3-15-135/14 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Tiina Pappel ja Madis Ernits Määruse tegemise aeg ja koht 11.03.2015, Tartu Haldusasja number 3-15-135 Haldusasi Jevgeni Kuznetsovi (Kuznetsov) kaebus Tartu Vangla vastu kahju 500 euro hüvitamise nõudes Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 09.02.2015. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Jevgeni Kuznetsovi määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Määruskaebuse esitaja Jevgeni Kuznetsov Vastustaja Tartu Vangla RESOLUTSIOON Jätta määruskaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 09.02.2015. a määrus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse saamisest arvates. ASJAOLUD

1. 18.11.2014 esitas määruskaebuse esitaja Tartu Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse (tl 2), milles nõuab mittevaralise kahju hüvitamist summas 500 eurot selle eest, et inspektor-kontaktisik Ilona Poljatšenko kasutas tema juuresolekul ebatsensuurset väljendit („blja“) ning tema ei saa teada, kas ametnikku karistatakse selle eest või ei. Määruskaebuse esitaja sõnul tundis ta end solvatuna ning alandatuna.

2. Tartu Vangla jättis 14.01.2015. a otsusega (tl 4-4p) kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Esiteks ei ole vangla hinnangul tõendatud, et I. Poljatšenko kasutas määruskaebuse esitaja juuresolekul tema poolt nimetatud ebatsensuurset sõna. Teiseks, isegi kui määruskaebuse esitaja kirjeldatud juhtum toimus, ei ole tegemist niisuguse intensiivsusega sündmusega, mida saaks pidada väärikuse alandamiseks riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 tähenduses.

3. 18.01.2015 esitas määruskaebuse esitaja Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1, tõlge tl 9), milles ta palub talle hüvitada väärikuse alandamisega tekitatud mittevaraline kahju summas 500 eurot. Määruskaebuse esitaja sõnul alandas tema väärikust see, et vanglaametnik I. Poljatšenko kasutas tema ja teise vanglaametnikuga samas kabinetis viibides arvutiga tegeledes ebatsensuurset sõna „blja“. Kaebusele on lisatud taotlus määruskaebuse esitaja vabastamiseks riigilõivu tasumisest (tl 5). Kohtule on esitatud määruskaebuse esitaja isikuarve väljavõte (tl 14), mille põhjal oli määruskaebuse esitaja sissetulek ajavahemikul 18.09.2014 - 17.01.2015 1,96 eurot.

4. Tartu Halduskohus jättis 09.02.2015. a määrusega määruskaebuse esitaja taotluse kaebuse esitamisel riigilõivust vabastamiseks rahuldamata ning kaebuse käiguta, andes määruskaebuse esitajale tähtaja riigilõivu tasumiseks summas 15 eurot. Halduskohus on määruses seisukohal, et kuigi määruskaebuse esitaja puhul on menetlusabi andmise majanduslikud eeldused täidetud, ei saa teda siiski vabastada riigilõivuseaduse (RLS) § 60 lgs 2 sätestatud 15 euro suuruse riigilõivu tasumise kohustusest, sest kaebus on vähese edulootusega ning esinevad halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 111 lg-s 1-3 märgitud alused menetlusabi mitteandmiseks. Antud juhul on määruskaebuse esitaja väitel tema väärikust alandanud juhtum, kus ajal, mil määruskaebuse esitaja vestles inspektorkontaktisik Erge Viiklaiuga, sisenes samase kabinetti I. Poljatšenko, kes asus tegelema oma asjadega ning kasutas arvutiga tegeledes sõna „blja“. I. Poljatšenko kasutas eeltoodud sõna ühel korral, ta ei kõnetanud seejuures määruskaebuse esitajat ja kasutatud sõna ei olnud suunatud määruskaebuse esitajale. Ka kaebuses ei väida määruskaebuse esitaja, et eeltoodud asjaolud oleksid vangla poolt valesti kirjeldatud või et juhtum oleks toimunud kuidagi teisiti. Halduskohus leidis, et isegi kui juhtum toimus määruskaebuse esitaja poolt kirjeldatud viisil ja tal õnnestub tõendada mittevaralise kahju hüvitamise eeldusi, on tegemist määruskaebuse esitaja õiguste väheintensiivse riivega, mis ei too kaasa talle rahalise hüvitise väljamõistmist. Asja ei saa pidada määruskaebuse esitaja jaoks tähtsaks. Kuna puudub alus eeldada, et määruskaebuse esitaja kavandatav menetluses osalemine on edukas, ei ole määruskaebuse esitaja vabastamine riigilõivu tasumisest võimalik. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

5. 12.02.2015 saabus kohtule kaebusena pealkirjastatud määruskaebus (tl 20, tõlge tl 23), milles määruskaebuse esitaja palub vabastada end riigilõivust seoses sellega, et ta ei ole võimeline riigilõivu maksma ei osaliselt ega täielikult. Samuti on tema sõnul vangla administratsioon eksinud andmetega tema isikukontol olevate vahendite kohta, kuna tegelikult ei laeku talle üldse mingeid rahalisi vahendeid.

6. Tartu Halduskohus asus 13.02.2015. a määruses seisukohale, et kohtule 12.02.2015 saabunud dokument on käsitletav määruskaebusena. Kuigi dokumendi pealkirjaks on märgitud „Kaebus“, on sellest üheselt mõistetav määruskaebuse esitaja tahe saavutada Tartu Halduskohtu 09.02.2015. a määruses tehtud otsustuse ümbervaatamine. Halduskohus võttis 13.02.2015. a määrusega määruskaebuse menetlusse ja jättis selle rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on õigesti tõlgendanud kohtule 12.02.2015 saabunud avaldust määruskaebusena Tartu Halduskohtu 09.02.2015. a määruse peale, millega halduskohus ei vabastanud määruskaebuse esitajat riigilõivu tasumisest. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks ning Tartu Halduskohtu 09.02.2015. a määruse tühistamiseks puuduvad alused.

8. Määruskaebuses on määruskaebuse esitaja üksnes kinnitanud, et tal puuduvad riigilõivu tasumiseks rahalised vahendid ega ole esitanud muid väiteid selle kohta, miks halduskohtu poolt talle menetlusabi mitteandmine oleks olnud õigusvastane. Selles, et määruskaebuse esitajal puuduvad vahendid riigilõivu tasumiseks, ei ole kahelnud ka halduskohus. Seepärast ei oma määruskaebuse lahendamisel tähtsust määruskaebuse esitaja väited vangla võimaliku eksimuse kohta tema isikukonto väljavõtete

väljastamisel.

Halduskohus

on

õigesti

kohaldanud halduskohtumenetluses menetlusabi andmise reegleid ning otsustanud menetlusabi mitteandmise selle põhjal, et kaebusel on vähesed edulootused. HKMS § 111 lg-st 1-

3 tulenevalt tuleb halduskohtul menetlusosalisele menetlusabi andmise otsustamisel hinnata ka tema kavandatava menetluses osalemise edukust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu poolt 09.02.2015. a määruses esitatud põhjendustega kaebuse väheste edulootuste kohta ega pea neid tulenevalt HKMS § 201 lg-st 4 koosmõjus §

203 lg-ga 2 vajalikuks käesolevas määruses korrata. Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et põhiseaduse § 15 lg 1 lausest 1 tulenev igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse ei tähenda, et isikul, kes leiab, et tema õigusi on rikutud, peab olema piiramatu võimalus kohtusse pöörduda. Kaebeõigust saab mõistlikult piirata, kui piirangul on legitiimne eesmärk ning arvestatakse proportsionaalsuse põhimõttega. Kohtusse pöördumise mõningane kitsendamine on vajalik õiguskindluse tagamiseks ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks (Riigikohtu 06.09.2007. a määrus nr 3-3-1-40-07, p 11; 04.06.2013. a määrus nr 33-1-86-12, p 11). Antud juhul on halduskohus õiguspäraselt kohustanud määruskaebuse esitajat kaebuse menetlemiseks tasuma RLS § 60 lg-s 2 ette nähtud riigilõivu ning jätnud HKMS § 111 lg-s 1-3 sätestatut arvestades tema menetlusabi taotluse rahuldamata, ega ole sellega määruskaebuse esitaja õigusi rikkunud.

9. Eelnevast tulenevalt tuleb määruskaebus jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 09.02.2015. a määrus muutmata. Einar Vene Tiina Pappel Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/