4-14-9666/21 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-14-9666

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Määruse tegemise aeg ja koht 16. veebruaril 2015. a Tallinnas Liivalaia kohtumajas Väärteoasja number 4-14-9666 Kohtukoosseis Kohtunik Velmar Brett Kohtuistungi sekretär Leili Merila Tõlk Oksana Mametova Kaebuse sisu

S.K (S.K) kaebus Keskkonnainspektsiooni 05.11.2014. a üldmenetluse otsuse peale väärteoasjas nr 940013001443 Kaebuse esitaja (menetlusalune isik)

S.K (isikukood: xxx) Eesti Vabariigi kodanik Aadress: xxx

Karistatus: kriminaalkorras karistamata, kehtivaid väärteokaristusi 2

Kaitsja vandeadvokaadi abi Ivo Kallas Advokaadibüroo Taivo Saks & Partnerid Aadress: Vana-Viru 4 Tallinn 10111 E-post: ivo@tsp.ee Kohtuväline menetleja Keskkonnainspektsioon (registrikood: 70003106) Aadress: Kopli 76 Tallinn 10416 E-post:

valve@kki.ee

Esindaja õigusosakonna juhataja Väino xxx Keskkonnainspektsioon Aadress: Kopli 76 Tallinn 10416 E-post: valve@kki.ee RESOLUTSIOON Juhindudes V™S § 132 p-st 1 kohus otsustas:

1. Jätta rahuldamata S.K (S.K) kaebus Keskkonnainspektsiooni

05.11.2014. a üldmenetluse otsuse peale väärteoasjas nr 940013001443.

2. Jätta muutmata Keskkonnainspektsiooni 05.11.2014. a üldmenetluse otsus

väärteoasjas nr 940013001443.

4-14-9666

2

Kohus selgitab, et rahatrahv tuleb tasuda edasikaebamise tähtaja jooksul ning rahatrahvi

tasumiseks vajalikud andmed sisalduvad kohtuvälise menetleja 05.11.2014. a üldmenetluse otsuses. Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva

jooksul, alates päevast, mil motiveeritud otsus on kohtumenetluse pooltele kohtus

tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isikul advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

1. KAEVATAV OTSUS

05.11.2014. a koostas Keskkonnainspektsiooni juhtivinspektor Xxx üldmenetluse otsuse

väärteoasjas nr 940013001443 S.K (S.K) suhtes. Otsusega karistati S.K kalapüügiseaduse (edaspidi: KPS) § 231 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest 150 trahviühiku, s.o 600 euro suuruse rahatrahviga.

Menetlusalust isikut karistati KPS § 231

lg 1 järgi selle eest, et ta 06.11.2013. a tegeles kalapüügiga Keila jõel (Keila-Joa pargi piirkonnas, Keila joa ja jõe suudme vahelisel lõigul), Keila vallas Harjumaal, kasutades püügil ahingut. S.K püüdis ahingut kasutades välja kaks lõhekala ja tegi seda Keila jõe lõigul, kus on aastaringselt keelatud igasugune kalapüük.

Sellise tegevusega rikkus S.K KPS § 11 lg-s 1 ja § 39 lg 4 p-s 11 sätestatut, mille

kohaselt on keelatud kalapüük torkeja haakeriistadega ning keelatud on kalapüük aastaringselt Keila jões Keila joast suudmeni.

2. KAEBUS

Menetlusalune isik esitas 19.11.2014. a Harju Maakohtusse kaitsja vahendusel kaebuse

otsusele, milles palus väärteomenetluse seadustiku (edaspidi: V™S) § 132 p 2 alusel

tühistada Keskkonnainspektsiooni 05.11.2014. a otsus väärteoasjas nr 940013001443 ja lõpetada menetlus S.K suhtes.

Kaebaja ei vaidle vastu, et ta viibis 06.10.2013. a Keila joa pargis, kuid ta ei tegelenud kalapüügiga ega ole ahinguga välja püüdnud kaht lõhekala. Kaebaja tuli mere äärest ja soovis

minna ema koju Keila-Joa alevikus liikudes mere äärest läbi Keila-Joa pargi ja möödudes

kohati Keila jõest. Jões ei ole kaebaja viibinud. Kaebajal puudusid igasugused

kalapüügivahendid ning ilma nendeta ei ole kala püüdmine jõest praktiliselt võimalik.

Menetleja poolt leitud kaika seostamine kaebajaga on alusetu ja ei tugine tõenditele.

Tunnistajate Xxxja Xxxütlused kattuvad suuremas osas, mis annavad aluse kahelda nende

ütluste tõepärasuses. Tunnistajate ütlused ei lange kokku muude asjas kogutud tõenditega.

Nimelt kirjeldavad tunnistajad Xxxja Xxxühe kala püüdmist, kuid muudes dokumentides (väärteoprotokoll, sündmuskoha vaatluse protokoll, kohtuvälise menetleja otsus) kajastub, et kaebaja püüdis kaks lõhekala. Kaebaja ei saanud varem teist lõhekala välja püüda ja metsa peita, sest inspektorid viibisid sündmuskohal ja viisid läbi vaatlust kella 07:10-st hommikul, kaebaja jõudis aga Keila jõe äärde alles kell 10:45. Millistel asjaoludel sai kaebaja ühe korra

vees käimise ja kala ahinguga löömise tagajärjel kaks kala, on kohtuvälise menetleja poolt

jäänud välja selgitamata. Pelgalt kummipükste kandamine ei ole aluseks, et lugeda

menetlusaluse isiku poolt väärtegu toimepanduks. Kohtuvälises menetluses ei ole kindlaks

tehtud, kas leitud kaladele on tekitatud haavad ahinguga või mõne looma või suurema röövkala poolt. Väide, et kalal on ahingu kahjustused, on kohtuvälise menetleja subjektiivne arvamus. Kala võis olla püütud ja metsa peidetud ka isiku poolt, kes teostas samas piirkonnas

4-14-9666

3 püüki spinninguga. Tunnistajad Xxxja Xxxei saanud kaebaja isikut 50-60 meetri kauguselt ära tunda. Kohtuväline menetleja on tõendite kogumisel rikkunud ka menetlusnorme. Kaebaja leiab, et sündmuskoha vaatluse protokolli kohaselt on tunnistajad Xxxja Xxxsaanud teabe, mida nad

ütlustes kajastasid, jälitustoimingute teostamise teel. V™S § 32 lg 1 kohaselt on

väärteomenetluses keelatud tõendite kogumine jälitustoiminguga. Sündmuskoha vaatluse

protokolli ei ole kantud mitte olustiku kirjeldus, vaid Keskkonnainspektsiooni ametniku ütlused. Kohal, kus leiti vereja kalajälgi ja kust leiti ahingu vars ja kalad, väärteoprotokolli koostanud isik ei viibinud. Kohtupraktikas on leitud, et menetlustoimingu protokolli koostaja

peab viibima menetlustoimingu juures, sest oma allkirjaga kinnitab ta, et menetlustoiming tehti just sellisel viisil, nagu protokollis kajastatud (RKKK 3-1-1-31-11). Protokollist ei selgu,

mille järgi tuvastati kaebaja jalajäljed ja millist meetodit tuvastamiseks kasutati. Kaebaja palub kohtul jätta väärteoprotokoll ja sündmuskoha vaatluse protokoll kui lubamatud tõendid ja tunnistajate Xxxja Xxxütlused, mis tuginevad jälitustoimingule, tõendite hulgast välja. Tunnistaja Erki Parts ei näinud vahetult isiku vette minemist ega kala püüdmist, mistõttu ei oma tema ütlused ajas tähtsust.

Kokkuvõtlikult leidis kaebaja, et väärteo toimepanek ei ole tõendatud ning rikutud on väärteomenetluses tõendite kogumise nõudeid.

3. KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud menetlusaluse isiku esitatud kaebusega, kohtuvälise menetleja ja kaebaja istungil esitatud seisukohtadega ning väärteoasja materjalidega, leiab, et menetlusaluse isiku kaebus tuleb jätta rahuldamata ning kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Väärteokoosseis Väärteoprotokolli kohaselt heidetakse S.K-le ette KPS § 23 1 lg-s 1 sätestatud väärteo toimepanemist. KPS § 231 lg 1 sätestab, et väärteona on karistatav kala-, jõesilmuvõi vähipüük või selle korraldamine keeluajal või -alal või keelatud vahenditega või loata või loa nõudeid rikkudes, samuti muude kala püük, kalavaru kaitse või kasutamise nõuete rikkumine või kala ostu või müügi nõuete rikkumine või kala, mille päritolu ei ole tõendatav, käitlemine,

või keelatud elektripüügivahendi kasutamine, valmistamine, omamine, ladustamine,

võõrandamine või transportimine. Nimetatud sättest nähtub, et antud väärteokoosseisu võib toime panna väga erinevate rikkumiste tulemusena. S.K-le heideti väärteoprotokolli (ja -otsuse) kohaselt ette KPS § 11 p 1 ja § 39 lg 4 p 11 nõuete rikkumist, mis keelavad kalapüügi

torkeja haakeriistadega aastaringselt Keila jões Keila joast suudmeni. Siinkohal täpsustab

kohus, et kuigi nii väärteoprotokollis kui –otsuses (tl 62-63, 68-73) on märgitud, et S.K

rikkus KPS § 11 p 1 ja § 39 lg 4 p 11 nõudeid, siis tegelikkuses on rikutud kalapüügieeskirja (edaspidi: KPE) nimetatud sätteid, mitte kalapüügiseaduse sätteid. Sellele,

et kohtuväline menetleja on eksinud vaid rikutud norme sisaldava õigusakti lühendi nimetusega, kuid mitte sisuga, kinnitavad koosmõjus nii KPE kui ka väärteoprotokollis ja – otsuses kajastatud rikkumise sisu. Nimelt on nii väärteoprotokollis kui – otsuses märgitud, et S.K rikkus § 11 p 1 nõuet, mis keelab kalapüügi torkeja haakeriistadega ning § 39 lg 4 p 11 nõuet, mille kohaselt on aastaringselt kalapüük Keila jões Keila joast suudmeni keelatud. KPE § 11 p 1 ja § 39 lg 4 p 11 sätestavadki, et kõikides veekogudes on keelatud

püüda kala müttamisega, elektriga, mürkvõi narkootiliste ainetega, torkeriistadega (v.a

harrastuslikul allveekalapüügil), haakeriistadega, tulirelvadega, lõhkelaengutega ning

aastaringselt on keelatud kalapüük jõgedes jugadest, paisudest, sildadest, vee

sissejuhtimiskohtadest ja astangutest allavoolu järgmises ulatuses: Keila jões – Keila joast

suudmeni. Seega arvestades eeltoodut, tuleb kohtul tuvastada, kas S.K on püüdnud Keila jões piirkonnas Keila joast suudmeni kala torkeja haakeriistadega.

4-14-9666

4 Objektiivne koosseis Tunnistaja Xxxandis kohtus ütlusi (kohtu tl 86-90), mille kohaselt 06.11.2013. a läks ta koos kolme teise kolleegiga (Xxx, Xxxja Xxx) Keila jõe juurde järelevalvet teostama. Järelevalvet teostati jõelõigul, mis jääb suudmest umbes 500 m ülesvoolu. Tema ja Xxxläksid jõe vasakule

kaldale ja teised kolleegid jõe paremale kaldale. Jõelõik, mille juurde nad läksid, seal on

lõheliste kudemise asukohad, pesad. Nemad koos Xxxaga paiknesid jõest umbes 20-25 m kaugusel. Igaühel oli käsiraadio, millega omavahel suheldi. Kella poole kümne paiku nägid

nad vastaskaldal ehk jõe paremal kaldal liikumas meessoost isikut, kes tuli jõe äärde kala

spinninguga püüdma. Vastava info edastas tunnistaja koos paarimehega kolleegidele

vastaskaldal. Kella 10:45 paiku nägi tunnistaja koos paarimehega vastaskaldal allavoolu

suunas liikumas kaht isikut, kellest ühes tundis tunnistaja ära S.K . Isikud tulid jõe äärde, vaatasid jõge. S.K kandis tumedaid päikseprille ja kummipükse, peas oli tal ka müts ja kandis sinakat jopet. Peale jõe vaatamist, vestlesid isikud omavahel ja siis läks S.K 7-8 m jõekaldast eemale ja kükitas maha. Tunnistaja nägi, et S.K võttis maast puust 2-3 m pika kaika, millele kinnitas ahingu. Ahinguga kaigast lõi S.K korduvalt vastu puud. Tunnistaja arvates selleks, et ahing kinnituks kaika külge. Seejärel suundus S.K

tagasi jõe äärde. Samal ajal teine isik liikus allavoolu ja jäi kõrgele kaldanõlvale

piirkonda jälgima. Kui S.K jõe äärde tagasi suundus, siis ootas ta seal umbes kümmekond minutit ja läks seejärel jalgupidi vette ja lõi ahinguga kala. Kui kala oli justkui löödud, siis tekkis olukord, kus see kala püüab elu eest võidelda ja rabeles ja siis oli näha, et

S.K püüdis ühe käega hoida kala ahingu otsas, kükitades maha ja tõstes kaika ja ahinguga kala välja. Edasi suundus S.K kaldale, korra kükitas, püüdis hoida, et kala ahingu otsast ära ei kukuks ja jooksis sellega metsa suunas. Kogu selle info edastas tunnistaja

koos paarimehega vastaskaldal olevatele kolleegidele. Peale metsa jooksmist 5-10 minuti jooksul ütles Xxxraadio teel tunnistajale, et ta sai S.K kätte. Seejärel läks tunnistaja

koos paarimehega üle jõe paremale jõekaldale ning hakkasid selle piirkonnas, kuhu S.K oli koos kala ja ahinguga jooksnud, ringi vaatama. Kuna oli sügis ja lehed olid langenud, siis lehtedelt oli näha jalajälgi ja ka kalaverd. Leidsid ahingukaika ning selle juures oli

hulganisti kalaverd, mis viitas tunnistaja arvates sellele, et selles kohas oli S.K

eemaldanud kala ahingu otsast. Ahinguvarre leidmise kohast viisid jalajäljed ja verepiisad

lehtedel kaldanõlvast üles ja jõest eemale. Ühel hetkel jalaja verejäljed kadusid. Seejärel

otsis tunnistaja koos kolleegidega piirkonda ja kuskil 25 minuti möödudes leidis tunnistaja ühest madalast lohust kaks lõhekala. Mõlemal kalal olid vigastused, mis olid iseloomulikud

ahinguga tekitatud vigastustele. Üks kaladest oli veel elus. Sellele viitasid lõpusekaante

liikumine. Teine kala oli hukkunud. Mõlemal kalal olid vigastused seljauimest saba poole. Tunnistaja lisas, et ta nägi oma silmaga ühe kala väljatoomist. Ühe löögiga on võimalik ka kahe kala püüdmine, kuid tunnistaja kinnitas, et antud juhul toimus tema silme all vaid ühe

kala välja püüdmine. Kahe kala asumist peidupaigas selgitas tunnistaja sellega, et tema hinnangul oli teine kala, s.t hukkunud kala, peidupaika peidetud ilmselt eelmise päeva õhtul, tõenäoliselt sama isiku, s.t S.K poolt. Tunnistaja Xxxa ütlused (kohtu tl 90-93) kinnitavad tunnistaja Xxxütlusi. Xxxselgitas samuti, et 06.11.2013. a läksid nad kokku neljakesi Keila jõele kalandusalast järelevalvet teostama, sest selles piirkonnas on aastaringne püügikeeluala ja varasemalt oli leitud märke kalapüügist – kaldaääred olid ära trambitud, oli lõhemarja. Tunnistaja oli koos Xxxjõe vasakul kaldal ja

Xxx ning Xxxolid jõe paremal kaldal. Nad läksid kohta, kus nad teadsid, et jões on kudekohad, s.t kivised alad, kus lõhelised jäävad paigale, et oma marja kivide vahele panna.

Kella kümne paiku ilmus sinna jõeossa üks spinninguga härra, keda Xxx ja Xxxläksid

kontrollima ja menetlustoiminguid tegema. Enne kella ühtteist, umbes pool tundi peale spinningumeest, tulid kaks isikut jõe äärde, kelles Xxxtundis ära S.K. Teine mees oli hallika jopega. S.K oli nokamüts peas, päikseprillid ees ja tumedam jope seljas. Kella 11 paiku isik, kelles Xxxtundis ära S.K, lõi ahinguga kala lõhepesa pealt. Peale kala

4-14-9666

5 löömist jooksis see isik kiiresti metsa poole. Kuna tunnistaja oli koos Xxxteisel pool jõge, siis ei saanud nad kiiresti reageerida, aga nad tulid üle jõe. Samal ajal kuulsid nad raadiost, kuidas Xxxoli S.K metsa vahelt kätte saanud. Kuivõrd isiku juures kala ega püügivahendit ei olnud, siis asusid nad kala ja püügivahendit otsima. Kuna neil oli Xxxmeeles teerada, mida

mööda oli isik jõest metsa jooksnud, siis nad hakkasid sealt otsima. Teerajal oli näha veretaolist vedelikku. Jälgede abil jõudsid nad kohani, kus oli näha ahinguvars ilma ahinguta. Varre leiukohast läksid jäljed edasi, pervest üles. Siis kadusid nii jalakui verejäljed ära ja Xxxning Xxxhakkasid kala otsima, aga tunnistaja liikus Xxx juurde, kes oli S.K kinni pidanud. Natukene hiljem teatas Xxxraadio teel, et leiti kala, mispeale tunnistaja läks ka kala leiukoha juurde ning nägi, et seal oli looduslik süvend, mis oli sammalt täis ja seal oli kaks lõhelist. Ühe lõhe selja peal ja teisel saba osas olid näha torkehaavad või augud. Ühel kalal oli

näha lõpusekaane liikumist, mis viitab, et ta oli äsja elus. Kohtuvälise menetleja küsimuse peale, kas isik, keda tunnistaja nägi kala ahinguga löömas, viibib kohtusaalis, viitas tunnistaja S.K-le. Tunnistaja lisas, et kala löömisele eelnes üks kümmekond minutit jõe vaatamist prillidega S.K poolt. Seejärel pani S.K varre otsa ahingu umbes 10 m kaugusel jõest ja suundus kummipükstes jõe keskele ning lõi siis kala. Tunnistaja kinnitas, et ta nägi ise

nii seda, kuidas isik ahingut varre otsa lõi kui ka ühe kala jõest välja löömise hetke. Tunnistajale tundus, et kala ei jäänud hästi ahingu otsa ja S.K siis käega aitas. Siinkohal analüüsib kohus kaitsja väidet, et tõendikogumist tuleb välja jätta tunnistajate Xxxja Xxxa ütlused, sest need tuginevad jälitustoimingule ning on seega lubamatud tõendid, kuivõrd väärteomenetluses on keelatud tõendite kogumine jälitustoiminguga (kohtu tl 2 pöördel - 3, 7

pöördel - 8). Kaitsjal on küll õigus, et väärteomenetluses on V™S § 32 lg 1 kohaselt

keelatud koguda tõendeid jälitustoimingutega, kuid kohus ei saa nõustuda kaitsja selles, et käesoleval juhul oleks teostatud jälitustoiminguid. Kriminaalmenetluse seadustiku § 1261 lg 1

sätestab jälitustoimingu mõiste, mille kohaselt on jälitustoiming isikuandmete töötlemine

seaduses sätestatud ülesande täitmiseks eesmärgiga varjata andmete töötlemise fakti ja sisu andmesubjekti eest. Nimetatud sätte sõnastusest tuleneb selgelt, et jälitustoiminguid viiakse

läbi konkreetse subjekti ehk isiku osas ning jälitustoimingu eesmärgiks on varjata andmete

töötlemise eesmärki ja sisu selle subjekti eest. Käesoleval juhul nähtub nii tunnistajate Xxx(kohtu tl 86 – 87 pöördel), Xxxa (kohtu tl 90 – 91), Xxxi (kohtu tl 93) kui ka menetleja

Xxx (kohtu tl 96 pöördel - 97 pöördel, 99) kohtuistungil antud ütlustest, et nad teostasid 06.11.2013. a Keila-Joal Keila jõe osas kalanduslikku järelevalvet ning nende eesmärgiks oli

rikkumiste esinemise korral nendele koheselt reageerida. Seega ei läinud Keskkonnainspektsiooni ametnikud 06.11.2013. a hommikul Keila jõe piirkonda eesmärgiga seal kellegi konkreetse isiku tegevust varjatult jälgida. Eesmärgiks oli rikkumiste esinemise

korral neid menetleda. Veelgi enam, keskkonnainspektsiooni ametnikud isegi mitte ei

varjanud ennast. Näiteks Xxx(kohtu tl 96) ja Xxx (kohtu tl 96 pöördel – 97 pöördel) on andnud ütlusi, et nad kõndisid jõe paremal kaldal edasi-tagasi täiesti nähtavalt ringi. Samuti on tunnistaja Xxxselgitanud, et jõe paremal kaldal on puud jõekaldast natukene eemal ning puude ja jõe vaheline ala on puudevaba, mistõttu on seal hästi liikumist näha (kohtu tl 89).

Tõsi, ametnikud Xxxja Xxxolid ühes vaatluspunktis püsivalt ning kahtlase tegevuse ilmnemisel püüdsid jääda ka märkamatuks (kohtu tl 87 pöördel, 89, 90-90 pöördel, 93). Kuid ametnike ütlustest nähtub ka asjaolu, et märkamatuks jääda sooviti nii kaua kuni oldi kindlad, et avastatud on seadusrikkumine. Jõudes veendumusele, et toime pannakse seadusrikkumine,

oli eesmärgiks seadusrikkumine lõpetada ning koheselt algatada rikkuja osas menetlus. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et ei tunnistajad Xxxja Xxxega ka Xxxja Xxx ei teostanud jälitustoiminguid. Seetõttu ei ole alust jätta nende ütlusi ka tõendikogumist välja. Kolmas tunnistaja Xxxandis kohtus ütlusi (kohtu tl 93 - 96 pöördel), mille kohaselt tema ei

näinud pealt kala löömist samuti S.K liikumist jões. Samas kinnitas ta tunnistajate

Xxxja Xxxütlusi selles osas, kus, millal ja miks teostati kalanduslikku järelevalvet. Lisaks kinnitas tunnistaja Xxx, et kella poole kümne ajal said nad vasakult kaldalt ehk Xxxja Xxx

4-14-9666

6 informatsiooni, et jõe äärde on tulnud isik, kes tõenäoliselt alustab kalapüüki. Tunnistaja läks

koos Xxx informatsiooni kontrollima ning tuvastasid väärteo toimepanemise, sest isik

kasutas kalapüügiks spinningut kohas, kus see on aastaringselt keelatud. Kella 10:45 paiku edastas Xxx raadio teel informatsiooni, et ta näeb jõe paremal kaldal S.K ja veel ühte meessoost isikut. Sealt edasi hoidis Xxx tunnistajat ja Xxx raadio teel kõige toimunuga kursis – s,t kuidas S.K valmistus jõkke minema, vaatles jõge, kuidas ta varre külge ahingu kinnitas seda vastu puud lüües, vette läks, kala lõi ja kaldale tuli. Kuivõrd S.K tuli

veest välja jõe paremale kaldale, siis lepiti kokku nii, et tema läheb S.K-le kaldale vastu. Samal ajal oli Xxx veel hõivatud spinningisti menetlemisega. Mööda metsarada nägigi

tunnistaja mõne aja pärast S.K ja xxx, keda mõlemat teab ta nägupidi. Kõikide asjassepuutuvate esemete otsingutel osales ka tunnistaja Xxx, kuid tema ei leidnud esimesena ei kala ega ahinguvart. Kalad leidis xxx, kuid tunnistaja oli sel hetkel xxx 20 m eemal ja ca koheselt suundus samuti leiukohta. Kaks lõhelist olid tunnistaja sõnade kohaselt maapinnas asetsevas lohus. Üks kala oli eluvõimeline, sest tal lõpusekaaned liikusid. Sellel kalal oli näha keha tagumises pooles vähemalt kaht rebendit, mis tunnistaja jaoks meenutasid ahingu löögi jälgi. Tunnistaja välistas võimaluse, et selliseid vigastusi oleks võinud tekitada mõni loom,

sest 2-3 cm suuruse hambavahega Eestis elutsevat looma tunnistaja ei tea. Samuti kinnitas

tunnistaja, et tegemist oli ahingu põhjustatud vigastustega tulenevalt oma eelnevast töökogemusest. Tunnistaja lisas, et kinnipidamise hetkel kandis S.K tumerohelist värvi kahlamispükse ja sinakat värvi jopet ning kui olid prillid, siis tegemist oli vaatamisprillidega. Tunnistajale ei meenunud, et Xxxoleks prille kandnud. Kohtuistungil andis tunnistajana ütlusi ka Keskkonnainspektsiooni ametnik Xxx (kohtu tl 96 pöördel – 99 pöördel). Tulenevalt V™S §-st 2 ja kriminaalmenetluse seadustiku (edaspidi:

KrMS) § 66 lg-st 2 saab kohus Xxx ütlusi kasutada vaid osas, mis puudutab

menetlustoimingute läbiviimist ning menetlusdokumentide koostamist. Kuivõrd Xxx oli

kohtuvälises menetluses antud väärteoasja menetlejaks, siis ei saa kohus tema antud ütlusi kasutada tõendina väärteokoosseisu analüüsimisel. Riigikohus on samuti korduvalt selgitanud, et vastavalt KrMS § 66 lg-le 2 ei tohi aga väärteoasja menetlenud isik anda enda menetluses oleva asja kohta ütlusi. Menetleja saab olla tõendite koguja ja nende hindaja, kuid mitte enda edaspidiseks tegevuseks tõendi allikas (vt nt RKKKo nr 3-1-1-22-12, p 9; RKKKo nr 3-1-1- 82-10, p 8). Kaitsja on heitnud kohtuvälisele menetlejale ette, et sündmuskoha vaatluse protokolli ei ole kantud mitte olustiku kirjeldus, vaid Keskkonnainspektsiooni ametniku ütlused. Eelnevalt on

kohus juba selgitanud, et menetlustoimingut läbi viinud menetleja ütlusi ei saa kohus

arvestada. Küll aga saab kohus kasutada tõendina menetlust läbi viinud ametniku ütlusi menetluse läbiviimise kohta. Samuti heitis kaitsja kohtuvälisele menetlejale ette, et kohas, kus leiti vereja kalajälgi ja kust leiti ahingu vars ja kalad, väärteoprotokolli koostanud isik ei

viibinud. Kohus sellise väitega samuti ei nõustu. Xxx kinnitas, et ta koostas antud

väärteoasjas sündmuskoha vaatlusprotokolli (kohtu tl 98 pöördel). Tema tegi ka kaks fotot S.K-st ja Xxx(kohtu tl 98 pöördel). Samuti nägi kaht kala veel hetkel, mil need olid seal pesas, ühel kalal suu veel liikus (kohtu tl 98). Seega viibis Xxx kalade leiukohas. Lisaks andis

Xxx ütlusi vereja jalajälgede väljanägemise kohta ning ka ahinguvarre leidmise asukoha osas (kohtu tl 99 – 99 pöördel). Seega viibis Xxx ka nimetatud paikades. Asjaolu, et Xxx ei olnud isikuks, kes esimesena leidis vereja kalajäljed, ahinguvarre ning kalade peidukoha, ei

tähenda seda, et ta ei oleks üldse viibinud sündmuskoha vaatlusprotokollis kajastatud kohtades. Xxx kohtus antud ütlused kinnitavad üheselt, et ta viibis kõikides paikades, mis on kajastatud ka sündmuskoha vaatlusprotokollis. Seetõttu ei ole alust kahelda ka sündmuskoha vaatlusprotokolli usaldusväärsuses. Ühtlasi selgitas Xxx, et S.K keeldus kohapeal ütlusi andmast, mistõttu andis Xxx talle

kutse ilmuda Keskkonnainspektsiooni (kohtu tl 97 pöördel). Samuti kinnitas Xxx teiste

4-14-9666

7

tunnistajate ütlusi selles osas, et tema viis läbi menetlustoiminguid väärteomenetluses spinningisti suhtes (kohtu tl 97 – 97 pöördel, 99 pöördel). Tunnistaja Xxxrääkis kohtus (kohtu tl 100-101), et S.K helistas talle ja küsis, kas tal on puid vaja. Tunnistaja ütles, et on küll vaja. Puud pidi olema pargis. Kohtusid nad S.K-ga Keila joa pargis silla juures. Pargis ütles S.K talle, et läheb vaatab saare peale,

kas on seal murdunud puid. Tunnistaja saare peale minna ei tahtnud ja jäi niisama ringi kõndima. Kõndimise ajal nägi spinningisti ka. Plaan oli neil S.K-ga saada luba puid maha võtta ja siis küttepuid saada. S.K jõe ääres tol päeval ta ahinguga ei näinud ega kalaga ka mitte. Samuti ei olnud S.K kaasas muid kalapüügivahendeid. Tööriistu ka kaasas ei olnud, siis plaan ei olnud kohe puid maha võtma ja saagima hakata, vaid enne luba saada ja siis hiljem tagasi tulla. Tunnistaja sõnade kohaselt ei käinud ei tema ega S.K tol päeval jõe ääres. Kedagi peale S.K ja spinningisti jõe ääres tunnistaja ei näinud. Isegi inspektoreid mitte.

Menetlusalune isik S.K andis kohtus ütlusi (kohtu tl 101pöördel-102pöördel), mille kohaselt läks ta hommikul kella 9 paiku mere äärde, kõndis seal pool tundi ringi. Sealt tagasi

tulles sai Põdra silla peal Xxxkokku ja liikusid edasi allapoole. Tema läks saare peale mahalangenud puid vaatama ja Xxxläks vist edasi, tema kaasa ei tulnud saare peale. S.K

eitas kohtus jões käimist ja kala löömist. Kui hakkasid Xxxära minema, siis tee peal võeti kinni. Kalapüügivahendeid S.K sõnul tal samuti kaasas ei olnud ning kala ta ka

ei peitnud. Kedagi peale inspektorite ja Xxxta jõe ääres ei näinud. Kohtu küsimuste peale vastas S.K, et saare pealt oleks puud käruga üle toonud. Vesi on kõige madalamas osas põlveni. Luba puude maha võtmiseks S.K küsimas käinud ei ole, sest Xxxpidi seda asja ajama kellegagi. Kohtu hinnangul ei ole alust kahelda Keskkonnainspektsiooni ametnikest tunnistajate ütlustes.

Kohus on sellisel sisukohal esmalt põhjusel, et kõikide keskkonnaametnikest tunnistajate

ütlused olid kohtus veenvad ning antud piisava põhjalikkusega. Samas ei ole kohtul alust

arvata, et ütlused oleksid n-ö ära õpitud, sest ütlustes esines ka märke, mis on tavapärased

mälu tuhmumisele – ebaolulistes detailides esines unustamist, kuid kõik olulisem oli tunnistajatel siiski meeles. Kõik ametnikest tunnistajad suutsid toimunud sündmusi kirjeldada

ka kaardi peal. Sealjuures ei olnud ametnikest tunnistajate ütlused muutunud võrreldes kohtueelses menetluses antud ütlustega. Kohus leiab, et on eluliselt usutav, et Xxxtundis 20 – 25 m kauguselt ära S.K. Seda esiteks põhjusel, et vahemaa, mille pealt S.K ära tunti, ei olnud kuigi suur – 20 – 25 m. Lisaks on tunnistajad andnud ütlusi, et tegemist ca oli pilvise, kuid sademeteta ilmaga ning valge ajaga (kohtu tl 89 pöördel – 90, 92, 99). Seega

ka ilmastikutingimused ei võinud raskendada S.K äratundmist. Samuti on

Xxxtööalaselt korduvalt varasemalt kokku puutunud (kohtu tl 89 pöördel) S.K-ga , mistõttu on tegemist Xxxjuba teada inimesega. Varasemalt on Xxxtundnud S.K ära ka 100 m kauguselt, mistõttu kohtu hinnangul 20-25 m kauguselt eksimine on välistatud. Lisaks

eelnevale kinnitasid kõik tunnistajad, et neil ei ole vihavaenu S.K suhtes, neil kas suhted S.K-ga üldse puuduvad või on ainult tööalaselt kokku puutunud (kohtu tl 86, 89 pöördel, 90, 93, 96 pöördel, 98 pöördel).

Samas peab kohus nii S.K kui ka Xxxütlusi ebausaldusväärseteks, kuivõrd nende

versioon juhtunust ei ole eluliselt usutav ning ei lange kokku teiste asjas kogutud usaldusväärsete tõenditega ega ka omavahel mitte. Esmalt väitis S.K, et ta tuli mere

äärest Keila joa parki. Tunnistaja Xxxon aga andnud ütlusi, mille kohaselt nägi ta S.K tulemas jõe äärde just kose poolt, mitte mere poolt (kohtu tl 92). Kui võrrelda S.K

kohtueelses menetluses antud ütlusi (tl 42-45) ja kohtus antud ütlusi, siis kohtueelses

menetluses ei rääkinud S.K mitte midagi sellest, et ta oli Keila joa pargis just

küttepuude saamise eesmärgil. Lisaks on S.K 27.01.2014. a väitnud, et ta Xxxtelefoninumbrit ta ei tea praegu, sest tal on uus number. Samas on Xxxöelnud kohtus, et S.K helistas talle tol päeval ja nad pidid Keila joa pargis kokku saama. 27.01.2014. a

4-14-9666

8

on S.K samuti väitnud, et Xxxon talle sisuliselt võõras inimene. Xxxkohtueelses

menetluses antud ütlused (tl 49-49b) ja kohtus antud ütlused ei ole samuti järjepidevad.

11.02.2014. a andis Xxxütlusi, mille kohaselt ta oleks justkui juhuslikult Keila joa pargis kohtunud S.K-ga. Kuid kohtus väitis Xxx, et S.K helistas talle ja küsis, kas tal on puid vaja ja nad pidid pargis kokku saama. Arvestades, et S.K väitis kohtueelsel uurimisel, et Xxxon talle sisuliselt võõras inimene, ei ole kohtu hinnangul eluliselt usutav, et S.K oleks helistanud Xxxile kui võõrale inimesele ja tundnud muret, kas tal on küttepuud olemas, et läheks neid koos hankima. Lisaks eelnevale väitis Xxx11.02.2014. a, et ta nägi tol päeval saare peal inimesi liikumas, kuid kohtus väitis, et ta ei näinud peale S.K

ja spinningisti mitte kedagi jõe ääres. Kohus ei pea eluliselt usutavaks S.K ja XxxKeila joa pargis viibimist küttepuude saamise eesmärgil. Keila joa park on pargina võetud (loodus)kaitse alla juba 1935. aastast (tegemist on üldteada asjaoluga, mille kohta saab infot

Keskkonnaameti kodulehelt: http://www.keskkonnaamet.ee/keskkonnakaitse/looduskaitse-

3/pargid/pargid-2/mp14/), mistõttu ei saa seda teadev tavaline inimene eeldada, et sellisest

kohast võib üldse küttepuid saada. Kohtu hinnangul ei saa isegi mitte loota, et küttepuude

tegemiseks looduskaitsealal asuvate puude suhtes üldse mingit luba väljastatakse. Elulist mitteusutavust kinnitab ka asjaolu, et S.K ütluste järgi (kohtu tl 102 pöördel) ei läinudki ta küsima luba lõigata kütteks mahalangenud puid.

Kohus leiab, et eelnevalt välja toodud tunnistajate eelkõige Xxxja Xxxa, kuid ka Xxxi ütlustega on tõendatud, et S.K püüdis 06.11.2013. a Keila jões Keila joast suudmeni ühe lõhekala ahinguga. Asjaolu, et tegemist oli lõhekalaga, kinnitasid nii tunnistajate ütlused

kui ka kalavarudele tekitatud kahju arvutamise akt (tl 16). Tunnistajate ütlustega on

tõendatud, et lõhe püüti piirkonnas (Keila jões Keila joa ja suudme vahelisel alal), kus on aastaringselt keelatud igasugune kalapüük. Näiteks Xxxsõnade kohaselt teostati järelevalvet jõelõigul, mis jääb suudmest umbes 500 m ülesvoolu. Samuti on tõendatud asjaolu, et S.K püüdis lõhekala nimetatud piirkonnas ahinguga, sest seda nägid otseselt pealt tunnistajad

Xxxja Xxx. Lisaks tundsid ka teised tunnistajad S.K hilisemalt ära. Kohus leiab, et tunnistajate ütlustega on tõendatud siiski vaid ühe lõhekala, mitte kahe, püüdmine S.K poolt. Teise kala osas märkis tunnistaja Xxx, et tema hinnangul võis kala olla püütud isegi eelmise päeva õhtul. Kuivõrd kohtul eelmise päeva kohta andmed ja tõendid puuduvad ning ka väärteoetteheidet ei ole S.K-le esitatud 05.11.2013. a kohta, siis ei saa kohus võtta seisukohta, kas S.K võis olla isikuks, kes eelmisel päeval teise lõhekala võis püüda. Siiski märgib kohus, et asjaolu, et S.K poolt püütud kala ja ka teine kala olid samas peidukohas, annab aluse kahtlustada, et ka teise kala võis püüda S.K.

Kohus leiab, et on välistatud, et ühe või kaks lõhekala püüdis ja peitis hoopis spinningist, mitte S.K. Spinningist ilmus jõe äärde umbes kella poole kümne ajal ning ta peeti ka operatiivselt kinni ning Xxx viis tema suhtes jõest eemal läbi väärteomenetlust (kohtu tl 86,

93, 94 pöördel - 95, 97). Samal ajal kui Xxx viis veel spinningisti suhtes läbi

väärteomenetlust, tuli jõe äärde juba S.K . Samuti leiti peale S.K teekonda mööda liikudes üles ka üks eluvõimeline lõhekala. Kohtu hinnangul ei saanud nimetatud kala olla püütud seega spinningisti poolt. Lisaks olid mõlemal peidikus olnud kalal torkehaavade

vigastused (vt tl 10-11), mis on iseloomulikud just ahingule ning neid ei oleks võimalik

tekitada ühe spinninguga. Tunnistaja Xxxon samuti selgitanud, et kalade leiukoht jäi spinningistist kaugele ning lähemale just ahinguga olnud isikule (kohtu tl 90). Kaitsja on kaebuses leidnud, et tõendikogumist tuleks välja jätta ka väärteoprotokoll, kuivõrd tegemist on lubamatu tõendiga (kohtu tl 4, 9). Selle väite osas soovib kohus selgitada vaid

järgmist. Väärteoprotokoll ei ole tõendiks, vaid on väärteomenetluses sisuliselt samastatav

süüdistusaktiga kriminaalmenetluses. Ehk väärteoprotokolli näol on tegemist

menetlusdokumendiga, mis kajastab menetlusalusele isikule etteheidetavat tegu. Riigikohtu

kriminaalkolleegium on samuti korduvalt ja juba 2003. aastast alates selgitanud: Kohtupraktikas omaksvõetud seisukohtadest tulenevalt ei ole aga väärteoprotokoll käsitatav

4-14-9666

9

tõendina, v.a juhul, kui protokollis sisalduvad näiteks menetlusaluse isiku või tunnistaja

ütlused. Analoogiliselt kriminaalmenetluses koostatava süüdistusaktiga kujutab väärteoprotokoll endast üksnes süüdistusfunktsiooni kandja veendumust koos põhistustega, et toime on pandud väärtegu (vt nt RKKKo nr 3-1-1-73-08, p 8.1; RKKKo nr 3-1-1-105-03, p 8;

RKKKo nr 3-1-1-101-03, p 6.1). Käesoleval juhul ei ole väärteoprotokollis (tl 62-63) kajastatud ei menetlusaluse isiku ega tunnistajate ütlusi. Vastupidi, väärteoprotokollis on

selgesõnaliselt märgitud, et menetlusaluse isiku ütlused ja tunnistajate ütlused on protokollitud eraldi (vt tl 63). Sealjuures on väärteoprotokollile kaitsja ise andnud allkirja, et

ta on väärteoprotokolli kätte saanud (tl 63), seega peab kaitsja olema teadlik väärteoprotokollis kajastatust. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et antud väärteoasjas sisalduv väärteoprotokoll ei ole käsitletav tõendina, vaid tegemist on süüdistusfunktsiooni kandva

menetlusdokumendiga. Seetõttu on asjakohatu kaitsja seisukoht jätta väärteoprotokoll tõendikogumist välja.

Subjektiivne koosseis Karistusseadustiku (edaspidi: KarS) § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui

ettevaatamatu tegu. KarS § 16 lg 1 kohaselt on tahtluse vormideks kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus ning KarS § 18 lg 1 kohaselt on ettevaatamatuse vormideks kergemeelsus ja hooletus. Sealjuures on väärteo toimepanemise vormidest kõige kergem hooletus ning kõige raskem kavatsetus. Subjektiivse koosseisu osas leiab kohus, et S.K pani väärteo toime kavatsetult KarS § 16 lg 2 mõttes, mis sätestab, et isik paneb teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Isik paneb teo toime kavatsetult ka siis, kui ta kujutab endale ette, et süüteokoosseisule vastav asjaolu on eesmärgi saavutamise hädavajalik tingimus. Tunnistajad Xxxja Xxxmõlemad nägid, kuidas S.K kinnitas varre külge ahingut (kohtu tl 86, 90 pöördel - 91). Asjaolu, et ahingut hiljem ei leitud, ei tähenda, et seda ei oleks kunagi olnudki. Kuivõrd kaks tunnistajat nägid ahingut S.K käes ja kasutuses, siis kohtu hinnangul on tõendatud, et S.K oli jõe ääres olles kaasas ahing. Kuivõrd isikul oli kaasas vahend, millega on kalapüük keelatud, kuid mis võimaldab kala püüda, siis on see esimene asjaolu, mis kohtu jaoks kinnitab kavatsetusse olemasolu. Samuti viitab kavatsetusele fakt, et S.K kandis kummipükse. Seda on kinnitanud tunnistaja Xxx(kohtu tl 89 pöördel). Eelnevalt on kohus juba selgitanud, miks S.K ütlused selles osas, et ta tuli mere äärest ja seetõttu kandis ka kummipükse, ei ole eluliselt usutavad, kuivõrd tunnistaja nägi teda tulemas hoopis

kose poolt, mitte mere poolt. Lisaks ei ole eluliselt usutav, et mere ääres jalutamiseks on vajalik kanda kummipükse. Kummipüksid on ikkagi vajalikud veekogusse sisse minemiseks. Samuti nägi nii tunnistaja Xxxkui ka tunnistaja XxxS.K ees päikseprille hetkel, mil ta vaatas jõge (kohtu tl 89 pöördel, 92). Asjaolu, et S.K kinnipidamise hetkel päikseprille ei kandnud (kohtu tl 95 pöördel; tl 5), ei ole kohtu hinnangul oluline, kuivõrd päikseprillid

vähendavad valguse tagasipeegeldust veepinnalt ning hõlbustavad seeläbi kala märkamist, kuid peale püüdmise lõpetamist puudus tal vajadus päikseprillide kandmiseks. S.K on KPS § 23 1 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest karistatud

ka 2013. aastal enne nimetatud väärteoasja aluseks oleva sündmuse toimumist. Nimelt karistati S.K 10.01.2013. a selle eest, et ta 25.10.2012. a ehk samuti sügisesel ajal teostas kalapüüki Keila-Joa joast allavoolu ahinguga püüdes välja ühe lõhe (tl 51-54). Selle otsuse kohaselt rikkus ka toona S.K KPE § 11 p 1 ja § 39 lg 4 p 11 nõudeid. Eelnevast

nähtub, et S.K on teadlik, et kalapüük (sh ahinguga) on Keila jõe selles piirkonnas

aastaringselt keelatud. Kõike eeltoodut arvestades on kohus seisukohal, et S.K pani KPS § 231 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toime kavatsetult. Seega on S.K täitnud KPS § 23 1 lg-s 1 sätestatud väärteo koosseisu.

4-14-9666

10 Õigusvastasus ja süü

Õigusvastasust ning süüd välistavaid asjaolusid S.K teos ei esine. Samuti on S.K

süüvõimeline, s.t ta oli väärteo toimepanemise ajal ja on ka käesoleval ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane (sündinud 1970. aastal – tl 1, 13, 42, 62, 68). Eeltoodud põhjustel nõustub kohus kohtuvälise menetlejaga selles, et S.K on pannud toime koosseisulise, õigusvastase ning süülise väärteo, mis on kvalifitseeritav KPS § 231 lg 1 järgi.

Karistus

KPS § 231

lg-s 1 sätestatud väärteo toimepanemise eest karistatakse kuni 300 trahviühiku

suuruse rahatrahviga. KarS § 47 lg 1 lause 1 kohaselt on rahatrahvi minimaalne määr 3 trahviühikut. KarS § 47 lg 1 lause 2 kohaselt on üks trahviühik neli eurot. Seega peab S.K-le mõistetav rahatrahv jääma vahemikku 3-300 trahviühikut (s.t 12-1200 eurot) ehk sanktsiooni keskmine oleks 150 trahviühikut (s.t 600 eurot). ca KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid,

võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Esmalt mõjutab S.K süü suurust väärteo toimepanemise vorm. Arvestades, et S.K

pani väärteo toime kavatsetult, mis on väärteo toimepanemise raskeim vorm, on see

asjaoluks, mis viitab isiku suurele süüle. Kohtuväline menetleja on karistuse mõistmisel

arvestanud süü suuruse hindamisel ka asjaolu, et S.K püüdis välja kaks lõhekala. Kohtus leidis tõendamist vaid ühe lõhekala välja püüdmine, seega väljapüütud lõhede arvu

osas tuleb S.K süüd pidada väiksemaks kui kohtuväline menetleja arvestas. S.K

püüdis kala piirkonnas, kus see on aastaringselt keelatud. Samuti kasutas S.K keelatud püügivahendit – ahingut. Samuti püüdis S.K lõhekala ajal, mil lõhelistel on

kudemisperiood. Keskkonnainspektsiooni ametnik Xxx andis kohtus selles osas põhjalikke

selgitusi (kohtu tl 97 pöördel) ja märkis, et kalad ei taju kudemise ajal ohtu, sest nad on

hõivatud paaritumise ja paaritumismängudega. Kalad on sel ajal pesa peal ja püüavad oma pesa kaitsta, olles nii pesa peal suhteliselt paigal ja niisama lihtsalt ära ei lähe. Seetõttu on

võimalik tunde varem koht välja vaadata ning hiljem tagasi minna ja kala sealt püüda.

Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et kudemisperioodil kala püüdmine on sisuliselt

sarnane abitus seisundis looma küttimisega. Kohus nõustub sellise seisukohaga. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja ka selles, et S.K puhul puuduvad karistust kergendavad asjaolud KarS § 57 mõttes ning ka karistust raskendavad asjaolud KarS § 58 mõttes. Arvestades S.K poolt väärteo toimepanemist kavatsetult, ühe kala püüdmist, kuid kala püüdmist aastaringselt keelualalt, keelatud vahendiga perioodil, mil kalad on sisuliselt abitus

seisundis ning karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, leiab kohus, et

S.K süü on oluliselt keskmisest suurem. Isegi olukorras, kus kohus tuvastas, et

tõendatud on vaid ühe lõhekala väljapüük, kuid kohtuväline menetleja arvestas karistuse

määramisel kahe lõhekala välja püüdmisega, leiab kohus, et teised isiku süüd mõjutavad asjaolud omavad koostoimes suuremat kaalu süü suuruse määramisel kui väljapüütud kalade

arv. Eeltoodud põhjustel tuleks S.K karistada ka keskmisest määrast oluliselt suurema karistusega. Karistuse mõistmisel arvestab kohus ka eripreventiivseid kaalutlusi ehk lähtub sellest, kuidas

on võimalik S.K mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Väärteoasja materjalidest nähtub, et S.K on samasuguse väärteo toimepanemise eest karistatud 10.01.2013. a otsusega Keskkonnainspektsiooni poolt (tl 51-54). Sealjuures nähtub

4-14-9666

11

väärteokirjeldusest, et väärtegu pandi toime 25.10.2012. a Keila-Joa joast allavoolu jäävas piirkonnas ning S.K püüdis ühe lõhekala ahinguga. Seega on ka väärteoasja asjaolud käesoleva väärteoga sarnased – tegu pandi toime samuti sügisesel ajal ning samas piirkonnas ja püüti lõhekala ahinguga lõhe kudemisperioodi ajal. Lisaks nähtub väärteoasja materjalidest,

et selle 2012. a episoodi osas alguses S.K samuti ei tunnistanud kala välja löömist ahinguga, kuid ütluste keskel muudab meelt ja tunnistab kala välja löömist (tl 55-56). Samas kellegi teise osalust ta ei tunnista, kuid jällegi viibis sündmuse juures Kolja ehk Xxx(tl 56,

43). S.K karistusregistri väljavõtte kohaselt karistati teda 16.12.2014. a Keskkonnainspektsiooni otsusega taaskord KPS § 231 lg-s 1 sätestatud väärteo toimepanemise eest 06.09.2014. a (kohtu tl 83). Jällegi on kalapüüginõuete rikkumine toimunud S.K poolt sügisesel ajal, mil lõhelistel on kudemisperiood. Lisaks kalapüügialastele rikkumistele

on S.K kehtivad väärteokaristused ka liiklusseaduse ning liikluskindlustusseaduse rikkumiste eest (kohtu tl 83-83pöördel). Eeltoodud põhjustel on kohtul alust arvata, et S.K võib jätkata uute kalapüügialaste väärtegude toimepanemist, eelkõige püüda ahinguga

lõhekala kudemise ajal Keila jõe piirkonnas, kus on aastaringselt kalapüük keelatud.

Hoidmaks ära ohtu, et S.K jätkab samalaadsete rikkumiste toimepanemist, leiab

kohus, et tema karistus peaks olema rangem võrreldes sellega, mis vastaks tema süü

suurusele. Kuivõrd eelnevalt on kohus juba leidnud, et lähtudes S.K süü suurusest peaks temale mõistetav karistus olema üle keskmise määra, siis eripreventsiooni arvestades leiab kohus, et S.K-le mõistetav karistus peaks olema maksimaalse määra lähedane.

Üldpreventiivsetest kaalutlustest, s.t õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt, ei pea kohus

antud juhul vajalikuks isikule mõista rangemat karistust võrreldes sellega, mis vastab isiku süü suurusele ega suuremas määras võrreldes sellega, milline karistusmäär avaldaks isikule

piisavat eripreventiivset mõju. Seda eelkõige põhjusel, et isegi eripreventsiooni arvestades

ületaks S.K-le mõistetav karistus kohtuvälise menetleja määratud karistusmäära ning üldpreventsiooni tõttu ei ole samuti võimalik isiku olukorda raskendada.

Käesoleval juhul on kohtuväline menetleja Keskkonnainspektsioon mõistnud S.K-le karistuseks rahatrahvi 150 trahviühikut ehk 600 eurot, mis on sanktsiooni keskmises määras olev karistus. Arvestades kõike eelpool toodut leiab kohus, et kohtuvälise menetleja poolt ei olnud õigustatud S.K-le mõista karistus vaid sanktsiooni keskmises määras ja karistus

oleks pidanud olema sanktsiooni maksimaalse määra lähedane. Kohtu hinnangul välistasid

sanktsiooni keskmises määras karistuse mõistmise S.K-le ainuüksi tema süü suurust

mõjutavad asjaolud. Arvestades veel ka eripreventiivset vajadust S.K puhul, oleks

veelgi enam pidanud olema välistatud vaid sanktsiooni keskmises määras oleva karistuse

mõistmine S.K-le . Seetõttu leiab kohus, et kohtuvälise menetleja poolt mõistetud

karistus 150 trahviühikut ehk 600 euro suurune rahatrahv ei vasta süü suurusele ja süüle

vastav karistus peaks olema maksimaalse määra (s.o 300 trahviühikut s.t 1200 eurot)

lähedases määras. Kuivõrd menetlusalune isik on esitanud kaebuse kohtuvälise menetleja otsuse peale, siis lähtudes keelu põhimõttest (kohus ei või raskendada reformatio in peius kaebuse esitanud isiku olukorda), ei saa kohus karistust suurendada. Nimetatud põhjusel jätab kohus S.K-le kohtuvälise menetleja poolt mõistetud rahatrahvi muutmata.

Eeltoodud põhjustel jätab kohus rahuldamata S.K

(S.K) kaebuse

Keskkonnainspektsiooni 05.11.2014. a üldmenetluse otsuse peale väärteoasjas nr

940013001443 ning jätab muutmata Keskkonnainspektsiooni 05.11.2014. a üldmenetluse otsuse väärteoasjas nr 940013001443.

Velmar Brett Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/