4-15-233/9 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-15-233

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

06. märts 2015, Tallinn

Väärteoasja number

4-15-233 (2302,14,015800)

Kohtunik

Märt Toming

Kohtuistungisekretär

Eda Loor

Tõlk

Maksim Tšurkin

Väärteoasi

E.O

kaitsja

kaebus

Politsei-

ja

Piirivalveameti

Põhja

prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanem-

väärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 17.12.2014

otsusele

nr

2302,14,015800

E.O

karistamises LS § 224 lg-s 2 ettenähtud väärteo

toimepanemise

eest

rahatrahviga

trahviühiku

ulatuses, so 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 2 järgi

lisakaristusena

mootorsõiduki

juhtimise

õiguse

äravõtmisega 6 kuuks.

Menetlusest osa võtnud isikud

Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu

Menetlusalune isik: E.O, ik XXX,

elukoht: XXX

RESOLUTSIOON

1. Jätta E.O kaitsja kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 17.12.2014 otsusele nr 2302,14,015800 E.O karistamises LS § 224 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, so 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 2 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks rahuldamata. 2.

Jätta

Politsei-

ja

Piirivalveameti

Põhja

prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 17.12.2014 otsus nr 2302,14,015800 E.O karistamises LS §

224 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, so 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 2 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks muutmata ja tühistamata. 3. Määratud lisakaristuse, so mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 6 kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 6 kuulise tähtaja möödumisel. 4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile. 5. Vaidlustatud otsusega määratud rahatrahv 900 (üheksasada) eurot tuleb edasikaebe tähtaja, so 30 päeva jooksul kohtuotsuse kuulutamisest tasuda vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri 10220145256903.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse kuulutamisest, so alates 06.03.2015. Kui kassatsioonkaebuse esitamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 14.03.2015.

Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg 06.04.2015. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsioonkaebust ei esitata, jõustub kohtuotsus 07.04.2015. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 17.12.2014 otsusega nr 2302,14,015800 karistati E.O LS § 224 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, so 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 2 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks selles, et menetlusalune isik 29.11.2014 kell 09:04 Laagna tee ja Mahtra tänava ristmikul Tallinnas juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,35 mg, millega rikkus LS § 69 lg 3 nõuet ja pani toime LS § 224 lg-s 2 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusaluse isiku kaitsja kaebuse, milles taotleti pärast esimese kaebuse käiguta jätmist arvestada menetlusaluse isiku majandusliku olukorraga ning vähendada kaebuse esitajale määratud rahatrahvi ning võimaldada selle tasumist KarS § 66 lg 2 alusel ositi. Kohtuistungil jäi menetlusalune isik kaebuse juurde ja leidis, et karistust võiks muuta osaliselt, määrata arest või üldkasulik töö. Sissetulek on 150 eurot, maksab alimente, midagi alles ei jää. Võib maksta 50 eurot korraga. Ametlikult ei tööta, koristab majahoidja asemel.

Eramajas koristab lund, lõhub puid. Töötukassas arvel ei ole. On käinud tööd otsimas, kuhugi ei võeta. Kodus on alkomeeter, see ei näidanud midagi. Päeva jooksul selgus, et vett juua ei tohi. Eelmisel õhtul tarvitas võib-olla 200 ml viina. Õhtul kell 9 jõi, hommikul kell 8 läks rooli. Pudel oli 0,5 liitrit. Palju alles jäi, ei tea. Tops on 75 ml. Jõi ära 3-4 topsi. Läks lund koristama. Auto kuulub tuttavale, see ei teadnud, et niimoodi sõitma läks. On varem karistatud samalaadse väärteo eest juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks.

Trahv on tasumata, sest polnud tööd ega raha. Mingi trahv on tasutud, kuid ülevaatuseta sõiduki kasutamise eest määratud trahvi andis tasumiseks tuttavale, sest see oli tuttava auto. Ei tea kas on tasutud. Alimentide võlgnevust ei tea, lepiti kokku, et peab maksma. Rahaline karistus on tasumata, menetluskulude tasumisega ei ole kursis. Täiturite menetluses on asju, kuid kui palju, seda ei tea. Kontod on arestitud. Lubab maksta trahvid osaliselt, 50 eurot kuus, see trahv, eelmised trahvid. Püüab tööle saada, siis saab rohkem maksta. Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et karistuse määramisel on järgitud kõiki KarS § 56 lg 1 sätestatud nõudeid.

Karistus on õiglane. Arvestatud on teoga, see on tahtlik. Isik on õhtul tarvitanud suures koguses alkoholi, hommikuks ei ole alkohol ära läinud. Keelatud seisundis rooli asumine, ei saa olla muud kui tahtlik tegu. Tegu on ohtlik, paneb ohtu teised liiklejad. Karistust kergendavad, raskendavad asjaolud puuduvad. Isikut on varem karistatud, ei ole mõjutanud seaduskuulekalt käituma. Õiguskorra kaitsmise huvidesse puutuvalt on olukord liikluses halb. Igapäevaselt peetakse kinni kuni paarkümmend juhti, kes on tarvitanud alkoholi. Lähtudes süü suurusest, eripreventiivsetest eesmärkidest on karistus sanktsiooni keskmisest määrast kõrgemana põhjendatud ja 6 kuuks juhtimisõiguse äravõtmine proportsionaalne.

Ei vaidle vastu kui isik tasub osade kaupa. Karistuse vähendamiseks alused puuduvad, kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega ning kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused ja kohtuvälise menetleja esindaja arvamuse, samuti tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused.

V™S § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 9) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile.

Väärteoasjas leiduvast tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt kasutati menetlusaluse isiku seisundi kindlakstegemiseks 29.11.2014 ajavahemikul 09.22 kuni 09.25 tõenduslikku alkomeetrit, milline oli taatlustunnistuse nr TTRC-14-00166 kohaselt taadeldud. Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,40 mg ja 0,40 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,35 mg alkoholi. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemuse jälgitavus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes tõendatud, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat.

Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine kvalifitseeritud LS § 224 lg-s 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuna menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,35 mg/l, siis on tegemist väärteoga LS § 224 lg 2 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4).

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1 kohaselt on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6).

Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Arvestades aga süü suurust, puudub ilmselgelt ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 lg 1 p 1 alusel. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni 1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS §-s 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 3 kuust kuni 9 kuuni, kui isikut ei ole varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud.

Kui isikut on varem sellise väärteo eest karistatud, siis võib LS § 224 lg 3 p 2 alusel juhtimisõiguse ära võtta 3 kuust kuni 12 kuuni. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, so 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Arvestades, et KarS § 47 lg 1 kohaselt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni

300 trahviühikut, siis tuleneb määratud karistusest, et kohtuvälise menetleja menetlusalusele isikule määratud rahatrahv on ettenähtud sanktsiooni 2/3 mõningal määral ületavas määras. Lisakaristust on kohaldatud LS § 224 lg 3 p 1 ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri kohta alkoholisisaldus 0,40 +/- 0,05 mg, kusjuures laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,35 mg väljahingatava õhu liitri kohta.

Selline piirmäär on alla sätestatud rikkumise keskmise määra. See omakorda tähendab, et karistuse määra valikul tuleks lähtuda ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast, kuivõrd kehtiva kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks vastava seadustiku (käesoleval juhul liiklusseaduse) sanktsiooni keskmine määr, mille järgselt tuvastatakse menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr.

Sellest põhimõttest lähtuvalt võiks asuda seisukohale, et kohtuvälise menetleja poolt kohaldatud rahatrahv 225 trahviühiku ulatuses ei ole proportsionaalne menetlusaluse isiku süüga. Samas on tegemist varem samalaadse väärteo toime pannud isikuga ning omaks võetud kohtupraktika kohaselt võib ka keskmise süü puhul määrata või mõista karistuse keskmist määra ületavas määras kui isikule on vaja kinnistada keelunormi kehtivust kui varasemad karistused samalaadse süüteo eest ei ole mõju avaldanud. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu.

Kohtuvälise menetluse jooksul ei ole kohtuväline menetleja karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid tuvastanud ning neid ei tuvastatud ka kaebemenetluses. Peale karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude tuvastamise tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvast karistusregistri andmebaasi väljatrükist nähtuvalt on menetlusalust isikut karistatud LS § 207 ka § 224 lg 2 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest. Kaebuse esitaja selgituste kohaselt andis ta LS § 207 ettenähtud väärteo toimepanemise eest määratud rahatrahvi tasumiseks tuttavale, kelle sõidukit ta kasutas, leides, et sõiduki omanik pidanuks vastutama sõiduki tehnilise korrasoleku ja tehnonõuetele vastavuse eest.

Samas puuduvad tal andmed selle kohta, et trahv oleks tasutud ning ta ei ole selle vastu ka huvi tundnud. Samas on see karistus kehtiv karistus mitte sõiduki omanikul, vaid menetlusalusel isikul ning vastavalt liiklusseaduse sätetele peab liikluses kasutatav sõiduk olem läbinud tehnonõuetele vastavuse kontrolli. Kuivõrd aga juht kasutab seda liikluses, siis peab ka juht selle eest vastutama. Arvestades menetlusaluse isiku käitumist saab järeldada, et ta suhtub temale määratud karistusse ükskõikselt ega tunne huvi määratud trahvi tasumise vastu.

Lisaks sellele on menetlusalust isikut karistatud LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 800 eurot ja lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Seejuures on määratud rahatrahv jäetud õigeaegselt tasumata. Seega ei ole ükski senini kohaldatud karistusõiguslik meede, sh ka suhteliselt suur rahatrahv ja liiklusest eemaldamine, sundinud menetlusalust isikut õiguskuulekusele. Lisaks eelmärgitule tuleb aga karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord.

Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist ja kes ei soovi neid kohustusi täita. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest, sh tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt saab järeldada, et kaebuse esitaja asus sõidukit juhtima juhile keelatud seisundis. Kaebuse esitaja selgitas, et ta kontrollis ennast alkomeetriga, kuid see midagi ei näidanud.

Sellisest selgitusest saab teha kahetisi järeldusi. Esiteks seda, et menetlusalune isik pidas vajalikuks ennast kontrollida, mis viitab sellele, et ta ei olnud oma kainuses kindel. Kuivõrd aga väidetavalt kasutatud alkomeeter midagi ei näidanud ja tõenduslik alkomeeter tuvastas 0,35 mg/l alkoholi, siis saab üheselt asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku kasutatud alkomeeter on tähtaegselt jäetud kalibreerimata ja on seetõttu ka kasutu. Arvestades aga tuvastatud alkoholisisalduse kogust pidanuks menetlusalune isik oma seisundist aru saama ning arvestades varasemat elukogemust ja karistust samalaadse väärteo toimepanemise eest, siis pidanuks olema eriti hoolikas ja hoiduma uue samalaadse väärteo toimepanemisest.

Lisaks sellele oli kaebuse esitaja teadlik eelmisel õhtul ära joodud alkoholi kogusest ning see teadmine pidanuks teda sundima hoiduma sõiduki juhtimisest. Kohus leiab, et sellisel viisil liiklusnõudeid eirav isik on oma suhtumiselt liiklusnõuetesse teistele liiklejatele ja iseendale ohtlik. Seejuures seadis menetlusalune isik ohtu ka kasutusse võetud võõra vara. Seega on ta liikluses ohtlik nii iseendale, teistele liiklejatele kui ka võõrale varale. Seda nii toimepandud teo iseloomu kui ka teost nähtuva liiklusnõuetesse ja –ohutusse teadvalt üleoleva suhtumise tõttu, millistest asjaoludest viimane iseloomustab ka ilmekalt teo toimepanijat ennast ning teo toimepanija suhtumist teosse.

Seetõttu on oluliseks karistuse raskuse puhul ka õiguskorra kaitsmise huvid, mida saab tagada vaid juhul, kui ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Seega, arvestades menetlusalusel isikul tuvastatud lubatud alkoholipiirmäära ületamise määra ja õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on määratud põhikaristus ettenähtud sanktsiooni 2/3 määra ületavas määras vastavuses ka üldpreventiivsete eesmärkidega. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks märkida, et lisakaristust kohaldatakse samade põhimõtete järgi nagu seda tehakse põhikaristuse kohaldamisel, so lähtutakse samuti KarS § 56 lg 1 sätestatud karistuse kohaldamise alustest.

Seejuures peab kohus vajalikuks viidata Riigikohtu lahendile nr 3-1-1- 122-13, mille kohaselt ei ole iseenesest ka esmakordse rikkumise toime pannud isiku puhul välistatud temalt sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine. Nii sisaldab LS § 224 lg 3 ka eraldi alapunkte lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise määrade kohta vastavalt sellele, kas isikut on varem nimetatud paragrahvis sätestatud väärteo eest karistatud või mitte. Võttes arvesse, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb kohtul lisakaristuse mõistmisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb.

Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline rikkumine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Väärteoasjas kogutud tõenditest nähtuvalt on üheselt tuvastatud, et LS § 224 lg 2 mõttes on lubatud alkoholipiirmäära ületatud oluliselt, so üle lõikes 2 sätestatud piirmäära alumise määra.

Seega oleks viidatud lahendis märgitud tingimused lisakaristuse kohaldamise osas ka esmakordse rikkumise puhul täidetud. Sellise väärteo toimepanemine, kõrvutades teo iseloomu kehtivate väärteokaristuste arvuga, siis võib asuda seisukohale, et selline käitumine näitab ka menetlusaluse isiku suhtumist nii liikluskorda kui ka –nõuetesse, rääkimata liiklusohutusest. Seejuures on aga menetlusalusel isikul juba kehtiv karistus samalaadse väärteo toimepanemise eest, mis kinnitab asjaolu, et menetlusalune isik võib jätkata samalaadsete süütegude toimepanemist, mida menetlusalune isik juba veenvalt tõestas.

Menetlusalusele

isikule

inkrimineeritud

väärtegu

ei

ole

võimalik

toime

panna

ettevaatamatusest. Menetlusalusele isikule pidi tema juhile keelatud seisund enesetunde järgi olema üheselt teda ja arusaadav, mistõttu on tegemist tahtlikult toime pandud väärteoga. Puutuvalt menetlusaluse isiku süü suurusesse, leidis kohus juba ülalpool, et menetlusaluse isiku süü on keskmine. Kui aga arvestada ka menetlusaluse isiku väärteokaristusi ja asjaolu, et määratud rahatrahvid ja eelnev lühemaajaline lisakaristus oodatud mõju ei avaldanud ega sundinud menetlusalust isikut hoiduma järgmise ja ohtliku väärteo toimepanemisest, siis on ilmselge, et pelgalt rahatrahviga ei ole võimalik menetlusalust isikut mõjutada. Seetõttu on kohtu arvates ka eripreventiivsetest eesmärkidest tulenevalt lisakaristuse kohaldamine täiesti põhjendatud. Mis puudutab aga üldpreventiivseid asjaolusid, siis arvestades sellega kui palju keelatud seisundis juhte igapäevaselt liiklusest kõrvaldatakse, tuleb asuda seisukohale, et iga sellise juhi liiklusest kõrvaldamisega väheneb oht teistele liiklusnõudeid järgivatele liiklejatele. Seega kaaluvad kohtu arvates kollektiivsed huvid ohutuse tagamisel üles üksikisiku huvid. Kuivõrd menetlusalust isikut on varem lühiajalise juhtimisõiguse äravõtmisega karistatud, siis leiab kohus, et menetlusaluselt isikult juhtimisõiguse äravõtmine

6 kuuks, so ettenähtud sanktsiooni keskmises määras on kohane ja põhjendatud. Kaebuses on taotletud põhikaristuse vähendamist ja selle tasumise määramist ositi. Kohus viitas juba ülalpool motiividele, miks ta peab määratud rahatrahvi määra kohaseks ja põhjendatuks. Lisaks sellele peab kohus vajalikuks märkida, et kui isik on varem juba samalaadse väärteo toimepanemise eest karistatud, siis uue väärteo toimepanemise eest karistuse vähendamine tekitaks olukorra, kus korduv samalaadsete süütegude toimepanemine kergendab süüdlase olukorda.

Kohus leiab, et taoline olukord ei ole kooskõlas karistuse eesmärkidega. Kohus märkis juba ülalpool, et vastavalt kohtupraktikale võib ka keskmise süü puhul määrata karistuse, mis ületab ettenähtud sanktsiooni keskmist määra kui on vajalik kinnistada isikus keelunormi kehtivust, st anda korduvalt süütegusid toime pannud süüdlasele ühene signaal sellest, et iga järgneva süüteoga karmistub ka karistus. Seetõttu leiab kohus, et puudub igasugune alus põhikaristuse kergendamiseks. Lisaks sellele on kaebuses taotletud peale põhikaristuse vähendamise ka rahatrahvi ositi tasumisele määramist.

Kohtule edastatud materjalide pinnalt leiab kohus, et kaebaja esitatud taotlus jääb tagajärjetuks. Nimelt tuleneb KarS § 66 lg-st 2, et kohus või väärtegu menetlev kohtuväline menetleja võib mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi. Märgitust tuleneb, et kohtul on võimalik kohaldada rahatrahvi osatamist vaid juhul, kui selleks on mõjuvad põhjused. Käesoleval juhul pole kaebuse esitaja selliste mõjuvate põhjuste olemasolu tõendanud. Menetlusalune isik on esitanud suusõnalisi väiteid tulude puudumise kohta, millistesse väidetesse suhtub kohus kriitiliselt.

Selleks, et kohus või kohtuväline menetleja saaks otsustada kas ositi tasumisele määramiseks on põhjused mõjuvad, tuleb menetlejale esitada vastavasisulised tõendid, et menetlejal oleks võimalik otsustada kas esitatud põhjused on mõjuvad või mitte. Kohtule ei ole esitatud ühtegi dokumentaalset tõendit. Seega puudub kohtul seaduslik alus kaebuse esitaja taotluse rahuldamiseks. Lisaks sellele peab kohus vajalikuks märkida, et KarS § 66 lg 2 sätteid saab kohaldada selleks vajalikel tingimustel kohtuväline menetleja või kohus karistamisotsust tehes.

Kui kaebemenetluses kohus ei muuda kohtuvälise menetleja otsust karistuse liigi või määra osas, siis ei tee kohus ka karistamisotsust, mistõttu ei saa ta ka hakata määrama määratud trahvi ositi tasumist. Kohus peab vajalikuks pöörata kaebuse esitaja tähelepanu sellele, et vastavalt V™S § 209 sätetele, kui on asjaolusid, mille tõttu ei ole viivitamatult võimalik täita väärteo eest karistusena kohaldatud rahatrahvi, võib lahendit täitmisele pöörav maakohus või kohtuväline menetleja süüdlase avalduse alusel oma määrusega rahatrahvi täitmisele pööramise edasi lükata, märkides määruses edasilükkamise alguse ja lõpu kuupäeva.

Seega kohalduks see säte vaid juhul, kui vaidlustatud otsus oleks jõustunud. Antud juhul see kohtuvälise menetleja otsus jõustunud ei ole. Menetlusalusele isikule allkirja vastu kätte antud väärteoprotokollis on üheselt märgitud, et menetlusalusel isikul on õigus enne väärteoprotokollis märgitud lahendi kättesaadavaks tegemise kuupäeva esitada kohtuvälisele menetlejale taotlus rahatrahvi ositi tasumiseks. Seega pidanuks menetlusalune isik sellise taotluse esitama kohtuvälisele menetlejale pärast väärteoprotokolli kättesaamist, mitte kohtule esitatavas kaebuses.

Puutuvalt kohtuistungil esitatud taotlusesse asendada määratud trahv aresti või üldkasuliku tööga, peab kohus vajalikuks märkida alljärgnevat. Esmalt ei pea kohus võimalikuks tühistada kohtuvälise menetleja otsust rahatrahvi kohaldamise osas ja karistada kaebuse esitajat arestiga. Aresti puhul on tegemist isiku vabadust piirava karistusega, mille kohaldamine raskendaks kaebuse esitaja olukorda. V™S § 132 p 2 sõnastuse kohaselt võib maakohus kaebust lahendades tühistada kohtuvälise menetleja otsuse täies ulatuses või osaliselt ja teha uue otsuse, kui see ei raskenda menetlusaluse isiku olukorda.

Seega on aresti kohaldamine kaebemenetluses V™S § 132 p 2 kohaselt välistatud. Mis puudutab trahvi asendamist üldkasuliku tööga, siis saab kohtumenetluses asendada üldkasuliku tööga vaid kohtuotsusega mõistetavat aresti KarS § 69 korras. Käesoleval juhul on aga, nagu kohus juba eelnevalt märkis, aresti kohaldamine välistatud. Kohus peab vajalikuks kaebuse esitajale selgitada, et rahatrahvi saab üldkasuliku töö või arestiga asendada vaid V™S § 211 lg 1 sätestatud korras. Nimetatud sätte kohaselt teeb maakohus sissenõudja avalduse alusel määruse rahatrahvi asendamise kohta arestiga või üldkasuliku tööga vastavalt karistusseadustiku §-le 72, kui süüdlane ei ole rahatrahvi tervikuna määratud tähtajaks tasunud või osastatud rahatrahvi maksmise tähtaega ei järgita, rahatrahvi täitmise tähtaega ei ole pikendatud ja süüdlasel ei ole vara, millele sissenõuet pöörata.

See tähendab aga seda, et kohtuvälise menetleja otsus on jõustunud ja täitmisele pööratud ning kohtuväline menetleja või kohtutäitur on tuvastanud, et süüdlasel ei ole vara, millele sissenõuet pöörata. Käesoleval ajal aga seda olukorda ei ole tekkinud, kuivõrd kohtuvälise menetleja otsus on edasi kaevatud ja kohtuvälise menetleja otsus ei ole senini jõustunud, mistõttu ei ole ka otsust täitmisele pööratud. Seda kõike on kohus kaebuse esitajale saadetud määruses kaebuse käiguta jätmise kohta juba selgitanud ning juhul, kui kaebuse esitaja oleks vaevunud määrust lugema, poleks ta nimetatud taotlusi esitanud.

Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlusvõi materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Märt Toming

Kohtunik

/allkirjastatud digitaalselt/