3-14-50728/27 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Tiina Pappel ja Maili Lokk Määruse tegemise aeg ja koht

11. märts 2015, Tartu Haldusasja number 3-14-50728 Haldusasi V.V. kaebus Tartu Vangla kodukorra p 6.4 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 06.02.2015. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus V.V. määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja V.V. Vastustaja Tartu Vangla RESOLUTSIOON

1. Rahuldada määruskaebus osaliselt.

2. Muuta osaliselt Tartu Halduskohtu 06.02.2015. a määruse põhjendusi ja asendada need käesolevast määrusest tulenevate põhjendustega ning tühistada Tartu Halduskohtu 06.02.2015. a määrus osas, millega anti V.V. le tähtaeg 15 euro suuruse riigilõivu tasumiseks kuupäevaliselt, s. o hiljemalt 18.02.2015.

3. Teha tühistatud osas uus määrus, millega kohustada V.V. t tasuma kaebuse esitamisel haldusasjas nr 3-14-50728 riigilõivu 15 eurot 10 päeva jooksul alates käesoleva määruse jõustumisest.

4. Ülejäänud osas jääb Tartu Halduskohtu 06.02.2015. a määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

5. Riigilõivu saab maksta Rahandusministeeriumi arvelduskontodele nr EE571010220229377229 SEB Pank AS-is või nr EE062200221059223099 Swedbank AS-is või nr EE513300333522160001 Danske Bank A/S Eesti filiaalis või nr EE221700017003510302 Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaalis. Makse tegemisel tuleb kindlasti märkida summa juurde kuuluv viitenumber - 99915100004468 ning selgitus - riigilõiv haldusasjas nr 3-14-50728.

EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse saamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 06.05.2014 saabus Tartu Halduskohtusse kinni peetava isiku V.V. kaebus Tartu Vangla peale (tl 2-3). Kaebuse kohaselt ei ole kaebaja rahul sellega, et Tartu Vangla tagastas talle tema poolt esitatud vaide vaides esinevate puuduste kõrvaldamata jätmise tõttu. Kaebaja oli vaidega vaidlustanud vangla toiminguid, mis seisnesid loendusel kinnipeetavatelt nime küsimises ja ametniku enda mitteesitlemises. 02.06.2014. a muudetud kaebuse kohaselt on kaebaja seisukohal, et mitmel korral päevas kinnipeetavalt nime küsimine ja tema poolt nime ütlemine ei ole vajalik, sest vanglaametnikud tunnevad teda. Nime küsimine on põhjendatud ainult uute vanglaametnike puhul, kes kinnipeetavaid nägupidi ei tunne. Pidevalt kinnipeetavate nime küsimine võimaldab vanglaametnikel kinnipeetavate suhtes oma üleolekut näidata.

2. Tartu Halduskohus tagastas 01.09.2014. a määrusega (tl 42-43) kaebuse määruskaebuse esitajale halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 4 ja § 121 lg 2 p 1 alusel. Kohus selgitas, et tõlgendab kaebuses esitatud taotlusi selliselt, et kohtule on esitatud Tartu Vangla kodukorra p 6.4 tühistamise nõue ning alternatiivselt Tartu Vangla kohustamise nõue mitte rakendama nimetatud kodukorra punkti ja mitte määrama distsiplinaarkaristusi selle kodukorra punkti alusel. Kohus leidis, et kaebajal on Tartu Vangla kodukorra p 6.4 tühistamise nõudes kohtueelne menetlus läbimata ning see nõue kuulub tagastamisele HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel. Nõude osas kohustada vanglat Tartu Vangla kodukorra p 6.4 kui õigusvastast mitte rakendama ning selle alusel distsiplinaarkaristusi mitte määrama, märkis kohus, et vanglat ei ole võimalik kohustada mitte rakendama kehtivat kodukorra punkti ega mitte määrama kehtiva kodukorra punkti alusel distsiplinaarkaristusi. Tartu Vangla kodukord on täitmiseks kohustuslik ka Tartu Vanglale endale ehk vangla teenistujatele ja kohus ei saa kohustada vanglat kehtivat üldkorraldust mitte täitma. Kuna kohus leiab, et eeltoodud nõuete esitamine ei ole võimalik, puudub määruskaebuse esitajal selles osas ilmselgelt kaebeõigus ning need nõuded kuuluvad tagastamisele HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel. Kohus märkis täiendavalt, et vanglas loenduse ajal nime küsimine on olnud vaidlusaluseks küsimuseks mitmetes haldusasjades (nt 3-12-2460; 3-10-2115; 3-09-2778) ning nime küsimist ei ole peetud õigusvastaseks.

3. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtu 01.09.2014. a määruse peale määruskaebuse. Kaebaja hinnangul oli antud juhul olnud tegemist õigusvastase vaidemenetlusega ning asjaolu, et tegemist oli tühistamiskaebusega, ei saa olla kaebuse tagastamise põhjenduseks. Määruskaebuse esitaja vaidele on jäetud vastamata ning halduskohus peab kaebust menetlema. Määruskaebuse esitaja nõustus halduskohtuga selles, et vanglat pole võimalik kohustada mitte rakendama kehtivat kodukorra punkti ning loobus kohustamisnõudest.

4. Tartu Ringkonnakohus rahuldas määruskaebuse ja tühistas Tartu Halduskohtu 01.09.2014. a määruse Tartu Vangla kodukorra p 6.4 tühistamise nõude tagastamise osas ja saatis asja selles osas tagasi Tartu Halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks. Ringkonnakohus leidis, et halduskohus ei olnud hinnanud kaebajale kohtueelses menetluses tema vaide tagastamise õiguspärasust ning oli lugenud kohustusliku kohtueelse menetluse mitteläbituks üksnes vangla vastuse pinnalt. Riigikohtu praktikast tulenevalt on vaide tagastamise juhtudel kohtutel enne kaebuse tagastamist kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu kohustus veenduda selles, et ka tegelikult esinesid alused, millele viidates isiku taotlus tagastati ning vaide õigusvastase tagastamise korral saab kohtumenetluses jätkata asja sisulise arutamisega.

5. Tartu Halduskohus jättis 06.02.2015. a määrusega kaebaja riigilõivu tasumisest vabastamata, jättis kaebuse käiguta ja andis kaebajale tähtaja puuduse kõrvaldamiseks, s.o riigilõivu tasumiseks. Halduskohus leidis, et HKMS § 112 lg 1 p 1 mõttes on kaebaja maksejõuetu, kuna tema vanglasisese isikukonto väljavõtte kohaselt on taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu laekumiste ja mahaarvamiste pinnalt arvestatud kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek 3,99 eurot. Kohtu hinnangul ei ole kaebajale menetlusabi andmine hoolimata tema maksejõuetusest siiski põhjendatud, sest kaebuse edulootused on vähesed (s.h ei ole eelduslikult võimalik saavutada kaebuse eesmärki), mistõttu menetluskulude riigi kanda jätmine ei ole õigustatud. Kohtupraktika kohaselt ei ole loendusel nime küsimist ja seda kohustust mittetäitnud kinnipeetava distsiplinaarkaristuse korras karistamist õigusvastaseks peetud. Riigikohtu praktika kohaselt saab kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine olla õigustatud üksnes juhul, kui korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning tühisus on ilmselge. Käesoleval juhul on ilmselge, et vanglaametniku korraldus, milles ta palub kinnipeetaval öelda oma eesja perekonnanime, ei vasta tühise haldusakti tunnustele.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kaebaja esitas määruskaebuse, milles palub halduskohtu määrus tühistada ja kaebajat kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastada. Määruskaebuse kohaselt ei ole kohtu põhjendused selle kohta, et kaebus on perspektiivitu, veenvad. Põhiseaduse § 22 kolmanda lause kohaselt ei saa kedagi rääkima sundida. Loendust läbi viival ametnikul on mitmeid muid vahendeid, millega isikusamasus tuvastada (kaelas kantav nimesilt, valvuri käes olev fotoalbum ja nimekiri, koridori seinale kinnitatud tahvel nimedega jne). Nime ütlemata jätmine ei ohusta vangla julgeolekut. Vangla kodukorra p 6.4 ei põhine ühelgi seadusel ning sellel puudub muu otstarve, kui et see võimaldab vanglaametnikul oma võimu kuritarvitada ja kinnipeetava inimväärikust alandada. Julgeoleku tagamise meetmed peaksid olema sellised, mis väldivad solvanguid ja alandusi. Kohus ei tohiks asja menetlemata jätmisel tugineda juba olemasolevatele kohtulahenditele. Kaebaja leiab, et määrus on põhjendamatu, kuna kõiki regulatsioone peab olema võimalik kohtus vaidlustada. Kodukorra p 6.4 ei tugine ühelgi õigusaktil, on põhiseaduse ja inimõigustega vastuolus ning võimaldab ametnikel alandada kinnipeetavate inimväärikust.

7. Halduskohus leidis määruskaebuse menetlusse võtmise määruses, et kuna antud asjas vaidlustatakse menetlusabi mitteandmist, siis ei ole vastustajalt määruskaebusele seisukoha küsimine vajalik.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selles, et kaebaja vabastamine riigilõivu tasumise kohustusest ei ole HKMS § 111 lg-te 1 ja 3 alusel põhjendatud, kuna käesolevas asjas esitatud kaebus on väheste edulootustega.

9. HKMS § 111 lg 1 kohaselt antakse taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. HKMS § 112 lg 1 kohaselt ei anta füüsilisele isikule menetlusabi, kui menetluskulud ei üle eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise sissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed ja seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile.

10. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vanglasisese isikukonto väljavõtte kohaselt on kaebaja kaebuse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise sissetuleku ja seaduses sätestatud mahaarvamiste alusel kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek 3,99 eurot ning seega ei kohaldu kaebajale HKMS § 112 lg-s 1 p-s 1 sätestatud menetlusabi andmise piirangud.

11. HKMS § 111 lg 1 kohaselt peab kohus lisaks menetlusabi taotleja majanduslikule seisundile arvestama ka sellega, kas on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Kui ta seda ei ole, siis kaebajale menetlusabi ei anta. HKMS § 111 lg 2 kohaselt arvestatakse menetluses osalemise edukuse hindamisel muu hulgas asja tähendust menetlusabi taotlejale ning HKMS § 111 lg 3 järgi ei anta isikule menetlusabi, kui tema menetluses osalemine on ebamõistlik, eelkõige kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, kaebajale asjast tulenev kasu on ebamõistlikult väike võrreldes kohtumenetluse eeldatavate kuludega või kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki.

12. Kaebaja taotleb Tartu Vangla kodukorra p 6.4 tühistamist. Tartu Vangla direktori 11.02.2013. a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud Tartu Vangla kodukorra p-st 6.4 tuleneb, et loendust teostava ametniku korraldusel ütleb kinnipeetav selgelt oma eesja perekonnanime. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja vabastamine riigilõivu tasumise kohustusest ei ole käesoleval juhul põhjendatud, kuna kaebuse edulootused on vähesed. Erinevalt määruskaebuse esitajast leiab ringkonnakohus, et halduskohtu põhjendused on veenvad. Riigilõivu eesmärgiks on muuhulgas vähendada ka pahatahtlike ja põhjendamatute kaebuste esitamist ning tagada selle kaudu kohtusüsteemi tõhus toimimine, mistõttu kaebuse perspektiivi hindamine ja riigilõivust vabastamise taotluse lahendamisel sellega arvestamine on põhjendatud ja vajalik (vt. Riigikohtu halduskolleegiumi 4. mai 2011. a määrus asjas nr 3-3-1-11-11, p 11).

Antud kaebuse edulootusi võib pidada väheseks, kuna kohtupraktikas, millele osutas ka halduskohus (nt. Tartu Halduskohtu 19. märtsi 2013. a otsus asjas nr 3-12-2460, Tartu Ringkonnakohtu 17. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-10-2115 ning 21. jaanuari 2011. a otsus asjas nr 3-09-2778, mille peale esitatud kassatsioonkaebust Riigikohus menetlusse ei võtnud), on varasemalt korduvalt vaidlustatud kodukorra punkti õiguspärasust analüüsitud ning leitud, et vanglas loendust teostava ametniku korraldusel kinnipeetava kohustus öelda selgelt oma eesja perekonnanimi, on õiguspärane. Antud kaebuses esitatud väited Tartu Vangla kodukorra p 6.4 õigusvastasuse kohta on sarnased varasemates kohtuasjades esitatud seisukohtadega ning kuna kohtud ei ole varasemas praktikas samasuguste väidete alusel vaidlusaluse sätte õigusvastasust tuvastanud, siis ei saa ka käesolevas asjas esitatud kaebust pidada perspektiivikaks.

Ka Riigikohtu praktikast võib järeldada, et menetlusabi taotluse rahuldamata jätmisel võib kaebuse edulootuste hindamisel tugineda varasemale kohtupraktikale (vt. nt Riigikohtu halduskolleegiumi 22. mai 2014. a määrus asjas 3-3-1-30-14, p 13). Viidatud lahendis märgib Riigikohus, et halduskohus on menetlusabi taotluse rahuldamata jätmisel ennatlikult leidnud, et vangla tegevus suitsetavate ja mittesuitsetavate kinnipeetavate ühisesse jalutusboksi paigutamisel ei ole õigusvastane, kuna puudub varasem kohtupraktika, mis sellist seisukohta kinnitaks. Sellest võib järeldada, et kui on olemas varasem kohtupraktika, milles käsitletud asjaolud on samad, siis võib sellele kaebuse edulootuste hindamisel tugineda.

13. Kuigi ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et kaebuse edulootused on vähesed, ei ole ringkonnakohtu arvates antud juhul tegemist olukorraga, kus kaebuse edulootuste vähesus tuleneks ka sellest HKMS § 111 lg-s 3 sätestatud eeldusest, et kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki, nagu leidis halduskohus (halduskohtu määruse põhjendava osa p 3). Olukorraga, kus kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki, on tegemist siis, kui kaebus on ilmselgelt perspektiivitu või kui tegemist on ebaõige nõudeliigiga (J.

Siider. Kaebuse menetlusse võtmine ja eelmenetlus. - K. Merusk, I. Pilving. Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Juura 2013, lk 435). Mõistetel „ilmselge perspektiivitus“ ja „perspektiivitus“ on erinev sisu ja kohtuliku kontrolli ulatus. Kaebust saab ilmselgelt perspektiivituks lugeda ennekõike siis, kui soovitud eesmärgi saavutamine esitatud kaebuse abil ei ole võimalik (vt. Riigikohtu halduskolleegiumi 22. juuni 2010. a määrus asjas nr 3-3-1-20-10, p 10). Kaebaja esitas Tartu Vangla kodukorra p 6.4 tühistamisnõude.

Tartu Vangla kodukord on üldkorraldus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 2 tähenduses ning seega on see halduskohtus vaidlustatav (vt. Riigikohtu 31. oktoobri 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-54-07, p 7). HKMS § 37 lg 2 p 1 kohaselt võib kaebusega nõuda haldusakti osalist või täielikku tühistamist. Seega on tegemist õige nõude liigiga ning sellest tulenevalt ei saa ka teha järeldust, et tegemist oleks ilmselgelt perspektiivitu kaebusega. Menetlusabi andmisest keeldumise puhul ei pea aga tegemist olema kaebuse ilmselge perspektiivitusega, vaid piisab ka kaebuse perspektiivituse tuvastamisest.

Perspektiivituks võib lugeda kaebused, mille puhul kaebus jääb suure tõenäosusega rahuldamata (J. Siider. Kaebuse menetlusse võtmine ja eelmenetlus, - K. Merusk, I. Pilving. Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Juura 2013, lk 435). HKMS § 111 lg-s 3 on välja toodud kolm alust, mille puhul võib eeldada, et isiku menetluses osalemine on ebamõistlik ning menetlusabi andmisest tuleb keelduda. Ringkonnakohtu arvates tuleb aga HKMS § 111 lg-t 3 tõlgendada selliselt, et tegemist on lahtise näitliku loeteluga, mis ei välista muude aluste kohaldamist, mille puhul võib samuti öelda, et isiku menetluses osalemine on ebamõistlik.

Eeltoodust tulenevalt muudab ringkonnakohus osaliselt halduskohtu vaidlustatud määruse põhjendusi, asendades need käesolevast määrusest tulenevate põhjendustega.

14. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul on kaebaja riigilõivust vabastamine HKMS § 111 lg 3 kohaselt ebamõistlik, sest kaebuse edulootused on seetõttu vähesed, et varasemas kohtupraktikas on korduvalt leitud, et vaidlusalune kodukorra säte ei ole õigusvastane. Samuti on halduskohus vaidlustatud määruses käsitlenud vanglaametniku korralduse, millega ta palub kinnipeetaval öelda oma eesja perekonnanimi, tühisuse võimalikkust ning õigesti leidnud, et see ei vasta tühise haldusakti tunnustele. Riigikohus on pidanud võimalikuks juba kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel kohtu poolt vangla kodukorra üksiku sätte võimaliku tühisuse osas seisukoha võtmist, ning olukorras, kui on ilmselge, et HMS § 63 lg-s 1 sätestatud haldusakti tühisuse alused antud sätte puhul ilmselgelt puuduvad, on Riigikohus pidanud sellist kaebust ilmselgelt perspektiivituks, mida saab HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel tagastada (vt. Riigikohtu halduskolleegiumi 16. juuni 2014. a määrus asjas nr 3-3-1-29-14, p 17). Vaidlusaluses asjas on halduskohus jätnud vaid isiku riigilõivust vabastamise taotluse rahuldamata, jättes kaebuse käiguta ja andes kaebajale tähtaja riigilõivu tasumiseks. Seega ei ole antud juhul menetlusabi andmata jätmisega piiratud isiku kaebeõigust ülemääraselt, kuna üksnes määratud tähtpäevaks riigilõivu tasumata jätmise korral võib halduskohus kaebuse tagastada.

15. Halduskohus on kaebuse käiguta jätmisel ja kaebajale puuduse kõrvaldamiseks, s.t riigilõivu tasumiseks tähtaja andmisel määratlenud tähtpäeva kuupäevaliselt, võtmata arvesse võimalikku määruse vaidlustamiseks kuluvat aega. Käesolevaks hetkeks on halduskohtu poolt puuduse kõrvaldamiseks antud tähtaeg möödunud. Kuigi ringkonnakohus leiab, et halduskohus on õigesti jätnud kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata, tuleb ringkonnakohtul halduskohtu määrus puuduse kõrvaldamise tähtaja osas siiski tühistada ning anda kaebajale puuduse kõrvaldamiseks, so riigilõivu tasumiseks, uus tähtaeg.

16. Juhuks, kui kaebaja tasub riigilõivu ja halduskohus leiab, et kohustuslik kohtueelne menetlus on läbitud, juhib ringkonnakohus halduskohtu tähelepanu ka asjaolule, et kuna Tartu Vangla kodukord on üldkorraldus, siis hakkab selle vaidlustamise tähtaeg kulgema ajahetkest, millal avaldub selle mõju adressaadile. Kaebaja taotleb kodukorra punkti 6.4 tühistamist, kuna see alandab väidetavalt tema inimväärikust, kuid kaebaja ei ole kaebuses välja toonud, millisest konkreetsest vangla toimingust alates tema õigusi rikutakse. HKMS § 46 lg 1 kohaselt võib tühistamiskaebuse esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti teatavakstegemisest arvates. Üldkorralduse vaidlustamisel saab kaebuse halduskohtule esitada

30 päeva jooksul pärast selle mõju ilmnemist, näiteks pärast üldkorralduse alusel kaebaja suhtes toimingu sooritamist või haldusakti andmist ning isikul tuleks koos üldkorralduse vaidlustamisega halduskohtus vaidlustada ka vastav toiming või haldusakt (vt. Riigikohtu halduskolleegiumi 13. veebruari 2008. a määrus asjas nr 3-3-1-95-07, p 14).

Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/