3-15-554/6 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Määruse tegemise aeg ja koht 13.03.2015.a, Tallinn Haldusasja number 3-15-554 Haldusasi R.K. esialgse õiguskaitse taotlus. Menetlustoimingud Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamine. Resolutsioon 1. Jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. 2. Saata määruse ärakiri R.K. esindajale. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest otse Tallinna Ringkonnakohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

1. Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 26.02.2015 käskkirjaga nr 231 karistati kinnipeetav R.K.e distsiplinaarrikkumise toimepanemise eest noomitusega. Distsiplinaarrikkumine seisnes selles, et R.K. ei viibinud 05.02.2015 kuni kella 10:10-ni väljaspool vanglat Kose Kauplus OÜ aadressil Pargi 9, Kose alevik, Harju maakond. Tallinna Vangla üksuse juhi 03.12.2014 käskkirja nr 2307 „Kinnipeetav R.K., loa andmine järelevalveta töötamiseks väljaspool vanglat“ p 3 kohaselt kestab R.K. tööpäev tööpäeviti kella 09:00-st kuni kella 18:00-ni ning nimetatud ajavahemikul peab ta viibima aadressil Pargi 9, Kose alevik, Harju maakond.

2. Tallinna Vangla üksuse juhi 04.03.2015 käskkirjaga nr 531 otsustati paigutada kinnipeetav R.K. karistuse kandmise jätkamiseks ümber Tallinna Vangla kinnisesse osakonda.

3. Tallinna Halduskohtule saabus 06.03.2015 R.K. esialgse õiguskaitse taotlus Tallinna Vangla 04.03.2015 käskkirja nr 531 kehtivuse ja täitmise peatamiseks ning haldusakti andmisele ja täitmisele eelnenud olukorra taastamiseks. Taotluse kohaselt on esialgse õiguskaitse taotlus esitatud kohtule pärast Tallinna Vanglale vaide esitamist.

4. Kohus jättis 09.03.2015 määrusega taotluse käiguta ning andis tähtaja selles esinevate puuduste kõrvaldamiseks, s.o taotluse allkirjastamiseks ja täiendava riigilõivu tasumiseks.

Taotluse esitaja kõrvaldas puudused 09.03.2015.

2

TAOTLUS JA VASTUSTAJA SEISUKOHT:

5. Taotluse esitaja on seisukohal, et vaidlustatud käskkirja kehtima jäämisel on tema õigusi olulisel määral rikutud, karistuse kandmine on tehtud põhjendamatult raskemaks, sellisel kujul on oluliselt raskendatud või võimatuks tehtud tema töötamine väljaspool vanglat, mis omakorda toob kaasa võimatuse jätkata hagide tasumist ning perekonna toetamist, seega on ilmselgelt vajalik käskkirja kehtivuse ja täitmise peatamine nii vaidemenetluse kui ka edasise võimaliku kohtumenetluse ajaks. Kinnipeetava paigutamine kinnisesse vanglasse takistab ilmselgelt tema võimalusi resotsialiseerumiseks ning ühiskonda sulandumiseks. Vangistuse täitmise eesmärkidest tulenevalt on vajalik igakülgne kaasaaitamine kinnipeetava õiguskuulekale käitumisele suunamisega ning nende eesmärkide täideviimist korraldatakse VangS § 6 lg 2 tulenevalt ka avavanglas. Pärast kinnipeetavale etteheidetavat rikkumist (toimus 05.02.2015) kuni kinnipeetava ümberpaigutamiseni kulus aega ligemale üks kuu, samas tõestas kinnipeetav oma käitumisega ka nimetatud ajavahemiku jooksul, et mingisugust vajadust tema ümberpaigutamiseks kinnisesse vanglasse ei olnud.

Taotleja on ka seisukohal, et haldusakt on tühine või juhul kui tühisust ei tuvastata on tegemist õigusvastase haldusaktiga, mis kuulub tühistamisele.

6. Tallinna Vangla leiab oma 11.03.2015 vastuses, et esialgse õiguskaitse kohaldamine ei ole põhjendatud.

Kuna R.K.l on kehtiv distsiplinaarkaristus (26.02.2015 käskkiri nr 231), siis on ära langenud ka tingimus, mis võimaldas R.K.l avavanglas viibida (täitmisplaani § 17 lg 2 p 1). VangS § 21 lg 1 võimaldab vangistusseaduse või sisekorraeeskirja sätteid rikkuva avavangla kinnipeetava paigutada ümber kinnisesse vanglasse. Kinnipeetava avavanglasse paigutamist ja tema järelevalveta väljaspool vanglat töötamist saab käsitleda soodustusena (VangS § 22 lg 1) ning selle eelduseks on vangla veendumus kinnipeetava õiguskuulekuses. Arvestades R.K. rikkumise iseloomu, ei ole vangistuse täideviimise eesmärgist lähtuvalt võimalik kinnipeetavat käesoleva juhul menetluse ajaks ehk ajutiselt avavanglaosakonda tagasi paigutada, sest avavanglasse või avavanglaosakonda paigutamise üheks kriteeriumiks on õiguskuulekus. Vanglal puudub veendumus, et isik õigusrikkumiste toimepanemist ei jätka. Avavanglas viibimine on lubatud eelkõige nendele kinnipeetavatele, kelle seaduskuulekas käitumises pole kahtlust. R.K. on rikkunud talle kehtestatud nõudeid ja selline käitumine ei ole käsitletav õiguskuuleka käitumisena.

Antud juhul on vaidlusalune haldusakt juba täitmisele pööratud – isik on avavanglast ümber paigutatud kinnisesse osakonda. Sellest tulenevalt on võimalik täidetud haldusakti õigusvastasuse korral tagajärgi kõrvaldada kahju hüvitamisega, mis kompenseeriks ühe õigushüve rikkumise teise hüvega. HMS § 81 näeb ette haldusakti täitmise peatamise võimaluse, mitte kehtivuse peatamise võimalust. Haldusakt on kehtiv kuni kehtetuks tunnistamiseni või kohtu poolt tühistamiseni. R.K.l puudub esialgse õiguskaitse vajadus, kuna selle eesmärk on tagada kohtuotsuse täitmise võimalikkus. Antud juhul ei oleks kaebajale positiivse kohtuotsuse korral selle täitmine võimatu. Kui kohus leiab, et kaebus kuulub rahuldamisele, siis langeb ära alus kinnipeetava ümberpaigutamiseks ja kaebaja tuleks paigutada tagasi avavanglasse. Eeltoodut arvestades on Tallinna Vangla seisukohal, et R.K. kaebus ei ole põhjendatud ja kaebuse eduväljavaated on asjaoludest tulenevalt vähesed. Vaidlusalune haldusakt on juba täitmisele pööratud, mistõttu puudub ka alus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks.

KOHTU PÕHJENDUSED:

3

7. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 249 lg 1 kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. HKMS § 249 lg 2 kohaselt võib esialgse õiguskaitse taotluse halduskohtule esitada ka vaidemenetluse ajal. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse ettenähtavaid tagajärgi.

8. HKMS § 251 lg 1 p 1 kohaselt võib esialgse õiguskaitse määrusega peatada vaidlustatava haldusakti kehtivuse või täitmise. Seega on ekslik vastustaja arusaam, et peatada on võimalik üksnes haldusakti täitmist, mitte aga kehtivust. Käesoleval juhul on vaidlustatav haldusakt täitmisele pööratud (st kaebaja kinnisesse osakonda paigutatud), mistõttu saab kaaluda kehtivuse peatamist.

Eeltoodut arvesse võttes saab esialgse õiguskaitse taotlust tõlgendada nii, et taotleja palub esialgse õiguskaitse korras kohtul peatada Tallinna Vangla 04.03.2015 käskkirja nr 531 kehtivus ning taastada haldusakti andmisele ja täitmisele eelnenud olukord ehk paigutada kaebaja tagasi avavanglasse.

Käesoleval juhul on tegemist olukorraga, kus esialgse õiguskaitse abinõu rakendamine tähendaks sisuliselt vaide või kaebuse eesmärgi saavutamist, olenemata vaidevõi kohtumenetluse lõpptulemusest.

9. Esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamine eeldab, et esineb kahjuliku tagajärje saabumise oht, kaebus ei ole ilmselgelt perspektiivitu ning kahjuliku tagajärje hilisem kõrvaldamine poleks mõistlikul viisil võimalik. Muu hulgas ei välista esialgse õiguskaitse kohaldamist kahju hilisema rahalise hüvitamise võimalus. Esialgse õiguskaitse vajaduse vältimatuteks eeltingimusteks on subjektiivse õiguse olemasolu, mida esialgse õiguskaitsega soovitakse kaitsta, ning oht selle õiguse kahjustamiseks juba kohtumenetluse ajal. Esialgse õiguskaitse menetluses tuleks vältida põhivaidluse ära otsustamist ning kui esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamine tähendaks sisuliselt põhivaidluse ette ära otsustamist, peaks esialgse õiguskaitse kohaldamiseks esinema ülekaalukas vajadus ning pöördumatute õiguslike või faktiliste tagajärgede loomine ei tohiks tekitada avalikule huvile või kolmandatele isikutele olulist kahju (vt HKMS § 249 lg-d 1 ja 3; samuti Riigikohtu 22.09.2014 määrus nr 3-3-1-59-14, p-d 11-12, 19). Samad põhimõtted on kohaldatavad ka juhul, kui esialgse õiguskaitse taotlus on HKMS § 249 lg-test 2 ja 5 tulenevalt halduskohtule esitatud juba vaidemenetluse ajal.

10. Kuna avavanglasse paigutamine on soodustus (VangS § 22 lg 1 p 1), millise saamiseks R.K. iseenesest subjektiivne õigus puudub, puudutab soodustuse äravõtmine siiski taotluses väljatoodud õigusi; kaasnevad rangemast kinnipidamisrežiimist tulenevad piirangud, mille tagantjärele kõrvaldamine pole võimalik ja neid saab üksnes heastada. Seega esineb taotlejal esialgse õiguskaitse vajadus.

11. Eelnevale vaatamata ei ole aga esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamine käesoleval juhul põhjendatud.

Tallinna Vangla 26.02.2015 käskkirjaga nr 231 määrati taotlejale distsiplinaarkaristusena noomitus. Rikkumine seisnes selles, et R.K. ei viibinud 05.02.2015 kuni 10.00-ni töökohas, kus ta pidi viibima alates 9.00-st. Taotluses ei väideta, et distsiplinaarkaristuse käskkiri oleks vaidlustatud ja selle kehtivus peatatud. Kaebuse või esialgse õiguskaitse taotluse esitamist ei nähtu kohtu infosüsteemist.

VangS § 21 lg 1 võimaldab avavanglast kinnisesse vanglasse ümber paigutada kinnipeetava, kes rikub vangistusseaduse või sisekorraeeskirja sätteid. Tegemist on kaalutlusõigust võimaldava sättega.

4

Rikkumine tuvastatakse distsiplinaarmenetluses ja antakse selle kohta käskkiri. Seetõttu ei olnud taotleja ka koheselt paigutatud kinnisesse vanglasse. Kuna 26.02.2015 käskkiri on kehtiv, siis on see kohtule siduv (HMS § 60). Täitmisplaani § 17 lg 2 p 1 kohaselt ei tohi avavanglasse paigutataval kinnipeetaval olla kehtivat distsiplinaarkaristust (loetletud on konkreetsed rikkumised), mh rikkumise eest, mis on tuvastatud ja mille eest on kaebajat karistatud eelviidatud käskkirjas. Lisaks sätestab viidatud norm eeltoodule lisaks tingimuse, et vanglal peab olema piisav alus oletada, et kinnipeetav ei pane toime uut õigusrikkumist. Viidatud säte reguleerib sõnastusest lähtuvalt küll avavanglasse paigutamist, kuid on kohaldatav vangla kaalutlusõiguse sisustamise osas ka vastupidises olukorras. On ilmne, et isik, kelle paigutamine avavanglasse ei ole põhjendatud viidatud sätte alusel, ei peaks seal viibimist jätkama, kui esinevad samad alused. Kohus ei nõustu taotluse menetlemisel esitatud vastuses toodud vangla seisukohaga, et esimese tingimuse korral on ümberpaigutamine juba põhjendatud. Vangla peab hindama ka teise tingimuse esinemist ning kehtiva distsiplinaarkaristuse tõttu saab käesolevas asjas olla vaidlus üksnes selles, kas vangla on teist tingimust hinnanud ja oma oletust piisavalt põhistanud. VangS § 22 lg 2 sätestab kaalutlusõiguse piirid järgnevalt: käitumine karistuse kandmise ajal on osutunud heaks ja kelle suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi ning järgib talle soodustuste osas tehtud ettekirjutusi. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjast võib järeldada, et vangla on kaalunud ka täitmisplaani § 17 lg 2 p 1 teise aluse täidetust, kuigi põhjendused on napid. Põhjendustest nähtub, et vangla arvates läheb antud rikkumine vastuollu vangistuse täideviimise eesmärkidega. Kinnipeetav on jätnud täitmata käskkirja, millega anti talle õigus (kuni 31.03.2015) töötada väljaspool vanglat (Tallinna Vangla üksuse juhi 03.12.2014 käskkiri nr 2307). Vanglal puudus teave kinnipeetava asukohast. Rikkumine oli teadlik. Vanglal puudub usaldus, et sellise rikkumise toimepanija vastab avavanglas karistuse kandmise tingimustele. Kohtupraktikas ei välistata haldusakti põhjenduste täpsustamist kohtumenetluses.

Põhjendatud ei ole ka taotleja väide, et vaidlustatav haldusakt on tühine, kuna selle on allkirjastanud ebapäev isik. Käesoleval juhul on vaidlustatava haldusakti allkirjastanud Tallinna Vangla Maardu üksuse juht Tõnis Sepp. Justiitsministri 25.03.2008 määruse nr 9 „Täitmisplaan“ § 2 lg 1 teise lause kohaselt otsustab § 11 lõike 2 punktides 2–4 sätestatud ümberpaigutamise (sh avavanglast või kinnise vangla avavanglaosakonnast kinnisesse vanglasse paigutamise) vangla direktor või tema määratud vanglateenistuse ametnik. Justiitsministri 06.12.2001 määruse nr 92 „Tallinna Vangla põhimäärus“ § 211 lg 2 p 3 kohaselt üksuse juht muuhulgas allkirjastab või viseerib üksuses koostatud dokumendid ja annab oma pädevuse piires käskkirju ja muid kirjalikke või suulisi korraldusi. Vangla direktoril on seega õigus määrata, et kinnipeetava ümberpaigutamise otsuse teeb üksuse juht. Asjaolu, et haldusaktis ei olnud eraldi väljatoodud, et haldusorgani siseselt on üksuse juhile antud pädevus vaidlusaluse haldusakti andmiseks, ei muuda seda tühiseks. Riigikohtu praktikas (lahend nr 3-3-1-21-03, p 13) on rõhutatud, et kohus saab rahuldada tühisuse tuvastamise kaebuse vaid sel juhul, kui haldusaktil on HMS § 63 lg-s 2 sätestatud puudused ja need puudused on ilmselged. Kui aga haldusakti puudused ei ole ilmselged, kehtib see haldusakt, vaatamata tema võimalikule õigusvastasusele, seni kuni pädev organ või kohus ta kehtetuks tunnistab või tühistab. Käesoleval juhul ei saa asuda seisukohale, et vaidlusaluse haldusakti andjal puudus ilmselgelt sellekohane pädevus.

Tallinna Ringkonnakohtu 21.10.2014 määruses asjas nr 3-14-51918on leitud, et õigusrikkumiste ärahoidmise suhtes esineb tungiv avalik huvi, mis kaalub üles kinnise vangla režiimile paigutamisega kinnipeetava suhtes rakenduvad täiendavad piirangud olukorras, kus asjaoludest tulenevalt pidi vanglal ratsionaalselt tekkima kahtlus tema õiguskuulekuses. Seda, kas kinnipeetava käitumine võis mingitel põhjustel olla õigustatav, tuleb kontrollida asja sisulise läbivaatamise käigus.

5

Kuna esialgse õiguskaitse menetluses tuleks üldjuhul vältida põhivaidluse ära otsustamist, siis peab isikul olema põhivaidluse tema kasuks lahenemise osas suur eduvõimalus. Taotleja õiguste viivitamatu kaitse vajadus peab üle kaaluma võimaliku avaliku huvi ja kolmandate isikute õiguste riive (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-59-14). Kohus on seisukohal, et vaide ega kaebuse eduväljavaateid ei saa käesoleval juhul pidada ülemäära suurteks, eelkõige põhjusel, et distsiplinaarkaristuse käskkiri kehtib.

12. Eeltoodust lähtuvalt jätab kohus R.K. esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kristina Maimann Kohtunik