4-14-10089/8 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

Väärteoasi 4-14-10089

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

06. märtsil 2015.a. Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Kohtukoosseis Kohtunik Piret Liivo Sekretär Terje Liebert Vaidlustatud lahend Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 13.11.2014.a. otsus väärteoasjas nr. 2316,14,009671 Toivo XXX karistamises LS§ 241 lg 1, ÜTS § 542 lg 1 järgi

Kaebuse esitanud isik Toivo XXX, isikukood XXX, elukoht XXX,

Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja Toivo XXX

kohtuvälise menetleja Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse esindaja Hannes Küünarpuu.

RESOLUTSIOON Rahuldada Toivo XXX kaebus täielikult. Tunnistada Tallinna Linnavolikogu 19.06.2012.a määruse nr 16 Tallinna taksoveo eeskiri § 11 lg 3 p 11 põhiseadusvastaseks ning jätta selles osas kohaldamata.

Tühistada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 13.11.2014.a. otsus väärteoasjas nr. 2316,14,009671.

Edastada käesoleva väärteoasja toimik Riigikohtule Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse läbiviimiseks.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata VTMS § 156 lg 41 alusel järgnevalt. Kui maakohus või ringkonnakohus tunnistab väärteoasja lahendamisel tehtud kohtuotsuse lõpposas

kohaldamisele kuuluva õigustloova akti põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätab selle kohaldamata, esitatakse kassatsioon 30 päeva jooksul, alates kohaldamata jäetud õigustloova akti kohta Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve korras tehtud otsuse kuulutamisele järgnevast päevast.

Vaidlustatud otsuse sisu:

Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 13.11.2014.a otsusega väärteoasjas 2316,14,009671 karistati Toivo XXX’t rahatrahviga ÜTS § 542 lg 1 alusel 40 eurot, s.o 10 trahviühiku ulatuses. Otsuse kohaselt Toivo XXX parkis 17.10.2014 kl 14.40 Viru tn 23 Tallinna linnas taksot väljaspool nõuetekohast tähistatud taksopeatust Tallinna Kesklinna avalikus tasulises alas, seega parkis taksot selles keelatud kohas. Rikkus Tallinna Linnavolikogu määruse nr 16 § 11 lg 3 p 11, ning pani toime LS § 241 lg 1 ja ÜTS § 542 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Kaebuse sisu:

01.12.2014 esitas Toivo XXX kohtule kaebuse, milles taotleb eelnimetatud otsuse tühistamist, kuivõrd puudub väärteo koosseis ning on rikutud oluliselt menetlusõigust. Lisaks eelnevale taotleb XXX kohtul algatada Põhiseaduslikkusele vastavuse kontroll Tallinna Linnavolikogu 19.06.2012.a määruse nr 16 Tallinna taksoveo eeskirja § 11 lg 3 p 11 osas.

Kaebaja on seisukohal, et ta parkis kohas, mis on LS järgi parkimiseks ette nähtud, parkimise eest oli tasutud. Sellistel asjaoludel ei saa määrus alamaktina keelata parkimist. Kaebaja selgitas, et ta ootas klienti, kes oli takso ette tellinud. Samuti koostas kaebaja vastulause. Kaebaja leiab, et kohtuväline menetleja on oluliselt rikkunud menetlusõigust, kuivõrd ta sai väärteoasja toimikuga hilinenult tutvuda, ning tema õigeaegsekt esitatud vastulause jäi menetlusse võtmata. Kaebajale on arusaamatu, kuidas ta saab midagi tõestada ning ennast kaitsta, kui takso ettetellimine ei realiseeru sõiduks ning tal puuduvad võimaliku tarbija andmed. Kuivõrd tema autos on kuus reisijakohta, ning selliseid taksosid ei ole väga palju, siis tema teenust kasutanud tarbijad on tellinud tema taksot veel samal päeval hilisemaks või järgnevateks päevadeks. Ettetellitud kohta peab ta ometi taksona sõitma ning ootamiseks parkima.

Kaebaja on seisukohal, et Tallinna taksoveo eeskiri on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega. Kaebaja hinnangul on parkimine osa liiklusest, ning seda reguleerib Liiklusseadus, milles on vastavad viited ka parkimise korraldamise kohta. Kaebaja leiab, et antud juhul on kohalik omavalitsus asunud liiklust korraldama määrusega, milleks tal puudub seadusest tulenev volitusnorm, samuti puudub KOVil volitus korraldada parkimist muul moel kui liikluskorraldusvahenditega. Kaebaja takso oli pargitud avalikus tasulises parklas, kus on talle liiklusseaduse alusel antud õigus parkida. Kodanike õigusi saab piirata ainult seaduse alusel ning ükski alamakt ei saa väärata seaduse alusel antud õigust. Vaidlusalune määrus rikub ka võrreldes teiste sõidukijuhtidega nii kaebaja kui ka teiste taksojuhtide osas EV Põhiseadusest tulenevat võrdse kohtlemise printsiipi, ühtlasi rikub see ka taksoteenuse tarbijate õigusi.

Kaebaja leiab, et kuivõrd tema takso oli pargitud avalikus tasulises parklas, ei rikkunud ta ühtegi LS § 21 olevat keeldu.

Taksoveo eeskirja nimetatud punkti vastavust Põhiseadusele on Eesti Taksojuhtide Liidu palvel menetlenud Õiguskantsler ning jõudnud järeldusele, et see on vastuolus mitmete Põhiseaduse sätetega. Vahepeal on küll muutunud määruse punktide numeratsioon, ja vastu võetud uus Liiklusseadus, kuid asja sisu on endine. Õiguskantsleri märgukiri on kohtule esitatud koos kaebusega.

Seega palub kaebaja tühistada kohtuvälise menetleja otsus täies ulatuses, ning lõpetada väärteomenetlus, kuivõrd on rikutud oluliselt menetlusõigust ja puudub väärteo koosseis. Samuti palub kohtul algatada põhiseaduslikkusele vastavuse kontroll Tallinna Linnavolikogu 19.06.2012.a määruse nr 16 Tallinna taksoveo eeskirja § 11 lg 3 p 11 osas.

Kohtuvälise menetleja seisukoht:

Kohtuväline menetleja on seisukohal, et Toivo XXX kaebus on alusetu. Taksojuhil ei olnud põhjust 20 minutit seista kohas, mis on keelatud. Kohtuväline menetleja ei näe vastuolu Põhiseadusega, samuti viitab teeseaduse § 37. Tallinnas on piiratud konkreetne ala, kus ei tohi taksod parkida. Samuti viitab ühistranspordiseaduse §-le 52 lg 1, 2. kohtuvälise menetleja hinnangul on kohalikul omavalitsusel õigus kehtestada oma territooriumil piiranguid. Kohtuväline menetleja leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ning kohtuvälise menetleja otsus muutmata.

Kaebuse arutamisel kohus tegi kindlaks:

Kohtuistungil jäi Toivo XXX oma kaebuse juurde, leiab, et kaebus tuleb rahuldada, kohtuvälise menetleja otsus tühistada ja algatada põhiseaduslikkuse vastavuse kontroll Tallinna Linnavolikogu 19.06.2012 määruse nr.16 Tallinna taksoveo eeskiri § 11 lg.3 p.11 osas, tunnistada see kehtetuks ja Põhiseadusega mittevastavaks. Kaebaja viitas kohtuistungil PS §-le 15, mille kohaselt igaühel on õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Igaüks võib oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusevastaseks tunnistamist. Kohus järgib põhiseadust ja tunnistab põhiseadusevastaseks mis tahes seaduse, muu õigusakti või toimingu, mis rikub põhiseaduses sätestatud õigusi ja vabadusi või on muul viisil põhiseadusega vastuolus. Samuti leiab kaebaja, et puudub väärteokoosseis, kuna takso oli ette tellitud Viru tänavale ja ta ootas seal oma klienti, kes jäi hiljaks. Kaebaja parkis kohas, mis on ette nähtud parkimiseks liiklusseaduse järgi. Tallinna Linnavolikogu piirab õigusi, mis on liiklusseadusega antud. Muus osas kordas kaebaja oma kaebuses väljendatud seisukohti.

Kohtuistungil andis tunnistajana ütluseid XXX, kes kinnitas kaebaja Toivo XXX sõnu, et ta oli takso eelmisel päeval ette tellinud Viru tänavale McDonald´si lähedale, kuid sõitu ei toimunud, kuna polnud enam vajadust.

Kohtu järeldused: Kohus, kuulanud ära menetlusosalised ning uurinud antud asjas olevaid materjale, leidis, et Toivo XXX kaebus kuulub rahuldamisele, kohtuvälise menetleja otsus tuleb tühistada ja väärteomenetlus lõpetada ning seda alljärgnevatel asjaoludel.

Kaebuse kohaselt palub kaebaja kohtul tunnistada Tallinna Linnavolikogu 19.06.2012 määruse nr.16 Tallinna taksoveo eeskiri § 11 lg.3 p.11 osas Põhiseadusega vastuolus olevaks, kuivõrd see kitsendab ja piirab tema kui taksojuhi parkimisvõimalusi, ometi ta parkis avalikus tasulises parklas, s.o kohas, kus on talle liiklusseaduse alusel antud õigus parkida. Seega rikutakse ülalviidatud normiga nii tema kui teiste taksojuhtide osas võrreldes teiste sõidukijuhtidega EV Põhiseadusest tulenevat võrdse kohtlemise põhimõtet, samuti piirab taksojuhtide tegutsemisvabadust.

Väärteoasjas ei ole sisulist vaidlust selle üle, et kaebaja Toivo XXX parkis oma takso Viru tänava lillepaviljonide juures, oodates klienti, parkimise eest oli tasutud. Seda kinnitavad väärteoasjas kogutud kirjalikud tõendid, ühtlasi ka tunnistaja ütlused. Seega on keskne küsimus selles, kas taksoveo eeskirja § 11 lg 3 p 11 (vastu võetud 19.06.2012 Tallinna Linnavolikogu määrusega nr 16), mis sätestab, et taksojuhil on keelatud parkida taksot (välja arvatud ettetellitud taksot) väljaspool nõuetekohaselt tähistatud taksopeatust kesklinna avalikus tasulises parkimisalas asuvas vanalinna valveta tasulises parkimistsoonis ja kõrgendatud maksumääraga kesklinna valveta tasulises parkimistsoonis (südalinn), on vastuolus põhiseadusega.

Kaebaja on seisukohal, et liiklusseaduses ega ühistranspordiseaduses ei ole asjakohast volitusnormi sellise laialdase parkimiskeelu kehtestamiseks, samuti, et taksode parkimise piiramine väljaspool taksopeatusi erinevalt teistest liiklejatest on ebaseaduslik ja lisaks sellele ka põhiseaduslikku võrdsusõigust rikkuv.

Tulenevalt PS § 3 lg-st 1 teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. PS § 15 lg 1 ls 2 kohaselt igaüks võib oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusevastaseks tunnistamist.

Seega esmalt tuvastab kohus vaidluse lahendamisel asjassepuutuva sätte (1.) ning seejärel hindab asjassepuutuva sätte põhiseaduspärasust (2.) ja asjassepuutuva sätte alusel koostatud väärteootsuse õiguspärasust (3).

1. Asjassepuutuv on seadus, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega (RKPJKo nr 3-4-1-10-00, p 10). Asjassepuutuv on norm, mida tuleb kohtuasja lahendamisel kohaldada ja mille põhiseadusvastasuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui selle põhiseaduspärasuse korral (RKPJKo nr 3-4-1-5-10, p 13). Seejuures tuleb asjassepuutuvaks lugeda see isiku suhtes kohaldatud norm, mis vaatlusalust suhet või olukorda tegelikult reguleerib (RKPJKo nr 3-4-1-8-06, p 17). Tallinna Linnavolikogu 19.06.2012.a määrusega nr 16 vastu võetud Taksoveo eeskirja §11 lg 3 p 11 sätestab, et taksojuhil on keelatud parkida taksot (välja arvatud ettetellitud taksot) väljaspool nõuetekohaselt tähistatud taksopeatust kesklinna avalikus tasulises parkimisalas asuvas vanalinna valveta tasulises parkimistsoonis ja kõrgendatud maksumääraga kesklinna valveta tasulises parkimistsoonis (südalinn). Kaebajat trahviti Politseija Piirivalveameti 13.11.2014.a otsusega, mille kohaselt kaebaja parkis taksot väljaspool nõuetekohast tähistatud taksopeatust Tallinna kesklinna avalikus tasulises alas, seega parkis taksot selleks keelatud kohas. Rikkus Tallinna Linnavolikogu määrus nr 16 § 11 lg 3 p 1. Eeltoodust tulenevalt on nimetatud norm otsustava tähendusega säte, sellega piiratakse taksode parkimist avalikus tasulises parkimisalas. Järelikult on tegemist asjassepuutuva normiga.

2. Põhiseaduspäraseks normiks on norm, mis on nii formaalselt kui ka materiaalselt kooskõlas põhiseadusega (RKPJKo nr 3-4-1-5-05, p 7).

2.1. Formaalne põhiseaduspärasus tähendab, et põhiõigusi piirav õigustloov akt peab vastama pädevus-, menetlusja vorminõuetele ning määratuse ja seadusereservatsiooni põhimõtetele (RKPJKo nr 3-4-1-5-05, p 8). Tallinna taksoveo eeskirja on 19.06.2012 võtnud vastu selleks pädev organ –Tallinna Linnavolikogu - talle antud volituste piires, see on jõustunud 01.09.2012.Määrus on kehtestatud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lõike 1, ühistranspordiseaduse § 5 lõike 1 punkti 2, § 34 lõike 4, § 39 lõike 1 ja lõike 3, § 52 lõike 2 alusel, kooskõlas majandusja kommunikatsiooniministri 26. mai 2004 määrusega nr 141 "Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskiri". Puuduvad andmed, et määruse vastuvõtmisel oleks rikutud määruste vastuvõtmisele ettenähtud menetlusnorme. Samuti on asjassepuutuv norm üheselt mõistetav ning selle arusaadavuse üle ei vaielda, mistõttu on tegemist formaalselt põhiseaduspärase regulatsiooniga.

2.2. Materiaalne kooskõla põhiseadusega võrdsuspõhiõiguse suhtes tähendab, et põhiõigust riivav õigusakt on kehtestatud legitiimse eesmärgi saavutamiseks ning riive põhjus on mõistlik ja asjakohane (RKPJKo nr 3-4-1-16-08, p 28). Kohus leiab, et esmalt tuleb leida Taksoveo eeskirja § 11 lg 3 p 11 poolt riivatud põhiõigus ning seejärel riive olemasolul hinnata selle põhiseaduspärasust.

2.3. Kohtule esitatud kaebuses leidis kaebaja, et Taksoveo eeskirja § 11 lg 3 p 11 riivab Põhiseadusest tulenevad võrdse kohtlemise printsiipi (PS § 12), samuti ettevõtlusvabadust (PS § 29, § 31). Samuti leiab kaebaja, et Tallinna Linnavolikogul puudus seadusest tulenev õigus või volitusnorm, et taksojuhte sedavõrd piiravaid norme kehtestada. Kaebajale on arusaamatu, miks tohivad parkida teised liiklejad avalikus tasulises parklas, kuid taksojuhtidel on see keelatud, s.o taksojuhid tohivad parkida vaid ettenähtud taksopeatustes.

2.4. Vastavalt PS § 12 ls-le 1 on kõik seaduse ees võrdsed. Selles väljendub sisulise võrdsuse idee: võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt (vt ka RKPJKo nr 3-4-1-2-02, p-d 16-17). Ometi sisaldub nendes sõnades isiku õigus mitte saada ebavõrdse kohtlemise osaliseks. Esimese lause sõnastus väljendab eelkõige võrdsust seaduse kohaldamisel ning selle mõte seisneb nõudes rakendada kehtivaid seadusi kõigile isikutele erapooletult ja ühtemoodi.

Eeltoodu alusel tuleb üldise võrdsuspõhiõiguse kaitseala riive tuvastamisel leida, kas sarnaseid isikuid või isikute gruppe on ebavõrdselt koheldud. Juhul, kui koheldakse ebavõrdselt, on üldine võrdsuspõhiõigus riivatud. Kindlaks tuleb määrata võrreldavad isikute grupid, kelle suhtes oletatakse ebavõrdset kohtlemist, ning kirjeldada mainitud isikute gruppide ebavõrdset kohtlemist. PS § 12 lg 1 esimese lause kohase riivega saab tegu olla siis, kui ebavõrdselt koheldakse konkreetse diferentseerimise aspektist analoogilises olukorras olevaid isikuid. Nimelt on Riigikohtu üldkogu leidnud järgmist: "[---] küsimus kahe isiku, isikute grupi või olukorra ebavõrdse kohtlemise põhjendatusest või põhjendamatusest (s.o meelevaldsusest) saab tekkida üksnes juhul, kui erinevalt koheldavad grupid on omavahel võrreldavad, s.t konkreetse diferentseerimise aspektist analoogilises olukorras." (RKÜKo nr 3-4-1-2-05, p 40).

Parkimise seisukohalt on sõiduautoga taksoteenust osutav isik ning iga teine sõiduautoga parkida sooviv isik sisuliselt sarnases olukorras ehk võrdsed. Seega tuleks n.ö tavaliiklejat ning taksojuhti parkimise osas kohelda võrdselt. Samas taksoveo eeskirja §

11 lg 3 p 11 läbi on taksojuhid parkimise osas teisiti koheldud kui tavaliiklejad. Kohtule on arusaamatu, miks või millisel õiguslikul alusel koheldakse taksojuhte parkimise osas teistmoodi võrreldes tavaliiklejatega. Kohtu hinnangul puudub selliseks kohtlemiseks mõistlik ja asjakohane põhjus, seega tuleb asuda seisukohale, et selline ebavõrdne kohtlemine on põhjendamatu. Sellega riivab taksoveo eeskirja nimetatud säte PS § 12 lg

1 sätestatud üldist võrdsuspõhiõigust.

2.5. Lisaks eelnimetatud põhiõigusele riivab kohtu hinnangul Tallinna taksoveo eeskiri ka muid põhiõigusi. Peamine neist on sätestatud Eesti Vabariigi põhiseaduse § 29 lg-s 1, mille kohaselt isikul on õigus valida tegevusala, elukutset ning töökohta. Tegevusala ning elukutse vaba valik kaitseb nii erasektoris kui ka avalikus sektoris töötamist, samuti on kaitstud tegevusalad ja elukutsed, mis on seotud ettevõtlusega. Põhiseaduse § 31 esimene lause sätestab, et Eesti kodanikel on õigus tegelda ettevõtlusega. Nimetatud lause esimene pool sätestab ettevõtlusvabaduse, mille esemeline kaitseala hõlmab kõiki iseseisvaid tegevusalasid ja elukutseid ning igasugust iseseisvat tulu saamise eesmärgil toimuvat tegevust. PS § 29 lg 1 ja § 31 sätestatud õigusi on riivatud siis, kui avalik võim piirab isikuid nende õiguste vabal teostamisel.

Tallinna Linnavolikogu on taksoveo eeskirjas kehtestanud taksoteenuse osutajatele mitmeid kohustuslikke nõudeid, mis piiravad taksoveoteenuse osutajat. Nende hulgas on näiteks kasutatavatelesõidukitele kehtestatud nõudeid (Taksoveo eeskirja § 6) ning teenuse osutamise üldnõudeid (taksoveo eeskirja § 11). Mõned taksoveo eeskirjas sätestatud nõuded tulenevad otseühistranspordiseadusest või majandusja kommunikatsiooniministri määrustest (nt nõue, et taksokatusel peab olema sisevalgustusega plafoon kirjaga takso; nt nõue, et esipaneelil peab olema sõitjale nähtavas kohas taksomeeter), osad nõuded on aga kehtestanud algupäraselt linnavolikogu poolt(nt nõue pagasiruumi mahutavusele, mis tuleneb Tallinna Linnavalitsuse 22.08.2012 määrusest nr 36 „Sõitjate mugavust ja ohutust tagavad nõuded taksoveol kasutatavatele sõidukitele Tallinnas“).

Taksoveo eeskirja § 11 lg 3 p 11 kehtestab samuti nõude, mida taksoteenuse osutaja peab järgima: kohustus mitte parkida taksot mujal kui taksopeatuses. Seega on Tallinna linntaksoveo eeskirja § 11 lg 3 p-ga 11 piiranud taksoks kohandatud sõidukite parkimisvõimalusi. Eelnimetatud parkimispiirang mõjutab negatiivselt taksoteenuse osutajaid, sest taksojuhil on keelatud parkida taksona kasutatavat sõidukit klientide ootel linna üldisel parkimisalal ning ta peab parkimiseks otsima taksopeatust. Taksojuhi õigusi mõjutab lisaks ka see, kas taksopeatuses on üldse vabu kohti. Eelneva pinnal jõuab kohus järeldusele, et Tallinna taksoveo eeskirja § 11 lg 3 p 11 piirang riivab taksoteenuse osutajate PS § 29 lg 1 ja § 31 sätestatud õigusi.

2.6. Järgnevalt tuleb välja selgitada, kas eelnimetatud põhiõiguste riived on õigustatud ehk kooskõlas põhiseadusega. Seega tuleb välja selgitada põhiõiguse riivamise eesmärk, samuti riive põhjuse mõistlikkus ja asjakohasus. Põhiküsimuseks on see, kas Tallinna Linnavolikogul on õigus kehtestada taksoveoteenuse osutajale piirangut, mis on sätestatud Tallinna taksoveo eeskirja § 11 lg 3 p 11. Põhiseaduse § 3 lg 1 kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Selle põhimõtte kohaselt vajab põhiõiguste piiramine seadusandjast alamalseisva organi poolt seadusandja volitust. PS § 154 lg1 sätestab üheselt, et seadusreservatsioon kehtib ka kohaliku omavalitsuse õigusaktide suhtes. Oluline on seejuures, et kohalik omavalitsus lahendaks kohaliku elu küsimused vastavuses seadustega. Määruste andmist reguleerib lisaks ka haldusmenetluse seadus (edaspidi

HMS), mille § 89 lg 1 järgi on määrus õiguspärane, kui see on kooskõlas kehtiva õigusega, vastab vorminõuetele ja kui selle on seaduses ettenähtud korras volitusnormi alusel andnud volitusnormis nimetatud haldusorgan. HMS § 90 lg 1 kohaselt võib määruse anda ainult seaduses sisalduva volitusnormi olemasolul ja kooskõlas volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgiga. Samas sätestab HMS § 90 lg 2, et kohaliku elu küsimuse korraldamiseks võib kohaliku omavalitsuse organ anda määruse volitusnormita, välja arvatud juhul, kui seaduses on olemas volitusnorm.

Samas ei kehti eelnimetatu olukordades, kus kohaliku omavalitsuse määrusega riivatakse põhiõigusi. Riigikohus on märkinud, et põhiõigusi piiravaid õigusakte saavad kohalikud omavalitsused anda üksnes seaduses sisalduva volitusnormi alusel (RK 3-3-1-41-06). Seega on väga oluline, et täitevvõimu tegevus volituse täitmisel ei ületaks volituses sätestatut. Riigikohus on leidnud, et: seadusele vastavus tähendab seejuures nõuet, et volitusest ei astutaks üle ega asutaks reguleerima küsimusi, mis pole volitusest hõlmatud (RK 3-4-1-5-05).Teisisõnu peab kohalikuomavalitsuse tegevus vastama volitusnormi eesmärgile, sisule ja ulatusele ning ei või sellest minna kaugemale.

Volitusnormi sisustamisel ja selle täitmisel peab kohalik omavalitsus arvestama sealjuures põhiseaduse teiste sätetega, muuhulgas PS §-s 12 sätestatud nõudega järgida üldist võrdsuspõhiõigust ning PS §-st 11 tulenevapõhimõttega mitte kehtestada õigusakte, mis riivavad ebaproportsionaalselt isikute põhiõigusi ja vabadusi. Seega siit järeldub, et kohalik omavalitsus ületab temale antud volituse piire, kui ta kehtestab ebaproportsionaalse määruse. Eelnevast analüüsist järeldub, et Tallinna Linnavolikogu saab taksoteenuse osutajatele põhiõiguste piiranguid üksnes ja ainult siis, kui seaduses on sellekohane volitus linnale.

Volituse täitmisel peab linn muuhulgas arvestama, et ta täidaks volitust korrektselt, ehk ei asuks lahendama küsimusi, milleks seadus teda ei volita, ega kehtestaks õigusaktides ebaproportsionaalseid piiranguid taksoteenuse osutajatele. Seega tuleb välja selgitada, kas mõnest õigusaktist tuleb Tallinna Linnavolikogule volitus reguleerida taksode parkimist puudutavaid küsimusi. Tallinna taksoveo eeskiri on kehtestatud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lõike 1, ühistranspordiseaduse § 5 lg 1 p 2, § 34 lg 4, § 39 lg 1, 3; § 52 lg 2 alusel, kooskõlas majandusja kommunikatsiooniministri 26. mai 2004 määrusega nr 141 "Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskiri" alusel.

Mitte ühestki ülalviidatud sättest ei tulene Tallinna Linnavolikogule volitust reguleerida parkimiskorraldust, sh taksode parkimiskorraldust Tallinnas. Samuti ei tulene ülalviidatud majandusja kommunikatsiooniministri määrusest, et kohalik omavalitsus võiks piirata isikute põhiõigusi. Ehkki majandusja kommunikatsiooniministri määruse § 15 lg 5 on sätestatud, et tee omanik määrab kindlaks liiklusohutuse nõudeid järgides kohad, kus takso võib seista kliendi ootel (v.a ettetellitud takso), annab määrus õiguse üksnes taksopeatuste ehk kohtade, kus võivad seista üksnes taksod, loomiseks.

Nimetatud sätet ei saa laiendavalt tõlgendada, ning leida, et kohalikul omavalitsusel on õigus keelata taksode parkimine mujal kui taksopeatuses. Tõsi, linnavolikogul on küll õigus kehtestada taksoveo eeskirja, kuid sealjuures ei tohi unustada, et mitte ükski taksoveo eeskirja säte ei tohi olla vastuolus teiste õigusaktidega ega piirata isikute põhiõigusi. Samuti ei tulene kohtu hinnangul Tallinna Linnavolikogule volitusnorme põhiõiguste piiramiseks ka näiteks liiklusseadusest. Liiklusseaduses on vastavad sätted, mille kohaselt korraldatakse liiklust seadusest tulenevalt liikluskorraldusvahenditega (milleks on foor, liiklusmärk, teemärgis, vilkur, piire, jne, LS § 2 p 29), ning parkimist korraldab LS § 186 lg 4 kohaselt teeomanik või teehoiu korraldamise eest vastutav isik liiklusmärkide, teemärgiste ning muude liikluskorraldusvahendite abil.

Ehkki nimetatud sättest tuleneb kohalikule omavalitsusele suhteliselt lai otsustusulatus parkimise korraldamisel, peab kohalik omavalitsus oma tegevuses arvestama põhiseadust ning teistest seadustest tulenevaid üldnõudeid, sh asjaolu, et parkimise korraldamisel ei ole lubatud riivata ebaproportsionaalselt kodanike põhiõigusija vabadusi. Liiklusseaduse § 186 lg-st 4 tuleneb otsesõnu, et teeomanik ehk käesoleval hetkel Tallinna linn tohib parkimist korraldada üksnes liiklusmärkide, teemärgiste ning muude liikluskorraldusvahendite abil.

Käesoleval juhul aga nähtub kohtule, et Tallinna Linnavolikogu on korraldanud parkimist ehk osa liiklusest määrusega, milleks tal puudub seadusest tulenev volitusnorm. Kohtule teadaolevalt ei ole Tallinnas taksode parkimiskeelust teavitavaid liiklusmärke välja pandud. Kohtu hinnangul on liiklusseaduse § 186 lg 4 volitusnorm kohalikule omavalitsusele ette andnud selge tegevusvormi parkimiskorralduseks, ehk eelnevast järeldub, et kohalikul omavalitsusel ei ole seadusest tulenevat volitust reguleerida parkimist üldakti ehk määrusega. Eelneva pinnalt saab asuda seisukohale, et arvestades, et käesoleval juhul on kohalik omavalitsus reguleerinud parkimisküsimust määrusega, puudub kohalikul omavalitsusel sellise regulatsiooni kehtestamiseks volitus ning seetõttu on taksoveo eeskirja § 11 lg 3 p 11 põhiseadusega vastuolus.

Kohus ei pea siinkohal vajalikuks peatuda pikemalt kohaliku omavalitsuse poolt ületatud volituse analüüsil, kuivõrd selle kohta on põhjalikult väljendanud ka oma seisukohta Õiguskantsler Indrek Teder Tallinna Linnavolikogule edastatud 17.02.2010 märgukirjas nr 6-4/091035/1000999 (mis on käesoleva väärteoasja materjalide juures). Kohus nõustub ülalviidatud seisukohtadega täielikult, ehkki käesolevaks ajaks on muutunud viidatud liiklusseaduse sätted, samuti on Tallinna Linnavolikogu võtnud vastu 2012.a juunis uue taksoveo eeskirja, kuid mille sisu ja probleemid on samad võrreldes varasemalt kehtinud taksoveo eeskirjaga (vastu võetud Tallinna Linnavolikogu 03.03.2005 määrusega nr 16, vaidlusalune säte p 10.2.11).

2.7. Kehtiva taksoveo eeskirja seletuskirjast nähtub järgmine: Praeguses Tallinna liiklusja parkimiskorralduses ei ole mõeldav olukord, et taksoteenuse osutamise ajal või klienti oodates, hõivavad taksod tasulisi parkimiskohti vanalinna ja südalinna parkimistsoonis. Taksode parkimiseks on ette nähtud nõuetekohaselt tähistatud taksopeatused. Taksojuht on kohustatud ootama sõitjat vanalinna ja südalinna parkimistsoonis nõuetekohaselt tähistatud taksopeatuses. Eesmärgiga tagada taksode parkimise kord vanalinnas ja südalinnas on otstarbekas määrusega kehtestada taksode parkimist korraldavad sätted. Seega järeldub, et taksoveo eeskirja § 11 lg 3 p 11 eesmärk on tagada taksode parkimise kordvanalinnas ja südalinnas ehk laiemalt tagada LS § 6 lg 1 - liikluse korraldamise eesmärk on tagada häireteta, sujuv, võimalikult kiire, ohutu ja keskkonda minimaalselt kahjustav liiklus ja LS § 186 lg 1 sätestatud eesmärk - parkimine peab olema korraldatud nii, et see ei häiri ega ohusta liiklust ega põhjusta elamupiirkonnas inimeste häirimist mootorsõidukite heitgaasi ja müraga. Seega tuleb hinnata, kas linnavolikogu poolt taksoveo eeskirja §11 lg 3 p 11 kehtestatud reegel on proportsionaalne võrreldes eesmärgiga tagada liikluse sujuvus ja ohutus. Taksojuhtide põhiõiguste ja –vabaduste riive nimetatud regulatsiooni kaudu on võrdlemisi intensiivne vaatamata sellele, et piirang kehtib vaid vanalinna valveta tasulises parkimistsoonis ja kõrgendatud maksumääraga kesklinna valveta tasulises parkimistsoonis (südalinn), mitte aga üle terve Tallinna. Üldteada asjaolu on see, et taksopeatustes on parkimiskohti vähem, kui on turul teenust osutavaid taksosid, ning ka seetõttu on taksoveo eeskirja §11 lg 3 p 11 negatiivne mõju taksoteenust osutavatele isikutele.

Kohus ei pea vajalikuks korrata Õiguskantsleri eelnimetatud märgukirjas väljatoodud argumente Tallinna osade taksopeatuste üürile andmise kohta. Kohus märgib vaid, et küsimused taksode parkimiskohtade üle on jätkuvalt aktuaalselt ning avaldavad veelgi enam negatiivset ja piiravat mõju taksoteenuse osutajatele arvestades, et parkimiskohti on võimalik rendile võtta vaid paaril Tallinna suuremal taksofirmal tulenevalt kehtestatud rangetest nõuetest (nt taksopark peab olema vähemalt 30 autoga, kuid mis ei tohi olla vanemad kui 5 aastat, mille pagasiruumi maht on minimaalselt 400 liitrit jne). Olukorras, kus väiksematel taksoettevõtetel või FIEdel puudub isegi teoreetiline võimalus osaleda avalikul kirjalikul pakkumisel taksopeatuste kasutamiseks üürilepingu sõlmimiseks, tõrjutakse väiksemad taksoveoettevõtted ja iseseisvalt tegutsevad taksojuhid parematest teeninduspiirkondadest välja, piirates selliselt nende üht põhiõigust – ettevõtlusvabadust. Tallinna Transpordiamet on näiteks Konkurentsiameti 19.02.2010.a soovituses nr 5.1-5/10- konkurentsiolukorra parandamiseks (mis on leitav Internetist aadressil http://www.konkurentsiamet.ee/public/Otsused/2010/s2010_011.pdf ) viidanud, et taksopeatuste rendile andmise üks eesmärk on vajadus tagada sujuv ja häireteta liiklus. Vanalinna piirkonnas on suur hulk taksojuhte, kes võimalikku klienti oodates häirivad liiklust.

Konkurentsiamet on eelnimetatud soovituses leidnud, et tegemist on konkurentsipiiranguga, mida ei kaalu üles Tallinna Transpordiameti poolt esitatud põhjendused. Konkurentsiamet on andnud hinnangu, et taksopeatuste rendile andmine Tallinna Linnavalitsuse poolt läbi viidud kujul iseenesest kahjustab taksoteenuseid pakkuvate ettevõtjate vahelist konkurentsi. On vähe kahtlust, et olukorras, kus olulisimaile taksopeatustele omab ligipääsu üksnes üks ettevõtja, on konkureerivate ettevõtjate tegevus takistatud ning konkurents senisest vähemintensiivsem. Konkurentsiolukorda on täiendavalt kahjustanud asjaolu, et Tallinna Linnavalitsuse poolt läbi viidud kahel konkursil ei leidnud aset tõsiseltvõetavat konkureerimist erinevate ettevõtjate vahel. Ainukese aktsepteeritud pakkumise tegi AS Tulika Takso. Konkurentsiolukorda mõjutab täiendavalt ka Tallinna Linnavalitsuse otsus keelata taksode parkimine tavaparklates. Eeltoodust järeldub, et Tallinna Linnavalitsus on taksopeatuste konkursse korraldades juurutamas konkurentsipiirangut, mis võib kahjustada tõsiselt konkurentsiolukorda. Ettevõtlusvabadust on põhjust kitsendada üksnes siis, kui selleks on selge vajadus, ja mitte vastupidi. Taksopeatuse nn eksklusiivsele rendile andmine on liikluse sujuvuse tagamiseks igal juhul ebaproportsionaalne ja kohatu vahend.

Eelnevast analüüsist järeldub, et Tallinna taksoveo eeskirja sätted, mis keelavad taksodel parkida mujal kui selleks ettenähtud taksopeatustes, on jätkuvalt oma problemaatikaga aktuaalsed, kaasnevatele probleemidele (konkurentsipiirang ja ettevõtlusvabaduse piiramine) on tähelepanu juhtinud ka Konkurentsiamet. Eelnimetatud põhiõiguste riived on viinud selleni, et Toivo XXX kui kaebaja on pöördunud oma õiguste kaitseks kohtusse. Seega järeldub, et Tallinna taksoveo eeskirja § 11 lg 3 p 11 on ilmselge riive ja negatiivne mõju taksoteenust osutavate isikute ettevõtlusvabadusele selle kaudu, et eeskirja säte keelab taksodel parkida vanalinna ja südalinna piirkonnas mujal kui vaid selleks ettenähtud taksopeatustes, kuid taksopeatustes parkimine on ilmselgelt võimatu, kuivõrd suur osa taksopeatustest on rendile antud suurematele taksofirmadele. Seega järeldub, et mõnel väiksemal taksoteenust osutaval ettevõttel või FIE-l ei ole sisuliselt võimalustki saada juurdepääsu nimetatud taksopeatusele.

Lähtuvalt eelnevast on kohus seisukohal, et arvestades taksoveo eeskirja § 11 lg 3 p 11 analüüsitud negatiivset mõju taksojuhtidele, ei kaalu § 11 lg 3 p 11 eesmärk tagada liikluse sujuvus ning ohutus üles taksojuhtide õiguste riivet.

Lisaks märgib kohus, et kehtivate seaduste kohaselt ei ole kohalikul omavalitsusel lubatud teha parkimist korraldades erisusi taksoks kohandatud sõiduautode ning tavaliiklejate sõiduautode vahel. See tähendab, et ka Tallinna linn peab parkimist korraldades arvestama, et tal puudub õigus selles küsimuses kohelda erinevalt taksosid ja teisi sõiduautosid. Lisaks on küsitav, et olukord, kus nö tavalisele sõidukijuhile on taksojuhi asemel tagatud õigus parkimiskohale, tagab märgatavalt paremini liikluse sujuvuse. Kindlasti võib esineda juhtum, kus linnakodanik või –külaline soovib parkida avalikul (tasulisel) parkimisalal, kuid see ei ole võimalik, sest seal pargib ees takso. Samas ei ole kohtule mõistetav, kuidas takso, mis on sama tüüpi sõiduk, häirib korrektselt parkides rohkem liiklust, kui takso tunnusteta sõiduk.

Ülaltoodu kokkuvõtteks asub kohus seisukohale, et taksoveo eeskirja § 11 lg 3 p 11 kehtestamise eesmärk ei kaalu üles taksojuhtide põhiõiguste ja -vabaduste riivet, nimetatud riive on asjakohatu. Taksojuhte, kes on avalikus tasulises parklas parkimise eest korrektselt tasunud või selle algusaja nõuetekohaselt fikseerinud, koheldakse arusaamatutel põhjustel teisiti võrreldes nn tavaliiklejatega. Selliseks ebavõrdseks kohtlemiseks ei esine ülekaalukaid avalikke huve ega legitiimset eesmärki, mistõttu on taksoveo eeskirja §11 lg

3 p 11 vastuolus eelkõige PS § 12 lg-ga 1, § 29 lg-ga 1, § 31, aga ka PS § 3 lg 1 ls 1, PS §

154 lg 1.

3. Kohus jätab asja lahendamisel kohaldamata seaduse või muu õigustloova akti, kui see on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega või Euroopa Liidu õigusega. Kohus märgib, et vastuolu Euroopa Liidu õigusega ei ole tuvastatud, kuivõrd Tallinna taksoveo eeskiri reguleerib kohaliku elu küsimusi. Käesolevas asjas vaidlustatud väärteootsuse aluseks olev taksoveo eeskirja § 11 lg 3 p 11 on vastuolus PS § 12 lg-ga 1, § 29 lg-ga 1, § 31, ja tuleb selles osas jätta kohaldamata, mis keelab parkida taksot (välja arvatud ettetellitud taksot) väljaspool nõuetekohaselt tähistatud taksopeatust kesklinna avalikus tasulises parkimisalas asuvas vanalinna valveta tasulises parkimistsoonis ja kõrgendatud maksumääraga kesklinna valveta tasulises parkimistsoonis (südalinn).

Põhiseadusega vastuolus olevale ja kohaldamata jäävale materiaalõigusele tuginev väärteootsus, mille alusel trahviti kaebajat, on õigusvastane ja kaebaja õigusi rikkuv. Seetõttu tuleb vaidlustatud väärteootsus tunnistada õigusvastaseks ja tühistada. Kaebus kuulub neil asjaoludel rahuldamisele.

Kohus juhindub Väärteomenetluse seadustiku § 111; §132 ; § 133-135, § 156 lg 41.

Piret Liivo Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/