4-15-1091/6 · 4-15-1091/6 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1 4-15-1091

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11. märts 2015, Tallinn Väärteoasja number 4-15-1091 (2317,14,009801) Kohtunik Märt Toming Sekretär Eda Loor Väärteoasi Ain Toomeoja kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Hannes Küünarpuu 23.01.2015 otsusele nr 2317,14,009891 Ain Toomeoja karistamises LS § 207 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 10 trahviühiku ulatuses, so 40 eurot. Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: Lilia Protsykova

Kaebuse esitaja: Ain Toomeoja, ik 36308190219, elukoht: XXX. RESOLUTSIOON

1. Jätta Ain Toomeoja kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Hannes Küünarpuu 23.01.2015 otsusele nr 2317,14,009891 Ain Toomeoja karistamises LS § 207 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 10 trahviühiku ulatuses, so 40 eurot rahuldamata. 2. Jätta Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Hannes Küünarpuu 23.01.2015 otsus nr 2317,14,009891 Ain Toomeoja karistamises LS § 207 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 10 trahviühiku ulatuses, so 40 eurot muutmata ja tühistamata. 3. Vaidlustatud otsusega määratud rahatrahv summas 40 eurot tuleb edasikaebe tähtaja, so 30 päeva jooksul tasuda vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arvelduskontole, märkides ära kohustusliku viitenumbri 10220155013097. Kui menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja ei esita käesolevale otsuse kassatsioonkaebust ja menetlusalune isik ei ole määratud rahatrahvi 30 päeva jooksul tasunud, pööratakse otsus VTMS § 203 lg 2 sätestatud korras täitmisele.

2 Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates selle kuulutamisest, so alates 11.03.2015. Kui kassatsioonkaebuse esitamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 19.03.2015. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg 10.04.2015. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsioonkaebust ei esitata, jõustub kohtuotsus 11.04.2015.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas:

Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Hannes Küünarpuu 23.01.2015 otsusega nr 2317,14,009891 karistati Ain Toomeoja LS § 207 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 10 trahviühiku ulatuses, so 40 eurot selles, et menetlusalune isik 31.12.2014 kell 05.02 Vana-Mustamäe tee 6 juures Tallinnas juhtis mootorsõidukit, millel on nõuetekohaselt läbimata tehnonõuetele vastavuse kontroll, millega rikkus LS § 73 lg 2 nõudeid ja pani toime LS § 207 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles soovitakse vaidlustada otsust kogutud tõendite ja määratud karistuse osas, samuti taotletakse kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist. Kaebuses põhjendatakse taotlust sellega, et süüksarvatud tehnonõuetele mittevastava mootorsõiduki juhtimine ei olnud väärtegu, sest sõitis ettevaatlikult lühimat teed mööda tehnonõuete vastavuse kontrollimise punkti. Sõiduki tehnoülevaatuse kontrollkaart kinnitab, et eriti ohtlikke rikkeid mootorsõidukil ei esinenud ning see oli tehniliselt korras. Kohtuväline menetleja viitab oma otsuses, et väärteo toimepanemine on tõendatud muuhulgas tunnistaja ja menetlusaluse isiku ütlustega. Sellisele järeldusele ei ole võimalik jõuda ei kaebuse esitaja kinnipidamise asukohta arvestades ega ka tema kohapeal antud ütluste pinnalt, sest sõitis ka tegelikkuses tehnonõuetele vastavuse kontrollimise punkti ning ütles seda ka kohe kui teda kinni peeti. Selleks ajaks kui talle anti üle väärteoprotokolli koopia, ei olnud tunnistajana üle kuulatud ühtegi isikut. Väärteoprotokollis on aga kajastatud, et tõendiks on tunnistaja ülekuulamise protokoll. Seega on kohtuväline menetleja karistuse määramisel osaliselt tuginenud tõenditele, mis tegelikkuses tema süüstamise ajaks kogutud ei olnud.

Kohtuistungil jäi menetlusalune isik esitatud kaebuse juurde ja selgitas, et auto seisis Hiiul, võttis auto ja sõitis ülevaatuspunkti. See oli tema meelest lühim tee. Ka remondiöökojad on seal lähedal, kui rike oleks olnud, oleks saanud kohe eemaldada. Hommikul seetõttu, et töökoht on samas, jättis auto ülevaatuspunkti juurde ja läks tööle. Sõiduk oli ostetud avariilisena üks kuu varem, läks remonti. Tuli remondist kaks päeva enne seda kui otsustas ülevaatusele minna. Hommikul tuli üürikorterist kesklinnast XXX. Elab kord üürikorteris XXX tänaval, kord XXXvallas. Hommikul võttis takso, läks koos elukaaslase XXXja lastega auto juurde. Võttis auto, viis ülevaatuspunkti ja läks tööle. Töötab XXX. XXXläks koos lastega trolliga XXX vanaema juurde. Mis kell auto eelmine päev remondist tuli, ei oska öelda. Töömehega oli kokkulepe, et viib auto Hiiule Maxima parklasse. Remonditöökoda asub Kadaka teel, aadressi ei tea. Kadaka teel ei teinud ülevaatust, sest ülevaatust tehakse ka mujal. Elab linnast väljas, ei tunne linna hästi. Internetti kasutab väga harva. Sõitis ülevaatuspunkti Sõpruse pst kaudu, Pärnu mnt-lt Nõmme mäest alla.

Tunnistaja XXX selgitas, et kaebuse esitaja on elukaaslane. Auto võtsid Maxima juurest, sõitsid sellega, lapsed olid peal. Politsei pidas kinni. Ei saanud aru miks kinni peeti, selgitati, et ülevaatus puudub. Elukaaslane selgitas, et sõidab ülevaatuspunkti, töökoht on kesklinnas,

3 lähemal ülevaatuspunkti ei tea. Viisidki auto sinna, tema viis lapsed trolliga vanaema juurde. Sealt saab ainult Nõmmele, edasi Vana-Mustamäele. Miks nii sõideti, seda ei tea, ta oli ainult kaasreisija. Sõitsid mäest alla, Kristiine ülevaatuspunkti ette. Auto juurde tulid taksoga. Sõiduk kuulub A.Toomeojale, kuid mis ajast, seda ei tea. Sõiduk oli enne katki, oli remondis. Remonti viis A.Toomeoja enne ülevaatust paar, kolm nädalat varem. A.Toomeoja vahetas oma auto katkise vastu. Elavad XXX, tulid sealt taksoga Maxima juurde. XXX aadressil ei ela, seal elab poeg.

Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et kaebus on alusetu. Registreerimistunnistuselt on näha, et tehnokontroll pidi olema tehtud maikuus 2014. Ostes auto novembris pidi isik teadma, et tehnoülevaatus puudub. Pannes auto remonti oli kuu aega aega töökojas küsida, kus asub lähim ülevaatuspunkt. Võis ka ise uurida, seda ta teinud ei ole. Nagu kohtule esitatud kontrollpunktide kaardist nähtub, oli lähim sellele kohale, kust ta liikuma hakkas, Pärnu mnt Amserv. Isik sõitis Sõpruse pst-d pidi liikudes mööda tehnoülevaatuse punktist. LS § 73 lg 5 sätete kohaselt kui sõiduk ei vasta tehnonõuetele, siis tuleb liikuda lühimat teed pidi kontrollimise punkti. Isik seda teinud ei ole. Karistus on määratud 40 eurot, mis on sanktsiooni keskmisest määrast allapoole. Keskmine on 100 eurot. Kohtuväline menetleja arvestas otsuse koostamisel, et menetlusalune isik teostas ülevaatuse samal kuupäeval. Kontrollkaardist on näha, et sõiduk on tehniliselt korras, esinevad väheolulised rikked. Palub jätta kaebus rahuldamata ja otsus muutmata.

Kohus, tutvunud esitatud kaebuse ja selle lisaga ning kuulanud ära menetlusaluse isiku ja tunnistaja selgitused ning kohtuvälise menetleja arvamuse, samuti tutvunud kohtule kohtuistungil esitatud kaardi väljatrüki ja kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele.

Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 9) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile.

Väärteoasjas koostatud väärteoprotokollist nähtuvalt peatati kaebuse esitaja juhitud sõiduk Mazda 5 registreerimismärgiga 263MHK Vana-Mustamäe 6 juures Tallinnas 31.12.2014 kell 05.02. Väärteotoimikus olevast ja ka kaebusele lisatud Sõiduki tehnoülevaatuse kontrollkaardist nähtuvalt on tehnoülevaatus vaidlusalusele sõidukile tehtud 31.12.2014 kell 09.43 ning ülevaatuspunktiks, kus ülevaatus tehti, oli Tulika Autokeskuse OÜ, mis väärteotoimikus leiduva Maanteeameti ülevaatuspunktide kontaktide väljatrüki kohaselt asub aadressil Tulika 33a, Tallinn. Väärteotoimikus oleva registreerimistunnistuse koopiast nähtuvalt pidanuks sõiduk läbima ülevaatuse mais 2014 ning pärast eelmärgitud ülevaatust oli järgmiseks ülevaatuse tähtajaks mai 2016. Eelmärgitud tõenditest nähtuvalt saab tulla järeldusele, et 31.12.2014 kell 05.02 juhtis kaebuse esitaja sõidukit, milline ei olnud tähtaegselt läbinud tehnonõuetele vastavuse kontrolli LS § 73 lg 2 mõttes. Seetõttu on tegemist LS § 73 lg 2 sätestatud nõude rikkumisega, mis täidab LS § 207 ettenähtud väärteokoosseisu, mille kohaselt tehnonõuetele vastavuse kontrolli mitteläbinud mootorsõiduki või trammi juhtimise eest karistatakse rahatrahviga kuni 50 trahviühikut.

4 Kaebuse esitaja on küll tunnistanud, et ta juhtis sõidukit, milline ei olnud tehnonõuetele vastavuse kontrolli läbinud, kuid sellegipoolest leidis, ei ole väärtegu toime pannud, kuivõrd kinnipidamise ajal suundus ta lähimasse ülevaatuspunkti. Selle tõestuseks on ta väärteomenetluses ja kaebemenetluses esitanud sõiduki tehnoülevaatuse kontrollkaardi. Seejuures selgitas kaebuse esitaja, et Tulika Autokeskuse OÜ ülevaatuspunkt oli tema teada lähim ülevaatuspunkt, mistõttu järgis ta liiklusseaduse nõudeid. Ka tunnistajana üle kuulatud XXX kinnitas, et nad sõitsid koos taksoga auto järele ja seejärel suunduti ülevaatuspunkti. Samuti kinnitas tunnistaja, et sõiduk oli eelnevalt remondis ja oli jäetud kaupluse parklasse. Kohus, kuulanud ära kaebuse esitaja ja tunnistaja selgitused ning võrrelnud neid ütlusi kohtule esitatud sõiduki tehnoülevaatuse kontrollkaardi kannetega, leiab, et kaebuse esitaja ja tunnistaja ütlused ei ole usaldusväärsed ning on omavahel vastuolus. Kohtuistungil selgitas kaebuse esitaja, et sõitis hommikul koos elukaaslase ja lastega Hiiu Maxima parklasse sõiduki järele, et see ülevaatuspunkti viia, kuid peeti poolel teel kinni. Seejuures märkis kaebuse esitaja, et sõitu alustas üürikorterist asukohaga XXX, kust liiguti taksoga sõiduki juurde. Tunnistajana üle kuulatud XXX selgitas, et sõitis taksoga koos A.Toomeoja ja lastega Maxima juurde, kust sõitsid edasi vaidlusaluse sõidukiga. Mõlemad tõendiallikad kinnitavad vaidlusaluse sõiduki juurde jõudmist taksoga sõites, kuid vaatamata sellele, et mõlemad väidetavalt viibisid koos lastega samas taksos, alustasid nad sõitmist erinevatest kohtadest, so kaebuse esitaja koos laste ja elukaaslasega XXX juurest Tallinnas ja tunnistaja koos kaebuse esitaja ja lastega Kernu vallast. Kohus ei pea taolist asjaolu võimalikuks ning leiab, et üks tõendiallikatest annab teadvalt valeütlusi. Mõlemad tõendiallikad on kinnitanud seda, et vaidlusalune sõiduk oli eelnevalt pikaajaliselt remondis, kuivõrd sõiduk oli avariiline ja sõiduk saadi kätte remondist ning remonditöökoja töötaja viis sõiduki kaupluse parklasse omanikku ootama. Seejuures märkis kaebuse esitaja alguses, et sõiduk tuli remondist kaks päeva varem, seejärel märkis, et see oli hoopis eelmine päev ning 31.12.2014 suunduti ülevaatuspunkti. Kohtuistungil ei osanud kaebuse esitaja nimetada remonditöökoja asukohta ega nimetust, kus sõidukit remonditi ja teadis nimetada vaid remondimehe nime. Sõidukit olevat remonditud kuskil Kadaka teel ja toimetatud Pärnu mnt-l asuva Maxima parklasse. Seejuures ei esitanud kaebuse esitaja ühtegi tõendit sõidukile remondi teostamise kohta. Kohus leiab, et juhul, kui isik esitab asjas olulist tähtsust omavaid väiteid teatud asjaolu esinemise kohta, peab ta ka võimaldama nende väidete kontrollimist, esitades menetlejale väiteid kinnitavad tõendid või tõendid, mis võimaldavad menetlejal enesel neid väiteid kontrollida. Kogu väärteomenetluse käigus ühtegi väidet kinnitavat tõendit esitatud ei ole ning omaks võetud kohtupraktika kohaselt loetakse taolisi tõendamata väiteid paljasõnalisteks, millised väited jäetakse kõrvale. Kaebuse esitaja ja tunnistaja väidete paljasõnalisusele annab kinnitust kohtu arvates ka menetlejale ja kohtule esitatud sõiduki tehnoülevaatuse kontrollkaart. Kohus leiab, et üldjuhul, kui planeeritakse viia sõiduk ülevaatuspunkti kontrollimiseks, muretseb sõiduki kontrollimiseks esitaja selle eest, et sõidukis on kohustuslikud esemed, nt tulekustuti, tõkiskingad, apteek jne. Igale sõiduki kasutajale on see asjaolu teada. Kontrollkaardist nähtuvalt töökorras tulekustutit sõidukis ei olnud, mis viitab sellele, et ülevaatuspunkti minek oli ette planeerimata ja sunnitud. Lisaks nähtub kontrollkaardist, et väidetavalt äsja remonditöökojast tulnud sõidukil on tuvastatud puudused, st sõiduk vajab remonti, ehk tuleks vahetada kulunud detailid. Kontrollkaardi kohaselt on vaja vahetada stabilisaatori varda puksid ees ja taga, vasakpoolne stabilisaatori kont ja parema esiotsa tagumine puks. Sellise sõlmede vahetuse vajaduse tuvastab iga remonditöökoda ja annab sellest vajadusest teada ka sõiduki remonti toojale, küsides eelnevalt, kas remonti tooja soovib nende tööde tegemist ja pakub välja ka võimaliku hinna, so varuosade ja tööde maksumuse. Arvestades aga ülevaatusel tuvastatud puudusi, saab järeldada, et sõiduk oli kasutuses ega tulnud otse remonditöökojast nagu väidab kaebuse esitaja. Sisuliselt tuleneb kontrollkaardist, et tegemist on remonti vajava sõidukiga. Puutuvalt väitesse, et kaebuse esitaja teada oli lähim ülevaatuspunkt Tulika tänaval, siis suhtub kohus sellisesse väitesse kriitiliselt. Kaebuse esitaja väidete kohaselt ta linna ei tunne kuna elab maal. Samas ilmnes kaebuse esitaja väidetest aga see, et ta elab vaheldumisi nii Tallinna kesklinnas XXX tänaval kui ka Kernu vallas. Seejuures töötab ta Kristiine kaubanduskeskuses asuvas Prismas, mis samuti asub Tallinnas. Arvestades taolisi väiteid saab

5 tulla järeldusele, et kaebuse esitajale on Tallinna linn kui selline piisavalt hästi tuttav. Sellele annab kinnitust ka asjaolu, et kaebuse esitaja oli võimeline oma selgituste kohaselt kuskil Hiiul asuva Maxima kaupluse parklast sõitma otse Tulika 33a asuvasse ülevaatuspunkti, nimetades ka läbitud tänavad. Samas saab kaebuse esitaja nimetatud sõidutrajektoori arvestades öelda, et kaebuse esitaja sõitis mööda vähemalt kahest ülevaatuspunktist, so Pärnu mnt 230 ja Sõpruse pst 27 asuvast ülevaatuspunktist. Seejuures on teadaolevalt tänavate ääres üheselt mõistetavad teeviidad, mis näitavad tehnoülevaatuspunkti asukohta. Kohus leiab, et kaebuse esitaja teadlikult ei sõitnud lühimat teed pidi lähimasse ülevaatuspunkti, vaid suundus kindlasse ülevaatuspunkti Tulika tänaval. Kaebuse esitaja ütlustest saab järeldada, et ta töötab XXX ja tema töö algab kell 06.00. Seega kõige mugavam on sõiduk jätta töökoha läheduses, antud juhul ümber nurga ca 100 meetri kaugusel asuva ülevaatuspunkti ette Tulika tänaval ja ülevaatuspunktis töö alates saab ta sõiduki viia ülevaatusele. Kohtu arvates on selline kaebuse esitaja käitumine teadlik ja kavatsetud käitumine ning kaebuse esitaja käitumises on üheselt tuvastatav, et kaebuse esitaja eiras teadlikult LS § 73 lg 5 sätestatud erandit. Arvestades aga seda, et kaebuse esitaja juhitud sõiduki registreerimistunnistuse sissekande kohaselt pidi tehnonõuetele vastavuse kontroll olema tehtud juba hiljemalt 7 kuud varem, siis oli see asjaolu kaebuse esitajale ka üheselt teada, sest ta oli sõiduki omandanud koos registreerimistunnistusega ja kasutas sõidukit ostu-müügilepingu alusel. Seega on kaebuse esitaja käitumises tuvastatud LS § 73 lg 2 nõude eiramine ja LS § 207 ettenähtud väärteo toimepanemine.

Kaebuses on leitud ka seda, et väärteoprotokolli kohaselt on väärteoasjas tõendiks tunnistaja ülekuulamise protokoll, kuid selleks ajaks ei olnud kedagi üle kuulatud, mistõttu on karistuse määramisel osaliselt tuginetud tõenditele, mida tegelikkuses tema süüstamise ajaks kogutud ei olnud. Kaebusest küll otsesõnu seda ei nähtu, kuid ilmselt on kaebuse esitaja püüdnud sellise väitega juhtida tähelepanu võimalusele, et väärteomenetluses on rikutud väärteomenetlusõiguse norme. Kohus leiab, et teatud juhtudel ei peagi väärteoprotokolli koostamise hetkeks olema kõik tõendid kogutud ja tõendite kogumist võib jätkata ka pärast väärteoprotokolli koostamist. Antud juhul on väärteoprotokolli märgitud, et tõendiks on tunnistaja ülekuulamise protokoll ning väärteoasjast nähtuvalt on tunnistajana üle kuulatud S.Kaha, kes on andnud ütlusi kaebuse esitaja sõiduki peatamise asjaolude kohta. Seejuures on tunnistaja andnud ütlusi ka asjaolude kohta, mis leidsid aset pärast väärteoprotokolli tutvumiseks esitamist. Seega oli menetlejale juba ette teada, et tunnistaja üle kuulatakse ning seda oli ka pärast väärteoprotokolli koostamist tehtud. Väärteoasja materjalidest aga nähtub, et tunnistaja ülekuulamise protokoll ei sisalda sisuliselt mingit informatsiooni väärteo koosseisu kohta, so tõendamiseseme asjaolude kohta. Väärteo toimepanemist tõendavad tegelikkuses hoopis dokumentaalsed tõendid, mis on kogutud hiljem ja nendeks on maanteeameti liiklusregistri väljavõte, Maanteeameti andmebaasi väljatrükk ülevaatuspunktide asukohtade kohta, kaebuse esitaja esitatud Sõiduki tehnoülevaatuse kontrollkaart ja koopia sõiduki registreerimistunnistusest. Menetlusalusel isikul on õigus tutvuda kohtuvälise menetleja juures väärteotoimikuga 15 päeva jooksul alates väärteoprotokolli kättesaamisest ning sellest teavitatakse menetlusalust isikut väärteoprotokolli koostamisel. Seejuures saab menetlusalune isik teise eksemplari väärteoprotokollist ning tal on korduvalt võimalik oma õigustega tutvuda. Asjaolu, et menetlusalune isik keeldub väärteoprotokollile allkirja andmast, ei lõpeta väärteomenetlust isiku käitumises väärteo tunnuste puudumise tõttu. Vastavalt VTMS § 70 lg 2 sätetele kui menetlusosaline keeldub väärteoprotokolli koopia kätteandmise kohta allkirja andmast, teeb menetleja selle kohta märkuse, märkides keeldumise kuupäeva ning sel juhul loetakse väärteoprotokolli koopia menetlusosalise poolt kättesaaduks selle vastuvõtmisest keeldumise päevast. Käesoleval juhul nähtub väärteoprotokollist, et menetlusalune isik on keeldunud väärteoprotokolliga tutvumisest ja allkirja andmisest ning see asjaolu on väärteoprotokollis asjakohaselt vormistatud. Seega on menetlusalune isik teinud otsustuse oma õiguste realiseerimise osas ning seda ei saa menetlejale ette heita. Väärteoprotokolli koostamine ei kujuta endast kohtuvälise menetleja lõplikku otsustust väärteo toimepanemise kohta. Väärteoprotokolli ülesandeks on määratleda menetlusese ning anda menetlusalusele isikule

6 teada, milles teda konkreetselt süüdistatakse ning lõplikuks kohtuvälise menetleja poolt tehtavaks lahendiks on kohtuvälise menetleja otsus või väärteomenetluse lõpetamise määrus. Kohus leiab, et väärteoprotokolli koostamisel ei ole rikutud väärteomenetlusõiguse norme ja kaebuses esitatud etteheide on alusetu.

Kuivõrd kaebuse esitaja käitumises on tuvastatud väärteo tunnused, siis puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kogutud tõendite kohaselt on tegemist väärtegudega LS § 207 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4).

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis VTMS § 10 lg 31 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik pani ühe teoga toime kaks väärtegu, siis süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alusel (§ 133 p 8).

Nagu ülalpool juba märgitud, siis LS § 207 ettenähtud väärteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 50 trahviühikut, so kuni 200 eurot.

Vastavalt KarS § 56 lg 1 nõuetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Vastavalt omaks võetud kohtupraktikale eeldatakse süü arvestamisel keskmise süüga ning karistuse määramisel või mõistmisel võetakse aluseks ettenähtud sanktsiooni keskmine määr, mis antud juhul oleks LS § 207 mõttes 25 trahviühikut, so 100 eurot, mida siis kergendatakse või raskendatakse vastavalt sellele, kas on tuvastatud kergendavaid või raskendavaid asjaolusid ning seejärel arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Kohtupraktika kohaselt on asutud ka seisukohale, et juhul, kui isikut on korduvalt karistatud, siis ka keskmise süü korral võib karistuse mõista või määrata sanktsiooni keskmist määra ületavas määras kui on vaja kinnistada keelu kehtivust, so süüdlasele karmima karistusega mõista anda, et korduva rikkumise puhul muutub järgmine karistus raskemaks.

Käesoleval juhul võib väärteo toimepanemist arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü on keskmine. See aga omakorda tingiks karistuse määramise ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja ei ole otsuse koostamisel märkinud kergendava või raskendava asjaolu tuvastamist ning ka kaebemenetluses ei ilmnenud ei kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Seega ei ole tuvastatud asjaolusid, mis võiks olla aluseks karistuse määramisel alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvas karistusregistri andmebaasi väljatrükis märgitud väärteokaristustest nähtuvalt on menetlusalust isikut karistatud liiklusalase väärteo toimepanemise eest rahatrahviga viimane kord 01.08.2013, st tegemist on kehtiva karistusega. Seega on menetlusalune isik olnud liikluses pooleteise aasta vältel õiguskuulekas ning karistusandmed ei viita sellele, et eripreventiivsetel eesmärkidel peaks karistus olema keskmist määra ületav. Kohtuväline menetleja on karistuse määranud aga alla

7 ettenähtud sanktsiooni keskmise määra ning kohtuistungil põhjendas kohtuvälise menetleja esindaja sellist karistuse määra asjaoluga, et pärast väärteoprotokolli koostamist esitas menetlusalune isik sõiduki ülevaatuseks. Samuti tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arusaama kohaselt kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist, kuid kes ei soovi neid kohustusi täita. Siinkohal saab menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärteost teha järelduse, et väärtegu on toime pandud teadlikult ja tahtlikult.

Eelnevat kogumis hinnates leiab kohus, et ainuüksi juba süü keskmist suurust ja ülalmärgitud karistuse määramisel omaks võetud kohtupraktikat arvestades tuleks kohtuvälise menetleja määratud põhikaristust lugeda ebaproportsionaalseks, so tuvastatud süü suurusele mittevastavaks ja liiga leebeks. Samas arvestades eripreventiivseid eesmärke, so seda, et menetlusalust isikut ei ole pooleteise aasta jooksul liiklusalaste väärtegude eest karistatud ning karistusandmetest ei saa järeldada ka seda, et kaebuse esitaja oleks ka varasemalt olnud süstemaatiline liiklusnõuete eiraja, siis tuleb kohtuvälise menetleja esindaja põhjendustega kohtuistungil nõustuda ning asuda seisukohale, et menetlusalusele isikule määratud karistus alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra ja tegelikult vaid ¼ sanktsiooni ulatuses on põhjendatud.

Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtueelse menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtueelse menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/