3-14-50318/22 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht

12. märts 2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-50318 Haldusasi MJ kaebus Maksuja Tolliameti 5. veebruari 2014. a maksuteate nr 249456 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 27. augusti 2014. a otsus Menetlusosalised Kaebaja – MJ, esindaja Martin Huberg Vastustaja – Maksuja Tolliamet, esindaja Marika Salmistu Kolmas isik – Tallinna linn, esindaja Külli Siim Menetluse alus ringkonnakohtus MJ apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON 1. Jätta MJ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 27. augusti 2014. a otsus haldusasjas nr 3-14-50318 muutmata. 2. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 13. aprillil 2015 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-14-50318 2(8)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. MJ-le kuulub 1/2 mõttelist osa Tallinnas XXXXXX XX XX asuvast 4345 m2 suurusest kinnistust. Maksuja Tolliameti (MTA) 05.02.2014 maksuteate nr 249456 kohaselt pidi MJ tasuma 2014. a-l maamaksu 452,92 eurot (mõttelisele osale vastava maa suurus 2172,5 m2, maksustamishind 27 670 eurot, maksumäär 2,5%, maksusumma 691,75 eurot, mida on vähendatud kodualuse maamaksuvabastuse osas 238,81 euro võrra).

2. MJ esitas 14.03.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 05.02.2014 maksuteate nr 249456 tühistamiseks. Kaebaja palus tunnistada kohase maksusoodustuse maamaksuseaduses (MaaMS) või kohaliku omavalitsusüksuse (KOV) maksumääruses kehtestamata jätmine põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks ning jätta põhiseadusevastasuse tõttu kohaldamata MaaMS § 11 lg 1 osas, millega piiratakse kodualuse maa maksuvabastust linnas 1500 m2-ga, juhul kui maksumaksjal puudub maamaksu tasumiseks piisav sissetulek ning maksustatava kinnistu tükeldamine ei ole lubatud või asjaolusid arvestades võimalik.

Kaebajale maamaksu määramine 1500 m2 ületavas osas ja maksuvabastust piiravad MaaMS sätted on vastuolus PS §-dega 11, 13, 14, 32 ja 33. Krundi suurus oleneb paljudest asjaoludest, mis ei sõltu tihti maaomanikust. Kinnistul asub kahekordne elumaja, mille kumbki korrus on erineva kaasomaniku kasutuses. Kaebaja ostis poole elumajast 1970ndatel ja erastas sinna juurde hiljem maa. Kaebaja kinnistu asub Nõmme linnaosa II ehituspiirkonnas ning Tallinna Linnavolikogu 28.10.2004 määrusega nr 36 kinnitatud „Nõmme linnaosa ehitusmääruse“ § 4 lg

13 p 2 kohaselt ei ole seal lubatud krunte tükeldada iseseisvateks üksusteks, mille pind on väiksem kui 1200 m2. Kaebaja kinnistu asub üsna Tallinn piiri lähedal ning kui see asuks Harku valla territooriumil, kehtiks talle maksuvabastus 2 ha ulatuses. Võrdse kohtlemise tagamiseks tuleks ka kaebajale võimaldada maksuvabastust 2 ha ulatuses. Maamaksu kogumine peab olema kooskõlas maksevõimelisuse põhimõttega. Maksu tasumine ei tohi omanikku sundida oma omandist (eriti kodust) loobuma. Maksukohustus, mida isik ei ole suuteline täitma, on põhiseadusevastane. Kaebaja on nägemispuudega vanaduspensionär ning maksuteatele vastava maamaksusumma tasumine nõuaks temalt kahe kuu pensioni suurust väljaminekut. Maksusumma tasumata jätmise korral ei oleks maksuhalduril maksukohustuse sundtäitmiseks muud võimalust peale sissenõude pööramise kaebaja kinnisasjale, mille tagajärjel jääks kaebaja ilma oma kodust. Ehkki kaebajal on seni õnnestunud sugulaste toel maksukohustus täita, ei tähenda see õigusliku ja faktilise olukorra õiguspärasust ja talutavust. Põhiseadusevastane on normi puudumine, mis võimaldaks vähendada isiku maamaksukohustust tema maksevõimelisuse alusel. Maksevõimelisuse tagamiseks oleks kõige mõistlikum tunnistada MaaMS § 11 lg-s 1 sisalduv maatüki suurusele seatud piirang (0,15 ha) kehtetuks. Isiku elukohana kasutatav maa tuleb maamaksust vabastada täies ulatuses. Riik peab tagama selliste maksusoodustuste kehtestamise, mis võimaldavad isikul täita maksukohustusi ka sellisel eluperioodil, mil tema maksevõime on vähenenud.

Küsitav on riikliku maksu osas maksusoodustuse kehtestamise otsustamise MaaMS § 11 lg-ga

5 delegeerimine KOV-le. Tegemist võib olla sättega, millest tuleneb KOV-le kohustus kehtestada konkreetsed maksuvabastused, piirmäärad ja rakendamise kord. Sellise regulatsiooni puudumine on vastuolus nii maksevõimelisuse põhimõttega kui ka põhiseadusliku õigusega korraldusele ja menetlusele.

Isegi juhul, kui maksuvabastust kohaldatakse kaebaja suhtes üksnes 750 m2 ulatuses, on maksuteatel arvutatud koduomaniku maamaksuvabastuse summa vale ning vaidlusalune

3-14-50318 3(8) maksuteade tuleks 156,60 euro osas tühistada. Kui kaebaja suhtes on maksuvabastus kohaldatav 1500 m2 ulatuses, siis peaks 2014. a-l tasumisele kuuluv maamaksusumma olema 58,98 eurot ning maksuteade tuleks tühistada 393,96 euro ulatuses.

3. Maksuja Tolliamet vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. Kaebaja kinnistu asub tervikuna Tallinna linna Nõmme linnaosas, mistõttu ei pea temale võimaldama maksuvabastust 2 ha ulatuses ja ebavõrdset kohtlemist ei esine. Maamaks on omandil põhinev maks, mille objektiks on maatükk. Maamaksu määramisel võetakse arvesse maksustatavat maatükki iseloomustavad andmed ning maamaksu tasumise kohustus ei ole seotud isiku maksevõimelisusega. MaaMS § 11 lg 5 lubab KOV-l täiendavalt vabastada maamaksust pensionäre ning maksuvabastust ei pea ka piirama maatüki suurusega. Maksusoodustused ei kuulu isiku põhiõiguste hulka ning hüvesid saab pakkuda vaid ulatuses, milleks riigil jätkub vahendeid. MaaMS ei võimalda maksuhalduril määrata makse kaalutlusõiguse alusel, vaid maksuhaldur lähtub KOV-lt saadud andmetest. Kui kaebaja ei ole nõus temale määratud maatüki maksustamishinnaga, on tal võimalik vaidlustada maksustamishinna määramise korraldus kui maksuteate eelhaldusakt. Maksustamishinna määramisele ei saa esitada vastuväiteid maksuteate vaidlustamisel.

Maksuteates on maamaksu summa arvutatud õigesti. Kaebajale kuuluva XXXXXX XX XX kinnistu 1/2 mõttelise osa suurus on 2172,5 m2. Maa maksustamishind on antud hinnatsoonis kuni 900 m2 ulatuses 21,09 eurot/m2 ning seda ületavalt osalt 10,55 eurot/m2. Kaebajale kuuluva maa maksustamishind 27 670 eurot on arvutatud Tallinna linna poolt Vabariigi Valitsuse 22.05.2001 määrusega nr 179 kehtestatud korras keskkonnaministri 30.11.2001 määrusega nr

50 kinnitatud maa korralise hindamise tulemuste põhjal ning maa hindamise seaduse (MHS) §

6 lg 4 järgi ümardatud järgmise kümnendini. Kogu kaebajale kuuluva maa maksusumma on 691,75 eurot (s.o 12,7364 eurot/m2) ning koduomaniku maamaksuvabastuse summa 238,81 eurot (12,7364 eurot × 750 m2 × 2,5% = 238,81 eurot).

4. Kolmas isik Tallinna linn palus jätta kaebuse rahuldamata. Vaidlustatud maamaksu ja maksusoodustuse summad on arvutatud kehtiva õiguse kohaselt ja õigesti. Selleks, et MaaMS § 11 lg-s 5 nimetatud isikute grupil tekiks subjektiivne õigus maksusoodustusele, peaks MaaMS § 11 lg-s 5 nimetatud õigus olema sätestatud KOV kohustusena. Täiendava maamaksuvabastuse kehtestamine on ebatõenäoline seni, kuni riik ei ole omavalitsustele hüvitanud maamaksust vabastamise mõjusid või vähendanud proportsionaalselt omavalitsustele pandud kohustusi.

5. Tallinna Halduskohus jättis 27.08.2014 otsusega MJ kaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. XXXXXX XX XX kinnistu asub tervikuna Tallinna linna Nõmme linnaosas ning MaaMS § 11 lg-tes 31 ja 32 sätestatu kohaldamisele ei kuulu. Asjaolu, et kinnistu asub Tallinna linna ja Harku valla vahelise piiri lähedal, ei anna iseenesest alust väita ebavõrdset kohtlemist isikutega, kellel on õigus saada maksuvabastust 2 ha ulatuses. Ka kinnistu asumine Harku valla territooriumil ei tähendaks igal juhul 2 ha ulatuses maksuvabastuse saamist. Kaebaja väide ebavõrdsest kohtlemisest on üldsõnaline.

MaaMS § 1 lg 1 kohaselt on maamaks maa maksustamishinnast lähtuv maks. MaaMS § 2 kohaselt on maamaksu objektiks maa ning maamaksuvabastused ja -soodustused on üldjuhul seotud maksustatava maatüki tunnustega ega sõltu maaomaniku isikust. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on nägemispuudega vanaduspensionär, kelle igakuine sissetulek on 355 eurot (sh vanaduspension 328,15 eurot ja sotsiaaltoetus 26,85 eurot) ning maksuteate järgi tuleb tal 2014. a eest tasuda maamaksu kokku 452,94 eurot. Kaebaja ei ole väitnud, et tema omandis oleva maa väärtust arvestades on maamaksukohustus ülemääraselt suur. Kaebaja krunt on keskmisest suurem, mis on tinginud ka suurema maksukohustuse. Maamaksu tasumise kohustus ei riku PS

3-14-50318 4(8) §-des 32 ja 33 sätestatud õigusi omandi ja kodu puutumatusele ega ka PS §-des 11, 13 ja 14 sätestatut. Omandi puutumatus ei ole võrdsustatav omandi maksustamise keeluga. Olukorras, kus isiku kõrge maksukoormus tuleneb tema omandis oleva kinnistu harilikust kõrgemast väärtusest, ei ole õige rääkida maksevõimelisuse põhimõtte rikkumisest ka juhul, kui isiku sissetulekud ei võimalda maksu täiel määral tasuda (nt Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2014 otsus nr 3-13-1499). Seadusandja lähtus maksusoodustuse andmisel elamukrundi keskmisest suurusest (tiheasustusalal 1500 m2 ja hajaasustusalal 2 ha). Kodu puutumatuse õigust ei rikuks isegi see, kui kaebaja peaks tema omandis oleva maa väärtusele vastava maamaksukoormuse ja sissetulekute väiksuse tõttu vahetama elukohta. Nõmme linnaosa ehitusmääruse § 1 lg 3 kohaselt on ehitusmääruses sätestatud piirangud ja nõuded planeerimisel ja ehitamisel tingimuslikud lähteandmed, mida võib põhjendatud vajaduse korral muuta. Riigikohus on MaaMS § 11 lg 3 osas leidnud, et PS § 12 lg 1 riive intensiivsust vähendab see, et maa kaasomanikud võivad jagada kinnisasja korteriomanditeks või eraldi maatükkideks (vt 29.01.2014 otsus nr 3-4-1-52-13). Seega ei ole põhjendatud väide, et maksukohustuse suurus ei sõltu kaebaja tahtest. Tallinna linn on pidanud täiendava maamaksuvabastuse kehtestamist riigipoolsete muudatusteta ebatõenäoliseks. Kaebaja ei ole ka maamaksu tasumiseks abi saamiseks Tallinna linna poole pöördunud. Nagu märgitud, ei seondu maamaksu tasumise kohustus subjekti maksevõimelisusega ning põhjendamatu on kaebaja väide, et tal peaks olema õigus maamaksuvabastusele kogu temale kuuluva kinnistuosa ulatuses.

MJ ei ole vaidlustanud maa maksustamishinna määramise korraldust, mis on maksuteate eelhaldusaktiks (MHS § 6 lg 1; MaaMS § 1 lg-d 1 ja 3). MaaMS § 5 lg 5 alusel kehtestatud rahandusministri 21.05.2012 määruse nr 22 „Maksuja Tolliametile kohaliku omavalitsuse üksuse esitatavate andmete loetelu ja kord“ § 3 p 13 kohaselt esitab KOV maakasutuste maksustamiseks MTA-le muude andmete hulgas ka MaaMS § 11 lg-tes 1, 2, 5 ja 6 nimetatud maksuvabastuse summa. KOV ei esita MTA-le andmeid hinnatsoonide ning neis asuva maa pindala ja väärtuse kohta. Maksuvabastus või -soodustus tuleb arvutada proportsionaalselt maatüki kogupindalale vastavast maksustamishinna osast, mistõttu on kaebaja arvutuskäik ekslik. Maksusoodustust ei kohaldata mitte esimesele 1500 m2-le ega ka kõige kallimale 1500 m2-le, vaid lähtutakse maatüki kui terviku maksustamishinnast ja maksusoodustusega ala suhtest. Seega ei ole 750 m2 suuruse ala maksustamishinna arvutamisel õige lähtuda sellest, et kuni 900 m2 ulatuses on hind 21,09 eurot/m2, sest sellise hinnaga maast kuulub kaebajale 1/2 ehk 450 m2. Vaidlustatud maamaksuteade on seaduslik ja põhjendatud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. MJ palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Apellant jääb halduskohtule esitatud seisukohtade juurde ega korda neid. MaaMS § 11 lg 5 alusel võib KOV täiendavalt vabastada riikliku pensioni saaja maamaksust kodualuse maa osas. Sellise toetuse andmine eeldab esmalt vastavate tingimuste ja korra kehtestamist KOV volikogu määrusega, mis Tallinna linnas puudub. Halduskohus ei ole vastanud, kas MaaMS § 11 lg 5 on KOV jaoks kohustav norm ning kas vastava regulatsiooni puudumine riivab PS § 14 lg-st 2 tulenevat õigust korraldusele ja menetlusele. Piisavaks vastuväiteks ei ole see, et apellant ei ole esitanud linnale sellekohast taotlust. MaaMS § 11 lg-s

5 toodud ülddelegatsiooninorm võib olla ka põhiseadusevastane, kuna maksuõigussuhte elemendid (sh maksusoodustused ja -vabastused) peaksid sisalduma seaduses. Apellandi hinnangul muutuks ka maksevõimelisuse põhimõtte üksnes formaalseks, kui avalik võim ei peagi tagama, et maksukohustus vastaks isiku võimetele. Halduskohus pidanuks asja lahendamisel arvestama muu hulgas sellega, et KOV tasandil on varem kehtestatud ulatuslikumaid maamaksuvabastusi (nii pensionäridele kui ka koduomanikele) ning

3-14-50318 5(8) maamaksumäärasid on oluliselt tõstetud. Arutelu kinnistu korteriomanditeks jagamise võimalusest jääb arusaamatuks, sest sellist tegevust ei saaks pensionär teha ise ega tasuta ning mingit spetsiaalset toetust ei ole selleks ette nähtud. Analüüsida tuleks ka planeeringu muutmise ja väiksema krundi jaoks erandi läbisurumise realistlikkust praeguses kontekstis.

7. Maksuja Tolliamet vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata, jäädes halduskohtule esitatud seisukohtade juurde. MaaMS § 11 lg-tega 5 ja 6 on maamaksuga seotud maksusoodustuste ja - vabastuste kehtestamine delegeeritud KOV-le. Selline riikliku maksu maksusoodustuste üle otsustamise delegeerimine KOV-le on põhjendatud, sest KOV omab paremat ülevaadet isikutest, kes võivad vajada täiendavaid maksuvabastusi ning maamaks laekub MaaMS § 6 kohaselt KOV eelarvesse. See olukord on kooskõlas ka PS §-ga 113 ja § 157 lg-ga 2. Asjaolu, et Tallinna linn ei ole MaaMS § 11 lg 7 alusel kehtestanud korda MaaMS § 11 lg 5 rakendamiseks, ei tähenda, et apellandil puuduks õigus MaaMS § 11 lg 5 alusel täiendavat maksuvabastust taotleda. Vastava avalduse rahuldamise või rahuldamata jätmise üle otsustab KOV ning apellandil oleks soovi korral võimalik keeldumist vaidlustada.

Maamaksukohustus ei ole vastuolus maksevõimelisuse põhimõttega, mille kohaselt peab avaliku võimu poolt isikule pandud maksukoormus olema vastavuses tema varanduslikust seisundist lähtuvate võimalustega. PS § 32 ei keela isiku omandis olevate asjade väärtuse maksustamist. Maamaks on omandil põhinev maks ja maksuobjektiks on maatükk. Maa maksustamishinna määrab KOV eelhaldusaktiga, mida apellandil on võimalik eraldiseisvalt vaidlustada. Maksuhaldur arvutab maamaksu ja edastab maamaksuteate KOV-lt saadud andmete alusel.

8. Kolmas isik Tallinna linn vaidleb kirjalikus seisukohas apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata, jäädes halduskohtule esitatud selgituste juurde. Seadusandja eesmärk MaaMS § 11 lg 5 kehtestamisel ei ole olnud kohustada KOV-i vabastama pensionärid maamaksu tasumise kohustusest, vaid üksnes anda KOV-le selline õigus. Sellise otsuse tegemisel tuleb KOV-l arvestada kõiki tähtsust omavaid aspekte, sh tagada, et säiliks KOV rahaline võimekus täita talle pandud ülesandeid. Tallinna linnas käesoleval ajal MaaMS § 11 lg-s 7 viidatud volikogu määrus puudub. Rahandusministri 17.01.2001 määruse nr 10 „Maamaksuseaduse rakendamise kord“ sisu jääb MaaMS § 13 lg-s 2 toodud volitusnormi piiridesse ning määrus ei ole vastuolus PS §-ga 113. Maksusoodustus ei ole põhiõigus. Apellandi maksukoormus tuleneb temale kuuluva kinnistu väärtusest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. HKMS § 201 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus, et nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata.

10. MaaMS § 11 lg 1 kohaselt on maamaksu tasumisest teiste hulgas vabastatud maa omanik tema omandis oleva elamumaa osas linnas kuni 0,15 ha ulatuses, kui sellel maal asuvas hoones on tema elukoht vastavalt rahvastikuregistrisse kantud elukoha andmetele. MaaMS § 11 lg 3 järgi on kaasomandis oleva maa kaasomanikud vabastatud MaaMS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimustel maamaksu tasumisest linnas kokku 0,15 ha ulatuses. MaaMS § 11 lg-st 5 tulenevalt võib KOV täiendavalt vabastada maamaksust riikliku pensioni saaja tema kasutuses oleva

3-14-50318 6(8) elamumaa osas linnas kuni 0,15 ha ulatuses. MaaMS § 11 lg 7 kohaselt otsustab MaaMS § 11 lg-s 5 sätestatud maksuvabastuse andmise KOV täitevorgan isiku kirjaliku avalduse alusel KOV volikogu poolt kehtestatud ulatuses ja korras.

11. Praegusel juhul puudub vaidlus faktiliste asjaolude üle, et MJ on riikliku vanaduspensioni saaja (tl 48) ning Tallinna Linnavolikogu ei ole MaaMS § 11 lg-s 7 viidatud regulatsiooni kehtestanud. Samas ei ole MJ esitanud Tallinna Linnavalitsusele ka MaaMS § 11 lg 7 kohast kirjalikku avaldust MaaMS § 11 lg 5 alusel täiendava maksuvabastuse saamiseks ning puudub KOV sellekohane keelduv otsus, mida apellant oleks vaidlustanud. Käesolevas asjas on kaebuse esemeks üksnes MTA 05.02.2014 maksuteade, mitte Tallinna linna tegevus või tegevusetus. Halduskohus leidis õigesti, et olukorras, kus MJ ei ole enda suhtes täiendava maksuvabastuse rakendamist elukohajärgselt kohaliku omavalitsuse üksuselt üldse taotlenud, ei oma kaebuses MaaMS § 11 lg-tega 5 ja 7 ning täpsema regulatsiooni puudumisega seonduvad väited asja lahendamisel tähtsust. Tegemist ei ole vaidlusaluse maamaksuteate koostamisel asjassepuutuvate sätetega, sest isiku suhtes MaaMS § 11 lg 5 alusel täiendava maksuvabastuse kohaldamist ei otsusta ega sellise maksuvabastuse suurust ei määra ega arvuta mitte MTA, vaid KOV. MaaMS § 1 lg 3 kohaselt arvutatakse maamaks KOV esitatud andmete põhjal ning rahandusministri 21.05.2012 määruse nr 22 „Maksuja Tolliametile kohaliku omavalitsuse üksuse esitatavate andmete loetelu ning esitamise kord“ § 3 p-st 13 tulenevalt esitab KOV maakasutuse maksustamiseks MTA-le muu hulgas MaaMS § 11 lg-s 5 nimetatud maksuvabastuse summa. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et MaaMS § 11 lg-d 5 ja 7 koostoimes rahandusministri 17.01.2001 määruse nr 10 „Maamaksuseaduse rakendamise kord“ §-ga 7 olid selleks piisavalt täpsed, et apellant oleks soovi korral saanud linnalt täiendavat maamaksuvabastust taotleda. Üksikasjalikuma regulatsiooni puudumise põhiseaduslikkuse küsimuse saaks tõstatada alles siis, kui linnavalitsus keeldub täiendava maamaksuvabastuse andmisest viitega linnavolikogu määruse puudumisele. Välistada ei saa võimalust, et kui MJ oleks esitanud MaaMS § 11 lg-te 5 ja 7 alusel Tallinna linnale taotluse täiendava maksusoodustuse saamiseks, oleks KOV enne taotluse lõplikku lahendamist asjakohase täpsustava regulatsiooni ka kehtestanud.

12. Apellant on alternatiivselt pidanud põhiseadusevastaseks MaaMS-s sellise normi puudumist, mis võimaldaks vähendada isiku maamaksukohustust tema maksevõimelisuse alusel. Ringkonnakohus märgib, et riigil on maksupoliitika kujundamisel avar otsustusvabadus. Maksude ja maksumäärade kehtestamine ja muutmine ning maksusoodustuste ettenägemine on poliitiliste valikute küsimus. Maksud võivad olla, kuid ei pea olema riigi sotsiaalpoliitika elluviimise vahendiks. Isikul puudub põhiõigus maksuvabastusele muu hulgas kodualuse maa suhtes. Kodualuse maa täielik vabastamine maamaksust ei ole olnud ka seadusandja eesmärk, vaid selle ulatust on peetud vajalikuks piirata tiheasustusaladel 0,15 ha-ga ja hajaasustusaladel

2 ha-ga. Riigil ega KOV-l ei ole kohustust kehtestada kõigile koduomanikele maamaksuvabastust 2 ha ulatuses. Eeldatavasti väiksema sissetulekuga ehk riiklikku pensioni saavate isikute suhtes täiendava maamaksuvabastuse kehtestamise võimalus on MaaMS § 11 lg-s 5 ette nähtud, kuid selle kohaldamine on jäetud KOV otsustada. KOV-l on seaduse raames tegutsedes autonoomia (PS § 154 lg 1), mille piires saab ta maksuvabastuse kehtestamise üle ise otsustada, lähtudes oma eelarvelistest võimalustest ja maksukoormuse suurusest. Kuivõrd maamaks laekub täielikult KOV eelarvesse (MaaMS § 6), mõjutab selle laekumine otseselt KOV finantsseisundit ja seeläbi KOV võimet täita oma seadusest tulenevaid ülesandeid (vt Riigikohtu 29.01.2014 otsus nr 3-4-1-52-13, p 55).

13. MaaMS § 11 lg 1 ei ole põhiseadusevastane osas, millega linna piires on kodualune maa vabastatud maamaksust üksnes kuni 1500 m2 ulatuses, olenemata maaomaniku maksevõimest ja maaüksuse tükeldamise võimaluse puudumisest. Maksevõimelisuse põhimõte tähendab, et

3-14-50318 7(8) maksukoormus sõltub maksumaksja potentsiaalsest maksevõimest ehk majanduslikust edukusest (tulemuslikkusest). Sellest printsiibist lähtuvalt peab maksusüsteem olema kujundatud selliselt, et suuremat tulu saavad, suuremat vara omavad või enam tarbivad isikud maksavad makse suuremas summas, võrreldes nendega, kelle maksevõime on väiksem (vt lähemalt nt L. Lehis. Maksuõigus. Tallinn: Juura, 2012, lk 62-63). Maamaksu objektiks on maatükk ja maksubaasiks maa maksustamishind, mis määratakse maa potentsiaalse tulukuse järgi, lähtudes maa sihtotstarbest ja asukohast (vt ka nt L. Lehis. Eesti maksuseaduste kommentaarid 2013. Tartu: Casus, 2013, lk 403). Üldteadaolevalt on maa väärtus tiheasustusega piirkonnas suurem kui hajaasustuses ning seda eriti Tallinna linnas, võrrelduna teiste KOV üksustega. Näiteks Maa-ameti tehingute andmebaasi kinnisvara hinnastatistika päringust (http://www.maaamet.ee/kinnisvara/htraru/) 2014. aasta kohta nähtub, et hoonestatud elamumaa ostu-müügitehingute keskmine hind Harku vallas oli 53 eurot/m2 (kokku 189 tehingut, võõrandatud maa pindala keskmiselt 1718,66 m2 ja tehingu keskmine maksumus

90 759 eurot), kuid Tallinna linnas oli sama näitaja 201 eurot/m2 (kokku 373 tehingut, võõrandatud maa pindala keskmiselt 1098,45 m2 ja tehingu keskmine maksumus 220 305 eurot). Kaebaja suur maksukoormus ei tulene seetõttu mitte maamaksu ülemäära kõrgest ega ka teistest isikutest kõrgemast maksumäärast, vaid tema kaasomandis oleva maa harilikust suuremast väärtusest, tulenevalt kinnistu paiknemisest tiheasustusega alal, krundi tavapärasest suurematest mõõtmetest ning asukohast Tallinna hinnatud piirkonnas. Maksusumma suurust mõjutab ka kinnistu kaasomandis olek (1500 m2 osas ettenähtud maksuvabastus jaguneb kaasomanike vahel proportsionaalselt), võrreldes olukorraga, kus see oleks jagatud korteriomanditeks (1500 m2 ulatuses maksuvabastus laieneb igale korteriomandile). Riigikohus leidis 29.01.2014 otsuses nr 3-4-1-52-13 samas, et kaasomanike ja korteriomandi omanike erinev kohtlemine kodualuse maamaksusoodustuse kehtestamisel on põhiseaduspärane. Olukorras, kus isiku kõrge maksukoormus tuleneb tema omandis oleva kinnistu tavapärasest kõrgemast väärtusest, ei ole õige rääkida maksevõimelisuse põhimõtte rikkumisest ka juhul, kui isiku sissetulekud ei võimalda maksu täiel määral tasuda (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2014 otsus nr 3-13-1499, p 11). Isiku maksevõimelisus väljendub sellisel juhul mitte tema sissetulekutes, vaid tema omandis oleva vara suures väärtuses. Sellisel juhul tuleb eeldada, et isik leiab võimaluse korraldada omandimaksude tasumine, mille suurus on vara väärtusega võrreldes väike.

14. Väited võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisest on põhjendamatud. Asjakohane ei ole võrrelda maamaksukohustuse suurust ja maamaksuvabastuse ulatust ühe KOV üksuse tiheasustusalal ja teise KOV üksuse hajaasustusalal, sest üldjuhul on tiheasustusalal kruntide suurused oluliselt väiksemad ja maa maksustatav väärtus kõrgem ning hajaasustusalal omakorda maatükid suuremad ja maa maksustamishind madalam. Seetõttu esineb MaaMS § 11 lg-s 1 sätestatud vaheteoks ka mõistlik ja asjakohane põhjus ning tegemist ei ole meelevaldse erineva kohtlemisega. Mida erinevamad on võrreldavad grupid sisuliselt, seda erinevamalt võib seadusandja neid kohelda (vt lahend nr 3-4-1-52-13, p 47). Riigikohus on lahendis nr 3-4-1-52-

13 (p-d 50-54) muu hulgas leidnud, et PS § 12 lg 1 riive intensiivsust vähendab see, et maa kaasomanikud võivad kinnisasja jagada korteriomanditeks või eraldi maatükkideks (s.o lõpetades ebavõrdse kohtlemise enda tegudega) ning isegi juhul, kui see ei ole mingil põhjusel võimalik või mõistlik, siis ei olegi kaasomandis oleva kinnistu võrdsustamine korteriomanditega sisuliselt põhjendatud. Asjakohane on seegi, et Nõmme linnaosa ehitusmääruse § 4 lg 13 p-s 2 sisalduv II ehituspiirkonnas asuvate iseseisvate maaüksuste suhtes ettenähtud 1200 m2 minimaalsuuruse reegel on sama määruse § 1 lg 3 kohaselt tingimuslik ja põhjendatud vajaduse korral saab sellest kõrvale kalduda. Asjaolu, et kinnistu jagamine korteriomanditeks või selle tükeldamine (sh detailplaneeringu koostamisega) oleks kaasomaniku jaoks tülikas, aeganõudev või kulukas, ei tähenda, et need võimalused ei oleks kasutatavad ega vähendaks seetõttu riive intensiivsust.

3-14-50318 8(8)

15. Ehkki apellatsioonikaebuses ei ole enam väidetud 05.02.2014 maksuteates nr 249456 (tl

8 ja pöördel) toodud maamaksusumma arvutuslikku ebaõigsust, siis pidades silmas apellandi viidet kõigi varasemate seisukohtade juurde jäämisele, märgib ringkonnakohus, et vaidlusalune maksuteade on ka selles osas õiguspärane ning apellandi teistsugune arvutuskäik on ilmselgelt ekslik. Esmalt tuleneb MaaMS § 11 lg-test 1 ja 3, et maksusoodustus jaguneb kaasomanike vahel proportsionaalselt, mitte ei kohaldu igaühe suhtes eraldi 1500 m2 ulatuses (vt ka lahend nr 3-4-1-52-13, p-d 36, 39, 42.1, 42.3 ja 48). Teiseks on apellant ka 750 m2 ulatuses maksuvabastuse suuruse arvutamisel lähtunud ebaõigesti üksnes suuremast maksustamishinnast. Kuigi MaaMS ei sisaldanud vaidlusaluse maksuteate koostamise ajal üksikasjalikku regulatsiooni maamaksuvabastuse või -soodustuse arvutamiseks ning seaduses hiljem tehtud täpsustuste jõustumist on maamaksu infosüsteemi ettevalmistamiseks ja KOV- dele üleminekuaja andmiseks korduvalt edasi lükatud (kuni 01.01.2017), võib MaaMS § 111 lg-s 1 sätestatule sisuliselt vastavat lähenemist pidada juba seadusandja algseks tahteks koduomaniku maamaksuvabastuse kehtestamisel (vt selle kohta Riigikogu 12. koosseisu 299 SE seletuskirjas sisalduvaid selgitusi MaaMS §-ga 111 täiendamise osas, samuti Riigikogu 12. koosseisu 558 SE teiseks lugemiseks ettevalmistatud muudatusettepaneku põhjendusi) ning sellist tõlgendust toetab ka senine kohtupraktika (vt Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2014 otsus nr 3-13-1499, p 10).

Maamaksusumma arvutamise algandmete õigsuse üle vaidlust ei ole. Muu hulgas puudub vaidlus, et kaebaja kaasomandis olev kinnistu asub tervikuna Tallinna linna territooriumil, mistõttu ei ole MaaMS § 11 lg-d 31 ja 32 käesoleval juhul asjakohased. Seega moodustub MJ- le 05.02.2014 maksuteatega tasumiseks määratud maamaksusumma 452,94 eurot järgmiste arvutuste tulemusel. XXXXXX XX XX kinnistu (suurusega 4345 m2) maksustamishind = 900 m2 × 21,09 eurot/m2 + 3445 m2 × 10,55 eurot/m2 = 55 325,75 eurot ehk MHS § 6 lg 4 järgi ümardatult 55 330 eurot. Apellandile kuuluva 1/2 kaasomandi osale (2172,5 m2) vastava maa maksustamishind on ümardatult 27 670 eurot (55 330 eurot ÷ 2 = 27 665 eurot). Kinnistu ühe ruutmeetri maksustamishind on seega 12,7364 eurot (27 670 eurot ÷ 2172,5 m2 = 12,7364 eurot). Apellandi kinnisasja maamaksusummaks tuleb kokku 691,75 eurot (27 670 eurot × 2,5% = 691,75 eurot) ning sellest maha arvatav koduomaniku maamaksuvabastuse summa 238,81 eurot (750 m2 × 12,7364 eurot × 2,5% = 238,81 eurot).

16. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb MJ apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 27.08.2014 otsus muutmata.

17. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et MJ on tasunud halduskohtule kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot (tl 14) ja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu samuti 15 eurot (tl 72). Õigusabikulude kandmise kohta kaebaja esimese ega teise astme kohtule andmeid esitanud ei ole. MJ menetluskulud kahes kohtuastmes on seega kokku 30 eurot. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja muutmata halduskohtu otsuse, millega jäeti MJ kaebus tervikuna rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. MTA ega Tallinna linn ei ole esimese ega teise astme kohtus menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja ja kolmanda isiku võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Villem Lapimaa /allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets