3-14-50799/9 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

T A R T U H A L D U S K O H U S T a r t u k o h t u m a j a

KOHTUOTSUS E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohtuasja number 3-14-50799 Otsuse kuupäev

12. märts 2015.a Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Mikk Segeri kaebus Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamise nõudes seoses tingimustega transportimisel 07.10.2011.a, 14.10.2011.a, 13.01.2012.a ja 20.01.2012.a. Menetlusosalised Kaebaja Mikk Seger Vastustaja Tartu Vangla Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 13.04.2015.a. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Kaebus ja menetlusosaliste seisukohad

1. Mikk Seger esitas 13.05.2014.a Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1-3) ja 25.05.2014.a kaebuse täpsustuse (tl 10). Kokkuvõttes taotleb kaebaja Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamist kaebaja transportimisel: 1) 07.10.2011.a Tartust Pärnusse, 2) 14.10.2011.a Pärnust Tartusse, 3) 13.01.2012.a Tartust Pärnusse, 4) 20.01.2012.a Pärnust Tartusse. Kaebaja kavatseb tulevikus esitada kahju hüvitamise nõude.

Kõigil kordadel oli kaebajal autos ruumi (põrandapinda) 0,51 m2. Kaebaja viibis mitu tundi väikeses kambris äärmiselt kitsastes oludes ilma söögi, joogi ja tualeti kasutamise võimaluseta. Ühel korral oli kaebaja sunnitud urineerima prügikotti. Kaebaja ei saanud normaalses asendis istuda, seetõttu hakkasid tal põlved valutama (kaebajal on varasemast jalavigastused). Autojuhi sõidustiil oli agressiivne, kaebajal läks seetõttu süda pahaks ja ta kartis oma elu pärast. Kaebaja leiab, et selline transportimine on alandav ja ebainimlik. Kaebaja viitab Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditele.

2. Tartu Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata (tl 28-29).

Ükski Eestis kehtiv õigusakt ei sätesta, kui suured peavad olema saatebussis kambrid, mistõttu tuleb lähtuda saatmistingimuste hindamisel inimväärikuse austamise põhimõttest. EIK lahendid on tehtud konkreetsetel asjaoludel, mis ei ole võrreldavad kaebaja olukorraga. Tartu Vangla on seisukohal, et kaebaja transportimisel ei ole vangla käitunud õigusvastaselt ega väärikust alandavalt.

Kasutatud etapibussid on Tartu Vanglas kasutusel alates oktoobrist 2010, need võeti kasutusele uutena, bussides on olemas ventilatsioon ja valgustus, busside puhtus on tagatud. Bussis on olemas istekoht igale kinnipeetavale ning transporditakse korraga ainult niipalju kinnipeetavaid kui on bussis ettenähud kohti.

Kinnipeetava etapeerimisel tuleb tagada tema ohutus ning väärikust austav kohtlemine, mis ei tähenda aga seda, et etapeerimine peab toimuma tingimustes, mis ületab ühistranspordis sõitmiseks pakutavad tingimused. Teatav ebamugavus reisimisel (sh sundasendis viibimine) on paratamatu, seda ka ühistranspordis või sõiduautos. Seda ei saa käsitleda väärikust alandava kohtlemisena. Ka ajaliselt on etapeerimine Eesti piires vahemaid arvestades võrreldav tavatranspordiga.

Kaebaja väide normaalse istumisvõimaluse puudumise kohta ei ole arusaadav. Saatemasina boksis on istumiseks ette nähtud istekoht ja kaebajal oli võimalik sellel istuda.

Söögi, joogi ja vaba tualetti pääsu puudumine ei ole õigusvastane ega väärikust alandav. Transpordile kulunud aeg ei olnud sedavõrd pikk, et see tingiks vajaduse söögi või joogi järele. Saatmised vanglast toimuvad üldjuhul peale toitlustamist. Saatmine ei saabu kinnipeetavatele ootamatult ja enne saatmist on võimalik kasutada tualettruumi. Võimaluste olemasolul võimaldatakse tualettruumi kasutada ka arestimajas. Arvestades kaebaja transportimise ajalist kestvust (2-2,5 tundi), ei saa nimetatud võimaluste puudumist pidada automaatselt ebainimlikeks tingimusteks või õigusvastaseks tegevuseks.

Kaebaja väidetud juhtumid, mil tal läks sõidu ajal süda pahaks ja ta pidi urineerima prügikotti, on tõendamata. Kaebaja ei ole 2011.a oktoobris ega 2012.a jaanuaris pöördunud meditsiiniosakonda transportimisel tekkinud kaebustega. Kaebaja ei ole aastatel 2011 ega 2012 esitanud vanglale pöördumisi seoses saatmise tingimustega ega prügikotti urineerimisega. Käesoleval ajal ei ole tagantjärele võimalik tõsikindlalt tuvastada, kas sellised juhtumid on üldse aset leidnud või mitte. Vastustaja märgib, et vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse kohaselt toimus urineerimine prügikotti sõidul Tartust Tallinnasse (tl 16). Käesolevas kaebuses sellist sõitu ei käsitleta.

Kohtu seisukoht

3. Halduskohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, on seisukohal, et kaebus ei kuulu rahuldamisele, kuna tõendatud ei ole vastustaja poolt kaebajale mittevaralise kahju tekitamine ja vastustaja tegevuse kaebaja transportimisel ühest kinnipidamisasutusest teise õigusvastasus.

4. Kaebaja nõuab vastustajalt mittevaralise kahju tekitamise eest hüvitise väljamõistmist seonduvalt kaebaja väidetava inimväärikuse alandamisega 2011-2012. aastal neljal korral toimetamisel Tartu Vanglast Pärnu arestikambrisse ja tagasi. Õigus nõuda hüvitist avalikõiguslikus suhtes tekitatud kahju eest on rahaliselt hinnatav õigus. Kahjuna saab käsitleda seadusega kaitstavate õigushüvede väärtuse vähenemist, millel on kannatanu suhtes negatiivne iseloom ning mida on võimalik hinnata ja hüvitada. Inimväärikuse alandamist on kohtupraktikas peetud hinnatavaks ja hüvitamisele kuuluvaks.

5. Halduskohus kordab siseriiklikus kohtupraktikas korduvalt väljendatud seisukohta, et tingimused vangistuse täideviimisel nende koosmõjus ei tohi ületada kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatut taset. Juhul, kui tingimustega vangistuse täideviimisel nimetatud tase ületatakse on tegemist kaebaja õiguste rikkumisega, käesoleva vaidluse kontekstis kaebaja poolt tõlgendatuna inimväärikuse alandamisega.

Väljamõistetava hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kaebaja oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Kahju hüvitamise eesmärgiks on seega kannatanu asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevaid asjaolusid ei oleks esinenud, seega olukorda, kui tema õigusi ei oleks rikutud.

6. Vaidluse lahendamiseks tuleb seetõttu esmalt tuvastada, kas kaebajal on kahju tekkinud, kas vastustaja avalik-õiguslik toiming, millega kaebajale väidetavalt kahju tekitati, on õigusvastane, ning kas esineb põhjuslik seos tekitatud kahju ja õigusvastase toimingu vahel. Kui üks nimetatud tingimustest puudub, ei kuulu kahju hüvitamise kaebus rahuldamisele.

7. Kaebaja nõuab hüvitist tema saatmisel (transportimisel) põhjustatud kannatuste eest. Kannatusi põhjustati kaebaja sõnul ebainimlikult vähese põrandapinnaga saatmisbussis ning sellega, et ta ei saanud süüa ja juua ning tualetti kasutada. Bussijuhi sõidustiil oli agressiivne, kaebaja kartis ja tal läks süda pahaks.

8. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lõikest 1 tulenevalt saab isik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seejuures kehtib RVastS § 7 lõikes 1 sätestatud üldreegel, mille kohaselt peab isiku õigusi olema rikutud avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega.

9. Halduskohtul ei ole mingit alust kahelda vastustaja väites, et kaebaja transportimisel kasutatud saatebussid võeti kasutusele uutena 2010. aastal. Kohus loeb üldteada olevaks asjaolu, et 2010. aastal Eestis esmaselt registreeritud reisijate veoks mõeldud transpordivahendid, mis peavad mh vastama alarmsõiduki nõuetele, vastavad tehnilistelt tingimustelt kõigile siseriiklikele ja EL õigusaktide normidele ja nende reisijatele ohutuses kahtlemine on ainuüksi sel motiivil enam kui küsitav, et mitte öelda välistatud.

10. Vaatamata kohtu poolt üldteada olevaks loetud asjaolule käsitleb kohus kaebuse väiteid ka vangistusõiguse valguses. Kehtivast vangistusõigusest ei tulene selgeid nõudeid saatebussi tingimustele. Justiitsministri 30. mai 2006 määrusest nr 17 „Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord“ §-st 11 tuleneb, et saateülesande täitmine toimub üldjuhul alarmsõidukiga ning §

12 lg 1 sätestab, et saadetavate paigutamiseks on lukustatavad kambrid, kus on võimalik saadetavat jälgida vahetult või ust avamata elektrooniliselt. Nende nõuete täitmise üle käesoleval juhul vaidlus puudub. Täpsema regulatsiooni puudumisel tuleb kinnipeetavate saatmisel lähtuda VangS § 41 lõikes 1 sätestatud põhimõttest, mille kohaselt koheldakse kinnipeetavat viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega.

11. Kohus loeb kinnipeetava saatmise saatebussiga vangistusega paratamatult kaasnevaks ebameeldivuseks, sest esineb palju objektiivseid põhjusi, miks kinnipeetavat tuleb ühest kinnipidamiskohast teise kinnipidamisasutusse toimetada. On ilmselge, et maanteetransport on kinnipeetava saatmiseks Eesti tingimustes ja vanglate vahelist Euroopa mõistes väikest vahemaad arvestades kõige otstarbekam. Samuti on ilmselge, et ka saatmise käigus peavad olema tagatud olulisemad vangistuse täideviimised põhimõtted ulatuses, milles see on saatebussis mõeldav ehk kinnipeetava üle peab olema võimalik teostada järelevalvet, peab olema võimalik järgida eraldihoidmise printsiipi jne.

12. Seega sõltub saatmiste õiguspärasus käesoleval juhul sellest, kas saatmisega tekitati rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad karistust kandva kinnipeetava saatmisega. Niisuguseid kannatusi või ebameeldivusi saavad põhjustada saatmisel eelkõige tingimused, mis peaksid kaebuse põhjendatuse korral olema oluliselt ebamugavamad võrreldes analoogilise transpordiga vabaduses, arvestamata seejuures neid tingimusi, mis on otseselt põhjustatud asjaolust, et tegemist on kinnipeetava saatmisega. Kaebaja tõendab kaebuse väiteid tõendiga ebapiisava põrandapinna kohta (tl 5) ja tugineb EIK praktikas väljendatud 0,8 m2 suuruse põrandapinna nõudele. Halduskohus peab põrandapinna suuruse kõrval siseriiklikust kohtupraktikast tulenevalt oluliseks ka muid faktilisi asjaolusid.

13. Puutuvalt saatmisel söögi ja joogi mittevõimaldamisega, märgib kohus, et arvestades Tartu Vangla kodukorras sätestatule toitlustatakse kinnipeetavaid 3 korda päevas. Kaebaja ei ole väitnud, et seoses ca 2,5 h kestnud saatmiste tõttu oleks tal saatmise päevadel mingi toidukord jäänud üldse saamata. Asjaolu, et füüsiliselt tervel täiskasvanud inimesel ei ole ca 2,5 h jooksul võimalik süüa ega juua, ei kvalifitseeru eraldiseivalt inimväärikuse alandamisena.

14. Kohus peab ebatõenäoliseks kaebajale mittevaralise kahju tekkimise ka seoses võimaluse puudumisega ümberpaigutamise ajal WC kasutamiseks. Kaebaja ei ole osundanud pidamatusega seonduvatele tervislikele probleemidele saatmiste ajal 2011. aasta lõpus - 2012. aasta alguses. 03.03.2014 dateeritud kahjunõudes (tl 16) on kaebaja reaalse urineerimisvajaduse seostanud Tartust Tallinna transportimisega, mitte käesolevas asjas vaidlust põhjustavate saatmistega Tartu ja Pärnu vahel. Kuna kaebaja ei ole vanglale esitatud kahjunõudes seoses Pärnusse saatmisega prügikotti urineerimist nimetatud, siis ei pea kohus eluliselt usutavaks, et kaebajal oli tegelik ja edasilükkamatu vajadus ca 2,5 h väldanud saatmise kestel urineerida, isegi, kui ta seda tegi. Seetõttu on kohtu hinnangul täiskasvanud inimese jaoks inimväärikusega kooskõlas WC kasutamise võimalus ca 2, 5 h kestva transportimise eelselt ja järgselt. Ligi 2, 5 tunni pikkune periood, mil tualeti kasutamine pole võimalik, võib iseenesest olla tõepoolest mingil määral ebamugav, kuid üldjuhul ei saa see ebamugavus olla inimväärikust alandava intensiivsusega, kuna niisugune olukord on tavapärane ka reisijateveo puhul väljaspool vanglat.

Näiteks nähtub bussiinfokeskkonnast www.tpilet.ee, et marsruudil Tartu-Pärnu sõidavad valdavalt bussid, mille varustuses ei ole WCd, kusjuures sõidu kestus on ajaliselt samas suurusjärgus kaebaja saatmistega. Vabal tahtel bussiga sõitev reisija on küll iseenesest paremas olukorras, sest ta saab planeerida WC kasutamist ette, kuid kohus on veendunud, et ka kinnipeetavatel on võimalik kasutada tualettruumi enne ja pärast saatmise alustamist ja lõpetamist.

15. Saatebusside juhid vastavad üldteadaolevalt alarmsõiduki juhtidele esitatud kõrgendatud nõuetele. Kohus ei pea usutavaks, et kehtestatud piirkiiruse järgmisel saaks täiskasvanud inimesel tekkida bussis reaalne hirm elu pärast, kuna kaebaja ei ole kirjeldanud, et saatebussi juht oleks kaebaja saatmisel kasutanud alarmsõidukile omaseid helisignaali ja vilkureid. Kui juht oleks piirkiirust ületanud, oleks ta alarmsõiduki juhina pidanud sellest vastavate signaalidega teisi liiklejaid informeerima. Kuna kaebaja väidetava iiveldustunde tagajärjel ei oksendanud, siis ei pruugi ka väidetav iiveldus ja kahjunõudes (tl 16) kirjeldatud higistamine olla tingitud juhi sõidustiilist, pigem mingist ajutise iseloomuga terviserikkest või kaebaja närveerimisest seoses eelseisva menetlustoiminguga vmt saatmisega mitteseonduva asjaoluga.

16. Kohus konstateerib, et kehtivast õigusest ei tulene miinimumnõudeid saatebussi iga reisija põrandapinna suurusele. Pooled ei vaidle, et saatemasina põrandapind oli ühekohalises kambris 0,51 m2. Kuigi kehtivas õiguses ei ole sätestatud miinimumnõudeid põrandapinnale saatebussis, saab kohtu hinnangul asuda seisukohale, et kui saatebussis on istekohale samas suurusjärgus ruumi nagu ühistranspordis kasutatavas reisibussis minimaalselt kohustuslik, ei saa saatebussi tingimused vastavas osas mingil juhul rikkuda kinnipeetava õigusi ega olla ka õigusvastased.

17. Majandusja kommunikatsiooniministri 13. juuni 2011 määruse nr 42 „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuded ning nõuded varustusele“ lisa 1 koodi 906 punktis 1 on viidatud istmete ning nendevahelise kauguse mõõtmete osas direktiivile 2001/85/EÜ. Direktiivi 2001/85/EÜ I lisa punktis 7.7.8.1.3 on sätestatud minimaalne lubatav ühe istuja ruumi laius 400 mm. Kuigi see on lubatud üksnes alla 2,35 m laiustel bussidel, on see siiski reisijate vedamiseks lubatud, mistõttu saab sellest käesoleval juhul lähtuda. Punktis 7.7.8.4.1 on sätestatud minimaalne kaugus seljatoest eesistuja seljatoeni 650 mm. Direktiivi 2001/85/EÜ III lisa jooniselt 13 nähtub, et istuva sõitja jalaruum peab ulatuma seljatoest vähemalt 700 mm kaugusele. Mõõtudest 400 mm ja 700 mm tekkiva ristküliku pindala on 0,28 m2. Tõsi, sellisel viisil saadud ristkülik ei ole üksüheselt võrreldav saatebussi kambriga, kuna saatebussi kamber hõlmab osaliselt paratamatult ka ruumi, mis jääb seljatoe esikülje ning kambri tagumise seina vahele.

18. Kohus nõustub, et Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) on näiteks oma raportis CPT/Inf (2001) 22 teinud Leedule etteheiteid 0,4 m2 suuruse üksikkambri kasutamise eest kinnipeetavate saatmisel ning EIK on sellele ka oma 25. oktoobri 2007 otsuses asjas Yakovenko vs Ukraina (nr 15825/06) viidanud. Kaebaja kamber oli sellest aga suurem. Eesti kinnipidamisasutuste vahelised vahemaad ei ole riikide suuruse erinevuse tõttu samas ka suurusjärgus. Samas ei saa üksi CPT soovitustele mittevastava kambri kasutamisest kinnipeetava saatmisel järeldada veel tingimuste õigusvastasust. Kohus osundab, et EIK 19. juuli 2007 otsuses asja Trepashkin vs Venemaa (nr 36898/03) punktis 92 on EIK asunud seisukohale, et kuigi kohus võib võtta arvesse CPT standardeid, ei saa need olla otsustava kaaluga. Eelviidatud otsuses asjas Yakovenko vs Ukraina tuvastas EIK küll Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 3 rikkumise, kuid seda olukorras, kus vaatluse all oli saateautodes ja raudteevagunites saatmine olukorras, kus suur hulk kinnipeetavaid viibis ühiste pinkidega kambrites ning kus oli kinnipeetava kohta 0,3 – 0,4 m2 ruumi. Sarnast olukorda käsitleti ka 8. jaanuari 2013 otsuses asjas Retunscaia vs Rumeenia (nr 25251/04), 22. mai 2012 otsuses asjas Idalov vs Venemaa (nr 5826/03) ning 9. oktoobri 2008 otsuses asja Moiseyev vs Venemaa (nr 62936/00). EIK 31. juuli 2008 otsuses asjas Starokadomskiy vs Venemaa (nr 42239/02) ning 8. novembri 2005 otsuses asjas Khudoyorov vs Venemaa (nr 6847/02) tulenes EIÕK artikli 3 rikkumine muuhulgas sellest, et kaks kinnipeetavat pidid jagama ühele kinnipeetavale mõeldud istekohta.

Seega ei tulene ka EIK praktikast viidet sellele, et kaebajale osaks saanud ruumi saatebussis tuleks koostoimes kaebaja kirjeldatud mõjutustega pidada inimväärikust alandavaks.

19. Seega puudub alus kaebuse rahuldamiseks. Kohus jätab kaebuse täies ulatuses rahuldamata, kuna kohus ei tuvastanud kaebaja saatmisel Tartu Vangla õigusvastast tegevust ega RVastS §

9 lõikes 1 sätestatud kahjulikke tagajärgi.

Menetluskulud

HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule kohtu poolt määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

Kohus määras menetlusosalistele uusi asjaolusid ja taotlusi sisaldavate menetlusdokumentide esitamiseks tähtaja kuni 12.02.2015.a (tl 37). Kuna menetlusosalised ei esitanud kohtule menetluskulude nimekirju ja kuludokumente, siis kohus menetluskulusid välja ei mõista ja menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Roby Koik kohtunik