3-14-53089/7 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number 3-14-53089 Otsuse tegemise aeg ja koht

12. märts 2015, Tartu Kohtunik Maare Aloe Haldusasi XXX kaebus Politseija Piirivalveameti 06.11.2014 otsuse nr 4.2-1/14762-3 tühistamise nõudes. Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja – XXX Vastustaja - Politseija Piirivalveamet Resolutsioon

1. Jätta XXX kaebus rahuldamata.

2. Jätta kaebuse esitaja menetluskulud tema enda kanda.

Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale võib selle avalikult teatavakstegemisest 12. märtsist 2015 arvates esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul ehk hiljemalt 13. aprillil 2015 (k.a). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 24.09.2014 esitas XXX Politseija Piirivalveametile (PPA) avalduse relvasoetamisloa väljastamiseks sileja vintraudse püssi kohta jahipidamise ning püstolile enese ja vara kaitse eesmärgil.

2. PPA 06.11.2014 otsusega nr 4.2-1/14762-3 keelduti XXX relvaloa väljastamisest põhjusel, et isikul esinevad relvaseaduse § 36 lg 1 p 6 ja § 36 lg 4 p 3 järgi asjaolud, mis välistavad füüsilisele isikule relvaloa andmise. Otsust motiveeriti asjaoluga, et XXX on käesoleval ajal 1 kehtiv karistus kriminaalasjas. XXX juhtis 11.10.2012 kella 19.55 paiku Kolga-Jaani – Kaavere - Oiu tee 0,5 kilomeetril mootorsõidukit Hyundai Calloper alkoholijoobes (alkoholisisaldus väljahingatavas õhus 0,77 mg/l). XXX tunnistati Tartu Maakohtu 27.11.2012 otsusega nr 1-12-10763 KarS-i § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo – s. o mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis süüdi ja talle mõisteti karistuseks 3 kuud vangistust katseajaga 1 aasta ja 6 kuud. Tulenevalt karistusregistri seaduse §

24 lõike 1 punktist 6 kustutatakse XXX mõistetud karistus 26.05.2017.

3. 08.12.2014 esitas XXX esindaja vandeadvokaat Mart Sikut Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 06.11.2014 otsuse nr 4.2-1/14762-3 „Relvaloa väljastamisest keeldumine“ tühistamise nõudes (tl 2-3).

4. Tartu Halduskohtu 11.12.2014 määrusega kohus võttis XXX kaebuse menetlusse ja tegi vajalikud eelmenetluse toimingud. 09.01.2015 saabus kohtule PPA vastus kaebusele (tl 13-14).

5. Tartu Halduskohtu 21.01.2015 määrusega kohus otsustas asja lahendada kirjalikus menetluses ja andis menetlusosalistele võimaluse esitada täiendavaid taotlusi ja seisukohti. Menetlusosalised kohtule täiendavaid menetlusdokumente ei esitanud.

KAEBAJA VÄITED

6. Kaebaja leiab, et kaevatava otsusega on rikutud tema põhiseadusega kaitstud õigusi. Politsei on ühekülgselt ja sisuliselt kaalutlemata keeldunud relvaloa väljaandmisest. Kaebuse esitaja on veendunud, et kaevatava otsuse langetaja ei ole küllalt põhjalikult analüüsinud XXX isikut, tema poolt toimepandud kuritegu ja hilisemat suhtumist sellesse ning on sellest tulenevalt teinud väära otsustuse.

VASTUSTAJA VASTUVÄITED

7. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu, kuna XXX kaebus on põhjendamatu ja puudub alus selle rahuldamiseks. Vastustaja leiab, et kaebuses viidatud Riigikohtu lahendite sisust tulenevalt on politseil võimalus ja kohustus kaaluda relvaloa väljastamisel või sellest keeldumisel taotleja isikuomadusi, tema poolt võimalike toimepandud tegude raskust, süüdlase suhtumist nendesse jms asjaolusid, mis on olulised õiglase otsuse langetamisel, samuti, et lahend ei riivaks põhjendamatult isiku põhiõigusi. Kuid vastustaja ei nõustu kaebajaga, et relvaloa väljastamisest keeldumiseks olid täidetud vaid formaalsed eeldused ning sisuliselt on otsus kaalutlemata.

Vastustaja on seisukohal, et otsus on kaalutletud ning kaalutlused vastavad ülalviidatud Riigikohtu otsuste kohaselt nõutavale. Vastustaja väidab, et vaidlustatav otsus on vormistatud kolmel lehel ning selles on piisava põhjalikkusega analüüsitud nii kaebaja isikut kui ka tema toimepandud kuritegu. Otsuse põhjendustena on muuhulgas märgitud, et kaebaja teo puhul oli tegemist joobeseisundis toime pandud kuriteoga, millega on loodud potentsiaalne oht teiste isikute elule, tervisele ja varale. Tegemist on tahtlikult toime pandud teoga, millega on olulisel määral rikutud õiguskorda.

Sellist isikut ei saa enam täielikult usaldada ja eeldada, et ta täidab igakülgselt ja ausalt relva käitlemisega seotud kõrgendatud nõudmisi. Ei ole üheselt tuvastatav, kas alati sel juhul, kui isikut on karistatud kriminaalkorras, aitab temale relvaloa väljastamisest keeldumine kaasa teiste isikute elu ja tervise kaitsele. Ohu tõenäosus on aga suurem siis, kui isik on pannud tahtliku teo toime olles joobeseisundis. Kuna isik ei ole käitunud vastutustundlikult ühte suurema ohu allikat (mootorsõidukit) kasutades, siis on mõistetavalt tekkinud üldine kahtlus sellise isiku isikuomadustes ja kahtlus, et ta ei suuda käsitleda vastutustundlikult ka muid suurema ohu allikaid (tulirelvi).

Põhiseadus ei nimeta õigust soetada või omada tulirelva igaühe põhiõigusena. Kuigi relvaga jaht on üks vanimaid ja riigi poolt tunnustatud jahipidamise viise, ei eelda jahipidamine siiski alati tulirelva kandmist ja kasutamist. Relvaga turvalisuse tagamine on enese ja vara kaitsmise üks lubatud viise, kuid turvalisuse tagamine ei eelda alati tulirelva kasutamist, sest isikul on vajaduse korral võimalus soetada enesekaitseks piiramata tsiviilkäibega relvi. Politsei ei tuvastanud, et kaebaja tunneks erilist ohtu oma tervisele või varale, mistõttu oleks hädavajalik kasutada tulirelva ründe tõrjumiseks.

Need on peamised kaalutlused, mis otsuses relvaloa andmisest keeldumise põhjendustena toodi ning neid saab pidada piisavaks, et lugeda otsus põhjalikult motiveerituks.

KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS

8. PPA keeldus 06.11.2014 otsusega nr 4.2-1/14762-3 XXX relvaloa väljastamisest põhjusel, et isikul esinevad relvaseaduse § 36 lg 1 p 6 ja § 36 lg 4 p 3 järgi asjaolud, mis välistavad füüsilisele isikule relvaloa andmise (tl 5-6). Asjas ei ole vaidlust selles, et kaebaja juhtis 11.10. 2012 kella 19.55 paiku Kolga-Jaani-Kaavere- Oiu tee 0,5 kilomeetril mootorsõidukit Hyundai Calloper alkoholijoobes (alkoholisisaldus väljahingatavas õhus 0,77 mg/l) ja talle mõisteti Tartu Maakohtu 27.11.2012 otsusega nr 1-12- 10763 kokkuleppemenetluses KarS-i § 424 järgi karistuseks 3 kuud vangistust katseajaga 1 aasta ja 6 kuud. Tulenevalt karistusregistri seaduse § 24 lõike 1 punktist 6 kustutatakse XXX mõistetud karistus 26.05.2017.

9. Vaidlus on selle üle, kas vastustaja on ühekülgselt ja sisuliselt kaalutlemata keeldunud kaebajale relvaloa väljaandmisest.

10. RelvS § 36 lg 1 p 6 kohaselt ei anta soetamisluba ega relvaluba füüsilisele isikule, kes on kriminaalkorras karistatud. RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaselt võib loa andja lisaks keelduda soetamisloa ja relvaloa andmisest isikule, kes enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu on sobimatu antud liiki relva soetama omama.

11. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 23.05.2013 jõustunud otsusega tunnistati RelvS § 41 lg 9 koostoimes sama seaduse § 36 lõike 1 punktiga 6 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda relvaloa või relvakandmisloa vahetamisel arvestada kriminaalkorras karistatu isikut ja tema toimepandud tegu. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 26.03.2009 otsusega tunnistati RelvS § 43 lg 1 p 2 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda politseiprefektuuril arvestada kahtlustatava või süüdistatava relvasoetamisloa või relvaloa kehtivuse peatamisel kahtlustatava või süüdistatava isikuga ja kahtlustuse või süüdistuse sisuks olevate asjaoludega.

12. Kuid kohtu arvates tuleb käesolevas asjas lugeda määravaks asjaolu, et põhiseadusega vastuolus olevaks ei ole tunnistatud RelvS-i § 43 lõike 1 punkti 2 kehtivas sõnastuses, millest tulenevalt Politseija Piirivalveamet peatab ilma kaalutlusõigust teostamata soetamisloa või relvaloa kehtivuse, kui loa omaja on kriminaalmenetlusest tulenevatel asjaoludel kahtlustatav või süüdistatav mootorsõiduki või trammi joobeseisundis juhtimises, isikuvastases kuriteos, tulirelva ja laskemoonaga seotud kuriteos või kuriteos, mis on toime pandud relva või relvana kasutatava muu esemega või sellega ähvardades.

13. RelvS § 43 lg 1 p-st 2 tulenevalt on relvaseaduse mõttes ühtviisi ohtlikud ja relvaloa kehtimise osas ühesuguste õiguslike tagajärgedega nii mootorsõiduki juhtimine alkoholijoobes kui ka isikuvastane kuritegu. Kohtu arvates on antud olukorra lahendamise seisukohalt oluline, et põhiseadusega vastuolevaks ei ole tunnistatud RelvS § 43 lg 1 p 2 ja lg 2 sätteid, millest tulenevalt on relvaseaduse mõttes ühteviisi ohtlikud ja relvaloa kehtimise osas ühesuguste õiguslike tagajärgedega nii mootorsõiduki juhtimine alkoholijoobes, isikuvastane kuritegu, aga ka tulirelva või laskemoonaga seotud kuritegu. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium rõhutas oma 14. detsembri 2010 otsuse punktis 60, et isegi mõnede tahtlike kuritegude toimepanemise eest karistatud isikute relvaloa kehtetuks tunnistamise ilma kaalutlusõiguse võimaldamiseta võib lugeda põhjendatuks. Kohus leiab, et kuna Riigikohus ei ole RelvS § 43 lg 1 p-s 2 tehtud viiteid kuriteokoosseisudele kehtetuks tunnistanud, siis sellest tulenevalt võib soetamisloa või relvaloa väljastamise keeldumisel aluseks võtta ka ilma kaalutlusõigust teostamata mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis.

14. Kohtu arvates on viimatinimetatud järeldus põhjendatud ka seetõttu, et nii mootorsõiduk, kui ka tulirelv, eriti oma tehniliste omaduste poolest võimsad suurekaliibrilised sileja vintraudsed relvad on liigitatavad suurema ohu allikate alla. Suurema ohu allikas kujutab endast tegevust teatud asjade ja ainete ekspluateerimisel, millised käikulastuna, liikumapanduna või loomulike omaduste tõttu ei allu täielikult inimese tahtele ja kontrollile. Riigi poolt on mootorsõidukite juhtimise, samuti tulirelvade käitlemise õiguste andmise kord delegeeritud seaduses sätestatud isikutele, kes vastutavad ka näiteks relvaloa saanud isikul vajalike omaduste, eelduste jms olemasolu osas, teostades sellise õiguse andmisel diskretsiooniõigust. Juhul, kui isik, kes ei käitu vastutustundlikult analoogilisi õigusi kasutades suurema ohu erinevate allikate kasutamisel (nt mootorsõiduk), siis on mõistetavalt tekkinud põhjendatud üldine kahtlus sellise isiku isikuomadustes, kes käsitleb muid suurema ohu allikaid (muuhulgas tulirelvi). Seega esinevad antud asjas vaieldamatult asjaolud, mis viitavad relvaloa omaja enda ja teise isiku turvalisust ohustavale eluviisile või käitumisele, mis on sobimatu seda liiki relva soetajale või omajale.

15. Kohus ei saa nõustuda kaebaja väitega, et vastustaja ei ole küllalt põhjalikult analüüsinud kaebaja isikut, tema poolt toimepandud kuritegu ja on sellest tulenevalt teinud väära otsustuse. Asjaolu, et kaebajat ei ole varem kordagi karistatud jahivõi relvakandmise eeskirjade rikkumise eest, ei oma antud juhul asja lahendamise seisukohalt tähtsust. Tähtsust omab asjaolu, et kaebaja juhtis mootorsõidukit alkoholijoobes ja teda karistati selle eest kriminaalkorras. Tegemist oli teise astme otsese tahtlusega toime pandud kuriteoga. Isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Kuna käesolevas asjas on kaitstavaks õigushüveks liiklusohutus, siis mootorsõidukiga kui suurema ohu allikaga liiklusohutuse tahtlik rikkumine viitab kaebaja vastutustundetule ja küünilisele käitumisele. Vastustaja on antud juhul otsuse tegemisel lähtunud kriteeriumidest, mis on piisavalt esitatud vaidlustatud otsuse kolmel lehel, millega kohus nõustub ja mida kohus ei pea vajalikuks korrata. Vaidlustatud otsuses on põhjendatult märgitud, et sellise kuriteo toimepanemine näitab isiku üldist suhtumist õiguskorda ja suutmatust järgida kehtivaid õigusnorme. RelvS § 43 lg 3 p 2 kohaselt on vastustaja hinnanud karistatu isikut ja tema toimepandud tegu. Üldtuntud on asjaolu, et liiklusohutuse selline raske ja tahtlik rikkumine on sobimatu ning tuleb kohtu arvates kõigi turvalisuse huvides otsuse langetamisel aluseks võtta. Kohus peab vajalikuks märkida, et kaebaja oli teadlik ka sellest, et juhul kui ta juhib mootorsõidukit alkoholijoobes ja teda karistatakse kriminaalkorras, seega kuritegu toime pannes, võidakse talle keelduda soetamisloa või relvaloa väljastamisest, kuid vaatamata sellisele teadmisele, kaebaja käitus kuritahtlikult ja asetas ennast teadlikult ennast kahjustavasse olukorda. Asjaolu, et kuriteo toimepanemisega ei kaasnenud kahjulikke tagajärgi teistele isikutele, oli pelgalt õnnelik juhus, mitte relvaloa väljastamist õigustav asjaolu.

16. HKMS § 158 lg 3 kohaselt kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust ega teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest.

Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et vastustaja ei ole kaalutlusotsuse tegemisel teinud ei menetlusega vormivigu, mis võisid mõjutada asjas sisulist otsustamist. Diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, otsus tugineb seaduslikule alusele ega ole väljunud diskretsiooni piiridest. Vaidlustatud otsus on piisava põhjalikkusega motiveeritud ja selles on märgitud, „et ohu tõenäosus on aga suurem siis, kui isik on toime pannud tahtliku kuriteo, olles joobeseisundis. Kuna isik ei ole käitunud vastutustundlikult suuremat ohu allikat kasutades (mootorsõidukit), siis on mõistetavalt tekkinud üldine kahtlus sellise isiku isikuomadustes, kes käsitleb muid suurema ohu allikaid – tulirelvi. Antud asjas esinevad asjaolud, mis viitavad relvaloa omaja niisugusele eluviisile või käitumisele, et isik ei sobi omama tulirelva.“ Kahtlemata on kehtestatud piirang relvaloa väljastamisest keeldumise näol kohtu arvates oma eesmärgi (ennetada ohtu inimese elule ja tervisele) saavutamiseks sobiv ja vajalik abinõu, kuna isik võib kehtivat relvaluba omades ja relvi kasutades kujutada endast ohtu ka teiste isikute elule ja tervisele.

17. Kohus on seisukohal, et vaidlustatud otsuse tühistamiseks puudub alus, mistõttu jääb XXX kaebus rahuldamata.

18. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maare Aloe kohtunik