3-13-2481/21 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Villem Lapimaa ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht

5. märts 2015, Tallinn Haldusasja number 3-13-2481 Haldusasi SA Luke Mõis kaebus Vabariigi Valitsuse 19.12.2013 korralduse nr 567 p 1.2.33 osaliseks tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 25. novembri 2014. a otsus Menetlusosalised Kaebaja – SA Luke Mõis, esindaja Alari Rammo Vastustaja – Vabariigi Valitsus (Rahandusministeeriumi kaudu) Menetluse alus ringkonnakohtus SA Luke Mõis apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada SA Luke Mõis apellatsioonkaebus ning tühistada Tallinna Halduskohtu 25. novembri 2014. a otsus haldusasjas nr 3-13-2481.

2. Tühistada Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2013. a korralduse nr 567 punkt 1.2.33.

3. Mõista Vabariigi Valitsuselt SA Luke Mõis kasuks välja menetluskulud esimese ja teise astme kohtus kokku 45 eurot. Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 6. aprillil 2015 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-13-2481 2(11) menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. SA Luke Mõis esitas 31.01.2008 Maksuja Tolliametile (MTA) taotluse enda kandmiseks Vabariigi Valitsuse 08.02.2000 korraldusega nr 94-k kinnitatud „Tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute, sihtasutuste ja usuliste ühenduste nimekirja“ (edaspidi nimekiri).

Vabariigi Valitsus kandis SA Luke Mõis nimekirja alates 01.07.2008. MTA tegi 20.05.2013 SA-le Luke Mõis hoiatuse (tl 26-27), milles leidis, et tema tegevus ei vasta tulumaksuseaduse (TuMS) § 11 lg 2 p 2 nõuetele ning palus puudused kõrvaldada hiljemalt 28.06.2013. SA Luke Mõis teavitas 28.06.2013, et on korrigeerinud 2011. a INF 9 deklaratsiooni ning esitanud ka 2012. a majandustegevuse andmed (tl 28-29). Samuti selgitati, miks vastab sihtasutuse tegevus TuMS § 11 lg 2 p-s 2 sätestatule. Nimekirja koostamiseks kokku kutsutud asjatundjate komisjoni (edaspidi ka komisjon) 22.08.2013 koosolekul esitas MTA ettepaneku kustutada SA Luke Mõis nimekirjast. Komisjon andis soovituse jätta sihtasutus nimekirja (tl 32 pöördel). MTA teatas SA-le Luke Mõis 16.09.2013 (tl 34-35), et hoiatuses toodud puudused on kõrvaldamata ning MTA esitab sihtasutuse nimekirjast väljaarvamiseks. SA Luke Mõis esitas 16.10.2013 MTA-le vaide, mis tagastati vaideõiguse puudumise tõttu. SA Luke Mõis pöördus tuvastamisja kohustamiskaebusega halduskohtusse. Kaebus tagastati 06.11.2013 kaebeõiguse puudumise tõttu (haldusasi nr 3-13-2290). SA Luke Mõis esitas 19.11.2013 oma seisukohad Rahandusministeeriumile ja Vabariigi Valitsusele.

Vabariigi Valitsuse 19.12.2013 korralduse nr 567 punktiga 1.2.33 arvati SA Luke Mõis alates 01.01.2014 nimekirjast välja. Korralduses märgitud õiguslikuks põhjenduseks on sihtasutuse tegevuse mittevastavus TuMS § 11 lg 2 p-le 2. Korralduses viidatakse MTA 16.09.2013 teatele nr 12.2-6/201-1 ja Rahandusministeeriumi 13.12.2013 kirjale nr 5-1/14043.

2. SA Luke Mõis esitas 23.12.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse 19.12.2013 korralduse nr 567 p 1.2.33 tühistamiseks, millega arvatakse ühing 1. jaanuarist 2014 välja tulumaksusoodustusega vabaühenduste nimekirjast.

Otsus esitada kaebaja nimekirjast kustutamiseks on kaalutlusvigadega ja põhjendamata, samuti on rikutud ärakuulamisõigust, mis viis õigusvastase haldusakti andmiseni.

MTA 20.05.2013 hoiatus nr 12.2-6/201 käsitles 2011. a majandusaasta aruande ja INF 9 vormi infot, MTA 16.09.2013 otsus nr 12.2-6/201-1 põhines aga olulisel määral 2012. a andmetel ning sisaldas ka uusi argumente. Otsus käsitles ettevõtlusega tegelemist, mida hoiatus sisuliselt ei puudutanud. Seega ei saanud kaebaja selle kohta seisukohta esitada. Kaebaja esitas oma arvamused ka rahandusministrile, kelle vastus jäi aga üldsõnaliselt toetama MTA algseid põhjendusi, millest polnud võimalik aru saada, millise seisukoha haldusorgan ühingu vastuväidete suhtes võttis.

Põhjendamata on MTA väide, millega on nõustunud rahandusminister, et ühing tegeleb ettevõtluse, mitte heategevusega. MTA toob üksnes välja, et 2012. aastal on ühing kasutanud 88% ettevõtlustulust ettevõtluskulude katteks, millest järeldatakse, et põhitegevus on suunatud ettevõtluse arendamisele, mitte heategevuslikele eesmärkidele. MTA meelest peaks ühingu ettevõtlus olema palju kasumlikum, et seda saaks pidada heategevuslikuks. Selles puudub loogika. TuMS seab ettevõtlustegevusele eraldi piirangud, sätestades § 11 lg 4 p-s 3, et

3-13-2481 3(11) nimekirja ei kanta ühingut kelle põhitegevus on ettevõtlus, välja arvatud juhul, kui vähemalt 90% ettevõtlustulust, millest on maha arvatud ettevõtlusega seotud kulud, kasutatakse põhikirjalistel eesmärkidel. Kaebaja on INF 9 vormidel deklareerinud, et nii 2012. aasta ettevõtlustulemit 1891 eurot kui ka 2011. aasta ettevõtluse tulemit 1352 eurot kasutati avalikes huvides. Haldusorgan pole seda ümber lükanud ega selgitanud, kuidas jõuti järelduseni, et ühingu põhitegevus on ettevõtlus, kui see moodustas tuludest vaid u 15%. Segaseks jääb, kas vastuolu TuMS § 11 lg 4 p 3 nõudega sai ka haldusakti õiguslikuks aluseks või kasutati seda lihtsalt TuMS § 11 lg 2 p 2 mõtte otsimiseks.

Sihtfinantseeritud projektide elluviimine ei ole eraldiseisev tegevus. Sihtfinantseeringute abil tehtav täidab üheselt ühingu põhikirjalist eesmärki ning loob eeldused heategevuslikuks tegutsemiseks, mis ei ole üksteisest eraldatavad tegevused. Tallinna Ringkonnakohtu lahendi nr 3-12-1304 kohaselt on heategevuslik igasuguse selline tegevus, kus ühing korraldab üritusi, mis on avalikes huvides ja mille korraldamise kulusid ei kanna neist üritustest osavõtjad täiel määral. Just selliseid üritusi kaebaja korraldabki ja antud juhul on ebaoluline, kas neid ja üritusteks vajaliku keskkonna loomist rahastatakse annetustest, sihtfinantseeringutest või ettevõtlustuludest, kuna ilmselgelt ei ole võimalik loodusja kultuuriväärtuselist kompleksi taastada ja avalikkusele kättesaadavaks teha vaid ühele rahastusallikale tuginedes. Sellega vastabki ühing heategevuslikkuse määratlusele, kuna vastasel juhul peaksid üritustel osalejad või teenuse ostjad kinni maksma ka investeeringud ning ühing veel ka kasumit teenima, millega siis mingisugust eraldiseisvat heategevust teha. Liiati on kõigi sihtfinantseeringute saamise tingimuseks olnud tegutsemine just nimelt avalikes huvides ning kompleksi avalikkusele suunatus. MTA on otsusest mitte selguva mõttekäigu kaudu jõudnud aga järelduseni, et üksnes kinnisvara omamisest tuleneb vaid iseenda huvides tegutsemine, sama on korranud rahandusminister, selgitamata samas, mil moel saab sihtasutus ise olla üldse kasusaaja. Erinevalt äriühingutest ei saa sihtasutus kasumit jaotada, kaebaja juhatus tegutseb vabatahtlikkuse alusel ning mõneteisttuhande eurost ettevõtlustulu ja mõnetuhande eurost ettevõtlustulemit ei saa kuidagi pidada ettevõtlusele keskendumiseks.

Kuigi õige on MTA tõdemus, et munitsipaalmaa on nagunii kõigile tasuta ligipääsetav, ei ole eluliselt usutav MTA väide, et üksnes seetõttu saaksid mõisapargis toimuvatel üritustel osaleda kõik huvilised. Just ühing korraldabki neid üritusi ja loob taastatavale kompleksile sellega lisaväärtust. Ühingu tegevuseta oleks tegu lihtsalt lagunevate hoonete ja metsistuva pargiga, mida poleks kellelgi põhjust külastada. Samal ajal väidab MTA otsuses aga endale vastupidist ja heidab ette, et mõisa ja parki pääseb üksnes raha eest, viidates ühingu teenuste hinnakirjale. Meelevaldselt on sellega ühte pandud ühingu tasuta tegevused ja tasulised teenused, ent hinnakiri ühingu kodulehel näitab lihtsalt tasulisi teenuseid, mida osutatakse suurematele seltskondadele, üritusi korraldada soovivatele äriühingutele või eraisikutele, et teenida lisatulusid kompleksi taastamiseks ning toetuste omafinantseeringu katmiseks. Samal kodulehel on märgitud ka tasuta teenused, mille MTA on tähelepanuta jätnud, nagu ka 2012. aastaaruandes loetletud kümned tasuta üritused (nimetades neid üksikuteks), mis olid sarnased hoiatuses nimetatud 2011. aasta omadele.

Seega pole MTA hoiatuses ega otsuses esitanud ühtki (uut) põhjendatud argumenti, mis näitaks, et ühing ei paku võrreldes nimekirja arvamise asjaoludega enam sihtrühmale tasuta või soodsaid teenuseid, vaid on keskendunud või kavatseb keskenduda n-ö keelatud äritegevusele. MTA ei küsinud ühingu tulevikuplaane, täpsemat infot ettevõtluse olemusest ja tasuvusest. Selgelt avalikes huvides tegutsemist kinnitab jätkuvalt ühingu põhikiri, mis pole ühes sihtasutuse eesmärgiga muutunud, võrreldes nimekirja kandmise ajaga. Ühing selgitas vastuses hoiatusele põhjalikult (detailplaneering, valla ostueesõigus jne), mil moel on tagatud maa ja hoonete avalik

3-13-2481 4(11) kasutus, millega MTA jättis otsuses arvestamata, väites hoopis, et vastavat infot vastuses ei sisaldunudki. Seda võib pidada halduse kaalutlusveaks.

Pole võimalik väita, justkui teinuks MTA 2008. aastal eksliku otsuse, kuna taotlust vaeti põhjalikult, seda hindasid asjatundjate komisjon, Rahandusministeerium ning otsustajana Vabariigi Valitsus. MTA on otsuses viidanud toetatava sihtrühma puudumisele põhikirjas, nõudes ka reaalselt tuvastatavaid tulemusi sihtrühma toetamisel. Kuigi rahandusminister väljendas mittenõustumist nende argumentidega, tuleb siiski juhtida tähelepanu ringkonnakohtu praktikale (haldusasi nr 3-12-1304), mille kohaselt konkreetse, piiritletava sihtrühma tuvastamine ei ole ühingu tegevuse heategevuslikkuse tuvastamiseks vajalik, sest selleks võib olla kes tahes ühingu poolt korraldataval üritusel osaleja. Sealjuures on MTA ise oma juhistes väitnud, et heategevus võib olla suunatud ka laiemalt heategevust vajavatele valdkondadele, milleks on ühingu puhul kultuur, keskkond, haridus.

01.01.2015 jõustuvate TuMS § 11 muudatustega on muutunud mõiste „heategevuslik“ sisu ja leevendatud piiranguid ühingute ettevõtlusele. Eelnõu põhines Vabariigi Valitsuse 23.01.2014 kabinetinõupidamise tulemusel. Kuna vastustaja ise koostas kabinetinõupidamisel käsitletud pika analüüsi ning hakkas tegelema seaduseelnõu kirjutamisega, pidi ta juba kaebuse kättesaamisel väga hästi teadma, et on plaanis seadust paindlikumaks muuta. Kaebajaga aeti lihtsalt kiusu üksikküsimuses, kui samal ajal tegeles vastustaja vastupidise eesmärgi saavutamise nimel õigusloomes. 2014. aasta juunis rahuldas valitsus sisuliselt kõik nimekirja kandmise taotlused, kuna kaebajale teadaolevalt (volitatud esindaja on asjatundjate komisjoni liige) pidas MTA otstarbekaks mõiste „heategevuslik“ tõlgendamisel praktikat segasemaks mitte ajada, vaid oodata ära uue seaduse. Samamoodi läheneti 2014. a suvisele taotlusvoorule.

3. Vabariigi Valitsus Rahandusministeeriumi kaudu vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Vabariigi Valitsuse korraldus ja korralduses viidatud MTA otsus piisavalt põhjendatud, põhjendused on ratsionaalsed ja kontrollitavad ning argumentatsioon on jälgitav ja arusaadav.

MTA otsus, millega tehakse ettepanek isiku nimekirjast kustutamiseks, ei ole eelhaldusakt, millega tehakse siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omavad asjaolud. Rahandusminister ega Vabariigi Valitsus ei ole MTA ettepanekuga seotud (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-70-12). Kuna kaebajal on olnud võimalik esitada oma vastuväited rahandusministrile ja Vabariigi Valitsusele, ei ole väide ärakuulamisõiguse rikkumise kohta õige.

MTA hoiatuses käsitletud 2011. a majandusaasta aruande ja INF 9 vormi andmed olid MTA hoiatuse tegemise ajal kõige värskemad, kuna 2012. a aruanne ja deklaratsioon ei olnud veel kättesaadavad. Arvestades, et kaebaja 2011. a ja 2012. a tegevus on olemuslikult sarnane, ning seda, et kaebajal oli võimalik oma vastuväited lisaks esitada nii rahandusministrile kui ka Vabariigi Valitsusele, ei ole käesoleval juhul tegemist sihtasutuse õiguste rikkumisega. Isegi kui MTA ei oleks oma otsuses 2012. a aruandele, INF 9 vormile ja ettevõtlusega tegelemisele viidanud, oleks Vabariigi Valitsus pidanud tulenevalt haldusemenetluse seaduse (HMS) §-s 6 sätestatud uurimispõhimõttest ise nendele asjaoludele tähelepanu pöörama lõpliku otsuse tegemisel, kuna Vabariigi Valitsus haldusakti vastuvõtva organina vastutab kogu menetluse õigsuse eest.

Seaduse mõtte kohaselt, mida illustreerib TuMS § 11 lg 2 p-s 2 kasutatud sõna „peamiselt“, peab heategevuslik olema ühingu põhitegevus ja ei piisa näiteks üksikute heategevuslike projektide läbiviimisest, kui ühing igapäevaselt tegeleb valdavalt majandustegevusega. Sellele

3-13-2481 5(11) viitab ka TuMS § 11 lg 4 p 3, mille kohaselt on üheks nimekirja kuulumist välistavaks asjaoluks see, kui ühingu põhitegevus on ettevõtlus, välja arvatud juhul, kui vähemalt 90% ettevõtluse puhastulust kasutatakse ühingu põhikirjalistel eesmärkidel ehk avalikes huvides ja heategevuslikult. Tegutsemine kasumit taotlemata ei muuda sihtasutuse tegevust automaatselt heategevuslikuks TuMS tähenduses, kuna selline tegutsemine on omane kogu kolmandale sektorile. Vastasel juhul puuduks TuMS § 11 lg 2 p-l 2 sisu.

Praktikas tegeleb kaebaja eelkõige enda omandis olevate kinnisvaraobjektide rekonstrueerimise, ehitamise ja haldamisega, taotleb ja saab vahendeid erinevatest struktuurifondidest, kasutades ka saadud kingitusi ja annetusi kinnisvaraobjektide rekonstrueerimisega seotud kulude katteks. Kuigi avalikkusele suunatud ürituste korraldamine võib teatud tingimustel kujutada endast heategevuslikku tegevust, on sihtasutus siiski tegelenud peamiselt kinnisvara arendamisega (2012. aastal mõisa valitsejamaja rekonstrueerimine) ja turismiteenuste pakkumisega raha eest. Vastustaja hinnangul ei saa sellist tegevust pidada heategevuseks TuMS mõttes, vaid pigem ettevõtluseks, sest kinnisvara arendamisest ja rekonstrueerimises saab kasu eelkõige sihtasutus ise, võimaldades muu hulgas sihtasutusel paremini müüa tasulisi teenuseid. Ehkki korraldati ka tasuta perepäevi ja viidi läbi õppeprogramme, olid need sihtasutuse jaoks pigem kõrvaltegevused, millega seotud kulud kaeti struktuurifondidest sihtotstarbeliselt saadud toetustest, mitte sihtasutuse omavahenditest. Esitatud andmetest ei ilmne, et sihtasutus kasutaks valdava osa ettevõtlusest teenitud tulust avalikes huvides ja heategevuslikult. Seega ei ole täidetud TuMS § 11 lg 2 p 2 nõuded, kuna kaebaja põhitegevus puhkevõimaluste mitmekesistamisel ja turismi arendamisel toimub ettevõtluse vormis.

Ka asjaolu, et Luke mõisapargi territoorium on avalikuks kasutamiseks, ei viita iseenesest sihtasutuse tegevuse heategevuslikkusele, kuivõrd mõisapark on munitsipaalomandis.

TuMS §-s 11 sätestatud kriteeriumid on haldusorganile kohustuslikud. Seega kui haldusorgan on tuvastanud, et mingi kriteerium on täitmata, ei saa haldusorgan kaalutlusõiguse alusel ühingut siiski nimekirja kanda.

4. Tallinna Halduskohus jättis 25.11.2014 otsusega SA Luke Mõis kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Pooltel on vaidlus TuMS § 11 lg 2 p 2 ja TuMS § 11 lg 4 p 3 tõlgendamise ja kohaldamise üle. Kuigi kaevatavas korralduses endas ei ole haldusakti õigusliku alusena viidatud TuMS § 11 lg

4 p-le 3, on korralduses viidatud Rahandusministeeriumi 13.12.2013 kirjale, milles viide kõnealusele normile sisaldub. Kuigi TuMS § 11 lg 7 toob lg 2 ja lg 4 välja eraldi keeldumise alustena, ei välista see nende koos kohaldamist ja koosmõjus tõlgendamist. Menetlusosalistel TuMS § 11 lg 2 p 1 ja p-de 3-6 eelduste täitmise osas vaidlust ei ole. TuMS-st ei tulene, et ühing ei võiks tegeleda ettevõtlusega ning vastustaja ei ole kaebajale ette heitnud „keelatud ettevõtlust“. Samuti ei ole ette heidetud vähest ettevõtluse puhastulu saamist. TuMS § 11 lg 2 p-st 2 ei tulene otsesõnu, et heategevuslik tegevus peaks olema ühingu põhitegevus. Normi kohaldamise eeldusena on sätestatud nõuded, et ühingu põhikirjast peaks nähtuma toetatav sihtrühm ning kui sellele pakutakse kaupa või teenust, peab see toimuma peamiselt tasuta või muul kasumit mittetaotletaval viisil. Võimalik on maksta sellele sihtrühmale ka toetust. Sihtrühma määratlemise nõude täidetuse osas ei ole menetlusosalistel vaidlust. Tuleb nõustuda sellega, et sihtrühm ei pea alati olema väga konkreetselt määratletud isikute ring. See sõltub heategevuslikus korras pakutava teenuse olemusest.

3-13-2481 6(11) Pooltel ei ole vaidlust selles, et tasuta üritusi on finantseeritud struktuurifondidest sihtotstarbeliselt saadud toetustest ning ettevõtluse puhastulu selleks kasutatud ei ole. Tuleb nõustuda kaebajaga, et mõisakompleksi rekonstrueerimine ja avalikkusele kasutada andmine on avalikes huvides toimuvad tegevused, kuid see ei tähenda, et neid tegevusi võiks automaatselt pidada heategevuslikeks TuMS mõttes. Kuna mõisahoonete omanikuks on sihtasutus, siis on hoonete rekonstrueerimine vajalik mõisas tasuliste teenuste pakkumiseks ehk kasulik ühingule endale.

On ilmne, et tasuliste teenuste pakkumine lagunenud ja räämas mõisas oleks võimatu. Mõistagi võimaldab see pakkuda ka avalikkusele suunatud tasuta teenuseid paremates tingimustes ning mõisahoonete kui kultuuriväärtuse taastamine ja säilitamine ise teenib samuti avalikke huve. Vastustaja on hinnanud ettevõtluse ja heategevuslike (tasuta) projektide osakaalu ning põhjendatult leidnud, et igapäevaseks, valdavaks tegevuseks on ettevõtlus, mis tähendab, et ka hooned on peamiselt kasutuses ettevõtluse tarbeks. Ettevõtluse puhastulu suurus ei ole kriteerium, mis omaks tegevuse sisu määratlemisel tähtsust.

Oluline on see, kuidas puhastulu kasutatakse ning kas toimuv põhitegevus on valdavalt heategevuslik. Tähtsust ei oma ka see, kas ühingu puhul on kasumi jaotamine õiguslikult võimalik. Kaebaja ei ole väitnud, et tasuta heategevuslikul eesmärgil toimuvaid üritusi finantseeritakse ettevõtluse puhastulust. Samuti on vastustaja tuginenud sellele, et mõisapargi maa on munitsipaalomandis (milles ei ole vaidlust) ning seetõttu on see maa omandivormist tulenevalt avalikult kasutatav, st selle kasutamine ei sõltu kaebaja heategevuslikust tegevusest.

Nõustuda tuleb vastustaja seisukohaga selles, et tegutsemine kasumit taotlemata ei muuda sihtasutuse tegevust automaatselt heategevuslikuks TuMS tähenduses, kuna selline tegutsemine on omane kogu kolmandale sektorile. Vastasel juhul puuduks TuMS § 11 lg 2 p-l 2 sisu. Vastustaja on tõlgendanud heategevuslikkuse mõistet kitsendavalt, kuid seadus seda võimaldab ning kaebaja ei ole esitanud argumente, millest lähtuvalt peaks kohus määratlemata õigusmõiste tõlgendamisel asuma vastustajast erinevale seisukohale. Rikutud ei ole kaebaja ärakuulamisõigust.

Enne Vabariigi Valitsuse poolt lõpliku otsuse tegemist on kaebaja haldusmenetluses korduvalt ära kuulatud. Kaebaja vastas hoiatusele 28.06.2013 ning esitas ise täiendavaid andmeid. 22.09.2013 soovitas asjatundjate komisjon kaebaja jätta nimekirja. Enne komisjoni istungit MTA kaebajat täiendavalt ära ei kuulanud, kuid see ei mõjutanud komisjoni arvamust ning peale seda menetlus jätkus. 19.11.2013 esitas kaebaja kirjaliku seisukoha Rahandusministeeriumile ja Vabariigi Valitsusele. Rahandusminister on 13.12.2013 kirjalikult vastanud. Eelnevast tulenevalt on põhjendamatu väita, et kaebajat ei ole enne lõpliku otsuse tegemist ära kuulatud.

Kaebusest ei nähtu, mida kaebaja oleks enne otsuse tegemist soovinud veel selgitada või milline tähtsust omav asjaolu jäi haldusorganile teatavaks tegemata. Kaebaja väidab, et 13.12.2013 Rahandusministeeriumi vastus jäi üldsõnaliselt toetama MTA algseid põhjendusi, millest polnud võimalik aru saada, millise seisukoha haldusorgan ühingu vastuväidete suhtes võttis. 13.12.2013 vastusest nähtub, milline on Rahandusministeeriumi seisukoht seaduse tõlgendamise ja tähtsust omavate asjaolude osas. Rahandusministeerium on selgitanud, et TuMS § 11 lg 2 p 2 kohaldamisel ei pea põhikirjas määratletud sihtrühm olema väga selgelt ja konkreetselt piiritletud (erinevalt MTA-st), kuid selles osas MTA-st erinev normide tõlgendamine ei muuda lõpphinnangut sihtasutuse põhitegevuse iseloomule.

Samuti on põhjendatud seda, millistele tõenditele oli MTA-l võimalik seisukohtade esitamisel erinevatel aegadel tugineda. Kaebaja kustutati nimekirjast alates 01.01.2014. Kaebaja ei ole väitnud, et ta oleks vaatamata kohtumenetlusele taotlenud enda nimekirja kandmist 2014. a teises taotluste esitamise voorus. Kaebaja ei ole esitanud ka kohustamiskaebust. Kaebaja taotleb enda nimekirjast väljaarvamise tühistamist.

3-13-2481 7(11) Kaebaja on 19.09.2014 menetlusdokumendis märkinud, et 01.01.2015 jõustub TuMS uues sõnastuses, mis kaebaja arvates muudab mõiste „heategevuslik“ sisu ja leevendab piiranguid soodustuse taotleja ettevõtlusele. Kui kaebaja möönab, et seadusega soovitakse alandada nimekirja pääsemise läve, siis ei järeldu sellest automaatselt, et senine normi tõlgendus oleks olnud ebaõige. Vastasel juhul ei oleks vaja normi muuta ning probleem oleks lahendatav halduspraktika muutmisega. Ebaselgeks jääb, mida soovib kaebaja käesoleva kohtuvaidluse kontekstis öelda väitega, et kaebajale tundub nagu oleks temaga aetud lihtsalt kiusu. Kaebaja ei ole esitanud väidet, et teda oleks nimekirjast kustutamisel koheldud mõne temaga võrreldava ühingu või sihtasutusega võrreldes ebavõrdselt või et väidetavalt 2014. a juunis rahuldatud taotluste hulgas oleks olnud mõni ühing või sihtasutus, mis on kaebajaga võrreldav. Seega ei ole võimalik võtta seisukohta kaebaja 19.09.2014 menetlusdokumendis toodud ebamääraste põhistamata väidete osas. Isegi kui kaebaja väidaks, et 2014. a juunis rahuldatud taotluste hulgas oli mõni temaga võrreldav taotleja, ei saaks see väide tuua kaasa käesolevas asjas esitatud tühistamiskaebuse rahuldamist, kuna kaebuse esemeks on 19.12.2013 korraldus. Haldusakti õiguspärasust hinnatakse selle andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2 viimane lause). Halduspraktika muutmine ei ole keelatud ning asjaolust, et kaebaja kanti 2008. aastal maksusoodustuse saajate nimekirja, ei saa järeldada, et sealt väljaarvamine 2013 .aastal oleks ainuüksi sellest tulenevalt õigusvastane.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. SA Luke Mõis palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada.

Halduskohus koos vastustajaga on teinud kaalutlusvigu ja põhjendamata otsuseid, määratledes ühingu põhitegevuse ettevõtlusena, mis ei saa samal ajal olla heategevuslik. Pole võimalik aru saada, millised on kohtu enda seisukohad, sest otsuse p-s 15 on vaheldumisi refereeritud nii kaebaja kui vastustaja väiteid ning kohus on nõustunud osaliselt mõlemaga. Siiski võib mõista, et halduskohus on nõustunud ühingu mittevastavusega TuMS § 11 lg 4 p 3 nõuetele, mille järgi tuleb vähemalt 90% ettevõtlustulust kasutada põhikirjalistel eesmärkidel. Sealjuures seisab otsuse p-s 15, et pooltel pole vaidlust selles, et tasuta üritusi on finantseeritud struktuurifondidest sihtotstarbeliselt saadud toetustest ning ettevõtluse puhastulu selleks kasutatud ei ole. Kaebaja ei ole selle väitega kindlasti nõustunud, vaid on kaebuses välja toonud, et peamises allikas, kus ettevõtlustulu kasutamist kontrollida ehk INF 9 deklaratsioonides (avalikult kättesaadavad https://apps.emta.ee/e-service/doc/a0011.xsql) on ta ettevõtluse tulemit igal vaadeldud aastal kasutanud avalikes huvides. Vastustaja ega kohus pole tõendanud, et deklaratsioonil INF 9 esitatud teave oleks vale. Järelikult on TuMS § 11 lg 4 p 3 nõue jätkuvalt täidetud ning kohus on hinnanud tõendeid valesti.

Kohus on otsuse p-s 15 nõustunud vastustajaga, et kuna mõisahoonete omanikuks on sihtasutus, on hoonete rekonstrueerimine vajalik tasuliste teenuste pakkumiseks ehk kasulik ühingule endale. Samuti nõustus kohus vastustajaga, et ühingu põhitegevuseks on ettevõtlus. Kohus ei ole sarnaselt vastustajale aga põhjendanud, kuidas ta niisugusele järeldusele jõudis, pidades väheoluliseks aluseks ettevõtlustulu ja puhastulu suurust. Apellant ei pea seda põhjendatuks, kuna ettevõtlustulu moodustab ühingu tuludest ca kuuendiku (u 15 000 eurot aastas), mis proportsionaalselt ei ole kindlasti valdav. Kohus leiab, et kaebaja ei ole väitnud, et tasuta heategevuslikul eesmärgil toimuvaid üritusi finantseeritakse ettevõtluse puhastulust. Siingi viitab apellant INF 9 vormidele, millele lisaks ei peagi kaebaja midagi väitma, sest kui vastustaja või kohus pidanuks seda infot valeks, tulnuks uurimispõhimõtte järgi täiendavalt küsida, kuidas täpselt ettevõtluse puhastulu heategevuseks kasutati. Sealjuures ei nõuagi TuMS

3-13-2481 8(11) § 11 lg 4 p 3, et ettevõtlustulemit kasutataks kitsalt heategevuseks, vaid “põhikirjalistel eesmärkidel”. Samamoodi ei küsita INF 9 vormil ettevõtlustulemi kasutamist heategevuseks, vaid “avalikes huvides” (vormi Tabel 2 viimane rida). Seega on kohus seadusesätteid kogumis tõlgendades andnud neile grammatilisest tõlgendamisest väga kaugele ulatuvaid tähendusi. Samuti ei leia kohtuotsusest arutlust selle kohta, kuidas saab ühing ise olla lõplik kasusaaja, kui tegu on avalikes huvides tegutseva sihtasutusega, mis kasumit ei jaota ning mille juhtorganite liikmed sisuliselt tasu ei saa. Samal ajal on nii kohus kui ka vastustaja nõustunud, et ühing tegutseb avalikes huvides.

Kohus on teinud loogikavea, nõustudes, et mõisapargi maa on munitsipaalomandi tõttu nagunii avalikult kasutatav ega sõltu kaebaja tegevusest. Ühingu tegevuseta oleks tegu lagunevate hoonete ja metsistuva pargiga, mida poleks kellelgi põhjust külastada. Seega on kompleksi korrastamine ühtaegu eeldus heategevuslikeks tegevusteks, ent kohtu hinnangul ka takistus olemaks heategevuslik, kuna üksiti pakutakse samas kompleksis tasulisi teenuseid. Apellandi meelest ei ole kohus mõistnud vabaühenduste tegutsemispõhimõtteid, kes ühtaegu peavadki leidma vahendeid paljudest eri allikatest ja teenima ka ise raha nii omafinantseeringute katteks kui ka heategevuslikeks üritusteks. Kohtu ja vastustaja arvates peaksid kõik tegevussuunad asuma justkui erinevates juriidilistes kehades, et mõni neist võiks olla sobiv tulumaksusoodustuse saamiseks. Niisugune mõtteviis tooks vaid juurde halduskoormust ega muudaks üksteisega seotud ühingute kui terviku eesmärke ja tegevuspõhimõtteid. Otsuse p 15 lõpetuseks nõustub kohus, et vastustaja on õiguspäraselt tõlgendanud heategevuslikkuse mõistet kitsendavalt. Otsuse p-s 15 kohtu vastavat põhjendust ei leia, sest jutt ei käi TuMS § 11 lg 2 p

2 sisustamisest, vaid pigem sellest, kas ettevõtlus on põhitegevus või mitte ja kas täidetud on TuMS § 11 lg 4 p 3 tingimus. Nõnda on heategevuslikkus seotud meelevaldselt üksnes ettevõtlusega. Kohus ja vastustaja on jätnud tähelepanuta ühingu kodulehel ja aastaaruannetes nimetatud kümned tasuta teenused ja projektid (2011. a kuus perepäeva. 34 õppeprogrammi, kümmekond keskkonnahariduslikku tegevust, valla vabaühenduste koolituspäevad), nimetades neid “üksikuteks”. Veelgi enam, MTA pole varasemas suhtluses pidanud sihtfinantseeritud projekte heategevuslikeks, justkui oleks need mingi eraldiseisev tegevus. Kohus näib olevat sellega ekslikult nõustunud, ehkki tegu on igale vabaühendusele loomuomase tegevusega, mis vastavad ka nii TuMS § 11 lg 2 p 2 nõudele kui ringkonnakohtu (3-12-1304) määratlusele heategevusest – osalejad ei kanna korraldamiskulusid. Sellega vastabki ühing ringkonnakohtu määratlusele heategevuslikkusest, kuna vastasel juhul peaksid üritustel osalejad või teenuste ostjad maksma kinni ka investeeringud ning ühing lisaks teenima kasumit, millega siis mingisugust eraldiseisvat heategevust teha. Kohus pole selle väite osas sisulist seisukohta võtnud ja põhjendust esitanud, ehkki just tasuta ürituste korraldamine on põhilisi heategevuslikkuse tunnuseid. SA Luke Mõis määratleb end lisaks sotsiaalse ettevõttena, mida kinnitab ka liikmelisus Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustikus (http://sev.ee/liikmed/). Umbes kolmandik võrgustiku liikmetest on eri aegadel nimekirja kantud (viimased veel 2014. aastal). Sellest võib järeldada, et maksuhaldur on ühiskondliku eesmärgi saavutamise nimel isemajandamist ehk keskmisest vabaühendusest suuremat ettevõtlustulu teenimist pidanud lubatavaks, samuti sotsiaalse ettevõtluse edendamist, kuna jaanuarist 2014 on nimekirja kantud ka võrgustik ise valdkonna katusorganisatsioonina.

6. Vabariigi Valitsus Rahandusministeeriumi kaudu vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Avalik huvi ja heategevus on määratlemata õigusmõisted, millel puuduvad seadusest tulenevad definitsioonid ning mõisted on määratletavad peamiselt läbi konkreetse konteksti, kus need esinevad. Määratlemata õigusmõisted on mõisted, mille tunnuste loetelu on nii lai ja tavaliselt ka ajas muutuv, et nende mõistete ammendav defineerimine on võimatu, samas saab neid

3-13-2481 9(11) kirjeldada ning konkreetsetel juhtudel ka piisavalt täpselt sisustada. Käesoleval juhul on seadusandja jätnud TuMS § 11 tähenduses avalike huvide mõiste haldusorgani määratleda. Haldusorgani volitused mõistete määratlemisel on sisuliselt sarnased diskretsiooni teostamisele: haldusorgan peab ratsionaalselt põhjendama, miks ta mõistet just nii on sisustanud ning vastustaja hinnangul on seda antud juhul ka tehtud. Halduskohus on leidnud, et seadus võimaldab kitsendavalt tõlgendada heategevuslikkuse mõistet ja vastustaja on seda seega teinud õigesti. Apellant ei ole esitanud argumente, millest lähtuvalt peaks kohus määratlemata õigusmõiste tõlgendamisel asuma vastustajast erinevale seisukohale. Kaebaja puhul ei ole TuMS § 11 lg 2 p 2 nõuded täidetud, kuna tema põhitegevus puhkevõimaluste mitmekesistamisel ja turismi arendamisel toimub ettevõtluse vormis.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

8. Antud asjas seisneb vaidlus selles, kas kaebaja tegevus vastab TuMS § 11 lg 2 p-s 2 sätestatud heategevuslikkuse nõudele, sest Vabariigi Valitsuse 19.12.2013 korralduse nr 567 p-s 1.2.33 on kaebaja nimekirjast kustutamisel tuginetud just TuMS § 11 lg 2 p-le 2. Vaidlust ei ole selle üle, et Vabariigi Valitsus on otsuse tegemisel tuginenud kaebaja poolt esitatud aruandlusele 2011. ja 2012. aasta kohta (majandusaasta aruanded, kingituste ja annetuste ning muude tulude kasutamise deklaratsioon INF 9).

9. Praeguses vaidluses asjassepuutuva (kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsioonis)TuMS § 11 lg

2 p 2 kohaselt on ühing heategevuslik, kui ta pakub sihtrühmale, mille toetamine tuleneb põhikirjast, kaupa või teenust peamiselt tasuta või muul kasumit mittetaotleval viisil või maksab sihtrühma kuuluvatele isikutele toetust. Halduskohus on õigesti märkinud, et käesoleval juhul ei ole vaidluse all küsimus TuMS § 11 lg 2 p-s 2 viidatud sihtrühma olemasolus, vaid küsimus on kaebaja tegevusele antavas hinnangus.

10. SA Luke Mõis põhikirjaliseks eesmärgiks vastavalt äriregistrist kättesaadavale põhikirjale on Luke mõisakompleksi arengu soodustamine ja toetamine ning mõisakompleksi loodus-, ajalooja kultuuriväärtuste säilitamine (p 1.4) ning eesmärgi saavutamiseks võetud ülesanneteks turismi ja avalike vaba-aja veetmise võimaluste arendamine Luke mõisakompleksis ja selle lähiümbruses; Luke mõisakompleksis puhkevõimaluste mitmekesistamine ja arendamine; avalikkusele suunatud keskkonna-, haridus, kultuurining ajalooteemaliste ürituste ja koolituste korraldamine ning läbiviimine; sihtotstarbeliste annetuste kogumine (p 1.4.1 a-d). Põhikirja p 2.6 kohaselt on sihtasutus heategevuslik ning juhul, kui sihtasutus teenib oma kauba või teenuste osutamisel tulu, suunatakse teenitud vahendid sihtasutuse põhikirjaliste eesmärkide täitmiseks. Vastustaja ei ole väitnud, et ühingu põhikirjaline eesmärk ei vasta TuMS § 11 lg 2 p-le 2.

11. Ringkonnakohus leiab, et põhjendamata on vastustaja väide, millega on nõustunud halduskohus, et kinnisvara arendamisest ja rekonstrueerimisest saab kasu eelkõige sihtasutus ise. Sellist järeldust ei võimalda teha kaebaja tegevuse aluseks olevad alusdokumendid (SA Luke Mõis põhikiri) ega ka kaebaja poolt esitatud aruandlus oma tegevuse kohta. Kaebaja põhikirjaliseks eesmärgiks on Luke mõisakompleksi arengu soodustamine ja toetamine ning mõisakompleksi loodus-, ajalooja kultuuriväärtuste säilitamine. Seega ongi kaebaja põhitegevus suunatud Luke mõisakompleksi arendamisele ning hooldamisele, mis loob eeldused kaebaja põhikirjas sätestatud ülesannete täitmiseks ning põhjendatud ei ole ette heita seda, et ühingu kuludest suure osa moodustavad mõisa rekonstrueerimisega seonduvad kulud.

3-13-2481 10(11) On ilmne, et renoveeritud hooned ning korras pargiala võimaldavad kaebajal oma põhikirjalisi ülesandeid paremini täita ning muudavad mõisakompleksi külastamise atraktiivsemaks. Kultuuriministri 20.03.1997 määrusega nr (p-d 349-353) on tunnistatud arhitektuurimälestiseks Luke mõisa kärnerimaja, park, pargitrepp kahe lõvifiguuriga ning Luke mõisa pargi piirdemüür ja väravapostid. Muinsuskaitseseadusega (MuKS) on seadusandja pannud mälestise omanikule või valdajale vastutuse mälestise säilimise ning hooldamise eest, samuti on kehtestatud neile erinevaid avalik-õiguslikke kohustusi ja kitsendusi (nt MuKS § 16 lg 1 p-d 1 ja 2). Ringkonnakohtu hinnangul on tegevused, mis on suunatud kultuurimälestise taastamisele ning hooldamisele on kantud avalikust huvist ning ei saa olla taandatavad pelgalt erahuvile.

12. Õige on vastustaja osundus, et TuMS kohaselt tuleb hinnata, mis on ühingu peamine tegevus. Oluline on välja selgitada, kas ettevõtlus toetab ühingu põhikirjaliste eesmärkide täitmist või kasutatakse mõisakompleksi tulu teenimiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendamata vastustaja järeldus, et kaebaja põhikirjalised ülesanded (sh puhkevõimaluste mitmekesistamine ja turismi arendamine) seisavad ettevõtluse teenistuses. Esmalt märgib ringkonnakohus, et ettevõtlusega tegelemine iseenesest ei välista ühingu heategevuslikkust, kui ettevõtluse tulemit kasutatakse heategevuslikul eesmärgil ning ühingu puhul on täidetud teised TuMS kriteeriumid (nt TuMS § 11 lg 2 p-de 3-6 nõuded). TuMS § 11 lg 4 p 3 kohaselt tuleb heategevuslikuks lugeda ka ühingut, kelle põhitegevus on ettevõtlus, eeldusel, et vähemalt 90% ettevõtlustulust, millest on maha arvatud ettevõtlusega seotud kulud, kasutatakse põhikirjalistel eesmärkidel. Seega ei välista ettevõtlusega tegelemine ühingu heategevuslikkust, vaid oluline on, et ettevõtluse tulemit kasutatakse põhikirjalistel (heategevuslikel) eesmärkidel. SA Luke Mõis aruandluse põhjal ei saa teha järeldust, et kaebaja valdavaks või igapäevaseks tegevuseks on ettevõtlus. 2011. a majandusaasta aruande kohaselt oli SA Luke Mõis tulu ettevõtlusest 2011. aastal 15 948 eurot (kogutulu 2011. a 94 021 eurot) ning 2012. a majandusaasta aruande kohaselt 2012. aastal 15 965 eurot (kogutulu 2012. a 98 726 eurot). Kaebaja majandusaasta aruannetest nähtub, et tema tegevuse finantseerimine toimub valdavalt annetustest ja toetustest, mitte ettevõtlusest.

13. Ringkonnakohtu hinnangul on kunstlik eristada ning analüüsida kaebaja rahastamisallikaid eraldiseisvalt. TuMS ei keela ühingu põhikirjaliste ülesannete kulude katmist erinevatest rahastamisallikatest, sh sihtfinantseeritavatest projektidest ning ei kehtesta nõudeid rahastamisallikate proportsioonile üldises tulubaasis, mistõttu sellised kaalutlused ei tohi mõjutada otsustamist ühingu heategevuslikkuse üle. Ringkonnakohus leiab, et kaebajal on ilmselgelt raskem täita oma põhikirjalist eesmärki pelgalt ühele rahastusallikale tuginedes.

14. Vastustaja on väitnud, et esitatud andmetest ei ilmne, et sihtasutus kasutaks valdavat osa ettevõtlusest teenitud tulust avalikes huvides ja heategevuslikult. Kingituste ja annetuste ning muude tulude kasutamise deklaratsiooni (INF 9) andmete alusel (vt https://apps.emta.ee/eservice/doc/a0011.xsql) oli kaebaja ettevõtluse tulem (ettevõtlustulu, millest on lahutatud ettevõtlusega seotud kulud) 2011. a 1352 eurot ja 2012. a 1891 eurot ning mõlemal aastal on kaebaja deklareerinud ettevõtlusest saadud tulu kasutamist kogu ulatuses avalikes huvides (INF

9 vormi Tabel 2, p 5). Seega on kaebaja deklareerinud oma ettevõtlustulemit vastavuses oma põhikirja p-ga 2.6 ning kooskõlas TuMS põhimõtetega. Vastustaja ei ole väitnud, et kaebaja oleks rikkunud temal lasuvat deklareerimiskohustust või oleks esitanud ebaõigeid andmeid. Vastustajal olnuks kahtluse korral võimalik küsida kaebajalt täiendavaid andmeid. Seetõttu ei ole õige vastustaja seisukoht, et esitatud andmetest ei ilmne, et sihtasutus kasutaks valdava osa ettevõtlusest teenitud tulust avalikes huvides ja heategevuslikult.

3-13-2481 11(11)

15. Ringkonnakohus peab usutavaks, et mõisakompleksi avalikult kättesaadavaks tegemisega kaasnevad kulud, mistõttu on põhjendatud teatud teenuste eest tasu võtmine. TuMS ei keela nimekirja kantavatele ühingutele kaupade ja teenuste müüki tasu eest. TuMS § 11 lg 2 p 2 mõttes on oluline, et peamiselt pakutakse neid siiski tasuta või kasumit mittetaotleval viisil. SA Luke Mõis kodulehe andmetel (http://lukemois.ee/teenused/) on Luke mõisa pargiala kasutamine peredele ja alla 10 inimesega seltskondadele tasuta. Suuremate, üle 10 inimestega seltskondade puhul on pargiala kasutamine tasuline, samuti pakub kaebaja mõisakompleksis erinevaid tasulisi teenuseid (nt sünnipäevade tähistamine). Ringkonnakohus leiab, et kaebaja 2011. a ja 2012. a ettevõtlustulemi puhul ei saa tasuliste teenuste puhul rääkida olulisest ettevõtlustulust. Pealegi on ühing suunanud teenitud raha oma põhikirjaliste eesmärkide täitmisele. Kaebaja tegevus on seega vastavuses TuMS nõuetega. Vastustaja on ette heitnud ka seda, et kaebaja on kasutanud 88% ettevõtlustuludest ettevõtluskulude katteks. Ringkonnakohus märgib, et selline olukord on TuMS § 11 lg 2 p 2 mõttega kooskõlas, sest viidatud sätte kohaselt tähendab heategevuslikkus kaupade ja teenuste pakkumist kasumit mittetaotleval viisil. Erinevate avalikkusele suunatud keskkonna-, haridus-, kultuurining ajalooteemaliste ürituste ja koolituste korraldamine ning läbiviimine on kaebaja põhikirjaliseks ülesandeks. 2011. a ja 2012. a majandusaasta aruannetest nähtub, et erinevaid avalikkusele suunatud üritusi on läbi viidud regulaarselt ning tegemist ei ole üksikute üritustega. Ringkonnakohus peab usutavaks, et kaebaja ka reaalselt tegeles põhikirjas sätestatud tegevuste elluviimisega. Seetõttu ei ole tõendamist leidnud, et kaebaja rikub TuMS nõudeid. Ka asjaolu, et mõisakompleks asub munitsipaalmaal ei saa ringkonnakohtu hinnangul mõjutada kaebaja tegevuse heategevuslikkusele antavat hinnangut. Põhjendatud on kaebaja osundus, et korrastamata mõisakompleks ei oleks külastajatele sama atraktiivne kui korrastatud, samuti puuduks külastajatel võimalus osa saada erinevatest kaebaja poolt külastajatele suunatud tegevustest ja teenustest.

16. Halduskohus on ebaõigesti tõlgendanud seadust ning hinnanud tõendeid. Kuna ringkonnakohus rahuldab kaebaja nõude, ei ole vajalik analüüsida, kas rikutud on kaebaja ärakuulamisõigust, samuti teisi kaebaja esitatud väiteid.

17. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel tuleb SA Luke Mõis apellatsioonkaebus rahuldada ning Tallinna Halduskohtu 25.11.2014 otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab SA Luke Mõis kaebuse ning tühistab Vabariigi Valitsuse 19.12.2013 korralduse nr 567 p 1.2.33.

18. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS §

109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et esimese astme kohtus kandis SA Luke Mõis menetluskulusid kokku 30 eurot ning apellatsioonimenetluses kokku 15 eurot. Kulude kandmine nähtub Kohtute Infosüsteemist. Kantud õigusabikulude kohta ei ole SA Luke Mõis andmeid esitanud. Seega on SA Luke Mõis menetluskulud kahes kohtuastmes kokku 45 eurot. Kuna ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab SA Luke Mõis kaebuse tervikuna, tuleb Vabariigi Valitsuselt mõista välja kaebaja menetluskulud 45 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

Villem Lapimaa /allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets