3-14-51639/6 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 13. märts 2015. a, Tallinn Haldusasja number 3-14-51639 Haldusasi K.P. kaebus Tallinna linna poolt kaebajale 2011. a juulikuu eest palga summas 504,37 eurot mitteülekandmise õigusvastaseks tunnistamiseks ning Tallinna linna kohustamiseks kandma üle viivitamatult määratud palk 2011. a juulikuu eest ja maksma palga maksmisega viivitamise eest viivist

Asja läbivaatamise kuupäev kirjalik menetlus Menetlusosalised kaebuse esitaja K.P. vastustaja Tallinna linn esindajad Liisa Ojamaa ja Terje Krais

RESOLUTSIOON 1. Jätta K.P. kaebus täielikult rahuldamata. 2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 13.03.2015. a, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna ringkonnakohtule (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus (HKMS § 114, § 187 lg 4).

2 Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD

1. Tallinna Linnavaraameti juhataja 09.12.2010 käskkirjaga nr 8-1/24 nimetati K.P. (edaspidi ka kaebaja või kaebuse esitaja) õigusosakonna juristi ametikohale ajutiselt äraoleva ametniku asendajaks kuni viimase naasmiseni või ametist vabastamiseni, ametipalgaga 1330 eurot (20 800 krooni; palgaaste A13) kuus /tl 7/.

2. Tartu Maakohtu 26. juuli 2011 määrusega tsiviilasjas nr 2-11-7282 (Swedbank AS hagi K.P. vastu 31 955,82 euro ja viivise väljamõistmise nõudes) hagi tagamiseks keelati Tallinna linnal (edaspidi ka vastustaja) maksta kaebajale igakuist töötasu täitemenetluse seadustiku (edaspidi TMS) §-s 132 ettenähtud osas (netotöötasu - töötasu alammäär)x2/3), kuid mitte suuremas osas kui 31 955,82 eurot, ning kohustati Tallinna linna kandma nimetatud summa Rahandusministeeriumi arvelduskontole /tl 9-10/.

3. K.P. viibis 04.-17.07.2011 puhkusel. Kaebajale arvestati 2011. a juulikuu eest põhipalka 633.33 eurot ja puhkusetasu 688.20 eurot, kokku tasusid summas 1321,53 eurot, millest peeti kinni töötuskindlustuse makse 37,0 eurot, kohustusliku kogumispensioni makse 13,22 eurot, tulumaks 236,74 eurot ning muu kinnipidamine oli 504,37 eurot /tl 8/. 4. 01.08.2014 esitas K.P. Tallinna halduskohtule kaebuse, milles esitas järgmised nõuded: 1) tunnistada õigusvastaseks Tallinna linna poolt kaebajale 2011. a juulikuu eest palga mitteülekandmine summas 504,37 eurot; 2) kohustada Tallinna linna kandma üle viivitamatult määratud palk 2011. a juulikuu eest; 3) kohustada Tallinna linna maksma 2011. a juulikuu palgasummas 504,37 eurot maksmisega viivitamise eest viivist võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 113 toodud määras alates 05. augustist 2011. a kuni 2011. a juulikuu palga täieliku väljamaksmiseni. Alternatiivselt palus kaebaja: 1) tunnistada õigusvastaseks Tallinna linna poolt kaebajale 2011.a juulikuu eest puhkusetasu mitteülekandmine summas 504,37 eurot; 2) kohustada Tallinna linna kandma üle viivitamatult puhkusetasu 2011. a juulikuu eest; 3) kohustada Tallinna linna maksma 2011. a juulikuu puhkusetasu summas 504,37 eurot maksmisega viivitamise eest viivist VÕS § 113 toodud määras alates 01. juulist 2011. a kuni 2011. a juulikuu puhkusetasu täieliku väljamaksmiseni /tl 2-6/.

5. Tallinna halduskohus 29.08.2014 määrusega võttis K.P. kaebuse menetlusse /tl 11-12/ ja 27.10.2014 määrusega määras lahendada kaebus kirjalikus menetluses /tl 30/.

6. Tallinna linn esitas 08.10.2014 kohtule kirjaliku seletuse kaebuse kohta /tl 23-26/. Pooled neile täiendavate seisukohtade esitamiseks antud tähtajal midagi täiendavat ei selgitanud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja K.P. leiab, et tema pangakontole laekunud palga ja puhkusetasu summa 504,37 euro võrra väiksem kui tegelikult pidanuks laekuma (1321,53-37-13,22-236,74 = 1034,57 eurot). Viitega juulis 2011 kehtinud avaliku teenistuse seaduse (edaspidi varasem ATS) § 37 lg 1 ja § 45 lg 3 ning töölepingu seaduse (edaspidi TLS) § 33 lg 1 ja 4 sätetele on kaebaja seisukohal, et

3 Tallinna linn on rikkunud tema õigust saada täies ulatuses puhkusetasu eelviimasel tööpäeval enne puhkuse algust. Kaebaja leiab samuti, et Tartu Maakohus ei tohtinud teha sellist kohtumäärust, millega pani Tallinna linnale aktiivse kohustuse teha ülekandeid kohtu deposiitkontole. Riigikohtu tsiviilkolleegium märgib kohtuasjas nr 3-2-1-135-12 p 14, et hagi tagamise menetluses sellise aktiivse kohustuse panemine kolmandale isikule ei ole lubatud. Kohus ei saa luua menetlusvälise kolmanda isiku vastu täitedokumenti, mille alusel hageja või kohtutäitur saaksid nõuda määratud hagi tagamise abinõu täitmist. Kaebuse esitamine on vajalik, kuna senised pöördumised linna teenistuste poole ei ole soovitut tulemust andnud, st palka kanti vähem üle, kui seadus ette näeb. Samuti on võimalik täiendava kahju hüvitamise nõude esitamine, kuna vähenenud rahavoog on tekitanud vajaduse võõrvahendite kasutamiseks, kuid nende vahendite kasutamise eest tuleb tasuda intressi. Suulise päringu tegemisel Tallinna linnakantselei finantsteenistusele selgitati, et lähtuvalt Tartu Maakohtu 26. juuli 2011 määrusest tsiviilasjas nr 2-11-7268 on Tallinna linnal keelatud maksta kaebajale igakuist töötasu TMS §-s 132 ettenähtud osas (netotöötasutöötasu alammäär)x2/3). Kaebaja leiab, et Tallinna linn on ebaseaduslikult asunud kohtumäärust tõlgendama ning teostab väljamaksmise keeldu tasutavalt palgalt. Tulenevalt varasema ATS § 37 lg-st 1 ei maksta seaduse järgi ametnikule töötasu, vaid palka. Varasema ATS § 81 lg 1 kohaselt nimetatakse palgaks ametipalka koos seaduses sätestatud lisatasudega ja seaduse alusel makstavate lisatasudega. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt nimetatakse ametipalgaks nimetatakse palgaastmele vastavat palgamäära. Seega makstakse ametnikule palka, mitte töötasu. Töötasu mõiste sätestab TLS § 5 lg 1 p 5, mille kohaselt peab töölepingu kirjalikus dokumendis olema töö eest makstav tasu, milles on kokku lepitud (töötasu). Seega käsitleb kehtiv seadusandlus töötasuna vaid sellist tasu, milles on kokku lepitud. Samuti ei kuulu töötasu alla muud väljamaksed, nagu puhkusetasu, lähetuskulude hüvitamine, isikliku sõiduauto kasutamise kompensatsioon jne. Ametnik ei saa palga suurust kokku leppida, vaid palga määrad jne kehtestab ametiasutus. Seetõttu eritatakse ka õigusaktides üsna selgelt palka ja töötasu. Täiendava näitena võib tuua TMS § 130 lg 2, mille kohaselt töötasu või ametipalga arestimine ulatub ka sissetulekule, mis võlgnikul on saada seoses teisele tööle või ametikohale ümberpaigutamisega või üleminekuga või seoses töötasu või ametipalga suurenemisega. Seejuures on seaduseandja jätnud arestimise ulatusest välja osa ATS alusel saadavaid tasusid nagu koondamishüvitis (ATS § 102 lg 1), puhkusetasu, välislähetustasu (ATS § 45 lg 2) . Oluline töö ja teenistuse eest makstava tasu mõistete eristamine toimus alates 01. juulist 2009 kehtima hakanud TLS-ga. Nii näiteks TLS § 150 p 1 kohaselt asendatakse Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduses (RT I 1996, 3, 57; 2006, 58, 439) sõna «palk» sõnaga «töötasu» vastavas käändes. Samuti tunnistas § 186 kehtetuks Palgaseaduse. Samas 01. aprillist 2013 kehtiva ATS § 34 lg 1 kohaselt on ametnikul on õigus saada teenistusülesannete täitmise eest palka. Juhul kui seadusandja oleks soovinud kasutada töötasu ja palga mõistet samatähenduslikena, ei oleks olnud vaja vastavaid erisusi seadustes pikema aja jooksul sätestada. Seega on Tallinna linn tõlgendanud kohtumäärust lubamatult ning ei ole seadusevastaselt kaebajale üle kandnud määratud palka summas 504,37 eurot. Lisaks on vastustaja eksituses ka jõustunud Tartu Maakohtu kohtumääruse sisu osas, kuna kohtumäärus ei kohusta teostama kinnipidamisi, vaid keelati maksta töötasu. Kaebaja on seisukohal, et sellise keelu sätestamine juhul, kui kaebaja oleks töölepingu alusel töötaja, on seadusevastane ning kohustaks tööandjat toime panema õigusrikkumise. Kohus keelab töötasu maksmise ehk töötaja peab küll kokkulepitut tööd tegema, kuid tal ei teki kokkulepitud tasu osas nõudeõigust tööandja vastu. Ka täitemenetluses ei keelata töötasu maksmist vaid arestitakse võlgnikule kuuluv töötasunõude väljamaksmise nõue (TMS § 130).

4 Kuna vastustaja on maksnud välja puhkusetasu ja palga samaaegselt ning arvestus on ühtne, ei ole võimalik selgitada, kas kinnipidamine toimus üksnes palgana väljamakstavalt summalt või peeti kinni ka puhkusetasu. Seetõttu esitab kaebaja alternatiivsena ka puhkusetasu nõude. Tulenevalt ATS § 45 lg-st 3 pidanuks kaebajale puhkusetasu täies ulatuses makstama välja hiljemalt 30. juunil 2011. Tegelikkuses toimus makse augustis ja 504,37 euro võrra vähem. Seega on Tallinna linn rikkunud kaebaja õigust saada täies ulatuses puhkusetasu eelviimasel tööpäeval enne puhkuse algust. Seadus ei võimaldanud teostada puhkusetasult kinnipidamisi, kuna sätestab imperatiivselt, et puhkusetasu tuleb maksta välja täies ulatuses. Kaebaja nõuab palga või puhkusetasu maksmisega viivitamise eest viivist. Lähtuvalt ATS § 62 lg-st 5 maksab ametiasutus palga maksmisega viivitamise korral viivist iga viivitatud päeva eest vastavalt VÕS §-le 113. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär (poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit), millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Eesti Panga teatel (http://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar) Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne 1. jaanuari 2012 oli 1%. Seadusest tulenev viivismäär on 9 % aastas, mis teeb päeva viivisemääraks 0,025 %. Seega viivis ülekandmata summast 504,37 eurot on 0,13 eurot päevas. Tallinna Linnavolikogu 21. veebruari 2013 määrusega nr 11 kehtestatud Tallinna linna ametiasutuste palgajuhendi (https://www.riigiteataja.ee/akt/428022013031) § 15 lg 3 kohaselt palka ja töötasu makstakse üks kord kuus ametiasutuse töökorralduse reeglites ja/või töölepingus sätestatud linnavalitsuse poolt kehtestatud palga maksmise tähtajal teenistuja poolt kirjalikult teatatud pangakontole. Kui palga ja töötasu maksmise päev on puhkepäev, makstakse palk või töötasu sellele eelneval tööpäeval. Tallinna Linnavaraameti juhataja 1. aprilli 2013 käskkirjaga kinnitatud sisekorra eeskirja p 5.4 kohaselt makstakse palka või töötasu teenistujatele üks kord kuus neljandal kuupäeval. Seega on alates 4. augustist 2012 Tallinna linn viivituses kaebajale juulikuu 2011 palga maksmisega. Kuna eelviimane tööpäev oli 30. juuni 2011, siis on vastustaja viivituses puhkusetasu maksmisega alates 30. juunist 2011. Kaebaja sai oma õiguste rikkumisest, so 2011 juuli palga ja puhkusetasu vähemkandmisest teada 04. augustil 2011, kui laekus kaebaja pangakontole ülekantud palk.

Vastustaja Tallinna linn ei nõustu K. P. kaebusega ning vaidleb sellele täies ulatuses vastu, paludes jätta kaebus rahuldamata järgmistel motiividel. Tallinna linn täitis Tartu Maakohtu 26. juuli 2011 kohtumäärust selle jõustumisest kuni kaebaja vabastamiseni Tallinna Linnavaraameti õigusosakonna juristi ametikohalt 20. jaanuaril 2014 (Tallinna Linnavaraameti juhataja 15. jaanuari 2014 käskkiri nr 8.-1/2; tl 27). Palgaarvestuse tabelist nähtuvalt arvestati kaebajale 2011. a juulikuu eest tasusid kogusummas 1321,53 eurot, millest Tallinna linn pidas jõustunud kohtumäärusest tulenevalt kinni 504,37 eurot. Ka Tallinna Halduskohtu 27. septembril 2014 jõustunud otsus asjas nr 3-13-985/36 käsitles sama kaebaja samasisulisi nõudeid, sh sisustas kohus töötasu ja palga mõisteid ning eespool juba mainitud 2011. aasta kohtumäärust. Halduskohtu otsusele K. P. poolt esitatud apellatsioonkaebuse jättis ringkonnakohus rahuldamata. Oma 27. augusti 2014 otsuses kordas ringkonnakohus halduskohtu seisukohta, et mõisted „töötasu“ ja „palk“ on sünonüümid ning Tallinna linna tegevus jõustunud kohtumääruse alusel K.P. palgast kinnipidamise teostamisel oli õiguspärane. Ringkonnakohus rõhutas (viidatud otsuse p 14), et „Ainuüksi asjaolu, et ATS-s ja TLS-s ei ole kasutatud samu mõisteid töötamise eest makstava kokkulepitud tasu osas, ei anna alust järelduseks, et seadusandja on soovinud erinevalt reguleerida tasustamise mõiste

5 avalikus teenistuses ja töölepingulises suhtes. Erinev terminoloogia ATS-s ja TLS-s ei mõjuta sätete tegelikku sisu.“ Ringkonnakohus oma 27. augusti 2014 nr 3-13-985/40 otsuses ka öelnud, et Tartu Maakohtu 26. juuli 2011 määrusest asjas nr 2-11-7282 ei tulene, et kinnipidamisi on lubatud teha üksnes põhipalgalt, st kinnipidamiste lubatavust ei ole piiratud „igakuiselt fikseeritud põhipalga“ kriteeriumiga. Maakohus on keelanud Tallinna linnal maksta K.P.le igakuist töötasu TMS §-s 132 ette nähtud osas, mis tähendab, et kinnipidamisi on lubatud teha kogu töötasult, mida ametnikule ühes kuus makstakse. Kaebaja väited, et Tallinna linn ei oleks tohtinud tema palka kinni pidada puhkusetasu, asendustasu, lisatasu jne näol, on seega tõendamata. Ka käesolevas asjas väidab kaebaja, et tema palga osalise väljamaksmata jätmise õigusvastasust ilmestab asjaolu, et ametnik ei saa palga suurust kokku leppida. Palga määrad kehtestab ametiasutus, kuid töötasu suuruse lepivad pooled omavahel kokku. Kaebaja väitel eristatakse just eeltoodu tõttu ka õigusaktides palka töötasust. Vastustaja hinnangul on ekslik kaebaja seisukoht, et avalikku teenistusse nimetamisel puudub ametnikul võimalus ametipalgas kokku leppida. Avalikku teenistusse asumiseks tuleb isikul esitada sellekohane avaldus (ATS § 25 lg 1 p 1), mille esitamisega ta ühtlasi nõustub teenistusse astumise tingimustega, sh palgaga. Seega ei määrata isikule ka ametipalka tema tahte vastaselt. Eespool toodust nähtub selgelt, et sõnad „töötasu“ ja „palk“ on sünonüümid ning seega on kaebus läbinisti ainetu. Puutuvalt 2011. a kohtumäärusega viitab kaebaja Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20. märtsi 2013 otsusele asjas nr 3-2-1-135-12, mis ütleb, et hagi tagamise menetluses ei ole lubatud kolmandale isikule panna sellist aktiivset kohustust. See väide ei ole jõustunud lahendi valguses siiski asjakohane. Jõustunud lahendite ülevaatamiseks kehtestab TsMS võimaluse kohtulahendi teistmiseks. Vaidlust ei saa olla selles, et kaebaja ja Tallinna linna vahelise teenistussuhte lõppemiseni oli vaidlusalune kohtumäärus kehtiv ja täitmiseks kohustuslik. Nimelt sätestab KrMS § 409 selgelt, et „Jõustunud kohtuotsust ja –määrust on kohustatud täitma kõik isikud Eesti Vabariigi territooriumil.“ Ainsa uue argumendina on kaebaja käesolevas asjas esile toonud väite, et ehkki 2011. a juulis kehtis ATS § 45 lg 3 sõnastuses, mis nägi ette, et puhkusetasu makstakse isikule hiljemalt eelviimasel tööpäeval enne puhkuse algust täies ulatuses, ei täitnud Tallinna linn seda nõuet, põhjustades talle kahju, mille palub enda kasuks välja mõista. Kaebaja väidab, et viibis puhkusel 4.–17. juulini 2011 ning märgitud sättest tulenevalt pidanuks vastustaja puhkuseraha talle üle kandma hiljemalt 30. juunil 2011, kuid ei teinud seda. Tallinna linn ei nõustu kaebaja väitega. Nimelt esitas kaebaja ise 9. detsembril 2010 Tallinna Linnavaraameti juhatajale avalduse /tl 28/, milles avaldas soovi, et puhkusetasu makstaks talle proportsionaalselt puhatud ajaga puhkuse kasutamise kuule järgneva kuu palgapäeval koos vastava arvestuskuu töötasuga. Ka on K.P. viidatud avalduses märkinud, et juhul, kui ta soovib saada puhkusetasu eelmärgitust erinevalt, esitab ta tööandjale sellekohase avalduse vähemalt 14 kalendripäeva enne puhkuse algust. Siinkohal väärib äramärkimist, et kuni ATS vastava regulatsiooni kehtivuse lõpuni ei esitanud kaebaja kunagi avaldusi selle kohta, et talle puhkusetasu enne puhkuse algust välja makstaks. Vastustaja on eeltoodust lähtuvalt seisukohal, et lähtus kaebajale puhkusetasu maksmisel sõna-sõnalt tema avalduses toodud palvest. See on käsitatav heast tahtest tulenenud vastutulelikkusena, mida ATS § 45 lg 3 ei keela ega välista. Kuna vastustaja on õiguspäraselt kohaldanud jõustunud kohtumäärust ning järginud TMS §- s 132 sätestatud tingimusi kaebaja palgast kinnipidamiste teostamisel, on Tallinna linna toimingud õiguspärased ning kaebus alusetu.

6 KOHTU PÕHJENDUSED

1. Käesoleval juhul K. P. on palunud kohtul tunnistada õigusvastaseks Tallinna linna poolt kaebajale tema 2011. a juulikuu palga või alternatiivselt 2011. a juulikuu puhkusetasu, kumbki summas 504,37 eurot, üle kandmata jätmine ning kohustada Tallinna linna nimetatud summa koos viivistega kandma viivitamatult kaebajale üle. Kaebaja leiab, et Tallinna linn on ebaseaduslikult tõlgendanud Tartu Maakohtu jõustunud määrust tsiviilasjas nr 2-11-7282, teostades kinnipidamisi kaebaja palgast. Kaebaja hinnangul varsema ATS § 37 lg 1 kohaselt maksti ametnikule palka, mitte töötasu. Kuivõrd viidatud kohtumäärus kohustas Tallinna linna teostama kinnipidamisi töötasust, mitte palgast, oli linna tegevus kaebaja väitel õigusvastane. Lisaks on kaebaja seisukohal, et vastustaja on eksituses ka nimetatud Tartu Maakohtu kohtumääruse sisu osas, kuna kohtumäärus ei kohusta teostama kinnipidamisi, vaid keelati maksta töötasu. Kaebaja on seisukohal, et sellise keelu sätestamine juhul, kui kaebaja oleks töölepingu alusel töötaja, on seadusevastane ning kohustaks tööandjat toime panema õigusrikkumise. Alternatiivnõude osas on kaebaja seisukohal, et tulenevalt varsema ATS § 45 lg-st 3 pidanuks kaebajale puhkusetasu täies ulatuses makstama välja hiljemalt 30.06.2011. Tegelikkuses toimus makse aga augustis ja 504,37 euro võrra vähem. Kaebaja leiab, et seega on Tallinna linn rikkunud kaebaja õigust saada täies ulatuses puhkusetasu eelviimasel tööpäeval enne puhkuse algust. Seadus ei võimaldanud teostada puhkusetasult kinnipidamisi, kuna sätestab imperatiivselt, et puhkusetasu tuleb maksta välja täies ulatuses. Tallinna linn vaidleb kõigile kaebaja etteheidetele vastu, leides, et sõnad „töötasu“ ja „palk“ on sünonüümid. Vastustaja hinnangul on ta õiguspäraselt kohaldanud jõustunud kohtumäärust ning järginud TMS §-s 132 sätestatud tingimusi kaebaja palgast kinnipidamiste teostamisel, mistõttu Tallinna linna toimingud on õiguspärased ning kaebus alusetu. Vastustaja on seisukohal, et ta lähtus kaebajale puhkusetasu maksmisel sõna-sõnalt tema 9.12.2010 Tallinna Linnavaraameti juhatajale esitatud avalduses toodud palvest. See on käsitatav heast tahtest tulenenud vastutulelikkusena, mida ATS § 45 lg 3 ei keela ega välista.

2. Kohus, analüüsinud poolte kirjalikke seisukohti ja asjassepuutuvaid õigusnorme ning tõendeid, hinnanud kõike seda kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et K.P. kaebus ei ole põhjendatud ega kuulu rahuldamisele ühegi nõude osas. Sealjuures kohus nõustub põhimõtteliselt vastustaja põhjendustega kaebuse kohta esitatud seletuses, rõhutades eelkõige järgmist.

4. Kohus peab vajalikuks teha kõigepealt alljärgnevad märkused. Esiteks, ehkki kaebaja on antud juhul esitanud nii tuvastamiskui ka kohustamisnõuded, on kaebuse eesmärk saavutatav ka üksnes kohustamisnõuetega, sest selleks, et kohus saaks vastustajat kohustada kaebaja soovitud toimingut sooritama, tuleb eelnevalt teha kindlaks vaidlustatud Tallinna linna toimingu õigusvastasus. Seega tuvastamisnõue on juba hõlmatud kohustamisnõudega. Seetõttu kohus ei nõudnudki kaebajalt tuvastamisnõude esitamiseks oma põhjendatud huvi märkimist (HKMS § 38 lg 4 kohaselt tuvastamiskaebuses selgitatakse lisaks sama paragrahvi lõikes 1 sätestatule ka, miks on kaebuse esitamine vajalik kaebaja õiguste kaitseks). Teiseks, asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja juba läbinud analoogsed kohtuvaidlused sisuliselt samadel alustel ja motiividel, va puhkusetasu osas. Sealjuures oli liidetud haldusasjas nr 3-13-985 samuti vaidlus selle üle, kas mõisted „palk“ ja „töötasu“ on sünonüümid ning kas Tallinna linn on õiguspäraselt tõlgendanud/täitnud jõustunud Tartu Maakohtu 26.07.2011 määrust tsiviilasjas nr 2-11-7282. Tallinna halduskohus 07.02.2014 otsusega jättis K. P. kaebuse rahuldamata ning Tallinna ringkonnakohus 27.08.2014 otsusega jättis K. P.

7 apellatsioonkaebuse samuti rahuldamata ja halduskohtu 07.02.2014 otsuse haldusasjas nr 3-13- 985 muutmata. Nimetatud kohtulahendid on jõustunud. Kohtud on neis otsustes põhjalikult analüüsinud kaebaja väiteid mõistete „palk“ ja „töötasu“ väidetavast olemuslikust erinevusest. Halduskohus on leidnud, et palka ja töötasu võib pidada sünonüümideks, nagu on väitnud ka Tallinna linn. Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, et mõiste „töötasu“ ja „palk“ on sisult samad, mistõttu asus seisukohale, et jõustunud kohtumääruse alusel K. P. palga kinnipidamised ei ole õigusvastased toimingud. HKMS § 61 lg 4 kohaselt varasema jõustunud kohtulahendi põhjendustes tuvastatud asjaolusid hindab kohus kogumis teiste tõenditega. Et nimetatud vaidlusalust küsimust on kohtud igakülgselt analoogses haldusasjas nr 3-13-985 käsitlenud ja põhjendatult näidanud kaebaja sellekohaste väidete ekslikkust, kohtuotsused on jõustunud ning käesolevat asja menetlev kohus nõustub täielikult neis otsustes selles osas märgituga, siis kohus ei pea vajalikuks seal toodud argumentatsiooni üle korrata ja piirdub samuti tõdemusega, et Tallinna linn on õiguspäraselt tõlgendanud Tartu Maakohtu 26.07.2011 määrust tsiviilasjas nr 2-11-7282 osas, mis puudutab „palka“ ja „töötasu“. Kolmandaks, kaebaja väited Tartu Maakohtu 26.07.2011 määruse tsiviilasjas nr 2-11-7282 väidetavast seadusevastasusest ning kohustamisest tööandjat toime panema õigusrikkumist, on ilmselgelt asjakohatud. Halduskohtul ei ole pädevust sisuliselt hinnata teiste kohtute muudes menetlusliikides tehtud kohtulahendite õiguspärasust, liiatigi veel jõustunud kohtulahendite õiguspärasust. Ringkonnakohus on oma otsuses haldusasjas nr 3-13-985 juba juhtinud kaebaja tähelepanu sellele, märkides, et maakohtu määruse vaidlustamiseks on ettenähtud vastav kord TsMS-s. Kohus märgib täiendavalt, et jõustunud kohtulahendite õiguspärasust saab hinnata üksnes Riigikohus teistmismenetluses. Kohtule ei ole esitatud andmeid, et mingi pädev kohus oleks lugenud Tartu Maakohtu 26.07.2011 määruse tsiviilasjas nr 2-11-7282 ebaseaduslikuks ja selle tühistanud. Eeltoodut arvestades jääb käesolevat kaebust menetlevale kohtule arusaamatuks juristist kaebaja poolt uuesti niisuguste väidetega välja tulemine, millele on jõustunud kohtuotsustega juba hinnang antud.

5. Kohus on seisukohal, et ilmselgelt alusetu on K. P. viivisenõue tuginevalt varasema ATS § 45 lg-le 3 (puhkusetasu makstakse hiljemalt eelviimasel tööpäeval enne puhkuse algust täies ulatuses) ning väide, et vastustaja pidanuks kaebajale puhkusetasu täies ulatuses maksma välja augustikuu asemel hiljemalt 30.06.2011. Asja materjalidest nähtuvalt kaebaja on 09.12.2010 esitanud Tallinna Linnavaraameti juhatajale avalduse sooviga, et puhkusetasu makstaks talle proportsionaalselt puhatud ajaga puhkuse kasutamise kuule järgneva kuu palgapäeval koos vastava arvestuskuu töötasuga. Seega on kaebaja ise avaldanud soovi teha erand seadusnormist ja vastustaja on talle selles osas vastu tulnud. Tallinna linn on õigesti nentinud, et ATS § 45 lg 3 ei keela ega välista ametniku niisugusele soovile vastu tulemist. K.P. ei ole väitnud ega tõendanud, et ta oleks palunud juulikuu puhkusetasu väljamaksmisel teisiti toimida. Nimelt on kaebaja viidatud avalduses lisanud, et juhul, kui ta soovib saada puhkusetasu hiljemalt eelviimasel tööpäeval enne puhkuse algust (st kooskõlas varasema ATS § 45 lg-ga 3), siis esitab ta tööandjale sellekohase avalduse vähemalt 14 kalendripäeva enne puhkuse algust.

6. Poolte vahel ei ole vaieldav, et kaebaja juulikuu töötasu ja puhkusetasu maksti välja augustis ja sellest oli kinni peetud muu hulgas 504,37 eurot märkega „Muu kinnip.“. TMS § 132 lg 1 kohaselt sissetulekut ei arestita, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Vastavalt sama paragrahvi lg-le 3 mittearestitavat summat ületavast sissetuleku osast võib kuni viiele palga alammäära suurusele summale vastavast osast arestida kaks kolmandikku, seda ületavast sissetulekust kogu sissetuleku, tingimusel, et arestitav summa ei ületa kahte kolmandikku kogu sissetulekust.

8 TMS §-s 131 on sätestatud sissetulekud ja §-s 132 sissetuleku osad, millele ei saa sissenõuet pöörata. Kumbki paragrahv ei nimeta puhkusetasu sissetulekuna (selle osana), millele ei tohiks sissenõuet pöörata. Seetõttu jääb kohtule arusaamatuks, millel põhineb kaebaja väide, et seaduseandja on jätnud arestimise ulatusest välja osa ATS alusel saadavaid tasusid nagu (muu hulgas) puhkusetasu. Tulumaksuseaduse §-s 13 on sisustatud mõiste „palgatulu“: lg-st 1 tulenevalt tulumaksuga maksustatakse kõik rahalised tasud, mida makstakse töötajale või ametnikule, sealhulgas palk, lisatasu, juurdemakse, puhkusetasu jms. Sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 1 p 1 kohaselt makstakse sotsiaalmaksu töötajale rahas makstud töötasult ja muudelt tasudelt ning p 3 kohaselt ametnikule makstud palgalt ja muudelt tasudelt. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009. a määruse nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ (edaspidi Määrus) § 1 lg-le 1 Määrust kohaldatakse töötaja keskmise töötasu arvutamisele ning maksmisele seaduses ettenähtud juhtudel, kusjuures sama paragrahvi lg 2 järgi Määruse tähenduses loetakse töötasuks avalikus teenistuses palk avaliku teenistuse seaduse ja avaliku teenistuse eriseaduse tähenduses. Määruse §-s 4 on sätestatud keskmise töötasu arvutamine kalendripäevatasu maksmisel, mis lg-st 1 tulenevalt on eelkõige vajalik kalendripäevapõhiste puhkusetasude maksmisel. Eeltoodud sätteid arvestades on kohus seisukohal, et kuigi Tartu Maakohtu 26.07.2011 määrusega tsiviilasjas nr 2-11-7282 keelati Tallinna linnal maksta K. P.le igakuist töötasu TMS §-s 132 ette nähtud osas, siis tuleb seda tõlgendada nii, et kinnipidamisi saab ja tuleb teha kõigilt kaebaja tööga (teenistusega) seotud sissetulekutelt (nende osadelt), millelt ei ole keelatud kinnipidamisi teha. Kaebaja ei ole märkinud, et vastustaja oleks tema 2011. a juulikuu tööja puhkusetasust kinnipidamisel eksinud arvestuse/arvutuste tegemisel. Seega kohus leiab, et Tallinna linn on õiguspäraselt täitnud nimetatud kohtumäärust ja seadust ka kaebaja 2011. a juulikuu tööja puhkusetasu osas. Järelikult on K. P. kaebus täielikult alusetu, nii põhikui ka alternatiivnõuete osas.

7. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Et käesoleval juhul jääb K.P. kaebus rahuldamata ning Tallinna linn ei ole seaduses ettenähtud korras menetluskulunõuet esitanud, kohus vastavalt HKMS § 109 lg-le 2 ja § 158 lg-le 5 leiab, et menetlusosaliste võimalikud menetluskulud peavad jääma nende enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Hurma Kiviloo Kohtunik

TALLINNA RINGKONNAKOHTU 01.10.2015 KOHTUOTSUSE

RESOLUTSIOON 1. Jätta K. P. apellatsioonkaebus rahuldamata. 2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 13.03.2015 otsus haldusasjas nr 3-14-51639 osas, milles halduskohus jättis rahuldamata K. P. kaebuse puhkusetasu nõude ja selle maksmisega viivitamise eest viivise nõude osas. Lõpetada nende nõuete osas menetlus kaebetähtaja rikkumise tõttu. 3. Muus osas jätta halduskohtu otsus muutmata.