3-14-51276/13 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

T A R T U H A L D U S K O H U S T a r t u k o h t u m a j a

KOHTUOTSUS E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohtuasja number 3-14-51276 Otsuse kuupäev

12. märts 2015.a Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Karel Kalviku kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju 2 000 euro hüvitamise nõudes seoses saatmisega 23.01.2013. a, 15.03.2013. a, 22.03.2013. a

Menetlusosalised Kaebaja Karel Kalvik Vastustaja Tartu Vangla Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 13.04.2015.a. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Kaebus ja menetlusosaliste seisukohad

1. Karel Kalvik esitas 24.06.2014.a Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1-2) ja 13.11.2014.a täiendavad seisukohad (tl 35-36). Kaebaja palus mõista tema kasuks välja hüvitise mittevaralise kahju eest summas 2 000 eurot.

Kaebajat etapeeriti kolmel korral Tartu Vanglale kuuluvas saatemasinas: 1) 23.01.2013.a reisi pikkusega 2 t 35 min, 2) 15.03.2013.a reisi pikkusega 3 t 24 min, 3) 22.03.2013.a reisi pikkusega 2 t 16 min. Kaebaja viibis ühekohalises kambris pindalaga 0,51 m2. Transportimine kestis igal korral kauem kui 2 tundi.

Kaebajal oli väga kitsas, ta ei saanud ennast sirutada ega mugavalt sisse seada. Kaebaja pidi kogu reisi vältel viibima istuvas asendis. Kambri väljavaatesein oli määrdunud ja kambrisse ei pääsenud loomulikku valgust, kunstlik valgustus puudus. Bussis oli ebameeldiv lõhn (see võis tulla kaaskinnipeetavast, kes haises), järelikult oli ventilatsioon puudulik. Puudusid turvavööd ja käepidemed või lingid, millest oleks saanud tasakaalu kaotuse puhul kinni hoida. Kaebaja hinnangul alandas eeltoodu tema inimväärikust.

Kaebaja viitab Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditele ning Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) seisukohtadele. Kaebaja viitab ka Euroopa vanglareeglistikule, mille p 32.2. järgi on vangide transportimine halva ventilatsiooni või valgustusega veokis keelatud.

2. Tartu Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata (tl 29-30).

Ükski Eestis kehtiv õigusakt ei sätesta, kui suured peavad olema saatebussis kambrid, mistõttu tuleb lähtuda saatmistingimuste hindamisel inimväärikuse austamise põhimõttest. EIK lahendid on tehtud konkreetsetel asjaoludel, mis ei ole võrreldavad kaebaja olukorraga. CPT soovitused ei ole käsitletavad õigusnormidena. Eestile CPT seoses kinnipeetavate transportimisega etteheiteid teinud ei ole. Puudub põhjus pidada isikliku ruumi suurust etapibussis isiku väärikust alandavaks.

Kasutatud etapibussid on Tartu Vanglas kasutusel alates oktoobrist 2010.a, need võeti kasutusel uutena. Bussis on olemas istekoht igale kinnipeetavale, transporditakse korraga ainult niipalju kinnipeetavaid kui on bussis ettenähud kohti.

Peale igakordset etapeerimist bussid koristatakse. Ei ole usutav, et buss oli nii räpane, nagu seda kirjeldab kaebaja. Bussides on olemas ventilatsioon ja valgustus. Loomuliku valgustuse tagamist ei ole saatebusseidele ette nähtud ja selle puudumine ei saa olla õigusvastane. Ventilatsiooni ülesanne ei ole õhust ebameeldivate lõhnade ärahoidmine või kõrvaldamine. Kuna samas transpordis viibisid saatemeeskonna ametnikud, siis ei ole kaebaja väited ebameeldiva lõhna kohta usutavad. Kaebaja ei pöördunud oma tähelepanekutega saatebussi räpasuse või kaaskinnipeetava haisemise kohta etapeerimise järgselt vangla poole ning tagantjärele ei ole need asjaolud kontrollitavad.

Saatemasin on eriotstarbeline alarmsõiduk ja saatemasina istmed ei pea olema turvavöödega vastustatud.

Kaebaja väidab, et tal ei olnud võimalik etapibussi kitsaste tingimuste tõttu ennast mugavalt sisse seada. Kuidas kaebaja kujutab seda mugavalt sisseseadmist ette ja millised peaksid selleks tingimused olema, kaebaja ei täpsusta.

Kinnipeetava etapeerimisel tuleb tagada tema ohutus ning väärikust austav kohtlemine, mis ei tähenda aga seda, et etapeerimine peab toimuma tingimustes, mis ületab ka ühistranspordis sõitmiseks pakutavad tingimused. Teatav ebamugavus reisimisel (sh sundasendis viibimine) on paratamatu, seda ka ühistranspordis või sõiduautos. Ka ajaliselt on etapeerimine Eesti piires vahemaid arvestades võrreldav tavatranspordiga. Seda ei saa käsitleda väärikust alandava kohtlemisena.

Kohtu seisukoht

3. Halduskohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, on seisukohal, et kaebus ei kuulu rahuldamisele, kuna tõendatud ei ole vastustaja poolt kaebajale mittevaralise kahju tekitamine ja vastustaja tegevuse kaebaja saatmine ühest vanglast teise ja vanglast arestikambrisse ja tagasi õigusvastasus.

4. Kaebaja nõuab vastustajalt mittevaralise kahju tekitamise eest hüvitise väljamõistmist seonduvalt kaebaja väidetava inimväärikuse alandamisega 2013. aastal kokku kolmel korral toimetamisel Tallinna Vanglast Tartu Vanglasse ja Tartu Vanglast Pärnu arestimajja ja tagasi. Õigus nõuda hüvitist avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju eest on rahaliselt hinnatav õigus. Kahjuna saab käsitleda seadusega kaitstavate õigushüvede väärtuse vähenemist, millel on kannatanu suhtes negatiivne iseloom ning mida on võimalik hinnata ja hüvitada. Inimväärikuse alandamist on kohtupraktikas peetud hinnatavaks ja hüvitamisele kuuluvaks.

5. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et tingimused vangistuse täideviimisel nende koosmõjus ei tohi ületada kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatut taset. Juhul, kui tingimustega vangistuse täideviimisel nimetatud tase ületatakse on tegemist kaebaja õiguste rikkumisega, käesoleva vaidluse kontekstis kaebaja poolt tõlgendatuna inimväärikuse alandamisega.

Väljamõistetava hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kaebaja oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Kahju hüvitamise eesmärgiks on seega kannatanu asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevaid asjaolusid ei oleks esinenud, seega olukorda, kui tema õigusi ei oleks rikutud.

6. Käesolevat vaidlust lahendades tuleb seetõttu esmalt tuvastada, kas kaebajal on kahju tekkinud, kas vastustaja avalik-õiguslik toiming, millega kaebajale väidetavalt kahju tekitati, on õigusvastane, ning kas esineb põhjuslik seos tekitatud kahju ja õigusvastase toimingu vahel. Kui üks nimetatud tingimustest puudub, ei kuulu kahju hüvitamise kaebus rahuldamisele.

7. Kaebaja nõuab hüvitist tema saatmisel põhjustatud kannatuste eest. Kannatusi põhjustati kaebaja sõnul ebainimlikult vähese põrandapinnaga saatmisbussis (< 0,8 m2) ning sellega, et buss oli määrdunud, bussis oli pime, puudusid turvavööd või muud turvavahendid, bussis olev lõhn ei olnud kaebajale meelepärane.

8. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lõikest 1 tulenevalt saab isik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seejuures kehtib RVastS § 7 lõikes 1 sätestatud üldreegel, mille kohaselt peab isiku õigusi olema rikutud avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega.

9. Vastustaja on osundanud tõsiasjale, et kaebaja transportimisel kasutatud saatebussid võeti uutena kasutusele 2010. aastal. Kohtul puudub igasugune alus kahelda vastustaja poolt osundatud faktilises asjaolus, mistõttu loeb kohus üldteada olevaks asjaolu, et 2010. aastal Eestis esmaselt registreeritud reisijate veoks mõeldud transpordivahendid, mis peavad mh vastama alarmsõiduki nõuetele, vastavad tehnilistelt tingimustelt kõigile siseriiklikele ja EL õigusaktide normidele ja nende reisijatele ohutuses kahtlemine on ainuüksi sel motiivil enam kui küsitav, et mitte öelda välistatud.

10. Vaatamata kohtu poolt üldteada olevaks loetud asjaolule käsitleb kohus kaebuse väiteid ka vangistusõiguse valguses. Kehtivast vangistusõigusest ei tulene selgeid nõudeid saatebussi tingimustele. Justiitsministri 30. mai 2006 määrusest nr 17 „Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord“ §-st 11 tuleneb, et saateülesande täitmine toimub üldjuhul alarmsõidukiga ning §

12 lg 1 sätestab, et saadetavate paigutamiseks on lukustatavad kambrid, kus on võimalik saadetavat jälgida vahetult või ust avamata elektrooniliselt. Nende nõuete täitmise üle käesoleval juhul vaidlus puudub. Täpsema regulatsiooni puudumisel tuleb kinnipeetavate saatmisel lähtuda VangS § 41 lõikes 1 sätestatud põhimõttest, mille kohaselt koheldakse kinnipeetavat viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega.

11. Kohus on seisukohal, et kinnipeetava saatmine saatebussiga on iseenesest vangistusega paratamatult kaasnev ebameeldivus, sest esineb palju objektiivseid põhjusi, miks kinnipeetavat tuleb ühest vanglast teise vanglasse või kinnipidamisasutusse toimetada. On ilmselge, et maanteetransport on kinnipeetava saatmiseks Eesti tingimustes ja vanglate vahelist Euroopa mõistes väikest vahemaad arvestades kõige otstarbekam. Samuti on ilmselge, et ka saatmise käigus peavad olema tagatud olulisemad vangistuse täideviimised põhimõtted ulatuses, milles see on saatebussis mõeldav ehk kinnipeetava üle peab olema võimalik teostada järelevalvet, peab olema võimalik järgida eraldihoidmise printsiipi jne.

12. Seega sõltub saatmiste õiguspärasus käesoleval juhul sellest, kas saatmisega tekitati rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad karistust kandva kinnipeetava saatmisega. Niisuguseid kannatusi või ebameeldivusi saavad põhjustada saatmisel eelkõige tingimused, mis peaksid kaebuse põhjendatuse korral olema oluliselt ebamugavamad võrreldes analoogilise transpordiga vabaduses, arvestamata seejuures neid tingimusi, mis on otseselt põhjustatud asjaolust, et tegemist on kinnipeetava saatmisega.

13. Kohus konstateerib, et kehtivast õigusest ei tulene miinimumnõudeid saatebussi iga reisija põrandapinna suurusele, kuid pooled ei vaidle, et kaebaja kasutuses oli 0,51 m 2 suurune pind. Kuigi kehtivas õiguses ei ole sätestatud miinimumnõudeid põrandapinnale saatebussis, saab kohtu hinnangul asuda seisukohale, et kui saatebussis on istekohale samas suurusjärgus ruumi nagu ühistranspordis kasutatavas reisibussis minimaalselt kohustuslik, ei saa saatebussi tingimused vastavas osas mingil juhul rikkuda kinnipeetava õigusi.

14. Majandusja kommunikatsiooniministri 13. juuni 2011 määruse nr 42 „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuded ning nõuded varustusele“ lisa 1 koodi 906 punktis 1 on viidatud istmete ning nendevahelise kauguse mõõtmete osas direktiivile 2001/85/EÜ. Direktiivi 2001/85/EÜ I lisa punktis 7.7.8.1.3 on sätestatud minimaalne lubatav ühe istuja ruumi laius 400 mm. Kuigi see on lubatud üksnes alla 2,35 m laiustel bussidel, on see siiski reisijate vedamiseks lubatud, mistõttu saab sellest käesoleval juhul lähtuda. Punktis 7.7.8.4.1 on sätestatud minimaalne kaugus seljatoest eesistuja seljatoeni 650 mm. Direktiivi 2001/85/EÜ III lisa jooniselt 13 nähtub, et istuva sõitja jalaruum peab ulatuma seljatoest vähemalt 700 mm kaugusele. Mõõtudest 400 mm ja 700 mm tekkiva ristküliku pindala on 0,28 m2. Tõsi, sellisel viisil saadud ristkülik ei ole üksüheselt võrreldav saatebussi kambriga, kuna saatebussi kamber hõlmab osaliselt paratamatult ka ruumi, mis jääb seljatoe esikülje ning kambri tagumise seina vahele.

15. Kohtul ei ole mingit alust järelduseks, et saatebussid ei olnud läbinud tehnoülevaatust, seega pidi ka nende bussi sisene valgustus ja ventilatsioonisüsteem vastama sõitjate veole esitatavatele nõuetele. Kaaskinnipeetavale iseloomuliku lõhna eest ei saa vastutada vastustaja. Kaebaja poolt ebameeldivaks nimetatud lõhn võib olla tingitud higistamisest vmt asjaoludest. See ei tõenda seega veel bussi ventilatsiooni riket. Kaebaja ei ole kirjeldanud, et bussi väidetavalt määrdunud sein sisaldas midagi sellist, mis võiks alandada inimväärikust. Bussi turvalisus ei tähenda ainult turvavöösid, kuna tegemist oli alarmsõidukitega, milles on kasutusel alarmsõidukile omased turvalahendused kaasliiklejate informeerimiseks, et tegemist on alarmsõidukiga. Käepidemed ja lingid võiksid kohtu hinnangul kaebaja kasutuses olnud suhteliselt väikese ruumi puhul pigem suurendada ebaturvalisust, kui turvalisust vähendada. Turvavöödega sõiduki liikumise ajal peab reisija turvavööd ka kasutama, seega ei saa ka need reisijad sõidu ajal seista, vaid peavad sõidu ajal istuma.

13. Kohus loeb tuvastatuks, et kuna kaebajale on olnud tagatud saatebussi kambris pindala, mis on võrreldav Euroopa Liidu direktiiviga reisibussis minimaalselt nõutud ruumiga, siis ei saa sellises kambris saatmine põhjustada kaebajale iseenesest rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis kinnipidamisega paratamatult kaasnevad. Inimväärikuse alandamisena ei kvalifitseeru ka see kui inimene peab maksimaalselt ca 3,5 h kestnud saatmise ajal istuma.

14. Kohus ei vastandu oma seisukohtades kaebajaga, et Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) on näiteks oma raportis CPT/Inf (2001) 22 teinud Leedule etteheiteid 0,4 m2 suuruse üksikkambri kasutamise eest kinnipeetavate saatmisel ning EIK on sellele ka oma 25. oktoobri 2007 otsuses asjas Yakovenko vs Ukraina (nr 15825/06) viidanud. Samas ei saa üksi CPT soovitustele mittevastava kambri kasutamisest kinnipeetava saatmisel järeldada veel tingimuste õigusvastasust. Kohus osundab samuti, et EIK 19. juuli 2007 otsuses asja Trepashkin vs Venemaa (nr 36898/03) punktis 92 on EIK asunud seisukohale, et kuigi kohus võib võtta arvesse CPT standardeid, ei saa need olla otsustava kaaluga. Eelviidatud otsuses asjas Yakovenko vs Ukraina tuvastas EIK küll Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 3 rikkumise, kuid seda olukorras, kus vaatluse all oli saateautodes ja raudteevagunites saatmine olukorras, kus suur hulk kinnipeetavaid viibis ühiste pinkidega kambrites ning kus oli kinnipeetava kohta 0,3 – 0,4 m2 ruumi. Sarnast olukorda käsitleti ka 8. jaanuari 2013 otsuses asjas Retunscaia vs Rumeenia (nr 25251/04), 22. mai 2012 otsuses asjas Idalov vs Venemaa (nr 5826/03) ning 9. oktoobri 2008 otsuses asja Moiseyev vs Venemaa (nr 62936/00). EIK 31. juuli 2008 otsuses asjas Starokadomskiy vs Venemaa (nr 42239/02) ning 8. novembri 2005 otsuses asjas Khudoyorov vs Venemaa (nr 6847/02) tulenes EIÕK artikli 3 rikkumine muuhulgas sellest, et kaks kinnipeetavat pidid jagama ühele kinnipeetavale mõeldud istekohta. Seega ei tulene ka EIK praktikast viidet sellele, et kaebajale osaks saanud ruumi saatebussis (0,51 m2) tuleks sedavõrd lühikese saatmiste puhul pidada inimväärikust alandavateks, kuna kaebaja poolt põrandapinna kõrval kirjeldatud kannatused ei olnud oma loomult intensiivsed.

15. Seega puudub alus kaebuse rahuldamiseks. Kohus jätab kaebuse täies ulatuses rahuldamata, kuna kohus ei tuvastanud kaebaja saatmisel Tartu Vangla õigusvastast tegevust ega RVastS §

9 lõikes 1 sätestatud kahjulikke tagajärgi.

Menetluskulud

HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule kohtu poolt määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

Kohus määras menetlusosalistele uusi asjaolusid ja taotlusi sisaldavate menetlusdokumentide esitamiseks tähtaja kuni 12.02.2015.a (tl 40). Kuna menetlusosalised ei esitanud kohtule menetluskulude nimekirju ja kuludokumente, siis kohus menetluskulusid välja ei mõista ja menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Roby Koik Kohtunik