3-14-292/22 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Maili Lokk, Tiina Pappel Määruse tegemise aeg ja koht 10.03.2015, Tartu Haldusasja number 3-14-292 Haldusasi K.K. kaebus Tallinna Vangla 20.01.2012. a toimingu, millega keelduti võimaldamast kaebajal pesema minna, õigusvastasuse kindlakstegemiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 12.06.2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Tallinna Vangla apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja K.K. Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON 1. Võtta haldusasja toimikusse Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele lisatud K.K. 16.06.2014. a kahjunõue 2-l lehel ja vangla 21.01.2015 täiendusele lisatud K.K. 23.01.2012. a kaebus 1-l lehel. 2. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus. Tühistada Tartu Halduskohtu 12.06.2014. a otsus ning teha määrus, millega jätta K.K. kaebus läbi vaatamata ning kaebaja menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse teatavakstegemisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. K.K. esitas 23.01.2012 Tallinna Vanglale märgukirja, milles teavitas vanglat, et talle väljastati 19.01.2012 määrimiseks sügeliste järelmõju raviks kreem, mis oli vajalik järgmisel päeval maha pesta, kuid teda ei viidud pesema.

2. Tallinna Vangla vabandas 10.02.2012. a vastuses nr 5-18/3318-1 tekkinud ebameeldivuste pärast ja kinnitas, et võetakse tarvitusele vastavad abinõud, et edaspidi selliseid arusaamatusi vältida.

3. K.K. esitas Tallinna Vanglale 28.02.2012 registreeritud taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 600 eurot tekkinud ebameeldivuste eest seoses temale pesemise mittevõimaldamisega 20.01.2012.

2

4. Tallinna Vangla jättis 24.04.2012. a vastusega nr 5-18/8835-1 K.K. i taotluse rahuldamata. Vangla leidis, et K.K. ile 20.01.2012 pesemise mittevõimaldamine oli õigusvastane, kuid sellega ei ole talle mittevaralist kahju tekkinud. K.K. sai vangla vastuse kätte 24.04.2012.

5. K.K. esitas 09.03.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 20.01.2012. a toimingu, millega keelduti võimaldamast kaebajal pesema minna, õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaebaja märkis, et ta pidi raviks määratud kreemi kehalt maha pesema 20.01.2012, kuid talle ei võimaldatud sel päeval pesema minna, vaid alles graafikujärgselt 25.01.2012. Kaebaja väitel ei olnud kambris võimalik pesta, kuna puudus soe vesi, kuid kreemi infolehe kohaselt tuli see nahalt maha pesta sooja veega 8-12 tunni möödudes. Kaebaja leidis, et vangla seadis ohtu kaebaja hügieeni ja ei järginud ravi nõudeid.

6. Tallinna Vangla esitas 25.04.2014 vastuse kaebusele, milles ta palus jätta K.K. i kaebus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata. Vastustaja leidis, et kuna kaebaja on vaidlustatava toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõudes kohtueelse menetluse 24.04.2012 läbinud, siis on esitatud tuvastamiskaebus lubamatu.

7. Tartu Halduskohus rahuldas 12.06.2014. a otsusega K.K. i kaebuse, tunnistas Tallinna Vangla 20.01.2012. a toimingu, millega ei võimaldatud kaebajal pesema minna, õigusvastaseks ning mõistis Tallinna Vanglalt välja riigituludesse riigilõivu 15 eurot. Otsuse põhjendused:

1) Vastustaja taotlus kaebuse läbivaatamata jätmiseks ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata, tuginevalt Riigikohtu 16.12.2009. a otsusele nr 3-3-1-71-09.

2) Poolte vahel puudub vaidlus selles, et 20.01.2012 kaebajale dušši kasutamist ei võimaldatud ning kaebaja viidi pesema graafikujärgselt 25.01.2012. Vastuses märgukirjale vastustaja tunnistas, et antud intsident on kahetsusväärne ja vastab tõele, kuid tegemist ei olnud vangla tahtliku tegevusega, vaid asjaolude kokkulangemise tõttu tekkinud olukorraga, mistõttu vastustaja vabandas tekkinud ebameeldivuste pärast ja lubas võtta tarvitusele vastavad abinõud, et selliseid arusaamatusi vältida.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. Tallinna Vangla esitas 10.07.2014 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 12.06.2014. a otsus ja jätta K.K. i kaebus HKMS § 151 lg 1 p 1 ning § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata ning menetluskulud tema enda kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) Halduskohus on vääralt tõlgendanud HKMS § 151 lg 1 p-i 1 ja § 121 lg 1 p-i 4, mis on toonud kaasa ebaõige kohtuotsuse. Kohus on jätnud tähelepanuta, et K.K. on enne vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõude kohtusse esitamist vanglale kahjunõude esitanud ning kohustusliku kohtueelse menetluse 24.04.2012 läbinud. K.K. ei vaidlustanud vangla 24.04.2012. a vastust nr 5-18/8835-1, milleks ettenähtud tähtaeg möödus ligi kaks aastat tagasi.

2) Halduskohtu otsuse läbi tekkis K.K. il uuesti õigus samadel asjaoludel kahjunõudega vangla poole pöörduda, mida viimane 18.06.2014 ka tegi. Kohus on loonud olukorra, kus kinnipeetaval on võimalik sama kahjunõudega kahel korral vangla poole pöörduda, mis ei olnud seadusandja eesmärk vangistusseaduse (VangS) § 1¹ lg 8 andmisel ning sellist tõlgendust ei kinnita ka Riigikohtu 16.12.2009. a otsus nr 3-3-1-71-09.

3

3) Halduskohtu otsus muudab sisuliselt mõttetuks kohustusliku kohtueelse menetluse instituudi, samuti rikub see õiguskindluse ja -rahu põhimõtet.

9. K.K. ei esitanud vastust Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada, Tartu Halduskohtu 12.06.2014. a otsus tühistada ja K.K. i kaebus jätta HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata.

11. Halduskohus asus vaidlustatud otsuses seisukohale, et kaebaja tuvastamiskaebus on lubatav. Tallinna Vangla taotleb apellatsioonkaebuses Tartu Halduskohtu 12.06.2014. a otsuse tühistamist ja K.K. i kaebuse HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbivaatamata jätmist, leides, et kohus on jätnud tähelepanuta, et K.K. on enne vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõude kohtusse esitamist vanglale kahjunõude esitanud ning kohustusliku kohtueelse menetluse 24.04.2012 läbinud. Analoogse taotluse esitas vastustaja ka halduskohtule 25.04.2014 esitatud vastuses K.K. i kaebusele. Seega on apellatsiooniastmes vaidluse põhiküsimus selles, kas käesolevas asjas esines alus K.K. i kaebuse läbivaatamata jätmiseks või mitte.

12. HKMS § 151 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lg-s 2 sätestatud asjaolud. HKMS § 121 lg 2 p-st 1 tulenevalt võib kohus kaebuse määrusega selle esitajale tagastada, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. Nimetatud aluse esinemise kontrollimisel lähtub kohus HKMS §-s 44 sätestatud kaebeõigusest ja kaebeõigusele kehtestatud piirangutest. HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguste kaitseks. Tulenevalt HKMS § 38 lg-st 4 on tuvastamiskaebuse eelduseks õigusvastasuse tuvastamise vajalikkus kaebaja õiguste kaitsmisel. Tuvastamiskaebuse esitamisele seab piirangud ka HKMS § 45 lg 2 ls 1, mille kohaselt võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid.

13. Kohtupraktikas on märgitud, et HKMS § 121 lg 2 p 1 näol on tegemist diskretsioonilise alusega, mis võimaldab tagastada kaebuse juhul, kui kohtu arvates puudub kaebajal, eeldades tema faktiliste väidete tõendatust, ilmselgelt kaebeõigus (Riigikohtu 23.10.2013. a määrus nr 3-3-1-29-13, p 16). Nimetatud alusel kaebuse tagastamine on võimalik juhul, kui kaebeõiguse puudumine on selge ilma kahtlusteta, ja seejuures tuleb kohtul kaebeõiguse ilmselget puudumist kaebuse tagastamise määruses ka hoolikalt põhjendada (Riigikohtu 21.05.2014. a määrus nr 3-3-1-26-14, p 9).

14. Asja materjalidest nähtuvalt ei võimaldanud vangla kaebajal 20.01.2012 pesema minna, millise olukorra hindas kaebaja enda õigusi rikkuvaks ja esitas 23.01.2012 vanglale toimunu kohta kaebuse (vangla käsitles seda märgukirjana). Vangla vabandas 10.02.2012. a vastuses tekkinud ebameeldivuste pärast ja märkis, et võtab tarvitusele vastavad abinõud, et edaspidi selliseid arusaamatusi vältida. Seejärel esitas kaebaja vanglale 28.02.2012 taotluse kahju hüvitamiseks summas 600 eurot ebameeldivuste eest seoses pesemise mittevõimaldamisega. Vangla jättis 24.04.2012. a vastusega nr 5-18/8835-1 kaebaja taotluse rahuldamata, kuna leidis, et kaebajale ei ole tekitatud sellist mittevaralist kahju, mis RVastS § 9 lg-s 1 toodud alustel kuuluks rahalisele hüvitamisele, ning viitas, et vangla on kaebaja ees talle tekitatud ebameeldivuste pärast vabandanud. Vangla märkis oma vastuses (tl 18), et vastusega

4

mittenõustumisel on taotluse esitajal õigus pöörduda kohtusse HKMS-s sätestatud alustel ja korras.

15. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg 1 kohaselt võib kahju hüvitamiseks esitada taotluse kahju tekitanud haldusorganile või kaebuse halduskohtule. Kinnipeetavate puhul näeb kohustusliku kohtueelse menetluse ette vangistusseadus (VangS). VangS § 1¹ lg-ga 8 on seadusandja kehtestanud kinnipeetavatele kahjunõudega kohtusse pöördumiseks erikorra. Kinnipeetaval või vahistatul on õigus halduskohtu poole pöörduda alles siis, kui eelnevalt on kinnipeetav või vahistatu esitanud RVastS-is sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Kahjunõude esitamiseks kehtestatud erikorda järgimata ei saa kaebaja esitada kahju hüvitamise nõuet halduskohtule.

16. Olukorras, kus kaebaja läbis enne halduskohtusse pöördumist nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korra, pidi ta halduskohtusse pöörduma HKMS § 47 lg-s 2 sätestatud 30-päevase tähtaja jooksul. Asja materjalidest nähtuvalt kaebaja tähtaegselt kahju hüvitamise nõudega halduskohtusse ei pöördunud, vaid esitas alles peaaegu 2 aastat hiljem kohtule tuvastamiskaebuse, milles nõudis varem esitatud kahjunõude aluseks oleva 20.01.2012. a vangla toimingu õigusvastasuse kindlakstegemist. Ringkonnakohus nõustub vanglaga selles, et antud asjaoludel puudub kaebajal tuvastamisnõude esitamiseks kaebeõigus. Olukorras, kus kaebaja ei esita kohtule hüvitamiskaebust selleks ettenähtud tähtaja jooksul pärast kohtueelse menetluse läbimist, ei oleks halduskohtule hilisema kahju hüvitamise eesmärgil tuvastamiskaebuse esitamine seaduse mõttega kooskõlas. Sellist võimalust ei saa ka Riigikohtu määruse nr 3-3-1-71-09 põhjal võimalikuks pidada. Kaebaja ilmset soovi vaidlustatud toiminguga tekitatud kahju nõuda tõendab asjaolu, et pärast halduskohtu poolt vangla toimingu õigusvastaseks tunnistamist esitas kaebaja vanglale 16.06.2014 uue kahjunõude ning ka kaebuse halduskohtule Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamiseks 6000 euro ulatuses, kuna talle ei võimaldatud 20.01.2012 pesema minna. Kohtute infosüsteemi andmetel on eelnimetatud kahju hüvitamise kaebus registreeritud haldusasjana nr 3-14-51170, milles halduskohus võttis 22.08.2014. a määrusega K.K. i kaebuse menetlusse ning peatas 12.09.2014. a määrusega haldusasja menetluse kuni haldusasjas nr 3-14-292 kohtuotsuse jõustumiseni.

17. Tulenevalt HKMS § 45 lg-st 2 ei ole tõhusamate õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise korral tuvastamiskaebuse esitamine lubatud. Hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. Kuna käesoleval juhul oli efektiivsem vahend kaebaja õiguste kaitseks kahju hüvitamise kaebuse näol olemas, kuid kaebaja jättis selle tähtaegselt kasutamata, millest tulenevalt on halduskohtule kahju hüvitamiseks kaebuse esitamise tähtaeg möödalastud ning vastav nõue ilmselgelt perspektiivitu, siis puudub kaebajal ringkonnakohtu hinnangul tuvastamiskaebuse esitamiseks kaebeõigus. Kuna vaidlust ei ole selle üle, et vangla on kaebaja ees vabandanud ning oma õigusvastast tegu tunnistanud, puudub käesolevas asjas kaebajal ka preventiivne huvi toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks. Seega rahuldab ringkonnakohus vangla apellatsioonkaebuse.

18. HKMS § 200 p 5 kohaselt on ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse lahendamisel õigus tühistada määrusega halduskohtu otsus osaliselt või täielikult ja jätta kaebus läbi vaatamata või lõpetada asja menetlus. Eeltoodut arvestades tühistab ringkonnakohus Tartu Halduskohtu 12.06.2014. a otsuse ja teeb määruse, millega jätab K.K. i kaebuse HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata.

5

19. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. HKMS § 108 lg-st 4 tulenevalt kannab kaebaja menetluskulud kaebuse läbi vaatamata jätmise korral. Kaebaja oli Tartu Halduskohtu 03.04.2014. a määrusega riigilõivu tasumisest vabastatud. HKMS § 118 lg 3 ls 1 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Arvestades, et kaebaja oli menetlusabi korras halduskohtus riigilõivu tasumisest vabastatud, siis jäävad kaebaja menetluskulud (riigilõiv) halduskohtus Eesti Vabariigi kanda. Tallinna Vangla oli apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastatud HKMS § 104 lg 10 alusel. Seega pooltel menetluskulusid ringkonnakohtus ei tekkinud.

/allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel