3-12-1513/76 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Einar Vene ja Madis Ernits Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 10.03.2015, Tartu Haldusasja number 3-12-1513 Haldusasi M.V. kaebus Tartu Ülikooli õppekorraldusega seonduvate otsuste vaidluskomisjoni 12.06.2012. a otsuse ja Tartu Ülikooli õppeprorektori 15.03.2012. a korralduse nr 996 P2 tühistamiseks ning Tartu Ülikooli kohustamiseks jätkata M.V. residentuuri Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 06.06.2013. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus M.V. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja M.V. Vastustaja Tartu Ülikool

RESOLUTSIOON

1. Võtta käesoleva haldusasja materjalide juurde vastustaja poolt kohtule edastatud väljavõte Tartu Ülikooli nõukogu 26.05.2006. a määrusega nr 6 kinnitatud ja kuni 01.09.2014 kehtinud õppekorralduseeskirjast.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 06.06.2013. a otsus muutmata.

3. Jätta kaebajale riigi õigusabi osutanud advokaadi taotlus riigi õigusabi tasu väljamõistmiseks täies ulatuses rahuldamata.

4. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 09.04.2015 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja õppis alates 01.09.2010 Tartu Ülikooli arstiteaduskonna laboratoorse meditsiini residentuuris. 22.08.2011 sooritas ta residentuuris laboratoorse meditsiini eriala eksami, mille tulemus oli negatiivne (F). Kaebaja taotlusel oli tema residentuur perioodil 25.08.2011 kuni 01.03.2012 peatunud. Residentuuri peatunud olemise ajal soovis kaebaja sooritada laboratoorse meditsiini eriala järeleksamit, mille korraldamisest õppejõud ja teaduskonna dekanaat algselt keeldusid (tl 3). Eksami korraldamisest keeldumisele selgituse saamiseks pöördus kaebaja korduvalt vastustaja juristide poole (tl 30-32, 133-135). Enne residentuuri peatumise lõppemist avaldas kaebaja veelkord soovi järeleksami aja kokkuleppimiseks ning aine õppejõud määras järeleksami ajaks 08.02.2012. Kaebaja sooritas nimetatud kuupäeval laboratoorse meditsiini eriala järeleksami ja sai tulemuseks negatiivse hinde (F). 01.03.2012 toimus samas aines teine järeleksam, mille tulemuseks oli samuti negatiivne hinne (F).

2. 27.02.2012 esitas kaebaja Tartu Ülikooli rektorile avalduse (tl 41), milles palus tühistada 08.02.2012. a korduseksami. Kaebaja leidis, et ülikoolil puudus õigus residentuuri peatunud olemise ajal korduseksami korraldamiseks, ning et tal oli eksami tegemise ajal depressioon, mis oli ka residentuuri peatamise aluseks.

3. Tartu Ülikooli õppeprorektor arvas 15.03.2012. a korraldusega nr 996 P2 (tl 14) kaebaja Tartu Ülikooli seaduse (TÜKS) § 7 lg 3 ja 4 alusel ja Tartu Ülikooli nõukogu 17.12.2010. a määruse nr 20 „Residentuuri eeskiri“ (kehtiv kuni 31.12.2013; Residentuuri eeskiri) p 68.1.3 alusel residentuurist välja ühes õppeaines eksami kolm korda negatiivsele hindele sooritamise tõttu.

4. 26.03.2012. a vastuses (tl 19) kaebaja 27.02.2012. a avaldusele selgitas arstiteaduskonna prodekaan, et 08.02.2012 toimunud korduseksami tühistamiseks puudub alus. Vastuse kohaselt ei saa resident residentuuri peatunud olemise ajal eksami korraldamist nõuda, kuid kuna kaebaja soovis korduseksamit teha juba 2011. aasta sügisel, otsustas õppejõud 2012. a veebruaris kaebaja soovile vastu tulles eksami residentuuri peatunud olemise ajal korraldada. Samuti selgitas prodekaan vastuses, et haigus ei ole eksami tulemuse tühistamise aluseks olukorras, kus kaebaja ise on avaldanud soovi eksami tegemiseks, eksamile kohale tulnud ning eksami sooritanud.

5. 23.04.2012 esitas kaebaja Tartu Ülikooli õppekorraldusega seonduvate otsuste vaidluskomisjonile (Vaidluskomisjon) apellatsiooni (tl 6-7), milles palus 08.02.2012. a ja 01.03.2012. a korduseksamid tühistada.

6. Vaidluskomisjon jättis 12.06.2012. a vastusega (tl 4-5) kaebaja apellatsiooni läbi vaatamata. Vastuse kohaselt on Vaidluskomisjoni pädevuses õppekorraldusega seonduvate otsuste läbivaatamine, kuid prodekaani vastuse puhul ei ole tegemist õppekorraldusega seonduva otsusega Tartu Ülikooli õppekorralduseeskirja (Tartu Ülikooli nõukogu 26.05.2006. a määrusega nr 6 vastu võetud ja kuni 01.09.2013 kehtinud õppekorralduseeskiri; ÕKE) p 187 tähenduses.

7. 18.07.2012 saabus Tartu Halduskohtule kaebaja hiljem täiendatud kaebus (tl 2, 18, 27, 29), milles ta palus tühistada Vaidluskomisjoni 12.06.2012. a otsuse ja Tartu Ülikooli õppeprorektori 15.03.2012. a korralduse nr 996 P2 ning kohustada Tartu Ülikooli jätkama kaebaja residentuuri. Kaebaja leidis, et tema residentuuri peatunud olemise ajal ei olnud Tartu Ülikoolil õigust talle korduseksami tegemise aega määrata. Kaebaja väitel ei teadnud ta sellest asjaolust enne korduseksami sooritamist. Samuti leidis kaebaja, et teda koheldi ebaõiglaselt ning residentuuri peatunud olemise ajal sooritatud eksamid on õigustühised.

8. Vastustaja palus kaebusele esitatud vastuses (tl 39-40p) jätta see rahuldamata.

9. Tartu Halduskohus jättis 06.06.2013. a otsusega (tl 139-141p) kaebuse rahuldamata.

- Kohtu hinnangul on kaebaja korduseksamite tulemused käsitatavad eelhaldusaktidena, kuna neist koostoimes Residentuuri eeskirja p-ga 68.1.3 tuleneb kaebaja väljaarvamine residentuurist. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 2 ei näe ette eksamitulemuste tühisust põhjusel, et eksami sooritamise ajal residendi, s.o eelhaldusakti adressaadi, õigused ja kohustused residendina on peatunud. Sel põhjusel ei ole kaebaja korduseksamite tulemused käsitatavad tühiste eelhaldusaktidena ning kaebuse sellekohane väide ei ole põhjendatud.

- Tartu Ülikooli tegevust reguleerivates üldaktides ei ole sätestatud residentuuri või residentuuri peatunud olemise ajal eksamite korraldamise täpsemat korda ega täpsemalt keeldu korraldada eksameid isikutele, kelle residentuur on peatunud. Nimetatud nõuete kehtestamine on Tartu Ülikooli pädevuses. Residentuuri peatunud olemine ei ole võrdsustatav akadeemilise puhkusega ning seega ei ole ka residentide õigused ja kohustused nimetatud ajal võrdsustatavad akadeemilisel puhkusel oleva üliõpilase õiguste ja kohustusega. Olukorras, kus Residentuuri eeskiri ega muu õigusakt ei reguleeri täpsemalt, millised õigused ja kohustused on isikul residentuuri peatunud olemise ajal, tuleb lugeda, et isiku õigused ja kohustused, mis tal on residendi staatuse tõttu, peatuvad ühes residentuuri peatumisega. Seega on põhjendatud järeldus, et residentuuri peatunud olemise ajal ei olnud kaebajal Residentuuri eeskirja punktist 43 tulenevat kohustust enne järgmise õppeaasta algust läbida 100% eelneva õppeaasta individuaalses õpingukavas ettenähtud teoreetilisest ja praktilisest koolitusest. Vastavalt ei olnud kaebajal ka õigust nõuda, et vastustaja looks talle võimaluse individuaalse õpingukava täitmiseks.

- Kohus leiab, et kaebaja poolt 08.02.2012 ja 01.03.2012 sooritatud laboratoorse meditsiini eriala eksami tulemused on kaebaja õpitulemuste hindamisel õiguspärased. Tulenevalt Residentuuri eeskirja p-st 68.1.3 koostoimes p-ga 35 ja ÕKE p 96 ls-ga 2 oli kaebaja täitnud laboratoorse meditsiini erialal eksamile pääsemiseks vajalikud tingimused. Samas aines korduseksamile pääsemiseks täiendavaid tingimusi ÕKE-s ega Residentuuri eeskirjas ette ei nähta. Seega ei olnud kaebajal takistusi korduseksami sooritamiseks. Korduseksami tulemusi tuleb pidada õiguspäraseks juhul, kui residentuuri peatunud olemise ajal eksami korraldamine ei ole olnud kaebajale peale sunnitud. Antud juhul soovis kaebaja ise korduseksami korraldamist residentuuri peatunud olemise ajal. Eksami korraldamine 08.02.2012 oli õppejõu vastutulek kaebajale, et kaebaja saaks võlgnevusteta jätkata residentuuri 01.03.2012. Hiljemalt eksami sooritamisega andis kaebaja eksami korraldamiseks 08.02.2012 oma nõusoleku. Kuivõrd eelhaldusaktid, millele tugineb Tartu Ülikooli õppeprorektori 15.03.2012. a korraldus nr 996 P2 on õiguspärased ning ülejäänud osas ei ole korralduse õiguspärasust kahtluse alla seatud, on Tartu Ülikooli õppeprorektori 15.03.2012.a korraldus nr 996 P2 õiguspärane.

- Kaebuse nõue Vaidluskomisjoni 12.06.2012 otsuse tühistamiseks jääb rahuldamata. Nimetatud otsus ei riku iseseisvalt kaebaja õigusi ning kaebajal puudub kaebeõigus selle otsuse iseseisvaks vaidlustamiseks halduskohtus. Kaebaja on otsuse vaidlustanud üksnes eesmärgiga saavutada korduseksami tulemuste tühistamine ning jätkata residentuuri.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

10. 06.06.2013 esitas kaebaja Tartu Ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi saamiseks (tl 146-149). 17.06.2013. a määrusega rahuldas Tartu Ringkonnakohus kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks osaliselt ja andis kaebajale riigi õigusabi apellatsioonkaebuse koostamiseks.

11. 19.07.2013 esitas kaebajale riigi õigusabi korras määratud esindaja ringkonnakohtule Tartu Halduskohtu 06.06.2013. a otsuse peale apellatsioonkaebuse (tl 166-168). Apellatsioonkaebusele on lisatud riigi õigusabi osutanud advokaadi taotlus riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks (tl 170-170p). Kuivõrd apellatsioonkaebus oli esitatud apellatsioonitähtaega ületades, lahendas ringkonnakohus 29.10.2013. a määrusega apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse, ennistas tähtaja ning võttis apellatsioonkaebuse menetlusse. Nimetatud määruse kohaselt oli kaebetähtaja ennistamine vajalik, kuna apellatsioonkaebus jäi tähtaegselt esitamata riigi õigusabi osutava advokaadi eksimuse tõttu tähtaegade arvutamisel. Apellatsioonkaebuse seisukohad on järgmised. Halduskohtu otsusest ei nähtu põhjendused, miks kohus ei nõustu kaebaja väidetega. Halduskohus on ekslikult hinnanud residentuuri peatumise olemust. Residentuuri peatunud olemine on võrdsustatav akadeemilise puhkusega ÕKE p 168 mõttes, mille kohaselt on akadeemiline puhkus üliõpilase vabastamine õppeja teadustöö kohustusest. Residentuuri eeskirja p-dest 56 ja 57 nähtuvalt puudub erinevus akadeemilise puhkuse ja residentuuri peatamise mõistete vahel. Kaebaja ei nõustu kohtu seisukohaga, mille järgi tuleneb erinevus sellest, et residendiga sõlmitakse haldusleping, mille järgi ei finantseerita neid residendikohti, mille osas on residentuur peatunud. Residentuuri eeskiri ega muu õigusakt ei reguleeri täpsemalt, millised õigused ja kohustused on isikul residentuuri peatunud olemise ajal. Residentuuri peatumise olukorda reguleeritakse ÕKE-ga, mille p-s 177 oli kuni 03.09.2012 selgesõnaliselt sätestatud, et akadeemilise puhkuse ajal ei ole lubatud osaleda õppetööl ega sooritada eksameid. Seega on nimetatud norm õiguslikust aspektist obligatoorne ning akadeemilise puhkuse (residentuuri peatunud olemise) ajal puudusid kaebaja ja vastustaja vahel suhted. Ülaltoodud õiguskeelust tulenevalt on selle aja jooksul sooritatud eksamid õigustühised. Eeltoodust tulenevalt on õppeprorektori korralduse nr 996 P2 puhul tegemist õigustühise haldusaktiga HMS § 63 lg 1 ja 2 mõttes.

12. Vastustaja palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 207-208) apellatsioonkaebus rahuldamata jätta.

- Õige on halduskohtu tõlgendus, mille kohaselt residentuuri peatunud olemine ei ole võrdsustatav akadeemilise puhkusega, mistõttu ei ole käesoleval juhul kohaldatav ÕKE p 177. Väär on kaebaja väide, nagu kehtinuks kuni 03.09.2012 ÕKE p 177 sõnastuses, mis keelas akadeemilise puhkuse ajal õppetööl osalemise ning eksamite sooritamise. Tegelikult sätestas asjas kohaldatava ÕKE p 177 järgmist: „Akadeemilise puhkuse ajal on lubatud osaleda õppetööl ning sooritada arvestusi ja eksameid. Õppeainetele registreerumise tühistamiseks tuleb esitada avaldus samaaegselt akadeemilise puhkuse taotlemise avaldusega.“ ÕKE akadeemilise puhkuse regulatsioon ei kohaldu aga residentuuris õppijatele ning kohus on õigesti järeldanud, et residentuuri peatunud olemise ajal ei olnud arst-residendil kohustust eksameid sooritada ega ka õigust nõuda võimalust eksami sooritamiseks. Samas ei olnud vastustaja õppekorralduslikes õigusaktides ette nähtud ka keeldu eksami korraldamiseks residentuuri peatunud olemise ajal.

- Vastustaja selgitab, et haldusleping on sõlmitud riikliku residentuuritellimuse vormistamiseks TÜKS § 72 lg 2 alusel Tartu Ülikooli ja Sotsiaalministeeriumi vahel.

- Apellatsioonkaebuses on viidatud HMS § 63 lõikele 2, kuid pole täpsustatud, milline tühisuse alus on kohaldatav käesoleval juhul.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 06.06.2013. a otsus muutmata.

14. Käesoleva asja materjalidest nähtub, et kaebaja ei ole rahul tema poolt 08.02.2012 ja 01.03.2012 sooritatud laboratoorse meditsiini eriala järeleksamite tulemustega ning leiab, et need on tühised, kuna nende sooritamise ajal oli tema residentuur peatunud ning residentuuri peatunud olemise ajal ei olnud õppetööl osalemine lubatud. Kuna kaebaja sooritas sama õppeaine eksami kolmel korral – 22.08.2011, 08.02.2012 ja 01.03.2012 – negatiivsele hindele, arvas Tartu Ülikooli õppeprorektor 15.03.2012. a korraldusega nr 996 P2 kaebaja residentuurist välja. Kaebaja on soovinud kohtuväliselt vaidlustada nii 08.02.2012 sooritatud korduseksamit (tl 41) kui ka 01.03.2012. a järeleksami tulemust (tl 6-7). Halduskohtule on kaebaja esitanud järgmised nõuded: 1) tühistada Vaidluskomisjoni 12.06.2012. a otsus; 2) tühistada Tartu Ülikooli õppeprorektori 15.03.2012. a korraldus nr 996 P2 ning 3) kohustada Tartu Ülikooli jätkama kaebaja residentuuri. Kaebaja väidetest nähtuvalt on tema eesmärgiks käesolevas haldusasjas tema residentuuri jätkamine. Eelnev on aga võimalik üksnes juhul, kui Tartu Ülikooli õppeprorektori 15.03.2012. a korraldus nr 996 P2 kaebaja residentuurist väljaarvamise kohta oma kehtivuse kaotab. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kuivõrd kaebaja residentuurist väljaarvamise korralduses on tuginetud tema poolt kolmel korral negatiivsele tulemusele sooritatud eksamitele, on need eksamitulemused käsitatavad eelhaldusaktidena. Kaebaja on eksamite negatiivsete tulemuste tõttu Residentuuri eeskirja p 68.1.3 alusel residentuurist välja arvatud. Kaebaja hinnangul on tema väljaarvamine residentuurist ning 08.02.2012 ja 01.03.2012 soorituskatsed õigusvastased, kuna Residentuuri eeskirja kohaselt ei olnud eksamite sooritamine residentuuri peatunud olemise ajal lubatud. Seetõttu tuleb ringkonnakohtul hinnata ka korduseksamite tulemuste õiguspärasust.

15. Käesolevas asjas on poolte vahel vaidlus selles, kas residentidele kohaldub ÕKE-s üliõpilastele ette nähtud akadeemilise puhkuse kohta sätestatu. Sellele küsimusele vastuse saamiseks peab ringkonnakohus vajalikuks vaadelda ülikoolis õppimist reguleerivaid seadusakte lähemalt. Ringkonnakohtu hinnangul tehakse seadustes selgelt vahet üliõpilastel ja residentidel. Näiteks on ülikooliseaduse (ÜS) § 291 lg-s 4 sätestatud, et arstiõppele ja hambaarstiõppele järgneb kolmekuni viieaastane residentuur ühel arsti või hambaarsti erialal, ning et residentuuri läbimine ja finantseerimine toimub Tartu Ülikooli seadusega kehtestatud tingimustel ja korras.

Üliõpilaste mõiste avab seevastu aga ÜS § 41 lg 1, mille kohaselt on üliõpilane isik, kes on vastu võetud (immatrikuleeritud) ülikooli rakenduskõrgharidus-, bakalaureuse-, magistri-, doktoriõppe või bakalaureuseja magistriõppe integreeritud õppekavadel põhineva õppe täiskoormusega või osakoormusega õppesse. Arst-residendi mõiste avab Tartu Ülikooli seaduse § 71 lg 1, mille kohaselt on arst-resident isik, kes on vastu võetud arstiõppele või hambaarstiõppele järgnevasse residentuuri. ÜS § 563 teeb selge erisuse residentuuris õppiva isiku ja üliõpilase vahel, kuivõrd selle lõige 2 sätestab, et üksnes enne 2001/02.

õppeaastat residentuuri immatrikuleeritud isikud on üliõpilased. Oluline on silmas pidada ka seda, et Tartu Ülikooli enda aktide kohaselt on ÕKE tasemeõppe õppetööd reguleeriv põhidokument (p 1) ning ülikoolis on tasemeõppes võimalik õppida üliõpilasena, külalisüliõpilasena ja eksternina (p 8). Residentuuri eeskirja p 2 kohaselt on residentuur seevastu arstivõi hambaarstiõppele järgnev koolitus ühel arstivõi hambaarsti erialal, mille eesmärk on viia arst-residendi teadmised ja praktilised oskused iseseisva eriarstina töötamise tasemele (p 2).

Ringkonnakohtu hinnangul saab eelnevast järeldada, et üliõpilastel ja arst-residentidel tuleb teha vahet. Ringkonnakohus leiab, et ÕKE p-s 177 akadeemilise puhkuse kohta sätestatut ei ole võimalik arst-residentide suhtes kohaldada ka seetõttu, et residentuuris toimub lisaks teoreetilisele koolitusele ka praktiline koolitus ehk residentuuri baasasutuses kvalifitseeritud eriarsti juhendamisel toimuv koolitus (Residentuuri eeskirja p-d 5, 33-34). ÕKE p 177 reguleerib aga üksnes õppetööl osalemist ning arvestuste ja eksamite sooritamist, mida ei saa samastada residentuuri raames sooritatava praktilise koolitusega.

Seega ei nõustu ringkonnakohus apellatsioonkaebuses väljendatud seisukohaga, et antud asjas kuulub kohaldamisele ÕKE-s akadeemilise puhkuse kohta sisalduv regulatsioon. Kuivõrd residentuuri peatunud olemise ajal sooritatava koolituse kohta ei kohaldu eeltoodud põhjustel ÕKE regulatsioon, tuleb järelikult lähtuda kitsalt residentuuri kohta käivast regulatsioonist.

16. Residentuuri peatumisega seonduvat reguleerivad Residentuuri eeskirja VIII peatüki punktid

56 ja 57. Nimetatud punktides ei ole sarnaselt ÕKE p-le 177 reguleeritud seda, kas arst-residendil on lubatud residentuuri peatunud olemise ajal osaleda õppetöös. Residentuuri eeskirja p 35 kohaselt toimub eksamite ja arvestuste sooritamine ja hindamine residentuuris vastavalt ülikooli õppekorralduseeskirjas kehtestatud nõuetele, kui käesolevas eeskirjas ei ole reguleeritud teisiti. Sotsiaalministri 04.06.2001. a määruse nr 56 „Residentuuri raamnõuded ja residentuuri läbiviimise kord“ (Residentuuri raamnõuded) § 11 lg-s 3 on aga eksamite sooritamise kohta märgitud, et arst-residendi teadmisi ja oskusi hinnatakse arvestustel ning eksamitel, mille läbiviimine ja sooritamine toimub ülikooli kehtestatud nõuete kohaselt. Eelnimetatud sätetes on reguleeritud arvestuste ja eksamite läbiviimise ja sooritamise korraldust ning nende alusel ei saa arst-residendile kohalduda üliõpilastele õppetöö sooritamisega seotud täiendavad õigused või keelud, nagu see on sätestatud ÕKE p 177. Kuigi käesolevas haldusasjas kohalduva ehk kuni 01.09.2013 kehtinud ÕKE p-s 177 kohaselt oli akadeemilise puhkuse ajal õppetööl osalemine lubatud, ei ole see alates 02.09.2013 kehtima hakanud ÕKE kohaselt lubatud. Seega on akadeemilise puhkuse ajal õppetööl osalemist reguleeriva sätte näol tegemist täiendava regulatsiooniga, mille sarnane Residentuuri eeskirjas puudub. Kuivõrd Residentuuri eeskirja VIII peatükk sarnast õigust või keeldu arst-residendile ette ei näe, tuleb lähtuda õppe peatumise üldisest olemusest ning sellest, et arst-residendil puudub kohustus läbida residentuuri peatunud olemise ajal residentuuri teoreetilist koolitust ja sellest tulenevalt sooritada teadmiste kontrolle. Kui aga arst-residendile seda võimaldatakse ja ta seda ise soovib, ei saa vastavalt residentuuri eeskirjale pidada seda ka õigusvastaseks, kuna vastav keeld selleks puudub. Seega ei saa ka Tartu Ülikooli tegevust kaebajale korduseksamite sooritamise pakkumisel tema residentuuri peatunud olemise ajal pidada õigusvastaseks.

17. Ringkonnakohtu hinnangul on toimiku materjalide pinnalt piisavalt tuvastatud, et kaebaja oli ise huvitatud laboratoorse meditsiini eriala korduseksamite sooritamisest residentuuri peatunud olemise ajal. Näiteks on kaebaja 02.11.2011 Tartu Ülikooli õppearenduse juristile saadetud kirjas (tl 31) selgitanud: „Mul oleks lihtsalt vaja akadeemilise puhkuse ajal eksam teha, seadusega vastuollu sattumata“. Selle peale selgitati kaebajale, et ülikooli regulatsioonid ei võimalda arstresidentidel residentuuri peatunud olemise ajal eksamile pääsemist nõuda (tl 32). Kui 2012. aasta alguses otsustas ülikooli õppejõud kaebajale vastu tulla ning oli nõus määrama kaebajale korduseksami sooritamise aja, sai olla tegemist üksnes kaebaja vabal tahtel sooritatava eksamiga. Kuigi kaebaja väidetest nähtuvalt oli talle määratud eksami aeg vastumeelne, kuna eksamiks õppimiseks jäi tal vähem aega kui planeeritud (tl 133), otsustas ta siiski määratud korduseksami aegadel eksameid sooritama minna ning hiljemalt eksamile kohale minemisel nõustus ta residentuuri peatunud olemise ajal eksami sooritamisega. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole usutav, et kaebaja ei olnud enne korduseksamite sooritamist teadlik õigusest keelduda residentuuri peatunud olemise ajal eksamite tegemisest. Esiteks ei ole millegagi tõendatud see, et kaebaja oli enne korduseksami sooritamist arvamusel, et regulatsioon eksamite sooritamise kohta residentuuri peatunud olemise ajal oli muutunud. Teiseks ei ole mõistlikku selgitust sellele, miks jõudis kaebaja alles pärast 08.02.2012 määratud korduseksami sooritamist arusaamisele, et ülikoolil puudus õigus residentuuri peatunud olemise ajal korduseksami korraldamiseks, kui kaebajale oli seda selgitatud oluliselt varem. Kohtu hinnangul ei ole usutav ka see, et kaebaja oleks vahepealsel ajal saanud ülikoolilt täiendavat informatsiooni. Seda, et kaebaja oli korduseksamite sooritamise ajal teadlik enda õigusest mitte sooritada residentuuri peatunud olemise ajal eksameid, kinnitab lisaks asjaolu, et kaebaja osales pärast 27.02.2012 esimesena määratud korduseksami tühistamise avalduse (tl 41) esitamist Tartu Ülikooli rektorile teisel korduseksamil 01.03.2012. Seega oli kaebaja teadlik, et ta ei olnud kohustatud residentuuri peatunud olemise ajal eksameid sooritama, kuid osales neil vabal tahtel. Samuti ei olnud nädalapikkune aeg eksamiks valmistumiseks ebamõistlikult lühike.

18. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja poolt 08.02.2012 ja 01.03.2012 sooritatud korduseksamid õiguspärased. Seetõttu esines ka Residentuuri eeskirja p-s 68.1.3 sätestatud alus kaebaja residentuurist väljaarvamiseks ning Tartu Ülikooli õppeprorektori 15.03.2012. a korralduse nr 996 P2 tühistamiseks puuduvad alused. Et nimetatud korraldus jääb kehtima, ei ole kohtul ka võimalik rahuldada kaebust Tartu Ülikooli kohustamiseks jätkama kaebaja residentuuri.

19. Ringkonnakohus nõustub ka halduskohtu lõppjäreldusega Tartu Ülikooli õppekorraldusega seonduvate otsuste vaidluskomisjoni 12.06.2012. a otsuse tühistamise nõude osas. Kuigi Tartu Ringkonnakohus on käesolevas asjas 12.03.2013 tehtud määruses selgitanud Tartu Ülikooli erinevate organite minetusi kaebaja avalduste lahendamisel, on kaebaja siiski saavutanud oma kaebuse läbivaatamise kohtus. Tartu Ülikooli haldusorganite eksimused kaebaja vaidlustuste läbivaatamisel ning ÕKE p-des 185-193 sätestatu mittejärgimine on olnud aluseks Tartu Ülikooli õppeprorektori 15.03.2012. a korralduse nr 996 P2 peale esitatava kaebuse tähtaja ennistamiseks. Olukorras, kus kaebaja on saavutanud kohtumenetluses tema kaebuse läbivaatamise ning tema õigusi rikkuva haldusakti õiguspärasuse kontrollimise, ei ole kaebaja subjektiivsete õiguste kaitseks ringkonnakohtu hinnangul vajalik Tartu Ülikooli vaidluskomisjoni 12.06.2012. a otsuse tühistamine.

20. Eeltoodust tulenevalt jääb kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 06.06.2013. a otsus muutmata. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 ls 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd otsus on tehtud kaebaja kahjuks, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Kuna vastustaja ei ole kohtult menetluskulude hüvitamist taotlenud, jäävad ka vastustaja menetluskulud tema enda kanda.

21. Viimasena lahendab kohus kaebajat apellatsioonkaebuse koostamisel esindanud advokaadi taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Riigi õigusabi seaduse § 22 lg 7 esimene lause sätestab, et riigi õigusabi andmise otsustanud kohus, uurimisasutus või prokuratuur kontrollib advokaadi esitatava taotluse õigsust ja põhjendatust ning määrab advokaadi taotluse alusel kindlaks riigi õigusabi osutamiseks kulutatud põhjendatud aja, riigi õigusabi osutamiseks tehtud põhjendatud toimingud ning riigi õigusabi osutamise eest advokaadile maksmisele kuuluva põhjendatud tasu ja riigi õigusabi osutamisel kantud vajalikud hüvitamisele kuuluvad kulud. Eesti Advokatuuri juhatuse 15.12.2009. a otsusega kinnitatud riigi õigusabi tasude ja kulude korra „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord“ lisa „Esindaja tasumäärad halduskohtumenetluses ja haldusmenetluses“ p 6 kohaselt võib kohus riigi õigusabi osutanud advokaadile väljamaksmisele kuuluvat riigi õigusabi tasu vähendada, kui advokaat ei ole oma kohustusi riigi õigusabi osutamisel täitnud nõuetekohase hoolsusega.

22. Kaebajale Tartu Ringkonnakohtu 17.06.2013. a määrusega apellatsioonkaebuse koostamiseks määratud advokaat V. Murde on taotlenud riigi õigusabi tasu kindlaksmääramist summas 129,60 eurot (tl 170-170p). Kuigi V. Murde sai teada tema riigi õigusabi osutajaks määramisest ning sai kätte Tartu Halduskohtu 06.06.2013. a otsuse 17.06.2013, ei järginud ta HKMS § 181 lg 1 lauses 2 sätestatud tähtaega apellatsioonkaebuse esitamiseks ning esitas apellatsioonkaebuse 19.07.2013 ehk 11-päevase hilinemisega. V. Murde enda sõnul arvestas ta apellatsioonitähtaega vastavalt HKMS § 181 lg-le 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-ga 63, leides et apellatsioonitähtaeg hakkas kulgema hetkest, mil ta sai kätte Tartu Halduskohtu 06.06.2013. a otsuse. Ringkonnakohus eeltooduga ei nõustunud ja luges apellatsioonkaebuse mittetähtaegselt esitatuks. Kohus ennistas apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja 29.10.2013. a määrusega, leides, et tähtaja ennistamata jätmisel ei oleks olnud kaebajale tagatud kaebeõigus, kuivõrd apellatsioonkaebus jäi tähtaegselt esitamata ainuüksi riigi õigusabi osutava advokaadi eksimuse tõttu tähtaegade arvutamisel. Ringkonnakohus leiab, et eksimus tähtaegade arvutamisel ning apellatsioonkaebuse esitamine pärast selleks ettenähtud tähtaega on käsitatav riigi õigusabi osutamise kohustuse täitmisena nõuetekohase hoolsuseta riigi õigusabi tasude ja kulude korra lisa „Esindaja tasumäärad halduskohtumenetluses ja haldusmenetluses“ p 6 kohaselt. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb eeltoodud põhjusel vähendada advokaadi poolt taotletud summat poole ulatuses.

23. Lisaks sellele, et advokaat V. Murde eksis halduskohtumenetluses apellatsioonitähtaja arvutamisel ja esitas apellatsioonkaebuse hilinenult, ei saa ringkonnakohtu hinnangul pidada ka tema esitatud apellatsioonkaebuse sisu professionaalselt pädevaks. Nimelt on ta apellatsioonkaebuses tuginenud väitele, et halduskohus on vääralt tõlgendanud ÕKE p-i 177. Seda tehes on ta märkinud, et ÕKE p-s 177 oli kuni 03.09.2012 selgesõnaliselt sätestatud, et akadeemilise puhkuse ajal ei ole lubatud osaleda õppetööl ega sooritada eksameid. Eeltoodud väide on aga väär, kuivõrd tegelikult sätestas ÕKE p 177 kuni 01.09.2013 kehtinud ÕKE redaktsioonis järgmist: „Akadeemilise puhkuse ajal on lubatud osaleda õppetööl ning sooritada arvestusi ja eksameid“. Samuti on advokaat V. Murde apellatsioonkaebuses esitanud väite, et käesolevas asjas vaidluse all oleva õppeprorektori korralduse nr 996 P2 puhul on tegemist õigustühise haldusaktiga haldusmenetluse seaduse § 63 lg 1 ja 2 mõttes. Seejuures jääb ebaselgeks, millisele õiguslikule alusele ta korralduse õigustühiseks pidamisel tugineb, kuna seda, milline tühisuse alus tema hinnangul antud asjas kohaldub, ei ole täpsustatud. Kuivõrd sisuliselt puuduvad apellatsioonkaebuses muud asjasse puutuvad õiguslikud argumendid, leiab ringkonnakohus, et ka apellatsioonkaebuse koostamisel ei ole advokaat V. Murde täitnud oma kohustusi riigi õigusabi osutamisel nõuetekohase hoolsusega. Peale apellatsioonkaebuse esitamise on V. Murde pärast tema riigi õigusabi osutajaks määramist ringkonnakohtu 17.06.2013. a määrusega esitanud kohtule üksnes apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse (tl 188-191). Muid toiminguid V. Murde apellatsioonimenetluses sooritanud ei ole. Varasemalt käesolevas haldusasjas toimunud määruskaebemenetluses on kaebajale riigi õigusabi korras õigusdokumendi (määruskaebuse) koostamiseks määratud küll samuti advokaat

V. Murde, kuid selles menetluses toimingute tegemise eest on halduskohus talle riigi õigusabi tasu juba määranud (tl 92-92p). Kuigi ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuse tähtaja ennistamise taotluses on V. Murde viidanud asjakohasele kohtupraktikale ning seda dokumenti ei saa pidada täielikult ebapädevaks, ei muuda kohtu hinnangul see konkreetne toiming V. Murde poolt õigusabi osutatuks nõuetekohase hoolsusega. Tähtaja ennistamise taotluse näol oli tegemist üksnes menetlusliku taotlusega, mille tingis advokaadi enda menetluslik eksimus. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud vähendada V. Murde poolt taotletud riigi õigusabi tasu kuni selleni, et tema taotlus riigi õigusabi tasu väljamõistmiseks jääb täies ulatuses rahuldamata.

Tiina Pappel Einar Vene Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/