3-14-332/86 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel

Tervikotsus

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Lea Kuuse

Otsuse tegemise aeg ja koht

16.märts 2015, Tallinn

Haldusasja number

3-14-332

Haldusasi

AS-i Nova Vita Kliinik kaebus -Eesti Haigekassa 08.01.2014 otsuse nr 24 tühistamiseks osas, millega Eesti Haigekassa kavatseb osta 1 498-st Harju maakonna teenuseosutajatelt ostetavast viljatusravi ravijuhust

1 318 ravijuhtu haiglavõrgu arengukavas nimetatud haiglatelt ja Eesti Haigekassa kohustamiseks valiku väljakuulutamiseks viljatusravi teenuse osutamiseks Harju maakonnas ajavahemikul 1.04.2014-31.03.2015.ravi rahastamise lepingute sõlmimiseks;

-Eesti Haigekassa juhatuse 08.01.2014 otsuse nr tühistamiseks osas, millega kavatsetakse kavandada embrüo siirdamise ja kehavälise viljastamise ravijuhu keskmist maksumust ja täpsustada embrüo siirdamise ja kehavälise viljastamise ravijuhu keskmist maksmust valiku taotluse menetlemise käigus;

-Eesti Haigekassa 12.02.2014 otsuse õigusvastasuse tuvastamiseks osas, millega Eesti Haigekassa andis AS-le Nova Vita Kliinik Eesti Haigekassa nõukogu 1.11.2013 otsuse nr 20 punktide 2.1.1. ja 3.1 hindamisel 0 punkti;

- Eesti Haigekassa 21.02.2014 otsuse õigusvastasuse tuvastamiseks osas, millega Eesti Haigekassa andis AS-le Nova Vita Kliinik Eesti Haigekassa nõukogu 1.11.2013 otsuse nr 20 punktide 2.1.1. ja 3.1 hindamisel 0 punkti alternatiivselt kahele viimatinimetatud nõudeletuvastada Eesti Haigekassa juhatuse 27.03.2014 otsuse nr 139 õigusvastasus osas, millega AS-le Nova Vita Kliinik anti ravikindlustuse seaduse § 36 lg 4 p 2 asjaolude hindamisel kahes kategoorias 0 punkti;

-Eesti Haigekassa juhatuse 27.03.2014 otsuse nr 139 õigusvastasuse tuvastamiseks osas, millega Harju maakonna teenuseosutajatele ettenähtud ravijuhtudest 36 osas otsustati teha ettepanek Tartu maakonna teenuseosutajale ravi rahastamise lepingu sõlmimiseks;

-Eesti Haigekassa juhatuse 03.02.2014 otsuse nr tühistamiseks osas, millega Eesti Haigekassa on otsustanud sõlmida ravi rahastamise lepingud viljatusravi teenuse osas haiglavõrgu arengukavas nimetatud haiglatega alternatiivselt Eesti Haigekassa juhatuse 03.02.2014 otsuse nr

49 tühistamiseks osas, millega Eesti Haigekassa on otsustanud sõlmida ravi rahastamise lepingud viljatusravi teenuse osas 600 ravijuhu teenindamiseks haiglavõrgu arengukavas nimetatud haiglatega;

-Eesti Haigekassa juhatuse 03.02.2014 otsuse nr 49 alusel Lääne-Tallinna Keskhaiglaga 12.02.2014 ja Ida-Tallinna Keskhaiglaga 05.02.2014 sõlmitud ravi rahastamise lepingute tühisuse tuvastamiseks viljatusravi ravijuhtude teenindamist puudutavas osas alternatiivselt Eesti Haigekassa kohustamiseks viivitamata lõpetama Lääne-Tallinna Keskhaiglaga 12.02.2014 ja Ida- Tallinna Keskhaiglaga 05.02.2014 sõlmitud ravi rahastamise lepingud viljatusravi ravijuhtude teenindamist puudutavas osas;

Menetlusosalised ja nende esindajad

Kaebaja – AS Nova Vita Kliinik, volitatud esindajad vandeadvokaat Elmer Muna ja vandeadvokaadi abi Kadri Lember Vastustaja – Eesti Haigekassa, volitatud esindajad vandeadvokaat Ants Nõmper, vandeadvokaadi abi Maria Teder Kolmandad isikud – AS Lääne-Tallinna Keskhaigla, esindaja juhatuse liige Imbi Moks; AS Ida-Tallinna Keskhaigla, volitatud esindaja Marika Žmenja

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil, Kohtuotsus kirjeldava ja põhjendava osata 21.01.2015.a.

RESOLUTSIOON

1. Jätta AS Nova Vita Kliinik kaebus täielikult rahuldamata.

2. Jätta AS Nova Vita Kliinik menetluskulud tema enese kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse kättesaamisest arvates.

Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

I ASJAOLUD

1.08.01.2014 Eesti Haigekassa (EHK, ka haigekassa) juhatuse otsusega nr 24 ”Valikule kuuluvate eriarstiabi teenuste, nende mahu ja osutamise kohtade kinnitamine ravi rahastamise lepingute sõlmimiseks” (Otsus nr 24) kuulutati välja valik ravi rahastamise lepingute (RRLeping) sõlmimiseks Vabariigi Valitsuse 02.04.2003 määruses nr 105 ”Haiglavõrgu arengukava” (HVA) nimetamata tervishoiuteenuse osutajatega ajavahemikul 01.04.2014- 30.06.2018.a.(otsuse p.1). Sama otsuse punktiga 2 kinnitati piirkondlike osakondade kaupa eriarstiabi valikule kuuluvad teenuse osutamise kohad ja teenuse vajadus (ravijuhud) perioodil 01.04.2014-31.03.2015.

2.AS Nova Vita Kliinik ( Nova Vita, ka kaebaja) esitas 07.02.2014 vaide EHK Otsuse nr 24 kehtetuks tunnistamiseks osas, millega Eesti Haigekassa kavatseb osta 1 498-st Harju maakonna teenuseosutajatelt ostetavast viljatusravi ravijuhust

1 318 ravijuhtu tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 55 lg 1 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud HVA-s nimetatud haiglatelt ja osas, millega kavatsetakse kavandada embrüo siirdamise ja kehavälise viljastamise ravijuhu keskmist maksumust ja täpsustada embrüo siirdamise ja kehavälise viljastamise ravijuhu keskmist maksmust valiku taotluse menetlemise käigus.

3.12.02.2014 aset leidnud ärakuulamisel otsustas EHK (“Tervishoiuteenuse osutaja poolt eriarstiabi lepingupartnerite 2014.a. valikule esitatud taotluste hindamise tulemused”) anda AS-le Nova Vita Kliinik EHK nõukogu 1.11.2013 otsuse nr 20 “Ravi rahastamise lepingu sõlmimiseks tervishoiuteenuse osutajate valiku väljakuulutamise põhimõtted, ravi rahastamise lepingu sõlmimise asjaolude hindamise alused ja lepingu tähtaja üle otsustamise tingimused” (Alused) punktide 2.11, 3.1 ja 3.5 hindamisel 0 punkti. 21.02.2014 ärakuulamisel otsustas EHK tervishoiuteenuse osutaja poolt eriarstiabi lepingupartnerite 2014.a. valikule esitatud taotluste hindamise tulemusena anda AS-le Nova Vita Kliinik Aluste p.3.1.5 hindamisel 10 punkti, punktide 2.1.1 ja 3.1 hindamisel 0 punkti.

4.EHK kinnitas 17.02.2014 haigekassa 2014.a. eelarve ja avaldas 21.02.2014 oma veebilehel pressiteate selle kohta, et ravi rahastamise lepingud HVA haiglatega on sõlmitud. EHK juhatuse 03.02.2014 otsusega nr 49 “Eesti Haigekassa 2014.a. lepingute sõlmimise kavade kinnitamine ja volituste andmise lepingute muutmiseks haiglavõrgu arengukavas nimetatud tervishoiuteenuste osutajate osas” (Otsus nr 49) anti ravi rahastamise lepingute halduritele volitus sõlmida lepingud HVA haiglatest keskhaiglatega lisas 1 kinnitatud mahus ja kohustati haldureid esitama HVA-s nimetatud piirkondlike ja keskhaiglate ravi rahastamise lepingud EHK juhatuse esimehele allkirjastamiseks.

5.EHK jättis 18.03.2014 vaideotsusega rahuldamata AS Nova Vita Kliinik vaide Otsuse nr 24 osaliselt kehtetuks tunnistamiseks. 20.03.2014 tagastas EHK AS Nova Vita Kliinik vaide 12.02.2014 otsusele ja 21.02.2014 otsusele haldusmenetluse seaduse (HMS) § 79 lg 1 p 1 alusel seoses sisulise otsuse puudumisega HMS § 72 lg 2 mõttes.

6.AS NovaVita Kliinik AS esitas 24.03.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse , milles palub EHK juhatuse 03.02.2014 otsuse nr 49 tühistamist osas, millega on otsustatud sõlmida RRLepingud viljatusravi teenuse osas HVA haiglatega või alternatiivselt Otsuse nr 49 tühistamiseks osas, millega on otsustatud sõlmida RRLepingud viljatusravi teenuse osas 600 ravijuhu teenindamiseks HVA haiglatega. Lisaks taotleti kaebuses Otsuse nr 49 alusel AS-ga Lääne-Tallinna Keskhaigla (LTKH) 12.02.2014 ja AS-ga Ida-Tallinna Keskhaigla (ITKH) 05.02.2014 sõlmitud RRLepingute tühisuse tuvastamist viljatusravi ravijuhtude teenindamist puudutavas osas .Alternatiivselt ,juhul kui kohus leiab, et ravi rahastamise lepingute aluseks olnud otsuse osalisel tühistamisel ei muutu ravi rahastamise lepingud samas ulatuses tühiseks, taotleb kaebaja haigekassa kohustamist lõpetama LTKH-ga 12.02.2014 ja ITKH-ga 05.02.2014 sõlmitud RRLepingud viljatusravi ravijuhtude teenindamist puudutavas osas. Kaebuse esitaja taotles ka esialgse õiguskaitse kohaldamist. ( haldusasi nr 3-14-332). Kaebaja taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks jättis Tallinna Halduskohus 02.04.2014 määrusega rahuldamata , Tallinna Ringkonnakohus jättis 27.05.2014 määrusega AS Nova Vita Kliinik määruskaebuse rahuldamata.

7.EHK juhatus võttis 27.03.2014 vastu otsuse nr 139 “Eesti Haigekassa Harju osakonna läbiviidud eriarstiabi tervishoiuteenuse osutajate valiku tulemuste kinnitamine” ( Otsus nr 139). Valikule kinnitatud ravijuhtudele teenuse osutamise kohaga Eesti esitasid taotluse AS Nova Vita Kliinik ja Kliinik Elite AS, kellest viimatinimetatule tehti ettepanek sõlmida ravi rahastamise leping kõikide taotletud ravijuhtude osas, AS-le Nova Vita Kliinik tehti ettepanek

144 ravijuhu osas ja temaga sõlmiti leping 17.04.2014.a.

8.AS Nova Vita Kliinik esitas 17.04.2014 Tallinna Halduskohtule liitkaebuse EHK juhatuse 08.01.2014 otsuse nr 24 tühistamiseks osas, millega EHK kavatseb osta 1 498-st Harju maakonna teenuseosutajatelt ostetavast viljatusravi ravijuhust 1 318 ravijuhtu HVA-s nimetatud haiglatelt ; EHK kohustamiseks viivitamata välja kuulutama valik RRLepingute sõlmimiseks viljatusravi teenuse osutamiseks Harju maakonnas ajavahemikul 1.04.2014- 31.03.2015; EHK juhatuse Otsuse nr 24 tühistamiseks osas, millega kavatsetakse kavandada embrüo siirdamise ja kehavälise viljastamise ravijuhu keskmist maksumust ja täpsustada embrüo siirdamise ja kehavälise viljastamise ravijuhu keskmist maksmust valiku taotluse menetlemise käigus; 12.02.2014 ärakuulamisel vastuvõetud otsuse õigusvastasuse tuvastamiseks osas, millega EHK andis AS-le Nova Vita Kliinik Aluste punktide 2.1.1. ja 3.1 hindamisel 0 punkti;21.02.2014 ärakuulamisel vastuvõetud otsuse õigusvastasuse tuvastamiseks osas, millega EHK andis AS-le Nova Vita Kliinik Aluste punktide 2.1.1. ja 3.1 hindamisel 0 punkti või alternatiivselt kahele eelnevale taotlusele tuvastada Otsuse nr 139 õigusvastasus osas, millega AS-le Nova Vita Kliinik anti ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 36 lg 4 p 2 asjaolude hindamisel kahes kategoorias 0 punkti; Ehk juhatuse Otsuse nr 139 õigusvastasuse tuvastamiseks osas, millega Harju maakonna teenuseosutajatele ettenähtud ravijuhtudest 36 osas otsustati teha ettepanek Tartu maakonna teenuseosutajale ravi rahastamise lepingu sõlmimiseks ( haldusasi nr 3-14-50550). Kaebaja taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks jättis Tallinna Halduskohus 30.04.2014 määrusega rahuldamata.Tallinna Ringkonnakohus jättis 2.06.2014 määrusega AS Nova Vita Kliinik määruskaebuse rahuldamata.

9. 24.11.2014 määrusega liitis kohus haldusasjas 3-14-332 ja haldusasjas 3-14-50550 esitatud AS Nova Vita Kliinik kaebused ühiseks menetlemiseks haldusasjana 3-14-332 ( 3-14-332 kd 3, tl 34-37. Viited kohtutoimikute köidetes asuvatele dokumentidele, mis on esitatud enne haldusasjade liitmist, teeb kohus enne liitmist haldusasja numbri köidete järgi).

II KAEBUSE PÕHJENDUSED

10.Haldusasjana nr 3-14-50550 esitatud liitkaebuses märgib kaebaja, et AS Nova Vita Kliinik pole HVA haigla.Otsuse nr 24 lisa 1 (lk 20-21) kohaselt finantseeritakse riigieelarvest 2014. aastal 2 280 viljatusravi ravijuhtu. Otsuse kohaselt ostab EHK Harju maakonna teenuseosutajatelt 1 498 ravijuhtu, sh 1 318 ravijuhtu HVA haiglatelt ning 180 ravijuhtu teenuseosutajatelt, kes pole HVA haiglad. HVA haiglatelt just 1 318 (mitte näiteks 1 000) ravijuhu ostmiseks puudub vastustajal mis põhjendus. Kaebaja on alates aastast 2005 teenindanud iga-aastaselt vähemalt 305 viljatusravi ravijuhtu., maksimaalselt on teenindatud

524 ravijuhtu aastas.Viljatusravi on Nova Vita peamine tegevusala. ja kaebaja on seisukohal, et suudaks teenindada 600 Haigekassa poolt tellitud viljatusravi ravijuhtu aastas. Kaebuse väitel võeti Otsusega nr 24 Nova Vitalt võimalus osutada oma peamisel tegevusalal teenust suuremas mahus kui ravijuhtu ilma ühegi objektiivse põhjuseta (nt kvaliteet, kättesaadavus).Samamoodi , ilma ühegi objektiivse põhjuseta tagatakse LTKH-le ja ITKH-le konkurentsivabalt 1 318 ravijuhu teenindamise võimalus.

11. HVA haiglatega ilma kaalumata ja muu hulgas tervishoiuteenuse kvaliteeti arvestamata RRLepingute sõlmimine HVA haiglate poolt soovitavas maksimaalses mahus ei tulene ei RaKS-ist, TTKS-ist ega Riigikohtu seisukohtadest. Tervishoiusüsteemi toimimise tagamiseks pole Haigekassa poolt rakendatav HVA haiglate pimesi eelistame ja HVA haiglate hulka mittekuulujate vahel (nt Nova Vita) vaid HVA haiglatest ülejäävate ravijuhtude jaotamine samuti põhjendatud.

12. Haigekassa kasutab temal väidetavalt ja tegelikult olevaid õiguseid meelevaldselt ja kaalutlustevabalt -HVA haiglatele kõikide nende poolt nõutavate ravijuhtude konkurentsivaba andmine ei ole proportsionaalne ega vajalik tervishoiuteenuse ühtlase kättesaadavuse tagamiseks. Haigekassa ei analüüsi ega põhjenda HVA haiglatega nende poolt soovitavate ravijuhtude eraldamist maksimaalses ulatuses. Pole ühtegi põhjendust, miks vajavad LTKH ja ITKH just 1 318 ravijuhtu, mitte näiteks 1 000 ravijuhtu „tervishoiuteenuse ühtlase kättesaadavuse tagamiseks“; -Tervishoiuteenuse puhul on oluline ka teenuse kvaliteet. Haigekassa praegune praktika ei võta mitte mingil moel arvesse seda, kas HVA haiglad osutavad kvaliteetset teenust. Haigekassa poolt HVA haiglatele ravijuhtude eraldamisele eelnevalt puudub mis tahes analüüs, kas näiteks LTKH viljatusravi teenus on kvaliteetsem kui ITKH oma või vastupidi; -Samuti puudub Haigekassa tegevuses mis tahes analüüs, kas Nova Vita poolt osutatav viljatusravi teenus on LTKH või ITKH poolt osutatavaga võrreldes kvaliteetsem või mitte. Haigekassa lihtsalt jaotab ravijuhtude „ühikuid“ eelistades HVA haiglaid süüvimata ühtegi kriteeriumisse peale „tervishoiuteenuse ühtlase kättesaadavuse tgamise“; -Puudub mis tahes loogiline põhjendus, kuidas saab kahjustada „tervishoiuteenuse ühtlase kättesaadavuse tagamise“ eesmärk, kui Harju maakonnas osutaks teenust Nova Vita suuremas mahus, kui 180 ravijuhtu. Nii LTKH, ITKH kui ka Nova Vita tegevuskohaks on Harju maakond. Kaebaja juhib tähelepanu Riigikohtu väljendatud seisukohale kohtuasjas 3-3-1-65-03 (p 14) seisukohtadele ja Põhiseaduse kommenteeritud väljaandes § 28 kommentaaris väljendatud õigusteoreetilisele seisukohale ning rõhutab, et tervishoiusüsteem peab olema mitte ainult ühtlaselt kättesaadav, vaid ka toimiv ja hea kvaliteediga. Sellise tervishoiusüsteemi loomine eeldab sisukat analüüsi ja kaalumist, mitte ühekülgset ja absoluutset HVA haiglate eelistamist.

13 . Haigekassa soovib anda Euroopa Liidu siseturuga kokkusobimatut riigiabi ITKH-le ja LTKH-le . Haigekassa vahendid ja RRLepingud on piiratud avalik ressurss, mille allikaks on riigieelarve. Nähtuvalt otsuse nr 24 lisa 1 punktist 1.3 rahastatakse viljatusravi otse riigieelarvest. Tervishoiuteenuse osutajate vahel valikut tehes on patsiendi jaoks oluline, kas teenuse osutajal on sõlmitud Haigekassaga RRLeping, kuna sellest sõltub patsiendi poolt isiklikult makstava tasu suurus. RRLepingute sõlmimine mõjutab otseselt konkurentsiolukorda tervishoiuteenuste osutamise turul, sest tagab RRLepingut omavatele teenuste osutajatele suuremad käibemahud ja kindluse oma majandustegevuse väljavaadetes.

Otsusega nr 24 on Haigekassa jaotanud viljatusravi teenuse turu viisil, kus ITKH ja LTKH saavad kahepeale arvestada 1 318 ravijuhuga ning Nova Vita maksimaalselt 180 ravijuhuga. Otsusega tagatakse HVA haiglate loetellu kantud ITKH-le ja LTKH-le 100% ravijuhtudest, mida ITKH ja LTKH on võimelised teenindama. Teistele Euroopa Liidu turuosalistele, sh Nova Vitale, jäetakse jääk ning ei arvestata, mitut ravijuhtu nad teenindada suudaksid. Samuti ei võeta arvesse ühtegi muud objektiivset kriteeriumi nagu näiteks teenuse kvaliteet (RaKS § 36 lg 4 p 2) või varasemate ravi rahastamise lepingute täitmine teenuseosutaja poolt (RaKS § 36 lg 4 p 8).

Kirjeldatud olukord on vastuolus Euroopa Liidu riigiabi regulatsiooniga. ELTL art 107 lg 1 mõttes annab Haigekassa riigi ressurssidest ITKH-le ja LTKH-le abi. Antav riigiabi kahjustab konkurentsi, soodustades ITKH-d ja LTKH-d tagades neile võimaluse teeninda maksimaalset võimalikku viljatusravi ravijuhtude arvu. Eelnev kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust, sest nagu kaebajalt, võetakse ka igalt muult viljatusravi teenuse osutajalt alusetult võimalus konkureerida kõigile vastavas piirkonnas jaotatavatele ravijuhtudele ning samaaegselt tagatakse ITKH-le ja LTKH-le teenuse osutamise võimalus nende maksimaalse teenindusvõimekuse ulatuses.

Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 9. märtsi 2011 direktiivi 2011/24/EL „Patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius“ artikkel 21 lg 1 kohustas liikmesriike jõustama direktiivi järgimiseks vajalikke norme hiljemalt 25.10.2013. Patsiendiõiguste ja piiriülese tervishoiu huvides on toimiv konkurents ning otsusest nr 24 tulenevate turumoonutuste vältimine. Kaebaja viitab ELTL art 108 lg 3 sätestatule ja märgib, et Haigekassa on otsusega nr 24 asunud rakendama riigiabi meetmeid enne Euroopa Komisjoni informeerimist ja Euroopa Komisjonilt lõpliku otsuse saamist.

ELTL-i eelnevatest põhimõtetest tulenevalt on ka konkurentsiseaduses kehtestatud 6. peatükk, mis keelab ebaseadusliku riigiabi. Kaebaja viitab Riigikohtu lahendile nr 3-4-1-2-13 (p 159).

14.Haigekassa rikub HVA haiglatele konkurentsivabalt nende poolt nõutavate ravijuhtude andmisega ka muid ELTL-i eeskirju. ELTL art 106 lg 1 sätestab, et „Riigi osalusega äriühingute ja nende ettevõtjate puhul,kellele liikmesriigid annavad erivõi ainuõigused, ei jõusta ega säilita liikmesriigid mingeid meetmeid, mis on vastuolus aluslepingute eeskirjadega, eelkõige nendega, mis on sätestatud artiklis 18 ja artiklites 101–109“. HKS § 5 lg 1 kohaselt on Haigekassa avalik-õiguslik juriidiline isik. RaKS § 3 lg 1 ja § 2 lg 3 koostoimes on Haigekassal sundravikindlustamise ainuõigus. Haigekassa tegevuse puhul peab tagama, et jõus ei püsiks meetmed, mis on vastuolus eelkõige aluslepingute art 18 ja 101-109 sätestatud meetmega. Nähtuvalt eelnevast ei tohi kehtima jääda Euroopa Liidu siseturuga kokkusobimatu regulatsioon ja ebaseaduslik riigiabi andmine. ELTL art 106 lg 2 kohaselt „Ettevõtjad, kellele on antud üldist majandushuvi esindavate teenuste osutamine või kes on fiskaalmonopolid, alluvad aluslepingute eeskirjadele, eriti konkurentsieeskirjadele niivõrd, kuivõrd nimetatud eeskirjade kohaldamine juriidiliselt ega faktiliselt ei takista nendele määratud eriülesannete täitmist. Kaubanduse arengut ei tohi mõjutada määral, mis oleks vastuolus liidu huvidega“. Seega ka juhul, kui asuda seisukohale, et Haigekassa esindab ravikindlustuse tagamisel üldist majandushuvi, ei tohiks otsus nr 24 mõjutada kaubanduse arengut vastuolus Euroopa Liidu huvidega. Otsuses nr 24 puudub mis tahes põhjendus, kuidas oleks Haigekassa poolt talle pandud ülesannete täitmine takistatud juhul, kui ta ei tagaks ITKH-le ja LTKH-le võimalust osutada viljatusravi teenust 100% mahus ravijuhtudest, mida ITKH ja LTKH on võimelised teenindama. Samuti ei nähtu otsusest, kuidas takistaks Haigekassat talle pandud ülesannete täitmisel Nova Vitale ja teistele HVA haiglate loetellu mitte kantud tervishoiuteenuse osutajatele võimaluse andmine teenindada rohkem kui 180 ravijuhtu ja kas HVA haiglate eelistamisel vähimalgi määral hinnatud teenuse kvaliteeti.

15. Otsuses puudub mis tahes selgitus, miks on Haigekassa otsustanud rakendada ainult RaKS § 36 lg 4 p 1 ja p 7 kriteeriume. Otsus nr 24 on õigusvastane tulenevalt selles valitud kriteeriumide meelevaldsusest ning otsuse andmise kaalutluste kontrollimatuses.tOtsuse p.1.3 väide „kooskõlast“ Riigikohtu lahendiga nr 3-3-1-29-12 on paljasõnaline. Haigekassa on 8. jaanuari 2014 otsuses eiranud Riigikohtu eelviidatud lahendi p.22 juhist, mille kohaselt on osade kriteeriumide arvestamata jätmine lubatud ratsionaalse põhjenduse olemasolu korral.

16.Haigekassa põhjendus Otsuses nr 24 seoses TTKS § 55 lg-ga 1 ja RaKS § 36 lg-ga 5 on vastuolus nende normide selgesõnalise sisuga . Viidatud normid ei anna alust kaebaja ebavõrdseks kohtlemiseks. TTKS § 55 lg 1 alusel HVA haiglate loetelu kehtestamine ning selles investeeringute suuruse määramine ei anna alust jätta HVA haiglate loetellu mitte kantud tervishoiuteenuse osutajatele teenindamiseks ainult HVA haiglate loetellu kantud teenuseosutajatest ülejäävad ravijuhud. RaKS § 36 lg 5 määrab üksnes lepingu tähtaja (viis aastat), mille Haigekassa HVA haiglaga sõlmib, kuid ei tähenda kohustust selline leping sõlmida, samuti ei tulene osundatud sättest, et HVA haiglatega peaks sõlmima ravi rahastamise lepingud mahus, mis võrdub nende haiglate poolt maksimaalselt teenindatavate ravijuhtude arvuga. Seaduseandja pole soovinud kehtestada HVA haiglate eelistamise kohustust. Kaebaja viitab 11.11.2004 algatatud „Ravikindlustuse seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu“ 507 SE I, millega on soovitud ellu viia muudatus, mis oleks toonud kaasa HVA haiglate eelistamise Otsusest 24 nähtuval moel, seletuskirja punktile III. 9.12.2004 hääletas Riigikogu sotsiaalkomisjon eelviidatud muudatuse seadusest väljajätmise poolt ning saatis eelnõu 507 SE III lugemisele. Riigikogu võttis eelnõu vastu 16. detsembril 2004 ja see jõustus

1. jaanuaril 2005. Eeltoodu kinnitab , et EHK poolt TTKS-ile ja RaKS-ile antud tõlgendust pole seaduseandja kunagi soovinud ega kehtestanud ning Otsuses nr 24 esitatud TTKS § 55 lg 1 ja RaKS § 36 lg 5 tõlgenduseni pole võimalik jõuda ühegi õigusteaduses rakendatava tõlgendusviisiga. Seega vale arusaam kehtivast õigusest põhjustas Otsuse nr 24 andmisel olulise kaalutlusvea ning on aluseks tühistamisele vastavalt esitatud taotlusele.

17.Haigekassa tõlgendus TTKS § 55 lg-le 1 ja RaKS § 36 lg-le 5 ei ole kooskõlas põhiseadusega. .Puudub põhiseaduskonformne viis tõlgendada RaKS-i ja TTKS-i Otsuses nr

24 viidatud moel, sest tegemist on ettevõtlusvabaduse ebaproportsionaalse ja alusetu piiramisega. Haigekassa poolt nähtav piirang ei arvesta ühtegi RaKS § 36 lg 4 eesmärgiga – sh ei teenuse kättesaadavusega ega kvaliteediga. Konkurentsist eemaldatakse HVA haiglate loetellu kandmata tervishoiuteenuse osutajad, alles jäävad HVA haiglate loetellu kantud haiglad, kes pole viljatusravi puhul võimelised teenindama kõiki ravijuhte. Olukorra, kus HVA haiglatele jääb turumonopol on tagajärjeks teenuse kvaliteedi langus. Selline olukord läheks otseselt vastuollu RaKS § 2 lg-ga 2.

18.Otsuse nr 24 osas esitatud valiku väljakuulutamise kohustamisnõuet põhjendab kaebaja sellega, et koos otsuse osalise tühistamisnõudega tagab kohustamisnõue kaebusega taotletava eesmärgi saavutamise, milleks on mh täiendaval valikul osalemise kaudu RRLepingu sõlmimine enamate viljatusravi ravijuhtude teenindamiseks.

19. Otsuse nr 24 tühistamisnõuet osas, millega kavatsetakse kavandada embrüo siirdamise ja kehavälise viljastamise (IVF) ravijuhu keskmist maksumust ja täpsustada embrüo siirdamise ja kehavälise viljastamise (IVF) ravijuhu keskmist maksumust valiku taotluste menetlemise käigus põhjendab Nova Vita esmalt sellega, et rikutud on HMS § 54 nõudeid, otsusest ei nähtu ravijuhu keskmise maksumuse hinna täpsustamise kavatsuse õiguslikku alust ja otsuses ei ole esitatud ühtegi põhjendust ravijuhu keskmise maksumuse hinna määramise vajaduse kohta. Kindlustatud isikult Haigekassa poolt tasu maksmise kohustuse ülevõtmise korral peab Haigekassa tasuma tervishoiuteenuse osutajale Eesti Haigekassa tervishoiuteenuste loetelus sätestatud piirhinna.

20. Hindamistulemuste vaidlustamisele suunatud nõuete põhjendmiseks märgib kaebaja, et 12.02.2014 ja 21.02.2014 toimunud ärakuulamistel vastuvõetud otsused on käsitletavad eelhaldusaktina. Nähtuvalt otsusest 139 on Haigekassa lähtunud lõpliku haldusakti andmisel 12.02.2014 ja 21.02.2014 otsustega kindlaksmääratud taotluse hindamise tulemustest ning kaebajale pole tehtud ettepanekut RRLepingu sõlmimiseks 36 ravijuhu osas, mis olid mõeldud Harju maakonna teenuseosutajatele. Otsused, millega Nova Vita taotluse hindamise tulemusena on vastustaja määranud Aluste punktide 2.1.1 ja 3.1 hindamisel 0 punkti, on õigusvastased ja rikuvad kaebaja õigusi. Nova Vitalt võetakse viidatud otsuste tulemusel põhjendamatult ja õigusliku aluseta võimalus saada taotluse hindamise tulemusena maksimumpunktid. Nähtuvalt Otsusest nr 139 piiras eeltoodu võimalust kaebaja taotluse täies ulatuses rahuldamiseks. Aluste punktide 2.1.1 ja 3.1 hindamisel Nova Vitale antud tulemus (mõlemas kategoorias 0 punkti) ei ole õiguspärane. Viljatusravi teenuse osas RRLepingu sõlmimiseks esitatud taotluse hindamisel ei pea viljatusravi olemust ja eripära arvestades lähtuma jäigalt kõikidest Alustes toodud punktidest. Haigekassa ei saa õiguspärase otsuse tegemisel arvestada kriteeriumitega, mille nõudmiseks tervishoiuteenuse osutajalt puudub seaduslik alus. Kooskõlas Aluste punktiga 1.2 oleks vastustaja pidanud viljatusravi teenuse osas esitatud taotluse hindamisel jätma Aluste punktid 2.1.1 ja 3.1 arvestamata ja võrdsustama Nova Vita taotluse hindamise tulemus hindamise võimaliku maksimumtulemusega.

-Piirhinnast madalama hinnaga teenuse pakkumise nõudmiseks puudub õiguslik alus. Tervishoiuteenuste loetelu § 44 lg 1 kohaselt on embrüo siirdamise piirhinnaks 525,42 eurot ja kehavälise viljastamise piirhinnaks 569,97 eurot. Viljatusravi koosneb kompleksteenusena embrüo siirdamisest ja kehavälisest viljastamisest, millest tulenevalt on kompleksteenuse piirhinnaks kokku 1 095,39 eurot. RaKS § 32 tulenevalt sotsiaalministri 19.01.2007 määruse nr 9 § 20 lg 1 sätestab ainult ühe piirangu viljatusravi eest tasumisele. Määruse § 25 kohaselt rakendatakse Määruse metoodikat tervishoiuteenuste loetellu kantava teenuse piirhinna arvutamisel ja loetellu kantud teenuse piirhinna muutmisel. Määruse eesmärgiks ei ole kehtestada aluseid, millest tulenevalt on tervishoiuteenuse osutaja kohustatud pakkuma tervishoiuteenust piirhinnast madala hinnaga. Sellist kohustust ei tulene tervishoiuteenuse osutajale ka RaKS-i sätetest ega ühestki teisest õigusaktist. RaKS § 30 lg 4 kohaselt hõlmab tervishoiuteenuste loetelus märgitud piirhind kõiki tervishoiuteenuse osutamiseks vajalikke kulusid, välja arvatud kulutused teadustegevusele ning õpilaste ja üliõpilaste koolitamisele. Seega tähendab piirhinnast madalama hinnaga teenuse osutamise nõudmine tervishoiuteenuse osutaja jaoks tehtud kulutuste osaliselt enda kanda võtmist, mis on vastuolus RaKS § 35 lg-s 1 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt võtab Haigekassa RRLepinguga kindlustatud isikult üle kohustuse osutamise eest.. Kindlustatud isikult Haigekassa poolt tasu maksmise kohustuse ülevõtmise korral peab Haigekassa tasuma tervishoiuteenuse osutajale Loetelus sätestatud piirhinna. Kaebaja on valmis pakkuma viljatusravi teenust seadusandja poolt määratud piirhinnaga ning ühestki õigusaktist ei tulene kohustust pakkuda teenust piirhinnast madalama hinnaga, siis tuli talle Aluste punkti 2.1.1 hindamisel anda maksimumpunktid ja kaebajale punktide andmata jätmine õigusvastane.

-Viljatusravi teenuse osutamisel ei ole põhjendatud nõuda muu günekoloogilise päevakirurgia teenuse osutamist . Kaebuse esitajale on 02.2014 otsuste punkti 2 kohaselt määratud Aluste punkti 3.1 hindamisel 0 punkti, kuna Nova Vita ei ole esitanud taotlust päevaravi eriarstiabi lepingule. Kaebaja on seisukohal, et nimetatud asjaolu arvestamine ei ole viljatusravi teenuse osutamisel põhjendatud ja vajalik. Viljatusravi teenus kompleksteenusena sisaldab endas põhiprotseduuri osas päevakirurgia teenust seoses embrüo siirdamisega. Loetelu § 44 lg-st 5 tulenevalt sisaldab tervishoiuteenuse piirhind kõiki tegevusi embrüo siirdamisel kuni raseduse tuvastamiseni, st ka päevakirurgia teenust. Seega Aluste punkti 3.1 hindamisel punktide saamiseks on Nova Vita justkui kohustatud osutama lisaks viljatusravi teenusele ka muid günekoloogilisi päevakirurgia teenuseid. Vastav nõue on asjakohatu ja täielikult põhjendamatu. Viljatusravi kompleksteenusena on seadusandja poolt muudest päevakirurgia teenustest selgelt eristatud. Viljatusravi teenuse osutamiseks ei ole vajalik paralleelselt osutada muid günekoloogilise päevakirurgia teenuseid. Viljatusravi teenus on muudest Loetelu 6. peatükis nimetatud günekoloogilistest päevakirurgia teenustest sõltumatu ja iseseisev ega hõlma endas üldjuhul ühtegi täiendavat päevakirurgia protseduuri. Aluste punktis 3.1 hinnatakse teenuse kvaliteeti ja tingimusi ning muu günekoloogilise päevakirurgia teenuse paralleelselt mitteosutamine ei mõjuta viljatusravi teenuse kvaliteeti ega tingimusi (pigem tagab kitsas spetsialiseerumisvaldkond parema kvaliteedi), mistõttu tuli Nova Vitale Aluste punkti 3.1 hindamisel anda maksimumpunktid, st 10 punkti. Õigusvastasuse tuvastamise järgselt kavatseb kaebuse esitaja esitada vastustaja vastu hüvitamiskaebuse.

-12.02.2014 otsus ja 21.02.2014 otsus on täielikult põhjendamata ja otsuste tegemisel aluseks võetud kaalutlused kontrollimatud.HMS § 52 lg 2, 54 ja 56 lg 1, 3 alusel on ka eelhaldusakti õiguspärasuse eelduseks selle põhjendamine haldusorgani poolt, märkides mh kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Arvestades seda, et kaebuse esitaja hinnangul on nõue pakkuda piirhinnast madalama hinnaga teenust õigusvastane ning viljatusraviga paralleelselt muu günekoloogilise päevakirurgia teenuse pakkumise nõudmine ilmselgelt põhjendamatu, siis tulnuks Haigekassal esitada selged põhjendused nimetatud asjaolude arvesse võtmise kohta taotluse hindamisel. Alustega kehtestatud juhised ei võta Haigekassalt kohustust haldusmenetluse käigus tehtud otsuste põhjendamiseks. 12.02.2014 otsus ja 21.02.2014 otsus ei ole vaidlustatud osas HMS § 54 tähenduses õiguspärased haldusaktid.

-Haigekassa käitumine on vastuoluline, sest mingi kategooria/näitaja kas on teenuse osutamisel oluline või pole seda. Alusetu ja ilma mis tahes põhjenduseta on Haigekassa õiguslikust positsioonist nähtuv seisukoht, et mõne kategooria/näitaja hindamine on piisavalt oluline, et jätta tegemata ettepanek 36 ravijuhu osas RRLepingu sõlmimiseks, kuid samal ajal piisavalt väheoluline, et võimaldada 144 ravijuhu osas RRLepingu sõlmimise ettepaneku tegemist. ( Hoolimata kategooriate „2.2.2. hinna koef“ ja „3.1.b. kvaliteet ja tingimused, ka päeva ja stats taotlus“ väidetavast olulisusest ( et taotlusi nende alusel hinnata, sealjuures anti = punkti) peeti võimalikuks teha ettepanek 144 ravijuhu teenindamiseks.

21. Otsus nr 139 on vaidlustatud osas õigusvastane samadel põhjendusel, mis on esitatud 12.02.2014 otsuse ja 21.02.2014 otsuse kohta.

22. Otsuse nr 139 õigusvastasust osas, millega Harju maakonna teenuseosutajatele ettenähtud ravijuhtudest 36 ravijuhu osas otsustati teha ettepanek Tartu maakonna teenuseosutajatele ravi rahastamise lepingu sõlmimiseks põhjendab kaebaja sellega, et Otsuse nr 139 lisa 1 (lk 1) kohaselt sõlmitakse Nova Vitaga RRLeping viljatusravi erialal 144 ravijuhu teenindamiseks ning Elitega 215 ravijuhu teenindamiseks. Otsuse nr 24 lisaga 1 määrati muu hulgas RRLepingute valiku piirkonnad ja oli fikseeritud Harju maakonna teenuseosutajatelt ostetavate juhtude arvuna 180 ravijuhtu . Otsusest nr 139 nähtuvalt polnud Harju maakonnas ühtegi taotlejat peale Nova Vita ning seega ei olnud vastustajal õiguslikku alust osta 36 Harju maakonnale määratud ravijuhtu Elitelt ehk Tartu ja Ida-Viru maakonna teenuseosutajalt. Kaebaja taotleb vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamist selleks, et tulevikus esitada Haigekassa vastu hüvitamiskaebus.

23. Haldusasjana 3-14-332 esitatud kaebuse nõudeid -Eesti Haigekassa juhatuse 03.02.2014 otsuse nr 49” Eesti Haigekassa 2014.a. lepingute sõlmimise kavade kinnitamine ja volituste andmine lepingute muutmiseks haiglavõrgu arengukavas nimetatud tervishoiuteenuse osutajate seas” (Otsus nr 49) tühistamiseks osas, millega Eesti Haigekassa on otsustanud sõlmida ravi rahastamise lepingud viljatusravi teenuse osas haiglavõrgu arengukavas nimetatud haiglatega või alternatiivselt Otsuse nr 49 tühistamiseks osas, millega Eesti Haigekassa on otsustanud sõlmida ravi rahastamise lepingud viljatusravi teenuse osas 600 ravijuhu teenindamiseks haiglavõrgu arengukavas nimetatud haiglatega; -Eesti Haigekassa juhatuse Otsuse nr 49 alusel Lääne-Tallinna Keskhaiglaga (LTKH) 12.02.2014 ja Ida-Tallinna Keskhaiglaga (ITKH) 05.02.2014 sõlmitud ravi rahastamise lepingute tühisuse tuvastamiseks viljatusravi ravijuhtude teenindamist puudutavas osas või alternatiivselt Eesti Haigekassa kohustamiseks viivitamata lõpetama LTKH-ga 12.02.2014 ja ITKH-ga 05.02.2014 sõlmitud ravi rahastamise lepingud viljatusravi ravijuhtude teenindamist puudutavas osas.

põhjendab kaebja järgmiselt. 24.Otsus nr 24 on eelhaldusaktiks, sest sellega määratakse siduvalt kindlaks, kui paljudele ravijuhtudele on õigus taotlus esitada.Haigekassa on juba enne HVA haiglate eelistamise (st eelhaldusakti) õiguspärasuse väljaselgitamist sõlminud HVA haiglatega viljatusravi ravijuhtude rahastamiseks lepingud. Seetõttu on kaebuse esitaja jaoks välistatud võimalus sõlmida Haigekassaga ravi rahastamise leping perioodiks 1. aprill 2014 kuni 31. märts 2015 enama kui 180 viljatusravi ravijuhu teenindamiseks ning seda olenemata Otsuse nr 24 vaidlustamise tulemustest.

Kaebuse esitaja on seisukohal, et samadel põhjendustel nagu on õigusvastane HVA haiglate eelistamine valikule kuuluvate eriarstiabi teenuste mahu kinnitamisel, on õigusvastane ka HVA haiglate eelistamine ravi rahastamise lepingute sõlmimisel. Otsus sõlmida HVA haiglatega ravi rahastamise lepingud enne sama haldusmenetluse käigus antud eelhaldusakti õiguspärasuse väljaselgitamist on ennatlik, õigusvastane ja kaebuse esitaja suhtes pahatahtlik. Otsusega on muudetud Nova Vita jaoks võimatuks 7. veebruari 2014 vaidega taotletud eesmärgi saavutamine – võimalus konkureerida planeeritavate viljatusravi ravijuhtude teenindamisele HVA haiglatega võrdsetel alustel.

Sisuliselt on Haigekassa Otsusega nr 49 asunud ellu viima HVA haiglate õigusvastast eelistamist, mille kaebuse esitaja oli 7. veebruari 2014 vaidega vaidlustanud. Kaebaja möönab, et RRLeping ei taga otseselt võimalust teenindada HVA loetellu mitte kantud isikutele reaalselt vähemalt 180 ravijuhtu. Reaalne ravijuhtude arv sõltub patsientide olemasolust. Otsuse nr 24 lisa 1 punktis 1.3 (lk 6) on vastustaja sedastanud, et HVA loetellu mittekuulujate vahel jagatakse ravijuhud, kus HVA loetellu kantud haiglad ei kata planeeritud vajadust teenuse järele.

Otsusega jäetakse Harju maakonna teenuseosutajatele 1 498 ravijuhtu, mis olulisel määral ületavad HVA loetellu mitte kantud tervishoiuteenuste osutajate vahel jagatavat 180 ravijuhtu. Seega, lähtuvalt Haigekassa enda poolt tõenäoliseks peetavast ravijuhtude arvust tuleb pidada tõenäoliseks, et Haigekassa poolt seatud piirangute puudumise korral oleks Nova Vital võimalik teenindada oluliselt rohkem kui 180 viljatusravi ravijuhtu. Kaebuse esitaja on seisukohal, et Haigekassa otsustega võetakse Nova Vitalt võimalus osutada oma peamisel tegevusalal teenust suuremas mahus kui 180 ravijuhtu ilma ühegi objektiivse põhjuseta.

Samamoodi, ilma ühegi objektiivse põhjuseta, tagatakse ITKH-le ja LTKH-le konkurentsivabalt 1 318 ravijuhu teenindamise võimalus. Nova Vitalt võetakse Otsuse tulemusel vähemalt 60% tema poolt 2013. aastal teenindatud ravijuhtudest Sellise olukorra põhjustavad Haigekassa otsused, mis on vastuolu Euroopa Liidu toimimise lepinguga, põhiseadusega ja alamalseisvate õigusaktidega.

25.Haigekassa annab Otsusega nr 49 Euroopa Liidu siseturuga kokkusobimatut riigiabi ITKH- le ja LTKH-le . Otsustega 24 ja 49 on Haigekassa jaotanud viljatusravi teenuse turul viisil, kus ITKH ja LTKH saavad kahepeale arvestada 1 318 ravijuhuga ning Nova Vita maksimaalselt 180 ravijuhuga. Haigekassa otsuse nr 24 lisa 1 punktist 1.3 (lk 6) tulenevalt on ravijuhtude jaotamise aluseks Haigekassa soov osta HVA loetelus mitteolevatelt haiglatelt ainult niipalju ravijuhte, kui jääb üle HVA loetelus olevatest haiglatest. Otsusega nr 49 on Haigekassa HVA haiglatega planeeritud mahus lepingute sõlmimise juba otsustanud. Otsusega nr 49 on Haigekassa asunud ellu viima oma otsusega nr 24 (eelhaldusaktiga) kindlaksmääratud ja kaebuse esitaja poolt vaidlustatud õigusvastast olukorda, kus HVA loetellu kantud ITKH-le ja LTKH-le tagatakse 100% ravijuhtudest, mida ITKH ja LTKH on võimelised teenindama. Teistele Euroopa Liidu turuosalistele, sh Nova Vitale, jäetakse jääk ning ei arvestata, mitut ravijuhtu nad teenindada suudaksid. Samuti ei võeta arvesse ühtegi muud objektiivset kriteeriumi nagu näiteks teenuse kvaliteet (RaKS § 36 lg 4 p 2) või varasemate ravi rahastamise lepingute täitmine teenuseosutaja poolt (RaKS § 36 lg 4 p 8). Kirjeldatud olukord on vastuolus Euroopa Liidu riigiabi regulatsiooniga. Antav riigiabi kahjustab konkurentsi, soodustades ITKH-d ja LTKH-d tagades neile võimaluse teenindada maksimaalset võimalikku viljatusravi ravijuhtude arvu. Eelnev kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust, sest nii nagu ka Nova Vitalt, võetakse ka igalt muult viljatusravi teenuse osutajalt alusetult võimalus konkureerida kõigile vastavas piirkonnas jaotatavatele ravijuhtudele ning samaaegselt tagatakse ITKH-le ja LTKH-le teenuse osutamise võimalus nende maksimaalse teenindusvõimekuse ulatuses. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 9. märtsi 2011 direktiivi 2011/24/EL „Patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius“ artikkel 21 lg 1 kohustas liikmesriike jõustama direktiivi järgimiseks vajalikke norme hiljemalt 25. oktoobril 2013. Patsiendiõiguste ja piiriülese tervishoiu huvides on toimiv konkurents ning Haigekassa otsustest tulenevate turumoonutuste vältimine.

Kaebuse väitel on Haigekassa Otsusega nr 49 asunud rakendama riigiabi meetmeid enne Euroopa Komisjoni informeerimist ja Euroopa Komisjonilt lõpliku otsuse saamist.

26. Kaebuse esitaja märgib, et Haigekassa tegevuse puhul peab tagama, et jõus ei püsiks meetmed, mis on vastuolus eelkõige aluslepingute art 18 ja 101-109 sätestatud meetmega. Kehtima ei tohi jääda Euroopa Liidu siseturuga kokkusobimatu regulatsioon ja ebaseaduslik riigiabi andmine. Ka juhul, kui asuda seisukohale, et Haigekassa esindab ravikindlustuse tagamisel üldist majandushuvi, ei tohiks Haigekassa otsused mõjutada kaubanduse arengut vastuolus Euroopa Liidu huvidega. Arvestades seda, et kaebuse esitaja on oma 7. veebruari 2014 vaidega vaidlustanud sama haldusmenetluse raames Haigekassa poolt antud eelhaldusakti, millega eelistatakse ravi rahastamise lepingute sõlmimisel HVA haiglaid, siis oleks Otsuses nr 49 tulnud esitada põhjendused, miks on lõpliku haldusakti andmine õigustatud. Muu hulgas tulnuks Otsuses nr

49 põhjendada, kuidas oleks Haigekassa poolt talle pandud ülesannete täitmine takistatud juhul, kui ta ei tagaks ITKH-le ja LTKH-le võimalust osutada viljatusravi teenust 100% mahus ravijuhtudest, mida ITKH ja LTKH on võimelised teenindama. Samuti ei nähtu Otsusest nr 49, kuidas takistaks Haigekassat talle pandud ülesannete täitmisel Nova Vitale ja teistele HVA loetellu mitte kantud tervishoiuteenuse osutajatele võimaluse andmine teenindada rohkem kui

180 ravijuhtu.

27.Kaebaja hinnangul on Otsus nr 49 õigusvastane samadel kaalutlustel kui otsus nr 24 ja Otsuses nr 49 ei ole esitatud mis tahes täiendavaid põhjendusi võrreldes eelhaldusaktiga, millest tulenevalt on kaebaja esitanud väited vastustaja tegevuse õigusvastasuse kohta, mis kattuvad valdavalt Otsuse nr 24 õigusvastasuse kohta esitatud põhjendustega. Eeltoodust tulenevalt ei korda kohus nimetatud põhjendusi üksikasjalikult.

28.Otsusest nr 49 ega Haigekassa poolt eelnevalt esitatud põhjendustest ei nähtu, miks arvestatakse ainult kahe RaKS § 36 lg 4 kriteeriumiga. Põhjendusteta ja kontrollimatu Otsus nr

49 on õigusvastane Otsuse nr 49 on tegemisel tõenäoliselt aluseks olnud eelhaldusakt on tulenevalt selles valitud kriteeriumide meelevaldsusest ning kaalutluste kontrollimatusest õigusvastane, mistõttu ei saa ka Otsus nr 49 ise olla ühelgi juhul ilma täiendavate põhjendusteta õiguspärane.

29.Haigekassa põhjendus seoses TTKS § 55 lg-ga 1 ja RaKS § 36 lg-ga 5 on vastuolus nende normide selgesõnalise sisuga , nimetatud normid ei anna alust kaebaja ebavõrdseks kohtlemiseks. Seaduseandja pole soovinud kehtestada HVA haiglate eelistamise kohustust ( seaduseelnõus

507 SE I kavandatud muudatus jäi seadusest välja ) Vale arusaam kehtivast õigusest põhjustas Otsuse nr 49 andmisel olulise kaalutlusvea. Haigekassa poleks tohtinud vaidlustatud osas LTKH-ga ja ITKH-ga ravi rahastamise lepinguid sõlmida.

30.Haigekassa tõlgendus TTKS § 55 lg-le 1 ja RaKS § 36 lg-le 5 ei ole kooskõlas põhiseadusega. Seaduseid tuleb tõlgendada ja kohaldada kooskõlas põhiseadusega. Isegi, kui RaKS-i oleks võimalik kohaldada Haigekassa poolt viidatud moel, mille kohaselt sätestaks RaKS § 36 lg 5 kohustuse eelistada ravijuhtude jaotamisel HVA haiglaid, oleks selline säte vastuolus põhiseadusega. Puudub põhiseaduskonformne viis tõlgendada RaKS-i ja TTKS-i vastustaja poolt viidatud moel, sest tegemist on ettevõtlusvabaduse ebaproportsionaalse ja alusetu piiramisega. Haigekassa poolt nähtav piirang ei arvesta ühtegi RaKS § 36 lg 4 eesmärgiga – sh ei teenuse kättesaadavusega ega kvaliteediga.

31.Õigusvastase ja tühistamisele kuuluva Otsuse nr 49 alusel LTKH-ga ja ITKH-ga sõlmitud RRLepingud on õigusvastased . Kaebuse esitaja palub kohtul HKMS § 37 lg 2 p 6 alusel tuvastada, et Otsuse nr 49 tühistamise tõttu on selle alusel LTKH-ga ja ITKH-ga sõlmitud ravi rahastamise lepingud viljatusravi ravijuhtude teenindamist puudutavas osas tühised. Alternatiivselt, kui kohus peaks leidma, et ravi rahastamise lepingud ei ole nende sõlmimise aluseks olnud Otsuse tühistamise tõttu tühised, siis kohustada Haigekassat LTKH-ga ja ITKH- ga sõlmitud ravi rahastamise lepingud viljatusravi ravijuhtude teenindamist puudutavas osas HMS § 102 alusel haldusorgani initsiatiivil lõpetama.

III VASTUSTAJA VASTUVÄITED

32.Vastustaja vaidleb kaebusele liidetud haldusasjas vastu ning leiab, et kaebus on materiaalõiguslikult põhjendamatu ning esitatud nõuded tuleb seetõttu jätta rahuldamata.

Haldusasjana 3-14-50550 esitatud kaebuses Otsusele nr 24 suunatud nõuded 33.Esmalt märgib vastustaja seoses tühistamisnõudega, et kaebaja on vaidlustanud Otsuse nr

24 lisas 1 esitatut, mis sisaldab üksnes selgitusi, et haigekassa planeerib osta teatud arvu juhtumeid HVA-s nimetaud haiglatelt, ent ei loo vastavat õigust ega kohustust.Viljatusravi teenuse osutamise kohad ja teenuse vajadus on esitatud Otsuse nr 24 resolutsiooni p 2 kohaselt viiteliselt sama otsuse lisas 3.kaebaja ei ole vaidlustanud Otsuse nr 24 resolutsiooni.

34.RaKS § 36 lg-d 1, 2 ja 5 annavad koostoimes teiste ravikindlustuse valdkonda reguleerivate sätetega, eelkõige RaKS § 2 lg-s 2 sätestatud ravikindlustuse aluspõhimõtetega haigekassale õiguse eelistada RRLepingute sõlmimisel HVA haiglaid. Tervisekindlustussüsteemi kujundamisel on seadusandjal seejuures avar kaalutlusõigus ja kohtud ei tohi seadusandja asemel asuda langetama sotsiaalpoliitilisi otsuseid (Riigikohtu otsus asjas 3-3-1-65-03, p 14). HVA-sse kuulumine on juba TTKS ja Vabariigi Valitsuse määruse tasandil tehtud eelistamine (TTKS § 55 näeb siiski ette ka HVA muutmise ja täiendamise) ning seega on haigekassal seaduslik alus sõlmida RRLepingud eelisjärjekorras HVA haiglatega.

RRLepingute sõlmimine on osa ravikindlustussüsteemi toimimisest ning selle lähtealusteks on Eesti õigussüsteemis vastavalt RaKS § 2 lg-le 2 kindlustatud isikute solidaarsus ning kindlustatud isikute vajadustele vastavate teenuste osutamine, ravi võrdne piirkondlik kättesaadavus ja ravikindlustusraha otstarbekas kasutamine. Piiratud ressursside tingimuses on just ravikindlustusrahade otstarbeka kasutamise vajadus üks olulisemaid põhimõtteid, mis tingib HVA haiglate eelistamise HVA haiglad, mille kaudu riik teostab PS §-st 28 tulenevaid kohustusi, peavad seejuures olema jätkusuutlikud, HVA haiglate ja HVA-väliste tervishoiuteenuste osutajatega RRLepingute sõlmimine võrdsetel alustel ohustaks haiglavõrgu jätkusuutlikkust, mistõttu ei ole seadusandjal olnud kunagi kavas HVA haiglaid ja HVA-väliseid tervishoiuteenuste osutajaid kohelda samaväärsetena.

Sotsiaalministeeriumi koostatud „Eesti haiglavõrgu arengukavas 2002“nähti ette haiglavõrgu korrastamine eesmärgiga tagada optimaalsete kuludega kvaliteetse arstiabi kättesaadavus ning haiglate jätkusuutlik toimimine tulevikus. Haiglavõrgu jätkusuutlikkust on hinnanud 2010. aastal Riigikontroll oma aruandes „Haiglavõrgu jätkusuutlikkus. Kas riik on, arvestades rahvaarvu, tervishoiuteenuseid, tervishoiutöötajaid ja raha, suutnud kujundada optimaalse ja jätkusuutliku haiglavõrgu?“ on märkinud, et HVAvälised tervishoiuteenuse osutajad osutavad teenuseid oluliselt suuremas mahus, kui arvestati.

Sotsiaalministeeriumi 2006. aasta prognoosi kohaselt peaks aastaks 2015 ostetama tervelt 97,7% ravijuhtudest haiglavõrgu haiglatelt ja vaid 2,3% peaks ostetama haiglavõrguvälistelt raviasutustelt., 2010.a-l ostis haigekassa HVA haiglatelt vaid 77,5% ravijuhtudest ning haigekassa juhatuse esimehele antud soovitus oli järkjärgult suurendada HVA haiglate lepingusummade osakaalu (p 60).

TTKS § 55 lg 3 alusel välja töötatud haiglavõrgu arengukava, mis võtab arvesse riigi tervishoiupoliitika arengusuundi ja eelistab RRLepingute sõlmimisel HVA haiglaid, on seega vajalik ravikindlustuse rahade otstarbekaks kasutamiseks. Haigekassal on üldjuhul RaKS § 2 lg 2 põhimõtteid jälgides mõistlik välja kuulutada valik ravi rahastamise lepingute sõlmimiseks HVA-sse mittekuuluva(te) teenuse osutaja(te)ga vaid juhul, kui HVA haiglatega sõlmitud ravi rahastamise lepingud ei kata ära vajadust ravikindlustuse vahendite arvel osutatava tervishoiuteenuse järele (vt ka Riigikontrolli aruanne). Kaebaja on vääralt tõlgendanud Riigikohtu 29. 11.2012 otsust asjas nr 33-1-29-12, tegemata vahet RaKS § 36 lg-s 4 nimetatud kriteeriumitest eelvaliku tegemise lubatavusel ning osade kriteeriumite arvestamata jätmise vajadusel.Otsuse nr 24 alusel esitatud taotluste edasisel hindamisel rakendati ülejäänud kriteeriumeid, v.a neid, mida ei ole üldse kehtestatud (nt RaKS § 36 lg 4 p 4). Haigekassa rõhutab,et RaKS § 36 ei kohusta haigekassat RRLepingute sõlmimisel HVA haiglatega lähtuma RaKS § 36 lg-s 4 sätestatud asjaoludest. HVA-s nimetamata tervishoiuteenuse osutajaga sõlmib haigekassa RaKS § 36 lg 41 kui ka RaKS § 36 lg 42 kohaselt RRLepingu, arvestades RaKS § 36 lg-s 4 nimetatud asjaolusid. HVA haiglatega RRLepingute sõlmimist reguleerib seevastu RaKS § 36 lg 5, milles puudub viide eelmainitud RaKS § 36 lg

4 asjaoludele. Vastustaja viitab 2008. aastal Riigikogus toimunud RaKS muutmise seaduse eelnõu (246 SE & 196 SE II-1) menetlemisel seadusandja selgitusele , mis kinnitab, et HVA haiglaid ei võrrelda HVA-väliste tervishoiuteenuse osutajatega samas menetluses. Eeltoodu ei tähenda, et haldurid ei jälgiks pidevalt HVA haiglate tegevust RaKS § 36 lg-s 4 kriteeriumite valguses. Tulenevalt RaKS § 36 lõikest 5 ja selle koostoimest teiste ravikindlustuse seaduse sätete ja tervishoiuteenuse osutamise valdkonna seadustega, on haigekassa õigustatud sõlmima RRLepingu esmajärjekorras HVA haiglaga.

35. Haigekassa ei nõustu kaebaja väidetega, et HVA haiglatega RRLepingute sõlmimine on vastuolus ELTL art 107 lg 1 sätestatud Euroopa Liidu riigiabi põhimõtetega või ELTL art 106 lg-ga 1. Vastustaja viitab Üldkohtu otsusele kohtuasjas T-137/10 (Üldkohtu 7. novembri 2012 otsus,Coordination bruxelloise d’institutions sociales et de santé (CBI) v Commission, punkt 93), milles Üldkohus on asunud seisukohale, et liikmesriigid korraldavad „oma tervishoiusüsteemi vastavalt nende endi valitud põhimõtetele; eeskätt võivad haiglaravi avaliku teenusega seonduvad kohustused hõlmata nii kõigile raviasutustele kehtestatud kohustusi kui ka täiendavaid kohustusi, mis kehtivad ainult avalikõiguslike raviasutuste puhul, arvestades nende suurenenud tähtsust riikliku tervishoiusüsteemi nõuetekohaseks toimimiseks“. Seega riigil on õigus kehtestada HVA haiglate suhtes eritingimusi ning panna teatud õiguste ja kohustuste täitmine neile eeliskorras ning sellise käitumise puhul ei ole tegemist iseenesest majandusliku eelisega.

Euroopa Kohus on 24. juuli 2003. a Altmarki kohtuotsuses nr C-280/001 toonud välja, et avaliku teenuse eest makstavad hüvitised ei kujuta endast riigiabi ELTL artikli 107 tähenduses, kui on täidetud neli kumulatiivset kriteeriumi (edaspidi Altmarki kriteeriumid). RRLepingute sõlmimine HVA haiglatega ei ole käsitatav riigiabina, sest täidetud on kõik Altmarki kriteeriumid. Ehkki Altmarki kohtuotsuses kehtestatud tingimused kehtivad erisusteta kõigi majandussektorite suhtes, tuleb nende kohaldamisel arvesse võtta asjaomase sektori eripära ( Vt CBI kohtuotsuse punkti 85). Sellest tuleneb, et kriteeriumeid, mis Euroopa Kohus tõi esile Altmarki kohtuotsuses seoses veotegevusega, mis kujutab endast vaieldamatult konkurentsile avatud majandustegevust, ei saa sama rangelt kohaldada haiglaravi sektori suhtes, kus ei esine tingimata konkurentsi ning millel puudub selline kommertsaspekt (Vt CBI kohtuotsuse punkti 89). Haiglaravi sektoris tuleb arvestada kohustusega võtta arvesse liikmesriikide vastutust oma tervishoiupoliitika määratlemisel, tervishoiuteenuste ning arstiabi korraldamisel ja kättesaadavaks muutmisel( Vt CBI kohtuotsuse punkti 92). Ka Konkurentsiamet, mille 21.04.2014 kirjale kaebaja viitas, ei ole pidanud võimalikuks, et HVA haiglatega eelisjärjekorras RRLepingute sõlmimine võiks minna vastuollu ELTL art 107 lg1 sätestatud Euroopa Liidu riigiabi põhimõtetega. Vastasel juhul oleks Konkurentsiamet olnud kohustatud sellest ka teada andma.

36.Kaebaja väited seoses RaKS § 36 lg 5 võimaliku põhiseadusega vastuolu kohta on küsitavad olukorras, kus Riigikohus (vt 29. 11.2012 otsus asjas nr 3-3-1-29-12) ei ole tuvastanud sätte vastuolu põhiseadusega ning sellele ei ole viidanud ka Konkurentsiamet (vt 21.04.2014 ettepanek nr 5.1-1/11-0191-043) konkurentsiõiguse seisukohast. Kaebaja eksib väites, justkui poleks seadusandja eesmärgiks olnud võimaldada RRLepingute sõlmimist eelisjärjekorras HVA haiglatega Kaebaja on viidanud RaKS muutmise eelnõu 507 SE III lugemisele. Tegelikku teavet seadusandja tahte kohta ei anna aga mitte see, kui teadmata põhjustel hääletatakse muudatuse seadusest väljajätmise poolt, vaid tõlgendus, mida seadusandja ise sätetele annab. Asjassepuutuvad on seega 2008. aastal Riigikogus toimunud seaduseelnõu 246 SE & 196 SE II-1 menetlemise materjalid, milles seadusandja leidis, et kehtivat regulatsiooni (s.o RaKS §-i 36 tänaseni kehtiv sõnastus) ei tuleks muuta. Seadusandja mõtte kohaselt väljendab RaKS § 36 seega just nimelt õigust eelistada RRLepingute sõlmimisel HVA haiglaid, nagu haigekassa on alates seaduse jõustumisest 1. oktoobril 2002 ka teinud.

37.Kohustamiskaebus lähtub samadest asjaoludest, nagu tühistamiskaebus, mistõttu palub haigekassa jätta rahuldamata ka kaebaja nõude ülal esitatud põhjendustel. Isegi, kui kohus peaks rahuldama kaebaja tühistamisja kohustamiskaebuse, peab kohus arvestama, et 8. jaanuari 2014 otsus on kaalutlusotsus ning haigekassal tuleks uue valiku kehtestamisel arvestada mitmete muutunud asjaoludega. Nimelt on taotletav periood 1. aprill 2014 kuni 31. märts 2015 parasjagu käimasolev ja muuhulgas tuleks arvesse võtta kohtuotsuse tegemise hetkeks kindlustatud isikutele osutatud ravijuhtude arvu, mille ulatuses puudub objektiivne vajadus uut valikut välja kuulutada.

38. Esitatud tühistamiskaebuse osas seoses ravijuhu keskmise maksumusega märgib vastustaja, et lisaks nõude 3 lubamatusele ( tegemist on Otsuse nr 24 abistava osaga) on asjassepuutumatu ka ravijuhu keskmise maksumuse vaidlustamine seoses Otsusega 24. Kaebaja samastab ekslikult mõiste „tervishoiuteenuse piirhind“ ning „ravijuhu keskmine maksumus“, mistõttu jääb kaebajal tähelepanuta, et haigekassal on seaduslik alus ravijuhu keskmise maksumuse kehtestamiseks RRLepingus. Viide ravijuhu keskmisele maksumusele ei ole Otsuse nr 24 resolutsiooni osa. Kaebaja peab Otsust nr 24 ravijuhu keskmise maksumuse osas õigusvastaseks, kuna väidetavalt ei ole täidetud haldusakti põhjendamise kohustus. Põhjendada tuleb haldusakti resolutsiooni, st osa, millel on õiguslik tähendus haldusvälistele isikutele, luues neile õigusi ja kohustusi. Ka tuleb põhjendamiskohustuse täitmisel arvestada, et ka vaidemenetluses antud selgituste kaudu täidab haldusorgan haldusakti selgitamise kohustust. Ravijuhu keskmise maksumusega seonduvat on selgitatud 18. 03.2014 vaideotsuses , vastustaja rõhutab järgnevat:

-Ravijuhu (ehk raviarve) keskmine maksumus on Eesti ja siin tegutsevate raviasutuste ravipraktikale ning arvete esitamise praktikale vastav arvestuslik näitaja, mida haigekassa kasutab RRLepingute ja ravikindlustuse eelarve täitmise juhtimiseks. Ravijuhu keskmise maksumuse suurus sõltub hoopiski ravijuhtude arvust, ravijuhu (raviarve) sisust ja haigekassa poolt ülevõetavate rahaliste kohustuste kogusummast. -Tervishoiuteenuse osutajatele tasutakse tervishoiuteenuste teenuse eest raviarve alusel (tasu arvutamise metoodika § 3 lg 1). Raviarve võib koosneda mitmest tervishoiuteenuste loetelus loetletud teenusest (nii kompleksteenused kui ka muud teenused, mis on osutatud seoses kehavälise viljastamise ja embrüo siirdamisega 90 päeva enne kompleksteenuse osutamist), sest tervishoiuteenuste tasu arvutamise metoodika § 51 lg 3 kohaselt vormistatakse ühe haigusjuhu (s.o ravijuhu) korral osutatud teenused ühel raviarvel. -Viljatusravi puhul loetakse RRLepingu lisatingimuste punkti 3.3.12 kohaselt ravijuhuks raviarve, millel kajastuvad järgmised tervishoiuteenuse koodid: 2208K ja/või 2281K, nagu haigekassa juba ülalviidatud vaideotsuses põhjalikult on selgitanud (vt ka kaebajaga sõlmitud RRLeping).

RRLepingu lisatingimuste samas punkti lõikes 2 on kirjas, et tervishoiuteenuse osutajale hüvitatakse nii kindlustatud isikule osutatud tervishoiuteenuste loetellu kantud (st selles loetelus kehtestatud hindade alusel) kehavälise viljastamise ja embrüo siirdamise tervishoiuteenused kui ka kindlustatud isikule 90 päeva jooksul enne kehavälist viljastamist ja embrüo siirdamist osutatud tervishoiuteenused, mis on osutatud seoses kehavälise viljastamise ja embrüo siirdamisega. -Summa, mis kantakse raviarvele konkreetsele patsiendile osutatud ravijuhu kogumaksumusena, sõltub seega sellest, milliseid teenuseid ja millises mahus teenuseosutaja kõnealusele patsiendile ravijuhu kestel osutab.

Kuna see summa võib patsienditi üsna suurel määral varieeruda, lepitakse RRLepingu sõlmimisel kokku ravijuhu keskmises maksumuses, st sisuliselt selles, milline on haigekassa poolt lepingupartnerilt keskmiselt oodatav erinevate teenuste arv ja hulk raviarvel. Tervishoiuteenuse osutajatele makstakse sellest hoolimata aga konkreetsete raviarvete alusel vastavalt raviarvele kantud tervishoiuteenuse piirhinnale ja -määrale. -Ravijuhu keskmise maksumuse arvestamise õiguslik alus tuleneb RaKS § 37 p-dest 2 ja 4, mis kohustavad RRLepingus kokku leppima ka haigekassa poolt ülevõetavate kohustuste kogusummas ning osutatavate tervishoiuteenuste miinimummahus.

RRLepingu üldtingimuste (Kehtestatud haigekassa juhatuse 30. detsembri 2013 otsuse nr lisaga 1. Kättesaadaval: http://www.haigekassa.ee/raviasutusele/lepingud/lepingupartnerite-valik-2014 punkti 2.2 kohaselt on tervishoiuteenuste miinimummaht lepingus kokkulepitud ravijuhtude arv). Ravijuhu mõiste on sisustatud RRLepingu lisatingimustes (vt kaebajaga sõlmitud RRLepingu lisa 2 (lisatingimused), p 3.3). Valikumenetluses valituks osutunud tervishoiuteenuse osutajatega sõlmitavas RRLepingus fikseeritakse seega minimaalne teenuseosutaja poolt osutatav ravijuhtude arv ja lisaks sellele ka ülevõetavate kohustuste kogusumma, mille eest nimetatud hulk ravijuhte osutatakse (lepingu rahaline maht).

-Haigekassa lepib kokku ravijuhu keskmises maksumuses iga tervishoiuteenuse osutajaga, sh HVA haiglatega. Ravijuhu keskmise maksumuse kavandamisel võetakse muuhulgas aluseks haigekassale eelnevate perioodide raviarvetel esitatud teenuste eest keskmiselt tasutud summad, aga ka teiste raviasutuste poolt osutatava samasuguse ravi maksumust. Lisaks on ravijuhu keskmine maksumus aastate lõikes kasvanud, võttes arvesse inflatsiooni ja muid tegureid (nt tervishoiutöötajate palgakasv). Viljatusravi puhul võib tõdeda, et kui kaebaja RRLepingu kohaselt on kaebaja ravijuhu keskmiseks maksumuseks märgitud 955 eurot, siis Aktsiaselts Ida-Tallinna Keskhaigla ravijuhu keskmine maksumus on 846,74 eurot ja Aktsiaselts Lääne-Tallinna Keskhaigla ravijuhu keskmine maksumus on 895,87 eurot. Kaebaja kõrgem ravijuhu keskmises maksumus on tingitud asjaolust, et ta osutab ravijuhu raames lisaks ka muid günekoloogilisi teenuseid (nt erinevad uuringud). Teatud määral peab haigekassa seda ka valikupartnerite puhul põhjendatuks.

Keskmise ravijuhu maksumuses kokkuleppimine RRLepingus ei ole kaebajale uudne ega üllatuslik. Ka eelnevatel lepinguperioodidel on kaebaja haigekassaga kokku leppinud ravijuhu keskmises maksumuses. Käesoleval aastal sõlmitud RRLepingu puhul on kaebaja haigekassaga kahel korral läbirääkimisi pidanud ravijuhu keskmise maksumuse osas, sh pärast kaebuse esitamist. Olukorras, kus kaebaja RRLepingu läbirääkimiste korras lepib kokku ravijuhu keskmises maksumuses, on vastuoluline samaaegselt väita, et haldusorgan rikub ravijuhu keskmise maksumuse kavandamisega kaebaja õigusi. Haigekassa hinnangul on kaebaja läbirääkimiste tulemusel RRLepingu sõlmimisega kaotanud kaebeõiguse 8. jaanuari 2014 otsuse põhjenduste tühistamiseks osas, milles anti teada kavatsusest täpsustada viljatusravi kompleksteenuse ravijuhu keskmist maksumust valiku taotluste menetlemise käigus . Eeltoodust tuleneb, et haigekassal on RaKS § 37 p-dest 2 ja 4 tulenev seaduslik alus leppida RRLepingu sõlmimise faasis kokku eelarve täitmise juhtimise eesmärkidel ravijuhu keskmine maksumus. Otsuse nr 24 abistavas osas ravijuhu keskmise maksumuse kavandamisest teadaandmine ei muutnud Otsust nr 24 aga kuidagi materiaalselt õigusvastaseks.

39.Kaebuse nõuded, mis on suunatud hindamistulemuste vaidlustamisele , lähtuvad materiaalõiguslikult kõik arusaamast, justkui oleks haigekassa poolt RRLepingu sõlmimiseks esitatud taotluste hindamisel kaebajale 0 punkti määramine piirhinnale koefitsiendi pakkumata jätmise (Alused, p 2.1.1) ning günekoloogia päevaravi teenuse erialal RRLepingu taotlemata jätmise tõttu (Alused, p 3.1) õigusvastane. Kaebaja sisulised väited seoses menetlusnormide rikkumisega on selles osas alusetud .Haigekassa nõukogul on ainupädevus kehtestada Alused, mille kinnitamisel on lähtutud ravikindlustuse aluspõhimõtetest. Kõiki viljatusravi erialal RRLepingu sõlmimiseks esitatud taotlusi hindas haigekassa ühetaoliselt kooskõlas Alustega Arvestades kaebaja poolt esile toodu asjaolusid, oleks kaebaja pidanud kaebuse esitama Aluste, mitte ärakuulamiste protokollide / Otsus enr 139 suhtes Hindamistulemustega on seotud ka alusetu nõue, milles kaebaja on eiranud Otsuse nr 24 resolutiivosaga kinnitatud viljatusravi teenuse osutamise koha määratlust ja ravijuhtude arvu .

-Alusetu on väide ärakuulamise protokollide (mis ei saa antud juhul olla nõude esemeks) või Otsuse nr 139 õigusvastasusest, kuna need on põhjendamata. Vastustaja viitab Riigikohtu 16. 01.2008 haldusasja nr 3-3-1-81-07 otsuse punktile 20 ning leiab eeltoodule tuginevalt, et otsus on formaalselt õiguspärane. Eesti Haigekassa seaduse § 12 lg 1 p 23 kohaselt on haigekassa nõukogu pädevuses RaKS § 36 lõikes 4 sätestatud asjaolude hindamise aluste kinnitamine (Alused) ning selliste küsimuste otsustamine kuulub nõukogu ainupädevusse (HKS § 12 lg 2). RaKS § 36 lg 4 p 3 kohaselt võtab haigekassa ühe kriteeriumina arvesse teenuse hinda. Piirhinnast madalamat hinda pakkudes antakse taotlejale kõrgemad punktid, kohustust pakkuda piirhinnast madalamat hinda ei ole. Teenuse hinna alusel tervishoiuteenuse osutajate vahel vahetegemine on kooskõlas ravikindlustusrahade otstarbeka kasutamisega. Küsitav on kaebaja poolt Aluste kriteeriumite asjakohasuse vaidlustamine olukorras, kus ka eelmisel lepinguperioodil, mil kaebajaga sõlmiti viljatusravi erialal RRLeping, lähtus haigekassa Aluste punktis 2.1.1 sätestatud alusest (koefitsient piirhinnale). Günekoloogilise päevaravi olemasolu annab taotlejatele lisapunkte ambulatoorse viljatusravi (s.o ambulatoorse günekoloogia eriala teenus) pakkumisel kvaliteedi kriteeriumina, kuna vastustaja eeldab, et kui raviasutus osutab teenuse osutamise kohas ka päevaravi, mis hõlmab üldjuhul sisult keerukamat ravitegevust, võib eeldada, et ka suhteliselt lihtsama ambulatoorse töö kvaliteet on tagatud. Kaebajal on tegevusluba günekoloogia päevakirurgiateenuste osutamiseks, samuti oli kaebajale arusaadav, et päevakirurgia teenuse osas RRLepingu taotlemata jätmisel saab kaebaja vastavas hindamise kategoorias 0 punkti. Otsus nr 139 on formaalselt ja materiaalselt õiguspärane, mistõttu puudub alus selle õigusvastasuse tuvastamiseks.

Aluseid kohaldatakse ühetaoliselt kõikidele viljatusravi erialal RRLepingu taotlejatele. Taotluste hindamise tulemusena ei osutunud kaebaja saadud punktide alusel pingereas esimeseks. Viljatusravi erialal kuulutati Eestis välja 359 ravijuhtu (Otsus nr 24 lisa 3). Kliinik Elite AS-ile tehti vastavalt tema taotlusele ettepanek teenindada 215 viljatusravi ravijuhtu Kaebaja, olles saanud Kliinik Elite AS-i järel teisena kõige enam punkte, sai võimaluse teenindada Kliinik Elite AS-i poolt katmata jäänud 144 ravijuhtu. Vastustaja käitumine ei ole vastuoluline. Antud juhul ei vaidlusta kaebaja mitte seda, et Aluseid on taotluste hindamisel vääralt kohaldatud, vaid et Alused on kaebaja arvates õigusvastased nende sobimatuse, liigse paindumatuse vmt tõttu. Kaebus tulnuks esitada Aluste suhtes . Otsuses nr 24 on selgelt viidatud, et taotlust hinnatakse vastavalt Alustele.

40.Kaebuse nõue, milles kaebaja taotleb Otsuse nr 139 õigusvastasuse tuvastamist osas, millega otsustati justkui Harju maakonna teenuseosutajatele ettenähtud ravijuhtudest 36 ravijuhu osas teha RRLepingu sõlmimise ettepanek Tartu maakonna teenuseosutajatele, ei lähtu Otsusega nr

24 kinnitatud viljatusravi osutamise kohast ja ravijuhtude arvust . Otsuse nr 24 Lisa 3 kohaselt on valikule kinnitatud ravijuhtude arv 359, mille teenindamiseks on tervishoiuteenuse osutajatel õigus taotleda RRLepingu sõlmimist hoolimata sellest, kus teenust osutatakse. Teenuse osutamise kohana nähti ette Eesti, kuna haigekassa andmetel on patsiendid antud teenuse tarbimisel väga liikuvad ja täpset osutamise jaotust on keerukas prognoosida. Kliinik Elite AS- il võimaldati sõlmida RRLeping kogu taotletud ravijuhtude, s.o.215 ulatuses ja kaebajal 359-st valikule kinnitatud ravijuhust järelejäänud ulatuses. Vastustaja juhib tähelepanu ka sellele, et kaebaja esitas 27.01.2014 taotluse RRLepingu sõlmimiseks viljatusravi erialal 359 ravijuhu ulatuses ,mitte 180 ulatuses, mida kaebaja väidab olevat Harju maakonna tervishoiuteenuse osutajatele eraldatud ravijuhtude hulgaks.

41. Haldusasjana 3-14-332 esitatud kaebuse nõuete kohta märgib vastustaja, et kaebaja hinnangul on 3. veebruari 2014 Otsus nr 49 õigusvastane samadel põhjustel kui selle eelhaldusaktiks olev Otsus nr 24. Vastustaja leiab, et Otsus nr 49 on haldusesisene akt, mis ei oma õiguslikku tähendust kaebaja jaoks. Otsus nr 49 ei loo haldusevälistele isikutele õigusi ega kohustusi. Haigekassa juhatus kinnitas sellega küll piirkondlike osakondade poolt ette valmistatud HVA haiglate RRLepingute rahaliste lisade ülevaatlikud kavad (koondid), kuid sellega ei tekkinud HVA haiglatele õigust nõuda nendega RRLepingute sõlmimist teatud kindlaksmääratud mahtudes asjassepuutuvad viljatusravi erialal.

Ühtlasi tähendab see, et haldusaktile omane regulatiivsus on antud juhul hoopis ITKH ja LTKH RRLepingutel, mitte Otsusel nr 49. Otsusel nr 49 puuduvad ka haldusevälised adressaadid. Kaebajal saaks olla kaebeõigus siseakti suhtes üksnes siis, kui halduse siseakt tõepoolest piiranuks tema õigusi. Otsusel nr 49 puudub õiguslik puutumus kaebaja väidetavate õigustega. Kuigi otsusel on faktiline puutumus RRLepingute sõlmimisega, puudub sel õiguslik välismõju kaebajal väidetavalt oleva õiguse suhtes konkureerida planeeritavate viljatusravi ravijuhtude teenindamisele HVA haiglatega võrdsetel alustel.

Käesoleva vaidlusega on Otsusel nr 49 puutumus üksnes niivõrd, kuivõrd selle punkti 2 kohaselt pidi haigekassa Harju piirkondliku osakonna direktor esitama LTKH ja ITKH-ga sõlmitavad RRLepingud juhatuse esimehele allkirjastamiseks. RRLepingu sõlmis ITKH ja LTKHga põhikirja § 22 lg 1 alusel esindusõigust omav juhatuse esimees . Otsuse nr 49 lisast 1 nähtub üksnes HVA haiglatele perioodil 1.01.2014 kuni 31.12.2014 eraldatavate rahaliste vahendite koondsumma. Sellest ei ole tuletatav, kui suure osa mõlema menetlusse kaasatud kolmanda isiku koondist moodustavad viljatusravile eraldatud rahalised vahendid.

Veel vähem nähtub otsusest, mitu ravijuhtu on planeeritud viljatusravi erialal eraldada menetlusse kaasatud kolmandatele isikutele. Eeltoodust tulenevalt puudub kaebuse esitajal kaebeõigus nii nõude 1 kui ka alternatiivse nõude suhtes. Kuna kaebaja on sidunud ITKH ja LTKH RRLepingute tühisuse tuvastamise nõude ( nõue2 )tingimuslikult samuti Otsuse nr 49 väidetava õigusvastasusega ,puudub kaebajal kaebeõigus ka nõude 2 suhtes. Samuti leiab vastustaja, et ITKH ja LTKH RRLepingutele suunatud alternatiivne kohustamiskaebus ei vasta kohustamiskaebuse nõuetele .

42. Kaebus Otsuse nr 49 suhtes esitatud nõuetega tuleb materiaalõigusliku põhjendamatuse tõttu jätta rahuldamata.

-Puudub alus väita, justkui oleks haigekassa vaidluse esemeks oleva Otsuse nr 49 vastuvõtmisel eiranud hea halduse tava või rikkunud haldusmenetluse nõudeid, mis oleks toonud kaasa Otsuse nr 49 formaalse õigusvastasuse. Kaebaja väide haigekassa ennatliku ja „pahatahtliku“ menetluse kohta on faktiliselt alusetu. Kuigi Otsust nr 24 ei saa pidada Otsuse nr 49 eelhaldusaktiks,ei oleks eelhaldusakti suhtes algatatud vaidemenetlus kuidagi välistanud samaaegselt haldusakti väljaandmist. Haigekassa kindlustatud isikute huvides oli selgelt HVA haiglatega RRLepingute sõlmimise protsessiga edasiminemine, mida kinnitavad ka sarnasel argumentatsioonil rahuldamata jäänud esialgse õiguskaitse taotlused . -Otsus nr 24, mille õigusvastasusele kaebaja argumentatsioon keskendub, ei ole eelhaldusaktiks mitte Otsuse nr 49 suhtes, vaid haigekassa juhatuse Otsuse nr 139 „Eesti haigekassa Harju osakonna läbiviidud eriarstiabi tervishoiuteenuse osutajate valiku tulemuste kinnitamine“ ja selle alusel HVA-s nimetamata tervishoiuteenuse osutajatega sõlmitud RRLepingute suhtes. Seega ei tooks Otsuse nr 24 väidetav õigusvastasus kaasa Otsuse nr 49 õigusvastasust. Kuigi Otsusel nr 49 on RRLepingute sõlmimise protsessiga faktiline puutumus, puudub viidatud otsuste vahel eelhaldusaktile ning lõplikule haldusaktile omane õiguslik seotus. Seotuse välistab juba ainuüksi see, et Otsus nr 49 on regulatiivsust mitteomav haldusesisene akt, mitte haldusakt HMS § 51 lg 1 mõistes . Otsuses nr 49 sisalduvatest otsustustest ei nähtu ühtegi asjaolu, mis oleks varemalt Otsusega nr 24 tuvastatud ja millest haigekassa oleks Otsus enr 49 tegemisel lähtunud. Kaebaja on õigesti märkinud, et HVA haiglatele planeeritud viljatusravi ravijuhtude arvule oli viidatud juba HVA- s nimetamata tervishoiuteenuse osutajatele suunatud Otsuses nr 24 , mis on aga haldusasja nr 3-14-50550 nõuete esemeks .Ka on ITKH ja LTKH määratud ravijuhtude arv viljatusravi erialal nähtav nendega sõlmitud RRLepingutest, mis on halduslepingud HMS § 95 mõistes. Otsust nr 49 ei saa lugeda lõplikuks haldusaktiks RRLepingute sõlmimise menetluses.

43. Kuigi kaebaja peab Otsust nr 24 vääralt Otsuse nr 49 eelhaldusaktiks, mistõttu ei ole vastustaja hinnangul kaebaja väited suuresti asjakohased, siis on vastustaja selgitanud, et

- Haigekassal on õigus eelistada RRLepingute sõlmimisel HVA haiglaid ; -HVA haiglate eelistamine ei ole vastuolus põhiseadusega , -HVA haiglatega RRLepingute sõlmimine ei ole vastuolus ELTL art 107 lg-s 1 sätestatud Euroopa Liidu riigiabi põhimõtetega või ELTL art 106 lg-ga 1. Sealjuures ei ole RRLepingute sõlmimine HVA haiglatega käsitatav riigiabina, sest täidetud on Altmarki kriteeriumid.

IV KOLMANDATE ISIKUTE SEISUKOHAD

43.Kolmandad isikud AS LTKH ja AS ITKH vaidlevad kaebusele vastu, peavad seda põhjendamatuks ning paluvad jätta kaebuse rahuldamata. Kolmandate isikute seisukohad toetavad vastustaja seisukohti, kohus ei pea neid siinkohal vajalikuks korrata, kuid tob kolmandate isikute seisukohtadest esile järgmise.

44.AS LTKH -Otsus nr 24 ei ole suunatud HVA haiglatele, vaid üksnes HVA-s nimetamata tervishoiuteenuse osutajatele (otsuse resolutsioon p 1). Otsuse nr 24 lisas 3 ei ole otsustatud, et viljatusravi erialal ostetakse Harju maakonna HVA-delt 1318 ravijuhtu ning Otsusega nr 24 ei otsustatud AS LTKH-ga sõlmitud ravi rahastamise lepingu mahtu 2014. aastal ostab haigekassa AS-ilt LTKH ravi rahastamise lepingu kohaselt 484 ravijuhtu. Vastavasisulise pakkumuse tegi haigekassa 10.01.2014.a ,olles eelnevat kohtunud AS-i LTKH juhatuse esimehe Imbi Moksi ja juhtimisarvestuse osakonna juhataja Eve Kulliga 06.09.2013, kus arutati muu hulgas AS LTKH Naistekliiniku Reproduktiivmeditsiini keskuse senist tegevust ning võimekust ja tutvustati viljatusravi teenusega seotud tegevusplaani ning selle täitmist. Seadus ei sätesta, et Otsuse nr 24 lisas 1 esitatud põhjendustel oleks iseseisev õiguslik tähendus. Otsuse nr 24 lisas 1 esitatud põhjenduste tühistamine ei mõjutaks AS-ga LTKH sõlmitud ravi rahastamise lepingu mahtu ega kehtivust.

-Seoses kohustamisnõudega valiku väljakuulutamiseks. leiab kolmas isik, et haigekassa peaks välja andma Otsusega nr 24 identse haldusakti, mistõttu puudub vajadus uue valiku välja kuulutamiseks HVA haiglatega sõlmiti ravi rahastamise lepingud viieks aastaks kestusega 1.01.2014 kuni 31.12.2018. RaKS § 36 lg 42 kohaselt sõlmitakse ka HVA-s nimetamata tervishoiuteenuse osutajatega ravi rahastamise lepingud vähemalt kolmeks aastaks, mistõttu ei ole mõistlik valikut välja kuulutada ravi rahastamise lepingute sõlmimiseks viljatusravi teenuse osutamiseks Harju maakonnas üksnes perioodil 1.04.2014 kuni 31.03. 2015. Ka ei ole kaebaja põhjendanud, miks peaks haigekassa uue valiku väljakuulutamisel muutma Otsusega nr 24 kindlaksmääratud ravijuhtude arvu.

-Kaebaja on alusetult kahelnud AS LTKH poolt pakutava teenuse kvaliteedis. Ka on oluline mõista haiglavõrgu arengukava vajalikkust toimiva tervishoiusüsteemi loomise ja hoidmise seisukohast. -Kaebaja on põhjendustevabalt ning ilma igasuguse aluseta arvanud, et AS LTKH kvaliteeti ei kontrollita või väitnud lausa, et AS LTKH ei paku kvaliteetset teenust AS LTKH on Eesti Haigekassa pikaaegne lepingupartner. Tulenevalt ainuüksi ravijuhtude mahust, mida AS LTKH erinevatel erialadel teenindab, on AS LTKH üle teostatav kontroll arvatavasti isegi põhjalikum ja pidevam kui mõne väiksema tervishoiuteenuse osutaja üle. AS LTKH pakub oma patsientidele kõrgetasemelist teenust, mis vastab kõikidele kaasaegsetele kvaliteedinõuetele ja on hinnatud koostööpartneriks nii riiklikele kui mitteriiklikele organisatsioonidele. Kuni Eestis ei ole viljatusravi patsientide registrit, on ravi tulemuslikkust võimatu hinnata. Olemasolev statistika põhineb ravijuhtude, mitte üksikute patsientide andmetel põhineval analüüsil (patsient võib käia ravil mitu korda aastas, käia ravil samal aastal erinevates kliinikutes, statistika ei arvesta viljatuse põhjust jne). Tulemuste analüüsimisel peaks saama võrrelda sarnaseid patsientide rühmi. Hetkel see teostatav ei ole.

Haiglavõrgu arengukava on vahend, mille abil riik hoiab ja tagab toimiva tervishoiusüsteemi AS LTKH ei nõustu kaebajaga, et haigekassa on eelisjärjekorras HVA haiglatega ravi rahastamise lepinguid sõlminud üksnes põhjusel, et see võimaldaks tagada ravi ühtlast kättesaadavust. RaKS § 2 lg 2 kohaselt on oluline lähtuda ka kindlustatud isikute vajadusest vastavate teenuste osutamise järele ja ravikindlustusraha otstarbeka kasutamise põhimõttest. Just haiglavõrgu arengukava võimaldab riigil korraldada raviteenuse osutamist võimalikult optimeeritult. Riik loob tervishoiusüsteemi ehk tagab kvaliteetse arstiabi kättesaadavuse just läbi HVA-s nimetatud haiglate. Riigi kohustuseks on hoida tervishoiusüsteemi toimivana, vastava kohustuse täitmise peab riik suutma tagada HVA haiglate toel. Oluline on, et HVA haiglatel oleks vajalik kompetents ning võimsus. Arusaamatuks jääb, kuidas kaebajaga lepingu sõlmimine suuremas mahus aitaks parandada ravi ühtlast kättesaadavust..

-Otsuse nr 24 tühistamisnõude kohta osas, millega kavatsetakse kavandada ravijuhu keskmist maksumust valiku taotluste menetlemise käigus märgib LTKH, et ravijuhu keskmine maksumus ei mõjuta Eesti Haigekassa poolt raviarvete eest tasumist,mistõttu ei ole ka selle suurus teenuse osutaja, sh kaebaja aspektist oluline. AS LTKH ja Haigekassa RRLLepingu kohaselt on AS LTKH poolt osutatav viljatusravi ravijuhu keskmine maksumus 895,87 eurot. Haigekassa võtab kindlustatud isikult teenuse eest tasumise kohustuse üle siiski AS-i LTKH esitatavate raviarvete alusel vastavalt RaKS § 30 lg

1 alusel kehtestatud Eesti Haigekassa tervishoiuteenuse loetelus kehtestatud piirhinnale. Ravijuhuks loetakse raviarve, millel märgitakse mitmeid viljatusravi osutamisega seotud teenuseid. Seetõttu erinevad ka raviarvete summad, sest alati ei koosne raviarve samadest teenustest (nt kordusviljastamise puhul kujuneb keskmine hind sellest, kui palju on vastaval aastal nn värskete tsüklite ja sulatatud embrüote siirdamiste suhe), mistõttu varieerub ka ravijuhu keskmine maksumus.

-Hindamistulemuste vaidlustamisele suunatud nõuded seonduvad Haigekassa poolt haldusmenetluse läbiviimisega, mistõttu märgib AS LTKH seoses Otsuse nr 139 tühistamisega osas, milles kaebajale anti RaKS § 36 lg 4 p 2 (teenuse osutamise kvaliteet ja tingimused) kriteeriumi alusel 0 punkti (nõue 10), et viljatusravi on siiski sünnitusabi ja günekoloogia kui ühtse meditsiinidistsipliini alaeriala. Statsionaarse (päevaravi) vajadus kehavälise viljastamise tsükli jooksul ja sellest tulenevalt ning selle järgselt võib tekkida näiteks järgmistes olukordades

– verejooks munarakkude hankimise protseduuril, munasarjade hüperstimulatsiooni sündroomi teke, põletikukolde kujunemine väikese vaagna organites kuni sepsise tekkeni, suguorganite vahetus läheduses asuvate organite vigastus munarakkude hankimisel (põis, sool, suured veresooned), emakaväline rasedus, peetunud raseduse katkestamine, abi loote väärarendite korral (raseduse katkestamine) jm. Viljatusravi saab pidada õnnestunuks siiski vaid juhul, kui selle tulemusena sünnib terve laps. See omakorda nõuab kaasaegset sünnituseelset diagnostikat, riskantsete raseduste jälgimist ning ettevalmistust keerulisteks sünnitusteks. AS LTKH Naistekliiniku erinevatel keskustel on lisaks viljatusravi teenusele olemas ka vajalik kompetents eelkirjeldatud teenuste osutamiseks, mistõttu on AS LTKH Naistekliiniku reproduktiivmeditsiini keskusel mitmeid eeliseid väiksemate tervishoiuteenuse osutajate ees.

-Seoses kaebusega Otsusele nr 49 märgib kolmas isik, et kaebajal puudub õiguslik puutumus halduse siseaktiga, samuti ei oma see puutumust kolmanda isiku õiguste ega kohustustega. Puudub alus AS LTKH-ga sõlmitud RRLepingu tühisuse tuvastamiseks või tühistamiseks.AS- ga LKTH sõlmitud RRlepingu puhul ei esine tühisuse aluseid. Otsuse nr 49 tühistamine ei muudaks kaebaja olukorda selles suhtes, mitu ravijuhtu valikule kinnitati.Seega ei mõjutaks Otsuse nr 49 tühistamine AS-ga LTKH sõlmitud ravi rahastamise lepingu kehtivust või õiguspärasust ega ka kaebaja olukorda. Samuti peab kolmas isik vajalikuks rõhutada, et haigekassa kohusamine AS-ga LTKH sõlmitud RRLepingu lõpetamiseks toob kaasa kindlustatud isikute ja AS LTKH õigusvastase kahjustamise.

45. AS ITKH

-Kolmas isik märgib täiendavalt, et isegi Otsuse nr 24 lisas 1 toodud põhjenduse tühistamine ei tagaks kaebajale õigust ravi rahastamise lepingu sõlmimisele suuremas mahus kui 180 viljatusravi ravijuhtu. Otsuse nr 24 resolutiivosa punktid 1 ja 2 jäävad kehtima. Kaebaja nõude rahuldamisel ei muutuks tühiseks ka AS ITKH ja haigekassa vahel sõlmitud RRLeping viljatusravi ravijuhtude osas.

-.RRlepingute sõlmimisel HVA haiglate eelistamine ei ole vastuolus põhiseadusega. Sellele on viidanud nii Riigikohus oma otsuses 3-3-129-12 kui ka Õiguskantsler oma 19.05.2014. a kirjas nr 6-1/140649/1402229 MTÜ Eesti Eratervishoiuasutuste Liidu avaldusele, milles ta on asunud seisukohale, et haigekassal on lepingupartnerite valikul kaalutlusõigus, mida tuleb teostada volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Seega peab haigekassa ravi rahastamise lepingu sõlmimisel kasutama talle kuuluvat kaalutlusõigust ja tegema tervishoiuteenuse osutajate vahel valiku. Seejuures ei keela seadus eelistada HVA haiglaid, kui see on põhjendatud, sh lähtuvalt teenuse geograafilisest kättesaadavusest (RaKS § 36 lg 4 p 1) ning riigi tervishoiu arengusuundadest (RaKS § 36 lg 4 p 7). HVA-sse kuulumine on seejuures vaid üks tingimus, mida haigekassa peab ravi rahastamisel arvestama kõrvuti teiste asjakohaste kriteeriumidega nagu pakutavate tervishoiuteenuste kättesaadavus, hind ja kvaliteet.

-Väide, et HVA haiglatele on eraldatud konkurentsivabalt nende soovitud ravijuhud maksimaalses ulatuses, on alusetu. Haigekassa ostab AS-lt ITKH 2014.a 788 viljatusravi juhtu. See on ca 20% vähem, kui AS ITKH haigekassalt taotles ning on võimeline teenindama. Ka on 2014.a ravijuhtude arv 11,75% võrra väiksem 2013. a eraldatud ravijuhtude arvust (893). Kaebaja seisukohad on vastuolulised. Kui HVA haiglate puhul heidetakse haigekassale ette, et HVA haiglad saavad viljatusravi juhte maksimaalselt soovitud ulatuses, siis samas taotleb kaebaja talle viljatusravi juhtude eraldamist tema soovitud maksimaalses ulatuses .

-RaKS § 36 lg 4 p 2 ei kohusta haigekassat võrdlema erinevate tervishoiuteenuse osutajate kvaliteeti ning sõlmima ravi rahastamise lepingut kõige paremat tervishoiuteenuste kvaliteeti pakkuva tervishoiuteenuse osutajaga. Haigekassa hindab, kas tervishoiuteenuse osutaja poolt osutatavad tervishoiuteenused vastavad nõuetele. Küsitav on ka üldse sellise analüüsi võimalikkusvõrrelda erinevate tervishoiuteenuse osutajate viljatusravi teenuse kvaliteeti. Sotsiaalministri 15.12.2004 määrus nr 128 „Tervishoiuteenuse kvaliteedi tagamise nõuded“ § 2 punkti 1 kohaselt mõistetakse tervishoiuteenuse kvaliteedina tervishoiuteenuse omaduste kogumit, mis iseloomustab teenuse vastavust kehtestatud nõuetele, kaasaja teadmistele, olemasolevatele ressurssidele, kutseja erialastele nõuetele ning patsiendi rahulolule ja tervise seisundi vajadustele. Lisaks on määruse § 2 punktis 4 toodud professionaalse kvaliteedi mõiste – tervishoiuteenuste osutamisel maksimaalselt eeldatava tulemuse ja toimingute vastavus kutseja erialastele nõuetele ning patsiendi tervise seisundi vajadustele. Seega, kui tervishoiuteenus vastab nõuetele, peab ta järelikult olema ka kvaliteetne.

-Seoses kohustamisnõudega märgib ITKH, et Otsuse nr 24 punktis 1 tehakse otsus sõlmida lepingud HVA mittekuuluvate tervishoiuteenuse osutajatega tähtajaga 4 aastat ja 3 kuud. Otsuse punktis 2 on ära toodud teenuse osutamise kohad ja ravijuhtude arv ühe aastaseks perioodiks. Nimetatud otsuse punkte kaebaja vaidlustanud ei ole. Kui kohus asub seisukohale, et kaebaja nõue Otsuse nr 24 tühistamiseks osas, millega haigekassa kavatseb osta 1498-st Harju maakonna tervishoiuteenuse osutajatelt ostetavatest viljatusravi ravijuhust 1318 HVA haiglatelt, hõlmab otsuse punktide 1 ja 2 tühistamist osas, mis puudutab Harju maakonna viljatusravijuhtude arvu ja jagunemist 01.04.2014-31.03.2015 ning valiku väljakuulutamist lepingute sõlmimiseks viljatusraviteenuse osutamiseks perioodiks 01.04.2014-30.06.2018, kuulub rahuldamisele, ei ole kohtul võimalik kohustada haigekassat kuulutada välja valik RRLepingute sõlmimiseks eriarstiabi (viljatusravi teenuse) osutamiseks üheaastakse perioodiks nagu soovib kaebaja.

Nimelt RaKS § 36 lg 41 järgi sõlmib haigekassa RRLepingu, arvestades sama paragrahvi lõikes 4 nimetatud asjaolusid, vähemalt kolmeaastase tähtajaga. Seega ei ole taotlus sõlmida leping lühemaks ajaks kui kolm aastat seadusega vastavuses. Lisaks , kaebajal on sõlmitud RRLeping haigekassaga tähtajaga 01.04.2014-30.06.2018.a. Samuti on RRLeping sõlmitud AS-l ITKH tähtajaga 01.01.2014-31.12.2018. Vastavalt Eesti Haigekassa juhatuse 30.12.2013.a. otsusega nr. 497 kinnitatud ravi rahastamise lepingu üldtingimuste punktidele 2.2-2.4 lepitakse teenuse osutamise miinimummahud kokku igal aasta kohta eraldi.

Haigekassa on reguleerinud ravi rahastamise lepingute sõlmimist erinevatel alustel, sõltuvalt sellest, kas ravi rahastamise lepinguid sõlmitakse HVA haiglaga või muu tervishoiuteenuse osutajaga. Viimastega lepingu sõlmimiseks kuulutab haigekassa välja valiku (konkursi) sellistel erialadel ja kohtades, kus HVA haiglad ei taga kõikide haigekassa määratud ravijuhtude täitmist. Eelisjärjekorras jagatakse lepingumahud HVA haiglate vahel, kellega ravi rahastamise lepingud sõlmitakse läbirääkimiste teel. Seejuures HVA haiglate lepingute rahalised mahud (ravijuhtude arv, haigekassa poolt ülevõetavate rahaliste kohustuste summa) planeeritakse valikut välja kuulutamata (EHK juhatuse 30.12.2013.a nr 496 kinnitatud protseduur „Ravi rahastamise lepingute sõlmimine ja haldamine“ punkt 7.2) HVA haiglad ei pea konkureerima HVA väliste haiglatega ravi rahastamise lepingute sõlmimiseks.

Lisaks tuleb arvestada sellega, et HVA haiglatel on sõlmitud erinevalt HVA mittekuuluvatest tervishoiuteenuse osutajatest ravi rahastamise lepingud alates 1.jaanuarist 2014.a, so on 3 kuud enne Haigekassa juhatuse otsusega väljakuulutatud valiku alusel sõlmitavate ravi rahastamise lepingute tähtaja kulgemise algust.

-Otsusega nr 49 seonduvalt esitatud nõuete osas märgib kolmas isik täiendavalt, et isegi kui otsus tühistataks, jääksid kehtima kolmandate isikutega sõlmitud RRLepingud kehavälise viljastamise ravijuhtude osas kehtima, mistõttu see ei taga kaebajale soovitud eesmärkipretendeerida selle tulemusena kehavälise viljastamise ravijuhtude arvu suurendamisele. Kuigi kaebaja väitel on ta võimeline teenindama 600 ravijuhtu, taotleb ta otsuse tühistamist kõigi 1318 kolmandate isikute poolt teenindamisele kuuluvate juhtude osas, milline ravijuhtude arv on ilmselgelt kaebajale teenindamiseks ülemäära suur ning otsus ei saa rikkuda kehavälise viljastamise osas kaebaja õigusi kogu ulatuses. Alternatiivselt esitatud nõude osas märgib AS ITKH, et kaebaja väidetavaid õigusi saab otsus rikkuda vaid 420 juhu osas ( 180 ravijuhu peale on kaebajal võimalik igal juhul leping sõlmida). Seoses kaebuse nõudega AS LTKH ja AS ITKH sõlmitud RRLepingute tühisuse tuvastamiseks Jagab kolmas isik AS ITKH seisukohta, et puuduvad HMS § 63 lg 2 haldusakti tühisuse alused, samuti ei esine HMS § 103 lg 1 p 2 nimetatud asjaolusid.

Kaebaja seob RRLepingute tühisuse tuvastamise nõude Otsuse nr 49 väidetava õigusvastasusega. Otsuse nr 49 tühistamine ei too kassa kolmandate isikutega sõlmitud RRLepingute tühisust vaidlustatud osas.

V KOHTU PÕHJENDUSED

46.Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad ja hinnanud nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses ning analüüsinud asjassepuutuvaid õigusnorme leiab, et AS Nova Vita Kliinik kaebus ( siinkohal peab kohus silmas nii haldusasjana 3-14-50550 esitatud liitkaebust kui ka haldusasjana 3-14-332 esitatud kaebust) põhjendatud ei ole ja tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata. Oma seisukohta põhjendab kohus alljärgnevalt:

47. Kaebaja leiab, et enne HVA haiglate eelistamise ( s.o. Otsuse nr 24 kui eelhaldusakti) õiguspärasuse väljaselgitamist Otsuse nr 49 vastuvõtmine ja HVA haiglatega RRLepingute sõlmimise otsustamine on ennatlik, õigusvastane ja kaebaja suhtes pahatahtlik. Käesoleval juhul nähtub asjas esitatud dokumentidest, et kaebaja esitas 07.02.2014 vaide 08.01.2014 otsuse nr 24 kehtetuks tunnistamiseks, seega pärast 3.02.2014 otsuse nr 49 tegemist. Samuti nähtub asjas esitatud dokumentidest, et RRLepingud LTKH-ga ja ITKH-ga olid vaide esitamise ajaks juba allkirjastatud. Lisaks ei ole kaebaja taotlenud ka Otsuse nr 24 kehtivuse peatamist vaidemenetluse ajaks. Eeltoodust tulenevalt on kaebuse väited 03.02.2014 otsuse nr 49 vastuvõtmisel hea halduse tava või haldusmenetluse nõuete rikkumisest , mis kaebuse väitel tingivad otsuse nr 49 formaalse õigusvastasuse, alusetud.

48.Kohus nõustub vastustajaga, et Otsus nr 24, mille õigusvastasusele keskendub kaebaja argumentatsioon, ei ole Otsuse nr 49 eelhaldusaktiks, vaid Otsus nr 24 on eelhaldusaktiks EHK juhatuse Otsusele nr 139 ”Eesti haigekassa Harju osakonna läbiviidud eriarstiabi tervishoiuteenuse osutajate valiku tulemuste kinnitamine” ja eeltoodule tuginevalt HVA-s nimetamata tervishoiuteenuse osutajatega sõlmitud RRLepingute suhtes. Otsusega nr 49 tehtud otsustustest ei nähtu ühtegi asjaolu, mis oleks varasemalt tuvastatud Otsusega nr 24 ja millest EHK oleks lähtunud/pidanud lähtuma. Otsusega nr 24 HVA-haiglate lepingumahtusid kindlaks ei määrata.HVA haiglate lepingute rahalised mahud planeeritakse eelnevalt, valikut välja kuulutamata. Otsustus HVA haiglale antud ravijuhtude mahu kohta viljatusravi teenuse osas ei sisaldu mitte Otsuses nr 49, vaid RRLepingutes endis.

49. Otsuses nr 49 ”Eesti Haigekassa 2014.a. lepingute sõlmimise kavade kinnitamine ja volituste andmine lepingute muutmiseks haiglavõrgu arengukavas nimetatud tervishoiuteenuste osutajate osas” sisaldub neli korralduslikku otsustust seoses HVA haiglatega sõlmitavate lepingutega ja sellel ei ole haldusorgani väliseid adressaate ( 3-14-332 I kd tl 44-

44 pöördel, lisadega tl 44-46 pöördel) . Otsus nr 49 on suunatud haigekassa piirkondlikele osakondadele HVA haiglate RRLepingute sõlmimist ettevalmistavas menetluses. .Käesoleval juhul ei teki kõnealusest halduse siseaktist haigekassa välistele isikutele, sh kaebajale , aga ka kolmandatele isikutele õigusi ega kohustusi. Kohus nõustub vastustajaga, et Otsus nr 49 on halduse siseakt, mis on halduskohtus vaidlustatav eeldusel, et sellise aktiga piiratakse kaebaja õigusi ning et käesoleval juhul sellist õiguslikku puutumust kaebaja õigustega vaidlustatud Otsus nr 49 ei oma. Haigekassa juhatuse esimehel oleks ka ilma otsuseta nr 49 olnud eelarvemahu piires RRlepingute sõlmimise õigus, teisalt ei tulenenud HVA haiglatele viidatud otsusest õigust nõuda nendega RRLepingute sõlmimist otsusega kinnitatud RRlepingute rahalistes mahtudes viljastusravi erialal. Vastustaja on põhjendatult selgitanud, et RRLepingute sõlmimist LTKH ja ITKH-ga ei otsustatud ära Otsusega nr 49 ning Otsuses nr 49 ei ole kindlaks määratud ka HVA haiglate poolt teenindatavate viljatusravi ravijuhtude arvu. Otsus sisaldab HVA haiglatele eraldatavate rahaliste vahendite koondsummat ( kogu lepingumahtu) , eraldi ei ole välja toodud ei kehavälise viljastamise ravijuhtude arvu, ravijuhu maksmust ega kogusummat. Kuivõrd, nagu kohus on eespool leidnud, on tegemist halduse siseaktiga mis kaebuse esitaja õigusi ei piira, siis puudub kaebajal otsuse nr 49 vaidlustamiseks HKMS § 44 lg 1 tulenevalt kaebeõigus. Eeltoodust tulenevalt ei kuulu rahuldamisele kaebuse nõuded, mis on kaebuses seotud Otsuse nr 49 väidetava õigusvastasusega. Ülaltoodud põhjendustel on ka ekslik kaebuse käsitlus Otsuse nr 49 õigusvastasusest samadel põhjustel kui kaebuse väitel selle eelhaldusaktiks oleval Otsusel nr 24 .

50. Vaidlus puudub selles, et Otsus nr 24 “Valikule kuuluvate eriarstiabi teenuste, nende mahu ja osutamise kohtade kinnitamine ravi rahastamise lepingute sõlmimiseks” ( 3-14-50550 I kd tl 26-28) on eelhaldusaktiks , millega määrati siduvalt kindlaks valikule kuuluvate eriarstiabi teenuste osutamise kohad , samuti määrati valikule pandud ravijuhtude arv. Kohus nõustub vastustaja ja kolmandate isikutega, et Otsuse nr 24 lisas 1 (3-14-50550 I kd tl 29-45) toodud põhjendustel, mida kaebuses on tsiteeritud, puudub iseseisev õiguslik tähendus ning viljatusravi teenuse osutamise kohad ja ravijuhud on esitatud otsuse lisas 3, mille kohaselt on teenuse osutamise kohaks Eesti ning ravijuhtude arvuks 359 .Lisale 3 on viidatud Otsuse nr 24 punktis 2, omakorda Otsuse nr 24 punktile 2 aga viidatakse Otsuse nr 24 punktis 1. Kaebuse esitaja ei ole vaidlustanud Otsuse nr 24 resolutsioonipunkte, vaid Otsuse nr 24 lisa 1 toodud põhjendusi. Isegi juhul, kui pidada eeltoodule vaatamata võimalikuks ravijuhtude arvuga seoses esitatud Otsuse nr 24 osalise tühistamise nõude rahuldamist, ei tooks see kaasa ülalviidatud resolutiivosa punktide 1 ja 2 kehtetust. Miks haigekassa , olles pidanud põhjendatuks viljatusravi kättesaadavust nii Harjukui ka Tartumaal, otsustas valikule kinnitatud ravijuhte mitte mitte jagada Harjuja Tartumaa vahel, on vastustaja selgitanud kohtumenetluses. Haigekassa on arvestanud kindlustatud isikute vajadust viljatusravi teenuse järele, kõnealust teenust vajavate isikute liikuvusega ( oma seisukoha kinnituseks on vastustaja esitanud ka tabeli, millest nähtub viljatusravi saanud naiste tehtud valikud sünnitusasutuste lõikes 3-14-332 kd III tl 57-57 pöördel) ning ka vastava teenuse tagatud kättesaadavusest Harjuja Tartumaa HVA haiglates. Kaebuse väitel sai haigekassa sõlmida Nova Vitaga RRlepingu perioodile 1.04.2014-31.3.2015 maksmimaalselt 180 ravijuhule ning otsusega võtakse kaebajalt võimalus osutada teenust suuremas mahus kui 180 ravijuhtu ilma ühegi põhjenduseta.Kohus juhib siinkohal tähelepanu et kaebaja esitas 27.01.2014 taotluse RRlepingu sõlmimiseks viljatusravi erialal 359 ravijuhu, mitte aga 180 ravijuhu ulatuses, seega kinnitab kaebaja käitumine vastupidist kaebuses toodule.

Vastustaja ja kolmandad isikud on põhjendatult juhtinud tähelepanu, et Otsus nr 24 otsust HVA- haiglatega RRLepingu sõlmimisest ei sisalda. Samas , arvestades , et EHK halduspraktika ravi rahastamise lepingute sõlmimisel on kahetasandiline, sealjuures esimesel tasandil sõlmitakse RRLepingud HVA haiglatega ning teise etapina kuulutab EHK välja valiku ja sõlmib RRLepingud HVA- väliste tervishoiuteenuse osutajatega, tuleb nõustuda valiku väljakuulutamise ja selle mahtude seotust HVA-haiglatega sõlmitud RRLepingute mahust.

51.Viljatusravi erialal valikule 359 ravijuhu kinnitamisel Otsuse nr 24 lisaga 3, mil haigekassa eelarve oli kinnitamata ning haldusleping sotsialministeeriumiga ülevõetavate kohustuste mahu kohta sõlmimata , lähtus haigekassa viljatusravi ravijuhtude rahastamise planeerimisel konservatiivsest arvestusest, pidades sealjuures silmas nii eelarve koostamise piiranguid kui ka prognoositavat kulude ülekaalu . Haigekassa selgituste kohaselt oli otsustamisel oluliseks kindlustatute käitumise prognoos, et viljatusravi saanud eelistavad sünnitada samas raviasutuses. Sealjuures viljatusravi teenust osutavates HVA-haiglates võetakse vastu ( ka kõrge riskiga) sünnitusi , samuti oli teada asjaolu, et AS-i Kliinik Elite sünnitusabi teenuse leping 2014.a. lõppeb. Eeltoodut arvestades ning pidades silmas HVA-s nimetamata tervishoiuteenuse osutajatega 2013.a. sõlmitud RRLepingute viljatusravi ravijuhtude arvu pidas haigekassa vajalikuks vähendada HVA-s nimetamata tervishoiuteenuse osutajatega RRlepingute viljatusravi ravijuhtude mahtu. Otsuse nr 24 põhjendustes p-s1.5. on esitatud kriteeriumid, millest valiku mahu ja teenuse osutamise kohtade määramisel lähtutakse. Kohtuistungil andsid vande all ütlusi vastustaja ametnikud, kelle ütlused samuti tõendasid, millistest kaalutlustest Otsuse nr 24 tegemisel lähtuti. Kohus leiab, et kohtumenetluses esiletoodud kaalutlused on asjakohased . Vastustaja on põhjendatult juhtinud tähelepanu asjaolule, et kui 2014.a. keskel osutus võimalikuks rahastada täiendavaid viljatusravi ravijuhte, siis vaatamata HVA-haiglate võimekusele, eraldati 176 täiendavat ravijuhtu siiski kaebajale.

52. RaKS § 36 lg-d 1, 2 ja 5 koostoimes teiste tervishoiuvaldkonda reguleerivate sätetega annavad haigekassale õiguse eelistada RRlepingute sõlmimisel HVA haiglaid. RRLepingute sõlmimine on osa ravikindlustussüsteemi toimimisest ja selle lähtealuseks on RaKS § 2 lg 2. Ravikindlustus põhineb kindlustatud isikute solidaarsusel ja piiratud omaosalusel ning lähtub kindlustatud isikute vajadustele vastavate teenuste osutamise, ravi piirkondliku võrdse kättesaadavuse ja ravikindlustusraha otstarbeka kasutamise põhimõttest. Otstarbekaks saab pidada maksumaksjate raha sellist kasutamist, kus HVA haiglatesse investeeritud raha ja ressursse ka kasutatakse, st eelistatakse HVA haiglaid.

Ravikindlustuse seaduse ja Eesti Haigekassa seaduse muutmise seaduse eelnõu (246 SE ja 196 SE II –I) seletuskirjast nähtuvalt „Haiglavõrgu arengukava on peamine tervishoiupoliitiline regulatsioonimeetod, millega tagatakse iseseisvate juriidilisest isikust haiglate tegevuse suunamine.Kuna tervishoid on investeeringumahukas majandusvaldkond ning ca 80 protsenti avalikest vahenditest suunatakse tervishoidu läbi Eesti Haigekassa, siis on vajalik suuri investeeringuid tegevatele isikutele tagada, et Eesti Haigekassa nendega lepingu sõlmib. Samal põhjusel on kehtestatud ka haiglavõrgu arengukava haiglatega sõlmitava lepingu minimaalseks tähtajaks 5 aastat.“.

Seega õigustab HVA haiglate eelistamist ka riigieelarveliste investeeringute tegemise kohustus. Vastustaja on põhjendatult rõhutanud, et justnimelt ravikindlustusraha otstarbeka kasutamise vajadus piiratud ressursside tingimustes on üks olulisest teguritest , mis tingib HVA eelistamise. Riigil on kohustus tagada PS §-st 28 tulenev õigus tervise kaitsele ning HVA haiglate jätkusuutlikkuse tagamine, millise asjaolu on seadnud muuseas eesmärgiks „Eesti haiglavõrgu arengukava 2002“ ja millisele vajadusele on juhtinud tähelepanu Riigikontroll 2010.a. aruandes, on otseselt seotud tervishoiupoliitikaga, mis on suunatud RaKS § 2 lg 2 eesmärkide täitmisele ning finantseerimisele.

Eespoolviidatud Ravikindlustuse seaduse ja Eesti Haigekassa seaduse muutmise seaduse eelnõu (246 SE ja 196 SE II –I) menetlemisel on sotsiaalkomisjoni ettepanekul ( 02.06.2008 komisjoni istung, muudatusettepanekud) jäetud eelnõust välja RaKS § 36 muudatus, põhjendades seisukohta järgmiselt: Tervishoiuteenuse osutajate võrdseks kohtlemiseks viib Eesti Haigekassa läbi tervishoiuteenuse osutajate valiku. Valik kuulutatakse välja nendes piirkondades ja ainult nendel erialadel, mida ei kata vajalikus ulatuses haiglavõrgu arengukava haiglad.

Valikul selgitatakse välja kriteeriumidele kõige paremini vastavad tervishoiuteenuse osutajad, kellega sõlmitakse ravi rahastamise lepingud vähemalt kolmeks aastaks. Kui valiku võitnud tervishoiuteenuse osutaja suudab pakkuda kogu selles piirkonnas valikule pandud vastava eriala ravijuhtude arvu ravijuhte, siis valikul teiseks jäänud tervishoiuteenuse osutajaga ravi rahastamise lepingut ei sõlmita.

Ülaltoodu kinnitab seadusandja tahet arengukava haiglate eelistamiseks, mis omakorda kinnitab vastustaja poolt RaKS § 36 lg 5 õigesti tõlgendamist. Kaebuse väidet, et HVA haiglatele kõikide nende poolt soovitud ravijuhtude andmine ei ole põhjendatud investeeringute tegemise vajadusega, sealjuures tugineb kaebaja Rakvere haigla (HVA haigla) ja Tapa Haigla( eratervishoiuteenuse osutaja) vahel sõlmitud tervishoiuteenuse osutamise allhanke lepingule , samuti on viidatud ITKH ja PERH vastustele ( 3-14-332, III kd, tl 22-31), kohus põhjendatuks ei pea. Kohtu hinnangul ei ole esitatud allhanke leping asjakohane ning ei anna alust arvata viljatusravi teenuse osutamist allhanke korras. Samas nõustub kohus vastustajaga selles, et RRLepingutega allhanke korras teenust sisse osta keelatud ei ole ning asjaolu, et HVA haiglad ostavad tulenevalt spetsialiseerumisest mitmeid n.ö.tugiteenuseid, mille osutamiseks eraldi RRLepinguid ei sõlmita, aitab kaasa ravikindlustusraha otstarbekale kasutamisele ja kvaliteedi tagamisele.

53 Kohus nõustub vastustajaga, et haigekassa ei ole eiranud Riigikohtu 29.11.2012 otsuses ( p 22) toodud juhist. Otsuse nr 24 tegemisel on tehtud RakS § 36 lg 4 kriteeriumitest eelvalik, seejärel aga on rakendatud esitatud taotluste hindamisel ülejäänud kriteeriume., jättes välja kriteeriumid, mida kehtestatud ei ole. RaKS § 36 ei kohusta vastustajat RRLepingute sõlmimisel HVA haiglatega lähtuma RaKS § 36 lg 4 sätestatud asjaoludest. RRLepingute sõlmimist arengukavas nimetamata haiglatega reguleerib RaKS § 36 lg 4.1, mis viitab RaKS §

36 lg 4 nimetatud asjaoludega arvestamisele. Samas ei ole RaKS § 36 lg 5 ega arengukava §

1 lg 2 viidet RaKS § 36 lg-le 4. Seega ei tulene õigusaktidest haigekassale kohustust järgida HVA haiglatega ravi rahastamise lepingute sõlmimisele eelnevas menetluses RaKS § 36 lg 4 sätestatud kriteeriume, samas kui HVA-välise tervishoiuteenuse osutajaga ravi rahastamise lepingu sõlmimisele eelnevas menetluses tuleb vastustajal arvestada RaKS § 36 lg 4 sätestatud asjaolusid. Eeltoodust tuleneb omakorda , et HVA haiglate ja HVA-väliste tervishoiuteenuste osutajatega ravi rahastamise lepingute sõlmimine toimub erinevates menetlustes. Ülalviidatud Riigikontrolli 2010.a. aruandest „Haiglavõrgu jätkusuutlikkus. Kas riik on, arvestades rahvaarvu, tervishoiuteenuseid, tervishoiutöötajaid ja raha, suutnud kujundada optimaalse ja jätkusuutliku haiglavõrgu?“nähtuvalt on Riigikontroll leidnud, et arengukavasse kuulumine peaks tagama haigla jaoks kindlates piirides ostetava teenustemahu, vastupidisel juhul on ohus arengukavahaiglate rahaline jätkusuutlikkus .

54.Ülaltoodust tulenevalt on ka põhjendamatu kaebuse väide kaebaja ebavõrdsest kohtlemisest . Võrdsuspõhiõigus on piiratav igal põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel. Erinevate gruppide erinev kohtlemine ei vii võrdsuspõhiõiguse rikkumiseni, kui selleks on olemas mõistlik põhjus. Kohus on esitanud eespool põhjendused, mille kohaselt ei ole olnud seadusandja eesmärgiks ravi rahastamise lepingute sõlmimine HVA haiglate ja HVA- väliste tervishoiuteenuste osutajatega ühetaolises menetluses. HVA-sse kuulumine on TTKS ja Vabariigi Valitsuse määruse ( haiglavõrgu arengukava) tasandil tehtud eelistamine ning EHK- l on seaduslik alus sõlmida RRlepinguid eelisjärjekorras HVA haiglatega.

55.Kaebuse väitel on HVA haiglatega RRLepingute sõlmimine vastuolus ELTL art 107 lg 1 sätestatud Euroopa Liidu riigiabi põhimõtetega või ELTL art 106 lg-ga 1. Kaebaja leiab, et ELTL art 107 lg 1 mõttes annab haigekassa riigi ressurssidest ITKH-le ja LTKH-le abi ning antav riigiabi kahjustab kahjustab konkurentsi. Kohus kaebuse eeltoodud väiteid põhjendatuks ei pea.

Konkurentsiseaduse (KonkS) § 30 lg 1 kohaselt loetakse riigiabiks Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõikes 1 sätestatud abi. Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artikkel

107 lg 1 sätestab“Kui aluslepingutes ei ole sätestatud teisiti, on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi ,soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, ühisturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikide vahelist kaubandust.“.

Euroopa Kohus on 24.07.2003 kohtuotsuses nr C-280/00 ( Altmarki kohtuotsus)leidnud, et majanduslik eelis puudub, kui riigi poolt vahendite eraldamist või võimaldamist saab käsitleda abi saavale ettevõtjale makstava kompensatsioonina üldist huvi pakkuvate teenuste osutamise eest.Sealjuures peavad nimetatud erandi kehtimiseks olema täidetud kõik alljärgnevad neli kriteeriumi: 1) abi saav ettevõtja peab olema reaalselt vastutav avaliku teenindamise kohustuse täitmise eest ja see kohustus peab olema täpselt määratletud; 2)hüvitise väljaarvutamise parameetrid tuleb eelnevalt objektiivsel ja läbipaistval viisil kindlaks määrata, 3)hüvitis ei tohi olla suurem, kui on vajalik avaliku teenindamise kohustuse täitmisest tulenevate kulude täielikuks või osaliseks katmiseks, arvestades selle kohustuse täitmisega seotud tulu ja mõistlikku kasumit; 4)kui avaliku teenindamise kohustust täitvat ettevõtjat ei valitud konkreetsel juhul avalikus hankemenetluses, mis võimaldab välja valida kandidaadi, kes suudab üldsusele asjassepuutuvaid teenuseid osutada kõige odavamalt, peab sobiva hüvitise tase olema kindlaks määratud selliste kulude analüüsi alusel, mida keskmise suurusega, hästi korraldatud juhtimise ja asjassepuutuva avaliku teenindamise nõudluse rahuldamiseks vajalike sobivate transpordivahenditega varustatud ettevõtja oleks nende kohustuste täitmiseks kandnud, arvestades nende kohustuste täitmisega seotud tulusid ja mõistlikku kasumit.

Üldkohtu otsusest kohtuasjas T-289/03 (BUPA and Others v Comission) tuleneb, et üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise erilist laadi arvestades tuleb Altmarki kohtuotsuse kohaldamisel olla paindlik, lähtudes seal määratletud tingimuste mõttest ja eesmärgist, Üldkohtu 7.11.2012 otsuses T-137/10 (CBI kohtuasjas) on märgitud, et ehkki Altmarki kohtuotsuses kehtestatud tingimused kehtivad erisusteta kõigi majandussektorite suhtes, tuleb nende kohaldamisel arvesse võtta asjaomase sektori eripära (p.85) . Samas kohtuasjas märkis Üldkohus eeltoodu jätkuna, et kriteeriumeid, mis Euroopa Kohus tõi esile Altmarki kohtuotsuses seoses veotegevusega, mis kujutab endast vaieldamatult konkurentsile avatud majandustegevust, ei saa sama rangelt kohaldada haiglaravi sektori suhtes, kus ei esine tingimata konkurentsi ning millel puudub selline kommertsaspekt (p.89) . Üldkohus leidis käsitletava kohtulahendi p-s 92, et haiglaravi sektoris tuleb arvestada kohustusega võtta arvesse liikmesriikide vastutust oma tervishoiupoliitika määratlemisel, tervishoiuteenuste ning arstiabi korraldamisel ja kättesaadavaks muutmisel. Eeltooduga seonduvalt on asjakohane ka vastustaja viide sama kohtuasja p-s 93 toodule ning tehtud järeldusele, et riigil on õigus HVA haiglate suhtes kehtestada eritingimusi ning panna eeliskorras neile teatud õiguste ja kohustuste täitmine ning iseenesest ei ole sellise käitumise korral tegemist majandusliku eelisega.

Kohus märgib, et üldist majandushuvi pakkuvale teenusele ei kohaldu riigiabi reeglid juhul, kui täidetud on kõik Altmarki kriteeriumid. Kohus nõustub vastustajaga, et kõik Altmarki kriteeriumid on täidetud, mistõttu ei ole tegemist riigiabiga ning HVA haiglate eelistamine on kooskõlas konkurentsiõigusega.

56.Komisjoni talituste töödokumendis „Juhend Euroopa Liidu riigiabi, riigihanke ja siseturu eeskirjade kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvate teenuste, eelkõige üdist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste suhtes(Juhend) (Brüssel, 29.04.2013, SWD ( 2013) 53 final/2) on selgitatud (p.2, lk 22 jj) , et üldist majandushuvi pakkuva teenuse mõistet on kasutatud ELTL artiklis 14 ja artikli 106 lõikes 2 ning ELTL protokollis nr 26, kuid seda ei ole määratletud ELTL-is ega teiseses õiguses. Komisjon on oma kvaliteediraamistikus täpsustanud, et üldist majandushuvi pakkuv teenus on majandustegevus, millega luuakse sellist üldist avalikku hüve, mida ilma avaliku sektori sekkumiseta turul ei pakutaks (või kui pakutaks, siis oleksid selle puhul teenuse objektiivne kvaliteet, ohutus ja hinnatase ning võrdse kohtlemise ja üldise kättesaadavuse põhimõtte rakendamise määr erinevad). Avaliku teenuse osutamise kohustus tekib ülesande andmisel üldhuvi kriteeriumi alusel ning sellega tagatakse ülesande täitmist võimaldavad tingimused..Samuti on Juhendis selgitatud, et üldist majandushuvi pakkuva teenuse mõiste ulatus ja sisu liikmesriigiti võib olla väga erinev ning Euroopa Liidu õiguses ei ole sätestatud kohustust liigitada ametlikult teatav ülesanne või teenus üldist majandushuvi pakkuvaks teenuseks, välja arvatud juhul, kui selline kohustus tuleneb Euroopa Liidu õigusaktidest (nt postivõi telekommunikatsiooni valdkonna üldteenuse puhul). Samas on ka selgitatud, et kui üldist majandushuvi pakkuva teenuse sisu – st avaliku teenindamise kohustus

– on selgelt kindlaks määratud, siis ei pea asjaomast teenust määratlema üldist majandushuvi pakkuva teenusena. Euroopa Kohtu praktika ( T-17/02 p.216, T-298/03 p.166, 169) kinnitab,et üldist majandushuvi pakkuva teenuse määratlemisel on liikmesriikidel ulatuslik kaalutlusruum.

57.Tervishoiuteenused on avalikuks teenuseks, mille osutamine on reguleeritud tervishoiuteenuste korraldamise seaduses, sealjuures on haigekassa tervishoiuteenuste loetelus määratud kindlaks teenused, millele haigekassa pakub hüvitist. Loetellu kuuluvate teenuste jm. tegevuste eest võtab haigekassa patsiendilt üle tasu maksmise kohustuse . RaKS § 31 lg 1 sätestab kriteeriumid, mida arvestatakse teenuse tervishoiuteenuste loetellu kandmisel , sealhulgas näeb viidatud lõike p 3 ühe kriteeriumina ette tervishoiuteenuse vajalikkust ühiskonnale ja kooskõla riigi tervishoiupoliitikaga. Tervishoiuteenuse nimetatud loetellu kandmisega toimub tema lugemine õigusakti alusel üldist majandushuvi pakkuvaks teenuseks. Nagu kohus on eespool juba märkinud, võtab haigekassa tulenevalt RaKS § 29 lg 1 kindlustatud isikult üle tasu maksmise kohustuse nende tervishoiuteenuste eest, mis on kantud haigekassa tervishoiuteenuste loetellu ja on osutatud meditsiinilistel näidustustel. Eeltooduga on täidetud Altmarki esimene kriteerium RRLepingu sõlmimisel.

58.Altmarki teine kriteerium sätestab nõude hüvitise arvutamise aluseks olevate eelnevalt kindlaks määratud parameetrite olemasoluks ning kohtu hinnangul on RRLepingu sõlmimisel ka teine Altmarki kriteerium täidetud. Vastavalt RaKS § 35 lg 1 võtab haigekassa ravi rahastamise lepinguga kindlustatud isikult üle kohustuse maksta tasu tervishoiuteenuse osutamise eest vastavalt lepingus ja õigusaktides sätestatud tingimustele. Seega õigus ja kohustus pakkuda tervishoiuteenust kui üldist majandushuvi pakkuvat teenust antakse isikule, sõlmides temaga RaKS § 36 lg 1 alusel ravi rahastamise lepingu. RaKS § 37 määrab detailselt, millised tingimused tuleb lepingus sätestada.. Tervishoiuteenuse osutamise kohustus kui avaliku teenuse osutamise kohustus ja sellega seonduvad tingimused on kindlaks määratud RaKS-s,TTKS-is, haiglavõrgu arengukavas, Haigekassa tervishoiuteenuste loetelus, Vabariigi Valitsuse 24. septembri 2002 määruses nr

301 „Eesti Haigekassa tervishoiuteenuste loetelu muutmise kriteeriumid ning nende hindamise tingimused ja kord“ („Tervishoiuteenuse Hindamise Kord“), sotsiaalministri 19. jaanuari 2007 määruses nr 9 „Kindlustatud isikult tasu maksmise kohustuse Eesti Haigekassa poolt ülevõtmise kord ja tervishoiuteenuse osutajatele makstava tasu arvutamise metoodika” („Tasu arvestamise metoodika”) , aga samuti vastava HVA haiglaga tervishoiuteenuse osas sõlmitud ravi rahastamise lepinguga. Sealjuures RRlepingu alusel osutatavale teenusele vastav hüvitis lähtub Vabariigi Valitsuse 27.12.2013 määrusega nr 188 „Eesti Haigekassa tervishoiuteenuste loetelu“ kehtestatud tervishoiuteenuste piirhindadest ( alates 01.01.2015 Vabariigi Valitsuse määrus nr 194) Lisaks tuleneb Euroopa kohtu praktikast ( T-137/10 CBI , p-d 191 ja 192) et liikmesriigil on ulatuslik kaalutlusruum mitte üksnes üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamise ülesande määratlemisel, vaid ka üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamisega seonduvate kulude eest makstava hüvitise kindlaksmääramisel. Liikmesriigi seadusandjal ei ole keeldu jätta siseriiklikele ametiasutustele teatav kaalutlusruum üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamise ülesande täitmisel tekkivate kulude eest makstava hüvitise kindlaksmääramisel. Nimetatud kriteerium jätab liikmesriikidele vabad käed selle täitmise tagamiseks kasutatavate praktiliste meetodite valikul, kui need hüvitise kindlaksmääramise meetodid on objektiivsed ja läbipaistvad.

59.Altmarki kolmas kriteerium nõuab ülemäärase hüvitise maksmise vältimist võimaldavate tingimuste olemasolu ja ülemäärase hüvitamise puudumist. RaKS § 31 lg 1 p 2 kohaselt lähtutakse tervishoiuteenuste loetelu koostamisel muuhulgas tervishoiuteenuse kulutõhususest. Vabariigi Valitsuse 24. septembri 2002 määrus nr 301 „Eesti Haigekassa tervishoiuteenuste loetelu muutmise kriteeriumid ning nende hindamise tingimused ja kord“ 7. peatükk määratleb detailselt tervishoiuteenuste tasustamise korra ning peamiseks aluseks tasu määra kindlaks määramisele on nn tegevuspõhine kuluarvestuse metoodika ,kus tasu määrad määratakse kindlaks konkreetselt kulude põhjal. Seega määratakse tervishoiuteenustele kehtestatavad piirhinnad kindlaks vastavalt reaalselt vajalikele kuludele, mis tagab selle, et tasu ei ole ülemäärane ning võimaldab vaid mõistlikku tulukust.Ülaltoodust tulenevalt on täidetud ka Altmarki kolmanda kriteeriumi nõuded .

60.Altmarki neljanda kriteeriumi nõude kohaselt kui avaliku teenuse osutamise kohustust täitvat ettevõtjat ei ole valitud riigihankemenetluse raames, mis võimaldaks valida välja pakkuja, kes suudab nimetatud teenuseid osutada ühiskonnale madalaimate kuludega, tuleb vajaliku hüvitise määramiseks analüüsida kulusid, mida kannaks nimetatud kohustuste täitmisel ettevõtja, mida juhitakse nõuetekohaselt ja millel on vajalikud vahendid. Kuivõrd Altmarki neljas kriteerium ei nõua hüvitise suuruse määramist konkursiga, siis on osundatud kriteeriumi eesmärgiks, et üldist majandushuvi pakkuva teenuse hinda ei määrataks konkreetse teenuse osutaja kulude põhjal ning et kulud ei oleks kogukonnale ebamõistlikult suured. Kuivõrd tervishoiuteenuste loetelu koostamisel arvestatakse muuhulgas tervishoiuteenuse kulutõhususega tulenevalt RaKS § 31 lg 1 p 2 ning piirmäärade kehtestamine toimub väga detailse ning spetsiifilise kuludel põhineva menetluse tulemina, mis ei lähtu konkreetse teenuse osutaja kuludest, vaid vastava tegevuse keskmistest kuludest, on sellega ka tagatud, et piirhinna kehtestamisel ei võeta aluseks ebatõhusa ettevõtja suuri kulusid. Seega leiab kohus, et teenuste piirhinna kehtestamine vastavalt vajalikele kuludele ning eespoolloetletud õigusaktidega tagab selle, et tegemist ei ole ülemäärase tasuga.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Haigekassa poolt HVA haiglatega tervishoiuteenuse osas RRlepingute sõlmimise ja HVA haiglatele tasu maksmise puhul ei ole tegemist majandusliku eelisega ega ka riigiabiga, täidetud on kõik Altmarki kriteeriumid.

Konkurentsiameti 21.04.2014 kirjast 21.04.2014 nr 5.1-1/11-0191-043 ei tulene, et HVA haiglatega eelisjärjekorras RRLepingute sõlmimine on vastuolus ELTL art 107 lg 1 sätestatud Euroopa riigiabi põhimõtetega.

61.Kaebuse käsitlus, mille kohaselt Altmarki kriteeriume ei ole võimalik sisustama asuda ilma Euroopa Komisjoni 20.12.2011 otsuseta „Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 106 lõike 2 kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid osutavatele ettevõtjatele avalike teenuste eest makstava hüvitisena antava riigiabi suhtes“, on ekslik.. Komisjoni viidatud otsusest tulenevalt kuulub see kohaldamisele juhul, kui eelnevalt on nimelt Altmarki kriteeriumitele tuginevalt tuvastatud, et tegemist on riigiabiga, s.o. kui täitmata on vähemalt üks Altmarki kriteeriumitest. Käsitletava otsuse preambuli p.4 on viitega Altmarki kohtuotsusele märgitud, et avalike teenuste osutamiseks antavat hüvitist ei loeta riigiabiks aluslepingu artikli 107 tähenduses, kui on korraga täidetud neli tingimust ning on loetletud osundatud tingimused. Preambuli p 5 sätestatab:“ Kui kõnealused tingimused ei ole täidetud ning kui aluslepingu artikli 107 lõike 1 kohaldatavuse tingimused on täidetud, on avalike teenuste eest makstav hüvitis riigiabi, mis on hõlmatud aluslepingu artiklitega 93, 106, 107 ja 108.“ Komisjoni otsuses sätestatakse otsuse artiklist 1 nähtuvalt tingimused ,mille alusel üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid osutavatele ettevõtjatele avalike teenuste eest makstava hüvitisena antavat riigiabi käsitatakse automaatselt siseturuga kokkusobivana ja mille alusel vabastatakse vastav riigiabi ELTL-is sätestatud teavitamiskohustusest ( art 108 lg 3). Otsuse artikli 2 lg-st 1 tuleneb, et otsust kohaldatakse avalike teenuste eest hüvitisena antava riigiabi suhtes. Kuivõrd käesoleval juhul on täidetud kõik Altmarki kriteeriumid ja tegemist ei ole riigiabiga, ei asu kohus Komisjoni käsitletava otsuse alusel kontrollima, kas tingimused, mille alusel loetakse riigiabi ühisturuga kokkusobivaks, on täidetud.

62.Kaebuse väitel paneb haigekassa HVA-haiglate eelistamisega siseriiklikud eratervishoiuteenuse osutajad ebavõrdsesse olukorda võrreldes teiste liikmesriikide tervishoiuteenuse osutajatega, kaebaja viitab sealjuures Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 9.03.2011 direktiivile 2011/24 EL patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius. Vastustaja on põhjendatult viidanud kõnealuse direktiivi art 1 lg 4 sätestatule, millest tulenevalt ei mõjuta direktiiv liikmesriigi õigusnorme, mis on seotud tervishoiuteenuste korraldamise ja rahastamisega olukordades, mis ei ole seotud piiriüleste tervishoiuteenustega. Seetõttu on ka põhjendamatud kaebuse väited ebavõrdsest kohtlemisest teiste liikmesriikide tervishoiuteenuste osutajatega võrreldes .

63.Kohustamiskaebus lähtub tühistamiskaebusega samadest asjaoludest. Kaebaja nõue 08.01.2014 otsuse osaliseks tühistamiseks ja nõue kohustada EHK-i viivitamata viljatusravi osas RRlepingute sõlmimiseks valik välja kuulutama on omavahel seotud, mida märgib ka kaebaja. Kuivõrd rahuldamata jääb tühistamisnõue, ei kuulu rahuldamisele ka kohustamisnõue.

64.Kaebaja taotleb 08.01.2014 otsuse tühistamist osas, millega kavatsetakse kavandada embrüo siirdamise ja kehavälise viljastamise (IVF) ravijuhu keskmist maksumust ja täpsustada embrüo siirdamise ja kehavälise viljastamise ravijuhu keskmist maksmust valiku taotluste menetlemise käigus . Kohus nõustub vastustajaga selles, et viide ravijuhu keskmisele maksmusele ei ole 08.01.2014 otsuse nr 24 resolutsiooni osaks, viimatinimetatud osas ühtki otsustust seoses ravijuhu keskmise maksmusega ei sisaldu. Kaebuse väitel on otsus nr 24 käsitletavas osas õigusvastane selle põhjendamatuse tõttu, samuti ei nähtu otsusest õiguslikku alust. Kaebuse esitaja leiab, et kindlustatud isikult haigekassa poolt tasu maksmise kohustuse ülevõtmise korral peab haigekassa tasuma tervishoiuteenuse osutajale loetelus sätestatud piirhinna. Kohus leiab, et otsuse nr 24 kirjeldavas osas viide ravijuhu keskmise maksmuse kavandamisele ei too kaasa otsuse õigusvastasust. Nagu kaebuse esitajale on selgitatud ka vaideotsuses ( ( 3-14-50550, tl 56 pöördel-59 pöördel), mille põhjendustega nõustudes ei pea kohus nende siinkohal kordamist vajalikuks, tuleneb ravijuhu keskmise maksmuse arvestamise õiguslik alus RaKS § 37 p-dest 2 ja 4, mille kohaselt on haigekassal kohustus leppida RRLepingus kokku kindlustatud isikutelt haigekassa poolt ülevõetavate kohustuste kogusummas ja osutatavate tervishoiuteenuste miinimummahus.

65. Seoses kaebuse nõudega 12.02.2014 ja 21.02.2014 ärakuulamisel vastuvõetud otsuste „Tervishoiuteenuse osutaja poolt eriarstiabi lepingupartnerite 2014.a. valikule esitatud taotluste hindamise tulemused“ kui eelhaldusaktide osalise õigusvastasuse tuvastamiseks märgib kohus, et asjas esitatud dokumentidest nähtuvalt ( 3-14-50550 I kd, tl 46 ja tl 48) on tegemist haldusmenetluses kaebuse esitaja suulises vormis aset leidnud ärakuulamise (HMS § 40 lg 1) kohta koostatud protokollidega. Menetlusosalise ärakuulamine on menetlustoiminguks, mille vaidlustamisele on sätestatud HKMS § 45 lg 3 kaebeõiguse piirangud. Puudub vaidlus selles, et kaebuse esitamise ajaks 2014 aprillis oli EHK juhatus 27.03.2014 vastu võtnud otsuse nr 139 „Eesti haigekassa Harju osakonna läbiviidud eriarstiabi tervishoiuteenuse osutajate valiku tulemuste kinnitamine“, mille lisaga 1 kinnitati valiku tulemused ja lisaga 2 taotluste ( võttes sealjuures arvesse ka ärakuulamisel saadud teavet) hindamistabelid. Ülaltoodust tulenevalt menetlustoimingute vaidlustamine antud juhul lubatav ei ole, samas on alternatiivsena kahele eelmisele taotlusele esitatud nõue tuvastada EHK juhatuse 27.03.2014 otsuse nr 139 õigusvastasus osas, millega AS-le Nova Vita Kliinik anti RaKS § 36 lg 4 p 2 asjaolude hindamisel kahes kategoorias( punktide 2.1.1. ja 3.1. hindamisel ) 0 punkti.

66.Kaebuse esitajale on määratud Aluste p.3.1. hindamisel 0 punkti, kuna kaebaja ei ole esitanud taotlust päevaravi eriarstiabi lepingule.Kaebuse väitel ei ole nimetatud asjaolu viljatusravi teenuse osutamisel põhjendatud ja vajalik, mistõttu tulnuks kaebajale anda maksimumpunktid ja otsus on õigusvastane. Vastavalt RaKS § 36 lg 4 p-le 2 on teenuse osutamise kvaliteet ja tingimused üheks asjaoluks, mida ravi rahastamise lepingu sõlmimisel arvestatakse. Ka Aluste p.3.1 sõnastusest tuleneb, et muu sama eriala päevaravi teenuse osutamiseks RRLepingu taotlemine on osaks teenuste osutamise kvaliteedist ja tingimustest. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et kaebuse esitajal oli tegevusluba günekoloogia ja päevakirurgia teenuste osutamiseks. Kaebaja on haldusmenetluses ärakuulamisel väitnud, et viljatusravi on oma olemuselt päevakirurgia, samuti on kaebuses toonud esile, et viljatusravi kompleksteenusena sisaldab päevakirurgia teenust seoses embrüo siirdamisega ja peab põhjendamatuks veel teise täiendava taotluse esitamist päevaravi eriarstiabi lepingu sõlmimiseks. Kaebuse esitaja oli teadlik sellest, et päevakirurgia teenuse osas RRLepingu taotlemata jätmisel saab taotleja vastavas hindamise kategoorias 0 punkti (3-14-50550 I kd, tl 48). Vaidlustatud otsuses nr 139 on esitatud põhjendused, miks RaKS § 36 lg 4 p 2 hindamisel on kaebajale antud 0 punkti. Haigekassa on ka selgitanud, et günekoloogilise päevaravi olemasolu annab taotlejatele lisapunkte ambulatoorse viljatusravi ( mis on ambulatoorse günekoloogia eriala teenuseks) pakkumisel kvaliteedi kriteeriumina, sest haigekassa eeldab, et kui raviasutus osutab kohapeal ka päevaravi kui sisuliselt keerukamat ravitegevust, võib eeldada suhteliselt lihtsama ambulatoorse töö ( ambulatoorse viljatusravi) tagatud kvaliteeti.

Samuti leiab kaebaja, et Aluste p.2.1.1 hindamisel tulnuks õiguspärase otsuse tegemisel kaebajale anda maksimumpunktid, s.o.10 punkti. Aluste p.2.1.1. kohaselt hinnatakse kõigi taotluste menetlemisel lepingu sõlmimise üle otsustamisel RaKS § 36 lg 4 p 3 sätestatud asjaolu – teenuse hind. Aluste käsitletavast punktist nähtub, et piirhinnast madalamat hinda pakkudes antakse taotlejale kõrgemad punktid. Seoses piirhinnale koefitsiendi pakkumata jätmisega märgib kohus lisaks, et teenuse hind on üheks kriteeriumiks, mida haigekassa võtab arvesse RRLepingu sõlmimiseks esitatud taotluste hindamisel. RaKS § 30 lg 1 kohaselt kehtestab Vabariigi Valitsus tervishoiuteenuste loetelu, kuhu kantakse ka tervishoiuteenuse piirhind. Õige on, et tervishoiuteenuse osutajal ei ole kohustust piirhinnast madalama hinna pakkumiseks, kuid ravikindlustusrahade otstarbeka kasumise põhimõttega on kooskõlas piirhinnast madalama hinna pakkujale kõrgemate punktide andmine.

Kaebuse esitajale oli teada, et Aluseid kohaldatakse kõigi taotlejate suhtes ühesuguselt, samuti olid talle teada Alustes ettenähtud kriteeriumid ning Alustele on viidatud Otsuses nr 139. Kaebajale oli kättesaadavad Otsuse nr 139 lisa 1 ( eriarstiabi tervishoiuteenuse osutajate valiku tulemused ,mis sisaldavad ka selgitusi pingerea kujunemise kohta , 3-14-50550 I kd tl 87-130) ja lisa 2 (taotluste hindamise table,3-14-50550 I kd tl 131-135).Eeltoodust tulenevalt Otsust nr

139 motiveerimatuks pidada ei saa. Vaidlust ei saa olla selles, et Eesti Haigekassa seaduse § 12 lg 1 p 2.3 tulenevalt on haigekassa nõukogu pädevuses muu hulgas RaKS § 36 lõikes 4sätestatud asjaolude hindamise aluste kinnitamine ning Eesti Haigekassa seaduse § 12 lg 2 rõhutab, et sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud küsimuste otsustamine kuulub nõukogu ainupädevusse. Haigekassa on ka põhjendanud, millistel asjaoludel on peetud põhjendatuks kaalumisel halduseeskirjast lähtumist , kohtu hinnangul ei ole kaalumisel tehtud diskretsiooniviga. Eeltoodust tulenevalt ei kuulu rahuldamisele alternatiivne nõue 27.03.2014 otsuse nr 139 õigusvastasuse tuvastamiseks osas, millega kaebajale anti RaKS § 36 lg 4 p 2 asjaolude hindamisel kahe kriteeriumi osas 0 punkti.

Kohus ei pea põhjendatuks kaebuse väidet vastustaja käitumise vastuolulisusest, mis kaebuse kohaselt avaldub selles, et mõne kategooria hindamine on piisavalt oluline selleks, et jätta tegemata ettepanek 36 ravijuhu osas RRLepingu sõlmimiseks, samas piisavalt väheoluline, et võimaldada 144 ravijuhu osas RRLepingu sõlmimise ettepaneku tegemist. Viljatusravi erialal kuulutati Otsuse nr 24 lisa nr 3 kohaselt välja 359 ravijuhtu teenuse osutamise kohaga Eesti. Kliinik Elite AS sai kõige enam punkte, mistõttu tehti temale ettepanek sõlmida RRLeping vastavalt tema taotlusele kogu taotletud ravijuhtude ulatuses ning kaebuse esitaja kui Kliinik Elite AS-i järel järgmise punktisumma kogunu sai valikule kinnitatud juhtudest ülejäänud ravijuhtude teenindamiseks RRLepingu sõlmimise. Alustest tulenevalt juhul, kui kõige enam punkte saanud totleja vajadust väljakuulutatud ravijuhtude järele ära ei kata, tehakse katmata ravijuhtude osas etttepanek enam punkte saanud taotlejale. Kohus märgib siinkohal, et kuivõrd Otsusega nr 24 ei olnud ette nähtud Harju maakonna tervishoiuteenuse osutajatele viljatusravi erialal 180 ravijuhtu, on põhjendamatu kaebuse väide Kliinik Elite AS- le ettenähtust 36 ravijuhu rohkem andmist.

67.Kaebuse nõue Otsuse nr 139 õigusvastasuse tuvastamiseks osas, millega otsustati Harju maakonna teenuseosutajatele ettenähtud ravijuhtudest 36 ravijuhu osas teha RRLepingu sõlmimise ettepanek Tartu maakonna teenuseosutajatele on alusetu ning rahuldamisele ei kuulu. Otsusega nr 24 ei olnud Harju maakonna teenuseosutajatele ette nähtud viljatusravi erialal 180 ravijuhtu. Nagu kohus on eespool selgitanud, on viljatusravi teenuse osutamise kohad ja ravijuhud esitatud Otsuse nr 24 lisas 3„Hemodialüüsi, katarakti operatsioonide, endoproteesimise operatsioonide ja viljatusravi valiku kohad ja mahud ( 3-14-50550 II kd, tl 53), mille kohaselt on teenuse osutamise kohaks Eesti ning valikule pandud ravijuhtude arvuks

359. Kohus on eelmises punktis ka selgitanud, et Kliinik Elite AS sai kõige enam punkte, mistõttu tehti temale ettepanek sõlmida RRLeping vastavalt tema taotlusele kogu taotletud ravijuhtude ulatuses ning kaebuse esitaja kui Kliinik Elite AS-i järel järgmise punktisumma kogunu sai valikule kinnitatud juhtudest ülejäänud ravijuhtude teenindamiseks RRLepingu sõlmimise.

68. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lg 8 sätestab, et kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele.Kohtuotsus on tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Vastustaja ega kolmandad isikud ei ole taotlenud menetluskulu väljamõistmist kaebuse esitajalt. Eeltoodust tulenevalt menetluskulude jaotamise küsimust ei tõusetu ja kaebaja kanda jäävad tema enese menetluskulud.

/allkirjastatud digitaalselt/ Lea Kuuse kohtunik