3-13-1622/29 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Aarne Sarjas, Maili Lokk Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht

5. märts 2015, Tartu Haldusasja number 3-13-1622 Haldusasi A.A. kaebus Keskkonnaameti Põlva-Valga-Võru regiooni 28.06.2013. a korralduse nr PVV 1-15/13/248 „Vee erikasutusloa andmine“ tühistamiseks ning kaebaja taotluse uuele läbivaatamisele kohustamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 23.01.2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus A.A. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 11.02.2015 Menetlusosalised Kaebaja - A.A. , esindaja advokaat Kaspar Lind Vastustaja – Keskkonnaamet, esindajad Jane Adler, Rein Kalle ja Meelis Järvemägi RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 23. jaanuari 2014. a otsus muutmata.

2. Kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud jätta tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 05.03.2015, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A.A. omandas 2007. a Põlvamaal Kõlleste vallas Veski külas XXXXXX kinnistu, millel asub muinsuskaitsealune Poka vesiveski. Kinnistu juurde kuulus kinnistu omandamise ajal ja keskkonnaregistri andmete kohaselt kuulub endiselt Poka veskijärv, mida läbib Leevi jõgi. Keskkonnaministeeriumi Põlvamaa keskkonnateenistus väljastas 01.10.2007 A.A. vee erikasutusloa nr L.VT.PÕ-161907 kehtivusajaga 01.10.2007-01.10.2012 veekogu jätkuvaks tõkestamiseks XXXX kinnistul.

2

2. A.A. esitas enda asutatud MTÜ Poka Arendusselts nimel Poka paisule kamberkalapääsu rajamiseks, paisurajatise rekonstrueerimiseks ja paisjärve setetest puhastamiseks SA-le Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK) rahastamistaotluse. KIK rahuldas 11.07.2012. a otsusega taotluse osaliselt ning määras toetuseks 478 716 eurot.

3. 11.05.2012 teatas A.A. Keskkonnaametile, et Poka pais on purunenud ja Poka veski paisjärv on tühjaks voolanud.

4. A.A. esitas 29.06.2012 Keskkonnaametile vee erikasutusloa taotluse XXXXXX kinnistul Leevi jõe jätkuvaks tõkestamiseks. Keskkonnaameti Põlva-Valga-Võru regiooni 28.06.2013. a korraldusega nr PVV 1-15/13/248 väljastati A.A. vee erikasutusluba nr L.VV/322669 XXXXXX kinnistul Leevi jõe paisutamiseks (p 1); määrati vee erikasutusloa kõrvaltingimuseks, et taotleja on paisutamise õiguse tekkimiseks kohustatud loa andjale esitama paiskärestiku eelprojekti ning et Leevi jõe paisutamise korral tuleb hiljemalt 01.01.2015 tagada kalade läbipääs Poka paisul (p 2); määrati vee erikasutusloa kõrvaltingimuseks, et Keskkonnaametil on pärast p-s 2 nimetatud projekti saamist õigus korralduse ja vee erikasutusloa muutmiseks või lisatingimuste täitmata jätmisel korralduse ja vee erikasutusloa kehtetuks tunnistamiseks (p 3) ning kohustati taotlejat vee erikasutusloa alusel paisutamisest loobumise korral korrastama paisutuse senine mõjuala ning eemaldama paisult allesolevad puitvarjad (p 4). Keskkonnaamet leidis, et kuivõrd taotluse esitamise ajal oli pais purunenud ja veeseaduse (VeeS) § 17 lg-s 1 sätestatud mõistes paisutamist ei toimunud, ei saanud taotlust käsitleda kui taotlust paisutuse säilitamiseks, vaid paisutamise kavandamiseks. Kuna paisu purunemine andis kalade läbipääsuks soodsad tingimused, kuid taotleja soovis paisul taastada kaladele ebasoodsamat olukorda, otsustas Keskkonnaamet anda taotlejale õiguse paisutamiseks vaid juhul, kui paisutus tekitatakse paiskärestikuga, mis tagab kalade ülesja allavoolu liikumise.

5. KIK tunnistas 2013. a mais kehtetuks oma 11.07.2012. a rahastamisotsuse.

6. A.A. esitas 29.07.2013 Tartu Halduskohtule kaebuse Keskkonnaameti 28.06.2013. a korralduse tühistamiseks ja Keskkonnaameti kohustamiseks asi uuesti otsustada. Kaebuse kohaselt ei ole Keskkonnaamet talle seadusega antud kaalutlusõigust õiguspäraselt kasutanud. Keskkonnaamet on pannud kaebajale kohustuseks paisutamise paiskärestiku abil, teadmata, kas nimetatud keskkonnatehniline lahendus üldse võimalik on. Oma 11.04.2012. a kirjas (tl 19) on Keskkonnaamet nõustunud kamberkalapääsu rajamisega, mille jaoks on kaebaja ka KIK-ilt rahastuse saanud ja mille puhul saaks ära kasutada olemasolevat veerenni ning mis tagaks kaebaja huve ja kalade liikumist paremini kui paiskärestik. Keskkonnaamet ei ole arvestanud ehitustehniliste aspektidega. Samuti on Keskkonnaamet läinud vastuollu hea halduse ja hea usu põhimõttega ning rikkunud kaebaja usalduse kaitset. 16.12.2013. a täiendavas seisukohas leidis kaebaja, et talle pandud kohustused on ebaproportsionaalsed, kuivõrd leidub kaebajat vähem koormav võimalus kalade läbipääsu tagamiseks (kamberkalapääs). Keskkonnaministri 15.06.2004. a määruse nr 73 „Lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemisja elupaikade nimistu“ (määrus nr 73) § 2 kohaselt on Leevi jõgi kantud küll lõheliste veekogude nimistusse, kuid vastavalt selle § 2 p-le 30 kehtivad piirangud Leevi jõel kuni Poka paisjärve paisuni. Seega lõheliste rännet Poka paisust ülesvoolu ei ole tõenäoliseks peetud. Vaidlustatud haldusaktiga ei ole kaebaja esitatud taotlust sisuliselt rahuldatud ning vastustaja poolt viidatud kompromiss on näiline. Paisutust puudutavas osas saab vee erikasutusloa andmisest keelduda üksnes juhul, kui taotletav tegevus ei ole kooskõlas õigusaktidega. Vastustaja tugines vee erikasutusloas Ida-Eesti veemajanduskavale, mis on haldusakt ning see ei saa asendada seaduslikku alust. Ida-eesti veemajanduskavast ei tulene kohustust või õigustust loataotluse mitterahuldamiseks taotletud

3

viisil. Paisjärve ja paisutuse taastamine endistes piirides oleks õiguspärane. Vastupidiselt vastustaja seisukohale ei ole kaebaja kui paisuomanik oma varasse hooletult suhtunud, vaid ta on koheselt pärast kinnistu omandamist plaaninud mh paisurajatise renoveerimist. Kuivõrd kamberkalapääsu variant oli heaks kiidetud ja Keskkonnaamet ei ole ära näidanud, kuidas see enam oma eesmärki ei täida, on Keskkonnaameti motivatsioon ilmselgelt puudulik.

7. Tartu Halduskohus jättis 23.01.2014. a otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjendused:

7.1. Vee erikasutusloa taotluse lahendamisel tuli vastustajal aluseks võtta taotluse lahendamise hetkel esinenud olukord ning tähtsust ei oma, mis toimus enne paisu lagunemist.

7.2. Asjaolu, et kaebaja ei soovi tegevust vee erikasutusloas määratud tingimustel ellu viia, ei muuda luba õigusvastaseks. Luba ei kohusta kaebajat paisutust taastama, vaid võimaldab seda. Seega ei ole vastustaja pannud kaebajale kõrvaltingimusega üleliigseid kohustusi, mis oleksid kavandatava tegevusega ebaproportsionaalsed või eesmärgipäratud. Vastustaja leidis lahenduse, mis võimaldab kaebajal taastada paisutuse selliselt, et veeseaduses sätestatud eesmärgid saaksid täidetud ning ka muinsuskaitsealased väärtused ei saaks kahjustatud. Arvestades olemasolevat olukorda Poka paisul, oleks vastustaja võinud ka VeeS § 9 lg 10 p-le

3 tuginedes loa andmisest keelduda.

7.3. Ökoloogilise tasakaalu tagamine on üheks kõige kesksemaks eesmärgiks, mida vastustaja vee erikasutusloa andmisel peab arvestama. Lagunenud paisu ning selle taastamise korral seisneb ökoloogilise tasakaalu saavutamine just paisutuse lubamises selliselt, et kalade rändetee on maksimaalselt avatud ning kalade ränne on tagatud viisil, mis reaalselt ka rännet võimaldab. Vastustaja on vaidlustatud korralduse p-s 2 "Kalade läbipääsu vajadus" ammendavalt selgitanud kalade läbipääsu nõude sisu – kuivõrd Poka pais on olnud kaladele ületamatu, siis arvatavasti seetõttu ei ole paisust ülesvoolu asuvat jõelõiku määruses nr 73 nimetatud. Vaidlustatud korralduse andmisel kehtinud VeeS redaktsiooni § 17 lg 5 kohaselt tuleb kalade ülesja alla läbipääs paisult tagada lähtuvalt vee erikasutusloa andja kaalutlusest. Kooskõlas Eesti Maaülikooli peaspetsialisti R. Järvekülje arvamusega leidiski vastustaja, et ka ülalpool Poka paisu on väärtuslikke kudealasid Leevi jõele tüübiomastele kalaliikidele.

7.4. Kaebaja väide, et talle vee erikasutusloaga pandud kohustused on ebaproportsionaalsed, kuivõrd leidub vähemkoormav võimalus kalade läbipääsu tagamiseks, ei ole õige, kuivõrd kaebaja võib jätta alles ka hetkel eksisteeriva olukorra. Kaebaja soov paisutust taastada ei tähenda automaatselt, et keskkonnakaitselised eesmärgid tuleks jätta tagaplaanile või valida eesmärgi täitmiseks keskkonnakaitse ja ökoloogilise tasakaalu tagamise seisukohalt väheefektiivne lahendus. Kohus nõustus vastustajaga, et keskkonnakaitselisest aspektist lähtudes pole eesmärgipärane rajada vaid näilist ja tehislikku kalade liikumisvõimalust kamberkalapääsuna, samas kui looduslähedase kalapääsu abil luuakse kõigile tüübispetsiifilistele kalaliikidele soodsad rändetingimused, mis oleks ka elupaigaliselt väärtuslik. Lähtudes R. Järvekülje 10.01.2013. a arvamusest ei oleks kamberkalapääs ökoloogilise tasakaalu saavutamisel sama tõhus kui paiskärestik.

7.5. Nõustuda ei saa seisukohaga, nagu oleks vaidlustatud vee erikasutusluba näiline kompromiss ning et see ei võimalda kaebaja soovitud tegevust. Vastustaja on leidnud viisi, kuidas lubada kaebaja soovitud tegevust ning tagada ka veeseaduses sätestatud eesmärgid.

7.6. Lähtudes VeeS § 35 lg-test 2 ja 6 on veemajanduskava just selliseks dokumendiks, millest tuleb lähtuda, kui otsustus puudutab keskkonnaeesmärkide saavutamist ning veeseaduse ülesande täitmist. Ida-Eesti veemajanduskava ei ütle, et paisutused tuleb likvideerida. Samas on oluline välja tuua, et meetmena on Ida-Eesti veemajanduskavas välja toodud kalade rändeteede avamine siirdekaladele. Poka paisu lagunemisega on see juba sisuliselt saavutatud, kuid vaidlustatud korraldusega anti kaebajale uus võimalus kalade rändetee takistamiseks.

7.7. Nõustuda ei saa väitega, et kuna keskkonnaregistri kohaselt asub XXXXXX kinnistul endiselt paisjärv, mis eeldab paisurajatise olemasolu, siis on õiguspärane paisjärve ja

4

paisutuse taastamine endistes piirides. Kaebaja viitas siinjuures keskkonnaministri 27.07.2009. a määruse nr 39 „Nõuded veekogu paisutamise, veetaseme alandamise ja veekogu tõkestamise ning paisu kohta“ (määrus nr 39) § 10 lg-st 3 tulenevale paisutaja kohustusele säilitada enne 1995. aastat rajatud paisudel olemasolevat veerežiimi. Kohus selgitas, et seoses paisurajatise purunemisega on keskkonnaregistri kanne muutunud ebaõigeks ning on tekkinud alus kande parandamiseks registripidaja poolt. Samuti selgitas kohus, et määruse nr 39 § 10 lg 3 kohaldub olukorras, kus isikule kuulub pais, kuid sellele ei ole vee erikasutusluba veeseaduse kohaselt väljastatud. Säte ei välista paisutuse lõpetamist ja/või lõppemist ning paisuomaniku kohustust taotleda paisutamiseks vee erikasutusluba. Määruse nr 39 § 8 (vaidlustatud korralduse andmisel ajal kehtinud redaktsioonis) nägi väga selgelt ette, et isegi kui isikule on väljastatud vee erikasutusluba vooluveekogu paisutamiseks, siis ei ole haldusorgan kohustatud talle vee erikasutusluba uuesti väljastama.

7.8. Juhul, kui Poka paisul ei oleks faktilised asjaolud seoses toimunud veeavariiga muutunud, võiks Keskkonnaameti tegevust vee erikasutusloa andmisel pidada sõnamurdlikuks ning kaebaja väited usalduse kaitse ning tema õiguspärase ootuse kohta võiksid olla asjakohased, kuid praegusel juhul pidi vastustaja otsuse tegemisel muutunud asjaolusid arvestama.

7.9. Vaidlustatud korraldus ja luba on õiguspärased. Vastustaja on lähtunud nii kaebaja, muinsuskaitse kui ka keskkonna kaalutlustest ning jõudnud parima võimaliku lahenduseni.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. A.A. 25.02.2014. a apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole halduskohus selgitanud välja ega kohaldanud asjas tähtsust omavaid materiaalõigusnorme. Paiskärestiku rajamise kohustusega diskrimineeritakse kaebajat, sest vastustaja on lubanud ka palju odavamaid ja paisutajale vähemkoormavaid lahendusi. Kamberkalapääs ei ole üksnes näiline lahendus ning seda kinnitab kalastikuekspert

T. Jürgensteini hinnang (tl 17-18). Kaebaja ei nõustu, nagu ei omaks mingisugust tähendust tema poolt kinnistu omandamisel silmas peetud soov renoveerida olemasolev veski ning paisurajatis. Seadus kohustab paisurajatise omanikku põhjendatud juhul tagama kaladele läbipääsu (loataotluse menetlusse võtmise hetkel kehtinud VeeS § 17 lg 5). Kinnistuomanik ja paisuvaldaja on teinud endast kõik oleneva, et kohustust täita ning seadus ei anna vastustajale õigust määrata, millist kalapääsuvarianti peab kasutama. Kaebaja omandiõigust on ebaproportsionaalselt piiratud ning usaldust rikutud, sest kamberkalapääsu rajamise finantseerimisega nõustudes lõi vastustaja eelduse, et kamberkalapääsu rajamine viiakse ellu.

9. Keskkonnaameti 25.03.2014. a vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastuses rõhutati, et Keskkonnaamet ei ole seonduvalt kaebaja poolt KIK-ile esitatud rahastustaotlusega kiitnud heaks keskkonnahindamise aruannet, vaid tegemist oli kaebaja projekti keskkonnamõju eelhinnanguga. Keskkonnaamet ei hinnanud projekti läbiviimist sisuliselt kui vee erikasutusloa andja ning ei saa ka väita, et Keskkonnaamet nõustus kamberkalapääsu rajamise finantseerimisega. Kaebaja viitas analüüsi puudumisele seoses paiskärestiku ehitustehnilise teostatavuse ja maksumusega, kuid analüüsi peab läbi viima loa taotleja ise eelprojekti koostamise käigus. Keskkonnaamet ei pidanud paiskärestiku nõuet ka keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) sätete kohaselt kaaluma. Keeruline on vastata kaebaja väitele seoses diskrimineerimisega, kuna tema poolt viidatud Leevi paisu Ahja jõel ja Linnaveski paisu Pedja jõel, mille puhul väidetavalt kalapääsu nõuet ei ole, ei eksisteeri. T. Jürgensteini arvamus kamberkalapääsu sobivuse kohta oli antud olukorras, kus paisjärv oli alles üleval ning sel hetkel paiskärestikku isegi ei kaalutud. Samas leidis T. Jürgenstein ka, et hüdrobioloogilises mõttes on alati eelistatavaim looduslähedane kalapääs. Vastupidiselt kaebaja arvamusele on vee erikasutusloa andmine vastustaja kaalutlusotsuseks, mille sisu ei saa ette kirjutada taotleja. Vastustaja tugines

5

paiskärestiku nõudmisel R. Järvekülje ekspertarvamusele ja 21.01.2013 Muinsuskaitseametis toimunud koosoleku protokollile (tl 58). Keskkonnaamet on muutunud olukorras teinud parima võimaliku lahenduse.

10. Ringkonnakohtule 21.04.2014 esitatud vastuses kohtu seisukohanõudele märkis kaebaja, et ta on nõus alustama läbirääkimisi, mille tulemusena väheneks näiteks paisutuse absoluutkõrgus, kuid paisjärve sügavus oleks tagatud läbi süvendamise. Võimalik kalade läbipääs tuleks tagada olemasolevat veerenni kasutades.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et A.A. apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust ning Tartu Halduskohtu vaidlustatud otsus tuleb jätta muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsustes toodud põhjendustega ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks vaidlustatud otsuste tühistamisele. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu vaidlustatud otsustest ja asja materjalidest, et halduskohus oleks kohaldanud materiaalõiguse norme vääralt või rikkunud kohtumenetluse norme. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuste põhjendustega, ei pea ringkonnakohus HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks käesolevas otsuses sama vaidlusküsimuse osas täiendavaid põhjendusi esitada. Vastuseks apellatsioonkaebuses toodule märgib ringkonnakohus siiski järgmist.

12. Apellatsioonimenetluses on vaidluse all küsimus, kas Keskkonnaameti poolt 28.06.2013 XXXXXX kinnistule (registriosa XXXXXX , katastritunnus XXXXXXXXXXXXX ) Leevi jõe paisutamiseks väljastatud vee erikastusloa lähtetingimused (uue paisu rajamine) ning loaga kaasnev kõrvaltingimus (paiskärestiku rajamine kalade läbipääsuks) on kohased ja õiguspärased.

13. Vee erikasutusloa andmise ajal kehtinud VeeS redaktsiooni § 8 lg 2 p 5 kohaselt peab vee erikasutusluba olemas olema siis, kui toimub veekogu paisutamine. Keskkonnaamet väljastas 28.06.2013 A.A. vee erikasutusloa nr L.V.T.PÕ-161907, millega lubatakse kaebajal rajada talle kuuluvale XXXXXX kinnistule Leevi jõele pais. Nimetatud vee-erikasutusluba paneb loa saajale kõrvaltingimusena ka kohustuse rajada paiskärestik kalade läbipääsuks (nii üleskui allavoolu liikumiseks). Juhul, kui loa saaja paiskärestikku ei raja, ei ole tal õigust rajada jõele paisutust.

Kaebaja A.A. leiab, et kuna Poka pais XXXXXX kinnistul on muinsuskaitse all ning asunud kinnistul juba eelmise sajandi algusest, ei saa tema poolt esitatud paisutamise taotlust e. vee erikasutusloa saamise taotlust lugeda uue paisu rajamise taotluseks, vaid seda tuleks käsitada kui jätkuva paisutamise ja 11.05.2012 purunenud paisu taastamise võimalust nõudvat taotlust. A.A. leiab ka seda, et kuna tegu ei ole uue paisu rajamisega, peaks endiselt kehtima Keskkonnaameti poolt kalapääsu rajamise eelprojekti keskkonnamõju eelhindamise käigus heaks kiidetud kalatrepi (kamberkalapääsu) rajamise võimalus. Seega leiab kaebaja, et rikutud on tema usaldust haldusakti kehtima jäämise suhtes HMS § 67 lg 1 mõttes, sest Keskkonnaamet on ka Keskkonnainvesteeringute keskusele rahastamisotsuses hinnangu andmisel nõustunud varem kamberkalapääsu rajamisega kaebaja kinnistule, mida hiljem välja antud vee erikasutusloas aga ei lubata.

Lisaks eelnevale leiab A.A. , et vastavalt paisutamiseks loa taotlemise ajal kehtinud veeseaduse redaktsiooni § 17 lg-le 5 peaks loa saaja tagama üksnes loa andja põhjendatud

6

nõudmisel kalade läbipääsu nii üleskui ka allavoolu. Kaebaja leiab, et seadus ei anna Keskkonnaametile õigust määrata, millist kalapääsu varianti peab paisutaja kasutama.

14. Ringkonnakohus nõustub nii Keskkonnaameti kui halduskohtu seisukohaga, et vee erikasutusloa taotluse lahendamisel tuli võtta aluseks see faktiline ja õiguslik olukord, mis esines vee erikasutusloa taotluse lahendamise hetkel. Kuna XXXXXX kinnistul asunud Poka pais purunes 2012. aasta mais, asus Keskkonnaamet ringkonnakohtu arvates õigele seisukohale, et kaebaja kinnistul ja ühtlasi paisutataval Leevi jõel olevad tingimused olid 2013. a juuniks niivõrd muutunud, et vee erikasutusloa väljastamisel tuli käsitada lähtetingimusena olukorda, kus paisutust loa taotlemise ajal enam ei toimunud. Arvestades tekkinud olukorda, et alates 2012. aasta maist ei toimunud enam Leevi jõel XXXXXX kinnistul paisutustegevust, on Keskkonnaameti poolt väljastatud vee-erikasutusluba ja selle kõrvaltingimus ringkonnakohtu arvates asjakohased ning haldusakti välja andmisel on õigesti lähtutud HMS §-dest 54 ja 53 lg 2. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et üksnes siis, kui Poka pais ei oleks veeavarii tagajärjel lagunenud, võinuks Keskkonnaameti tegevust uue vee erikasutusloa andmisel pidada kaebaja suhtes sõnamurdlikuks ning kaebuse esitaja väiteid tema usalduse kaitse tema õiguspärase ootuse rikkumise kohta asjakohasteks.

Lisaks eelnevale on vee erikasutusloa andmine Keskkonnaameti kaalutlusotsustus, mille sisu ei saa loa taotleja Keskkonnaametile ette kirjutada. Muuhulgas oli Keskkonnaametil õigus ka tulenevalt loa andmise ajal kehtinud VeeS redaktsiooni § 9 lg 10 p-st 3 vee erikasutusloa andmisest üldse keelduda või vee erikasutusluba andes seada sellele kõrvaltingimusi tulenevalt VeeS § 17 lg 5. Ringkonnakohus nõustub samuti nii Keskkonnaameti kui ka halduskohtu seisukohtadega selle kohta, et kõnealuse vee erikasutusloa väljaandmisel on loa väljaandja kaalunud erinevate osapoolte huvisid ning lähtuvalt kaebuse esitaja soovist taastada Leevi jõel asuv paisutus, taganud välja antud loaga ühtlasi ka VeeS-is sätestatud vee erikasutusloa andmise eesmärgid ning kõrgetasemelise keskkonnakaitse.

15. A.A. on apellatsioonkaebuses samuti nimetanud, et talle vee erikasutusloaga paiskärestiku rajamise kohustuse panemine on teda diskrimineeriv, kuna Keskkonnaamet on oma vee erikasutusloa väljastamise praktikas lubanud paisutamise juhtudel (Leevi pais Ahja jõel ja Linnaveski pais Pedja jõel) ka palju odavamaid ja paisutaja jaoks vähemkoormavaid lahendusi. Ringkonnakohus leiab, et paisutustegevuseks vajalike kooskõlastuste andmise otsustamine ning vastavate lisatingimuste panemine ja nende vajaduse väljaselgitamine on loa andja kohustus. Keskkonnaamet on apellatsioonkaebusele esitatud vastuses selgitanud, et kaebaja poolt viidatud paise ja seega ka vastavaid kalapääsude regulatsioone tegelikkuses ei eksisteeri. Seega ei saa ringkonnakohus kaebaja poolt esitatud ebavõrdse kohtlemise väite osas asuda seda väidet toetavale seisukohale. Kuna vee erikasutusloa andja on loa väljaandmise protsessi korduvalt kaasanud kalastikueksperdi T. Jürgensteini ja tema arvamusele toetudes on hinnanud sobivaimaks kalapääsulahenduseks Poka paisu juures paiskärestiku loomise, siis saab sellest järeldada, et loa andja on vajaliku meetme rakendamisel kaalunud erinevaid alternatiivseid võimalusi ning valinud neist ka keskkonnakaitse mõttes sobivaima. See, et kaebajale ei ole loa tingimusena nimetatud paiskärestiku rajamine sobiv, ei tähenda, et arvestades loa andmise hetkel esinenud faktilisi asjaolusid ja olukorda Leevi jõel, oleks selline loa andja valik olnud täiesti põhjendamatu.

16. Kaebuse esitaja leidis samuti, et igaühel on õigus oma omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada, kuid möönis, et omandi suhtes kehtivate õiguste kasutamine võib olla piiratud

7

teiste isikute õiguste ning üldiste huvidega ja et teatud tingimustel võib üldiseks huviks pidada ka kalade tõketeta liikumist ülesja allavoolu. Kalapääsu rajamine, mis ei võimalda kinnistut enam kaebaja soovikohaselt kasutada, ei olevat aga kaebaja arvates ilmselgelt proportsionaalne. Ringkonnakohus märgib eelnevaga seoses, et vee erikasutusloaga kaebajale pandud kohustus ei ole ebaproportsionaalne ning kaebaja soov taastada paisutus Leevi jõel ei tähenda automaatselt seda, et keskkonnakaitselised eesmärgid tuleks seetõttu jätta täiesti tahaplaanile või valida nende saavutamiseks vähem efektiivne lahendus. Vee erikasutusloa väljaandja motiveeritud seisukohtadest nähtub, et Keskkonnaamet on püüdnud leida erinevate võimalike osapoolte huvidest lähtuvalt nn. tasakaalupunkti, kaasates loa andmise menetlusse lisaks kaebajale kui loa saajale nii erinevaid huvitatud osapooli kui ka eksperdi. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et lähtudes erinevate huvide kaalumisest ning ka keskkonnakaitseliste eesmärkide saavutamise vajadusest, on kõige efektiivsem ja kohasem Poka paisule paiskärestiku rajamine, mis asja materjalidest, sh eksperdi arvamusest nähtuvalt (tl 57), oleks eeldatavalt ka selle rajajale materiaalses mõttes kõige soodsam.

Lisaks eelnevale juhib ringkonnakohus kaebaja tähelepanu ka sellele, et Keskkonnaameti poolt väljastatud vee-erikasutusluba ei kohusta kaebajat paisutust taastama ja kaebaja võib jätta alles ka olukorra, mis eksisteerib täna Poka paisul, kuna olemasolev olukord juba tagab kalade vaba läbipääsu Leevi jõel nii üleskui ka allavoolu. Juhul, kui kaebaja siiski soovib oma vabal valikul jõe paisutusega uuesti alustada, tuleb tal seda teha lähtuvalt VeeS §-s 17 esitatud tingimustest (loa välja andmise ajal kehtinud redaktsioon), sh rajada vee erikasutusloaga nõutav paiskärestik kalade vabaks läbipääsuks Leevi jõel ülesja allavoolu.

17. Lähtuvalt eeltoodust on ringkonnakohus seisukohal, et Keskkonnaameti poolt A.A. vee erikasutuseks XXXXXX kinnistul välja antud 28.06.2013. a korraldus ja veeerikasutusluba on kooskõlas kehtiva õigusega ning loa menetlemisel ei ole rikutud HMS-st tulenevaid nõudeid ega ka veeseadusest ning selle alamaktidest tulenevat vee erikasutusloa andmise korda. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses toodud seisukohaga, et Keskkonnaamet on vaidlusaluse haldusakti andmisel lähtunud nii kaebuse esitaja soovist, reaalsest olukorrast Leevi jõel kui ka muinsuskaitseja keskkonna-alastest kaalutlustest ning jõudnud parima võimaliku lahenduseni vee erikasutusõiguse andmisel.

Seega jätab ringkonnakohus esitatud apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 23.01.2014. a otsuse muutmata.

18. Arvestades seda, et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud (riigilõiv ja tasu õigusabi eest) HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.

Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ Aarne Sarjas /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/