3-14-50492/28 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 13. märts 2015; Tallinna Halduskohus Haldusasja number 3-14-50492 Haldusasi J. M kaebus Maksuja Tolliameti 31.01.2014 maksuotsuse nr 12.2- 3/19050-3 tühistamise nõudes Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebuse esitaja (avaldaja) – J. M, lepinguline esindaja Tatjana Kostrõkina; Vastustaja – Maksuja Tolliamet, volitatud esindaja Margo Karu RESOLUTSIOON Rahuldada kaebus ning tühistada Maksuja Tolliameti 31.01.2014 maksuotsus nr 12.2-3/19050-3; Mõista Maksuja Tolliametilt kaebuse esitaja kasuks menetluskuluna välja 180 euro suurune riigilõiv ning õigusabikulud summas 240 eurot, seega kokku 420 (nelisada kakskümmend) eurot Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 13.03.2015. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksuja Tolliamet alustas 2013. aastal J. M füüsilise isiku tulumaksu arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsuse kontrollimist 2010. aasta maksustamisperioodi osas. Kontrollimise käigus selgus, et J. M soetas endale 26.05.1997 kinnistu nr 1697, asukohaga R Tallinn, hinnaga 150 000 krooni. J. M vahetas 11.07.2008 sõlmitud kinnistute vahetuslepingu alusel temale kuuluva kinnistu, asukohaga R Tallinn, kinnistu vastu asukohaga, L 27 Tallinn. Lepingu järgi avaldasid J. M ja Tallinna linn, et nad on teadlikud vahetatavate kinnistute ja kinnistu mõttelise osa väärtusest ning leppisid kokku, et ei oma lepingu alusel toimuva vahetuse tulemusena saadud vara arvel mingeid nõudeid ega pretensioone ning

2 teineteisele mingeid lepingus nimetamata kompensatsioone ega hüvitisi ei maksta. Seejärel müüs J. M 25.08.2010 kinnistu nr 17333101 asukohaga Tallinna linn, Pirita linnaosa, L 27, hinnaga 1 170 000 krooni. Maksuhaldur asus seisukohale, et kinnistu võõrandamisest saadud kasu on kinnistu soetamismaksumuse ja müügihinna vahe ja et J. M sai 2010. aasta kinnistu nr 17333101, asukohaga L 27 Tallinn, müügist kasu 1 012 841 krooni (1 170 000 – 150 000 – 7159), milline oleks tulnud tuludeklaratsiooni vormil A deklareerida. Kuna J. M jättis Maksuja Tolliametile 16.02.2011 esitatud 2010. aasta residendist füüsilise isiku tuludeklaratsioonil eelnimetatud kinnistu müügist saadud kasu deklareerimata, määrati Maksuja Tolliameti 31.01.2014 maksuotsusega nr 12.2-3/19050-3 J. Mle 2010. aasta eest tasumiseks tulumaksu summas 13 434 eurot ja 29 senti ning nõuti tagasi alusetult tagastatud tulumaksu 159 eurot ja 52 senti (I kd, tl 44-46).

2. J. M esitas 11.04.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Maksuja Tolliameti 31.01.2014 maksuotsuse nr 12.2-3/19050-3 tühistamise nõudes. Koos kaebusega esitati ka esialgse õiguskaitse taotlus nimetatud maksuotsuse täitmise peatamiseks ja menetlusabi taotlus (I kd, tl 6-9).

3. Tallinna Halduskohtu 14.04.2014 määrusega jäeti J. M esialgse õiguskitse taotlus käiguta (I kd, tl 47). J. M täitis kohtumääruse ja esitas 28.04.2014 täiendavad selgitused (I kd, tl 57-59).

4. Tallinna Halduskohtu 05.05.2014 määrusega peatati Maksuja Tolliameti 31.01.2014 maksuotsuse nr 12.2-3/19050-3 täitmine kuni käesolevas haldusasjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni selliselt, et maksuhalduril on vajaduse korral õigus sooritada maksukorralduse seaduse § 130 lg 1 punktides 1, 2 ja 5 sätestatud täitetoimingud (I kd, tl 90).

5. Tallinna Halduskohtu 19.06.2014 määrusega jäeti J. M menetlusabi taotlus käiguta (I kd, tl 97). Kaebaja vastas kohtumäärusele 30.06.2014.

6. Tallinna Halduskohtu 02.07.2014 määrusega andis kohus kaebajale menetlusabi ja vabastas J. M osaliselt riigilõivu tasumise kohustusest. Kaebus jäeti käiguta ning kaebajat kohustati tasuma 180 euro suurune riigilõiv (I kd, tl 108). Kaebaja täitis kohtumääruse ja tasus 08.07.2014 vastava riigilõivu (I kd, tl 114).

7. Tallinna Halduskohtu 21.07.2014 määrusega võeti J. M kaebus menetlusse ning edastati vastamiseks Maksuja Tolliametile (I kd, tl 115). Maksuja Tolliamet esitas omapoolsed seisukohad 22.08.2014.

8. Tallinna Halduskohtu 06.02.2015 määrusega määrati asi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses (I kd, tl 199).

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

9. J. M ei nõustu talle maksuotsusega määratud tulumaksu 13 434 eurot ja 29 sendi ning tagasi nõutud alusetult tagastatud tulumaksu 159 eurot ja 52 sendi suurust maksuvõlga tasuma, sest leiab, et maksuhaldur on maksumenetluses selgunud asjaolusid vääralt analüüsinud ja maksuseadustes sätestatut valesti tõlgendanud.

10. Kaebaja hinnangul on väär maksuhalduri seisukoht sellest, et kaebaja ei saanud vahetamisest kasu ega kahju. Tulenevalt TuMS § 15 lõikes 1 ja § 37 lõikes 1 sätestatust sai ta 11.07.2008 vahetustehingust kasu, mis seisnes selles, et R kinnistu mõttelise osa, soetushinnaga 150 000 krooni asemele sai ta kinnistu L 27 (kaebaja poolt märgitud ka L), väärtusega 1 915 200 krooni. Sellest tulenevalt tekkis tal 11.07.2008 vahetustehingust kasu summas 1 765 000 krooni (1 915 200 – 150 000). Sellise kaebaja seisukohaga on maksuhaldur 06.03.2014 vaideotsuses ka nõustunud.

3 Vaideotsuses on selgitatud, et J. M sai 11.07.2008 vahetuslepingu tulemusel kasu, mis aga ei kuulu tulumaksuga maksustamisele ja seda põhjusel, et tegemist oli sundvahetusega.

11. Kaebaja märgib, et käesoleval juhul on vaidlus selles, milline on vahetuslepingu tulemusena saadud kinnistu L 27 soetusmaksumus, kas 150 000 krooni või 1 915 200 krooni. 11.07.2008 notariaalakti nr 2798 punktis 10.1 on L 27 kinnistu fikseeritud hind 1 915 200 krooni. 2010. aastal müüs kaebaja 2008. aasta vahetuse tulemusena saadud L 27 kinnistu 1 170 000 krooni eest. Vara müügihind oli soetushinnast väiksem. Kaebaja hinnangul on maksuotsuses väljendatud seisukoht, et J. M sai L 27 müügist 1 012 841 krooni maksustatavat tulu, väär.

12. Kaebaja ei ole L kinnistu eest reaalselt tasunud, vaid tasus seda mitterahalise sissemaksena teise kinnistu näol. Seega on kinnistu L soetushinnaks 1 915 200 krooni. Raamatupidamise Toimkonna juhendi (RTJ 5) § 17 sätestab, et juhul kui vara soetatakse mitterahalise vahetustehingu (bartertehingu) teel mingi teise vara eest, loetakse saadud vara soetusmaksumuseks tema õiglast väärtust, välja arvatud juhul, kui: vahetatavate varaobjektide õiglane väärtus pole usaldusväärselt määratav; või vahetustehingul puudub äriline sisu. Kaebaja leiab, et maksuotsus on õigusvastane TuMS § 15 lg 1 ja § 37 lg 1 väära kohaldamise tõttu.

13. Täiendavas 23.02.2015 seisukohas (II kd, tl 6-9) leiab kaebaja, et vastustaja ekslik seisukoht võib olla tingitud sellest, et võeti arvesse vaid üksikuid tehinguid, samas kui antud asjas peab hindama enam kui 10. aasta vältel toimunud sündmuste ahelat tervikuna. Kaebaja sai 2008. aasta vahetustehingust kasu kokku summas 1 765 200 krooni, mis reeglina kuulub maksustamisele tulumaksuga. Kuna tegemist oli tulumaksuseaduse erandiga, ehk sundvõõrandamisega TuMS § 15 lg 4 p 3 mõistes, siis ei kuulunud saadud tulu tulumaksuga maksustamisele. Kaebaja ja Tallinna linna vahel ei toimunud raha ülekandmist, vaid toimus vastastikuste nõuete rahuldamine tasaarvelduse teel. Väär on vastustaja seisukoht, et justkui tasaarveldamine ei ole tasumise viisiks. Nõuete vastastikune tasaarveldus on samaväärne raha ülekandega või sularahas tasumisega ning on tihtipeale pooltele lihtsalt mugavam. Maksustades L 27 võõrandamisel saadud tasu soovib maksuhaldur mööda minna tulumaksuseaduse eranditest ehk maksustada 2010. aastal seda, milleks tal 2008. aastal õigust polnud.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

14. Maksuja Tolliamet vaidleb kaebusele vastu ja on seisukohal, et vaidlustatud maksuotsus on õiguspärane ja puuduvad alused selle tühistamiseks.

15. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et kinnistu L 27, Tallinn soetamismaksumuseks on 150 000 krooni. Vastavalt TuMS § 37 lg 1 esimesele lausele kasu vara müügist on müüdud vara soetamismaksumuse ja müügihinna vahe. TuMS § 38 lg 1 kohaselt on soetamismaksumus kõik maksumaksja poolt vara omandamiseks ning selle parendamiseks ja täiendamiseks tehtud dokumentaalselt tõendatud kulud, sealhulgas makstud komisjonitasud ja lõivud. Kuna vahetustehing J. M ning Tallinna linna vahel ei olnud tasuline (kumbki lepingupool teisele poolele mingit tasu ei maksnud), siis tulebki kinnistu nr 17333101, asukohaga L 27, Tallinn, soetamismaksumuseks (dokumentaalselt tõendatud kuludeks) lugeda 150 000 krooni, mille J. M oli tasunud vahetatava kinnistu (24/175 mõttelist osa kinnistust nr 1697, asukohaga R, Tallinn) omandamisel 26.05.1997 ostumüügilepinguga.

16. Vastustaja ei nõustu käsitlusega nagu ei oleks kaebajal tekkinud 2010. aastal L 27 kinnistu müügil tulumaksuga maksustatavat tulu põhjusel, et müügihind oli soetushinnast väiksem ning L 27 asuva kinnistu väärtust (1 915 200 krooni) ei saa lugeda antud kinnistu soetamismaksumuseks. Vastavalt

4 TuMS § 37 lg 1 teisele lausele arvestatakse turuhinda üksnes kinnisasja vahetamisest saadud kasu või kahju arvestamisel ning sedagi üksnes vahetuse teel vastu saadud vara turuhinna osas. Kinnisasja müügi puhul aga kuulub kohaldamisele TuMS § 37 lg 1 esimene lause, mis sätestab, et kasu või kahju vara müügist on müüdud vara soetamismaksumuse ja müügihinna vahe. Kaebaja leiab kaebuses, et kaebaja ei ole L kinnistu eest reaalselt tasunud, vaid tasus seda mitterahalise sissemaksena teise kinnistu näol. Järelikult kaebaja ise kinnitab, et ei ole L 27 asuva kinnistu soetamiseks teinud muid kulusid, kui eelnevalt 24/175 mõttelise osa kinnistust nr 1697, asukohaga R, Tallinn, soetamisel tasutud 150 000 krooni (millele lisanduvad kinnistute ostmise ja vahetamisega seotud notari tasud ja riigilõivud). Seetõttu ei saa L 27 asuva kinnistu soetamismaksumuseks kuidagi lugeda kinnistu väärtust (1 915 200 krooni), kuna kaebaja ei ole antud kinnistu soetamiseks selliseid kulusid kandnud.

17. Täiendavas 03.03.2015 seisukohas (II kd, tl 15) märgib vastustaja, et isegi kui oletada, et 2008. aasta vahetustehingut, kui sundvõõrandamist ei oleks toimunud, siis oleks R turuväärtus vahepeal tõusnud, sest kaebaja ise väidab, et mõlema kinnistu väärtus oli 2008. aastal 1 915 200 krooni. Seega, kui kaebaja oleks 1997. aastal soetatud kinnistu 2008. aastal või hiljem müünud, siis oleks müügist saadud kasu vaieldamatult kuulunud maksustamisele tulumaksuga. Hoopis teistsugune on aga olukord isiku vabal tahtel 2010. aastal toimunud müügitehingu maksustamisega. Õiguslikust küljest ei ole mingit vahet, kas isik müüb kinnistu, mille ta ise soetas, või siis teise kinnistu, mille ta sai vahetustehingu tulemusel esialgselt soetatud kinnistu asemele. Igal juhul saab isik müügitehingust kasu. Maksustamisel omab tähtsust üksnes see, millise hinnaga isik selle kinnistu soetas ning millise hinnaga müüs. Maksuhaldur vaatleb maksustamisel sündmuste ja tehingute ahelat tervikuna ning võtab arvesse ka maksukohustust vähendavaid asjaolusid ja seetõttu ongi loetud L 27 kinnistu soetamismaksumuseks kaebaja jaoks 150 000 krooni, mis oli tasutud kinnistu R soetamisel.

KOHTU PÕHJENDUSED

18. Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Maksuja Tolliameti 31.01.2014 maksuotsust nr 12.2- 3/19050-3, millega kohustati kaebuse esitajat tasuma 2010. aasta eest tulumaksu summas 13 434 eurot ja 29 senti ning seonduvalt eelnimetatuga nõuti tagasi ka alusetult tagastatud tulumaks summas 159 eurot ja 52 senti. Vaidlustatud maksuotsuses on viidatud mitmetele maksusumma määramise üldistele alustele, kuid sisuliselt on antud haldusakt lähtuvalt tulumaksuseaduse § 15 lõikest 1 ja § 37 lõikest 1. TuMS § 15 lg 1 kohaselt maksustatakse tulumaksuga kasu (§ 37) ükskõik millise võõrandatava ja varaliselt hinnatava eseme, sealhulgas kinnisvõi vallasasja müügist või vahetamisest. TuMS § 37 lg 1 sätestab, et kasu või kahju vara (§ 15 lg 1) müügist on müüdud vara soetamismaksumuse ja müügihinna vahe. TuMS § 37 lg 1 teise lause kohaselt loetakse vara vahetamisest saadavaks kasuks või kahjuks vahetatava vara soetamismaksumuse ning vahetuse teel vastu saadud vara turuhinna vahet. Maksumaksjal on õigus kasust maha arvata või kahjule juurde liita ka vara müügi või vahetamisega otseselt seotud ja dokumentaalselt tõendatud kulud, kuid selles menetlusosaliste vahel vaidlust ei ole. Vaidlus on põhimõtteline. Kaebaja nimelt on seisukohal, et ta sai kinnistu müügi hetkel kahju, mistõttu ei olnud tulumaksu määramine põhjendatud ning vastustaja arvates oli tegemist tulumaksu määramist tingiva kasumliku tehinguga. Menetlusosaliste erinevad seisukohad taanduvad kokkuvõttes küsimusele sellest, milliseks lugeda kinnistu soetamismaksumust peale vahepealse vahetuslepingu sõlmimist ja kas lähtuda tuleb sellest kinnistu hinnast, mis soetati esialgselt või vahetuse tulemusel saadud vara väärtusest.

19. Antud vaidluse eripära tuleneb sellest, et kaebaja soetas esimese kinnistu (Tallinn, R) mõttelise osa 150 000 krooni eest ning vahetas selle hiljem teise kinnistu (Tallinn, L 27) vastu, mille väärtus oli 1 915 200 krooni. Teise kinnistu müüs aga kaebaja edasi odavamalt, 1 170 000 krooni eest, mis tähendab seda, et vara hetkeväärtuse pinnalt vaadatuna oli tegemist kahjumliku tehinguga. Maksuja

5 Tolliamet on lähtunud aga sellest, et vahetustehingu puhul olid küll sundvõõrandamise eeldused täidetud, mistõttu ei kuulunud see maksustamisele, kuid samas lepingupooled vastastikku mingisugust tasu ei maksnud, mis vastustaja arvates tähendas ühtlasi seda, et ka vahetuse teel omandatud kinnistu soetamismaksumuseks oli vaja lugeda esialgselt omandatud kinnistu hind summas 150 000 krooni. Maksuja Tolliameti eelnimetatud seisukohaga ei saa nõustuda, sest nähtuvalt tulumaksuseaduse § 37 esimese lõike teisest lausest ei ole jäetud maksumenetluses kõrvale ka sellist võimalust, kus vara vahetamisest võidakse saada kasu ning see kasu maksustatakse tulumaksuga. See ei ole vastuolus ka kaebaja poolt viidatud võlaõigusseaduse sätetega. VÕS § 254 lõike 2 kohaselt kohaldub vahetuslepingule müügilepingu kohta sätestatu ning sama seaduse § 255 sätestab, et eelduslikult on vahetamisele kuuluvate esemete hind võrdne. See tähendab seda, et alati ei pruugi vahetatavate esemete hind samaväärne olla. Antud juhul oligi hind erinev ja kaebaja sai kasu. Selles mingisugust sisulist vaidlust olla ei saa, sest vahetuse teel omandatu puhul oli tegemist kohalikule omavalitsusele kuulunud kinnistuga, tehing vormistati notariaalselt ning notariaalakti kohaselt oli kinnistu väärtuseks 1 915 200 krooni. Siinkohal võib tekkida küsimus, et miks vahetati kinnistuid, mille puhul võis eeldada nende väärtuse mõningast erinevust, kuid samas oli tegemist ka avalikult kasutatava tee rajamise eesmärgil toimunud sundvahetusega ning mingil määral võis see olla sellest tingitud. Teisalt ei pruukinud kinnistute tegelik väärtus üleliia erinev enam isegi olla, sest kaebaja ostis R kinnistu 1997. aastal, mis tähendab seda, et 2008. aasta vahetustehingu ajal pidi selle hind tunduvalt kõrgem olema, kuid eelnimetatu ei ole käesoleva vaidluse esemeks. Mis puutub sundvõõrandamise eelduste täidetavusse kinnistute vahetamisel ja asjaolusse, mille kohaselt sundvõõranditasu ja hüvitisi tulenevalt TuMS § 15 lg 4 p-st 3 sundvõõrandamisel tulumaksuga ei maksustata, siis selles menetlusosaliste vahel vaidlust ei ole. Maksuhaldur on motiveerinud vaideotsuse nr 6-1/2010-2 punktis 10 küllaltki põhjalikult miks vahetustehingu kaudu saadud kasu ei olnud (sellel ajal) tulumaksuga maksustatav (tl 28). Seega, kui kasu tekkis vahetustehingu tulemusena, mida ei maksustatud ainult seetõttu, et kohaldus tulumaksuseaduses sätestatud erand, siis ei saa asuda kasumlikult vahetatud eseme või kinnistu hilisema müügi puhul seisukohale, et seda vahepealset kasu siiski ei olnud ja et lähtuda tuleb nimelt selle asja soetamishinnast, mida küll enam ei ole, kuid millest sai kunagi asi alguse ja mille tõttu osutusid järgnevad kasumlikud tehingud võimalikuks.

20. Lähtuvalt eeltoodust tuleb kaebus rahuldada. Vastustaja on eksinud tulumaksuseaduse § 37 lg 1 kohaldamisel, sest Tallinnas, L 27 asuva kinnistu müümisel 2010. aastal ei saanud lähtuda selle kinnistu hinnast, mis oli ostetud 1997. aastal ja mida 2008. aastal toimunud vahetustehingu tõttu kaebajal 2010. aastal enam ei olnud. L 27 kinnistu oli saadud vahetuslepingu sõlmimise tagajärjel 2008. aastal kasumlikult, mida aga siis tulumaksuga ei maksustatud ning 2010. aastal toimunud tehing võrreldes 2008. aastal fikseeritud väärtusega enam kasumlik ei olnud. Seega ei saanud tulumaksu määrata ning vaidlustatud maksuotsus tuleb tühistada.

21. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kirjalikus menetluses esitatakse need kohtu poolt määratud tähtaja jooksul (HKMS § 109 lg 1). J. M on menetluskulude taotluse ja vastava kviitung-arve õigusabikulude tasumise kohta tähtaegselt esitanud (II kd, tl 9-14). Kaebaja taotleb 180 euro suuruse riigilõivu ning ka õigusabikulude väljamõistmist vastustajalt summas 240 eurot, seega kokku 420 eurot. Kohus leiab, et kaebuselt tasutud riigilõiv (I kd, tl 114) tuleb kaebaja poolt taotletud ulatuses vastustajalt välja mõista. Õigusabikulu ei saa samuti ülemääraseks pidada ning see tuleb ka vastustajalt välja mõista. Maksuja Tolliamet ei ole seonduvalt menetluskuludega sisulisi vastuväiteid esitanud (II kd, tl 15). Vastustaja küll ei nõustunud õigusabikulude väljamõistmisega, kuid seda põhjusel, et 23.02.2015 taotluse juurde lisatud ning kaebaja esindajale 14.02.2014 seisuga üheks aastaks välja antud volikirja kehtivus oli (võis olla) selleks ajaks lõppenud. Kohus sellest siiski lähtuda ei saa, sest haldusasja materjalides on ka 14.01.2015 välja antud volikiri (I kd, tl 197), mis on kehtiv ning seega ei olnud 23.02.2015 taotluse

6 puhul tegemist ilma volitusteta esitatud menetlusdokumendiga. Eeldatavalt on küsimus selles, et olenemata varasemalt esitatud volikirjast peeti vajalikuks see dubleerivalt veel ka 23.02.2015 taotluse juurde lisada, kuid ekslikult saadeti varasem ning kehtivuse kaotanud eksemplar. Seega tuleb menetluskuluna Maksuja Tolliametilt kaebuse esitaja kasuks välja mõista 420 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

Enno Loonurm Kohtunik