3-13-1844/41 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht

12. märts 2015, Tallinn Haldusasja number 3-13-1844 Haldusasi K P kaebus Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 22. veebruari 2013. a projekteerimistingimuste nr PT 156310 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 16. septembri 2014. a otsus Menetlusosalised Kaebaja – K P Vastustaja – Tallinna linn, esindaja Raul Keba Menetluse alus ringkonnakohtus K P apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata Tallinna linna taotlus menetluse lõpetamiseks haldusasjas nr 3- 13-1844. 2. Jätta K P apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 16. septembri 2014. a otsus haldusasjas nr 3-13-1844 muutmata. 3. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 13. aprillil 2015 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-13-1844 2(11)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnaplaneerimise Amet (TLPA) väljastas 22.02.2013 projekteerimistingimused nr PT 156310 L. Koidula tn hoone lasteaiaks rekonstrueerimiseks ja laiendamiseks. Projekteerimistingimuste koostamise aluseks on planeerimisseaduse (PlanS) § 3 lg 2 p 2, ehitusseaduse (EhS) § 19 lg 1 p 2 ning Tallinna Linnavolikogu 06.09.2012 määrusega nr 21 kehtestatud Tallinna linna ehitusmääruse § 31. Olemasolevat hoonet võib laiendada kuni 33% selle maapealse osa kubatuurist. Ehitusprojekti koostamisel tuleb arvestada Keskkonnaameti väljastatud looduskaitseliste nõuetega, sest kinnistu asub tervikuna looduskaitse all olevas Kadrioru pargis, samuti Muinsuskaitseameti koostatud muinsuskaitse eritingimustega, sest kinnistu asub Kadrioru hoonetele, pargile ja kultuurimälestistele määratud ühises kaitsevööndis. L. Koidula tn 23 olemasolev hoone on arhitektuuriajalooliselt klassifitseeritud väga väärtuslikuks. Krundi hoonestustiheduseks on lubatud 0,3 ning hoonete suurimaks korruselisuseks 2, hoonete arvuks krundil 1 (v.a abihooned) ning haljastuse osakaal peab moodustama krundist 30% (sh kõrghaljastus 20%). Hoonete välisviimistluses on keelatud kasutada imiteerivaid materjale (plekist ja plastist välisvoodrit, plastaknaid, metalluksi, kiviimitatsiooniga ja profileeritud katuseplekki, rullkatet, kärjekujulist ruberoidkatet jne). Haljastuse osas esitada asukohast ja miljööst lähtuv maastikukujunduse lahendus, sh esitada istutatavate taimede liigid ja hulk ning projekteeritavate pinnakatete tüübid ja illustratsioonid. Haljastuse kavandamisel ja taimmaterjali valikul arvestada lasteaialaste turvalisuse tagamise vajadusega. Mänguväljaku projekteerimisel arvestada projekteeritavate elementide turvatsoonidega ning muude turvanõuetega, kasutada turvalist pinnakatet. Väikevormide valikul lähtuda esteetikast ja vandalismikindlusest, esitada projekteeritavate mänguatraktsioonide visuaalne materjal. Liikluslahenduse (sh parkimise ja kergliikluse) väljatöötamisel arvestada Tallinna parkimise korralduse arengukavaga 2006–2014, esitada projekteeritavate katendite lahendus. Mänguväljakute, liikluslahenduse ja piirdeaia projekteerimisel teha koostööd L. Koidula tn 25 / Mäekalda tn 10, Mäekalda tn 8 kinnistute omanikega ja asutusega Kadrioru Park.

2. Projekti koostaja edastas 10.07.2013 L. Koidula tn 25 / Mäekalda tn 10 korteriühistule tutvumiseks dokumentatsiooni, mis sisaldas ka projekteerimistingimusi. L. Koidula tn 25 / Mäekalda tn 10 korteri nr 5 omanik K P esitas 09.08.2013 Tallinna Linnavalitsusele vaide projekteerimistingimuste kehtetuks tunnistamiseks või nende tühisuse tuvastamiseks. TLPA tagastas 19.08.2013 vastusega nr 4-1/1518-2 vaide läbivaatamatult.

3. K P esitas 04.09.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse TLPA 22.02.2013 projekteerimistingimuste tühistamiseks. Kaebajat ei ole projekteerimistingimuste andmise menetlusse kaasatud ning tal puudub reaalne võimalus rääkida kaasa ehitusloa andmise menetluses, sest projekteerimistingimustega on ehitusprojekti koostamise alused juba siduvalt kindlaks määratud. Seega ei ole kaebajale tagatud haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg-st

1 tulenevat ärakuulamisõigust ning kaebaja sai projekteerimistingimuste olemasolust teada peaaegu 5 kuud pärast nende väljastamist, kui projekteerija edastas need korteriühistule muu dokumentatsiooni hulgas.

3-13-1844 3(11) Vaidlustatud haldusakt on täielikult põhjendamata ning sellest ei nähtu, kas ja kuidas on haldusorgan kasutanud temale antud kaalutlusõigust. Haldusakt piirab kaebaja õigusi oluliselt, mistõttu oli haldusorganil HMS § 56 lg-le 4 tuginedes kohustus esitada haldusaktis sisuline motivatsioon. Antud juhul on projekteerimistingimustes aga viidatud üksnes mõnele sättele, mis reguleerivad peaasjalikult kohaliku omavalitsuse pädevust projekteerimistingimuste väljastamisel ja projekteerimistingimuste väljaandmise menetlust. Kaalutlusõiguse nõuetekohane kasutamata jätmine tuleneb juba ainuüksi sellest, et kõiki menetlusosalisi ei ole menetluses ära kuulatud. Seetõttu ei ole haldusorgan saanud kõigi huvigruppide seisukohtadega projekteerimistingimuste väljastamisel ka arvestada. Nii oleks pidanud kaaluma lasteaia konkreetsele kinnistule rajamise vajadust, arvestades ekspertide seisukohaga, et kinnistut ja sellel asuvat hoonet tuleb säilitada ja taastada võimalikult algsel kujul.

Rikutud on kaebaja õiguspärast ootust, et Kadrioru pargi üldmulje tema kodu ümbruses säilib. Käesoleval juhul ei ole tegemist tavapärase olukorraga, kus tiheasustuses elavad isikud ei saa eeldada, et nende kodu ümbruses suuri linnaehituslikke muutuseid ei toimu. L. Koidula tn 23 kinnistule laienevad nii looduskui ka muinsuskaitselised piirangud. Kadrioru park on suure ajaloolise ja kultuurilise väärtusega piirkond ning ala on looduskaitse all, mistõttu tekib isikutel sinna kinnisvara soetades ja elama asudes mõistlik ootus, et pargi kõrghaljastust säilitatakse võimalikult algsel kujul. Lasteaia rajamisega seoses plaanitakse laste ohutuse tagamiseks L. Koidula tn 23 krundilt eemaldada suurem osa ajaloolisest kõrghaljastusest (kokku üle poolesaja elujõulise puu). Seda arvestades on mõistlik kaaluda hoone rakendamist muuks otstarbeks ning leida lasteaiale sobivam ja laste jaoks ohutum asukoht.

Projekteerimistingimuste elluviimisel rikutakse kaebaja omandiõigust. Hetkel ümbritseb tema kinnistut rahulik, looduskaunis ja ajalooline kõrghaljastusega Kadrioru park. Projekteerimistingimustest lähtudes rajatakse naaberkinnistule aga massiivne ehitiste kompleks (lasteaiahoone ja suuremahulised rajatised – palliplatsid, lehtlad, varjualused jms –, kusjuures piirdeaed asuks kaebaja elukohaks oleva hoone seinast mõne meetri kaugusel). Rajatavaid mänguväljakuid hakkab pidevalt kasutama ligikaudu 120 last. Kõik see avaldab negatiivset mõju kaebaja korteriomandi väärtusele ja igapäevasele elutegevusele (elukvaliteeti vähendav müra, piirdeaia tõttu L. Koidula tn 25 / Mäekalda tn 10 kinnistu hooldamistööde, nt jääpurikate tõrje, oluliselt keerukamaks ja kulukamaks muutumine). Ohtu võib sattuda ka kaebaja elu ja tervis. Oluliselt suureneb piirkonna liikluskoormus (nii lastevanemate kui ka lasteaeda teenindavate sõidukite arvelt) ja parkimisvajadus (nii lapsevanemate kui ka lasteaia töötajate arvelt) ning kaebajal võib igapäevane ligipääs oma korteriomandile muutuda raskendatuks. Kitsas L. Koidula tänav on juba praegu liiklusega üle koormatud, sest seda kasutavad turismibussid KUMU ja Kadrioru lossi juurde sõitmiseks. Eskiisprojekt ega projekteerimistingimused liikluse ja parkimise küsimusi ei lahenda. L. Koidula tn 23 krundi sulgemisega kaovad Kadrioru pargist väljakujunenud terviserajad ning seni Kadrioru pargi läbimiseks jalgradu kasutanud inimesed peavad hakkama kasutama tiheda liiklusega ja kitsast

L. Koidula või Mäekalda tänavat, mis tekitab ohtlikke olukordi.

Rikutud on menetluse avalikkuse põhimõtet, sest lasteaia ehitamiseks ei ole algatatud detailplaneeringu menetlust. Kadrioru parki rajatakse projekteerimistingimuste alusel ilma detailplaneeringuta ümbrusega sobimatu uusehitis (mitte pelgalt laiendus, sest see asub olemasolevast hoonest ca 20 meetrit eemal ja ühendatakse sellega üksnes galerii kaudu). Avalikkus on jäetud täielikult kaasamata. Olukorras, kus väärtuslik 18. sajandist pärinev hoone muudetakse moodsaks lasteaiaks ja hoonet ümbritsevas pargis korraldatakse sisuliselt lageraie, oleks avatud planeerimismenetluse läbiviimine äärmiselt oluline. Juurdeehituse maht on 29,4% olemasolevast maapealsest hoone mahust ja seejuures muutub hoone funktsioon täielikult. Sellises olukorras ei saa PlanS § 3 lg 2 p-s 2 sätestatud erand olla kohaldatav.

3-13-1844 4(11)

4. Tallinna linn vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. Vaidlust ei ole selles, et L. Koidula tn 23 olemasolevat hoonet ei laiendata üle 33% hoone maapealse osa kubatuurist, mistõttu ei ole detailplaneeringu koostamine seadusest tulenevalt vajalik. Otsustamaks, kas tegemist on olemasoleva hoone rekonstrueerimise ja laiendamise või uue hoone püstitamisega, tuleb vaadata, kas laiendatav hooneosa omab iseseisvat kasutusotstarvet või on tegemist funktsionaalselt koostoimiva tervikuga. Käesoleval juhul moodustavad olemasolev hoone ja selle laiendus ühtse terviku. Laienduse ossa on planeeritud tervet hoonet teenindav köök ning ruumid kahele lasteaiarühmale, kes omakorda kasutavad olemasoleva hoone ruume ühistegevuseks (seal asub suur saal, tervishoiutöötaja ja logopeedi kabinetid jne). Seega ei ole laiendus iseseisvalt kasutatav, samuti ei ole iseseisvalt (ilma juurdeehituseta) kasutatav olemasolev hoone, kuivõrd köögiruumid on kavandatud juurdeehitusse. Seetõttu ei lugenud vastustaja hoone laiendamise taotlust uue hoone püstitamise taotluseks ega pidanud detailplaneeringu koostamist vajalikuks. Kuna projekteerimistingimused ei riku kaebaja õigusi, puudus vajadus teda nende väljastamise menetlusse kaasata (HMS § 56 lg 4). Kaebaja õigusi saab teoreetiliselt rikkuda üksnes ehitusluba kui lõplik haldusakt, mida aga väljastatud ei ole. Kaebaja võimalusi kaitsta oma õigusi ehitusloa andmise menetluses ei ole mitte kuidagi piiratud.

Muinsuskaitse eritingimuste kohaselt on lubatud L. Koidula tn 23 hoone rekonstrueerimine ja laiendamine juurdeehituse teel eraldiseisva korpusena, mis on ühendatud tagasihoidliku galeriiga. Projekteerimistingimustes ei sisaldu õigust ega kohustust planeerida mänguväljakuid krundi piirini või sulgeda krunt avalikkusele. Projekteerimistingimuste kohaselt tuleb mänguväljakute projekteerimisel arvestada projekteeritavate elementide turvatsoonidega ning muude turvanõuetega, kasutada turvalist pinnakatet. Piirete projekteerimisel tuleb teha koostööd muu hulgas L. Koidula tn 25 / Mäekalda tn 10 kinnistu omanikega. Kaebajale ei tulene seadusest õigust teisele isikule (sh kohalikule omavalitsusele) kuuluva kinnistu kasutamiseks endale meelepärasel viisil ning isegi kui naaberkinnistu korteriomanikud on L. Koidula tn 23 krundi osaliselt hõivanud enda rekreaktsioonialaks, puudub neil õigustatud ootus sellise tegevuse jätkamiseks.

Projekteerimistingimused sisaldavad kohustust arvestada liikluskorralduse väljatöötamisel Tallinna parkimise arengukavaga aastateks 2006–2014 ja teha liikluslahenduse väljatöötamisel koostööd muu hulgas kaebajaga. Selliste nõuete esitamine ei saa kaebaja õigusi kuidagi rikkuda. Nõustuda ei saa väitega, et projekteerimistingimuste alusel likvideeritakse Kadrioru pargi kõrghaljastus. Projekteerimistingimuste kohaselt tuleb ehitusprojekti koosseisus esitada asukohast ja miljööst lähtuv maastikukujunduse lahendus, arvestades haljastuse kavandamisel ja taimmaterjali valikul lasteaialaste turvalisuse tagamise vajadusega. Projekteerimistingimustest ei tulene seega õigust ega kohustust olemasoleva haljastuse likvideerimiseks. Kuivõrd projekteerimistingimuste alusel ehitustegevust alustada ei saa ning projekteerimistingimused ei näe ette ka tegevusi, mis võiksid kaebaja kinnisvara väärtust mõjutada, puudub kaebaja väitel tema korteriomandi väärtuse vähenemisest igasugune alus. Kaebaja on mõistnud projekteerimistingimuste õiguslikku olemust vääralt.

5. Tallinna Halduskohus jättis 16.09.2014 otsusega K Pu kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Kuna projekteerimistingimused on ehitusloa andmiseks nõutava ehitusprojekti koostamise lähteandmeteks (EhS § 19 lg 3), mida on käsitatud reguleeriva iseloomuga eelhaldusaktina (Riigikohtu 14.05.2002 otsus nr 3-3-1-25-02, p 16), ning kaebaja on vaidlustanud peamiselt tingimusi, mille hilisemat mittemuutmist võib eeldada, on K Pul kaebeõigus. Projekteerimistingimuste peale ei saa esitada kaebust avalike huvide kaitseks ning kohtul ei ole võimalik asendada haldusorgani kaalutlusi enda omadega.

3-13-1844 5(11)

Vaidlusalune rekonstrueeritav ja laiendatav hoone ei ole arhitektuuriega kultuurimälestisena riikliku kaitse all, kuid on ajalooline hoone. Looduskaitse all on Kadrioru park. Olemasolevat hoonet ei laiendata üle 33% hoone maapealse osa kubatuurist, mistõttu ei ole PlanS § 3 lg 2 p

2 kohaselt detailplaneeringu koostamine vajalik. Tähtsust ei oma, kui lähedal on kavandatava laienduse maht lubatud määrale, vaid oluline on selle mitteületamine. Detailplaneeringu koostamise kohustust ei tulene ka asjaolust, et objekti suhtes esineb avalik huvi. Kohaliku omavalitsuse otsustus PlanS § 9 lg 11 rakendamise põhjendatuse kohta ei saa rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi, sest tal on naaberkinnistu omanikuna võimalus vaidlustada ka projekteerimistingimusi. Mõistlikku vaidlust ei saa olla asjaolus, et rekonstrueeritav hoone ja sellega galerii kaudu ühendatav juurdeehitus moodustavad funktsionaalselt koos toimiva terviku (lasteaiahoone – praegusesse hoonesse on kavandatud saal, 4 lasteaiarühma ja personali tööruumid ning juurdeehitusse 2 rühma, köök ja pesuladu). Kehtiv õigus ei keela hoone osade ühendamiseks galerii kasutamist, mis tagab antud juhul ka arhitektuurselt ilmselgelt parema üldmulje. Selline lahendus ei muuda hoone osi eraldiseisvateks hooneteks, kui ühendatavad osad on funktsionaalselt üks tervik. See tingimus on täidetud, sest mõlemas osas asuvad lasteaia toimimiseks vajalikud ruumid ning kumbki osa ei oleks eraldiseisvalt lasteaiana kasutatav.

Projekteerimistingimuste väljastamise menetlusse kaebaja kaasamine tema soovitud viisil ei oleks EhS § 19 lg-s 3 sätestatud 30-päevase tähtaja jooksul võimalik. Õigusaktid naaberkinnistute omanike kaasamise kohustust ei sätesta, mistõttu tuleb see otsustada kaalutlusõiguse alusel. Kuna projekteerimistingimustega määratakse kindlaks ehitusprojekti koostamise lähteandmed ning nende alusel ei toimu vahetult ehitamist, ei ole kaasamine reeglina vajalik. Kaebaja (ja/või korteriühistu) kaasamine on võimalik ja tõenäoliselt vajalik alles järgmistes menetlusetappides (sh ehitusprojekti koostamise käigus). Antud juhul pole alust arvata, et kaebaja kaasamata jätmine oleks toonud kaasa õigusvastaste projekteerimistingimuste väljastamise ning kaebajal on võimalik neid ka vaidlustada. Vastustaja kaalutlused kaebaja kaasamata jätmise osas on asjakohased ning kaebaja menetluslikke õigusi ei ole rikutud. Projekteerimistingimustes on sätestatud nõue teha projekti koostamisel koostööd naaberkinnistu omanikega (sh kaebajaga).

Projekteerimistingimustega on kindlaks määratud, et kaebaja naaberkrundile püstitatakse lasteaed. See eeldab eelhinnangut, kas lasteaia projekteerimine sinna on põhimõtteliselt võimalik ega ole välistatud mingite oluliste avalike või puudutatud isikute huvide tõttu. Samas ei saa nõuda, et projekteerimistingimuste väljastamisel viiakse läbi sama mahuga menetlus kui ehitusloa andmise otsustamisel. Pole alust arvata, et vastustajale oleksid olnud teadmata projekteeritava kinnistuga külgnevate elumajade olemasolu ja sealsete elanike eeldatav vastuseis lasteaia kavandamisele, samuti olid teada krundi asumine avaliku rekreatsioonialana kasutatavas Kadrioru pargis, muinsuskaitse eritingimused, eskiislahendus ning puistu hinnang ja maastikuanalüüs. Teadmata ei saanud olla ka liikluse ja parkimise piiratud võimalused antud piirkonnas. Puudub mõistlik põhjus arvata, et haldusorgan on projekteerimistingimused väljastanud meelevaldselt ning nende alusel koostatavale projektile poleks vältimatult võimalik anda ehitusluba. Projekteerimistingimustes on nähtud ette ka koostöökohustus ja naabrite huvide arvestamise piisavust saab hinnata ehitusloa menetluses. Asjakohased on vastustaja viited, et piirdeaia rajamise näeb ette juba L. Koidula tn 25 / Mäekalda tn 10 korterelamu ehitusprojekt ning selle püstitamata jätmine ei anna alust kasutada linnale kuuluvat kinnistut. Piirdeaia asukohta ei ole projekteerimistingimustes kindlaks määratud. Puudub mõistlik põhjus eeldada, et kui piirdeaed püstitatakse krundi piirile (projekteerija on viidanud üksnes mängimiseks kasutatava sisehoovi piiramisele), siis

3-13-1844 6(11) ei võimalda lasteasutus eemaldada korterelamu katuselt lund ja jääpurikaid, mis oleksid lasteaialastele ohtlikud. Selliseid küsimusi ei ole tarvis projekteerimistingimustes reguleerida.

Kaebaja väited elukeskkonna drastilisest muutumisest ja kinnisvara väärtuse vähenemisest on liialdatud. Kadrioru park ei ole reservaat ning tegemist ei ole hoonestamata pargialaga, mille piiramisega seoses väheneksid oluliselt rekreatsioonivõimalused. Kadrioru park ja terviserajad ei paikne üksnes vaidlusalusel kinnistul ning kaebajal puudub subjektiivne õigus väljakujunenud terviseraja kasutamisele. Kaebajal ei ole õiguspärast ootust, et naaberkinnistut kasutusele ei võeta või sellel asuv hoone säilib endisel kujul. Kaebaja saab rekreatsioonialana kasutada seni piiramata naaberkinnistut ning ühtegi puud kaebaja kinnistu ümbrusest ei likvideerita. Kaebajal on kindlasti olemas tavapärase linnakeskkonnaga võrreldes suurem huvi toimuvate muutuste mõõdukuse suhtes, mis tulenevad elamisest looduskaitsealuses pargis, kuid seda tuleb haldusorganil kaaluda lõpliku haldusakti andmisel. Projekteerimistingimuste väljastamisel sai vastustaja sellise huvi olemasolu eeldada (mida näitab projekteerijale koostöökohustuse panemine), kuid see ei saanud kuidagi takistada projekteerimistingimuste väljastamist.

Kuigi piirkonna liiklusja parkimiskoormuse tõus lasteaia töötajate ja oma lapsi lasteaeda toovate vanemate kasutatavate sõidukite arvelt on tõenäoline, ei tingi see projekteerimistingimuste tühistamist. Nimetatud küsimust tuleb edasise menetluse käigus naaberkinnistute omanike ja linna koostöös täpsustada. Liikluskorraldus ei pea olema projekteerimistingimustes detailselt reguleeritud. Vaidlust ei ole lasteaia krundile kavandatud

11 parkimiskoha vastavuses normatiividele. Seni ettenähtud liikluskorraldus Koidula tänava ääres parkimist ei võimalda ega saa takistada kaebaja juurdepääsu oma elukohale. Koidula tänava liiklustihedus ei kasva määral, mis välistaks lasteaia rajamise juba projekteerimistingimuste väljastamise staadiumis. Lisanduv transiitliiklus on lühiajaline ning kaebaja ei väida sellega kaasnevat heitgaaside või müranormide ületamist.

Nõustuda ei saa väitega, et lasteaia juurdeehitus riivaks oluliselt Kadrioru pargi looduskoosluse säilitamise vajadust kui avalikku huvi. Kaebaja ei saa projekteerimistingimusi vaidlustada ka seoses hoone ajaloolise väärtusega või lasteaia vastamisega tervisekaitsenõuetele. Samas võib märkida, et projekteerimistingimuste väljastamise aluseks olid muu hulgas muinsuskaitse eritingimused ning projekteerimistingimused ei näe ette rekonstrueeritava hoone välimuse ja interjööri rikkumist. Tegemist ei ole täiesti uue massiivse ehitiste kompleksi püstitamisega, vaid krundil juba asub hoone. Mõistlikku vaidlust ei saa olla, et piisava suurusega lasteaia rajamine olukorras, kus kohaliku omavalitsuse territooriumil esineb lasteaiakohtade nappus, on oluline avalik huvi. Kasutusest väljalangenud hoone rekonstrueerimine ja ümbruse korrastamine on samuti avalikes huvides. Seega ei saaks käesoleval juhul ka väita, et projekteerimistingimuste väljastamine kahjustaks avalikke huve. Seejuures on L. Koidula tn 23 hoones juba alates 1946. aastast asunud õppeasutused (põhikool) ning hiljem on seda kasutatud ka muuseumina. Kohus ei saa sekkuda haldusorgani otstarbekuse kaalutlustel tehtavatesse otsustesse, kui puuduvad ilmselged diskretsioonivead.

Projekteerimistingimuste kohaselt tuleb ehitusprojektis arvestada Kadrioru miljööväärtusliku ala teemaplaneeringuga ning haljastuse osakaal peab moodustama krundi pinnast vähemalt 30% (sh kõrghaljastus 20%). Kõrghaljastuse ja dendroloogiliselt väärtuslikuks tunnistatud põlispuude võimalikult suures ulatuses säilitamise nõude näevad ette ka muinsuskaitse eritingimused. Kaebaja väide lageraie tegemisest Kadrioru pargis on ilmselgelt liialdatud. Projekteerija selgitusel on enamiku mahavõetavate puude kõrvaldamine nähtud ette juba dendroloogilises hinnangus ning uue hoone tarvis võetakse maha 2-3 täiendavat puud. Arvestades projekteerimistingimustes sätestatud koostöökohustust mh asutusega Kadrioru

3-13-1844 7(11) Park ning nõuet projekti kooskõlastamiseks mh Keskkonnaametiga, Tallinna Keskkonnaametiga ja Tallinna Kultuuriväärtuste Ametiga, ei ole mõistlikku põhjust arvata, et looduskaitsealuses pargis võimaldataks teostada lageraiet või likvideerida kõrghaljastust ilma põhjendatud vajaduseta. Detailplaneeringu menetlust ei pidanud algatama selleks, et üldsus saaks kaitsta Kadrioru parki. Vaidlusalused projekteerimistingimused on vajalikul määral põhjendatud ning kaebuses toodud põhjendusi haldusakt sisaldama ei pidanud. Projekteerimistingimused vastavad nende olemusest ja õigusaktidest tulenevatele sisuja vorminõuetele.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. K P palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Vaidlusalused projekteerimistingimused pidanuks olema põhjendatud vastavalt haldusaktidele ettenähtud nõuetele (vt Riigikohtu 04.05.2006 otsus nr 3-3-1-28-06, p-d 8-9). Samuti oleks apellant tulnud projekteerimistingimuste väljastamise menetlusse kaasata ja ära kuulata (HMS § 40 lg 1; Riigikohtu 13.06.2003 otsus nr 3-3-1-42-03, p 16), sest tal puudub sisuline võimalus esitada neile vastuväiteid ehitusloa andmise menetluses ning samas on vastustaja koostöökohustuse ettenägemisega ka ise möönnud L. Koidula tn 25 / Mäekalda tn 10 elanike õiguste kahjustamise võimalikkust. Kavandatava juurdeehituse maht on 29,4% olemasoleva hoone maapealsest kubatuurist, mis on ainult 3,6% võrra PlanS § 3 lg

2 p-s 2 sätestatud ülempiirist väiksem. Arvestades asjaolu, et juurdeehitus rajatakse ajaloolise Kadrioru pargi territooriumile ning sisuliselt on tegemist iseseisva hoone püstitamisega (ühendatud olemasolevaga üksnes klaasgalerii abil), millega muudetakse täielikult senise ehitise funktsioone, on detailplaneeringu koostamine antud juhul vajalik (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 29.01.2009 määrus nr 3-08-1610). Halduskohtu seisukoht, et hoone osade ühendamiseks võib kasutada ka galeriid ning hoone osad ei oleks lasteaiana eraldiseisvalt kasutatavad, on vastuolus PlanS § 3 lg 2 p 2 tegeliku sisuga. Detailplaneeringu koostamata jätmist ei saa õigustada ka asjaolu, et Tallinnas on suur lasteaiakohtade defitsiit ning planeeringumenetlus on kauakestev ja kulukas. Apellant on jätkuvalt seisukohal, et ajaloolise

L. Koidula tn 23 hoone lasteaiaks rekonstrueerimise plaan ei arvesta Kadriorule iseloomulikku ajalooliselt väljakujunenud arhitektuuri. Kadrioru pargi ja olemasoleva väga väärtuslikuks tunnistatud hoone tundmatuseni muutmine ei ole lubatav ilma avatud planeerimismenetlust läbi viimata.

Rikutud on apellandi õiguspärast ootust, sest lasteaia rajamisega muutub tema harjumuspärane elukeskkond oluliselt ebasoodsamaks. Naaberkinnistule püstitatakse senise ajaloolise pargiala asemele täiesti uus massiivne ehitiste kompleks (juurdeehitus, hoovirajatised, mänguväljakud, piirdeaed), mis vähendab apellandi kinnisvara väärtust ja kahjustab igapäevast elutegevust (sh lasteaia tegutsemisest tulenevalt kõrgeneva igapäevase mürataseme tõttu), muutes võimatuks või oluliselt kulukamaks ka elamu nõuetekohase hooldamise, sest seda oleks võimalik teostada üksnes naaberkrundilt (nt jääpurikate ja lume eemaldamine). Seejuures võib kinnisasja kasutamist oluliselt kahjustada ka kehtestatud piirtasemest madalam müra (vt Riigikohtu 17.10.2012 otsus nr 3-2-1-104-12, p 11). Lasteaia rajamisega seoses suureneb oluliselt piirkonna niigi ülemääraselt kõrge liikluskoormus (seda nii lapsevanemate, lasteasutuse töötajate kui ka teenindava transpordi arvelt) ja parkimisvajadus, mis võib muuta raskendatuks apellandi kinnisasjale juurdepääsemise (sh parkimise). Projekteerimistingimused parkimise küsimust ei lahenda.

7. Tallinna linn vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Kuna L. Koidula tn 23 kinnistule on

3-13-1844 8(11) 30.09.2014 väljastatud ehitusluba nr 74394 koolieelse lasteasutuse hoone laiendamiseks, on ehitusloa suhtes (eel)haldusaktiks olnud projekteerimistingimused kehtivuse kaotanud. Seetõttu tuleks käesoleva haldusasja menetlus lõpetada (vrd Riigikohtu 30.11.2010 otsus nr 3- 3-1-63-10). Kuigi tegemist ei ole ehitusloa peale esitatud kaebusega, ammendub ehitusloa väljastamisega analoogselt ka projekteerimistingimuste õiguslik toime. Pärast ehitusloa andmist puudub üldjuhul ratsionaalne põhjus vaielda projekteerimistingimuste õiguspärasuse üle. Vaidlusalused projekteerimistingimused ei saa kaebajale ka kahju tekitada, sest need ei riku tema õigusi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. HKMS § 201 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus, et nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata.

9. EhS § 19 lg 1 p-st 2 tulenevalt on detailplaneeringu koostamise kohustuse puudumise korral ehitise püstitamiseks ja laiendamiseks koostatava ehitusprojekti aluseks projekteerimistingimused. Projekteerimistingimused on EhS § 19 lg 3 järgi kohaliku omavalitsuse kinnitatud konkreetsele ehitisele kohaldatavad arhitektuursed ja ehituslikud tingimused. EhS § 22 lg 1 p-de 2 ja 3 kohaselt on ehitusluba avaliku võimu kandja nõusolek vastavalt laiendada või rekonstrueerida ehitusloale märgitud ehitist või selle osa. EhS § 24 lg

1 p 1 näeb ette, et ehitusloa väljastamisest keeldutakse muu hulgas juhul, kui ehitusprojekt ei vasta selle lähteandmetele, sh projekteerimistingimustele. Tallinna linnas on projekteerimistingimustega seonduvat täpsustatud Tallinna Linnavolikogu 06.09.2012 määruse nr 21 „Tallinna linna ehitusmäärus“ §-des 31-32.

10. Vastustaja taotlus haldusasja menetluse lõpetamiseks tuleb jätta rahuldamata. Projekteerimistingimused on küll ehitusprojekti koostamise lähteandmeteks ja ehitusloa suhtes eelhaldusaktiks (nt Riigikohtu 14.05.2002 otsus nr 3-3-1-25-02, p 16), kuid nende kujundav mõju ei ammendu siiski ehitusprojekti koostamise ega ehitusloa väljastamisega. Teistsuguse lähenemise korral muutuks näiteks sisutuks EhS § 34 lg 1 p-s 3 sätestatud alus keelduda kasutusloa väljastamisest, kui ehitisele taotletakse sellist kasutusotstarvet, mis ei vasta ehitise või selle osa ehitamisel väljastatud projekteerimistingimustele, sest projekteerimistingimuste kehtivus oleks lõppenud juba koos ehitusloa väljastamisega. Seadust ei tohi aga tõlgendada viisil, mis muudab seaduse või selle sätte mõttetuks (nt Riigikohtu 31.03.2011 otsus nr 3-4-1-19-10, p 31).

Erinevalt EhS § 16 lg-s 9 kirjaliku nõusoleku, EhS § 25 lg-tes 1 ja 2 ehitusloa ja EhS §-s 35 kasutusloa kehtivuse kohta sätestatust (mida on korratud vastavalt Tallinna linna ehitusmääruse § 39 lg-s 3, § 40 lg-s 2 ja § 43 lg-tes 4-5) ei sisalda ehitusseadus erisätteid projekteerimistingimuste kehtivuse osas (erinevalt näiteks Riigikogu poolt 11.02.2015 vastu võetud ehitusseadustiku § 33 lg-st 1). HMS § 53 lg 1 p 1 ja lg 2 p 1 kohaselt võib seaduses või määruses sätestatud juhul kehtestada haldusaktile kõrvaltingimuse, mis seisneb haldusakti kehtivusaja piiramises. EhS § 19 lg 4 p 1 volitab kohalikku omavalitsust määrama valla või linna ehitusmääruses muu hulgas ehitise arhitektuursete ja ehituslike lisatingimuste määramise korra. Selle delegatsiooninormi alusel on Tallinna linna ehitusmääruse § 31 lg-s 7 nähtud ette, et projekteerimistingimused kehtivad kaks aastat nende väljastamisest. Kaheaastane kehtivusaeg on välja toodud ka TLPA 22.02.2013 projekteerimistingimuste (I

3-13-1844 9(11) kd, tl 51-53) iga lehekülje allservas. Seega on vaidlustatud projekteerimistingimuste kehtivus nende kehtivusaja möödumisest tulenevalt käesolevaks hetkeks tõepoolest lõppenud.

Eelnev ei tähenda siiski, et TLPA 22.02.2013 projekteerimistingimustel puuduks nende kehtivusaja möödumise tõttu üldse igasugune õiguslik mõju ja praktiline tähendus, mis välistaks vaidlusaluse haldusakti tühistamise võimaluse. Kehtivuse kaotanud projekteerimistingimuste mõju ja praktiline tähendus võib väljenduda ennekõike selles, et haldusakti varasemale kehtivusele võidakse tugineda edasistes otsustes ja toimingutes (nt kasutusloa andmise menetluses EhS § 34 lg 1 p 3 rakendamisel). Haldusakti tühistamine halduskohtu poolt kõrvaldaks vaidlusaluste projekteerimistingimuste kehtivuse aga ka tagasiulatuvalt, nõnda et nende varasemale kehtivusele ei ole võimalik hiljem enam tugineda (nt Riigikohtu 13.11.2014 otsus nr 3-3-1-44-14, p-d 10-12). Seega on K Pu tühistamiskaebuse läbivaatamine jätkuvalt lubatav.

11. Vaatamata asjaolule, et L. Koidula tn 23 kinnistu paikneb tervikuna looduskaitsealuses Kadrioru pargis ning muinsuskaitseala kaitsevööndis, ei ole kavandatavaks ehitustegevuseks nõutav eelnevalt detailplaneeringu koostamine ning ehitusprojekti koostamise aluseks saavad olla ka projekteerimistingimused (EhS § 19 lg 1 p 2). Vaidlust ei ole selles, et kavandatava juurdeehituse maht ei ületa formaalselt PlanS § 3 lg 2 p-s 2 toodud piirsuurust (33%), millest mahukam laiendus nõuaks linnatingimustes detailplaneeringu koostamist (eskiisprojekti seletuskirjast nähtuvalt on juurdeehituse maht 29,4% olemasoleva hoone maapealsest mahust, vt Amhold AS töö nr T-I-KT-X/01/13.05.14, lk 4 – I kd, tl 33). Sätet ei ole võimalik tõlgendada viisil, et kohalikul omavalitsusel oleks ka ettenähtud piirsuuruse mitteületamise korral siiski kohustus kaaluda detailplaneeringu menetluse läbiviimist, kui kavandatav laiendus asub kaitsealusel maal või kaitsevööndis. Vastupidist kinnitab ka PlanS § 9 lg 10, mis annab kohalikule omavalitsusele väljaspool kaitsealuseid maa-alasid, kaitsevööndeid ja miljööväärtuslikke hoonestusalasid veelgi suuremad võimalused kalduda kõrvale PlanS § 3 lg-s 2 sätestatud detailplaneeringu koostamise kohustusest.

Detailplaneeringu koostamise kohustust ei tulene ka PlanS § 3 lg 2 p-st 1, mille kohaselt on detailplaneeringu koostamine linnatingimustes kohustuslik uue hoone (v.a üksikelamu, suvila või aiamaja kõrvalhoone või väikehooone) püstitamise korral. Kuigi muinsuskaitse eritingimustest (OÜ Restauraatorprojekt töö nr 1206, lk 28 – I kd, tl 61) nähtuvalt on ehitise laiendamine lubatud vaid L. Koidula tn 23 olemasoleva hoone üldmuljet rikkumata ja soovitatavalt tuleks juurdeehitus lahendada eraldiseisva korpusena, mis ühendatakse praeguse hoonega üksnes tagasihoidliku galeriiga, ning sellise lahenduse näeb ette ka eskiisprojekt (I kd, tl 35; I kd, tl 41; I kd, tl 46-49), ei ole alust väita, et olemasoleva hoone laiendamise asemel oleks tegemist uue hoone püstitamisega. EhS § 2 lg 2 kohaselt on hoone väliskeskkonnast katuse ja teiste välispiiretega eraldatud siseruumiga ehitis. Eskiisprojekti koosseisus olevalt I korruse plaanilt (I kd, tl 41) saab üheselt järeldada, et kavandatava lasteaiahoone osadel moodustub ühine siseruum, mistõttu ei ole senine hoone ja selle laiendus edaspidi käsitatavad iseseisvate hoonetena, vaid need tuleb lugeda üheks hooneks. Täiendava argumendina on asjakohane halduskohtu viide, et hoone osad toimivad ka funktsionaalse tervikuna. Sarnaselt näeb EhS § 2 lg 3 teine lause ette, et funktsionaalselt koos toimivatest rajatistest koosnevat ehituslikku kompleksi võib käsitleda ühe rajatisena.

Detailplaneeringu koostamise kohustust ei tulene ka asjaolust, et hoone senist kasutusotstarvet mõningal määral muudetakse (eskiisprojekti kohaselt oli hoone viimati aktiivses kasutuses 1999. aastal põhikoolina ning hiljem on selles tehtud üksnes sondaaže ja väliuuringuid), sest koolieelse lasteasutuse rajamine ei ole iseenesest sellise mõjuga tegevus, mis nõuaks õigusaktidest tulenevalt eelneva planeerimismenetluse läbiviimist (erinevalt näiteks olulise

3-13-1844 10(11) ruumilise mõjuga objekti asukoha valikust – vt PlanS § 292) ning ka ehitise senine kasutusotstarve ei muutu antud juhul väga oluliselt.

12. Kuigi vastustajal oleks PlanS § 9 lg 11 ja Tallinna linna ehitusmääruse § 10 lg 7 alusel põhjendatud vajaduse korral õigus algatada detailplaneeringu koostamise ka sellistel aladel ja juhtudel, mille osas ei ole PlanS § 3 lg-s 2 detailplaneeringu koostamise kohustust ette nähtud, ei tulene neist sätetest kellelegi subjektiivset õigust nõuda planeerimismenetluse läbiviimist. Detailplaneeringu koostamise kohustust ei ole võimalik tuletada ka väitest, et planeerimismenetluses on isikute kaasamine ulatuslikum kui projekteerimistingimuste väljastamise menetluses. Planeerimismenetlus on ressursimahukas avatud menetlus, mis tuleb HMS § 46 lg 1 esimese lause kohaselt läbi viia üksnes seaduses sätestatud juhtudel (s.o PlanS § 3 lg 2). Ehkki HMS § 46 lg 1 teine lause ja PlanS § 9 lg 11 annavad kohalikule omavalitsusele võimaluse viia detailplaneeringu koostamise menetlus kui avatud menetlus läbi ka seaduses sätestamata juhtudel, tuleb seejuures arvestada, et vastava menetluse läbiviimine peaks olema vajalik asja lahendamiseks (s.o esineb põhjendatud vajadus) ega tohi oluliselt kahjustada menetlusosaliste huve (vt ka Riigikohtu 30.09.2008 otsus nr 3-3-1-52-08, p 11). Sellise otstarbekuse kaalutlustel tehtava otsuse kohtuliku kontrolli ulatus on äärmiselt piiratud.

13. Vaidlust ei ole selles, et K P d ei ole projekteerimistingimuste väljastamise menetlusse kaasatud ega teda enne vaidlusaluse haldusakti andmist ära kuulatud. Tallinna linna ehitusmääruse § 31 lg 3 sätestab, et projekteerimistingimuste taotlus edastatakse arvamuse avaldamiseks Tallinna Keskkonnaametile ja teatud olukordades Tallinna Kultuuriväärtuste Ametile ning seaduses sätestatud juhul või põhjendatud vajaduse korral ka teistele asutustele või isikutele. HMS § 11 lg 1 p 3 ja § 40 lg 1 järgi tuleb haldusmenetlusse kaasata iga isik, kelle puhul on haldusülesannete hoolsal täitmisel võimalik ette näha, et menetluse tulemusel antav haldusakt võib piirata tema õigusi (nt Riigikohtu 26.03.2014 otsus nr 3-3-1-55-13, p 14; 09.12.2009 otsus nr 3-3-1-67-09, p 11).

Halduskohtuga tuleb nõustuda, et pidades silmas projekteerimistingimuste väljastamiseks EhS § 19 lg-s 3 sätestatud lühikest (kuni 30-päevast) menetlustähtaega ning asjaolu, et projekteerimistingimuste alusel ei hakka vahetult toimuma ehitamist, vaid need on alles ehitusprojekti koostamise lähteandmeteks, kusjuures Tallinna linna ehitusmääruse § 31 lg 6 alusel on projekteerimistingimustes muu hulgas nähtud ette projekteerija kohustus teha apellandi subjektiivseid õigusi rikkuda võivates küsimustes (hoovirajatised, liikluslahendus, piirded) koostööd teiste hulgas L. Koidula tn 25 / Mäekalda tn 10 kinnistu omanikega, ei saa K P kaasamata ja ärakuulamata jätmist pidada projekteerimistingimuste tühistamist tingivaks menetlusveaks. Küsimuste osas, mille puhul sai vastustaja eeldada puutumust apellandi subjektiivsete õigustega, ei sätesta projekteerimistingimused koostatava ehitusprojekti sisule ühtegi konkreetset ettekirjutust (nt ei ole nendega määratud piirdeaia asukohta ega liikluslahendust), mistõttu ei piira apellandi kaasamata jätmine tema tegelikke võimalusi esitada oma vastuväited koostatava ehitusprojekti suhtes edasise menetluse käigus. Apellandi menetlusse kaasamata jätmine ei ole takistanud tal projekteerimistingimuste vaidlustamist.

14. Halduskohus on põhjendatult märkinud, et kaebajal on projekteerimistingimuste halduskohtus vaidlustamise õigus üksnes selles ulatuses, milles need saavad rikkuda tema subjektiivseid õigusi. Kehtiv õigus ei anna isikule õigust esitada halduskohtule kaebust projekteerimistingimuste peale avalikes huvides (nt Tallinna Ringkonnakohtu 04.04.2013 otsus nr 3-11-2626, p 11). Seejuures ei ole miljöö ja olemasoleva keskkonna säilimine iseenesest subjektiivsete õigustena kaitstavad väärtused (vt Riigikohtu 24.05.2010 otsus nr 3- 3-1-29-10, p 22), mistõttu tuleb ka nendega seonduvad vastuväited (nt looduskaitsealuses

3-13-1844 11(11) Kadrioru pargis paikneva kõrghaljastuse likvideerimine, väärtusliku ajaloolise hoone kahjustamine, Kadrioru miljööala arhitektuurilise ilme rikkumine) lugeda esitatuks avalikes huvides.

K P subjektiivsete õiguste võimalikku riivet (nt korteriomandi väärtuse vähenemist, kinnistu kasutamise ja hooldamise võimaluste kitsendamist ning müra lisandumist seoses L. Koidula tn 23 kinnistu kasutusotstarbe muutmise ja sellega kaasnevate täiendavate rajatiste – mänguväljak, piirdeaed – püstitamisega) on halduskohtu otsuses analüüsitud piisava põhjalikkusega ning kuivõrd apellatsioonkaebuses ei ole esitatud uusi väiteid, vaid üksnes korratud esimese astme kohtus väljendatud seisukohti, ei pea ka ringkonnakohus otstarbekaks halduskohtu vastavaid põhjendusi taasesitada. Vaidlusalune haldusakt on vajalikul määral põhjendatud. Kohtupraktikas on seejuures rõhutatud esmajoones selliste projekteerimistingimuste põhjalikuma motiveerimise vajadust, millega on krundi ehitusõigust üldplaneeringu või muu õigusaktiga võrreldes kitsendatud (vt Riigikohtu 04.05.2006 otsus nr 3-3-1-28-06, p 9). Praegusel juhul taolist olukorda ei esine ning apellandi poolt väidetud motiveerimispuudused seonduvad eelkõige kas puhtalt avalikest huvidest kantud etteheidetega (mis apellandi õigusi ei puuduta) või siis küsimustega, mida ei ole projekteerimistingimustega veel lahendatud ja mida ei peagi selles haldusaktis lahendama (s.o mida ei saa pidada ehitise arhitektuurseteks ja ehituslikeks tingimusteks).

15. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb K P apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 16.09.2014 otsus muutmata.

16. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et K P on apellatsioonkaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 15 eurot (II kd, tl 106). Muude menetluskulude kandmise kohta kumbki pool ringkonnakohtule andmeid esitanud ei ole. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja muutmata halduskohtu otsuse, millega jäeti K P kaebus tervikuna rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad HKMS § 109 lg 1 alusel samuti tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Villem Lapimaa /allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets