3-14-52459/24 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 12. märts 2015, Jõhvi Kohtuasja number 3-14-52459 Kohtuasi D.M. kaebus nõuetele mittevastavate elutingimustega Tallinna Vangla poolt tekitatud 6300 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks Menetlusosalised ja esindajad Kaebaja: D.M., esindaja Deniss Piskunov Vastustaja: Tallinna Vangla, esindaja Merje Joll

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON 1. Jätta D.M. kaebus põrandapinnale lisaks ka teistele kinnipidamistingimustele toetuva nõude osas läbi vaatamata. 2. Jätta kaebus muus osas rahuldamata. 3. Jätta kaebaja õigusabi kulu selle tema eest tasunud mittetulundusühingu kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 13.04.2015. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 30.07.2014 koostas kinnipeetav D.M. (edaspidi kaebaja) Tallinna Vanglale taotluse (tl 14), milles kurtis, et selle vangla kambrites ühe kinnipeetava jaoks ette nähtud kuni 2,5 m2 ruum põhjustasid talle ajavahemikel 15.01.2011 kuni 01.11.2011 ja 07.08.2012 kuni 20.07.2013 ahistatuse tundes,

nõrkusest tingitud alakoormuses, psüühilises stressis ja erinevates hirmudes seisnenud kannatusi. Ta märkis, et soovib saada iga päeva eest, mil pidi veetma kitsamates oludes kui 4 m2 ühe kinnipeetava kohta 15 euro suurust hüvitist. 17.09.2014 koostatud otsusega nr 5-18/14/21319-2(tl 15-17) tagastas Tallinna Vangla taotluse perioodi 15.01.2011 kuni 31.07.2011 osas läbivaatamatult ning jättis muus osas rahuldamata.

Veel on kohtutoimikusse esitatud tabelid kaebaja paiknemise, kambrite suuruse ja asustatuse kohta (tl 64-70), tema liikumisi kajastavad väljatrükid vangiregistrist (tl 71-72) ning dokumendid õigusabi eest tasumisega seotud kokku 414 euro suuruse menetluskulu kohta (tl 78-80).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

2. 16.10.2014 esindaja vahendusel koostatud kaebuses (tl 2-3) palus kaebaja Euroopa Vanglareeglistikule, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi EIÕK) artiklile 3 ja Euroopa Inimõiguste kohtu (edaspidi EIK) lahenditele tuginedes et kohus mõistaks Tallinna Vanglalt ebapiisava põrandapinna tõttu tekkinud kannatuste eest välja 6300 euro suuruse hüvitise. Ta väitis, et viibis selles vanglas ajavahemikel 15.01.2011 kuni 01.11.2011 ja 07.08.2012 kuni 20.07.2013 ööpäev läbi kuuekohalistes lukustatud niisketes, puuduliku ventilatsiooniga, halvasti valgustatud ja sooja veeta kambrites, kus oli üldpinda 2,5 m2 või natuke vähem ja vaba pinda vähem kui 1,5 m2 inimese kohta, pidi jalutama alla 15 m2 suuruses jalutusboksis ning sai vaid ühe 20 minutilise duširuumi külastuse nädalas. Ta väitis, et tundis end alandatu ja allasurutuna, teda vaevasid stress ja hingeline ahastus ning pidev liikumispuudus ja abitustunne ning lisas, et arvas kuni Tunis vs Eesti kohtulahendist teada saamiseni, et talle osaks saanud kannatused ja ebameeldivused ongi need, mis vangistusega paratamatult kaasnevad. 20.11.2014 uue esindaja poolt koostatud kohandatud kaebuses (tl 46-47) palus kaebaja, et talle mõistetaks välja ka viivis 8,15% aastas alates kaebuse esitamisest kuni põhinõude rahuldamiseni ning lisas, et soovides vältida tarbetuid vaidlusi, loeb hüvitise maksmise kohustuse sissenõutavaks kaebuse esitamise päevast.

3. Tallinna Vangla (edaspidi vastustaja) vastuses (tl 59-63) paluti kaebus perioodi 15.01.2011 kuni 31.07.2011 ja kohtueelses menetluses mitteesitatud etteheidete osas läbi vaatamata ja muus osas rahuldamata jätta. Esimesena nimetatud taotlust põhjendati väitega, et kaebaja pidi juba vanglasse paigutamise hetkest ruumipuudust tunnetama ega ole esitanud ühtegi mõistlikku põhjust, mis takistas pöörduda vangla poole varem. Sisulises osas märgiti, et vangla tegevuses puudub õigusvastasus, sest kaebajale oli tagatud vangla sisekorraeeskirja § 6 lg 6 ettenähtud põrandapind, maksimaalse kambri täituvusega perioodid on vaheldunud perioodidega, kus kambris oli vähem isikuid ning lisaks vähendas kambris viibimise aega ka hõivatus suitsetamisest loobumise nõustamisel. Veel märgiti, et kaebaja pole rakendanud esmaseid õiguskaitsevahendeid kahju ärahoidmiseks ja juhib väidetavale õiguste rikkumisele tähelepanu alles siis, kui vanglal pole enam võimalik kahju tekkimist ära hoida või seda vähendada. Kaebuse esitamise ajendiks ei peetud mitte tema vaimseid ja füüsilisi kannatusi, vaid üksnes EIK lahendist Tunis vs Eesti teada saamist ja sellest tulenevat võimalikku rahalist kasu. Põhjendamatuks peeti ka viivise nõuet ning märgiti seejuures, et see oleks põhjendatud vaid olukorras, kus kohustatud isik on oma kohustuse täitmisega viivitanud ja maksnud raha välja hilinemisega või pidanud seda alusetult kinni ning tekitanud seeläbi hüvitamisele kuuluvat varalist kahju.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Käesolevas asjas vajavad lahendamist küsimused, kas kaebaja nõue on täies ulatuses lubatav (I) ning kas kambrite suuruse tõttu on saanud talle tekkida tema poolt nimetatud rahalise suurusega mittevaraline kahju (II). Lõpuks lahendab kohus kaebuse nõude ja menetluskuludega seonduva (III).

I

5. Vangistusseaduse § 1’ lg 8 kohaselt võib kinnipeetav vangla tekitatud kahju hüvitamiseks kohtusse pöörduda üksnes tingimusel, et ta on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ja see on tagastatud, rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jäetud. Halduskohtumenetluse seadustikus § 47 lg-s 1 on kehtestatud, et kui seadus näeb mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku kohtueelse menetluse, võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud sellest korrast kinni ning ainult ulatuses, milles tema nõuet ei ole tähtaegselt rahuldatud. Kohtusse pöörduja ei ole järginud nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korda muuhulgas juhul, kui ta pole vastavat taotlust esitanud tähtaegselt.

6. Kohtueelsete kahju hüvitamise nõuete esitamise korda reguleerib riigivastutuse seadus. Selle § 17 lg 3 kohaselt tuleb taotlus haldusorganile esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal isik kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama. Kinnipidamise tingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude tähtajaga seonduvat on käsitletud Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-93-13 punktis 14. Selles märgiti, et tegemist on jätkuva haldustoiminguga, millest tuleneva mittevaralise kahju kindlaksmääramisel peab arvestama rikkumise asjaoludest, intensiivsusest, raskusastmest ja kinnipidamise kestvusest tulenevat kumuleeruvat mõju ning kahju lõplik suurus selgub alles pärast toimingu lõppemist. Enne toimingu lõppemist võib tähtaeg erandina kulgema hakata vaid siis, kui on ilmne, et isik sai või pidi kahju lõplikust ulatusest teada saama varem.

7. Käesoleval juhul pidi kaebaja ruumipuudust ja muid kinnipidamisega seotud tingimusi küll koheselt tunnetama, kuid kindlasti ei saanud selle tegelik mõju ja seega ka väidetava kahju lõplik suurus talle selguda enne vastavates tingimustes kinnipidamise lõppemist. Perioodi 15.01.2011 kuni 31.07.2011 osas on selleks kuupäevaks 01.11.2011. Kuna kohtueelse kahjunõude on kaebaja Tallinna Vanglale edastanud 01.08.2014, on tema kaebus mõlema selles nimetatud perioodi osas tähtaegne ning lubatav.

8. Kohtueelses taotluses soovis kaebaja rahalist hüvitist Tallinna Vanglas valitsenud tingimuste tõttu oma väärikusele tekitatud kahju eest ning nimetas seejuures ära üksnes alla 4 m2 suuruse kambripinna iga kinnipeetava kohta. Väärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude on ta esitanud ka kohtule, kuid seejuures tõi lisaks ruumipuudusele täiendavalt välja veel ka terve rea vanglas valitsenud elamis- ja kinnipidamistingimustega seotud asjaolusid. Niisugust olukorda tuleb pidada nõude ulatuse muutmiseks. Halduskohtumenetluse seadustiku § 49 lg 1 kohaselt oleks see võimalik vaid juhul kui kaebuse esitamine muudetud kujul on lubatav. Käesoleval juhul see nii pole, sest kõigi täiendavalt esitatud asjaolude suhtes on kaebajal läbimata eelnevalt viidatud vangistusseaduse § 1’ lg 8 kohane kohustuslik kohtueelne menetlus.

II

9. Avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju hüvitamise üldiseid aluseid käsitleb riigivastutuse seaduse § 7 lg 1. Selles on kehtestatud, et isik saab talle tekitatud kahju hüvitamist nõuda, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema õigusi ja kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise või tühistamise, toimingu lõpetamise, haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude abil. Mittevaralise kahju hüvitamise aluseid reguleerivad sama seaduse § 9 lg-d 1 ja 2. Neis kehtestatu võimaldab küll väärikuse alandamise korral mittevaralise kahju rahas hüvitamist nõuda, kuid üksnes haldusorgani süülise käitumise korral, proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.

10. Vangistusseaduse § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad talle elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle

ringluse, valguse ja temperatuuri ning kambris peab olema aken ja ruumi piisavat valgustatust tagav kunstlik valgustus. Kambri suuruse ja sisustuse üle otsustamise on seaduseandja teinud kohustuseks justiitsministrile, kes on need sätestanud oma 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirjas“. Selle § 6 lg 6 kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioon nägi kinnipeetavale kambris ette vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Käesoleval ajal on nõutav vähemalt 3 m2 suurune põrandapind iga kinnipeetava kohta.

11. Kaebaja tugineb oma väidetes peaasjalikult sellele, et kambrites kus tal tuli viibida oli mööbli ja inventari tõttu väga vähe vaba põrandapinda. Vangla sisekorraeeskirja § 7 lg 1 kohaselt peavad kambri sisustuse hulgas olema ühe- või kahekordsed voodid, isiklike asjade hoiukoht, laud, istekoht igale kinnipeetavale, riidenagi ning võimaluse korral ka valjuhääldi, pesemiskoht ja WC. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavad nõuded“ näevad punktis 4 ette eluruumi põrandapindala määratlemise vastasseinte vahelise kaugusega. Vangistusseaduses ja selle alusel antud õigusaktides kinnipeetava eluruumi kohta sätestatust ei tulene, et talle ettenähtud põrandapind peab olema täiesti vaba ning selle hulka ei saa arvata pinda, millel asuvad kambri sisustuse hulka kuuluvaid esemeid ja seadmeid, sealhulgas ka WC ja pesemiskoht. Seega ei tähenda mõiste „põrandapind“ kambris ringi liikumiseks olevat vaba pinda ning seda pole võimalik määratleda muul viisil kui ruumi külgede pikkuse korrutisena.

12. Kaebaja pole väitnud ega tõendanud, et tema kambri pindala oleks olnud mingil Tallinna Vanglas viibimise perioodil väiksem kui vastav õigusakt ette nägi. Ka kohtutoimikusse vastustaja poolt esitatud andmed tema paiknemise, kambri suuruse ja asustatuse kohta kinnitavad samuti, et vähemalt 2,5 m2 suurune põrandapind oli talle tagatud kogu kaebusega hõlmatud aja jooksul. Ligikaudu kolmandiku sellest ajast oli tema osaks olev põrandapind aga üle 3 m2 ning on olnud ka mitmeid perioode, kus kambri suurus iga seal viibiva kinnipeetava kohta moodustas enam kui 4 m2.

13. Kaebuse õigusliku alusena viidatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 3 näeb ette, et kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda või karistada. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkis oma 20.06.2014 kohtuotsuse nr 3-4-1- 9-14 punktis 36 vangla elamistingimustega seotud väärikuse alandamise küsimust käsitledes, et kinnipidamisega kaasnevad paratamatult mõningased kannatused ja ebameeldivused, kuid see ei tähenda iseenesest veel tema inimväärikuse alandamist. Vastuolu õigusega väärikale kohtlemisele saab tekkida vaid siis, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme, kuid selle täpset piiri ei ole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, sealhulgas kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. Sama lahendi punktides 38 ja 44 aga tõdeti ja rõhutati, et 2,5 m2 kambri põrandapinda ühe kinnipeetava kohta ei ole nii väike pindala, mille puhul saab väärikuse alandamist eeldada. Tegemist oli käesolevaga sarnase juhtumi lahendamisega ning antud asjas ei ole kaebaja esile toonud ühtegi niisugust asjaolu, mis võimaldaks halduskohtul see Riigikohtu seisukoht tähelepanuta jätta.

14. Vähese vaba ruumiga kambris viibimine võib kinnipeetavale kindlasti ebameeldiv olla ja talle nii füüsilisi kui vaimseid kannatusi põhjustada, kuid antud juhul ei kinnita miski kohtule esitatust et kaebaja suhtes avaldas see vaatamata suhteliselt pikale kestusele niivõrd olulist mõju, et peab tingimata kaasa tooma kaebuses nimetatud suurusega rahalise hüvitise. Seetõttu saab teha järelduse, et tegelikkuses ei ole tema ajendiks vähesest põrandapinnast tulenenud kannatused, vaid kaebuses viidatud EIK lahendis Tunis vs Eesti teada saamine ja selle alusel kujundatud lootus võimalikule rahalisele kasule. Seejuures on tal aga tähelepanuta jäänud, et nimetatud lahendi seisukohad ei saa olla üheselt üle võetavad, sest lisaks ruumipuudusele on EIK olulise asjaoluna ära märkinud ka raskused kinnipeetava terviserikke leevendamiseks arsti poolt ette nähtud harjutuste tegemisel ning selle, et kõik vastavad kaebused jäid rahuldamata. Käesoleva kaebuse esitaja midagi sarnast enda suhtes väitnud ega tõendanud pole.

III

15. Eeltoodud järeldustel ei ole kaebus kohtueelses menetluses mitteesitatud kinnipidamistingimusi puudutavas osas lubatav ja tuleb halduskohtumenetluse seadustiku § 151 lg 1 alusel läbi vaatamata jätta. Kambrite suurusest lähtuv kaebuse osa on küll mõlema selles nimetatud perioodi ulatuses lubatav, kuid puudub alus pidada Tallinna Vangla tegevust niisuguseks õigusvastaseks mittevaralise kahju põhjustamiseks, mille eest on põhjust välja mõista kaebaja poolt soovitud või mistahes muu suurusega rahalist hüvitist ja viivist. Seega jääb kaebuse see osa täies ulatuses rahuldamata. Kaebuse põhjendamatusest tulenevalt jääb kaebaja esindamisega seotud 414 euro suurune õigusabikulu halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kehtestatu kohaselt täies ulatuses selle advokaadibüroole Magnusson tasunud MTÜ Auxilio kanda. 189 euro suuruse riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel on kaebaja kohtumääruse alusel vabastatud. Vastustaja oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole, mistõttu jäävad võimalikud kulutused sama seadustiku § 109 lg 1 kohaselt hüvitamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane