3-09-1504/115 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht

6. märts 2015. a, Tallinn Haldusasja number 3-09-1504 Haldusasi A.J. kaebus Justiitsministeeriumi 10.06.2009 kirjas nr 16- 3/6149 sisalduva keeldumise kahju hüvitamiseks tühistamine ja saamata jäänud tulu 842 693 krooni väljamõistmiseks Menetlusosalised Kaebuse esitaja: A.J. Vastustaja: Justiitsministeerium Esindajad: Gunnar Vaikmaa ja Alar Must Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Resolutsioon

1. Jätta rahuldamata vastustaja taotlused lugeda kaebus esitatuks täielikult või osaliselt esitatuks kaebetähtaega rikkudes.

2. Jätta kaebus rahuldamata.

3. Jätta rahuldamata kaebaja taotlus põhiseadusliku järelevalve algatamiseks.

4. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

5. Sekretäril edastada käesolev otsus menetlusosalisele. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 10.10.02002 kuulutati Lääne-Viru Maakohtu otsusega välja AS Tamsalu TERKO pankrot. 26.03.2004 esitasid pankrotihaldurid Lääne-Viru Maakohtule AS-i Tamsalu TERKO pankrotimenetluses ettekande pankrotivara kohta ja taotlesid selles PankrS § 91 lg 2 alusel muuhulgas juriidilisest isikust võlgniku AS Tamsalu TERKO juhatuse liikme A.J. suhtes kuni pankrotimenetluse lõpuni ärikeelu kohaldamist. 06.04.2004 esitasid pankrotihaldurid täiendava taotluse võlgniku juhatuse liikme A.J. suhtes viivitamatuks ärikeelu kohaldamiseks kuni AS Tamsalu TERKO pankrotimenetluse lõpuni, kuna A.J.l juhatuse liikmena 2001. aastal oli vara võõrandamise tehingute tegemisel väidetavalt oluline osa AS Tamsalu TERKO maksejõuetuks muutmisel.

2. 22.04.20004 määrusega tsiviilasjas nr. 2-414/02 kohaldas Lääne-Viru Maakohus A.J. suhtes kuni AS Tamsalu TERKO pankrotimenetluse lõpuni ärikeeldu eesmärgiga ära hoida AS Tamsalu TERKO juhtorganite liikmete endi ja nende poolt juhitavate juriidiliste isikute varaliste kohustuste mahu põhjendamatu suurendamine. (I tl 12-14).

A.J. esitas 22.04.2004 määrusele erikaebuse, kuid Viru Ringkonnakohus jättis selle rahuldamata ja Riigikohus asja menetlusse ei võtnud. Ärikeelu kohaldamise määrus jõustus 14.02.2005.

3. 09.11.2007 esitas A.J. kohtule taotluse tema suhtes 22.04.2004 Lääne-Viru Maakohtu närusega kohaldatud ärikeelu tühistamiseks.

Viru Maakohtu 09.02.2009 määrusega tsiviilasjas nr 2-02-399 tühistas kohus A.J. 09.11.2007 avalduse alusel A.J. suhtes kohaldatud ärikeelu seoses selle aluseks olnud asjaolude äralangemisega. Kohus märkis eraldi ära, et kohtul puudub alus ärikeelu kohaldamisel 22.04.2004 kohtumääruses märgitud ning pankrotihaldurite taotluses esiletoodud asjaolude õigustühiseks tunnistamiseks, mida oli soovinud taotluses A.J.. Samuti selgitas kohus, et „Avaldajale on ka varasemas ärikeelu vaidlustamise menetluses kohtu poolt selgitatud (kohtumäärus 23.01.2006), et 22.04.2004 kohtumäärus on jõustunud kohtulahend, mille põhjendatust on kontrollitud ka avaldaja esitatud erikaebuse alusel Viru Ringkonnakohtus. Jõustunud kohtulahendi vaidlustamiseks ärikeelu kohaldamisele eelnenud uute asjaolude ilmsikstulekul oleks olnud võimalus üksnes teistmismenetluses. Ärikeelu kohaldamisel arvesse võetud asjaolude äralangemisel on aga võimalus ärikeelu tühistamiseks.“. (I tl 15- 18).

4. 09.05.2009 esitas A.J. Justiitsministeeriumile taotluse, milles palus hüvitada kohtu poolt alusetu ärikeelu kohaldamisega tekitatud kahju summas 4 666 428, 31 krooni (298 239,13 eurot). Justiitsministeerium jättis oma 10.06.2009 aasta vastusega nr 16-3/6149 kaebaja taotluse täielikult rahuldamata.

5. 10.07.2009 esitas A.J. Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Justiitsministeeriumi 10.06.2009 haldusakti ja mõista talle välja alusetu, põhjendamatu ja õigusvastase ärikeelu kohaldamisega põhjustatud otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu summas 4 666 428, 31 krooni.

6. 30.09.2009 määrusega jättis kohtunik Elle Kask kaebuse käiguta ja andis selle puuduste kõrvaldamiseks kaebajale tähtaja.

7. 22.10.2009 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse Justiitsministeeriumi poolt kahju hüvitamise keeldumise tühistamiseks ja kahjunõudes saamatajäänud tulu RVS § 16 alusel hüvitamiseks õiglases ulatuses, milleks on saamata jäänud palk summas 842 693 krooni (I tl 41-42) ning määras menetlustähtajad.

8. 2.12.2009 toimus antud asjas Tallinna Halduskohtus istung, mille käigus selgus, et kaebaja on esitanud 18.03.2009 tsiviilhagi pankrotihaldurite vastu ja selle menetlus kestab. Kohus peatas 02.12.2009 määrusega menetlusosaliste nõusolekul menetluse kuni tsiviilasjas lahendi jõustumiseni (I tl 76-77). Haldusasjas 2-09-11433 jäeti Viru Maakohtu 29.02.2012 otsusega kaebaja hagi rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis A.J. apellatsioonkaebuse rahuldamata ja nimetatud otsus jõustus peale Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19.06.2013 määrust kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise kohta.

9. Tallinna Halduskohtu üldkogu 03.12.2010 otsusel jagati käesolev kohtuasi ümber kohtunik Daimar Liivile.

10. 26.06.2013 esitas kaebaja kohtule taotluse menetluse jätkamiseks haldusasjas 3-09-1504 ja kohus uuendas menetluse oma 2.07.2013 määrusega ning määras asja lahendamiseks kohtuistungi 18.11.2013 ning sellega seotud menetlustähtajad (I tl 99-100).

11. 09.09.2013 esitas kaebaja kaebuse raames taotluse jätta kaebuse lahendamisel kohaldamata RVastS § 15 lg 1 osas, milles see võimaldab kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo ja tunnistada nimetatud säte vastavas osas põhiseadusega vastuolus olevaks (I tl 114). Vastustaja esitas sellele taotlusele seisukoha 10.10.2013 (I tl 120).

12. Teine kohtuistung käesolevas asjas toimus 18. novembril 2013 (protokoll I tl 130-133). Kohtuistungil täpsustati kaebuse nõuet (põhineb õiguse üldpõhimõtetel põhineva kahju hüvitamise nõudel, mida Riigikohus on aktsepteerinud olukordades, kus riigivastutuse seadus selget alust kahju hüvitamiseks ei anna) ja kohus andis menetlusosalistele võimaluse pidada kuni 09.12.2013 kompromissiläbirääkimisi ning selgitas, et kohus läheb edaspidi kompromissi saavutamata jäämisel asja lahendamisel üle kirjalikule menetlusele.

13. Menetlusosalised kompromissi ei saavutanud ja kohus määras 20.02.2014 menetluse edasiseks vormiks kirjaliku menetluse ning selle läbiviimise tähtajad.

14. Kohus pikendas kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise tähtaega ja uuendas 9.06.2014 menetluse HKMS § 130 lg 2 p 1 alusel, seoses kaebuse nõude võimaliku muutmisega ja sellega seotud riigilõivu tasumise nõudega ning viis läbi asja lõpuni lahendamiseks vajalikud menetlustoimingud.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

15. Kaebuse esitaja A.J. palub Tallinna Halduskohtule esitatud ja menetlusse võetud kaebuses tühistada Justiitsministeeriumi 10.06.2009 kirjas nr 16-3/6149 sisalduva keeldumise kahju hüvitamiseks ja välja mõista tema poolt seoses ärikeelu rakendamisega saamata jäänud tulu summas

842 693 krooni väljamõistmiseks ja põhjendab seda järgmiselt:

15.1. Kaebaja suhtes kohaldati Lääne-Viru Maakohtu poolt 22.04.2004 määrusega tsiviilasjas nr 2- 414/02 ärikeeldu. Nimetatud ärikeeld tühistati tsiviilasjas 2-02-399 09.02.2009 tehtud kohtumäärusega.

15.2. Kaebaja väitel jäi tal tema suhtes kohtu poolt alusetult, põhjendamatult ja õigusvastaselt rakendatud ärikeelu tõttu saamata äriühingu juhatuse liikmena töötamise võimaluse puudumise tõttu tasu kokkku 58,5 kuu eest igakuiselt 14405 krooni ehk kokku 842 693 krooni. Lisaks leidis kaebaja esialgses kaebuses, et PAS § 35 sätestab, et töötasu palgana maksmisega viivitamise eest makstakse töötajale viivitatud päeva eest viivist 0,5% maksmisele kuulunud palgast ja seetõttu on tal tekkinnud õigus seaduses sätestatud viivisele ajavehemikul 23.04 2004 kuni 10.03.2009 saamata palga eest kokku summas 3 823 735,31 krooni. Kaebaja leiab, et ta on esitanud ka tõendina maksuameti 2003- 2008 väljavõtte, millest nähtub, et ta palk oli 2004 aastal 14500 krooni kuus.

15.3. Kaebaja leidis kõigepealt kaebuses, et ta kaebuse õiguslikuks aluseks on RVastS § 15 lg 1, mille kohaselt võib isik nõuda kohtumenetluse käigus tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on toime pannud kuriteo. Kuna käesoleval juhul ärikeelu rakendamist otsustanud kohtunik(e) tegevuses seda tuvastatud ei ole, siis leiab kaebaja viidates Tallinna Ringkonnakohtu lahenditele haldusasjades nr 3-07-1129 p 5 ja nr 3-07-1430 p 4, et tulenevalt RVastS § 15 lg 31 ja Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse Konventsiooni art. 5 lg 5 sätestatust, on isikul õigus nõuda kohtulahenditega tekitatud kahju hüvitamist ka juhtudel, kui kohtulahend on tühistatud kohtu olulise vea tõttu. Kaebaja leiab, et selline seaduse laiendav tõlgendus tagab Põhiseaduse § 25 ettenähtud õigust kahju hüvitamisele.

15.4. Tuginedes kohtu 30.09.2009 määruses toodule nõustus kaebaja, et tal on kaebuse esitamisel võimalik tugineda analoogia korras RVastS § 16 lg 1, mille kohaselt võib isik nõuda õiguspärase, kuid tema põhiõigusi ja vabadusi erakordselt piirava haldusakti või halduse toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamist õiglases ulatuses. Selliseks lähenemiseks andis aluse RKHK 17.04.20101 otsus asjsas nr. 3-3-1-10-01, mille kohaselt ka neil juhtudel, kui ametikohalt kõrvaldamine toimus kooskõlas seadusega, kuid isik mõistetakse hiljem õigeks või kriminaalasja menetlus tema suhtes lõpetatakse, peab olema isikul võimalus saada riigilt õiglast hüvitist. Sellisel juhul on isik kahju kandnud kriminaalasjas (käesoleval juhul tsiviilasjas) tõe välja selgitamise huvides, seega avalikes huvides.

20.10.2009 täpsustaski kaebuse esitaja oma kaebust, esitades kahju hüvitamise nõude saamata jäänud tulu osas RVastS § 16 alusel hüvitamiseks õiglases ulatuses, milleks on saamata jäänud palk summas

842 693 krooni ja tasus sellise suurusega kahjunõudega kaebuse esitamisel ettenähtud riigilõivu (I tl 38-40).

15.5. Kaebaja märgib, et AS Tamsalu TERKO (pankrotis) pankrotihaldurite avalduse alusel algatatud kriminaalmenetluses kuriteo tunnustega tegu ei tuvastatud ja seega kehtib tema suhtes süütuse presumptsioon. Samuti ei rahuldatud pankrotihaldurite poolt esitatud tsiviilhagi. Neis asjades leidis kohus, et kaebaja on AS Tamsalu TERKO juhatuse liikmena täitnud temale seadusega pandud kohustusi ja ei ole süüliselt käitunud ega ole ka äriühingule kahju tekitanud.

15.6. Kaebaja toob välja, et ta ei nõustu, et tal oli võimalus sõltumata ärikeelust töötada ükskõik mis muul elukutsel. Kaebaja leiab, et oma poolt tehtud ettevalmistuste tõttu töötas ta ja soovis jätkuvalt töötada ettevõtte juhtorganites, kuid ärikeeld seda teha ei lasknud. Nii ei saanud ta edasi töötada AS Tamsalu Veskid juhatuse liikmena. Koos töö kaotusega kaotas kaebaja ka karjääri, prestiiži ja muud tööga seotud olnud hüved. Ta oli ärikeeluga avalikult häbipostis 5 aastat ja selle tõttu ei saanud ka tööd.

15.7. Kaebaja toob välja, et võttis ette ka samme kahju vältimiseks ja selle mõju vähendamiseks. Nii on ta taotlenud ärikeelu tühistamist mitmel korral. Esimest korda 21.06.2005, kui esimest korda lõpetati kriminaalmenetlus. Selle taotluse jättis Viru Maakohus oma 23.01.2006 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-02-399 rahuldamata. Teist korda taotles kaebaja ärikeelu tühistamist 9.11.2007, kui oli lõpetatud AS Tamsalu Terko (pankrotis) pankrotimenetluse raames pankrotihaldurite taotlusel 02.04.2004 alustatud kriminaalmenetlus avaldaja suhtes kuriteo koosseisu puudumisel. 22.01.2008 ja 29.12.2008 esitas kaebaja täiendused sellele taotlusele ja 29.02.2009 tühistati A.J. suhtes kohaldatud ärikeeld. Vastava määruse sai kaebaja kätte 10.03.2009 ja samal päeval kustutati äriregistri teabesüsteemist tema nimi kehtivate ärikeeldude alt. Kaebaja leiab, et ärikeelu kohaldamisega rikuti tema põhiõigusi teha karjääri ja end teostada ettevõtte juhtorganites töötamise ja sealt tulu teenimise läbi.

15.8. Kaebaja toob välja, et ta töötas poole koormusega ja sisuliselt minimaalpalga eest AS Keila Veskites nõunikuna alates 01.09.2004 kuni 31.10.2007.

15.9. Kaebaja palub vastustajalt enda kasuks välja mõista menetluskulud tasutud riigilõiv summas 42134,65 krooni (2692,89 eurot) ja õigusabi kulud summas 650 eurot.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

16. Vastustaja Justiitsministeerium vaidleb kaebusele täies ulatuses vastu ja palub selle rahuldamata jätta. Oma seisukohta põhjendab vastustaja järgmiselt:

16.1. Kaebusest ja selle täiendustest nähtuvalt soovib kaebaja kõigepealt saada kompensatsiooni riigivastutuse seaduse (RVastS) § 16 lg 1 alusel temale õiguspärase haldustegevusega tekitatud kahju eest. Kaebusest ja selle täiendusest võib mõista, et kaebaja on pidanud kahju tekkimise aluseks temale AS Tamsalu TERKO pankrotimenetluses Lääne-Viru Maakohtu 22.04.2004 määrusega kohaldatud ärikeeldu. Viimasest tingituna ei olnud kaebajal võimalik tegutseda enam äriühingu juhatuse liikmena ning töötasu teenida. Märkimist vajab, et kaebaja poolt varasemalt so 09.05.2009 kohtuväliselt esitatud taotluses leiti eelnimetatud haldustegevus olevat õigusvastane ning kahju hüvitamist taotleti RVastS § 15 lg 1 alusel. Seega nõuab kaebaja kahju hüvitamist võrreldes haldusorganile esitatud taotlusega uuel õiguslikul alusel.

16.2. Vastustaja leiab, et asjas puudub menetlusosaliste vahel vaidlus selles, et Lääne-Viru Maakohtu 22.04.2004 kohtumäärus, millega kohaldati kaebajale ärikeeldu, on õiguspärane. Seetõttu on vastustaja seisukohal, et ei õiguspärast kohtumäärust ega pankrotimenetlust tervikuna ei saa üheselt pidada isiku põhiõigusi või -vabadusi erakordselt piiravaks haldusaktiks või halduse toiminguks RVastS § 16 lõike 1 tähenduses. Haldusakt ja halduse toiming on haldusmenetluse mõisted ning nii nagu haldusmenetluse seaduse § 2 lõike 2 kohaselt väärteomenetlus ja süütegude kohtueelne uurimine ei ole haldusmenetlus käesoleva seaduse tähenduses, ei ole seda ka tsiviilkohtumenetlus. Seega ei ole RVastS § 16 lõikes 1 sätestatu otsekohaldatav. Kõne all oleva normi kohaldamine saaks olla võimalik üksnes analoogia alusel, toetudes seejuures ka õiguse üldpõhimõtetele.

16.3. Vastustaja leiab, et kompensatsiooni nõudmise eelmises p-s märgitud sätte alusel välistab asjaolu, et isiku eriline kohtlemine on ette nähtud seadusega. Pankrotiseaduse § 91 lg 2 kohaselt võib kohus juriidilisest isikust võlgniku pankroti korral määrata, kes käesoleva seaduse § 19 lõigetes 1 ja

3 nimetatud isikutest ei või pankrotimenetluse lõpuni olla ettevõtja, juriidilise isiku juhtorgani liige, juriidilise isiku likvideerija ega prokurist. Seega on pankrotiseaduses sätestatud ärikeelu kohaldamise õiguse näol tegemist õigusliku alusega piirata põhiseaduse § 31 sätestatud ettevõtlusvabadust. Eelmärgitu on isiku erilise kohtlemise seaduslikuks aluseks.

16.4. Tulenevalt asjaolust, et halduskohus on pidanud võimalikuks kahjuhüvitamise nõude esitamise RVastS § 16 alusel leiab vastustaja, et RVastS § 16 alusel esitatava õiguspärase haldustegevusega tekitatud kahju hüvitamise nõude eeldusteks on: õiguspärane haldusakt või toiming; kahju; isiku põhiõiguste erakordne piiramine ning põhjuslik seos isiku põhiõiguste erakordse piiramise ja kahju tekitamise vahel. Kaebajale kahju hüvitamiseks peavad esinema kõik eelmärgitud kahju hüvitamise nõude eeldused. Vastupidisel juhul ei kuulu kahju hüvitamisele.

16.5. Vastustaja toob välja, et kaebaja on märkinud varalise kahjuna temal ajavahemikul 23.04.2004 kuni 10.03.2009 saamata jäänud juhatuse liikme töötasu. Kaebaja ei täpsusta ei kaebuses ega ka varasemas kohtuvälises taotluses, millise ettevõtte juhatuse liikmena ta töötas või töötanuks ning töösuhte jätkumise korral töötasu saanuks. Kaebuses üksnes väidetakse, et kaebaja sai juhatuse liikme töötasu 14 405 krooni kuus. Alles 23.11.2009 vastuse p-s 2.6 täpsustab Kaebaja, et ta töötas ärikeelu kohaldamise hetkel AS Tamsalu Veskid juhatuse liikmena ja sai sealt palka. Kaebaja märgib nimetatud menetlusdokumendi p-s 2, et tulenevalt määrusest ei olnud tal enam võimalik töötada AS Tamsalu Veskid juhatuse liikmena ja saada selle eest tasu. Iseenesest vastustaja ei vaidlusta fakti, et kaebaja oli kuni AS Tamsalu Veski pankroti väljakuulutamiseni selle juhatuse liige.

Vastustaja leidis esialgu, et kohtumenetluses pole kaebaja esitanud HKMS § 59 lg 1 esimese lause kohaselt tõendeid, mis kinnitaksid kaebaja väiteid. MTA tõend ei tõenda asjaolu, et makstud summad olid juhatuse liikme kohustuste täitmise eest. Kaebaja ei ole esitanud tõendit äriühingu nõukogu otsusest, millest nähtuks talle juhatuse liikme tasu määramine. Seetõttu leidis vastustaja, et kaebaja pole enda väidet tõendanud. Pärast kaebaja vande all ülekuulamist loobus vastustaja sellest seisukohast ja nõustus kohtuga, et kaebaja tasu saamiine ja selle suurus on tõendatud. Küll aga jäi vastustaja seisukoha juurde, et kaebaja ei ole tõendanud, et ta oleks saanud kogu ärikeelu kohaldamise ajal kõneksolevast äriühingust tasu ning mis alusel. Seega ei ole tõendatud sellel summal põhinev kahju suurus.

Vastustaja peab vajalikuks osundada ka asjaolule, et AS Tamsalu Veskid pankrot kuulutati välja 22.06.2004, mistõttu poleks olnud kaebajal võimalik seal juhatuse liikme kohustusi täita ka seetõttu, et pankrotihaldur võttis PankrS § 35 ja 36 aluse pankrotistunud äriühingu juhtimise üle. Seega jääb vastustajale täielikult arusaamatuks, kuidas kaebaja kujutab endale ette tekkinud olukorras ettevõtte juhtimise ja esindamise jätkamist. Ärikeelu kohaldamine jõustus ringkonnakohtu määrusest, so 14.02.2005. Seega ei saanud ärikeelu kohaldamine mõjutada kaebaja soovi täita edasi AS Tamsalu Veski juhatuse liikme kohustusi.

Kui kaebaja soovinuks saada tasu enne pankroti väljakuulutamist eelnenud perioodi eest, siis selles osas tulnuks tal pöörduda pankrotistunud äriühingu halduri poole, kelle pädevuses oli alates pankroti väljakuulutamisest otsustada kehtivate lepingute edasitäitmise ja muude tehingute tegemise üle.

Vastustaja osundab ka asjaolule, et kaebaja ei täpsusta ei kaebuses ega varasemas kohtuvälises taotluses, millise teise ettevõtte juhatuse liikmena ta edaspidi töötanuks ning töösuhte tekkimise korral, millist töötasu saanuks. Kaebaja pole millegagi tõendanud, et ta saanuks reaalselt võimaluse töötada mis-iganes äriühingu juhtorganites sellel ajal, kui tema suhtes AS Tamsalu Terko (pankrotis) pankrotimenetluses ärikeeldu ei oleks kohaldatud. Kaebaja pole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta jäi ärikeelu tõttu ilma mingist konkreetsest võimalusest töötada juhatuse liikmena. Kaebaja ei ole ühegi tõendiga tõendanud ega põhistanud, et ärikeelu tõttu tekkis talle kahju.

Vastustaja peab vajalikuks lisada, et kaebaja suhtes algatati 8.11.2005 kriminaalmenetlus (vt 17.08.2011 RKL 3-1-1-57-11 p 1.3), mis päädis kaebaja süüdimõistva otsusega ning kriminaalkorras karistamisega. On ilmne, et kaebaja suhtes nii kriminaalmenetluse läbiviimine, kui ka mitme äriühingu pankrotistumine tema juhatuse liikmeks oleku ajal, annab alust arvata, et kaebajal oleks nii või teisiti tekkinud suuri raskusi juhtivale töökohale saamisel, arvestades eestkätt Eesti väiksust.

Kõike eeltoodut arvestades leiab vastustaja, et kahju tekkimine on täielikult tõendamata ning kaebaja väited on paljasõnalised. Seetõttu puudub eeldus RVastS § 16 alusel esitatava kahju hüvitamise nõudmiseks ning nõude rahuldamiseks ja ainuüksi eelmärgitud põhjusel tuleb jätta kaebus täielikult rahuldamata. Seetõttu ei pea vastustaja võimalikuks hakata analüüsima väidetud kahju suurust ning selle arvutamise asjakohasust.

16.6. Vaatamata eelmises punktis märgitule, peab vastustaja vajalikuks käsitleda kahjunõude esitamise lubatavust isiku põhiõiguste piiramise raskuse aspektist.

Vastustaja märgib, et üldjuhul ei hüvitata isikule õiguspärase haldustegevusega tekitatud kahjulikke tagajärgi. Nimelt võimaldab RVastS § 16 kompensatsiooni saamist üksnes juhul, kui õiguspärase haldustegevusega kaasneb isiku põhiõiguste erakordne piiramine. Selleks, et riigil tuleks isikule tekitatud negatiivsed tagajärjed heastada, peab isiku põhiõiguste piiramine olema sedavõrd ulatuslik, et neid ei saa hoolimata õiguspärasest haldustegevusest pidada mõõdukateks. Tuleb tuvastada, et leidis aset põhiõiguste erakordne piiramine.

Vastustaja leiab, et kaebusest ei tulene, milles seisnes kaebaja arvates tema põhiõiguste erakordne piiramine. Kaebuses nenditakse üldsõnaliselt, et ärikeelu tõttu puudus kaebajal võimalus juhatuse liikmena töötada ja töötasu saada. Kaebuses ei ole põhjendusi ja selgitusi, milles avaldus ärikeelu kohaldamisel põhiõiguste sedavõrd ulatuslik piiramine, mille puhul tuleks riigil negatiivsed tagajärjed heastada.

Vastustaja on seisukohal, et vaadeldava juhtumi puhul ei tõusetu küsimust kaebaja põhiõiguste erakordsest piiramisest. Peale ärikeelu kohaldamist säilis kaebajal võimalus töötada ükskõik mis elukutsel. Ärikeelu kohaldamisega kaasnev piirang puudutab keeldu olla juhtorgani liige. Kuna määruses, millega kaebaja suhtes ärikeeldu kohaldati, ei ole täpsustatud, millise ettevõtluse või muu majandustegevusega ei või kaebaja tegeleda, ei laiene keeld nt füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemisele. Vastustaja on seisukohal, et kaebajal puudus takistus leida muud tööd ja saada vahendeid äraelamiseks. Ta võinuks tegeleda kasvõi füüsilisest isikust ettevõtjana. Seega määrusega kaebajale kohaldatud keeld töötada äriühingu juhtorgani liikmena ei saanud piirata kaebaja põhiõigusi erakordselt.

Vastustaja leiab, et vaadeldav olukord ei ole kaugeltki võrreldav nt kriminaalmenetluse käigus kohtuniku teenistussuhte peatumisest tulenevate piirangutega. Kohtunike osas välistab kohtute seaduse § 49 selgelt ja ühemõtteliselt kohtuniku igasuguse tööalase tegevuse, v.a õppevõi teadustöö (vt Riigikohtu üldkogu lahendit 3-3-1-59-07). Ärikeelu kohaldamine ei kujuta endast kaugeltki nii intensiivset piirangut tööalasele tegevusele. Kaebusest ei nähtu, milliseid takistusi tegi ärikeeld kaebajale töötamise osas kolmandate isikute juures. Lisaks on juhatuse liikme huvides, et kohtud tuvastaks tema kui juhatuse liikme ametikohustuste rikkumise puudumise. Nii ka toimiti. Kõike eeltoodut arvestades tuleb pidada riivet mõõdukaks. Seega puudub esitatud kahjunõude rahuldamiseks ka teine vajalik eeldus, mistõttu kuulub kaebus rahuldamata jätmisele.

16.7. Vastustaja leiab, et kuna vaadeldava kahjunõude puhul puudub kahju ning isiku põhiõiguste erakordne piiramine, pole nende kahe eelduse vahel ka põhjusliku seose tuvastamine võimalik.

16.8. Vastustaja märgib täiendavalt, et kaebaja ei ole selgitanud, mida ta võttis ette väidetava kahju ärahoidmiseks või selle suuruse vähendamiseks. Kaebusest ei tulene, kas isik vaadeldaval perioodil omas töösuhet ja sissetulekut. On selgusetu, millistest vahenditest ta vaadeldaval perioodil elatus. Seega puudub igasugune teave selle kohta, mida kaebaja tegi väidetava kahju vältimiseks või selle mõjude vähendamiseks. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta oleks taotlenud ärikeelu kehtimise ajal kohtult luba töötamiseks kolmandate isikute juhtorganites.

16.9. Oma 15.11.2013 kohtule esitatud kohtukõne teesides peab vastustaja oluliseks kaebuse õige lahendamise eesmärgil märkida, et vastustaja pole pidanud vajalikuks vaidlustada Justiitsministeeriumi 10.06.2009 kirja nr 16-3/6149 vaidlustamise tähtaegsust. Küll aga leiab vastustaja põhjusel, et kaebaja peamiseks eesmärgiks on saada RVastS § 16 lg 1 alusel õiglast hüvitist temale riigi tegevusega põhjustatud kahju eest, on kahjunõue esitatud kaebetähtaega rikkudes.

HKMS § 46 lg 4 esimene lause sätestab, et hüvitamiskaebuse või heastamiskaebuse võib esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, kui kaebaja sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust või haldusakti või toimingu tagajärgedest, mille kõrvaldamist ta nõuab. Sama tähtaeg on sätestatud ka RVastS § 17 lõikes 3.

Vastustaja märgib, et kaebaja suhtes kohaldati ärikeeldu Lääne-Viru Maakohtu 22.04.2004 määruse alusel, millist kaebaja loebki endale tekitatud kahju aluseks. Ärikeelu kohaldamise põhjendatust kontrollis ringkonnakohus ning ärikeelu kohaldamise määrus jõustus ringkonnakohtu määrusega 14.02.2005. Vastustaja leiab, et kaebaja pidi saama teada ärikeelu kohaldamisest tekkinud kahjust hiljemalt ringkonnakohtu määrusest, so 14.02.2005. Nimelt jõustumata määrus ei ole täitmiseks kohustuslik, siis põhimõtteliselt ei olnud kaebajal keelatud kuni 14.02.2005 olla ettevõtete juhtorganites, v.a AS Tamsalu Veskid, kus ta seda ei saanud olla alates ettevõtte pankroti väljakuulutamisest 22.06.2004 (ts.asi nr 2-04-526) tulenevalt PankrS §§ 35 ja 36). Vastustaja leiab, et hiljemalt ärikeelu jõustumisel pidi kaebaja saama teada temale kohaldatud piirangust ning kuna ta loeb 4.10.2009 kaebuse täienduses seda piirangut RVastS § 16 lg 1 alusel enda õigusi erakordselt piiravaks, siis just sellest hetkest sai ta teada temale väidetava kahjuliku tagajärje (võimatus töötada äriühingu juhatuse liikmena) saabumisest. Arvestades, et kaebaja sai väidetava kahju tekkimisest teada hiljemalt 14.02.2005, siis on tema 13.07.2009 esitatud kaebus kahju hüvitamiseks esitatud seaduses sätestatud 3. aastast kaebetähtaega selgelt ületades.

Vastustaja viitab ühtlasi Harju Maakohtu 29.02.2012 otsuse tsiviilasjas nr 2-09-11433 p-le 25, kus kohus on leidnud, et kaebaja esitatud nõue oli aegunud. Tartu Ringkonnakohtu 4.03.2013 otsuses samas tsiviilasjas nõustutakse maakohtu poolt tuvastatuga. Riigikohus jättis kaebaja kassatsiooni 19.06.2013 määrusega 3-7-1-2-261 menetlusse võtmata. Täpsustan, et tegemist oli käesoleva haldusasjaga samasisulise tsiviilvaidlusega, kus kaebaja nõudis üldkohtus kahju hüvitamist seoses ärikeelu kohaldamisega. Lisaks märgib vastustaja, et ilmselt on kaebuse esitaja ekslikult lähtunud kaebetähtaja küsimuses ärikeelu kohaldamist lõpetavast Viru Maakohtu 09.02.2009 määrusest tsiviilasjas nr 2-02-399. Rõhutame, et nimetatud määrusega ei tühistatud 2004 kohaldatud ärikeeldu selle kohaldamiseks olnud asjaolude väidetava õigusvastasuse tõttu, vaid selle toime lõpetati vajaduse möödumise printsiibil.

Eelmärgitust juhindudes leiab vastustaja, et asjas tuleks menetlus lõpetada või kaebus tuleks jätta rahuldamata ka kaebetähtaja ületamise tõttu.

16.10. Vastustaja leiab, et kaebaja poolt esitatud 30.09.2013 arve 9742 ei tõenda ei õigusabi osutamist käesolevas asjas ega kaeabaja poolt kulude tegelikku kandmist. Esitatud arvest ega selgitusest ei nähtu, et õigusabi esitati käesolevas asjas. Seetõttu on kaebaja taotlus õigusabi kulude vastustaja kanda jätmiseks alusetu.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

17. Kohus peab enne asja sisuliste aspektide juurde minekut käesolevas asjas selgitama kaebuse menetluses olevat nõuet (I) ja vastustaja tõstatatud küsimuse kaebuse tähtaegsusest (II). Seejärel lahendab kohus kaebuse sisuliselt (III).

I

18. Käesolevas asjas võttis kohtunik Elle Kask asja pärast kaebuse korduvat käiguta jätmist 30.09.2009 määruse (I tl 23-25) ja 16.10.2009 määrusega (I tl 31-33) menetlusse oma 22.10.2009 määrusega (I tl 41-42). Nähtuvalt kaebuse menetluse võtmise määrusest võttis kohus kaebuse menetlusse kaebaja poolt 16.10.2009 ja 22.10.2009 täpsustatud kahju hüvitamise nõudes saamata jäänud tulu RVastS § 16 alusel hüvitamiseks õiglases ulatuses, milleks on saamata jäänud palk summas 842 693 krooni. Nimetatud määruse Resolutsiooni osas Haldusasi oli märgitud „A.J. kaebus Justiitsministeeriumi 10.06.2009 kirja nr 16-3/ja6149 tühistamiseks ja kahju hüvitamiseks“.

19. 23.10.2009 kohtu määruse (I tl 51) osa „Asjaolud“ esimeses lõikes on ilmselgelt ekslikult märgitud, et „Tallinna Halduskohtu menetluses on A.J. kaebus Justiitsministeeriumi 10.06.2009 kirja nr 16-3/ja6149 tühistamiseks ja kahju hüvitamiseks summas 4 666 428,31 krooni vastavalt Riigivastutuse seaduse (RVS) §-le 15 lg 31.

20. 13.11.2009 esitas vastustaja oma kirjaliku seisukoha kaebusele. Nähtuvalt seisukoha punktist

2.1. oli vastustaja seisukohal, et kaebuse nõudeks on kahjunõue RVastS § 16 lg 1 alusel kaebajale õiguspärase haldustegevusega tekitatud kahju eest. Kahjunõude suurust nimetatud vastuses ei mainita, kuna vastustaja leiab, et kahjunõude rahuldamiseks puuduvad vajalikud eeldused ja see tuleb jätta rahuldamata. 23.11.2009 kaebaja vastuses vastustaja seisukohtadele (I tl 65-67) vaidleb kaebaja neile vastu ja ei too välja, et tal oleks olnud soov esitada mingit muud nõuet, kui kohtu poolt menetlusse võetud kahjunõue.

21. 02.12.2009 toimunud kohtuistungi protokolli (I tl 73-75) päises on jällegi ekslikult märgitud menetluses oleva kaebusena „A.J. kaebus Justiitsministeeriumi 10.06.2009 kirjas nr 16-3/6149 sisalduva keeldumise kahju hüvitamiseks tühistamise ja kahju 4 666 428,31 krooni hüvitamise nõudes“. Samas on selgitab kaebaja nähtuvalt protokolli 2. leheküljest, et ta on esitanud 18.03.2009 tsiviilhagi pankrotihaldurite vastu kahjunõudega 4 666 428,31 krooni ja et ta esitas (käesolevas asjas) esialgse kaebuse viitega RVS §le 15 ja viimase kaebuse RVS §-le 16 täpsustamata eraldi kahjunõude suurust. Nimetatud kohtuistungi lõpus peatati menetlus poolte nõusolekul kuni tsiviilasjas lahendi jõustumiseni ja kohus tegi selles osas 02.12.2009 eraldi määruse (I tl 76-77), mille päises ja asjaolude osas on kohus jällegi ekslikult kasutanud menetluses oleva nõudena Justiitsministeeriumi 10.06.2009 kirjas nr 16-3/6149 sisalduva keeldumise kahju hüvitamiseks tühistamise ja kahju summas 4 666 428,31 krooni hüvitamiseks nõuet. Sama eksitav viga jätkub kohtu 08.07.2010 kohtunõudes (I tl 79)

22. 03.01.2011 kohtu teatises (I tl 92) teatatakse menetlusosalistele, on asi jagati ümber kohtunik Daimar Liivile. Nimetatud teatises on kaebusena märgitud kaebus Justiitsministeeriumi 10.06.2009 kirja nr 16-3/6149 tühistamiseks ja kahju hüvitamiseks. 2.07.2013 määrusega (I tl 99-100) uuendas kohus kaebaja taotlusel asja menetluse. Ka selles määruses on ekslikult nimetatud menetluses olevaks nõudeks nähtuvalt määruse resolutiivosast ja punktist 1 nõuet Justiitsministeeriumi 10.06.2009 kirja nr 16-3/6149 tühistamiseks ja kahju hüvitamiseks summas

4 666 428,31 krooni (298239,12 eurot).

23. Kohus märgib, et alles 10.10.2013 vastustaja seisukohas kaebaja 09.09.2013 taotluse osas juhtis vastustaja oma seisukoha punktides 1.2 ja 1.4 tähelepanu asjaolule, et kaebus on menetluses saamata jäänud tulu 842 693 krooni hüvitamise nõudes RVastS § 16 alusel.

24. Kohus võttis nõude täpsustamise küsimuse ette 18.11.2013 toimunud kohtuistungil (protokoll I tl 130-133). Kohus märgib, et juba asja arutelu avamisel märkis kohus menetluse avamisel õigesti menetlusse võetud kahjunõude summana 842 693 krooni (kohtuistungi helisalvestis 10:04:35-10:04:51). Lisaks tegi kohus ka eraldi kokkuvõtte kaebuse sisust ja sellest, et menetluses on kohtunik Elle Kase poolt menetlusse võetud nõue. Kaebaja kinnitas, et kohtunik saab menetluses oleva kaebuse sisust õigesti aru ja ka tema saab sellest nii aru (10:12:35 – 10:15:26). Järgnevalt täpsustasid menetlusosalised ja kohus nõude esitamist RVastS § 15 alusel ja kohus lubas vastava nõude alternatiivse nõudena menetlusse (10:37:04-10:37:57). Samuti selgitas kohus, et nõude suurus põhineb mõlemal juhul 58,5 kuu palgaarvestusel ja on ümmarguselt 53900 eurot.

Edasise menetluse käigus tõstatas kohus küsimuse kaebuse aluse ja kaebuse nõude täpsustamisest (11:50:00) ja küsis, kas kaebaja on nõus, et kaebuse nõue põhineb sisuliselt õiguse üldpõhimõtetel põhineval kahju hüvitamise nõudel, mida Riigikohus on aktsepteerinud olukordades, kus riigivastutuse seadus oma puudulikkuse tõttu selget alust kahju hüvitamiseks ei anna. Sisuliselt võib leida analoogiat ka RVastS § 16 lg 1 sätestatud nõudega. Kohus selgitas, et analoogia RVastS § 16 on, kuid otseselt selline nõue perspektiivi ei oma, kuna tegemist on kohtu tegevusest tuleneva nõudega ja kohus ei ole haldusorgan. Kaebaja nõustus nõude õigusliku aluse vastava muutmisega (11:53:58-11:54:03). Seega jäi pärast nõude täpsustamist kohtu menetlusse kaebus Justiitsministeeriumi 10.06.2009 kirja nr 16-3/6149 tühistamiseks ja õiguse üldpõhimõtetel põhineval kahju hüvitamise nõudes summas 842 693 krooni (53 857,89 eurot). Samuti leiti, et alternatiivselt on põhjendatud menetluses võimalik õigusliku alusena arvestada RVastS § 15 lg 1 toodud alust arvestades kaebaja taotlust kontrollida nimetatud lõike vastavust põhiseadusele õigusmõistmisel kahju hüvitamise piiramist kohtuniku kohtumenetluses kuriteo sooritamise eeltingimuse sätestamisega.

25. Asjaolu, et nii said asjast aru vastustaja kinnitavad muuhulgas ka vastustaja 6.12.2013 taotluse tähtaja pikendamiseks punkt 1 (I tl 143). Seejärel esitas kaebaja 10.12.2013 a. kohtule selgitustaotluse, milles seab kahtluse alla menetluses oleva nõude leides, et protokollis on selgelt märgitud: A.J. kaebuses kirjas, et nõudeks on Justiitsministeeriumi 10.06.2009 kirjas nr 16- 3/6149 sisalduva keeldumise kahju hüvitamiseks tühistamise kahju 4 666 428,31 krooni (298 239,13 eurot) hüvitamise nõudes. Kaebaja palub oma taotluse lõpus selgitada, kas kohus on andnud nõusoleku hüvitise summa vähendamiseks.

Kahjuks vastas samal päeval, tuginedes protokolli eksitavale pealdisele ja mitte selle sisule, kohutistungi sekretär, et vastustaja on nõude valesti märkinud ja õige nõue on see, millele kaebaja viitas. Kahjuks tuginesid sellele valele selgitusele edasise menetluse käigus nii menetlusosalised kui kaudselt ka kohus, mille üheks põhjuseks oli kindlasti asjaolu, et menetlusosalised pidasid kompromissiläbirääkimisi, millesse kohus ei sekkunud. Kohtu 20.01.2014 määrusega (I tl 175), määrati asi kirjalikku menetlusse ja määrati täiendavate menetlusdokumentide esitamise tähtaeg ning kohtuotsuse kuulutamise tähtaeg.

26. Kohus avastas tehtud vea alles kohtuotsuse kirjutamise käigus ja uuendas kohtumenetluse kirjalikus menetluses oma 11.06.2014 määrusega (II tl 10-12), milles selgitas menetluses olevat nõuet ja andis kaebajale võimaluse esitada oma seisukoht kaebuse tähtaegsuse ja kaebuse nõudega seoses 27. juuniks 2014. Kaebuse esitaja esitas oma seisukoha 26.06.2014. Sellest nähtub, et kaebaja on seisukohal, et kohtu menetluses on endiselt tema enda algne RVS § 15 tulenev nõue summas 4 666 428,31 krooni (298 239,13 eurot) põhinõudes 842 693 krooni (53 857,89 eurot) ja viivise nõudes 3 823 753,31 krooni (244 381,23) eurot, millelt on tasutud RLS § 56 lg 10 alusel riigilõiv summas 250 krooni (15,97 eurot). Teise nõudena toob kaebaja välja 20.10.2009 halduskohtu soovitusel esitatud tulenevalt RVS § 16-st summas 842 693 krooni (53 857,89 eurot), millest on tasutud tulenevalt Halduskohtu 16.10.2009 määrusest riigilõivu täiendavalt 41884,65 krooni (2676,92 eurot). Kokku seega on tasutud riigilõivu kaebaja selgituse kohaselt 42 134, 65 krooni (2692,89 eurot). Kaebaja palub kohtul õiguslikult ja seaduslikult otsustada, kumb esitatud nõue on otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ja kas kaebused sellisel kujul on lubatavad.

27. Vastustaja esitas oma seisukohad kaebaja 26.06.2014 menetlusdokumendile kohtu täiendaval nõudel 19.11.2014 (II tl 24-25). Vastustaja leiab, et kohus võttis 22.10.2009 määrusega menetlusse kaebaja täpsustatud nõude summas 842 693 krooni ja kohus ei menetle kahte nõuet nagu kaebaja väidab. Lisaks leiab vastustaja, et kaebaja ei ole ei oma 9.09.2013 taotluses ega 18.11.2013 kohtuistungil käsitlenud nõude summa muutmist. Neil on käsitletud üksnes nõude õiguslikku staatust. Vastustaja leiab ka, et kaebaja ei taotle 26.06. 2014 menetlusdokumendis selgelt nõude summa suurendamist, küll aga võib seda aimata menetlusdokumendis avaldatust.

28. Kohus leiab, et nähtuvalt kaebuse menetluse võtmisele eelnenud kaebaja poolt kohtule esitatud seisukohtadest muutis kaebaja kohtu 30.09.2009 ja 16.10.2009 määruste seisukohti järgides ise oma esialgses kaebuses esitatud nõuet ja sõnastas oma lõpliku kaebuse nõude 20.10.2009 kaebuse puuduste kõrvaldamise dokumendis (I tl 37) nii, et kaebuse lõplikuks nõudeks jäi kaebuse kahju 842 693 krooni hüvitamise nõudes seostades selle summa saamatajäänud palgaga (tasuga juhatuse liikmele). Eelnevalt oli kaebaja oma 04.10.2009 kaebuse täpsustuses määranud kaebuse õiguslikuks aluseks saamata jäänud tulu osas RVS § 16 alusel hüvitamiseks õiglases ulatuses. Kahjusummat täpsustas kaebaja oma 20.10.2009 dokumendis aga seoses sellega, et kohus jättis oma 16.10.2009 määrusega kaebuse käiguta ja palus täpsustada kahjusummat. Asjaolu, et kaebaja sai aru ja tahtis esitada kaebust eelkirjeldatud nõudes, nähtub selgesti ka sellest, et järgides kohtu 16.10.2009 määruses toodud juhendit riigilõivu maksmiseks maksis kaebaja kaebuselt täiendavalt riigilõivu 41884,65 krooni, mis tähendab, et kaebaja oli koos varem tasutud 250 krooniga, tasunud vastavalt tol ajal kehtinud seadusele riigilõivu kahju hüvitamise nõudelt summas 842 693 krooni.

29. Kohus leiab, et kaebaja on oma 26.06.2014 esitatud avalduses ilmselgelt ebatäpselt käsitlenud kaebuse nõudega seotud asjaolusid. Kohus märgib, et kõigepealt pidi kaebaja aru saama ja kohtu veendumusel ka sai aru, et kohtumenetlusse on võetud tema algselt esitatud nõuetest ainult põhinõue kahju hüvitamiseks saamata jäänud tulu osas summas 842 693 krooni ulatuses. Seda näitavad kohtu arvates järgmised asjaolud. Esiteks muutis kaebaja oma 4.10.2009 vastuses kohtu 30.09.2009 määrusele nõuet määratledes selle nõudena kahju hüvitamiseks saamata jäänud tulu osas RVS § 16 alusel hüvitamiseks õiglases ulatuses“ ja täpsustas 20.010.2009 avalduses vastuseks kohtu 16.10.2009 kaebuse käiguta jätmise määrusele nõuet esitades selles täpsustuse, et ta seostab kahjunõudeks oleva saamata jäänud tulu saamata jäänud palga summaga s.o. 842 693 krooni. Nimetatud summalt arvutas ja tasus kaebaja ka täiendava riigilõivu nii, et see kokku vastas seaduses ettenähtud riigilõivu summale kahjunõudelt 842 693 krooni ja oli koos varasemalt tasutud 250 krooniga kokku 42 134,65 krooni. Kohus märgib siinkohal täiendavalt, et samas avalduses näitas kaebaja eraldi ära oma kahjunõude täpsustamise kohtu 30.09.2009 ja määruse kohaselt vastavalt oma 4.10.2009 avaldusele ja vastusena kohtu 16.10.2009 määrusele. Nähtuvalt eeltoodust ja kohtu 22.10.2009 kaebuse menetlusse võtmise määrusest ei saa olla kahtlust, et kaebaja sai üheselt aru, et kohtu menetluses on kahjunõue kaebaja saamata jäänud tulu (palk) summas 842 693 krooni hüvitamiseks RVS § 16 alusel.

30. Edasises kohtumenetluses, ja eriti 18.11.2013 toimunud kohtuistungil, ei arutanud kohus kordagi menetlusse võetud kahjunõude summa muutmist ja ei muutnud selle põhimõttelist sisu ning ei lisanud kaebaja esialgses kaebuses sisalduvat viivisenõuet, kuna kohus oli juba oma 30.09.2009 määruses selgitanud sellise nõude asjakohatust ja perspektiivitust käesoleva asja sisu arvestades ning teinud seda veelkord 16.10.2009 määruses. Nähtuvalt kaebaja 20.10.2009 avaldusest kohtule (I tl 37) määratles kaebaja ise kaebuse lõpliku nõudena saamata jäänud tulu nõude summas 842 693 krooni, millelt maksis ka kohtu poolt näidatud õigusnormide kohaselt ettenähtud riigilõivu. Täpselt niimoodi sai asjast aru ka kohus ja võttis kaebuse sellises ulatuses (arvestades ka tasutud riigilõivu) menetlusse.

Edasise menetluse käigus leidsid kohus ja menetlusosalised, et kaebuse õigusliku alusena tuleks käsitleda kindlasti õiguse üldpõhimõtetel põhinevat kahjunõuet, kuna RVS § 16 ei ole ilmselt otseselt rakendatav. Samuti leiti, et alternatiivselt on põhjendatud menetluses võimalik õigusliku alusena arvestada RVastS § 15 lg 1 toodud alust arvestades kaebaja taotlust kontrollida nimetatud lõike vastavust põhiseadusele õigusmõistmisel kahju hüvitamise piiramist kohtuniku kohtumenetluses kuriteo sooritamise eeltingimuse sätestamisega.

31. Kohus märgib, et eeltoodut kokku võttes, et kuna kaebaja jättis ka oma viimases kohtule antud selgituses kohtule otsustada, millist nõuet menetleda, siis ei ole nimetatud selgitus kohtu arvates käsitletav otseselt taotlusena nõuet muuta.

Kohus leiab, et kaebaja seisukohad seoses viivise käsitlemisena kahjunõude osana ei ole käesoleval juhul kooskõlas menetluse käigus toimunuga ja määratletud nõuetega. Kohus märgib, et peab jätkuvalt menetluses olevaks kaebaja kahjude hüvitamise nõuet RVastS §16 analoogia ja õiguse üldpõhimõtete alusel saamata jäänud tulu 53857,89 eurot (842693 krooni) ja alternatiivselt samas summas RVastS § 15 alusel koos lg 1 sätestatud piirangu põhiseaduspärasuse kontrolli taotlusega.

II

32. Järgnevalt lahendab kohus enne kahjunõude sisulise lahendamise juurde asumist vastustaja taotluse kontrollida kaebuse tähtaegsust.

33. HKMS § 283 lg 1 sätestab, et kaebetähtajast kinnipidamise küsimus lahendatakse kaebus esitamise ajal kehtinud seadusest lähtuvalt ehk lähtuvalt HKMS redaktsioonist (edaspidi HKMS van.red.), mis kehtis kuni 31.12.2011. Seetõttu ei kuulu rakendamisele vastustaja poolt mainitud täna kehtiva HKMS § 46 lg 4. Kahjunõude esitamise tähtaega reguleeris HKMS van.red. § 9 lg 4, mis määras samuti avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahjunõude esitamise tähtajaks 3 aastat arvates päevast, mil kahjunõude esitaja sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust.

34. Vaidlust ei ole asjaolu suhtes, et ärikeeldu kohaldati kaebaja suhtes Lääne-Viru Maakohtu 22.04.2004 määruse alusel, mis jõustus 14.02.2005 ringkonnakohtu määrusega. Kohus nõustub siinkohal vastustajaga, et kuni 14.02.2005 ei olnud kaebajal õiguslikult keelatud olla ettevõtte juhtorgani liige v.a. AS Tamsalu Veskid, kus ta ei saanud olla juhatuse liikmeks tulenevalt PankrS §-dest 35 ja 36 alates selle ettevõtte pankroti väljakulutamisest 22.06.2004 (tsiviilasi nr 2-04-526). Erinevalt kaebajast leiab vastustaja, et kaebaja pidi talle kahju tekkimisest teada saama hiljemalt 14.02.2005 ehk hetkest mil tema suhtes jõustus ärikeeld ja tal ei olnud enam võimalik töötada äriühingu juhatuse liikmena.

35. Kohus leiab, et vastustaja viitab kahju hüvitamise küsimuse tähtaegsuse osas ka õigesti Harju Maakohtu 29.02.2012 tsiviilasjas nr 2-09-11433 tehtud otsuse punktile 25, milles kohus on leidnud, et kahjunõue on aegunud. Nimetatud otsust ei muutnud Tartu Ringkonnakohus oma 4.03.2013 otsuses ja Riigikohus ei võtnud kaebaja kassatsiooni menetlusse 19.06.2013 määrusega asjas 3-7-1-2-261.Vastustaja leiab, et arvestades, et kaebaja sai väidetava kahju tekkimisest teada hiljemalt 14.02.2005, on 13.07.2009 esitatud kaebus esitatud seaduses sätestatud 3-aastast tähtaega ületades või siis alternatiivselt on kahjunõude tähtaeg ületatud perioodi 24.04.2004- 12.07.2006 osas.

35. Kohus leiab, et vastustaja mõlemad kaebetähtaega puudutavad taotlused tuleb jätta rahuldamata kaebaja poolt toodud põhjendusel. Nimelt on kohus seisukohal, et kaebaja esitatud kahjunõue riigi vastu on oma olemuselt sarnane alusetu vabaduse võtmise puhul esitatava kahjunõudega või RVastS § 16 lg 1 toodud õiguspärase, kuid isiku põhiõigusi ja –vabadusi erakordselt piirava haldusakti või halduse toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamiseks esitatava nõudega. Kohus leiab, et sellise kahju tekitamise puhul on juhul kaebajal enne vastava õigusliku olukorra ja tema suhtes rakendatud piirangu lõpetamist õigusaktiga võimatu määratleda kahju ja esitada ka kahjunõuet. Kohus nõustub kaebajaga, et tal oli sisuliselt võimatu esitada kahju hüvitamise kaebust, mida oleks olnud võimalik menetleda. Kohus nõustub siinkohal kaebajaga ka selles, et riigivastutuse põhimõtetest ja asjaolust, et kaebaja suhtes rakendatud ärikeeld on käsitletav jätkuva tegevusena (toiminguna), mille suhtes kahjunõude esitamise tähtaeg hakkab kulgema alates hetkest, kui kestev tegevus lõppeb. Sarnaselt käsitletakse kahjunõude tähtaja kulgemise algust sisuliselt nii alusetult vabaduse võtmisega seotud kahjunõuete esitamisel, kui ka näiteks kinnipeetavate kaebuste esitamisel kahju hüvitamiseks pikaajaliselt kinnipidamisasutuses normpinnast väiksema pinnaga kambrites viibimise kaebetähtaja arvutamisel. Kohus leiab, et siinkohal on teatav erinevus eraõigusliku ja avalikõigusliku kahju hüvitamise regulatsioonis ka arusaadav, sest eraõiguslikes suhetes on mõlemal kahjuga seotud osapoolel võimalik vabalt oma käitumist reguleerida, kuid avalikõiguslike suhete puhul on reeglina eraisiku käitumisvabadus oluliselt piiratud ametiasutusele antud võimuvolitustega ja kahju tekitavatest suhetest väljumine on sellises suhtes eraisikule sageli oluliselt takistatud. Eriti ilmne on see just riigivõimu poolt seaduses ette nähtud sanktsioonide ja sunnivahendite rakendamisel eraisiku tegevuse piiramisel. Sarnaselt alusetult vabaduse võtmisega on ka ärikeelu kohaldamisel kuni selle lõpetamiseni või lõppemiseni seaduses ettenähtud korras eraisikul sisuliselt võimatu esitada kahjude hüvitamise taotlust ja tal on ainult võimalik esitada taotlusi rakendatud piirangu lõpetamiseks.

Eeltoodust ja tulenevalt asjaolust, et kaebaja esitas kahjude hüvitamise kaebuse Tallinna Halduskohtule 13.07.2009, s.o. vähem kui pool aastat peale ärikeelu tühistamist Viru Maakohtu 9.02.2009 määrusega, loeb kohus, et kaebus on esitatud tähtaegselt ja vastustaja taotlused menetluse täielikuks või osaliseks lõpetamiseks kaebetähtaja järgimata jätmise tõttu tuleb jätta rahuldamata.

III

36. Kohus alustab kahjunõude sisulist lahendust sellest, et selgitab kahjunõude sisulisi aluseid. Käesoleval juhul on kaebaja kahjunõude sisuliseks aluseks kaebaja väide, et seoses tema suhtes ärikeelu, mis selle kohaldamise aluseks olnud asjaolude äralangemisel tühistati, ei olnud tal võimalik leida omale sobivat tööd äriühingu juhatuse liikmena ja tal jäi saamata äriühingu tema võimaliku töötamisena äriühingu juhatuse liikmena talle tõenäoliselt tasutav palk (juhatuse liikme tasu). Kaebaja leiab, et ärikeelu kohaldamise aluseks olnud kriminaalmenetluste lõpetamine ja tema kui pankrotistunud ettevõtte juhatuse liikme vastu esitatud tsiviilhagide rahuldamata jätmine näitab seda, et ärikeeldu oli tema vastu kohaldatud õigusvastaselt. Kaebaja leiab, et kuna ärikeelu kohaldamise otsustas riigivõimu esindaja, siis tuleb talle tekkinud kahju hüvitada riigil kas riigivastutuse seaduse või siis selles seaduses kahju hüvitamiseks sobivate aluste puudumisel õiguse üldpõhimõtete alusel ja põhiseaduses sätestatud ettevõtlusvabaduse ulatusliku piiramise, mida ei saa pidada mõõdukaks ja vajalikuks, hüvitamiskohustuse alusel.

37. Kohus leiab kõigepealt, et käesoleva asja asjaolusid arvestades ei saa kohus väita, et kaebaja väited võimalikust kahjust oleks täiesti alusetud. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et kaebaja töötas enne AS Tamsalu TERKO pankrotistumist selle äriühingu juhatuse liikmena. Vaidlust ei ole ka asjaolu üle, et ta sai AS-s Tamsalu TERKO töötamise ajal juhatuse liikmena tasu 14 405 krooni kuus, mis on tuvastatav talle Maksuja Tolliameti poolt antud tõendilt (I tl 19-20). Kohtu arvates ei oma siinkohal olulist tähtsust asjaolu, kas kaebaja sai seda tasu palgana või juhatuse liikme tasuna, sest kahjunõude kontekstis on oluline AS Tamsalu TERKO saadud tasu suurusjärk ja selle saamise tõendatus, sest see näitab kaebaja tööjõu väärtust tööturul enne AS Tamsalu TERKO pankrotistumist. Kuna kaebaja väitel oli leping töötasu suuruse kohta suuline ja tal ei olnud võimalik tulenevalt kõigi pankrotistunud ettevõtte dokumentide asumisest pankrotihaldurite käes seda muude tõenditega tõendada, taotles kaebaja enda ülekuulamist vande alla ja andis kaebaja 18.11.2013 toimunud kohtuistungil vande all tunnistusi. Vastustaja kinnitas samal istungil pärast kaebaja vande all üle kuulamist, et tal ei ole palganumbri suuruse ja selle tõendatusse suhtes vaidlust (vt. protokoll I tl 132 ja helisalvestis alates 12:16:17). Samuti esitas kaebaja kohtule tõendid selle kohta, et alates 01.09.2004 kuni 31.10.2007 töötas kaebaja töölepingu alusel AS Keila Veskid nõunikuna osalise tööajaga ja tema palk oli ajavahemikul 01.09.2004 kuni 31.12.2005 1240 krooni/kuus ja alates 01.01.2006 kuni 31.10.2007 1500 krooni kuus.

38. Kohus leiab, et sisuliselt ei ole ka vaidlust asjaolu üle, et ärikeelu kohaldamine põhjustab kaheldamatult tavajuhtumil isikule raskusi töö leidmisel. Lisaks on üldteada asjaolu, et reeglina on kõige kõrgemad palgad äriühingute juhatuse liikmetel ja tavajuhtumitel on tavalise töölepinguga töötavate töötajate palgad väiksemad, kui äriühingute tippjuhtkonnal. Seetõttu ei välista kohus ärikeelu rakendamisega kaasnevat töise tulu vähenemist, mida on võimalik käsitleda kahjuna saamata jäänud tulu vormis. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vähemalt teoreetiliselt on võimalik ärikeelu rakendamisega seotud piirangutega kahju kanda. Kohus leiab ka, et saamata jäänud töise tulu arvestuse üheks aluseks saab põhimõtteliselt ja loogiliselt tõepoolest võtta kaebaja töötasu suuruse enne ärikeelu rakendamist. Samas tuleb kahju suuruse lõplikul kindlaksmääramisel siiski arvesse võtta ka neid asjaolusid, mis seadus selleks ette näeb – näiteks RVastS § 13 sätestatud ja § 7 toodud asjaolud ning eraõiguses toodud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel. Kohus märgib siinkohal täiendavalt ainult seda, et kaebaja on jätnud oma kohtule esitatud saamata jäänud tulu arvestuses näiteks arvestamata tema poolt saadud töötasu. Tulenevalt asjaolust, et kahju hüvitamise nõude õiguslikud alused ja põhjendatus tuleb alles tuvastada ja kahju täpsem arvestus on käesoleval juhul küllaltki keerukas, ei pea kohus otstarbekaks enne kahju hüvitamise muude eelduste kontrollimist kahju täpse summa leidmist otstarbekaks ja teeb seda juhul, kui leiab, et kahju hüvitamise nõue on õiguslikult ja faktiliselt põhjendatud.

39. Kohus märgib, et tavaliselt on kahju hüvitamise teine eeldus tekitamine õigusvastase teoga ning selle teo ja kahju tekkimise omavaheline põhjuslik seos. Nimetatud eeldused kehtivad peaaegu eranditult riigivastutuse seaduse kahju hüvitamise regulatsioonis kahju hüvitamise eeldustena. Samuti näeb selliste eelduste olemasolu ette põhiseaduse § 25, mis näeb ette igaühe õiguse talle õigusvastaselt tekitatud kahju (nii moraalse kui ka materiaalse) hüvitamiseks.

40. Käesoleval juhul leiab kohus, et kaebaja väide talle õigusvastaselt tekitatud kahjust ei ole õige. Kohus leiab, et kaebaja peab põhjendamatult ja ekslikult talle ärikeelu kohaldanud kohtumäärust õigusvastaseks, kuna selle alusel kehtestatud ärikeeld tühistati Viru Maakohtu 9.02.2009 määrusega. Kohus märgib, et Viru Maakohus on oma 09.02.2009 määruses põhjalikult seletanud nii neid asjaolusid, mis viisid kaebaja suhtes ärikeelu kehtestamiseni ja tühistamiseni, kui ka ärikeelu olemust ja eesmärke. Määruse lõpuosas (I tl 18 pöördel) on kohus eraldi selgitanud kaebajale, miks puudub alus ja võimalus tunnistada vastavalt kaebaja soovile õigustühiseks ärikeelu kohaldamisel ning selle aluseks olnud pankrotihaldurite taotlustes esile toodud asjaolude õigustühiseks tunnistamiseks. Samuti märkis kohus, et kaebajale on juba varasemas ärikeelu vaidlustamise menetluses (kohtumäärus 23.01.2006) seletatud, et 22.04.2004 kohtulahend on jõustunud ja selle põhjendatust on kontrollitud erikaebuse alusel Viru Ringkonnakohtus. Kohus selgitas, et jõustunud kohtulahendi vaidlustamiseks ärikeelu kohaldamisele eelnenud uute asjaolude ilmsikstulekul oleks olnud võimalik ainult teistmismenetluses. Ärikeelu kohaldamisel arvesse võetud asjaolude äralangemisel on aga võimalus ainult ärikeelu enda tühistamiseks. Kohus märgib, et kogu kaebaja kohtumenetluses esitatud positsioonist nähtuvalt ei ole ta suutnud seda talle korduvalt selgitatud vahet, mis omab olulist tähtsust kahjunõude menetlemisel, mõista ning on jäänud õiguslikus mõttes eksliku ja asjatundmatu seisukoha juurde, et ärikeelu kohaldamine tema vastu oli algusest peale õigusvastane. Kohus kordab siinkohal veelkord üle – Lääne-Viru Maakohtu 22.04.2004 määrus, millega kaebaja suhtes kohaldati ärikeelu oli ja on jõustunud ja õiguspärane kohtulahend. Asjaolu, et kohaldatud ärikeeld tühistati Viru Maakohtu 09.02.2009 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-02-399, ei tähenda ka vastavalt määruses selgitatule, et ärikeelu kohaldamisel aluseks olnud kohtumäärus oleks olnud õigusvastane. Kohus selgitab, et Viru Maakohtu 09.02.2009 määruses on korrektselt ja arusaadavalt selgitatud, et tulenevalt ärikeelu kohaldamisel arvesse võetud asjaolude äralangemisest oli maakohtul tulenevalt seadusest võimalik ärikeeld (aga mitte selle kehtestamise kohtumäärus) tühistada, mida maakohus ka tegi.

41. Eelmises punktist toodust tuleneb üheselt, et käesoleval juhul puudub õiguslik alus ja võimalus kahju hüvitamise õigusliku alusena kasutada otse Põhiseaduse §-i 25, mis näeb ette õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamise. Käesoleval juhul ei ole kaebaja poolt väidetav ärikeelu rakendamisest põhjustatud kahju talle tekkinud kellegi õigusvastase käitumise tagajärjel. Ärikeelu kohaldamine kuni selle tühistamiseni 09.02.2009 kohtumäärusega oli õiguspärane ja kohtul ei ole võimalik teistsugusele seisukohale asuda.

42. Sisuliselt tähendab selline järeldus ka seda, et kaebaja soov rakendada kahjunõude õigusliku alusena RVastS § 15 läbi selle põhiseadusvastasuse tuvastamise osas, milles see välistab kohtulahendiga (kaebaja arusaamise järgi tühistatud kohtulahendiga) tekitatud kahju hüvitamise muudel juhtudel, kui kohtunik on kohtumenetluses pannud toime kuriteo, ei ole käesoleval juhul asjakohane. Kohus on seisukohal, et lisaks on sellise piirangu seadmine õigusmõistmise käigus tekitatud kahju hüvitamise nõude osas ka selgelt põhjendatud kohtulahendi õigusjõu kaitsmise ja seeläbi õiguskindluse ja õigusrahu tagamise vajadusega. Lisaks on selline kitsendus vajalik ka kohtuvõimu sõltumatuse tagamiseks. Kohus märgib, et nimetatud normi põhjenduseks on toodud ka asjaolu, et kohtu eksimused seoses materiaalõiguse normide väära kohaldamise, faktide tuvastamise või tõendite hindamisega tuleb kõrvaldada edasikaebe teel ning sedalaadi vead peaksid tooma kahju hüvitamise kohustuse kaasa üksnes piiratud juhtudel. Käesoleval juhul ei ole Lääne-Viru Maakohus aga ärikeelu kohaldamisel eksinud ei materiaalega menetlusõiguse normide vastu ning tema lahend ärikeelu kohaldamisel on läbinud ka kõrgema kohtuastme kontrolli ning juba seetõttu puudub alus RVastS § 15 kohaldamiseks. Kuna tegemist on asjassepuutumatu normiga ei ole kohtul vajalik teostada selle normi põhiseaduslikkuse järelevalvet ning ta jätab kaebaja taotluse põhiseadusliku järelevalve teostamiseks rahuldamata. Samuti jääb samal põhjusel rahuldamata kaebaja taotlus tühistada Justiitsministeeriumi 10.06.2009 kiri nr 16-3/6149Vastus kahju hüvitamise taotlusele.

43. Kohus leiab, et käesoleval juhul võib järelikult kõne alla tulla veel kaebajale õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamise võimalus. Halduskohus võttis algselt kaebuse menetlusse leides, et käesoleval juhul on võimalik kahju hüvitamise alusena kasutada analoogia korras RVastS § 16 toodut. RVastS § 16 lg 1 näeb ette, et isik võib nõuda õiguspärase, kuid tema põhiõigusi ja - vabadusi erakordselt piirava haldusakti või halduse toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamist õiglases ulatuses.

44. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et ka asja menetlusse võtmisel ei pidanud kohus nimetatud sätet otse rakendatavaks, sest kaebajale ei ole väidetavat kahju tekitatud mitte haldusorgani õiguspärase haldusakti või toiminguga, vaid eelkõige kohtulahendiga. RVastS § 16 sõnastusest ja § 15 sätestatud erinormist kohtute kohta nähtub selgesti, et nimetatud sätte eesmärgiks ja sisuks on riigi täitevvõimu organite õiguspärase, kuid isiku põhiõigusi ja vabadusi erakordselt piirava tegevusega tekitatud kahju hüvitamine.

45. Kohus märgib, et käesoleva asja õigel lahendamisel omab järelikult olulist tähtsust, kas käesoleva asja asjaolusid arvestades on RVastS § 16 rakendatav analoogia korras. Kohus leiab, et käesoleval asjal on olemuslikult küllaltki suur, kuigi mitte täpne sarnasus Riigikohtu halduskolleegiumi 17.04.2001 kohtuotsuses nr. 3-3-1-10-01 kirjeldatud olukorraga. Oma kohtuotsuses leidis Riigikohtu halduskolleegium, et ka neil juhtudel, kui ametikohalt kõrvaldamine toimus küll kooskõlas seadusega, kuid isik mõistetakse hiljem õigeks või kriminaalasja menetlus tema suhtes lõpetatakse, peab isikul olema võimalus saada riigilt õiglast hüvitist. Sellisel juhul on isik kahju kandnud kriminaalasjas (vaidlusalusel juhul tsiviilasja menetluses) tõe väljaselgitamise huvides, seega avalikes huvides.

46. Kohus märgib analoogia korras RVastS § 16 rakendamist analüüsima asudes kõigepealt, et käesoleval juhul ei ole tegemist isiku ametist kõrvaldamisega sellisel kujul, nagu see toimus eelpool mainitud haldusasjas nr 3-3-1-10-01. Küll aga on käesolevat asja silmas pidades oluline, et Riigikohus on oma 17.04.2001 lahendis haldusasjas nr. 3-3-1-10-01 põhimõtteliselt selgitanud, et kui isik on kahju kandnud tõe välja selgitamise huvides, tuleb seadusandjal näha ette sellise kahju hüvitamise alused ja kord, nagu ta on näiteks teinud kriminaalmenetluses alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole seoses ärikeelu rakendamisega seadusandja vastavat korda välja töötanud ja seetõttu võib vastavalt Riigikohtu selgitusele haldusasjas nr 3-3-1-10-01 „… niisugustel juhtudel nõuda hüvitist õiguse üldpõhimõtetele tuginedes ka siis, kui seaduses vastav erinorm puudub.“.

47. Asudes käesoleval juhul analüüsima RVastS § 16 sisu analoogia korras rakendamise eelduste täidetust, märgib kohus kõigepealt, et kohus on juba tuvastanud, et ärikeelu rakendamine toimus õiguspärase kohtulahendi alusel. Analoogia korras leiab kohus, et ka ärikeelu lõpetamine selle aluste äralangemise tõttu on käsitletav olukorrana, kus isiku vastu tõe välja selgitamise menetluste läbiviimise tulemusena selgus, et sanktsiooni aluseks olnud asjaolud, mille alusel isikut teatud õigusvastaste tegude toimepanemises sisuliselt süüdistati, ei leidnud kinnitust nagu ka isiku süü nende tegudes. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et ärikeelu rakendamisel olid aluseks kaebaja suhtes algatatud kriminaalmenetlused ja tsiviilmenetlus, mis kõik lõppesid kaebajale soodsalt ehk tema süüd nendes tegudes ei tuvastatud. Selles mõttes on käesoleval juhul olukord väga sarnane olukorraga, kus inimesel näiteks kriminaalasja uurimise käigus vahistamisel ja hilisemal õigeksmõistmisel tekib õigus kahjude hüvitamiseks vastava eriseaduse alusel (Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadus § 1 lg

1 p 1 - AVVKS).

48. Riigikohtu halduskolleegium on oma haldusasjas nr 3-3-1-15-07 11.07.2007 tehtud määruse punktis 18 leidnud, et „…isikul lasub õiguslik kohustus taluda tema suhtes kohaldatavaid mõõdukaid õiguste ja vabaduste piiranguid, mis seonduvad kriminaalmenetluse läbiviimise eesmärkidega.“. Üldiselt on tunnustatud seisukoht, et juhul, kui põhiõigusi piiratakse sedavõrd ulatuslikult, et piiranguid ei saa hoolimata kriminaalmenetluse õiguspärasusest pidada mõõdukateks, tuleb talle tekitatud negatiivsed tagajärjed heastada. Seda seisukohta on kohtu arvates võimalik ja mõistlik laiendada ka pankrotimenetluse kohta.

49. Käesoleval juhul tekib seega õiguslikus mõttes küsimus, kas ärikeelu puhul isiku suhtes rakendatavad piirangud on mõõdukad või piiravad analoogiliselt VastS § 16 lg 1 toodule erakordselt tema põhiõigusi ja vabadusi.

50. Kohus märgib siinkohal kõigepealt seda, et ärikeeluga rakendatavad piirangud on käesoleva kohtuasja asjaolusid arvesse võttes toodud pankrotiseaduse § 91 lg 2, millele vastavalt võis kohus seada piirangu, et kaebaja ei või pankrotimenetluse lõpuni olla ettevõtja, juriidilise isiku juhtorgani liige, juriidilise isiku likvideerija ega prokurist. Kõiki neid piiranguid rakendas Lääne- Viru Maakohus kaebaja suhtes täies ulatuses oma 22.04.2004 määrusega, sest ei teinud selles rakendatava ärikeelu osas mingeid täpsustusi ja kitsendusi.

51. Alates 2004 a. kehtivas pankrotiseaduses sõnastatud ärikeelu eesmärke ja olemust on põhjalikult käsitlenud Riigikohtu tsiviilkolleegium oma 22.02.2010 kohtumääruses asjas nr. 3-2- 1-124-09. Selle kohtumääruse punktis 15 märgib Riigikohtu tsiviilkolleegium muuhulgas järgmist: “ Riigikohtu varasemast praktikast, esmajoones määrusest tsiviilasjas nr 3-2-1-26-00 järeldub, et PankrS § 91 lg 2 eesmärk on kolmandate isikute preventiivne kaitse, tõkestamaks ärikeelu subjektil toime panna uusi võimalikke süütegusid või tekitada kolmandatele isikutele kahju. Sama tuleneb Riigikohtu 9. mai 2000. a määrusest tsiviilasjas nr 3-2-1-70-00 ja

12. jaanuari 2005. a määrusest tsiviilasjas nr 3-2-1-158-04 (p 12). Seega on Riigikohtu varasema praktika järgi ärikeelu näol tegemist preventiivse sunnivahendiga.

Kolleegium jagab Riigikohtu varasemat seisukohta, et PankrS § 91 lg 2 järgse ärikeelu põhiliseks eesmärgiks on olla preventiivne sunnivahend. Seejuures tuleb kolleegiumi arvates sätet tõlgendada kitsendavalt, kuna ärikeeluga riivatakse intensiivselt isiku põhiõigusi: töökoha valiku vabadust (põhiseaduse (PS) § 29 lg 1), ettevõtlusvabadust (PS § 31) ja omandi kasutamise vabadust (PS § 32 lg 2). Samuti õigustab kitsendavat tõlgendamist see, et karistuslikul eesmärgil saab isiku suhtes ärikeeluga sarnaseid meetmeid kohaldada üksnes KarS §-de 49 või 491 alusel.“.

Sama kohtumäärususe punktis 16 leiab Riigikohus, et „ Preventiivse õiguskaitsevahendina võib ärikeeld seega sarnaselt kriminaalmenetluses rakendatavate tõkenditega - näiteks sarnaselt ametist kõrvaldamisega kriminaalmenetluse seadustiku § 141 alusel - tõkestada edasiste kuritegude toimepanemist.

Samas leiab kolleegium, et isiku vastu algatatud kriminaalmenetluse tagamine ei ole iseenesest ärikeelu eesmärk. Ärikeelu kohaldamine ei ole seaduse järgi seotud kriminaalmenetlusega konkreetse isiku suhtes, vaid võlgniku pankrotimenetlusega. Ka ei sõltu ärikeelu kestus võimaliku kriminaalmenetluse kestusest, vaid on piiratud pankrotimenetluse kestusega, mis võib olla kriminaalmenetlusest nii lühem kui ka pikem. Ärikeeldu saab isiku suhtes kohaldada sõltumata sellest, kas ta on tunnistatud kriminaalasjas kahtlustatavaks või süüdistatavaks.

Tuleb siiski arvestada, et kui pärast ärikeelu kohaldamist ei ole mõistliku aja jooksul isiku suhtes ärikeelu kohaldamise aluseks olnud käitumise tõttu kriminaalmenetlust alustatud, tuleb pankrotimenetluses kaaluda ärikeelu lõpetamist. Teisalt ei ole välistatud, et näiteks pärast kriminaalmenetluse alustamisest keeldumist ilmnevad pankrotimenetluses uued tõendid isiku võimaliku kuriteo kohta. Sellisel juhul võib olla põhjendatud (uuesti) PankrS § 91 lg 2 alusel (varem lõpetatud) ärikeeldu kohaldada. Kui isik mõistetakse kriminaalmenetluses õigeks tegudes, millest lähtudes isikule ärikeeld määrati või kui isiku suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse kuriteokoosseisu puudumise tõttu, on see aluseks ärikeelu lõpetamiseks. Ärikeeldu on alust kohaldada üksnes niikaua, kui püsib oht, et isik paneb toime eelnimetatud kuritegusid. Sellise ohu äralangemisel või olulisel vähenemisel tuleb kohtul ärikeeld lõpetada.“.

52. Kohus leiab eeltoodud Riigikohtu seisukohtadest lähtuvalt, et täies mahus rakendatud ärikeeld riivab intensiivselt Riigikohtu lahendis kirjeldatud isiku põhivabadusi. Samas ei tähenda see siiski kohtu arvates automaatselt seda, et sellist riivet tuleks pidada võrdseks näiteks vabaduse võtmisega. Kohus märgib, et vaatamata piirangutele, ei välista see isikul töötamist palgatöölisena ka ettevõtte töölepingu alusel palgatud juhina – tavaliselt direktorina – või isegi finantsjuhina ja vastava tulu saamist. Kohus märgib, et on üldiselt teada, et paljudes suuremates ettevõtetes on sellised ametikohad olemas kõrvuti juhatuse liikmete ametikohtadega. Riigikohus on oma eelpoolmainitud määruses selgitanud ka seda, et ärikeelu puhul on isikul võimalik taotleda ja kohtul anda talle nõusolek osalemiseks näiteks mingi konkreetse juriidilise isiku juhatuses või tehingu tegemiseks (p.35). Arvestades pankrotimenetluse olemust ja pankrotistunud äriühingu juhatuse liikmete võimalikku seotust selle põhjustamisega ning võlausaldajate huvide kaitsmise vajadust, tuleb ärikeelu seaduslikku kohaldamist pidada arvestades seaduses sätestatud piiranguid ja võimalusi, mis inimestel töise tulu saamiseks alles jäävad, siiski üldjoontes mõõdukaks meetmeks, mille rakendamine ei piira kohtu arvates RVastS § 16 lg 1 toodud mõttes erakordselt isiku põhiõigusi ja –vabadusi.

53. Kohus leiab siiski, et teatud olukordades võib ärikeelu rakendamine muutuda isiku õigusi ja vabadusi erakordselt piiravaks. Kohus peab siinkohal eelkõige silmas olukordi, kus ärikeeldu on rakendatud PankS § 91 lg 2 lubatud täies mahus ja piiranguid täpsustamata ning selline piirang on kestnud tulenevalt pankrotimenetluse kestvusest väga pikka aega või on vaatamata ärikeelu rakendamise aluste äralangemisele ja isiku taotlusele ärikeelu tühistamiseks, pika aja jooksul ärikeeld tühistamata jäänud. Viimasel juhul on kohtu arvates lisaks eelpool toodud vabadustele rikutud ka isiku Põhiseaduse §-s 13 toodud õigust riigi ja seaduse kaitsele koos õigusega kaitsele riigivõimu omavoli eest. Samuti võib viimane olukord riivata Põhiseaduse §-s 17 mainitud isiku õigust oma au ja hea nime kaitsele. Kohus leiab, et kui esinevad esiletoodud kaks asjaolu – ärikeelu väga pikk kestvus ja selle tühistamise alustele vaatamata ärikeelu pikaajaline õigustamata tühistamata jätmine, võib lugeda, et ärikeelu kohaldamine muutub RVastS § 16 lg1 toodud mõttes erakorraliselt isiku põhiõigusi ja –vabadusi piiravaks ning isik vajab kaitset.

54. Käesolevat kahjunõuet analüüsides tuleb kohtul järelikult selle rahuldamise eelduste kohalt võtta seisukoht, kas ärikeelu rakendamine oli erakordselt pikaajaline ja kas kaebaja taotlus ärikeelu tühistamiseks lahendati mõisliku aja jooksul.

Käesoleval juhul ei ole menetlusosaliste vahel vaidlust selles, et ärikeeld jõustus õiguslikus mõttes vaatamata 22.04.2004 määrusele tulenevalt selle edasikaebamisest kõrgema astme kohtusse 25.02.2005. Kuigi kaebaja väitis menetluse käigus, et ärikeeld kanti registrisse enne määruse jõustumist, ei olnud tal õiguslikku kohustust seda täita ja tal oli võimalik nõuda registri kande parandamist.

Samuti ei ole vaidlust, et ärikeeld tühistati Viru Maakohtu 09.02.2009 määrusega, mis jõustus 2.03.2009. Kaebaja väidab, et sai vastava määruse kätte 10.03.2009 ja samal päeval kustuti ka äriregistri teabesüsteemist tema nimi kehtivate ärikeeldude alt. Seega kehtis ärikeeld õiguslikult kokku nädala üle nelja aasta. Kohus leiab, et seda perioodi ei saa pidada ülemäära pikaks sest pankrotimenetlus koos kõigi kaasnevate muude kriminaalja tsiviilmenetlustega kestab sageli tunduvalt kauem ja AS Tamsalu TERKO pankrotimenetluses tühistas kohus ärikeelu enne pankrotimenetluse lõppu. Lisaks peab kohus vajalikuks märkida, et seadusandja on näinud pankrotiseaduse § 92 lg 3 otsesõnu ette, et pankrotimenetluse lõppemisel võib juhatuse liikmele, kes on süüdi mõistetud jõustunud kohtuotsuse alusel pankrotivõi täitemenetlusalase kuriteo, maksualase kuriteo või karistusseadustiku §-des 380 ja 3811 nimetatud kuriteo toimepanemises, määrata, et ärikeeld kehtib ka kolme aasta jooksul pärast pankrotimenetluse lõppu. Seega on seadusandja pidanud võimalikuks ärikeelu rakendamist 4-st aastast tunduvalt pikema ajaperioodi jooksul, kui arvestada, et keskmine pankrotimenetlus võib kesta 3-5 aastat.

55. Nähtuvalt ärikeelu tühistamise määrusest, esitas kaebaja taotluse ärikeelu tühistamiseks Viru Maakohtule 09.11.2007. Viru Maakohus nõudis taotluse suhtes välja seisukohad AS Tamsalu TERKO pankrotihalduritelt ja need esitati 20.12.2007. Kohus edastas vastuse tutvumiseks kaebajale 11.01.2008 ja kaebaja esitas oma seisukoha sellele 22.01.2008. 29.12.2008 teatas kaebaja kohtule oma avalduses, et 09.05.2008 on Viru Ringkonnakohus jätnud rahuldamata Tamsalu TERKO (pankrotis) pankrotihaldurite poolt esitatud apellatsioonkaebuse ja nende nõue Tamsalu TERKO juhatuse ja nõukogu liikmete vastu jäi rahuldamata. Nimetatud asjas jättis Riigikohus oma 12.11.2008 määrusega kassatsioonikaebuse menetluse võtmata. 28.01.2009 kuulas kohus seoses ärikeelu tühistamise taotlusega menetlusosalised ära ning 09.02.2009 avaldas määruse, millega kaebajale kohaldatud ärikeeld tühistati.

56. Kohus leiab, et vaatamata asjaolule, et kaebaja esitatud taotlust ärikeelu tühistamiseks menetles kohus kokku aasta ja kaks kuud, ei ole võimalik käesoleval juhul tulenevalt tsiviilasjas nr 2-05-16933 toimunud kohtumenetlusest, mille tulemustest sõltus osaliselt ka ärikeelu tühistamiseks aluste olemasolu, ärikeelu tühistamise menetlust pidada üleliia pikalt kestnuks. Kohus märgib, et Viru Maakohus lahendas asja viimaste õiguslikku tähendust omavate asjaolude selgumise järel (kaebaja avaldus 29.12.2008) sisuliselt ühe kuu jooksul. Kohus leiab, et sisuliselt oli kaebajal küll 22.01.2008 avalduses õigus selles, et puudus alus taotluse menetluse sidumiseks pankrotihaldurite tagasikutsumiseks esitatud taotluse lahendamisega, kuid nähtuvalt eeltoodust, oli asja otsustamisel objektiivseks takistuseks tsiviilasja nr 2-05-16933 menetlus.

57. Seetõttu leiab kohus, et käesoleva asja asjaolusid arvestades puuduvad nii riigivastutuse seaduses kui ka õiguse üldpõhimõtetele põhinevad õiguslikud alused kaebaja kahjunõude rahuldamiseks ja jätab kaebuse täies ulatuses rahuldamata.

58. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesolevas asjas tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja kohtule menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud ei ole ja menetluskulud jäävad menetlusosaliste kanda.

KOhjus nõustub, et arvestades asjaolusid, mis olid ärikeelu rakendamise aluseks ning ka asjaolu, et ärikeelu kehtimise ajal toimus sisuliselt kahe kaebaja juhitud ettevõtte pankrotimenetlus ja kaebaja vastu mitukriminaalmenetlust ning kaebaja mõisteti ..süüdi kriminaalkorras …ajal rikkumise eest, ei saa pidada rakendatud meetmeid liiga karmiks. Ainuke koht, kus kohtul tekib kpsimus prportsioaalsusest, on rakendatud meetmete aeg. Ka siin ei ole võimalik seda pidada tervikuna liiga pikaajaliseks arvestades pankrotimenetluste keskmist pikkust. Kohus leiab, et klõne alla võiks tulla ainult viimase poolteise aasta jooksul, kui kaebaja oli esitanud taotluse ärikeelu tühistamiseks viidates aluste äralangemisele. Tulenevalt asjaolust, et vastavas meentluses tuli hinnata eelkõ’ige faktilisi ja küllaltki selgeid asjaolusid, võib asuda seisukohale, et kohtumenetluse pika kestvuse tõttu rikuti viimase poole aasta jooksul mõõdukuse põhimõttet ja sel ajal tekkinud kahjuj tuleks riigil hüvitada. Kohus leiab, et taei saa nõustuda kaebajakäsitlusega, et ta oleks saanud juhataja palka. Arvestades asjaolu, et ta oli 2 fimrat pankrotti ajanud ja ka kriminaalkorras majanduskuritegude eest karistatud, leiab kohus, et on üpriski tõenäoline, et kaebajal ei oleks õnnestunud leida juhtivat tööd palgaga, mida ta näitas kaebuses kahjunõude alusel Kohus hindab reaalseks, et kaebaja oleks saanud sellest umbes poole väiksema palgaga töökoha ehk siis õiglane kuu hüvitus oleks olnud 7000 EEK phjine. Vastavalt

RVastS § 7 tuleb aga kahju arvestamisel sellest maha arvestada osa, mida kaebaja oleks saanud vältida . oma viimasest töökohast lahkus ta vastavalt tl avaldusele omal soovil Järelikult tuleb vähemalt selles ulatuses arvestada maha ja kaebajale hüvitatav summa peaks olema kohtu arvates 6x5500EEK, ehk 33000 EEK-2109,o8 eurot

Kuna tegemist on hüvitisega, mitte välja maksmata jäänud töötasu väljamõistmisega, siis ei ole sellelt võimalik viivivst arvestada. Riigi maksekohustus tekib alles kohtuotsuse jõustumisel.

Menetluskulud Rahuldati umbes 4%, siis kuulub vastustajalt selles ulatuses väljamõismtisele põhjendatud menetluskulu. Kuna esindajat ei olnud, siis jääb õigusabikulu hüvitamata. Tasutud riigilõivust tuleb tagastada PS vastasuse tõttu RK otsuse eeskujul … ja ülejäänud 250st eurost ….rahuldamise protsendi järgi.

20. HKMS § 108 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul tehti otsus vastustaja kahjuks. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, samuti selliste kulude nimekiri, esitatakse kohtule hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. Kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebuse esitaja on kandnud nähtuvalt kohtutoimikust menetluskulusid riigilõivuna 15,97 eurot (tl 42 I kd). Kuna käesolevas asjas rahuldas kohus kaebuse nõudes, siis tuleb vastustajalt kasuks välja mõista menetluskulud summas 15,97 eurot.

11. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist, jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv Kohtunik