldusorganilt ei pidanud vald õigustatult põhjendatuks oodates kaebajalt sellist planeeringut, kus ehitusõigusega kruntide arvu oleks vähendatud selliselt, et ehitamist ei toimuks ehituskeelualas.

Ehituskeeluvööndi vähendamist saab KOV taotleda vastuvõetud DP alusel (LKS § 40 lg 3, lg 4 p 3). Samuti oli KOV seisukohal, et vertikaalplaneerimisega ei saa muuta samakõrgusjoone asukohta ning juurdepääsutee küsimus oli planeeringus lahendamata (vastav asjaõiguslik nõue on käesoleva kohtumenetluse ajal üldkohtu menetluses). Ehituskeeluvöönd oli seejuures läbivalt DP puuduseks ning pooled vaidlesid, kuidas seda arvestada. Kohus nõustub kaebajaga selles, et maapinna tõstmist LKS ehitamisena ei käsitle. LKS § 38 lg 3 keelab ranna ja kalda ehituskeeluvööndis uute hoonete ja rajatiste ehitamise.

Tegemist on planeerimisel vertikaalplaneerimise küsimusega ning KOV-l on õigus ümbritsevat keskkonda jm tähtsust omavaid asjaolusid arvestades öelda, et antud planeeringualal ei lubata maapinna tõstmist. Kehtivas ÜP-s otsustati antud küsimus reguleerida 1,5 m samakõrgusjoone ettenägemisega, mis näitab, et KOV seisukoht rannaalal vertikaalplaneerimise osas on jäänud samaks. LKS § 38 lg 4 p 11 (jõust. 01.04.2007), mis lubab tiheasustusalal ehitada ehituskeeluvööndis varem väljakujunenud ehitusjoonest maismaa suunas olemasolevate ehitiste vahele uue ehitise, antud juhul ei kohaldunud.

Kuni uue ÜP kehtestamiseni ei olnud planeeringuala tiheasustusalal. Juurdepääsutee osas on vald menetluses läbivalt nõudnud, et kui juurdepääs tuleb üle eramaa, siis peab olema planeeringusse sisse kirjutatud servituudi seadmise vajadus ning saadud maaomanike nõusolek. Vald ei saa määrata ise juurdepääsu üle eramaa, kuna planeeringuga ei reguleerita servituudi seadmist. Vald saab samas anda hinnangu, kas keskkonnakasutuse või võimaliku tee avaliku kasutamise aspektist on olemas mõni sobivam juurdepääsutee lahendus. Vastustaja poolt sobivaks ja kõige vähem probleemseks peetud teevariant kaebajale ei sobinud, seega ei ole vastustaja keeldunud oma seisukoha andmisest.

Vald võib maaomanike vahelise kokkuleppe saavutamisele küll kaasa aidata, kuid see ei ole temale seadusest tulenev kohustus.

Kaebaja lähtub oma seisukoha kujundamisel ekslikust eeldusest, et tema detailplaneeringut tuli ka peale uue ÜP kehtestamist edasi menetleda selle algatamisel kehtinud valla üldplaneeringu alusel ning enne uue üldplaneeringu kehtestamist ei pidanud ta arvestama menetletava üldplaneeringuga. Kaebaja lähtub ekslikust eeldusest, et maaomaniku soov oma kinnistut teatud viisil kasutada on igaljuhul kaalukam kohaliku omavalitsuse territooriumi planeerimisel arvestatavatest kohaliku omavalitsuse ja avalikest huvidest. Kohus on seisukohal, et kaebaja kinnistule ulatus LKS-i kohane ehituskeeluvöönd ning kohalikul omavalitsusel oli alus mitte lubada sinna ehitamist. Üleujutusalale ehitamisel ei ole tegemist üksnes maaomaniku poolt endale kahju tekitamise küsimusega, vaid kohaliku omavalitsuse vastutusega, mida tuleb kanda ehitusja kasutusloa väljastamisel ning kohalikule omavalitsusele ja riigile võimaliku üleujutuse tõttu tekkida võivate kuludega. Kaebaja on kohtumenetluses viidanud ÜP koostaja K.L avalikul arutelul esitatud seisukohale, et otseselt ei pea inimesel endale üleujutataval alal ehitamist keelama aga on jätnud välja põhjendused, miks ÜP koostaja peab ÜP kaudu selliste küsimuste reguleerimist põhjendatuks (tlk 58 pöördel, I kd).

Üldplaneeringuga saab kohalik omavalitsus oma territooriumil määrata alad, mis on elamualad, tööstusalad, rekreatsioonialad jm ning seada ehitamisele piiranguid. Piirangute otstarbekuse küsimuses on halduskohtu kontroll piiratud. Kohus ei nõustu kaebajaga, et piirangud oleksid põhjendamata ning põhjendustest nähtuvalt ei ole need ka ilmselgelt meelevaldsed. Kinnistu omamine ei tähenda õigust saada planeeringuga piiramatu ehitusõigus.

Planeerimismenetlus on spetsiifiline haldusmenetlus ning tihti pikaajaline, mistõttu selle kestel võidakse korduvalt esitada nõudeid seoses muutunud õigusaktidega ning menetluse käigus selguvate asjassepuutuvate huvidega. Planeeringu lähteülesanne ei saa ainuüksi seetõttu käsitleda ammendavalt kõiki tingimusi, millele koostatav planeering peab vastama, vaid tegemist on planeeringu koostamise lähtealustega. Planeeringu vastuvõtmisega fikseeritakse üks menetlusetapp ning siis võib planeeringust huvitatud isik eeldada, et planeering vastuvõetud seisus on kehtivale õigusele ja kohaliku omavalitsuse huvidele vastav. See ei tähenda Riigikohtu pikaajalise praktika kohaselt siiski seda, et tekiks õiguspärane ootus planeeringu kehtestamise suhtes (vt RKHK lahendid asjades nr 3-3-1-15-01 jt). Kuna antud juhul algatati valla uue üldplaneeringu menetlus 31.01.2007, mil Raudsepa kinnistu detailplaneering oli vastu võtmata (viimane lähteülesanne väljastati 20.04.2006), pidi kaebaja paratamatult arvestama võimalusega, et see võib mõjutada kaebaja detailplaneeringu menetlemist ja sisu. Riigikohus on 20.03.2014 lahendis haldusasjas nr 3-3-1-87-13 märkinud, et: „ Kolleegium nõustub vastustaja seisukohaga, et koostamisel olevat üldplaneeringut ei tule detailplaneeringu kehtestamisel järgida kui õigusakti. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 60 lg 1 kohaselt loob õiguslikke tagajärgi ja on täitmiseks kohustuslik ainult kehtiv haldusakt. Samas ei ole kohalikul omavalitsusel keelatud planeeringu kaalumisel võtta arvesse asjakohaseid mittesiduvaid dokumente, sh koostamisel oleva kõrgema astme planeeringu eesmärke. Avalik haldus peab vältima vastuolulist tegutsemist. Kaalutlusõiguse teostamisel ei tule arvestada üksnes õigusaktidega, vaid kõigi oluliste asjaoludega (HMS § 4 lg 2).“ Tahkuranna Vallavolikogu võttis uue ÜP vastu 17.12.2009 otsusega nr 71. Raudsepa kinnistu detailplaneeringu menetlus uuendati vahetult enne seda. Kuigi tegemist ei olnud veel uue ÜP kehtestamisega, sai kohalik omavalitsus tugineda uue ÜP eesmärkidele (hajusam asutus ja privaatsemad krundid rannaalal) ja seda on vastustaja põhjendatult teinud.

I

13. Tahkuranna Vallavalitsuse 14.01.2014 korralduse nr 3 (tlk 180-183, I kd) tühistamise nõue.

13.1 Kohus saab haldusakti tühistada kui see rikub kaebaja subjektiivseid õigusi ja on õigusvastane.

13.2 Puudub vaidlus, et praegu kehtiva valla üldplaneeringu kohaselt on Raudsepa detailplaneeringuga planeeritav maa-ala reserveeritud väikeelamumaana tiheasutusalal.

Kuigi 21.11.2011 toimunud detailplaneeringu töökoosolekul arutati 3 ehituskrundiga planeeringulahendust, milles vaidlust ei ole, siis ei ole kaebaja tõendanud, et oleks kohalikule omavalitsusele vastuvõtmiseks esitanud korrektse DP (joonised, seletuskiri jm) sellise planeeringulahenduse kohta. Viimane eskiis esitati 09.04.2012 e-kirjaga. Eskiisis ei olnud kõrvaldatud puudusi ning seda ei vormistatud korrektseks DP-ks, sh ei koostatud muudatustele vastavat DP seletuskirja. Korrektse 3 ehituskrundiga DP esitamist ei kinnitanud ka tunnistaja V.. Haldusorgan ei saa otsustada DP vastuvõtmise üle, mida ei ole talle nõutavas mahus esitatud, ka siis kui mingit teistsugust eskiisijoonist on töökoosolekul arutatud. Kaebaja jäi haldusmenetluses nõude juurde võtta vastu 5 elamukrundiga planeeringulahendus. Asjas ei ole esitatud ka tõendit, et kaebaja oleks peale DP menetluse uuendamist esitanud uute lähteülesannete väljastamise taotluse. Kaebaja jätkas vaidlemist kohaliku omavalitsusega DP puuduste üle ning esitas 05.07.2012 üldplaneeringu tühistamise ja detailplaneeringu vastuvõtmise otsustamiseks kohustamise nõude halduskohtule. Seega ei saa olla mõistlikku vaidlust, et ainus vallale esitatud DP on planeeringulahendusega, milles on 5 ehitusõigusega krunti ning selle suhtes sai vald otsustada vastuvõtmise või sellest keeldumise üle. Vastuvõtmisest keelduva haldusakti eelnõule oli kaebuse esitajal võimalik esitada oma seisukohad.

Kaebaja ei ole tõendanud, et tema kinnistul asuks mõni õiguspäraselt püstitatud hoone. Raudsepa kinnistut tuli ÜP asjassepuutuvate punktide tähenduses käsitleda uue hoonestusalana.

Vaidlus on selles, kas kõnealune esitatud DP lahendus oli kaevatava korralduse andmise ajal kooskõlas kehtiva õiguse ja ÜP-ga; kas kehtivast ÜP-st sai detailplaneeringu vastuvõtmise küsimuse otsustamisel lähtuda.

Kohtul ei ole vaja käesoleva nõude lahendamisel hinnata seda, kas DP oli mingil varasemal ajahetkel enne uue ÜP kehtestamist vastuvõtmiskõlbulik.

Asjaolu, kas vastustaja viivitas peale DP menetluse uuendamist õigusvastaselt menetlustoimingute tegemisega, mille tõttu jõuti kehtestada valla uus ÜP, käsitletava nõude puhul tähtsust ei oma. Kaebaja on tuvastusnõude esitanud hilisemalt esitatava kahjunõude aluse kindlakstegemise eesmärgil.

13.3 Kaebajal puudub subjektiivne õigus algatatud detailplaneeringu vastuvõtmisele. Kaebajal puudub õiguspärane ootus, et algatatud detailplaneering vastu võetakse, kuna planeeringu algatamine seda kehtiva õiguse ja kohtupraktika kohaselt ei tekita.

Detailplaneering peab vastuvõtmisel vastama valla ruumilise arengu eesmärkidele, seadustele ja muudele õigusaktidele (PlanS § 18 lg 1 teine lause). Üldplaneering on planeeringute hierarhias kõrgema astme planeering, millega peab detailplaneering kui madalama astme planeering kooskõlas olema ning üldplaneering on oma olemuselt haldusakt. Üldplaneeringu detailplaneeringuga muutmise võimalused on kitsad ning selleks ei ole piisav üksnes maaomaniku soov. Riigikohus on leidnud, et detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmine peaks jääma erandlikuks võimaluseks, mis tagab paindlikuma reageerimisvõimaluse muutuvatele oludele ja vajadustele; detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmine on vaid erandlikult võimalik näiteks üldplaneeringu kehtestamise järel tekkinud ülekaaluka ja õiguspärase erahuvi korral (lahend asjas nr 3-3-1-12-07). Vana ÜP muutmiseks kaebajal mingit ülekaalukat, õiguspärast erahuvi ei olnud. Uus ÜP reguleeris pooleliolevates planeerimismenetlustes kohaldatava ÜP küsimuse käesolevas asjas vaidlustatud rakendussättega. Kui kaebaja suhtes ei oleks kaevatava korralduse andmisel uue kehtiva ÜP nõudeid kohaldatud, oleks see tähendanud kaebaja põhjendamatut erinevat kohtlemist, mis oleks õigusvastane.

13.4 Alates 31.05.2012 kehtiva üldplaneeringu rakendussätete punkt 6 teise lõigu kohaselt kõikide nende detailplaneeringute puhul, mille menetlus on pooleli ja mis on kohaliku omavalitsuse poolt vastuvõtmata ja avalikustamisele suunamata, tuleb arvesse võtta käesolevat üldplaneeringut (tlk 46, II kd).

HMS § 60 kohaselt on kehtiv haldusakt täitmiseks kohustuslik. Kaevatava korralduse vastuvõtmise ajal oli 31.05.2012 kehtestatud üldplaneering kehtiv ning on kehtiv ka kohtumenetluse ajal. Vallavalitsus ei pidanud korralduse vastuvõtmisel hindama, kas volikogu poolt kehtestatud üldplaneering on õiguspärane. Kui kaebaja oleks taotlenud uut lähteülesannet ja üldplaneeringut muutva detailplaneeringu algatamist, siis oleks KOV volikogu saanud kaaluda DP algatamist. Seega juhindus vallavalitsus kaevatava korralduse vastuvõtmisel õigesti kehtivast üldplaneeringust. Haldusakti (kaevatava korralduse) õiguspärasust hindab kohus selle vastuvõtmise aja seisuga.

Seega tuleb järgnevalt võtta seisukoht, kas detailplaneering oli kehtiva üldplaneeringuga vastuolus.

13.5 Kohus nõustub vastustajaga, et detailplaneering ei vastanud üldplaneeringule. Kohus ei pea vajalikuks korrata 14.01.2014 korralduses nr 3 (tlk 180 pöördel -183, I kd) toodud haldusorgani põhjendusi ÜP ja DP vastuolude osas (otsuse punkt 1) nõustudes nendega. HKMS § 165 lg 2 kohaselt, kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele.

Kohus märgib täiendavalt seda, et kui nõuded DP koostamisele tulenevad ÜP-st ja selle nõuete kehtestamisel on lähtutud avalikest huvidest, mida on põhjendatud juba ÜP menetluses, siis ei ole ÜP-le mittevastava DP vastuvõtmisest keeldumisel täiendavaid põhjendusi enam vaja. Võrdne kohtlemine tähendab, et üldplaneeringut kohaldatakse kõigi detailplaneeringute koostamisel. Nagu kohus eelnevalt märkis, kui kaebaja soovib üldplaneeringut vastavas osas (nt krundi suurus, kuja) muuta, siis tuleb taotleda volikogu poolt sellise DP algatamist, mis sisaldab ÜP muutmise ettepanekut. Ei ole siiski põhjust arvata, et see ettepanek võiks edukaks osutuda, kui põhjenduseks on üksnes soov saada omandi kasutamisest suuremat kasu.

13.6 Kaebaja märgib kaebuses, et omandas kinnistu ilma igasuguste piiranguteta, kuid ei maini, et kinnistu oli algselt 60% ulatuses maatulundusmaa. Seega ei olnud mingit põhjust eeldada, et ta saab planeeringu, mis lubab kogu kinnistu maksimaalses ulatuses täis ehitada või ehitada täpselt sinna, kuhu ise soovib. Puudub põhiõigus, mis lubaks maaomanikul oma kinnistu piires ilma igasuguste piiranguteta ehitada. Piirangud planeerimisel tulenevad seadustest, määrustest ja teistest planeeringutest. Planeerimisel on kohalikul omavalitsusel ulatuslik diskretsiooniõigus.

13.7 Korralduses on vastustaja põhjendanud ehituskeeluvööndi vähendamise taotlemisest keeldumist (punkt 1.4 viimane lõik) ja kohus nõustub nende põhjendustega ega korda neid. Kaebaja ei ole esitanud tõendit, millest nähtuks, et ehituskeeluvööndi vähendamiseks pädev haldusorgan oleks andnud oma seisukoha selle kohta, et antud juhul võiks olla ehituskeeluvööndi vähendamine võimalik. Kaebaja saab taotleda ehitusõigust kinnistu sellele osale, mis ei ole ehituskeelualas ning kehtiva õiguse ja ÜP rakendamine ei too kaasa ebaproportsionaalset omandiõiguse piiramist.

13.8 Puudub vaidlus, et vallavalitsusel ei ole pädevust üldplaneeringut muutva detailplaneeringu vastuvõtmiseks. Detailplaneeringut ei ole algatatud üldplaneeringut muutva detailplaneeringuna. See ei tähenda kohtu arvates siiski seda, et kui menetluse kestel selgub, et menetlusetappe lõpetavate otsuste tegemise pädevus on volikogul, siis ei saaks asja volikogule otsustamiseks üle anda, kui muus osas vastuvõtmist välistavaid puudusi ei esine. Menetlustoimingud sooritab praktikas nagunii vallavalitsus. Antud juhul on DP vastuvõtmine välistatud ja otsuse sai teha vallavalitsus, kelle menetluses planeering oli.

13.9 Kohus leiab, et DP vastuvõtmisest keeldumine oli õiguspärane ja alust kaevatava korralduse tühistamiseks ei ole.

14. Kuna kohus leiab, et DP vastuvõtmisest keeldumine oli õiguspärane ning ÜP tühistamise nõude jätab kohus samuti rahuldamata, ei ole võimalik rahuldada kohustamisnõuet.

II

15. Nõue tühistada Tahkuranna Vallavolikogu 31.05.2012 määrusega nr 11 „Üldplaneeringu kehtestamine“ kehtestatud üldplaneeringu punktid 2.2.3.1 lg 2, 2.2.1 lg 2, 2.3, 2.5 ja rakendussäte punkt 6 lg 2.

Kaebus on esitatud subjektiivsete õiguste kaitseks (omandiõiguse õigusvastane, sh ebaproportsionaalne piiramine). (tlk 124, 129, I kd)

15.1 Arhitektuursed üldnõuded

Vastustaja on arhitektuursete üldnõuete kehtestamist põhjendanud planeerimismenetluses ja Pärnu maavanema poolt teostatud järelevalvemenetluses (maavanema seisukoht tlk 86, I kd).

Vastustaja on selgitanud, et punkti 2.2.1 lg 2 nõuded on kehtestatud eesmärgiga tagada omavalitsuse territooriumil hajusamat hoonestust, enam privaatsust, krundi piirile kõrghaljastuse rajamist ja paremat tuleohutust. Kohus leiab, et need eesmärgid on vaidlusaluse nõude rakendamisega saavutatavad. Õige on vastustaja seisukoht, et ÜP on ka tulevikku vaatav planeerimisdokument ning see, kuidas varem on KOV territooriumi planeeritud ei saa välistada ajakohasemate ja paremate planeerimisnõuete kehtestamist, kui nende rakendamisega on võimalik soovitavaid eesmärke saavutada. Vastustaja on planeerimismenetluses tuvastanud olulise avaliku huvi, mida tagatakse kooskõlas planeerimisseaduse § 8 lg 3 p-ga 3 üldplaneeringu kaudu. Üldplaneering kaotaks mõtte, kui KOV peaks ÜP-s fikseeritud avaliku huvi olemasolu iga üksiku detailplaneeringu menetluses uuesti üle kontrollima. Selline tegevus ei vastaks planeerimisseaduse loogikale.

Kaebaja leiab, et tuleohutuse tagamiseks on piisav 4 m kuja kinnistu piiri suhtes ehk hoonetevaheline kuja 8m. Kaebaja hinnangul on ebavõrdne nõuda kõikidel uutel kruntidel 10 meetrist kuja kinnistu piiri suhtes ka tiheasustusalal.

Kaebaja hoonestamata kinnistul on võimalik järgida 10m nõuet. Kaebaja kinnistu asub tiheasustusala serval rannaalal. Nõue kohaldub kõigi võrreldavate olukordade suhtes ühtmoodi, mistõttu kaebajat ei ole ebavõrdselt koheldud. Menetluses olevate planeeringute osas tõmbas ÜP rakendussäte selge joone, millisel juhul kohaldada uut ja millal vana ÜP-d. Rakendussätet peab kohus õiguspäraseks. Kaebaja kinnistu ei jää kõnealuse nõude tõttu hoonestamata, kuid ei ole võimalik sellise tihedusega hoonestamine nagu kaebaja soovib. Kinnistuomaniku soovi oma kinnistu maksimaalselt täis ehitada käsitletakse planeerimismenetluses huvi, mitte subjektiivse õigusena. Vastustaja on rannaalal hajusama miljöö kujundamist põhjendanud ja tegemist on kohaliku omavalitsuse planeerimisdiskretsiooniga, mille otstarbekust ei saa hinnata halduskohus, kuna tegemist ei ole õigusliku küsimusega. Kohtu hinnang piirdub üksnes seisukohaga, et kohtu arvates ei ole tegemist meelevaldselt kehtestatud nõudega ning see ei too kaasa kaebaja omandiõiguse ebaproportsionaalset riivet. Seega KOV poolt kehtestatud arhitektuursed üldnõuded on kooskõlas planeerimisseadusest tuleneva omavalitsuse pädevusega.

Kohus ei korda siinkohal vastustaja põhjendusi, mis esitati kõnealuse nõude kohta 14.01.2014 korralduses nr 3, kuna on juba eelnevalt märkinud, et nõustub nendega.

15.2 Elamukrundi miinimumsuurus

15.2.1 U. S esitatud vastuväite menetlemine.

U. S (planeerimismenetluses R. S esindaja) on esitanud ÜP-le ettepanekud ja vastuväited 05.01.2010 (tlk 62-65, I kd). Muuhulgas esitas U. S vastuväite krundi miinimumsuuruse kohta järgmises sõnastuses: „Vähendada kehtestatud krundi suurust kehtiva üldplaneeringuga suuruseni 2200m² või viia sisse punkt enne käesoleva üldplaneeringu kehtestamist algatatud detailplaneeringute puhul lugeda krundi suuruseks eelmise üldplaneeringuga kehtestatud miinimumkrundi suurus, mis on tiheasustusalal (alevikus) 2200m².“

08.03.2010 kirjaga (tlk 67-68, I kd) on vald vastuväidetele ja ettepanekutele vastanud ning eelmärgitud ettepaneku osas märkinud, et arvestab ettepanekuga määrata väikeelamu või väikeelamu reservmaa-alal elamukrundi miinimumsuuruseks 2200m². Kehtiva üldplaneeringu punkt 2.2.3.1 kohaselt: “Ühepereelamu ehitamiseks lubatud maaüksuste või kruntide minimaalne suurus väikeelamumaal või väikeelamu reservmaal on 2200 m², v.a rannal ja kaldal asetsev uus elamukrunt, mille miinimumsuurus väikeelamumaal või väikeelamu reservmaal peab olema 5000 m2.

Selline piirang on kehtestatud valdava osa vallaelanike ja kohaliku omavalitsuse soovist tagada hajus asustus ning loodusilmeline miljöö.” 13.09.2010 vastuväidete ärakuulamisel maavanema juures on U. S küsinud, et ei saa aru, kas tema ala on Võiste alevikus või mitte ja ta ei nõustu krundi miinimum suurusega 5000m². M.- L.K on vastanud, et tiheasustusala piirid tuleb üle vaadata, kui maa on Võiste alevikus sees, siis see piirang ei kehti. (tlk 71, I kd) Maavanema järelevalve seisukohas on peetud nõuet õiguspäraseks (vt allpool). 08.12.2011 on vald vastanud, et üldplaneeringu arutelul esitatud vastuväidetest on vald arvestanud vastuväidet elamukrundi miinimumnõude osas ja seda on vallavalitsus ÜP-s arvestanud. (tlk 6 II kd) Vastavalt kaebaja ettepanekule muudeti algne elamukrundi miinimum suuruse nõue 2500 m²-t 2200 m²-le. 09.03.2012 vastuväidete ärakuulamisel kaebaja ega U.

S ei osalenud. 16.03.2012 maavanema vastusest nähtub, et kutse oli U. Sle saadetud e-postiga tema antud aadressil (tlk 91, I kd). Sellele vaatamata on maavanema 12.04.2012 järelevalve seisukohtades käsitletud ka U. S vastuväiteid (tlk 83 ja 85 pöördel, I kd) ning leidnud, et miinimumsuuruse kehtestamine on kooskõlas PlanS § 8 lg 3 p-ga 1 ja 3 ja vald on kaalunud PlanS § 4 lg 2 alusel erinevaid huve. Samas tegi maavanem ettepaneku enne ÜP kehtestamist veelkord kaaluda elamukrundi miinimumsuurusi, andes samas teada, et see on KOV pädevuses.

Maavanem ei ole võtnud seisukohta, et esitatud kujul esineks miinimumsuuruste osas vastuolu kehtiva õigusega. KOV kaalus enne kehtestamist elamukrundi miinimumsuuruse nõuet, kuid jäi oma eelneva seisukoha juurde. Seega ei ole õige, et kaebaja vastuväide oleks jäänud maavanema järelevalvemenetluses läbi vaatamata. Kohalik omavalitsus arvestas ettepanekut, mis esitati 05.01.2010 kirjaga. ÜP vaidlusaluse punkti on maavanem järelevalves heaks kiitnud, so osas, mida arutati 13.09.2010 ja osas, milles kaebaja ettepanekut juba arvestati ning mida ei olnud enam vaja maavanema juures arutada.

15.2.2 Kaebaja peab kaebuses oma õigusi rikkuvaks nõuet, mille kohaselt on rannal ja kaldal asetseva uue elamukrundi miinimumsuuruseks väikeelamumaal või väikeelamu reservmaal 5000 m². Kaebaja hinnangul ei ole selline nõue temale kuuluva kinnistu asukohas põhjendatud ning see rikub naaberkinnistute suurust arvestades võrdse kohtlemise põhimõtet. Kaebaja on viidanud kahele naabruses asuvale alla 5000 m² jäävale kinnistule.

Kehtiva ÜP kohaselt peaks kaebaja kinnistu kõige merepoolsem ehituskrunt olema vähemalt 5000 m², mis Raudsepa detailplaneeringu puhul võimaldaks vastustaja hinnangul moodustada

3 elamukrunti. Ka kruntide miinimumsuuruse määramise aluseid ning kaalutlusi planeerimismenetluses on vastustaja korduvalt selgitanud ning seda on käsitlenud maavanem järelevalvemenetluses. Krundi miinimumsuuruse määramist on peetud oluliseks valla üldise ehitustegevuse ja asustustiheduse kujunemise reguleerimiseks. Vastustaja on selgitanud, et Tahkuranna vald on hajaasustusega vald ja omavalitsuse eesmärgiks on säilitada valla loodusilmelist miljööd, tekitada suuremat privaatsust ja säilitada väljakujunenud asustusstruktuur.

Omavalitsusüksused ei ole identsed ning üks-ühele võrdlemine teistes omavalitsustes kehtivate nõuetega põhjendatud ei ole. Kohus ei korda ka siinkohal vastustaja põhjendusi, mis esitati kõnealuse nõude kohta 14.01.2014 korralduses nr 3, kuna on juba eelnevalt märkinud, et nõustub nendega.

Kaebaja viide, et tema kinnistu naaberkinnistute suuruseks on 1700 ja 1100 m² ei anna alust järelduseks, et nõue oleks õigusvastane. Olemasolevate kinnistute suurusi uue ÜP tagasiulatuva kohaldamisega muuta ei saa. Nõue kehtib rannal ja kaldal asetsevate uute elamukruntide suhtes. St, et nõuet rakendatakse olukorras, kus seda on veel võimalik rakendada, et tagada ÜP seletuskirjas määratletud eesmärkide täitmist. Seega ei ole korrektne kaebaja väide, et hajaasustust püütakse luua ainult ühe maaomaniku kinnistu baasil.

Nagu kohus juba eelnevalt märkis on avaliku huvi käsitlus kaebuses ekslik. Avalik huvi ei ole määratletav läbi naabrite võimaliku arvamuse või vastuväidete puudumise detailplaneeringule. Üldplaneering on kogu kohaliku omavalitsuse territooriumi maakasutust ja planeerimist hõlmav, sh kajastab nii kohaliku omavalitsuse kui laiema üldsuse huvisid. Vahetute naabrite huvi on käsitletav pigem kolmandate isikute erahuvina.

15.3 Teede ja tehnilise infrastruktuuri väljaehitamise kohustus

Vaidlusaluse ÜP punkt 2.3 kohaselt detailplaneeringu järgse enam kui 2 krundiga elamuala ja iga ärivõi tootmisala väljaehitamise korral on ala arendajal või omanikul kohustus rajada enne hoonetele ehituslubade väljastamist juurdepääsuteed, puurkaev(ud), veeja kanalisatsioonitrassid ja/või ühiskasutuses olevad (ehk rohkem kui ühte krunti teenindavad) reoveepuhastid või imbväljakud, side ja/või elektritrassid, tuletõrjevee saamise kohad ja kohustuse korral kaugkütte torud ning –liinid ja tänavavalgustuse.

Ehitusseadusest tuleneb kohaliku omavalitsuse kohustus tagada detailplaneeringukohaste teede ja tehnovõrkude väljaehitamine ning tagamiskohustuse saab lugeda täidetuks, kui rajatised on ehituslikult lõpetatud. Kohustuse võib täita ka ehitusloa taotlejaga või muude isikutega teede ja tehnovõrkude väljaehitamist puudutavate kokkulepete sõlmimise ja täitmise kaudu (Riigikohtu lahendid asjades nr 3-3-1-35-04, 3-3-1-73-14 jt). KOV-de praktikas ongi teede ja muu infrastruktuuri rajamise küsimus tavapäraselt reguleeritud kohustuste üleandmise ja finantseerimise lepinguga, mis tuleb Riigikohtu praktika (vt asi nr 3-3-1-26-10) kohaselt sõlmida planeeringu algatamise faasis. Kui seda soovitakse teha hiljem ning arendaja sellega ei nõustu, tuleb eeldada, et EhS §-s 13 märgitud tagamiskohustuse alusel on vastavate tööde tegemine ja selle eest tasumine kohaliku omavalitsuse ülesanne (asi nr 3-3-1- 26-10, p 14). Samas lahendi punktis on märgitud, et kui kohalik omavalitsus on võtnud endale EhS §-s 13 märgitud tööde teostamise ja rahastamise kohustuse, kuid mingitel ootamatutel asjaoludel tekivad kohalikul omavalitsusel takistused selle kohustuse täitmisel, siis võib detailplaneeringu kehtestamata jätmine olla põhjendatud ja õiguspärane. Seejuures peab kohalik omavalitsus esitama asjakohased põhjendused ja kaalutlused ootamatute asjaolude ja takistuste kohta. Asjas nr 3-3-1-66-08 halduskolleegium möönab, et kohalikul omavalitsusel rahaliste vahendite puudumine või mitteeraldamine detailplaneeringukohase infrastruktuuri väljaarendamiseks võib olla piisav alus detailplaneeringu kehtestamata jätmisel. Siis tuleb hüvitada arendajale planeeringu menetlemisega seotud kulud. Eelkäsitletud kohtupraktika põhjal tuleb eristada situatsiooni, kus DP on algatatud ja EhS §-st

13 tuleneva tagamiskohustuse üleandmist arendajale ei ole toimunud, kuid DP menetluse kestel hakatakse KOV poolt nõudma kohustuste ülevõtmist ning situatsiooni, kus KOV reguleerib küsimuse üldiselt (üldplaneeringu tasandil). Esimesel juhul tuleb kohtu arvates konkreetses DP menetluses põhjendada, et selle konkreetse planeeringu kulude kandmine käib KOV-l üle jõu ja kaaluda sealjuures maaomaniku õiguste riive ulatust.

Kaebaja DP algatati ajal kui kõnealune ÜP nõue ei kehtinud. Nagu kohus eelnevalt leidis, ei ole tõendatud, et detailplaneeringu algatamisel oleks väljendatud selgelt soovi saada 5 ehitusõigusega krunti. Seega ei saanud DP algatamisel tekkida ka küsimust, kes 5 ehituskrundi jaoks vajaliku teed ja infrastruktuuri rajab ning finantseerib. Seega kui DP algatati 1 ehitusõigusega krundi planeerimiseks ei ole olukord võrreldes uue ÜP regulatsioonist tulenevate tagajärgedega muutunud. Seega ei ole KOV rikkunud kohustust DP algatamise staadiumis vastav küsimus lahendada ning ei saa väita, et rajamise kohustuse panemine ÜP regulatsiooni alusel võiks osutuda õigusvastaseks, kuna vastustaja oleks pidanud menetluslikku situatsiooni arvestades kaaluma kaebaja suhtes erandi tegemist. Vastustaja sai kaaluda üksnes kõigile nõuetele vastava DP vastuvõtmist ning 5 ehituskrundiga lahendus võimalik ei olnud. Kuna kaebaja DP jäi vastu võtmata, siis uue DP algatamisel on kaebaja kõigi teiste detailplaneeringu algatamise taotlejatega võrreldavas olukorras, mistõttu ei ole ÜP kõnealune nõue ka siis õigusvastane.

Vastustaja on selgitanud, et kõnealune nõue on kehtestatud, kuna uute elamualade teede ja infrastruktuuri rajamine oleks omavalitsuse eelarve mahtu arvestades ülemääraselt koormav. Seega on sisuliselt varem lepingutega reguleeritavad suhted reguleeritud üldplaneeringuga, mis on kohtu arvates lubatav ka Riigikohtu eelkäsitletud praktika valguses. KOV ei pea algatama detailplaneeringuid, mille teede ja tehnilise infrastruktuuri tagamine on ülemäära kulukas. KOV-l on olemasoleva infrastruktuuri korrashoidmise ning muude vältimatute avalike ülesannete täitmise ja finantseerimise kohustus. Kohtul ei ole alust kahelda, et väikevalla eelarvest kinnisvaraarenduste finantseerimine võib olla ülejõukäiv. Samas ÜP vaidlusalune punkt ei välista sõnastusest lähtuvalt avaliku kasutusega teede omandamist peale valmimist või rajamise ja finantseerimiskohustuse ülevõtmist lepinguga, kui selleks peaks esinema põhjendatud vajadus.

Kaebaja leiab, et nõue on ebaproportsionaalne ja motiveerimata ning väikeelamu puhul ei ole tingimata vajalik infrastruktuuri väljaehitamine. Kohus märgib esmalt, et kaebaja soovib saada 5 elamukrunti, mitte ühte. Kaasaegse elukeskkonna juurde käib ka kohane infrastruktuur. Kaebaja kinnistu on uue ÜP-ga arvatud tiheasustusalaks. Kohus nõustub vastustajaga, et vaidlusalune nõue on omavalitsuste planeerimispraktikas tavapärane planeerimisseaduse § 8 lg 3 p-le 3 tuginev tingimus, mille eesmärgiks on tagada nõuetekohase elukeskkonna loomine uute elamukruntide arendamise etapis ning vältida seonduvate kulude ootamatut elanike või omavalitsuse kanda jätmist. Sellega on nõustunud ka maavanem järelevalvemenetluses. Vastustaja hinnangul on tegemist põhjendatud ja proportsionaalse tingimusega, kuna väljaehitamise kohustuse rakendamine üldplaneeringuga kehtestatud viisil tagab tingimuse proportsionaalse rakendamise ainult selliste alade suhtes, kus võib eeldada edasist olulist vajadust ühiste elamuid teenindavate rajatiste järele. Kohus nõustub sellega. PlanS § 8 lg 3 p 3 alusel maa-alade kasutamise ja ehitamistingimuse reguleerimine üldplaneeringus tagab läbipaistvama halduspraktika võrreldes igakordsete teede ja trasside rajamisja finantseerimislepingutega. Kui kaebaja ei soovi ise teid ja tehnilist infrastruktuuri rajada, siis on tal võimalik kavandada maksimaalselt 2 krunti.

15.4 Keskkonna eripärast tingitud nõue

Kaebaja ei ole nõus põhjendusega, nagu tuleneks ÜP punktis 2.5 esitatud keskkonna eripärast tingitud nõue looduskaitseseadusest. Kaebaja viitab, et looduskaitseseaduse kohaselt on hajaasustuses ehituskeeluvööndi laiuseks 100 meetrit ja tiheasustusaladel 50 m alates 1 m samakõrgusjoonest. Kaebaja viitab, et nõuet ei kohaldata juba hoonestatud kinnistute suhtes ning peab nõuet ebaproportsionaalseks ja õigusvastaseks. Kohus kaebaja seisukohta ei jaga ja nõustub vastustaja põhjendustega 14.10.2014 korralduses nr 3 (punkt 1.4).

LKS § 5 lg 1 kohaselt kallas on merd, järve, jõge, veehoidlat, oja, allikat või maaparandussüsteemi eesvoolu ääristav ja erinõuete kohaselt kasutatav maismaavöönd, mida kaitstakse käesoleva seadusega. LKS § 34 kohaselt on ranna ja kalda kaitse eesmärk muuhulgas ranna või kalda eripära arvestava asustuse suunamine ning seal vaba liikumise ja juurdepääsu tagamine. Ranna ja kalda kasutamise kitsenduseks on ka ehituskeeluvöönd (LKS § 35 lg 1 p 2). LKS § 35 lg 31 kohaselt korduva üleujutusega ala piir mererannal määratakse üldplaneeringuga. Kui korduva üleujutusega ala piiri ei ole määratud, loetakse korduvalt üleujutatud ala piiriks ühe meetri kõrgune samakõrgusjoon. LKS § 35 lg 4 kohaselt korduva üleujutusega veekogude ranna või kalda piiranguvöönd, veekaitsevöönd ja ehituskeeluvöönd koosnevad üleujutatavast alast ja käesoleva seaduse §- des 37–39 sätestatud vööndi laiusest.

Kaebaja kinnistu ei ole hoonestatud. Raudsepa detailplaneeringuga planeeritav maa-ala on üldplaneeringuga reserveeritud väikeelamumaana tiheasustusalal.

Korduva üleujutusega ala piiriks loetakse Tahkuranna vallas üldplaneeringu kohaselt 1,0 m samakõrgusjoon mererannal. Vastustaja on selgitanud, et Tahkuranna vallas on esinenud suuri üleujutusi. U. S möönis kohtuistungil, et Raudsepa kinnistu oli üle ujutatud korra - 2005.a (tlk 183, II kd). Kohalik omavalitsus seadis üldplaneeringu koostamisel üheks eesmärgiks kõrgvee aladel ehitustegevuse välistamise. Sellisest eesmärgist tulenevalt on omavalitsus täiendavalt sätestanud kõrgvee piiri, milleks loetakse 1,5 m samakõrgusjoont. Kohus nõustub vastustajaga, et tegemist on objektiivse alusega, mille esinemist on võimalik kontrollida topo-geodeetilise plaani alusel, kust nähtub maapinna kõrgus. Vastavalt üldplaneeringule on elamute ja nende abihoonete ehitamine ning maapinna täitmine hoonete ehitamiseks keelatud hoonestamata üleujutatavatel ranna-aladel (allapoole kõrgvee piiri, milleks loetakse 1,5 m samakõrgusjoont). Seega ei käsitleta rannaalana üksnes Luitemaa LKA katastriüksust. LKS § 38 lg 1 p 3 alusel tõi üldplaneeringu kehtestamine kaebaja jaoks kaasa ehituskeeluvööndi vähenemise 100 meetrilt 50 meetrile. Sellele vaatamata on Raudsepa detailplaneeringu puhul üle 1,5 m samakõrgusjoone ca 1/3 olemasolevast kinnistust (ida pool), merepoolne 2/3 jääb alla 1,5 m samakõrgusjoont ja seal vastavalt üldplaneeringule maapinda täita ei tohi.

ÜP punktis 2.5 sätestatud ja kõrgvee piiriga seotud tingimus on kantud eesmärgist tagada rannaalade ehitustegevuse ohutus ja vältida uue hoonestuse rajamist sellistele kinnistutele, kus esineb kõrgvee oht. Seega ulatub üldplaneeringu kohane elamute ja abihoonete ehitamise ja maapinna hoonete ehitamise eesmärgil täitmise keeld korduva üleujutuse alast lähtuva ehituskeeluvööndini või kui kõrgvee piiri ulatus on ehituskeeluvööndist suurem, siis 1,5 samakõrgusjooneni ulatuva kõrgvee piirini, sõltumata sellest mitu üleujutust on alal lähiminevikus olnud.

Vastustaja on selgitanud, et ÜP punkt 2.5 on vahetult vajalik planeerimisseaduse § 8 lg-s 3 nimetatud üldplaneeringu eesmärkide täitmiseks ja valla piirkondade eripäradest tulenevate maaja veealade kasutamise üldiste tingimuste kehtestamiseks. Kohus nõustub sellega.

Kaebaja väitele, et ei saa aru, miks hoonestatud kruntidel vertikaalplaneerimist lubatakse, vastab kohus, et see tuleneb asjaolust, et olemasolevat hoonet ei ole võimalik tõsta mujale, et üleujutuse mõjusid vähendada, samuti ei ole võimalik olemasoleva hoone alust pinnasega täita.

15.5 ÜP rakendussäte – punkt 6 lg 2

Kaebuse kohaselt toob punkti 6 lg 2 kohaldamine kaasa juba vastuvõtmiseks esitatud detailplaneeringuks tehtud ülemäärased kulutused. Kaebaja märgib, et DP menetlemisega viivitas vastustaja, mistõttu ei ole kaebaja suhtes rakendussätte kohaldamine põhjendatud. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et vastustaja on õigusvastaselt viivitanud ja see on toonud kaasa olukorra, kus DP-d ei saanud vastu võtta. Nagu kohus eelnevalt märkis, siis on DP vastuvõtmise võimatus tingitud kaebajast endast. Vaidlusalune punkt tagab ÜP ühetaolist kohaldamist. Vastustaja on planeerimisja järelevalvemenetluses selgitanud, et rakendussätte eesmärgiks on tagada kooskõlas planeerimisseaduse § 8 lg-ga 2 kehtestatava planeeringulahenduse vastavus valla ruumilise arengu eesmärkidele. Vastuvõtmisele esitatud, kuid veel vastuvõtmata planeering ei pruugi üldplaneeringu tingimusi arvestades vastata õigusaktide nõuetele ja valla ruumilise arengu eesmärkidele. Kohus nõustub sellega.

16. Kohus leiab, et üldplaneeringu vaidlustatud punktide tühistamiseks alust ei ole.

III

17. Viivitus DP menetluses

17.1 HKMS § 45 lg 2 kohaselt saab tuvastamiskaebuse esitada eraldiseisvalt hüvitamiskaebusest, kuid hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. Kahju ei pea tõendama tuvastusnõude menetluses, kuid sellise kahju tekkimine ja põhjuslik seos vastustaja väidetava õigusvastase viivitusega peab olema vähemalt usutav (HKMS § 45 lg 2 viimane lause).

17.2 Kaebaja väidab, et kahju seisneb selles, et elektri ja vee torustiku ehitusega on kaasnenud materiaalsed kulutused, mis detailplaneeringu ümbertegemisel muutuvad tarbetuteks. Kuna kohtule ei ole teada, et kaebajale oleks Raudsepa kinnistul torustike rajamiseks väljastatud ehitusluba, siis ei saa kõnealused tõendamata kulutused olla käsitletavad vastustaja poolt viivitusega tekitatud kahjuna, sõltumata sellest, kas viivitus oli õigusvastane või mitte. Vastav kahjunõue oleks ilmselgelt perspektiivitu ja tuvastamiskaebus lubamatu HKMS § 45 lg 2 alusel.

17.3 Kaebaja väidab, et detailplaneeringu koostaja poolt planeeringu ümbertegemisega seoses tekkinud kulud on DP vastuvõtmata jäämisega seoses tarbetuks muutunud, mis on samuti käsitletav temale tekkinud varalise kahjuna. Kaebaja ei ole kulutusi konkretiseerinud ega tõendanud, kuid see ei oma määravat tähtsust.

Kohus eelnevalt leidis, et detailplaneeringu vastuvõtmata jätmine on õiguspärane. Kohus samuti leidis, et detailplaneering jäi vastu võtmata, kuna kaebaja ei kõrvaldanud puudusi, mis takistasid vastuvõtmist. Seega ei ole detailplaneeringu vastuvõtmata jätmine vastustaja tegevuse tagajärg, puudub põhjuslik seos.

Peale detailplaneeringu menetluse uuendamist 08.12.2009 ei ole kaebaja esitanud detailplaneeringut kujul, mis võimaldaks selle vastuvõtmist. Vastustaja poolt esitatud nõudmised planeeringule olid õiguspärased. Professionaalse planeeringu koostaja abiga pidi kaebajale olema arusaadav, miks planeeringut ei saanud suunata vastuvõtmisele.

Kuigi planeerimismenetluse toiminguid viidi läbi vahetult kaebuse esitamiseni, oli kaebuse esitamisest selge, et kaebaja ei kavatse DP puuduseid kõrvaldada. Kohtumenetluse ajal selgitas kohus vastustajale, et sellises olukorras tuleb ära teha otsus (vajadusel keelduv), mida vastustaja ka tegi.

Kaebaja on taotlenud viivituse õigusvastasuse tuvastamist perioodil 08.12.2009 (DP menetluse uuendamine) kuni 31.05.2012 (uue ÜP kehtestamine). Kohus ei tuvastanud, et KOV oleks esitanud põhjendamatuid nõudmisi või venitanud tahtlikult menetlusega kuni uue ÜP kehtestamiseni. DP ei olnud ka enne uue ÜP kehtestamist vastuvõtmiseks kõlblik ning kohus eelnevalt selgitas, et uue ÜP eesmärke sai arvestada detailplaneeringu menetluses juba enne ÜP kehtestamist. Seega puudus vastustajal vajadus sellel eesmärgil menetlusega venitada. Menetluse peatamine tunnistati jõustunud kohtuotsusega õiguspäraseks, seega ei saa seda käsitleda õigusvastase viivitusena. Haldusorgan ei viivitanud ka menetluse uuendamisega.

Vastustaja on DP puudused välja toonud kokkuvõtvalt 29.12.2011 kirjas (tlk 57, I kd) ning selgitanud neid kirjalikult nii enne kui pärast seda. Vastustaja on töökoosolekul 21.11.2011 selgitanud, millise planeeringulahenduse vastuvõtmine võiks tõenäoliselt olla võimalik (tlk 146, I kd).

Kohus möönab, et DP menetluse uuendamisel oleks kohalik omavalitsus saanud konkreetselt välja tuua, millises seisus on DP menetlus, millistele tingimustele see sellel hetkel ei vastanud ning selgitada, kas ta peab võimalikuks sellises olukorras teha kulutusi keskkonnamõjude eelhinnangu tellimiseks. Tegemist ei ole siiski õigusliku kohustusega. Selgitused esitati menetluse uuendamise korralduse järgselt koostatud vastustes. 09.05.2011 küsis kaebaja DP materjalid tagasi (tlk 53, I kd). Kohus nõustub kaebajaga, et alles 23.05.2011 on vastustaja konkreetselt välja tulnud väitega, et DP ei vasta lähteülesandele ja kaebaja peab sellise planeeringulahendusega edasiminekuks põhjendama selajal kehtinud ÜP muutmise vajadust (tlk 54, I kd). 23.05.2011 ei saanud vastustaja küll enam väita nagu oleks ta olnud arvamusel, et kaebaja soovib ühte elamut. Samas ei oma see määravat tähtsust, kuna kaebaja esitatud 5 ehituskrundiga DP lahendus ei sobinud ka muudel põhjustel kui see, et muudab asustustihedust ja tuleks määrata ÜP-s tiheasustusalaks. Nagu kohus eelnevalt leidis, saab kehtiva õigusega kursis olekut eeldada ka planeeringu koostajalt. Kohus selgitab, vastates kaebaja väitele, et kui vallavalitsus on mõnes 2008.a kirjas märkinud, et menetleb üldplaneeringu kohast detailplaneeringut, siis ei saa seda automaatselt käsitleda kui hinnangut DP sisu kooskõla kohta üldplaneeringuga ning kogu kaebust sellele lausele rajada. Peale DP menetluse uuendamist ei ole vallavalitsuse blanketil väljasaadetud üheski kirjas sedastatud, et esitatud DP lahendus (5 ehitusõigusega krundiga) vastab üldplaneeringule. Sellise vastavuse tuvastamist ei kinnita ka tunnistaja M.-L.K kirjalikud ütlused.

Ka juhul, kui mõne vastuse tõttu tekkis täiendava selgitamise vajadus, siis see lõppkokkuvõttes midagi ei muutnud. Asja materjalidest ei nähtu, et detailplaneeringut oleks tulnud puuduste ükshaaval väljatoomise tõttu ümber teha. Kaebaja ei korrastanud detailplaneeringut ning sellest tulenevalt jõuti uus üldplaneering kehtestada ja otsustati lõpuks keelduda detailplaneeringu vastuvõtmisest.

17.4. Kohus leiab, et kaebaja väidetava kahju ja vastustaja tegevuse vahel puudub ilmselgelt põhjuslik seos. Kohus õigusvastast viivitust ei tuvastanud. Seega tuleb ka see kaebuse nõue jätta rahuldamata.

IV

18. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud poolt, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad viidatud sätte alusel kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

Vastustaja taotleb menetluskulude hüvitamist ning on esitanud selleks nõuetekohase taotluse ja kuludokumendid. HKMS § 109 lg 6 alusel mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohus ei näe põhjust käesolevas asjas kõrvale kalduda Riigikohtu väljakujunenud praktikast haldusorgani kasuks menetluskulude väljamõistmise osas. Planeerimismenetluste läbiviimine on kohaliku omavalitsuse põhitegevuse hulka kuuluv ülesanne. Käesoleva asja mahukus on eelkõige olnud tingitud nõuete paljususest ja sellest, et kaebajalt on tulnud korduvalt küsida selgitusi kaebuse eesmärgi ja põhjenduste kohta, kuid see on olnud kohtu töö. Kohtumenetlus ei ole olnud õiguslikult väga keerukas ega ole seetõttu vajanud tingimata välise õigusabi kasutamist. Vastustaja võis küll kasutada välist õigusabi, kuid kulude väljamõistmiseks kaebajalt alust ei ole. Kohus jätab vastustaja menetluskulu nõude rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kristina Maimann

Tallinna Ringkonnakohtu 28 jaanuari 2016 kohtuotsuse

R E S O L U T S I O O N:

1. Võtta R. S 15. aprilli 2015. a apellatsioonkaebusele ja 22. septembri 2015. a täiendavatele seisukohtadele lisatud tõendid haldusasja nr 3-12-1411 materjalide juurde, välja arvatud R. S ja K. K 13.–25. septembri 2013. a elektroonilise kirjavahetuse väljatrükk (III kd, tl 215 ja pöördel), mis tagastada apellandile.

2. Rahuldada R. S apellatsioonkaebus osaliselt.

3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 16. märtsi 2015. a otsus haldusasjas nr 3-12-1411 osas, milles kohus jättis rahuldamata kaebuse Tahkuranna valla üldplaneeringu seletuskirja punkti 2.3 osaliseks tühistamiseks. Teha selles osas uus otsus, millega rahuldada R. S kaebus osaliselt ja tühistada Tahkuranna Vallavolikogu 31. mai 2012. a määruse nr 11 §-ga 1 kehtestatud Tahkuranna valla üldplaneeringu seletuskirja punkti

2.3 „Teed ja tehniline infrastruktuur“ teine lõik. Ülejäänud osas jätta halduskohtu otsus muutmata.

4. Mõista Tahkuranna vallalt R. S menetluskulude katteks välja 184,50 eurot (ükssada kaheksakümmend neli eurot 50 senti). Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.