3-14-50912/15 · 3-14-50912/15 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Oliver Kask ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 12. märts 2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-50912 Haldusasi OÜ Vestros kaebus Tallinna Ettevõtlusameti 31.03.2014 korralduse nr 5-1.5/293 tühistamise nõudes Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 15. oktoobri 2014. a otsus Menetlusosalised Kaebaja – OÜ Vestros, esindaja Alla Fleiderviš Vastustaja – Tallinna linn (Tallinna Ettevõtlusameti kaudu), volitatud esindaja Kaialiisa Koolberg Menetluse alus ringkonnakohtus Tallinna linna apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON 1. Jätta Tallinna linna apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 15. oktoobri 2014. a otsus haldusasjas nr 3-14-50912 muutmata. 2. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 13. aprillil 2015 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-14-50912 2(7) ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Ettevõtlusameti 31.03.2014 korraldusega nr 5-1.5/293 kohustati OÜ-d Vestros 5 tööpäeva jooksul korralduse kättetoimetamisest arvates esitama Tallinna Ettevõtlusametile reklaamimaksualased maksudeklaratsioonid 2013. a kohta ning Maksu- ja Tolliametile maksudeklaratsioonid alates 01.01.2014. Nimetatud korralduse kohaselt eksponeeris OÜ Vestros Tallinnas aadressil XXXXXXX asuva kaupluse ühel aknal avalikkusele suunatud teavet (köögivilju illustreerivad pildid), mis on käsitletavad reklaamina Tallinna Linnavolikogu 17. detsembri 2009 määruse nr 44 „Reklaamimaks Tallinnas“ mõttes. OÜ Vestros esitas 04.04.2014 ettevõtlusameti 31.03.2014 korraldusele vaide, mis jäeti Tallinna Ettevõtlusameti 25.04.2014 vaideotsusega nr 5-1.17/226 rahuldamata.

2. OÜ Vestros esitas 23.05.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Tallinna Ettevõtlusameti 31.03.2014 korraldus nr 5-1.5/293.

Reklaamiseaduse (RekS) eelnõu seletuskirjast nähtub, et reklaamiks loetakse teavitus, kus on konkreetselt näha tootja või tema kaubamärk. Kaebaja kauplusele paigaldatud pildist, kus on kujutatud pilt köögiviljadest, ei nähtu konkreetselt, mida kaebaja reklaamib. Nõustuda ei saa Tallinna linna positsiooniga, et kui ettevõtja kirjutab oma hoonele „Kauplus“, siis see on reklaam, kuna antud hoonesse võib tulla seetõttu rohkem kliente. Äriseadustiku § 1 mõistest lähtuvalt peab ettevõtja saama oma tegevusest kasumit. Kui ta kirjutab oma hoonele, et siin asub „Kauplus“, siis tähendab see ainult kauplust, aga mitte rohkemat. Tallinna linn ei ole tõendanud, et vaidlusalune ilus pilt toob kauplusesse rohkem kliente. Enne pildi aknale paigaldamist pöördus kaebaja ettevõtlusameti poole küsimusega, kas kauba pilt ilma nimetuseta või kaubamärgita on reklaam. Ettevõtlusameti töötaja vastas, et ei ole. Lisaks vastati, et kui see asub hoonel, kus ettevõtja teostab oma majandustegevust, siis reklaamimaksu maksta pole vaja. Määruse nr 44 § 1 p 6 sätestab, et majandus- või kutsetegevuse koht on koht, kus vahetult pakutakse ja müüakse kaupa või vahetult pakutakse ja osutatakse teenust. RekS § 2 lg 1 sätestab, et reklaamina ei käsitata majandus- ja kutsetegevuse kohas, kus müüakse kaupa või osutatakse teenust, antavat teavet kauba, teenuse või selle müügitingimuste kohta.

3. Tallinna linn vaidles vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata.

Kaebaja tegevuskoha akendel eksponeeritava teabe puhul on tegemist materiaalses mõttes reklaamiga. Vaidlust pole selles, et kaebaja tegeleb toidukaupade jaekaubandusega aadressil XXXXXXX asuvas tegevuskohas. Eksisteerib otsene seos samal aadressil pakutava kauba (köögiviljad) ja akendel eksponeeritavate piltide vahel. XXXXXXX hoone akendel kujutatud pildid on eksponeeritud üldtajutaval kujul. Pilte vaadates on võimalik aru saada (tajuda), mida nendel kujutatakse, st tegemist on konkreetsete kujutistega (paprika, tomat jm köögiviljad). Piltide üldtajutav kuju viitab kaupluses müüdavale kaubale. Kaebaja tegevuskoha akendel eksponeeritud piltidel on kauba müügi suurendamise eesmärk ehk teisisõnu leida müüdavale kaubale rohkem kliente. On selge, et kaebaja ei paigaldanud akendele müüdavate kaupade kujutisi juhuslikult, vaid seoses müügiks pakutava kaubaga. Sisuline seos müüdava kaubaga puuduks kujutistel juhul, kui neil oleks eksponeeritud nt loodusvaateid või abstraktseid kujutisi. Järelikult on avalikustatud kujutiste üldtajutav kuju suunatud tarbija mõjutamisele kauba müügi suurendamise eesmärgil.

Reklaam ei pea ilmtingimata sisaldama sõnumeid kaupade kasulikkuse, eeliste või muude positiivsete omaduste kohta. Ka üksnes toote või tegevuse foto, mis on seostatav teenusepakkuja majandus- või kutsetegevusega, eksponeerimine võib olla reklaam, kui

3-14-50912 3(7) eksponeerimise peamine eesmärk on tarbija tähelepanu tõmbamine teenusepakkuja asukohale, teenuse tutvustamine tarbijate hulgas ja selle kaudu klientide arvu suurendamine.

Eksponeeritud teabele ei kohaldu RekS § 2 lg 2 p 1 ja määruse nr 44 § 1 lg 2 p 1 erandid. Viidatud normides sätestatud teavet saab anda täies mahus vaid kauba või teenuse müüja ning ostja vahetu suhtlemise tulemusena, olenemata sellest, kas see toimub näost-näkku või meilivahetuse teel, kuid mitte valitud teabe eksponeerimisega majandus- või kutsetegevuse kohaks oleva hoone akendel. Majandus- või kutsetegevuse koht eristub avalikust ruumist. Ruumiliselt tuleb mõista „majandus- või kutsetegevuse kohas antava teabe“ all seda, et teabega tutvumiseks tuleb viibida tegevuskohana piiritletud alal, kus toimub vahetu kontakt kauba müüja ja ostja vahel. Sellisele määratlusele ei vasta käesolevas asjas tänaval kaebaja majandustegevust puudutava teabega tutvumise võimalus.

Eksponeeritud teabele ei kohaldu RekS § 2 lg 2 p 2 ja määruse nr 44 § 1 lg 2 p 2 erandid. Tegevuskoha akendel eksponeeritavaid äriühingu majandustegevusele viitavaid kujutisi tegevuskoha tähistamise võimalusena reklaamimaksuvabalt seadusandja ette ei näe. Ettevõtjate tegevuskohtade tähistamine linnapildis kaupadele või teenustele osundavate fotodega piiramatult (reklaamimaksuvabalt) ei ole olnud seadusandja tahteks. Selline olukord koormaks või isegi risustaks linnapilti liialt ja muudaks ettevõtjate poolt kohustusliku teabe eksponeerimise eristamise keerukaks nii avaliku võimu kui ka avalikkuse seisukohalt vaadelduna.

Eksponeeritud teabele ei kohaldu määruse nr 44 § 3 lg 6 erand. Esiteks on ilmne, et tegevuskoha aknad ei ole kaubanduslik inventar, mis on mõeldud tarbijale kasutamiseks. Teiseks on kaebaja tegevuskohaks siseruum. Avalikkusele suunatud tootepildid ei asu hooajalisel laiendusel ning tegemist ei ole avaliku üritusega, mistõttu ei ole antud säte asjakohane.

Kuna kaebaja müüdavate kaupade piltide puhul on tegemist reklaamidega ning neile ei kohaldu eelkirjeldatud erandid, samuti pole tegemist kaubandusliku teabega kaubandustegevuse seaduse kohaselt, siis tuleb nende eksponeerimise eest esitada reklaamimaksu maksudeklaratsioonid ning tasuda reklaamimaks. Vaidlust ei ole selles, et vaidlustatud korraldus on formaalselt õiguspärane.

4. Tallinna Halduskohus rahuldas 15.10.2014 otsusega OÜ Vestros kaebuse ja mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 15 eurot.

Pooled vaidlevad asjaolu üle, kas kaebaja tegevuskoha akendel olevad köögiviljade pildid (tl 35) on reklaam RekS ja määruse nr 44 mõttes. Viidatud õigusaktides on reklaam defineeritud kui teave, mis on avalikustatud mis tahes üldtajutaval kujul, tasu eest või tasuta, teenuse osutamise või kauba müügi suurendamise, ürituse edendamise või isiku käitumise avalikes huvides suunamise eesmärgil. Kohtupraktika kohaselt on reklaam üksnes selline teave kauba, kaupleja või tema tegevuskoha kohta, milles sisaldub selle sisu, kuju või esitlusviisi näol äratuntav ja piisavalt intensiivne üleskutse kauba ostmiseks, kusjuures kauplemiskoha neutraalne tähistamine ettevõtja ärinime, kauplemiskoha nime või kaupleja kaubamärgiga ehk ärisilt ei ole üldjuhul käsitatav reklaamina, sest seda ei saa pidada piisava intensiivsusega üleskutseks kauba ostmisele, ehkki kauplemiskohas väljapandud ärinimi või kaubamärk võib iseenesest aidata kaasa ka selle üldisele tutvustamisele tarbijate hulgas. Kui aga sellise mõju saavutamine on ilmselgelt sildi peamine eesmärk, on tegu reklaamiga (vt Tallinna Ringkonnakohtu 12.12.2005 otsus nr 2- 3/382/05, Tallinna Ringkonnakohtu 25.11.2011 otsus nr 3-11-1062, Tallinna Ringkonnakohtu

3-14-50912 4(7) 19.01.2012 otsus nr 3-11-463). Selleks, et lugeda kaupleja poolt tema kauba kohta avalikustatud teavet reklaamiks, peab olema üleskutse kauba ostmiseks piisavalt intensiivne. Kaebaja tegevuskoha akendel eksponeeritud lakoonilised köögiviljade kleebised ei ole sedavõrd intensiivne üleskutse kaebaja poes müüdavate köögiviljade ning teiste kaupade ostmiseks, mis kutsuks kaebaja kauplusesse sisseoste tegema ka juhuslikult möödaminevaid inimesi, kes muidu pole planeerinud kauplust külastada. Seetõttu ei saa nende eesmärgiks pidada ka kauba müügi suurendamist ning vaidlusalused köögiviljade kleebised kaebaja kaupluse akendel ei ole reklaamiks RekS § 2 lg 1 p 3 ja määruse nr 44 § 1 lg 1 p 1 mõttes. Vastupidisele seisukohale võiks asuda näiteks juhul, kui akendel oleks viide köögiviljade erilise päritolu vms kohta, mis tekitaks huvi ka juhuslikus möödakäijas, kes selle tõttu kaebaja kauplust külastaks. Vaidlusalused köögiviljade kleebised kaupluse akendel sellist huvi inimestes, kes ei plaani kaebaja kauplust külastada, ei tekita. Seetõttu ei piisa üksnes asjaolust, et kleebistel kujutatud piltidel ning kaebaja poolt müügiks pakutava kauba vahel on seos, lugemaks kleebiseid reklaamiks. Et sellist teavet reklaamiks lugeda, peab see teave piisavalt intensiivselt kutsuma inimesi kaupa ostma. Käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist pole. Vaidlusaluste köögiviljapiltide puhul on tegemist oma tegevuskoha esteetiliselt kaunimaks muutmisega ettevõtja poolt selliselt, et see annaks mõningast teavet selle kohta, millise hoonega (kauplus) on tegu. Linn ei saa võtta üldist seisukohta, et ükskõik millise pildi/foto panemise puhul ettevõtte tegevuskohta, mille sisu võib olla vähegi seotud ettevõtja tegevusega või tema poolt müüdava kaubaga, on automaatselt tegemist reklaamiga. Vastustajal tuleb igal üksikjuhtumil hinnata, kas konkreetse foto näol on tegemist reklaamiga, arvestades viimase mõiste sisustamisel ka asjakohast kohtupraktikat. Samuti tuleb arvestada eelnevalt viidatud intensiivsuse kriteeriumiga ning seaduse eesmärgiga. Linnapildi koormamise või risustamisega seonduvalt on Tallinna linna heakorra eeskirja (Tallinna Linnavolikogu 22.06.2006 määrus nr 45) § 5 lg 1 p-de 2 ja 21 kohaselt kinnistu ja ehitise omanik (§ 2 lg 1 kohaselt on omanikuna heakorra nõuete täitmisel võrdsustatud tema poolt volitatud valdaja, haldaja või kasutaja) kohustatud hoidma korras hoone fassaadi ja selle elemente, st fassaadielemendid peavad olema terved, nõuete- ja projektikohaselt värvitud ning vastama kinnitatud ehitusprojektile. Hoone fassaadile ei ole lubatud paigaldada elemente või tehnilisi seadmeid, mis ei vasta kinnitatud ehitusprojektile. Samuti on omanik kohustatud kõrvaldama ehitiste seintelt või piiretelt omavoliliselt paigaldatud kuulutused, teated ja reklaami ning kirjutised, kritseldused, grafiti jms. Kui linn leiab, et tegevuskoha tähistamine mingi fotoga või pildiga on ebasobiv või koormab/risustab linnapilti, on linnal võimalik käituda vastavalt Tallinna linna heakorra eeskirjale ja nõuda ebasobiva pildi eemaldamist või trahvida selle eest vastutavat isikut.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. Tallinna linn palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta OÜ Vestros kaebus rahuldamata. Vastustaja jääb oma seisukoha juurde, et kaebaja tegevuskoha akendel eksponeeritud teave on reklaam, millele ei rakendu RekS-s ja määruses nr 44 toodud erandid.

Arusaamatuks jääb kohtuotsuse p-s 8 esitatu, et Tallinna linna seisukoht on liiga üldine, st igasuguse pildi/foto panemine ettevõtte tegevuskohta loetakse reklaamiks, kui pildil on väiksemgi seos ettevõtte tegevusega või tema poolt müüdava kaubaga. Ebaselge on, kas kohus on sellega selgitanud, et korraldus on piisavalt motiveerimata (puudulik, pole viiteid kohtupraktikale) või on motiivid ebaõiged (liiga üldised) või faktilised asjaolud ja õiguslikud põhjendused omavahel sidumata (arvestamata on jäetud seaduse eesmärk). Halduskohus on

3-14-50912 5(7) küsimuse, kas tegevuskoha tähistamine mingi fotoga või pildiga on ebasobiv või koormab/risustab linnapilti, kontekstist välja rebinud ja teinud sellest ebaõiged järeldused. Korralduses ega vaideotsuses pole ühtegi viidet, et kaebaja eksponeeritud teave koormaks või risustaks linnapilti. Seda teemat mainis apellant esmakordselt vastuses kaebusele. Seega pole see väide olnud vaidlustatavate haldusaktide andmise aluseks. Vastuses kaebusele käsitleti eksponeeritud teabe koormamise/risustamise küsimust alapunktis, mis analüüsis ühte erandit (RekS § 2 lg 2 p 2 ja määruse nr 44 § 1 lg 2 p 2), kus teavet ei loeta reklaamiks. Halduskohus erandeid, mida RekS ja määrus nr 44 ei loe reklaamiks, otsuses ei vaadelnud. Reklaamimaksu eesmärk ei ole pelgalt kohalikule omavalitsusele fiskaalse kasu tootmine, vaid ka ülemäärase avalikku ruumi koormava info hulga vähendamine. Seega nn linnapildi koormamine on lubatud eksponeeritava teabega, kui sellelt on tasutud reklaamimaks. Ilmselgelt koormaks ettevõtet enam ettekirjutus, mis kohustaks avaliku korra eeskirja sätete alusel (isegi kui see on juriidiliselt põhjendatud) eksponeeritava teabe üldse jäädavalt likvideerima, kui kohustuse panemine tasuda reklaamimaks.

Ei saa nõustuda kohtu hinnanguga, et kaebaja tegevuskoha akendel eksponeeritud köögiviljade kleebised ei ole reklaam RekS ega määruse nr 44 mõistes. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja tegevuskoha ühel aknal (piltide kõrval) ja sissepääsu kohal majandus- või kutsetegevuse koha tähistusena teavet „ARARAT“ (tegevuskoha nimi, foto tl 35) ei käsitleta reklaamina ning selle eksponeerimise eest korraldusega reklaamimaksu deklaratsiooni esitamist ei nõutud.

Igasugune ettevõtja poolt väljapandud teave suuremõõtmeliste plakatite, fotode, piltide või aknakatetena mõjutab paratamatult teisi isikuid, kes seda näevad ja tajuvad. Igasuguse majandusloogika ja normaalselt käituva isiku mõtestatud tegevusega oleks vastuolus, kui pannakse välja teave, mis mitte kellelegi mingisugustki mõju ei peagi avaldama. Kaebaja ei pannud akendele teavet igaks juhuks ja lahtimõtestamatult, vaid eesmärgil saada rohkem kliente või teadvustada ümbruskonnale, et selles kohas vastavat kaupa müüakse. Vastavate kulude kandmist ilma eesmärgita ei saa pidada äritegevusele omaseks tunnuseks.

Kindlasti ei saa eitada ega tähelepanuta jätta, et kleebistel kujutatu ja kaupluses müüdava kauba vahel on seos. See seos on täiesti taotluslik just eesmärgiga meelitada kauplust külastama rohkem inimesi, kes muidu kauplust ei külasta. Värske köögivilja (ka puuvilja või muude toiduainete) eksponeerimine vaateakendel sümboliseerib tavainimese jaoks just toidukauplust. Seejuures ei tähenda see seda, et kaupluses müüakse vaid piltidel kujutatud vilju või tegemist on ainult nn juurikakauplusega. Samamoodi ei pane nt autoremonditöökoda või keemiline puhastus tegevuskoha aknale köögivilja kujutist, sest see ilmselgelt desinformeeriks potentsiaalset möödakäijat. Köögiviljade kujutamine avalikkusele suunatud akendel näitab, et tegemist on toidupoega laiemas tähenduses. Poe nimetus „ARARAT“ on Eesti elanike seas kinnistunud kui juba nõukogude ajal tegutsenud alkoholikauplus. Kaebajal on oluline eksponeerida silmatorkaval viisil ka köögiviljade piltide kleebiseid, et kummutada potentsiaalsetel klientidel „ARARAT“ kaupluse üldlevinud tähendust, milleks on alkoholipood. Teisisõnu, köögiviljade pildid püüavad nende isikute tähelepanu ja muudavad seisukohta, kes arvavad, et selles kaupluses müüakse ainult alkoholi. Teisalt, kui kauplusest möödub inimene, kes ei tea nime „ARARAT“ võimalikku seost alkoholipoega või et tegemist on poeketi nimetusega (nt välismaalased), siis, nähes aknal köögiviljade kujutusi, tekib tal teadmine, et tegemist on toidukauplusega. See tähendab, et foto meelitab isikut kauplust külastama.

Tihti kasutatakse millegi reklaamimiseks sõnalise teksti asemel pilti. Selline piltide asendamine sõnadega on käsitatav reklaamina. Põhjendamatu on eristada müüdavate kaupade nimetusi ja müüdavate kaupade illustratsioone või fotosid ning anda neile erinev õiguslik tähendus.

3-14-50912 6(7) Tallinna Ringkonnakohus analüüsis haldusasjas nr 3-13-829 ettevõtja tegevuskoha akendel olevat teavet, kus eksponeeriti müüdavate kaupade nimetusi ning osutatavate teenuste liike. Kohus leidis viidatud otsuse punktis 10, et kirjad „TINDID TOONERID, SEADMETE REMONT ja KASSETIDE TÄITMINE“ ei anna edasi majandustegevuse liiki, vaid majandustegevuse sisu, edastades kaebaja majandustegevuse kohta infot intensiivsemalt, kui RekS § 2 lg 2 p 2 ette näeb. Samuti märkis ringkonnakohus, et mõiste „mööblikauplus“ kajastab tegevuse liiki ning mahub seega RekS § 2 lg 2 p 2 reguleerimisalasse.

Arvestades vaidlusaluste piltide suurust ja eksponeerimise viisi, võib asuda seisukohale, et tegemist on välireklaamiga. RekS seletuskirja kohaselt on välireklaamiks ka näiteks kaupluse vaateaknale paigutatud reklaam, mis on suunatud tänaval möödujatele. Aknad, millel on köögivilja kujutised, on suunaga Randvere tee poole. Seega võib järeldada, et piltide eesmärk on saavutada ennekõike Randvere teel liikuvate (kas sõidukiga või ühistranspordiga) isikute tähelepanu. Liiklusintensiivsus Randvere teel on suhteliselt suur, seega on ka kauplusest möödujate hulk, keda ahvatleda poodi külastama, märkimisväärne. Eksponeeritud köögivilja piltide suurust aluseks võttes on selge, et need on suunatud püüdma nende isikute tähelepanu, kes ilma selleta kaebaja kauplust ei külastaks. Kaupluse asukoht on nähtav/tajutav ka ilma nimetatud teabeta.

Nõustuda ei saa halduskohtuga selles, et kaupluse akendel kujutatud köögiviljad oleks reklaam juhul, kui piltidel oleks viide köögiviljade erilise päritolu kohta, ja et piltide puhul on tegemist üksnes esteetiliste kaunistustega. Värskete köögiviljade kujutamine tänaval möödujatele suunatud aknal on juba iseenesest piisav, et inimesele mõjuks see äratuntava ja piisava üleskutsena (toidu)kaupa osta. Ei ole vaja (ümber)hinnata halduskohtu tõdemust, et köögivilju kujutavad pildid muudavad tegevuskoha esteetiliselt kaunimaks. Samamoodi võiks anda vastupidise hinnangu. Kindel on see, et kaebaja saab kasutada oma kaupluse akendel ka muid kujutisi, mis on esteetiliselt kaunid, kuid ei mõju reklaamina.

Kaebaja tegevuskoha akendel kujutatud köögiviljapiltide kujundus, sisu ja esitusviis viitab tavalise tähelepanu ja mõistliku arusaama juures sellele, et plakatite peamine eesmärk on kaebaja kaupluse ja selles müüdavate kaupade tarbijale tutvustamine ja kaupluse müügi suurendamine. Lähtudes muu hulgas reklaamimaksu osaliselt mittefiskaalsest eesmärgist, milleks on avalikku ruumi koormava info hulga piiramine ja inimeste kaitse liiga intensiivse kallutamise eest kaupade ostmisele, ei ole põhjust intensiivsusastmelt kordades kõrgema müüdava kauba illustratsiooni eelistamine (reklaamimaksukohustuse kontekstis) sama kauba vähemintensiivse sõnalise eksponeerimise ees.

6. OÜ Vestros vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Kohus on õigesti kohaldanud materiaalõiguse norme, tähelepanelikult vaadanud läbi kõik asjaolud ning kohtu otsus on piisavalt põhjendatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. HKMS § 201 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus, et nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata.

3-14-50912 7(7) 8. Halduskohus on õigesti viidanud kohtupraktikas kinnistunud seisukohale, et reklaam on üksnes selline teave kauba, kaupleja või tema tegevuskoha kohta, milles sisaldub selle sisu, kuju või esitlusviisi näol äratuntav ja piisavalt intensiivne üleskutse kauba ostmiseks või teenuse tarbimiseks. Äratuntavus tähendab muu hulgas seda, et reklaami kaudu peab olema identifitseeritav, millist konkreetset kaupa ostma või millist teenust tarbima kutsutakse. Vaidlusalused köögivilju kujutavad kleebised on illustratiivsed ega kutsu üles ostma konkreetseid kaupu (paprikaid, tomateid) ega anna edasi infot kaebaja poolt müüdava kauba omaduste kohta. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega, et kaebaja tegevuskoha akendel eksponeeritud köögiviljade kleebised ei ole sedavõrd intensiivne üleskutse kaebaja poes müüdavate puu- ja köögiviljade ning teiste kaupade ostmiseks, mis kutsuks kaebaja kauplusesse sisseoste tegema ka juhuslikult möödaminevaid inimesi, kes muidu pole planeerinud kauplust külastada. Seetõttu ei saa teavituse eesmärgiks pidada ka kauba müügi suurendamist ning vaidlusalused köögiviljade kleebised kaebaja kaupluse akendel ei ole käsitatavad reklaamina RekS § 2 lg 1 p 3 ning määruse nr 44 § 1 lg 1 p 1 mõttes. Erinevalt vastustajast on ringkonnakohus seisukohal, et kleebiste kujundus, sisu ja esitlusviis ei viita tavalise tähelepanu ja mõistliku arusaama juures sellele, et plakatite peamine eesmärk on konkreetse toote tarbijale tutvustamine ja selle toote müügi suurendamine. Ringkonnakohtu hinnangul annab kaebaja nende kleebiste kaudu infot selle kohta, millises jaekaubanduse valdkonnas ta tegutseb. Majandustegevuse registri väljavõtte (tl 7) kohaselt on kaebaja tegevusvaldkonnaks mh puu- ja köögiviljade jaemüük. Teavitamine jaekaubanduse valdkonnast ei ole käsitletav reklaamina. Vastustaja on viidanud asjaolule, et kaupluse nimi „ARARAT“ seondub tarbijate teadvuses eelkõige alkohoolsete jookide müügikohaga. Ringkonnakohus peab seda väidet usutavaks. Seega, kui vaidlusalused kleebised puuduksid, siis tarbijad tõenäoliselt ei teaks, et kaebaja tegutseb ka teistes jaemüügi valdkondades. Asjaolu, et illustratsioonid võivad mõjuda kaebaja ettevõtlusele positiivselt (kauplust külastavad isikud, kes muidu oleksid seda pidanud üksnes alkoholipoeks ega oleks sinna sisseoste tegema läinud), ei muuda ringkonnakohtu hinnangul teavitust reklaamiks. Tegemist on majandus- või kutsetegevuse koha liigi tähistamisega (vrd mööblipood, Tallinna Ringkonnakohtu 22.11.2013 otsus nr 3-13-829, p 10), mida RekS § 2 lg 2 p 2 ning määruse nr 44 § 1 lg 2 p 2 kohaselt ei loeta reklaamiks isegi juhul, kui see oma omadustelt või eeldatava faktilise mõju poolest vastab RekS § 2 lg 1 p-s 3 toodud tingimustele.

9. Ringkonnakohus märgib, et linnapildi koormamise või risustamise aspekti ei ole vaja analüüsida, sest sellele ei ole vastustaja 31.03.2014 korralduses nr 5-1.5/293 maksu määramisel tuginenud ning seega ei ole see asjaolu determineerinud maksukohustuse tekkimist ega saa mõjutada vaidlustatud korralduse õiguspärasust.

10. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb Tallinna linna apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 15.10.2014 otsus muutmata.

11. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) jäävad seega tema enda kanda. Kaebaja ei ole ringkonnakohtus menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud.

/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets