3-14-52857/8 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-14-52857 Otsuse kuupäev

11. märts 2015 Kohtunik Tanel Saar Kohtuasi Gert-Erik Rudissaare kaebus Tartu Vangla 29. augusti 2014 käskkirja nr 9-2/1060 tühistamiseks Asja läbivaatamine Kirjalikus menetluses Menetlusosalised

Resolutsioon Kaebaja – Gert-Erik Rudissaar Vastustaja – Tartu Vangla

1. Jätta Gert-Erik Rudissaare kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 10. aprill 2015. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik

1. Tartu Vangla 30. juuli 2014 käskkirjaga 6-2/1060 karistati Gert-Erik Rudissaart distsiplinaarkorras Tartu Vangla kodukorra punkti 1.7.1 süülise rikkumise eest kartserisse paigutamisega kümneks ööpäevaks. Distsiplinaarrikkumine seisnes selles, et Gert-Erik Rudissaar kasutas 30. juulil 2014 kell 10.55 vanglateenistuse ametniku suhtes solvavaid väljendeid. Gert-Erik Rudissaar esitas 22. septembril 2014 vaide Tartu Vangla 29. augusti 2014 käskkirja nr 6- 2/1060 kehtetuks tunnistamiseks. Tartu Vangla jättis 22. oktoobri 2014 vaideotsusega nr 1-11/452-

2 G-E. Rudissaare vaide rahuldamata.

2. Tartu Halduskohtusse saabus 20. novembril 2014 Gert-Erik Rudissaare kaebus Tartu Vangla vastu. Kaebuse kohaselt taotleb G-E. Rudissaar Tartu Vangla 29. augusti 2014 käskkirja nr 6-2/1060 tühistamist. Tartu Halduskohus võttis 27. novembri 2014 määrusega G-E. Rudissaare tühistamiskaebuse menetlusse ning määras 9. jaanuari 2015 määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses.

2

Kaebuse põhjendused

3. Tartu Vangla 29. augusti 2014 käskkirjast nr 6-2/1060 ei nähtu, kelle suhtes on väidetavalt solvavaid väljendeid kasutatud. Isiku karistamisel peab käskkirjast nähtuma süüteo konkreetsed asjaolud ja seaduse säte, mida on isik rikkunud ning mis on karistamise aluseks. Kuigi vaidlustatud käskkirja resolutiivosas on viide kodukorra punktile 1.7.1, kuid käskkirja sisust seda ei nähtu. Käskkiri on üldsõnaline ning sellest ei nähtu teo alus ja ajend. Kaebaja on seisukohal, et tema süü väidetavalt solvavate väljendite kasutamisel ei ole tõendatud. Väljendid, mida isik kasutas ei olnud solvavad. Kaebaja selgitab, et tegemist oli olukorraga, kus vangla ametnik ei täitnud oma kohustusi, mistõttu kaebaja üksnes konstateeris fakti ning see kuidas ta seda väljendas ei saanud olla solvav. Kaebaja hinnangul on tema karistamise põhjus antud asjas otsitud ning distsiplinaarkaristuse määramine vaidlustatud käskkirja alusel tühine, kuna käskkiri ei ole vormistatud õigesti. Vastustaja vastuväited

4. Vastustaja ei pea esitatud kaebust põhjendatuks ja palub jätta kaebus rahuldamata. Tartu Vangla

29. augusti 2014 käskkiri nr 6-2/1060 on õiguspärane. Tartu Vangla märgib, et jääb 22. oktoobri 2014 vaideotsuses nr 1-11/452-2 toodud seisukohtade juurde. G.-E. Rudissaare poolt enda teole teistsuguse hinnangu andmine ei ole käsitletav haldusakti põhjendamiskohustuse rikkumisena. Vaidlusaluse käskkirja andmisel ei rikutud uurimispõhimõtet tunnistajate üle kuulamata jätmise näol, kuna kõik 30. juulil 2014 kella 10.55 aset leidnud intsidendis osalenud isikud on distsiplinaarmenetluse käigus andnud omapoolseid ütlusi.

5. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri tuleks tühistada, kuna sellest ei nähtu karistatava teo alus ja ajend. Tartu Vangla kodukorra p 1.7.1 rikkumise korral ei ole karistuse määramiseks vajalik teo alust ja ajendit välja selgitada. Viidatud norm sätestab imperatiivselt keelatud tegevuse ning karistamise alus on olemas, kui isik on normi koosseisus kirjeldatud teo toime pannud, sõltumata sellest, millisest ajendatuna otsustas isik teo toime panna. Vastustaja on seisukohal, et kuigi vaidlustatud käskkirjast ei nähtu ametniku nimi, kellega suheldes kaebaja solvavaid väljendeid kasutas, ei mõjuta see käskkirja kehtivust, kuna selle üle, et kaebaja vanglaametnikuga 30. juulil 2014 kella 10.55 ajal suheldes temale etteheidetavaid väljendeid kasutas, vaidlust ei ole. Vastustaja osutab, et kaebajale on isik, kelle suhtes ta solvavaid väljendeid kasutas teada, kuna sama ametnik kirjutas ka ettekande, mida kaebajale tutvustati ning mille alusel tema suhtes distsiplinaarmenetlust alustati. Sama isiku tegevuse kohta on kaebaja ning tema kambrikaaslane distsiplinaarmenetluses seletusi andnud. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja süü on distsiplinaarmenetlusest tõendatud, kuna kaebaja ei ole sisuliselt kordagi eitanud temale etteheidetud väljendite kasutamist. Kaebaja sõnakasutaust on kinnitanud ka kaebaja kambrikaaslane oma 30. juulil 2014 antud seletuses. Kuna kaebaja ei ole ka väitnud, et ta ei tahtund öelda seda, mida ütles või, et tema öeldu mõttest on ebaõigesti arusaadud, siis on tõendatud ka kaebaja tahtlus, mis on süü vorm, tegu toime panna. Pelgalt asjaolu, et kaebaja arvates on temale olukorras, kus ta arvab ametnikku mittetäitvat oma kohustusi lubatud väljendada ennast üleolevalt ja ebaviisakalt ning kasutada väljendeid, millest saab välja lugeda üheselt mõistetava soovi solvata ametniku ning alavääristada tema ametit, ei tähenda veel seda, et kaebaja ei ole distsiplinaarrikkumist toime pannud. Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud käskkiri vastab haldusaktile esitatud vorminõuetele. Isegi juhul, kui selles võib mõni vormiviga esineda, ei saa haldusmenetluse seaduse § 58 kohaselt haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist.

3

Kohtu seisukoht

6. Kaevatava käskkirjaga on kaebajat karistatud kümneks päevaks kartserisse paigutamisega Tartu Vangla kodukorra (TVK) p 1.7.1. rikkumise eest. Vastavalt TVK p-le 1.7.1. on kinnipeetaval keelatud teiste isikutega suhtlemisel kasutada seksuaalselt ahistavaid, ebatsensuurseid, ähvardavaid, solvavaid või laimavaid väljendeid, žeste või žargooni. Tulenevalt vangistusseaduse (VangS) § 63 lg-st 1 võib vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi. VangS § 105 lg 5 kohaselt kinnitab vangla direktor Vangla kodukorra. Vangla kodukorras on seaduses otseselt nimetatud valdkondade kõrval õigus sätestada ka muud reguleerimist vajavad asjaolud (VangS § 105 lg 21 p 14). Seega on TVK kinnipeetavtele õigusi ja kohustusi panev õigusakt VangS § 63 lg 1 tähenduses ning kinnipeetava TVK p-s 1.7.1. sätestatud kohustuste rikkumise eest on õigus kohaldada distsiplinaarkaristust.

7. Kaebaja väitel on käskkiri õigusvastane, kuna sellest ei nähtu süüteo asjaolud ega see, millise sätte rikkumise eest kaebajat karistati. Samuti ei ole tõendatud kaebaja süü, sest väljendid, mida kaebaja kasutas ei olnud solvavad. Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu.

8. Vaidlust ei ole selles, et 30. juulil 2014 kella üheteistkümne paiku toimus kaebaja elukambri juures intsident, s.o kaebajal tekkis verbaalne konflikt vastustaja ametniku K. Soidlaga. Intsidendi toimumist kinnitavad nii K. Soidla ettekaane nr 3515 (tl 28), kinnipeetav A. Abdullajevi seletus (tl 35-39), kui ka kaebaja enda seletus (tl 29-34). Nimetatud seletustes on asjaosalised kinnitanud, et kaebaja ei olnud rahul ametniku varasema tegutsemisega kaebaja taotluse lahendamisel ning tegi sellega seoses ametnikule etteheiteid.

K. Soidla ettekandest nähtuvalt üles kaebaja: „Noh, kas leidsid kadunud paberid lõpuks üles, või? Johhaidii, Veronika, tubli laps peab jalad rakkus jooksma ja pabereid otsima, sest sa ei saa oma tööga hakkama või?“; ning hiljem : “Mida sa üldse klähvid? Koertega klähvitakse, teie oletegi siin, et meid teenindada jalad rakkus. Kui ma tahan oma paberitega tutvuda, siis nii teengi ja teie peate sellega arvestama. Mina lihtsalt istun rõõmsalt oma aega.“ Kohtu hinnangul saab teha järelduse, et ettekanne annab kaebaja sõnu õigesti edasi. Kaebaja enda selgituse kohaselt (tl 32) päris ta intsidendi ajal ametnikult aru, miks viimane oli valetanud ning selgitas, et nipsakas käitumine pole ametnikule lubatud ning, et kinnipeetavad pole koerad kelle peale klähvida. Sama on oma seletuses kinnitanud ka A. Abdullajev (tl 38-39). Lisaks on kaebaja väljendanud veendumust, et tal oli alus ja õigustus teha ametnikule etteheiteid tööülesannete mittetäitmise osas ning rahulolematuse välja näitamine ei ole automaatselt ebaviisakas käitumine. Seega on kaebajale omistatud ütlused eluliselt usutavad ning sõnastus kattub vähemalt osaliselt kaebaja ja intsidendi juures viibinud A. Abdullajevi seletuses väidetuga.

9. Vangistusseaduse § 67 p 1 järgi julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Seega näeb seadus vanglateenistusele pandud ülesannete täitmiseks ette kinnipeetavate alluvusvahekorra vanglateenistuse ametnikega. Seetõttu tuleb ka kinnipeetava käitumist hinnata pidades silmas, et ametnikel on suurem vastutus ja selles tulenevalt ka suurem õigus kinnipeetava käitumise suunamiseks. Horisonataaltasandil, eelkõige lähemate tuttavatega suhtlemisel lubatavaks peetavad väljendid ja maneerid ei pruugi olla sobivad suhtlemisel alluvussuhte raames. On selge, et väljaöeldu võib olla teise isiku suhtes halvustav ja solvav ka juhul, kui üksi sõna või mõiste eraldivõetuna seda pole. Käesoleval juhul on kohtu hinnangul väljaspool kahtlust, et kaebaja pöördumine K. Soidla poole oli lugupidamatu ning väljendas kaebaja taotlust alandada ametnikku. TVK seletuskirjast nähtuvalt TVK p 1.7.1. kehtestamisel oluliseks peetud just seda aspekti, et selles punktis keelatud

4

tegevusega väljendab isik ilmset lugupidamatust enda ja teiste isikute vastu. Distsiplinaarmenetluse protokollis (tl 21) on vastustaja analüüsinud kaebaja lausete tähendust. Kohus nõustub selles osas vastustaja seisukohaga ega pea vajalikuks seda siinjuures korrata. Kohus ei nõustu kaebajaga nagu ametniku väidetav varasem minetus ametiülesannete täitmisel õigustaks kaebaja käitumist. Vanglateenistuse ametniku käitumine iseenesest allub distsiplinaarkontrollile. Juhul, kui kaebaja leidis, et K. Soidla on rikkunud ametikohustusi, siis oli tal võimalus juhtida sellele järelevalve pädevust omava ametniku tähelepanu. Samas ei näe aga vangistusseadus ega selle alusel antud õigusaktid ette kinnipeetava õigust kalduda sel põhjusel kõrvale VangS § 67 p-s 1 või vangla kodukorras sätestatud kohustuste täitmisest. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et kaevatavas käskkirjas on G.-E. Rudissaare tegevus õigesti kvalifitseeritud TVK p-s 1.7.1. sätestatud kohustust rikkuvana. Kaebaja on rikkumise toime pannud süüliselt. Vastustaja ametnikule solvavate väljendite kasutamine on olnud kaebaja tahtlik tegevus. Kohtu hinnangut ei muuda kaebaja ekslik ettekujutus, et väljaütlemisega taotlev eesmärk oli õiguspärane.

10. Rikkumise eest on kaebajale karistusena määratud kartserisse paigutamine kümneks päevaks. Kartserikaristus on VangS § 63 lg-s 1 nimetatud distsiplinaarsetest mõjutusvahenditest raskeim. Kinnipeetava lugupidamatu käitumine vanglateenistuse ametniku suhtes ohustab vanglateenistusele pandud ülesannete täitmist tervikuna ja on sellisena ohuks ka vangla üldisele julgeolekule. Arvestades, et vahetult rikkumisele järgneval ajal ega ka kohtumenetluses ei ole kaebaja mõistnud karistamise põhjust ning seda, et kaebajal on kehtivad distsiplinaarkaristused sarnaste rikkumiste eest, ei saa kaebajale määratud karistust pidada ebaproportsionaalseks.

11. Kohus ei nõustu kaebajaga nagu ei oleks kaevatav käskkiri kontrollitav, kuna sellest ei nähtu distsiplinaarrikkumise asjaolud ega isik, keda kaebaja väidetavalt solvas. Kohus osutab, et rikkumise detailne kirjeldus on esitatud distsiplinaarmenetluse protokollis (tl 20- 21). Ka kaebajat ennast ei ole väidetav puudus oma õiguste kaitsmisel takistanud, kuna ta on esitanud vastuväite distsiplinaarmenetluse protokollile (tl 22-27) ja vaide Tartu Vangla 29. augusti 2014 käskkirja nr 6-2/1060 kehtetuks tunnistamiseks. Ka rikkumisele vahetult järgneval ajal antud kirjalikest seletusest ilmneb, et kaebaja on täiesti teadlik millal, mis asjaoludel ja millise vanglateenistuse ametnikuga seotud intsidendi tõttu distsiplinaarmenetlust alustati. Kuigi distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja jälgitavuse huvides võib pidada soovitavaks karistatava teo kirjelduse esitamist ka käskkirjas endas, ei ole käesoleval juhul tegemist puudusega, mis tooks kaasa käskkirja õigusvastasuse.

12. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Tartu Vangla 29. augusti 2014 käskkiri nr 6-2/1060 on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. Kaebus jääb rahuldamata.

13. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustajad ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest kaebaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar kohtunik