3-13-764/56 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht

12. märts 2015, Tallinn Haldusasja number 3-13-764 Haldusasi AE kaebus Tallinna Vangla kodukorra punkti 9.2 osaliseks tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 10. septembri 2014. a otsus Menetlusosalised Kaebaja – AE Vastustaja – Tallinna Vangla Menetluse alus ringkonnakohtus Tallinna Vangla apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus. 2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 10. septembri 2014. a otsus haldusasjas nr 3-13-

764 ja teha asjas uus otsus, millega jätta AE kaebus rahuldamata. 3. AE menetluskulud jätta riigi kanda ning Tallinna Vangla menetluskulud jätta tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 13. aprillil 2015 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-13-764 2(6) menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud Tallinna Vangla kodukorra p 9.2 sätestab järgmist: „Kinnipeetavaid toitlustatakse üldjuhul kambris. Kinnipeetav hoiab oma toidunõusid (kauss, kruus, lusikas) kambris. Toit väljastatakse igale kinnipeetavale isiklikult ja vangla väljastatud toidunõudesse ning vastavalt ettenähtud normidele. Toidu võtmine edasiandmiseks teisele kinnipeetavale on keelatud. Kinnipeetav peab oma toidunõud ise pesema. Vanglateenistuse ametnikul on õigus keelata toidu väljastamine ebahügieenilise toidunõuga.“

2. Tallinna Vangla kinnipeetav AE esitas 08.03.2013 vaide kodukorra p 9.2 kehtetuks tunnistamiseks osas, milles see ei võimalda võtta toitu kinnipeetava isiklikku plastikust toidunõusse. Valvur keeldus 07.03.2013 lõunasöögi ajal salati panemisest AE plastiknõusse, mistõttu jäi kinnipeetav salatist ilma. Vanglaametnikud teavitasid, et plastiknõusse ei tohi toitu väljastada. Tallinna Vangla tagastas 05.04.2013 otsusega nr 5-15/8773-3 AE vaide haldusmenetluse seaduse § 79 lg 1 p 2 alusel, sest vaide esitaja ei ole määratud tähtajaks vaide puudusi kõrvaldanud (ei esitanud vaidetähtaja ennistamise taotlust).

3. AE esitas 09.04.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille lõplikuks nõudeks jäi (vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu 26.02.2014 otsuse nr 3-13-764 p-s 15 antud juhisele ja AE25.04.2014 täpsustatud taotlusele) tühistada Tallinna Vangla kodukorra p 9.2 osas, milles see näeb ette, et toit väljastatakse igale kinnipeetavale vangla väljastatud toidunõudesse. Kaebaja soovis 07.03.2013 lõunasöögi ajal võtta toitu (salatit) plastiknõusse (säilituskarp), kuid valvur keeldus salatit sellesse panemast, mistõttu jäi kaebaja salatist ilma. Sama kordus 08.03.2013 lõunasöögi ajal ning 09.03.2013 keeldus valvur kaebaja isiklikku nõusse panemast kisselli. Valvurite sõnul on plastiknõud vanglas keelatud ja neisse ei tohi toitu väljastada. Kinnipeetavale vanglas keelatud asjad sätestavad vangistusseaduse (VangS) § 15 lg 2 ja § 47 lg

1. Plastikust toidunõud (kauss, kruus, säilituskarp jne) ühelegi VangS § 15 lg-s 2 nimetatud tingimusele ei vasta, mistõttu on plastikust toidunõud vanglas lubatud. Seadusest ei tulene kinnipeetavale kohustust võtta vastu vangla antavaid toidunõusid ning puudub ka piirang omada plastiktoidunõusid ja võtta neisse vangla pakutavat toitu. Jääb arusaamatuks, kuidas seaks plastiktoidunõudega toidu võtmine ohtu vangla julgeolekut, mistõttu ei vasta vaidlusalune piirang VangS § 41 lg-s 2 toodud põhimõtetele. Vangla ei ole väljastanud kõigile kinnipeetavatele ühesuguseid toidunõusid, vaid neid on kaebaja andmetel vähemalt kaheksa erineva kuju ja mõõduga ning kartseris jagatakse toitu plastmassist kaussidesse ja topsidesse. Toidujagaja hindab iga toiduportsjoni suurust spetsiaalse kulbi, mitte aga sööginõu kuju järgi. VangS § 47 ei võimalda keelduda toidu väljastamisest isiklikku toidunõusse, kui see on puhas. Vangla seatud piirangul puudub legitiimne eesmärk ja tegemist ei ole vangistusega paratamatult kaasneva piiranguga, sest varasemalt selline kitsendus puudus. Toidu (nt salati) väljastamises säilituskarpi või muusse nõusse (nt kisselli väljastamine plastkruusi) ei ole midagi taunimisväärset ega imelikku.

4. Tallinna Vangla vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Kinnipeeturegistrist nähtuvalt on Tallinna Vangla 24.11.2010 väljastanud AE järgmised toidunõud: 1 lusikas, 1 kruus ja 1 kauss. Kodukorra seletuskirjast tulenevalt väljastatakse toit vangla toidunõudes ja igale kinnipeetavale isiklikult selleks, et tagada kõigile kinnipeetavatele ettenähtud toiduportsjon. Nimetatud piirangut ei ole kehtestatud vangla

3-13-764 3(6) julgeoleku tagamiseks, vaid isiklikesse toidunõudesse toidu väljastamise piirangu eesmärk on tagada kinnipeetavate nõuetekohane (piisav, korrapärane ja toiduhügieeni nõuetele vastav) toitlustamine (VangS § 47 lg 1). Vangla on kinnipeetavatele väljastanud ühesugused toidunõud ning ühesuguste mõõtmete ja kujuga nõudesse toidu jagamisel on väljastatud toiduportsjoni suurust võrdlemisi lihtne hinnata. Seega aitab abinõu kindlustada kinnipeetavatele elutegevuseks vajalikku toidutarvet. Vangistusega kaasnevad isikule paratamatult mitmed ebamugavused ja piirangud, kuid isikliku plastmasskarbi asemel vangla väljastatud toidunõudega toidu vastuvõtmine ei põhjusta kinnipeetavale mingeid kannatusi ega hüvedest ilmajäämist. Puudub leebem meede, mis aitaks samavõrra kaasa regulatsiooni eesmärgi saavutamisele. Tallinna Vangla kodukorra 01.02.2013–31.05.2013 kehtinud redaktsiooni p

7.1.39 kohaselt oli kinnipeetavale lubatud kuni 5 läbipaistvat plastsäilituskarpi, mille kogumaht ei tohtinud ületada 5 liitrit (alates 01.06.2013 on lubatud kuni kaks läbipaistvat plastsäilituskarpi, mille kogumaht ei ületa ühte liitrit). Plastkarpide omamine ei ole vanglas hädavajalik, sest kinnipeetavatele väljastatakse ka vangla toidunõud. Olukorras, kus kinnipeetavatele tuleks toitu väljastada erineva suuruse ja kujuga plastsäilituskarpidesse ning lisaks vangla poolt väljastatud toidunõudesse, ei suudaks vangla korraldada toitlustamist efektiivselt ning samaaegselt tagada, et kinnipeetav saaks kätte talle ettenähtud toidunormi kohase toidu.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 10.09.2014 otsusega AE kaebuse ning tühistas Tallinna Vangla kodukorra p 9.2 osas, milles see sätestab, et toit väljastatakse igale kinnipeetavale vangla väljastatud toidunõusse.

Vaidlust ei ole selles, et vangla keeldus 01.02.2013 jõustunud kodukorra p-le 9.2 viidates alates 07.03.2013 väljastamast kaebajale toitu plastikkarpi. Samuti puudub vaidlus, et Tallinna Vangla on AE väljastanud vangla toidunõud (1 lusikas, 1 kauss, 1 klaas). Pooled on lisaks ühte meelt, et plastikust toidunõud (kauss, kruus, säilituskarp jne) ei vasta VangS § 15 lg-s 2 nimetatud tingimustele ning on kinnipeetavale vanglas lubatud. Teatud kogus läbipaistvaid plastsäilituskarpe on kinnipeetavale selgesõnaliselt lubatud ka kodukorra p-ga 7.1.39. Küll aga on vaidlus selle üle, kas kodukorra p-s 9.2 sätestatud piirang, mis lubab kinnipeetavale toitu väljastada üksnes vangla toidunõudesse ehk sisuliselt keelab väljastada toitu muudesse nõudesse, sh plastikust säilituskarpi, on õiguspärane või mitte.

Praegusel juhul ei ole järgitud VangS § 41 lg-s 2 sätestatud nõuet, mille kohaselt tohib seadusest alamalseisvate õigusaktidega piiranguid seada üksnes julgeoleku kaalutlustel. Tallinna Vangla on nii kodukorra seletuskirjas kui ka vastuses kaebusele selgesõnaliselt märkinud, et vaidlusaluse piirangu eesmärk ei ole tagada vangla julgeolekut, vaid kinnipeetavale ettenähtud konkreetse söögikoguse väljastamine. Kui seaduses on sätestatud selge volitusnorm koos konkreetsete piirangutega, siis tuleb neist piirangutest haldusaktide andmisel ka kinni pidada. Käesoleval juhul on seadusandja seadnud kinnipeetava õiguste piiramise tingimuseks vangla julgeoleku tagamise vajaduse. Järelikult ei saa vangla kehtestada kinnipeetavate suhtes selliseid piiranguid, mis pole vajalikud ja mille eesmärk ei ole tagada vangla julgeolekut. Vastustaja ei ole suutnud selgelt näidata sedagi, kuidas aitab rakendatud piirang kaasa vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamisele. Toidujagajate töö lihtsustamine ja kinnipeetavatele ettenähtud toiduportsjoni tagamine ei saa antud juhul piirangu seadmist põhjendada. Kaebaja viitab õigesti, et tegelikkuses mõõdetakse enamus toiduportsjoneid mitte toidunõu suuruse järgi, vaid eelkõige tõstevahendi abil.

Isegi kui pidada kodukorra p-s 9.2 sätestatud piirangu üheks eesmärgiks vangla julgeoleku tagamist, vältides ebahügieeniliste toidunõude kasutamist (nt tõkestada haiguste levikut vms), mida vastustaja ei ole küll välja toonud, ei ole ikkagi tegemist proportsionaalse meetmega.

3-13-764 4(6) Toiduhügieeni järgimise nõue tuleneb otse seadusest (VangS § 47 lg 1). Kui kinnipeetav soovib toidu võtmiseks kasutada määrdunud ehk hügieeninõuetele mittevastavat anumat (nt säilituskarp, samuti vangla toidunõud jne), siis võib vangla sellesse toidu väljastamisest keelduda. See on põhjendatult välja toodud ka kodukorras. Kuivõrd vanglal on järelikult hügieeninõuete täitmise tagamiseks olemas teine, kinnipeetava õigusi vähem piirav meede, siis ei saa ka hügieeni tagamise vajadus olla muude toidunõude kasutamisele seatud piirangu kehtestamise aluseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta AE kaebus rahuldamata. Kuigi kodukorras ei ole p-s 9.2 sätestatud piirangu kehtestamist selgesõnaliselt põhjendatud vajadusega tagada vangla julgeolek, on nimetatud piirang siiski kehtestatud muu hulgas julgeolekukaalutlustel. Kodukorra p-st 7.1.49 tulenevalt on vangla poolt väljastatutega sarnase otstarbega isiklikud esemed kinnipeetavale vanglas keelatud. Ka selle piirangu seadmise eesmärk on tagada vangla julgeolek ning kodukorra p 7.1.49 kohaselt ei ole vanglas lubatud ka isiklikud toidunõud.

Kinnipeetavale väljastatakse toitu üksnes vangla toidunõudesse, sest need on selleks piisavad. Kui kinnipeetav kasutab toidu vastuvõtmiseks näiteks enda plastsäilituskarpi, mis on valdavalt ilma sangadeta, esineb oht, et sellega võidakse kõrvetada nii toidujagajat kui ka toitu vastuvõtjat. Kuna plastsäilituskarp on vangla kausist tunduvalt suurem, siis on samuti võimalik, et toidujagajale tundub visuaalselt, et karpi sai toitu vähem kui teistele kinnipeetavatele ning seetõttu võidakse kinnipeetavale anda ekslikult rohkem toitu, mille tulemusena jääks mõni teine kinnipeetav toidust ilma. Selliselt on ohustatud nii isikute julgeolek ja tervis kui ka vangla julgeolek. Julgeolekuohu tähendus sõltub kaalumisel olevate hüvede olulisusest ja õiguste riive intensiivsusest. Halduskohtuga ei saa nõustuda, et isegi kui möönda julgeoleku tagamise eesmärgi olemasolu, oleks meede ikkagi ebaproportsionaalne. Piirang, mis keeldab toidu vastuvõtmiseks kasutada isiklikku plastsäilituskarpi, ei kujuta endast kinnipeetava õiguste sedavõrd intensiivset riivet, mis poleks õigustatav julgeolekukaalutlustega või VangS §-st 47 tuleneva nõuetekohase toitlustamise tagamise eesmärgiga. Kohtupraktikas on tunnustatud vangla olulist hindamisruumi esemetest lähtuva ohu määratlemisel.

Vaidlusaluse piirangu seadmist saab õigustada ka asjaolu, et see lihtsustab toidujagajate tööd ja tagab ettenähtud toiduportsjoni suuruse. Ebaõige on halduskohtu otsuses märgitu, et toiduportsjoneid mõõdetakse mitte kausi suuruse, vaid tõstevahendi abil. Ehkki toidujagamisel kasutatakse arusaadavalt ka kulpi vm tõstevahendit, lähtub toidujagaja toidu väljastamisel siiski vangla toidunõu suurusest. Vangla poolt väljastatud toidukausid on suurelt jaolt mõõtmetelt ühesugused (kuigi mitte alati identse kujuga) ja nende mahutavuseks on 0,5 liitrit. Kinnipeetavate isiklikud plastsäilituskarbid võivad aga olla väga erineva kuju ja suurusega, mahutades kuni 1 liitri toitu. Nende kasutamisel on vanglal äärmiselt keeruline tagada erineva kuju ja mahutavusega nõudesse ettenähtud portsjoni väljastamine. Asjaolu, et kaebaja ei saa võtta toitu vastu isiklikus plastikkarbis, vaid vangla väljastatud toidunõudes, ei põhjusta isikule mingeid kannatusi ega hüvedest ilmajäämist ning tegemist on vangistusega paratamatult kaasneva ebamugavusega.

7. AE vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Vastustaja on alles apellatsioonimenetluses hakanud väitma, et kodukorra p 9.2 kehtestamise aluseks olid ka julgeolekukaalutlused. Tegemist on otsitud põhjendusega vaidlusaluse sätte kehtima jäämiseks. Alusetu on väide, et

3-13-764 5(6) säilituskarpi toitu väljastades võiksid vanglatöötaja või kinnipeetav saada kõrvetada, kuid vangla toidunõudesse toidu panemine selle välistaks. Vanglas on kasutusel nii erineva mahu kui ka kujuga kausid. Põhjendamatu on väide, et säilituskarpidesse toitu väljastades võiks toidust jääda puudu. See võib juhtuda ka vangla toidunõudesse toitu väljastades, sest sõltub vangla tegevusest, mitte toidunõude suurusest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

9. Halduskohus on ekslikult leidnud, et VangS-st ei tulene õiguslikku alust toidu serveerimiseks üksnes vangla poolt antud toidunõudesse ning tegemist on seaduses konkreetselt sätestamata piiranguga, mida võib VangS § 41 lg 2 teisest lausest tulenevalt kohaldada üksnes vangla julgeoleku kaalutlusel. VangS § 47 lg 1 sätestab, et kinnipeetava toitlustamine korraldatakse vastavuses elanikkonna üldiste toitumistavadega ja pidades silmas elutegevuseks vajalikku toidutarvet. Kinnipeetava toitlustamine peab olema korrapärane ja vastama toiduhügieeni nõuetele. Tallinna Vangla kodukorra seletuskirjast (http://www.vangla.ee/28524) nähtuvalt on kodukorra p-s 9.2 sisalduvat põhjendatud järgmiselt: „Selleks, et tagada kõigile kinnipeetavatele ettenähtud toiduportsjon, väljastatakse toit vangla toidunõudes ja igale kinnipeetavale isiklikult. Kui väljastada toit teisele kinnipeetavale, võib juhtuda, et mõni kinnipeetav jääb toiduta. Vangla kambrites on kinnipeetavatel võimalik soojendada vett veekeetjaga ning vangla kauplusest soetada nõudepesuvahendit, mistõttu on kinnipeetavatel võimalik oma toidunõud ise pesta. Vältimaks nakkushaiguste levikut on vanglateenistuse ametnikul õigus keelata toidu väljastamist pesemata toidunõudesse. Vanglateenistus väljastab igale kinnipeetavale toidu individuaalselt. Selleks, et kinnipeetavale oleks tagatud päevaseks tarbimiseks ettenähtud toidunorm, on keelatud temale väljastatud toidu andmine teisele kinnipeetavale.“

10. Eeltoodu kohaselt ei ole kodukorra p 9.2 eesmärk olnud kindlustada vangla julgeolekut, vaid esmajoones täita vanglale VangS § 47 lg-st 1 tulenevat kohustust korraldada kinnipeetavate piisav ja korrapärane ning toiduhügieeni nõuetele ja elanikkonna üldistele toitumistavadele vastav toitlustamine. Elanikkonna üldised toitumistavad hõlmavad ringkonnakohtu hinnangul ka toidu serveerimist (vt ka L. Madise, P. Pikamäe, J. Sootak. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn: Juura, 2014, lk 133). Kodukorra p-s 9.2 sellise toitlustamise korra kehtestamine, mille puhul serveeritakse toitu üksnes vangla poolt väljastatud ja söömiseks ettenähtud toidunõudesse ega võimaldata toitu serveerida muudesse anumatesse peale toidunõude (näiteks säilituskarpidesse), tuleb lugeda üldisi toitumistavasid järgivaks. Asjakohane on ka kodukorra seletuskirjast nähtuv kaalutlus, et üksnes isiklikult ja ainult vangla väljastatud toidunõudesse toidu serveerimine tagab igale kinnipeetavale ettenähtud toiduportsjoni väljastamise, sest välistab võimaluse, et mõni kinnipeetav võiks toidujagamise käigus ekslikult saada teisele kinnipeetavale mõeldud toiduportsjoni või mitu portsjonit erinevatesse anumatesse. Kinnipeetava isiklikku plastkarpi toidu serveerimisest keeldumine ja üksnes vangla väljastatud toidunõude toidu vastuvõtmiseks kasutamise nõue riivab kinnipeetava õigusi väheintensiivselt ega saa tuua kaasa mingitest hüvedest ilmajäämist, sest puudub vaidlus, et Tallinna Vangla on toidu vastuvõtmiseks vajalikud toidunõud AE väljastanud (tl 37). Asjaoludest nähtuvalt jäi kaebaja 07.03.2013 salatist ilma põhjusel, et ta keeldus ise toitu vastu võtmast, kuna seda ei serveeritud temale meelepärasel viisil. Kaebaja ei ole väitnud, et ta oleks toidu vastuvõtmiseks esitanud mõne vangla poolt mitte väljastatud, kuid temale vanglas lubatud isikliku toidunõu, ega toonud välja ühtegi sisulist põhjust vangla väljastatud toidunõude kasutamisest keeldumiseks. AE viited 08.03.2013 ja 09.03.2013

3-13-764 6(6) toimunud keeldumistele ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel asjassepuutuvad, sest kaebaja esitas vanglale 08.03.2013 vaide üksnes seonduvalt 07.03.2013 sündmusega. Kinnipeetaval on soovi korral võimalik väljastatud toit pärast selle vastuvõtmist tõsta vangla toidunõudelt tervikuna või osaliselt ümber säilituskarpi või muusse anumasse ning tarbida seda vastavalt oma eelistustele või harjumustele. Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda vanglalt oma isiklike söömistraditsioonide jätkamise võimaldamist (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 19.03.2013 otsus nr 3-10-2669, p 9; 15.11.2013 otsus nr 3-11-2943, p 14).

11. Kuivõrd ringkonnakohus asus seisukohale, et Tallinna Vangla on kodukorra p-s 9.2 asjakohaselt ja VangS § 47 lg-ga 1 kooskõlas näinud ette toidu serveerimise üksnes (vangla väljastatud) toidunõudesse, puudub täiendavalt vajadus hinnata, kas toidu serveerimine plastikust säilituskarpi võiks kujutada endast ohtu vangla julgeolekule. Ringkonnakohus märgib siiski, et vastustaja argumendid toidu säilituskarpi serveerimisega kaasnevast võimalikust julgeolekuohust ei ole veenvad. Puudub vaidlus, et teatud kogus läbipaistvaid plastsäilituskarpe on kinnipeetavale vanglas lubatud (vastavalt kodukorra p-le 7.1.39). Järelikult ei saa nimetatud esemeid pidada iseenesest vangla julgeolekut ohustavateks. Kuna säilituskarbi põhifunktsioon on toiduainete säilitamine, siis on kinnipeetaval lubatud hoida säilituskarpides nii toidukordadest järele jäänud toitu kui ka näiteks vangla kauplusest soetatud toiduaineid. Apellandi viidatud kõrvetusoht on ilmselgelt ülepaisutatud.

12. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel tuleb Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldada. Ringkonnakohus tühistab Tallinna Halduskohtu 10.09.2014 otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega jätab AE kaebuse rahuldamata.

13. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et AE oli Tallinna Halduskohtu 29.04.2013 määruse alusel menetlusabi korras vabastatud kaebuselt nõutava riigilõivu tasumise kohustusest. HKMS § 118 lg 3 kohaselt juhul, kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Tallinna Vangla ei ole esimese ega teise astme kohtus menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad vastustaja menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Villem Lapimaa /allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets