3-14-52983/15 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 5. märts 2015, Jõhvi Kohtuasja number 3-14-52983 Kohtuasi S.B.i kaebus Viru Vangla 08.10.2014 käskkirja nr 6-1/1488-KP tühistamiseks Menetlusosalised ja esindajad Kaebaja: S.B., esindaja Tarmo Pilv Vastustaja: Viru Vangla, esindaja Agu Rillo Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta S.B.i kaebus täies ulatuses rahuldamata.

2. Jätta kaebaja poolt riigilõivu tasumisega kantud menetluskulu selle tema eest tasunud isiku kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 06.04.2015. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 08.10.2014 koostasid Viru Vangla IV üksuse vanemvalvurid ettekande nr 5771 (tl 31) selle kohta, et hommikuse loenduse ajal ei täitnud kinnipeetav S.B. (edaspidi kaebaja) korduvaid korraldusi eemaldada WC ukselt rätikud, ärritus nende äravõtmise peale, tuli ilma korralduseta kambrist välja ning ähvardas kinni püüda. Samal kuupäeval vormistati käskkiri nr 6-1/1488-KP (tl 5-6), millega kohaldati kaebajale sellest sündmusest tulenevalt ja vangistusseaduse § 69 lg 2 p-dele 1, 3 ja 4 tuginedes täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, vanglasisese liikumisja suhtlemisvabaduse, sh taasühiskonnastavates programmides, koolis ja tööl käimise piiramist ning spordisaali ja spordiväljakute kasutamise keelamist. 27.10.2014 koostas kaebaja lepingulise esindaja vahendusel vaide (tl 7-8), milles palus käskkiri kehtetuks tunnistada. 26.11.2014 koostatud vaideotsusega nr 6-12/240-2 (tl 9-10) jäeti see rahuldamata.

Veel on toimikusse esitatud kaebaja distsiplinaarkorras karistamise kohta 03.06.2014, 17.06.2014 ja 22.10.2014 koostatud käskkirjad nr 6-3/877-D, nr 6-3/1102-D ja nr 6-3/1649-D (tl 32-33 ja 58-61), 22.09.2014 ettekanne nr 5284 (tl 30), 07.01.2015 koostatud käskkiri nr 6-4/12-1 kaebaja suhtes kohaldatud julgeolekuabinõude lõpetamisesest alates 08.01.2015 seoses asjaolude äralangemisega (tl 56), 08.01.2015 kriminaalasjas nr 14922700171 koostatud määrus (tl 55), millega lõpetati kaebaja suhtes algatatud kriminaalmenetlus ja otsustati alustada väärteomenetlust ning kaebaja distsiplinaarkaristusi kajastav tabel (tl 57).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

2. 02.12.2014 esindaja vahendusel koostatud kaebuses (tl 2-4) palus kaebaja, et kohus tühistaks tema suhtes 08.10.2014 tehtud käskkirja nr 6-1/1488-KP. Ta kirjeldas toimunut ning märkis, et vangla pole välja selgitanud intsidendi tegelikke asjaolusid ega tõendanud kuidas on ta vangla julgeolekut ohustanud või mil määral õigusvastaselt käitunud. Ta väitis, et tema käitumine oli esile kutsutud vanemvalvurite enda provokatsiooni tulemusena ning lisas, et kolmekuuline eraldatud kambrisse panek rätiku kuivatamise ja vanglaametniku ebaseadusliku korralduse mittetäitmise eest ei ole proportsionaalne ega põhjendatud karistus. 16.02.2015 vormistatud lõplikes seisukohtades (tl 44-46) märkis kaebaja täiendavalt, et tegemist on karistusliku meetmega, käskkiri on motiveerimata, selle aluseks toodud asjaolud on oletuslikud ja paljasõnalised, tema pole oma käitumisega kuidagi vangla julgeolekut ohustanud ja tegemist ei olnud mitte ettearvamatu, vaid provotseeritud käitumisega.

3. Viru Vangla vastuses (tl 19-20) paluti kaebus rahuldamata jätta, peeti vaidlustatud käskkirja nii formaalselt kui materiaalselt õiguspäraseks ning märgiti, et tegemist polnud mitte karistamise vaid ohutõrjemeetmega kogu vangla julgeoleku tagamiseks, mis langetatakse sõltumata võimalikust karistusotsusest. Veel märgiti, et kinnise vangla omapärast lähtuvalt tuleb julgeoleku oluliseks ohustajaks lugeda seda, kui kinnipeetav keeldub allumast vanglaametnike korraldustele, lahkub loata temale määratud alast ning solvab või ründab verbaalselt vanglat või vanglateenistuse ametnikku.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Käesolevas asjas vajab lahendust küsimus, kas vastustajal olid olemas õiguspärased alused selleks, et kohaldada kaebaja suhtes vastavas käskkirjas märgitud täiendavaid julgeolekuabinõusid.

5. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega seonduvat reguleerib vangistusseaduse § 69. Selle lõike kaks punktides 1, 2, 3, 4 ja 5 kehtestatu võimaldab vanglateenistusel kuni asjaolude äralangemiseni vanglasisese liikumisja suhtlemisvabaduse piiramist, isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise või kehakultuuriga tegelemise keelamist, eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist ja ohjeldusmeetmete kasutamist raske õiguserikkumise ärahoidmiseks või kinnipeetava suhtes, kes süstemaatiliselt rikub vangistusalaste õigusaktide nõudeid, kahjustab oma tervist, on suitsiidivõi põgenemiskalduvustega või on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Riigikohtu halduskolleegium on lahendites nr 3-3-1-33-10 ja 3-3-1-63-09 väljendanud seisukohta, et vangistusseaduse § 69 lg 1 nimetatud aluse esinemisel on vanglal kaalutlusõiguse alusel võimalik otsustada julgeolekuabinõu kohaldamise vajaduse üle ja valida sobiv meede sama paragrahvi teises lõikes loetletud abinõudest. Seega on tegemist kaalutlusotsustusega, mille puhul on kohtulik kontroll piiratud. Kohus saab hinnata üksnes seda, kas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise üle otsustamisel või meetme valikul esines kaalumisvigu või mitte, kuid ei saa seejuures kontrollida täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust ja hinnata, millist meedet tuli kohaldada ja kas konkreetse meetme rakendamine oli otstarbekas või mitte. Viimati nimetatud lahendis on leitud veel, et täiendavaid julgeolekuabinõusid tuleks kohaldada ka preventiivsel või tõkestaval eesmärgil, et seejuures antakse tulevikku suunatud prognoosi ja piiratud teabe alusel hinnang kaitstava õigushüve kahjustuse tõenäosusele, kahjustuse hilisem tegelik saabumine pole oluline, julgeolekuabinõude kohaldamiseks võib olla piisav üksnes see, et vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises ning ta ei saa õigushüve kahjustust ootama jääda, vaid peab selle tõenäosuse puhul ennetavaid meetmeid kasutama.

6. Kaebaja suhtes tingis täiendavate julgeolekuabinõude rakendamise vaidlustatud käskkirjas kirjeldatu kohaselt 08.10.2014 aset leidnud allumatus vanglateenistuse ametnike poolt antud korraldusele, loata väljumine talle ettenähtud alalt ning ametniku ähvardamises seisnenud sõnaline rünne. See on andnud vastustajale põhjuse arvata, et kaebaja võib uusi õiguserikkumisi toime panna ja nii vanglaametnikke kui kogu vangla julgeolekut ohustada. Kaebaja ise tugineb üksnes üldsõnalistele väidetele talle antud korralduse ja käskkirja õigusvastasusest ega ole esitanud vaides või kaebuses midagi niisugust, mis saaks selles toodud väited kahtluse alla seada või hoopis ümber lükata. Arvestades seda, et teda on aasta jooksul mitmel korral distsiplinaarkorras karistatud ja sealhulgas ka allumatuse eest, sai käskkirjas kirjeldatud sündmuse alusel tekkida veendumus, et tegemist on kinnipeetavaga, kes süstemaatiliselt rikub vangistusalaste õigusaktide nõudeid, on seetõttu ohtlik vangla julgeolekule ning kelle poolt pole välistatud ka vanglaametnike vastu suunatud rünne.

7. Käskkirjas sisalduva kohaselt on vangla enne vastava otsustuse tegemist hinnanud kaebaja käitumist ning kaalunud piisava põhjalikkusega tema ja teiste vanglas viibivate isikute huve. Selle kõige tulemusel on tehtud järeldus, et valitud abinõud aitavad kõige tõhusamal viisil ära hoida kokkupuuteid teiste isikutega ning seeläbi rünnete võimalust temaga igapäevaselt kokku puutuva vangla personali suhtes. Seega on toimunud nii asjaolude välja selgitamine kui kaalumine ning selle juures ei ole kaalutluse piire ületatud. Julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks olnud sündmuse kirjelduse ja kaalutluste juures välja toodud põhjendused võimaldavad aru saada, millel täpselt otsustus tugineb.

8. Kaebuses lähtub selle esitaja arvamusest, et tegemist on tema karistamisega rätikute uksel kuivatamise eest. Käskkirjas sisalduv niisugusteks järeldusteks alust ei anna, sest otsustus rajaneb selgelt üksnes vajadusel välistada kinnipeetavast tulenev oht ega nähtu, et kohaldatud abinõude eesmärgiks oli hoopis soov määrata karistus toime pandud rikkumise eest.

9. Alust pole ka väitel, et ametnikud provotseerisid kaebajat korraldustega, milleks puudus alus. Vangistusseaduse § 67 lg-s 1 sätestatu kohustab kinnipeetavat täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Mitteallumine saab olla õigustatud ainult korralduse ilmselge tühisuse puhul ning kinnipeetava teistsugune arusaam oma kohustustest ja sellega seotud arvamus korralduse õiguspärasusest ei anna talle õigust keelduda seda täitmast, sest vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist ja kujutaks ohtu vangla julgeolekule. Viru Vangla kodukorra punktist 1.12.17 tuleneb kinnipeetavale keeld kinnitada kambri ehitusja sisustuselementidele katteid ja muud sarnast ning kasutada esemeid nii, et need takistavad visuaalset järelevalvet. Kuna selline sõnastus on väga laiaulatusliku sisuga ja saab tähendada ka keeldu riputada rätikuid kambris paikneva WC uksele, polnud tegemist ilmselgelt tühise korraldusega. Seda ei saa kuidagi tühiseks muuta ka asjaolu, et varem on sarnane tegevus jäänud väidetavalt tähelepanuta.

10. Kinnipeetavast tulenevate julgeolekuriskide hindamine on üksnes vastavate vanglateenistuse ametnike pädevuses. Nende poolt antud hinnangut pole võimalik ümber lükata kinnipeetava enda väidete ja arvamustega. Käesoleval juhul on tegemist ennetavat eesmärki kandvate meetmete rakendamisega. Seega sai vastav hinnang rajaneda vaid varem toimunu ja kaebaja isikust tuleneva analüüsile. Kuna ta ise ega teda esindav advokaat pole pädev vastavaid hinnanguid andma, ei saa nad ka kuidagi väita, et vanglaametnike poolt antud hinnang polnud õige ja alused ennetavat laadi julgeolekumeetmete rakendamiseks üldse puudusid.

11. Vangistusseaduse eelnevalt juba viidatud §-s 69 ega ka muus vangistusalases õigusaktis ei sisaldu mingeid tähtaegu selleks, kui kaua võib täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada. Nimetatud paragrahvi lõige kolm näeb ette üksnes, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetatakse neid põhjustanud asjaolude äralangemisel. Käesoleval juhul on vastustaja nii ka toiminud, sest julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetati kohe, kui lõpetati nende kohaldamise aluseks olnud sündmuse tõttu algatatud kriminaalmenetlus.

12. Kaebuses selle alusena viidatud põhiseaduse §-d 11 lubab kehtestada vaid niisuguseid piiranguid, mis on kooskõlas põhiseadusega, demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega moonuta õiguste ja vabaduste olemust. Vangistusseaduse § 69 lg-s 2 kehtestatust tulenevate täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kinnipeetava suhtes, kes rikub süstemaatiliselt vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid või on ohtlik teistele isikutele ja vangla julgeolekule, on eelnimetatud nõuetega vastavuses ega tähenda kinnipeetava õiguste alusetut piiramist.

13. Eeltoodud järeldustel pole Tartu Halduskohtul alust vaidlustatud käskkirja tühistamiseks. Seega jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata. Kaebuse põhjendamatusest tulenevalt jääb kaebuse esitamisel tasutud 15 euro suurune riigilõiv halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 alusel selle tema eest maksnud isiku kanda. Viru Vangla oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole.

/allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane