3-14-211/36 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Maili Lokk, Tiina Pappel Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 05.03.2015, Tartu Haldusasja number 3-14-211 Haldusasi M.V. kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 6000 eurot Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 13.05.2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus M.V. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja M.V. Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada M.V. kaebus osaliselt. Tühistada Tartu Halduskohtu 13.05.2014. a otsuse p 1 ning teha uus otsus, millega mõista Tallinna Vanglalt M.V. kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 200 (kakssada) eurot.

2. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.

3. Jätta M.V. apellatsiooniastmes kantud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

4. Võtta haldusasja toimikusse Tallinna Vangla 26.01.2015. a vastus kohtunõudele koos sellele lisatud tõenditega (koopia Harju Maakohtu 26.01.2007. a määrusest, vangiregistri väljavõte, koopia Harju Maakohtu 13.01.2009. a otsusest, Tallinna Vangla dokumendihaldusprogrammi Delta väljavõte, koopiad Tallinna Vangla 29.04.2009. a vastusest ja 21.08.2009. a vastusest).

5. Tagastada Tallinna Vanglale koopiad Põhja Ringkonnaprokuratuuri 29.03.2007. a määrusest, 31.05.2007. a määrusest ning Harju Maakohtu 30.07.2007. a määrusest.

6. Tagastada kaebajale apellatsioonkaebuse lisad (EIK lahendi 42615/06 kokkuvõte ning riigikohtunik J. Põllu eriarvamus RKPJK otsusele asjas 3-4-1-9-10). EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 06.04.2015 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. M.V. taotles Tallinna Vanglalt pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamist oma abikaasaga, mille Tallinna Vangla jättis 29.04.2009. a vastusega nr 1-13/19357-1 ja 21.08.2009. a vastusega nr 1-13/42471-1 taotlused rahuldamata põhjendusega, et pikaajalisi kokkusaamisi võimaldatakse vangistusseaduse (VangS) § 25 lg 1 alusel vaid kinnipeetavatele. Vahistatule võimaldatakse VangS § 94 alusel lühiajalisi kokkusaamisi. Vastuste kohaselt ei olnud M.V. suhtes veel süüdimõistev kohtuotsus jõustunud ning M.V. oli seetõttu VangS tähenduses veel vahistatu staatuses.

2. M.V. pöördus vastuste õigusvastasuse tuvastamise nõudes Tallinna Halduskohtusse. Tallinna Halduskohus jättis M.V. kaebuse 29.03.2010. a otsusega rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 30.09.2010. a otsusega Tallinna Halduskohtu otsuse, tunnistas Tallinna Vangla kirjad õigusvastaseks ning jättis kohaldamata ja tunnistas põhiseadusega vastuolus olevaks VangS § 94 lõike 1 osas, milles see ei võimalda vahistatule pikaajalist kokkusaamist abikaasaga ning edastas kohtulahendi Riigikohtule. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium jättis 04.04.2011. a otsusega Tallinna Ringkonnakohtu taotluse rahuldamata. Riigikohus ei ennistanud 23.05.2011. a määrusega Tallinna Vangla kassatsioonitähtaega Tallinna Ringkonnakohtu otsusele ning jättis kassatsioonkaebuse läbi vaatamata.

3. M.V. esitas 27.09.2013 Tallinna Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 6000 eurot seoses sellega, et talle ei võimaldatud Tallinna Vanglas vahistatuna pikaajalisi kokkusaamisi. Tallinna Vangla jättis M.V. taotluse 05.02.2014. a otsusega nr 5- 18/13/31187-5 (tl 8 9p) rahuldamata.

4. M.V. esitas 25.02.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1-2), milles ta palus mõista Tallinna Vanglalt välja mittevaralise kahju hüvitamiseks 6000 eurot. Kaebuse põhjendused:

1) Tallinna Ringkonnakohtu 30.09.2010. a jõustunud otsusega nr 3-09-1840 tunnistati õigusvastaseks Tallinna Vangla 29.04.2009. a kiri nr 1-13/19357-1 ja 21.08.2009. a kiri nr 1-13/42471-1, millega ei võimaldatud kaebajale pikaajalisi kokkusaamisi abikaasaga.

2) EIK tuvastas sarnases asjas EIÕK artiklite 8 ja 14 rikkumise ning määras mittevaralise kahju hüvitise 6000 euro ulatuses (09.07.2013. a otsus Varnas vs Leedu).

5. Tallinna Vangla esitas 10.04.2014 vastuse kaebusele (tl 32-33), milles ta palus jätta M.V. kaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused:

1) Tallinna Ringkonnakohtu 30.09.2010. a otsus jõustus, sest Riigikohus ei ennistanud vangla kassatsioonkaebuse esitamise tähtaega, kuid jõustunud ringkonnakohtu otsus ei saa olla käesoleval juhul rahalise hüvitise nõude aluseks.

2) Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on hinnanud asja nr 3-09-1840 raames VangS § 94 lg 1 põhiseaduslikkust ja vastuolu PS-ga ei tuvastatud. Riigikohtu 04.04.2011. a otsus nr 3-4-1-9-10 on hinnang vangla keeldumiste õiguspärasusele, sest vangla keeldumise aluseks oli VangS § 94 lg 1. Kuna vangla ei ole M.V. suhtes õigusvastaselt käitunud, on rahalise hüvitamise nõue põhjendamatu.

6. Tartu Halduskohus jättis 13.05.2014. a otsusega (tl 52-54p) M.V. kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjendused:

1) Käesolevas kahju hüvitamise asjas ei saa kohus anda Tallinna Vangla haldusaktidele nr 1-13/19357-1 ja nr 1-13/42471-1 teistsugust hinnangut, kui seda tegi ringkonnakohus kirjade õigusvastasuse tuvastamise kaebuses, kuna kahjunõude aluseks olev tegu on sama, mis haldusasjas nr 3-09-1840. Seega on tuvastatud avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus.

2) Riigikohus rõhutas 04.04.2011. a otsuses, et olenemata vahi all olemise aja pikkusest on vahi all viibimisel pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamisega tekkinud PS §-st 26 tuleneva perekonnaelu õiguse riive mõõdukas, kui seda õigustavad olulised kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise ning jätkuva kuritegude toimepanemise, s.h tõendite hävitamise, muutmise ning võltsimise ja tunnistajate mõjutamise vältimise eesmärgid. M.V. subjektiivseid õigusi ei ole rikutud, mistõttu puudub alus kahju hüvitamise taotluse rahuldamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. M.V. esitas 28.05.2014 apellatsioonkaebuse (tl 71-72p), milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 13.05.2014. a otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada tema kaebus. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Tallinna Ringkonnakohtu 30.09.2010. a otsus nr 3-09-1840 on jõustunud ning sellega on tuvastatud avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus. 2) EIK leidis 09.07.2013. a otsuses Varnas vs Leedu, et vahistatuid tuleb kohelda võrdselt kinnipeetavatega ning kohus tuvastas EIÕK artikli 14 rikkumise koosmõjus artikliga 8 ja määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 6000 eurot.

8. Tallinna Vangla esitas 30.06.2014 vastuse apellatsioonkaebuse (tl 91-91p), milles ta palub jätta M.V. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 13.05.2014. a otsus muutmata. Vastuse põhjendused:

1) EIK on 09.07.2013. a lahendis Varnas vs Leedu nentinud, et riikidel on avar hindamisruum karistuspoliitika valdkonnas. Vahistatule pikaajalist kokkusaamist mittevõimaldav regulatsioon on kehtiv ja VangS § 94 lg-t 1 ei ole PS-ga vastuolus olevaks tunnistatud. 2) Hüvitise väljamõistmisel ei saa lähtuda EIK 09.07.2013. a lahendiga välja mõistetud hüvitise suurusest, vaid iga juhtumit tuleb vaadelda individuaalselt, hinnates konkreetseid asjaolusid, piirangu kestust ja intensiivsust, mõju isikule jne.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

10. Käesolevas haldusasjas on vaidlus kaebaja mittevaralise kahju üle, mida vangla tekitas kaebajale väidetavalt sellega, et keeldus rahuldamast kaebaja kahte taotlust pikaajaliseks kokkusaamiseks oma abikaasaga. Vangla keeldumised on vormistatud 29.04.2009. a ning 21.08.2009. a kirjadena. Vangla mõlemad keeldumised põhinesid asjaolul, et kaebaja näol oli tegemist vahistatuga, kellele VangS § 94 lg-st 1 tulenevalt pikaajalisi kokkusaamisi ei võimaldata. Seoses kaebuse lahendamisega võtab ringkonnakohus haldusasja toimikusse Tallinna Vangla 26.01.2015. a vastuse kohtunõudele koos sellele lisatud tõenditega (koopia Harju Maakohtu 26.01.2007. a määrusest, vangiregistri väljavõte, koopia Harju Maakohtu 13.01.2009. a otsusest, Tallinna Vangla dokumendihaldusprogrammi Delta väljavõte, koopiad Tallinna Vangla 29.04.2009. a vastusest ja 21.08.2009. a vastusest). Ringkonnakohus tagastab Tallinna Vanglale koopiad Põhja Ringkonnaprokuratuuri 29.03.2007. a määrusest, 31.05.2007. a määrusest ning Harju Maakohtu 30.07.2007. a määrusest. Nimetatud tõendid ei ole asjakohased, kuna nendega kaebajale määratud lisapiirangud kaotasid kehtivuse enne vaidlusaluste kokkusaamise taotluste esitamist ja lahendamist. Ringkonnakohus tagastab kaebajale apellatsioonkaebuse lisad (EIK lahendi 42615/06 kokkuvõte ning riigikohtunik

J. Põllu eriarvamus RKPJK otsusele asjas 3-4-1-9-10), kuna need on interneti teel avalikult kättesaadavad.

11. Ringkonnakohus märgib, et menetlusosaliste vahel puudub vaidlus selle üle, et kaebaja oli vangla keeldumiste ajal vahistatu staatuses. Ringkonnakohus peab siiski vajalikuks märkida, et ringkonnakohtu poolt Tallinna Vanglalt väljanõutud täiendavate tõendite kohaselt vahistati M.V. Harju Maakohtu 26.01.2007. a määrusega. M.V. tunnistati süüdi Harju Maakohtu 13.01.2009. a otsusega asjas nr 1-07-9015. Kohtuinfosüsteemi andmetest nähtub, et Tallinna Ringkonnakohtu 11.05.2009. a otsusega jäeti Harju Maakohtu otsus muutmata. Harju Maakohtu otsus M.V. süüdimõistmise kohta jõustus Riigikohtu 20.07.2009. a määrusega, millega jäeti kaebaja kaitsja S. Sillari kassatsioon menetlusse võtmata. VangS § 4 kohaselt on vahistatu isik, kellele on tõkendina kohaldatud vahistamist ja kes kannab eelvangistust kinnise vangla eelvangistusosakonnas või arestimajas. Vaidlust ei ole selle üle, et 29.04.2009 seisuga ei olnud kaebaja suhtes süüdimõistev kohtuotsus jõustunud, mistõttu sai kaebajat käsitada vahistatuna. Kuigi Tallinna Vangla 21.08.2009. a keeldumine pikaajaliseks kokkusaamiseks oli tehtud pärast kaebaja suhtes Harju Maakohtu 26.01.2007. a süüdimõistva otsuse jõustumist, ei olnud vanglal alust käsitada kaebajat ka teistkordse keeldumise aja seisuga VangS § 2 mõistes kinnipeetavana. VangS § 2 järgi on kinnipeetav vanglas vangistust kandev süüdimõistetu. Nimelt ei olnud kaebajale mõistetud karistus teistkordse pikaajalise kokkusaamise taotluse esitamise ajal veel täitmisele pööratud. KrMS § 411 lg 4 sätestab, et kohtulahendi täitmisele pööramise korral saadab maakohus või justiitsministri määratud riigiasutus selle ärakirja kohtulahendit täitvale asutusele; ärakirjale teeb kohus märke kohtuotsuse või – määruse jõustumise kohta. VangS § 13 järgi võetakse isik vanglasse vastu jõustunud kohtuotsuse või – määruse ärakirja ning isikut tõendavate dokumentide alusel. Riigikohus on lugenud kaebaja mõlema vangla vastuse koostamise ajal vahistatuks kuni kinnipeetava staatusesse viimiseni 28.08.2009 (vt RKPJK 04.04.2011. a otsus asjas nr 3-4-1-9-10, p-d 40-41). Asjaolu, et vangla sai 28.08.2009 teatise Harju maakohtu otsuse jõustumise kohta, kinnitab ka vangla 26.01.2015. a vastuses ringkonnakohtu nõudele ning seda kinnitab ka dokumendihaldusprogrammi Delta väljavõte. Ringkonnakohus loeb eeltoodust tulenevalt tuvastatuks, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas kuni 28.08.2009 vahistatu staatuses.

12. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisilõiguste kaitsmise või taastamisega. Eeltoodud normist tulenevad kahju hüvitamise üldised eeldused: 1) haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivse õiguse rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. RVastS § 9 lg 1 järgi võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt muu hulgas eraelu puutumatuse rikkumise korral. Seega on RVastS § 9 lg

1 järgi mittevaralise kahju hüvitamise täiendavaks eelduseks avaliku võimu kandja süü.

13. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga selles, et HKMS § 177 lg-st 1 tulenevalt ei saanud halduskohus anda Tallinna Vangla 29.04.2009. a kirjale nr 1-13/19357-1 ja 21.08.2009. a kirjale nr 1-13/42471-1 teistsugust õiguslikku hinnangut kui seda tegi Tallinna Ringkonnakohus kirjade õigusvastasuse tuvastamise kaebuses. Seega on kahju hüvitamise esimene eeldus käesoleval juhul täidetud.

14. Samas ei nõustu ringkonnakohus halduskohtu järgneva seisukohaga selles, et kaebaja kui vahistatu staatuses isiku subjektiivseid õigusi pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamisega ei rikutud (halduskohtu otsuse p-d 19-22). VangS § 94 lg 1 vangla keeldumiste ajal kehtinud redaktsioonis sätestas, et vahistatule lubatakse lühiajalisi kokkusaamisi isiklikes, õiguslikes või ärilistes huvides, mida vahistatu ei saa teostada läbi kolmandate isikute. Ringkonnakohus märgib, et eelviidatust konkreetsema keelu kehtestas VangS § 94 lg 5, mille kohaselt ei kohaldata vahistatule vangistusseaduse §-s 25 sätestatud pikaajalist kokkusaamist. Kuna nimetatud säte jõustus aga alles 01.01.2013, ei ole VangS § 94 lg 5 käesolevas vaidluses asjassepuutuv ning ringkonnakohus seda pikemalt ei käsitle.

15. Halduskohus tugines otsust tehes Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 04.04.2011. a otsusele asjas nr 3-4-1-9-10, milles tuvastati, et VangS § 94 lg-st 1 tulenev pikaajaliste kokkusaamiste mittelubamine riivab vahistatu PS §-st 26 tulenevat perekonnaelu puutumatust, kuid põhiõigust ei riku. Riigikohus põhjendas oma seisukohta sellega, et kuni süüdimõistva kohtuotsuse jõustumiseni on pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamine küll intensiivne sekkumine perekonnaelu puutumatusse, kuid see on kehtestatud kaalukate kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise ning jätkuva kuritegude toimepanemise, sh tõendite hävitamise, muutmise ning võltsimise ja tunnistajate mõjutamise vältimise eesmärkide saavutamiseks, mistõttu see on mainitud eesmärkidel sobiv, vajalik ning mõõdukas riive (otsuse p-d 42, 53). Halduskohus nõustus sisuliselt Riigikohtu põhjendustega.

16. Ringkonnakohus märgib, et pärast Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi ülalviidatud otsuse tegemist on käesolevaga analoogset kohtuasja lahendanud ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK), kes tuvastas 09.07.2013. a otsusega asjas Varnas vs Leedu (avaldus nr 42615/06), et vahistatule pikaajalistest kokkusaamistest abikaasaga keeldumine on vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikliga 14 koosmõjus artikliga 8 (diskrimineerimise keeld ning õigus austusele eraja perekonnaelu vastu). Sarnaselt käesoleva haldusasjaga põhines Leedu vangla administratsiooni keeldumine abstraktsetele, pikaajalist kokkusaamist keelavatele normidele, mis kaalutlusõigust ei võimaldanud. Seetõttu ei analüüsinud vangla ka kokkusaamise keelu sisulist põhjendatust (vahistatu abikaasa seotus õigusrikkumistega ning temast johtuv oht eeluurimisele jmt), kuigi EIK pidas seda oluliseks. EIK leidis, et tegemist on vahistatute ja kinnipeetavate põhjendamatult ebavõrdse kohtlemisega, võttes arvesse ka asjaolu, et vahistatute puhul kehtib kuni nende süüdimõistmiseni süütuse presumptsioon. Ka tugines EIK 2006. aastal vastu võetud Euroopa Vanglate Reeglistikule, mille kohaselt tuleb reeglina kohtueelse menetluse ajaks kinnipeetud isikutele tagada kohtumised lähedastega samadel alustel kui vabadusekaotuslikku karistust kandvatele isikutele. EIK pidas määravaks ka asjaolu, et isik oli vahistatu staatuses veel kaks aastat pärast seda, kui ta esmakordselt taotles pikaajalist kokkusaamist oma abikaasaga. EIK asus seisukohale, et pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamine halvendas asjaosaliste perekonnaelu määral, mida ei ole võimalik õigustada isiku vahi all pidamise eesmärkidega.

17. Ringkonnakohus tugineb siinkohal Tallinna Ringkonnakohtu 30.09.2010. a otsusele asjas 3-09-1840, milles käis vaidlus Tallinna Vangla 29.04.2009. a ja 21.08.2009. a keeldumiste õiguspärasuse üle ning milles osalesid samad pooled. Tallinna Ringkonnakohus tuvastas, et vangla esimese keeldumise ajaks oli kaebaja vahi all viibinud kaks aastat ja kolm kuud, teise keeldumise ajaks kaks aastat ja ligi seitse kuud. Tallinna Ringkonnakohus tuvastas, et esimese keeldumise ajaks oli maakohtus kriminaalmenetlus läbi viidud, apellatsioonimenetluses kohtuistung peetud ning teatatud kohtuotsuse teatavakstegemise aeg (otsuse p 13). Võttes arvesse nii kaebaja vahi all pidamise kestust kui ka kaebaja kriminaalasja arutamise faasi ning asjaolu, et ka käesoleval juhul ei põhjendanud vangla keeldumist konkreetse, kaebajast ning kaebaja abikaasast tuleneva ohuga, ei ole ringkonnakohtu hinnangul keeldumist võimalik õigustada isiku abstraktsete vahi all pidamise eesmärkidega. Ringkonnakohus leiab, et EIK eelpool viidatud otsuse Varnas vs Leedu valguses tuleb VangS § 94 lõiget 1 tuleb tõlgendada kooskõlas EIÕK artiklitega 14 ja 8 selliselt, et nimetatud sättest ei tulenenud alust kaebajale pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamiseks. Seega loeb ringkonnakohus, et Tallinna Vangla tegevus VangS § 94 lg 1 kohaldamisel rikkus kaebaja EIÕK artiklitest 14 ja 8 tulenevaid õigusi koosmõjus, mis on taandatavad ka RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud eraelu puutumatuse rikkumise alla, mistõttu on kaebaja osas ka kahju hüvitamise teine eeldus täidetud.

18. Arvestades käesoleva juhtumi asjaolusid tuleb kaebaja mittevaralist kahju, samuti põhjuslikku seost vangla õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel eeldada. Ringkonnakohtule ei nähtu, et kaebajal olnuks võimalik mittevaralise kahju tekkimist vältida. Arvestades ringkonnakohtu poolt tuvastatud kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumist tuleb ka vangla süüd kahju tekkimises eeldada. Seega on põhjendatud kaebajale kahjuhüvitise väljamõistmine.

19. Kaebaja taotleb vanglalt talle tekitatud mittevaralise kahju eest 6000 euro väljamõistmist. Riigikohus on leidnud, et hüvitise suuruse määramisel on kohtlemise kestus üks peamisi hüvitise suurust mõjutavaid asjaolusid, sest sellest sõltub rikkumise raskus ja isiku õiguste rikkumise intensiivsus. Määratav hüvitis ei tohi võrrelduna Euroopa Inimõiguste Kohtu analoogsetes asjades määratud hüvitistega olla põhjendamatult madal. Samas ei ole EIÕK praktikaga vastuolus välja mõista ka selliseid summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK-i poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata (RKHK 10.10.2013. a otsus asjas nr 3-3-1-38-13, p 21).

20. EIK on asjas Varnas vs Leedu pidanud õiglaseks isikule mittevaralise kahju tekkimise eest välja mõista 6000 eurot. Erinevalt aga nimetatud kohtuasjast, kus kaebaja viibis vahistatu staatuses veel kaks aastat pärast esmakordse pikaajalise kokkusaamise taotluse esitamist, viibis kaebaja käesolevas haldusasjas vahistatu staatuses pärast vanglale 15.04.2009 pikaajalise kokkusaamise taotluse esitamist vaid ligi 4,5 kuud. Ühtlasi puudub ringkonnakohtul alus eeldada, et nimetatud 4,5 kuu jooksul pidanuks vangla võimaldama kaebajale kindlasti rohkem kui üks-kaks pikaajalist kokkusaamist. VangS § 25 lg 2 kohaselt sätestatakse pikaajaliste kokkusaamiste kord ja sagedus vangla sisekorraeeskirjas. Vangla sisekorraeeskirja § 45 järgi võimaldatakse kinnipeetavale vähemalt üks pikaajaline kokkusaamine üks kord poole aasta jooksul. Ringkonnakohus on õigusvastaste keeldude mõju ja kestust arvestades seisukohal, et käesolevas asjas on põhjendatud vanglalt kaebaja kasuks mittevaralise kahju hüvitisena välja mõista 200 eurot. Seega rahuldab ringkonnakohus kaebuse osaliselt, tühistab halduskohtu otsuse punkti 1, millega jäeti kaebus rahuldamata ning mõistab vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju, 200 eurot.

21. HKMS § 108 lg 2 kohaselt kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja pidi RLS § 571 lg-test 2 ja 7 tulenevalt tasuma halduskohtule kaebuse ning ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse esitamisel 6000 euro suuruse kahjuhüvitise nõude summalt riigilõivu 180 eurot. Kaebaja oli 12.03.2014. a määruse alusel halduskohtus ning 09.06.2014. a määruse alusel ringkonnakohtus riigilõivu tasumisest vabastatud. HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Arvestades kaebuse rahuldamise ulatust peab ringkonnakohus otstarbekaks jätta kaebaja menetluskulud täies ulatuses Eesti Vabariigi kanda. Kuna halduskohtu otsus on menetluskulude osas seetõttu õiguspärane, ringkonnakohus otsust vastavas osas ei tühista.

/allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel