2-14-2195/23 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. märts 2015 Tartu

Tsiviilasja number

2-14-2195

Tsiviilasi

A.Z. hagi Z.A. vastu elatise suurendamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

346,50 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 29. augusti 2014 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Z.A. i apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): Z.A. (isikukood XXX)

Vastustaja (hageja): A.Z. (isikukood XXX), seaduslik

esindaja I.L.

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 29. augusti 2014 otsus

menetluskulude jaotuse osas ja teha tühistatud osas uus

otsus, millega jätta maakohtus kantud menetluskulud Z.A.

i kanda.

2. Tühistada Viru Maakohtu 29. augusti 2014 otsus osas,

milles maakohus määras, et kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemine tuleb edasi lükata ning teha kohtuotsus

avalikult teatavaks Viru Maakohtu Narva kohtumaja

kantselei kaudu 29.08.2014 (maakohtu otsuse resolutsiooni

p 5).

3. Muus osas jätta Viru Maakohtu 29. augusti 2014 otsus

muutmata, kuid muuta maakohtu otsuse põhjendusi.

4. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Menetluskulude jaotus

Jätta

maakohtus

ja

ringkonnakohtus

kantud

menetluskulud Z.A. i kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.Z. (hageja) esitas 16. jaanuaril 2014 hagi Z.A. i (kostja) vastu elatise suurendamiseks.

Hagiavalduse kohaselt on 2009. aasta kohtuotsusega kostjalt välja mõistetud elatis summas 2 175

krooni (139,01 eurot). Vastavalt PKS §-le 96, § 100 lg-le 2 ja § 101 lg-dele 1 ja 2 tuleb kostjalt

välja mõista elatis summas 177,50 eurot, kui mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud

kuupalga alammäära.

2. Z.A. vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt saab elatise suuruse muutmist nõuda TsMS §

497 ja § 459 alusel. Lähtudes TsMS § 457 lg-st 1, § 432, § 371 lg p-st 4 ja § 428 lg 1 p-st 2

välistab ka elatise kohta tehtud kohtuotsus või –määrus samas asjas uue kohtusse pöördumise.

Riigikohus on leidnud, et kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmiseks on alust, kui

lapse vajadused ja/või vanema(te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks

olnud asjaoludega muutunud. Elatise suurendamist saab nõuda hagi esitamisest. Hageja ei ole välja

toonud elatise suuruse muutmise aluseks olevaid asjaolusid, st kas ja kuidas on hageja vajadused,

hageja seadusliku esindaja ja kostja varaline seisund võrreldes kompromissi kinnitamise ajaga

muutunud.

3. Hageja selgitas 17. veebruari 2014 menetlusdokumendis, et 2009. aastal moodustas 139 eurot

poole miinimumpalgast. Perioodil 2008-2014 on elu muutunud kallimaks ning on toimunud

hinnatõus. Sellega seoses suurendas riik miinimumpalka summani 355 eurot kuus. Elatis tuleks

suurendada summani 177,50 eurot kuus selleks, et lapse elukvaliteet ei halveneks. Hageja soovib

elatise suurendamist alates hagi esitamisest.

MAAKOHTU LAHEND

4. Viru Maakohus tegi 29. augustil 2014 otsuse, millega rahuldas hagi ning muutis Viru Maakohtu

20. aprilli 2009 määrusega tsiviilasjas nr 2-08-80385 kindlaksmääratud elatise suurust, mõistis

välja Z.A. ilt A.Z. i kasuks elatise summas 177,50 eurot (kuid mitte vähem kui PKS § 101 lg-s 1

sätestatud alammääras) alates 16. jaanuarist 2014 kuni A.Z. i täisealiseks saamiseni, s.o 27. maini

2017. Maakohus määras, et kohtuotsuse täitmisel tuleb arvestada Z.A. i poolt alates 16. jaanuarist

2014 kuni kohtuotsuse jõustumiseni A.Z. i ülalpidamiseks elatisena makstud summasid.

Maakohus määras, et kohtuotsuse avalikult teatavakstegemine tuleb edasi lükata ning teha

kohtuotsus avalikult teatavaks Viru Maakohtu Narva kohtumaja kantselei kaudu 29. augustil 2014.

Maakohus jättis menetluskulud Z.A. i ning A.Z. i ja tema seadusliku esindaja I.L. i endi kanda.

Maakohtu põhjenduste kohaselt tugines maakohus PKS § 101 lg-le 1, §-le 96, § 97 lg-le 1, § 99

lg-dele 1 ja 2, samuti Riigikohtu lahenditele nr 3-2-1-108-07, 3-2-1-57-04, 3-2-1-121-04. Kohus

luges tuvastataks, et kostja maksab alaealise lapse ülalpidamiseks elatist 139 eurot kuus, kuna

selline oli vanemate vaheline kokkulepe, mis kinnitati kohtuliku kompromissiga. Suuremat elatist

ei ole kostja nõus maksma, mille tõttu on tegemist ülalpidamiskohustuse rikkumisega kostja poolt.

Kui elatise nõudmiseks õigustatud isik leiab, et vanem maksab lapsele ülalpidamist ebapiisavalt

või ebaregulaarselt, võib ta nõuda kohustatud vanemalt lapsele elatise väljamõistmist.

Maakohus luges hagiavalduse esitamisega tuvastatuks asjaolu, et poolte vahel puudus kokkulepe

elatise andmiseks muul viisil ja raha lapse kätte andmiseks. Asjakohatud on kostja vastuväited

selle kohta, et ta on täitnud lapse ülalpidamiskohustust kohaselt, andes lapsele taskuraha ja tasudes

lapse kulutusi. Kostja ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et ta on kasutanud kõiki tema

käsutuses olevaid rahalisi vahendeid ühetaoliselt nii hageja kui enda ülalpidamiseks ning, et kostja

on olukorras, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma

lapsele ülalpidamist. TsMS § 369 kohaldamise eelduseks on ülalpidamiskohustuse varasem

rikkumine. Maakohus pidas õiglaseks otsuse täitmisel arvestada Z.A. i poolt alates 16.

jaanuarist 2014 kuni otsuse jõustumiseni elatisena makstud summasid. Kohus pidas vajalikuks

jätta menetluskulud Z.A. i ning A.Z. i ja tema seadusliku esindaja I.L. i endi kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Z.A. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 29. augusti 2014 otsuse

tühistamist, v.a resolutsiooni punkti 4 osas. Apellant taotles uue otsuse tegemist, millega jätta hagi

rahuldamata või alternatiivselt asja saatmist uueks läbivaatamiseks maakohtule. Apellant palub

jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt:

1) ei vasta maakohtu otsus TsMS § 436 lg-s 1, § 442, § 436 lg-s 2 sätestatud nõuetele;

2) ei nõustu apellant maakohtuga selles, et apellant on rikkunud elatise maksmise kohustust.

Apellant tasub elatist Viru Maakohtu 20. aprilli 2009 määruse alusel ja seal märgitud ulatuses.

Määruses ei ole märgitud, et apellant peaks elatist tasuma automaatselt rohkem, kui suureneb

miinimumelatis;

3) saab elatise suuruse muutmist nõuda TsMS § 497 ja § 459 alusel. Apellant viitab Riigikohtu

lahendi nr 3-2-1-69-13 p-le 14. Hageja ei ole elatise suuruse muutmiseks vajalikke asjaolusid välja

toonud;

4) on maakohus ületanud hagi piire, kuna on elatise välja mõistnud etteulatuvalt TsMS § 369 alusel

ilma, et hagis oleks selline nõue esitatud;

5) on maakohus ebaõigesti määranud tsiviilasja hinna. Hagihinnaks on 346,50 eurot;

6) on ebaselge menetluskulude jaotus. Maakohus ei ole märkinud, kelle menetluskulud kelle kanda

jäävad. Seaduslikud esindajad ei ole menetlusosalisteks, kelle kanda saaks menetluskulusid jätta.

Ebaselge on ka otsuse resolutsiooni p 5. Arusaamatu on maakohtu poolt otsuse avalikult

teavakstegemise aja edasilükkamine samale päevale, kui otsus avalikult teatavaks tehti.

6. A.Z. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) on maakohtu otsuses välja toodud tõendite loetelu ja nende hindamise seaduslikud alused.

Kohus on kõiki tõendeid analüüsinud;

2) on hageja elatise suurendamist põhjendanud. Toiduained, kommunaalmaksed, teenused ja muud

hinnad on viimase viie aastaga oluliselt suurenenud. Kohus ei või välja mõista väiksemat elatist

kui PKS § 101 lg-s 1 ettenähtud;

3) palub vastustaja arvestada menetlusele kulunud aega ning kohustada Z.A. it maksma elatist

summas 177,50 eurot alates hagiavalduse esitamisest, s. o 29. jaanuarist 2014 ning hüvitada

igakuiselt tekitatud kahju 38,5 eurot kuus sõltuvalt tsiviilmenetluse pikkusest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu 29. augusti 2014 otsus tuleb tühistada menetluskulude

jaotuse osas ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta maakohtus kantud menetluskulud

Z.A. i kanda. Samuti tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus määras, et kohtuotsuse

avalikult teatavakstegemine tuleb edasi lükata ning teha kohtuotsus avalikult teatavaks Viru

Maakohtu Narva kohtumaja kantselei kaudu 29. augustil 2014 (resolutsiooni p 5).

Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata, arvestades käesoleva otsuse põhjendusi.

Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

8. Käesolevas tsiviilasjas on hageja esitanud hagi varasema kohtulahendiga kindlaksmääratud

elatise suurendamiseks. Hageja palus mõista kostjalt välja igakuine elatis summas 177,50 eurot

kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus jätnud põhjendamatult tähelepanuta Viru Maakohtu

20. aprilli 2009 määruse tsiviilasjas nr 2-08-80385. Nimetatud määrusega kinnitas maakohus I.L.

i (endine Z) ja Z.A. i vahelise kompromissi, millega Z.A. kohustus tasuma elatist alaealise lapse

A.Z. i ülalpidamiseks summas 2 175 krooni (s.o 139,01 eurot) kuus alates 01.12.2008 kuni

lapse täisealiseks saamiseni, s.o 27.05.2017.

Jõustunud kohtuotsus on tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 457 lg 1 järgi

menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi

aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. See kehtib TsMS § 432 järgi ka

menetluse lõpetamise määruse kohta. Tulenevalt TsMS §-st 432, § 371 lg 1 p-st 4 ja § 428 lg 1

p-st 2 välistab menetluse lõpetamise määrus põhimõtteliselt samas asjas uue kohtusse pöördumise

(Riigikohtu 17. mai 2011 otsus nr 3-2-1-33-11, p 25).

TsMS § 459 lg 1 järgi on siiski võimalik esitada kohtulahendiga kindlaksmääratud elatise

muutmiseks hagi, kui maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolusid, mille alusel on tehtud

nõude rahuldamise otsus, on oluliselt muutunud ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on

tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või

vastuväiteid esitada (Riigikohtu 16. oktoobri 2013 otsus nr 3-2-1-69-13, p 14).

9. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on TsMS § 459 lg-s 1 sätestatud eeldused täidetud,

kuivõrd maksete suurust mõjutavad asjaolud on oluliselt muutunud. Perekonnaseaduse (PKS)

§ 101 lg 1 sätestab, et igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse

kehtestatud kuupalga alammäära. Tsiviilasjas nr 2-08-80385 sõlmitud kompromissi kinnitamise

ajal oli kuupalga alammääraks 4 350 krooni, pool sellest moodustas 2 175 krooni

(s.o 139,01 eurot). Kuigi kompromisslepingust (tl 4) seda selgesõnaliselt ei tulene, võib eeldada,

et kompromissi sõlmimisel oli poolte tahteks määrata elatise suuruseks kehtiv elatise

miinimummäär (sellele viitab ka hageja oma 17.02.2014 menetlusdokumendis). Hagi esitamise

ajal (2014. aastal) oli kuupalga alammäär 355 eurot ning alates 1. jaanuarist 2015 on kuupalga

alammäär 390 eurot (Vabariigi Valitsuse 28.11.2013 määrus nr 166 „Töötasu alammäära

kehtestamine“).

Juhul kui kohus eitaks käesolevas asjas hageja õigust pöörduda kohtusse elatise suurendamise

hagiga TsMS § 459 lg 1 alusel, satuks hageja oluliselt halvemasse positsiooni võrreldes nende

lastega, kes ei ole varasemalt kohtu kaudu elatist nõudnud. Sellisel juhul ei oleks hagejale tagatud

PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimum. Seega on ringkonnakohus seisukohal, et PKS § 101

lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära suurenemine on kohtulahendiga kindlaksmääratud elatise

muutmise aluseks TsMS § 459 lg 1 järgi.

10. PKS § 101 lg 2 kolmanda lause kohaselt võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla

§ 101 lg-s 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muuhulgas vanema töövõimetus või

olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel § 101 lg-s 1 sätestatud määras

osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.

Ringkonnakohus on seisukohal, et käesolevas asjas ei esine alust elatise väljamõistmiseks alla PKS

§ 101 lg-s 1 sätestatud määra. Kuigi apellandil on teine laps (22.05.2013 sündinud D.Z.), ei osutu

apellandi teine laps hageja kasuks elatise väljamõistmisel PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras

varaliselt vähem kindlustatuks. Apellandi poolt esitatud tööandja tõendist nähtub, et apellandi

töötasu perioodil juuli 2014 – detsember 2014 oli kokku 11 885,26 eurot (bruto). Apellandi väidete

kohaselt on tema töötasuks 2015. aastal 1 318,70 eurot (neto) kuus. Apellandi sissetulekut

arvestades on apellandil võimalik tasuda vastustajale elatist PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras

selliselt, et apellandi teine laps D.Z. ei osutu hagejast varaliselt vähem kindlustatuks.

11. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga selles, et maakohus on ületanud hagi piire. Maakohus

mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise alates hagi esitamisest, s.o 16.01.2014, kuni hageja

täisealiseks saamiseni, s.o 27.05.2017. PKS § 97 p 1 kohaselt on ülalpidamist õigustatud saama

alaealine laps. 07.08.2014 kohtuistungil taotles hageja elatise väljamõistmist alates hagi

esitamisest kuni hageja täisealiseks saamiseni.

12. Õige on apellatsioonkaebuses esitatud väide, et maakohus on ebaõigesti määranud tsiviilasja

hinna. Käesolevas asjas on tsiviilasja hinnaks TsMS § 129 lg-st 2 tulenevalt 346,50 eurot (177,50

eurot – 139 eurot) x 9 kuud). Tsiviilasja hinna ebaõige määramine ei ole aga maakohtu otsuse

tühistamise aluseks.

Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et arusaamatu on maakohtu poolt otsuse avalikult

teatavakstegemise aja edasilükkamine samale päevale, kui otsus avalikult teatavaks tehti

(maakohtu otsuse resolutsiooni p 5). 07.08.2014 kohtuistungi protokollist (tl 36) nähtub, et

kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks 27.08.2014, kuid kohtuotsus on tehtud 29.08.2014.

Kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aja edasilükkamine samas kohtuotsuses ei ole

põhjendatud. Nimetatud osas tuleb maakohtu otsus tühistada.

Ringkonnakohus nõustub apellandiga ka selles, et maakohtu vaidlustatud otsus ei vasta TsMS

§ 436 lg-le 1 ning § 442 lg-le 8. Maakohtu otsuse põhjendavas osas Riigikohtu lahendite

tsiteerimine ei asenda kohtupoolset tõendite analüüsi, tuvastatud asjaolusid ja nendest tehtud

järeldusi, samuti kohtu põhjendusi, miks ta ei nõustu kostja faktiliste väidetega. Samas ei ole

maakohtu poolne menetlusnormi rikkumine antud juhul aluseks maakohtu otsuse täielikule

tühistamisele. Ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse põhjendusi.

13. Maakohus jättis menetluskulud Z.A. i ning A.Z. i ja tema seadusliku esindaja Irina Lartseva

kanda.

Riigikohus on 16. oktoobri 2013 otsuse nr 3-2-1-69-13 p-s 30 selgitanud, et seadusest ei tulene

võimalust jätta hageja elatisnõude menetlemisega seotud kulud hageja esindajaks oleva ema

kanda. Järelikult puudus maakohtul alus jätta menetluskulud hageja seadusliku esindaja kanda.

Lisaks sellele on maakohtu menetluskulude jaotus ka ebaselge. Ringkonnakohus leiab, et kuna

hagi rahuldatakse, siis tuleb menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

14. Kuigi apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, tuleb jätta menetluskulud TsMS § 171 lg 1

alusel apellandi kanda, sest apellatsioonkaebuse rahuldamine ei puudata menetlusosaliste vahelist

sisulist vaidlust, vaid maakohtu poolt resolutsiooni märgitud ebaõiget korralduslikku otsustust

(resolutsiooni p 5).

Alates 1. jaanuarist 2015 on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Riigikohus on

11. veebruari 2015 otsuse nr 3-2-1-147-14 p-s 22 märkinud, et tsiviilasjades, milles lõpplahend

kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid

rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega

pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja

menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud

menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja

jooksul menetluskulude nimekirja, määrab kohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks

sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv).

Kuna antud juhul on maakohtu lahend tehtud enne 1. jaanuari 2015, siis tuleb menetluskulude

rahalisel kindlaksmääramisel lähtuda Riigikohtu eelmärgitud lahendis antud juhistest.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Viivi Tomson