3-14-51202/25 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number 3-14-51202 Otsuse tegemise aeg ja koht

5. märts 2015, Tartu Kohtunik Maare Aloe Haldusasi XXX kaebus Tartu Vangla vastu kahju summas 30 000 euro hüvitamiseks seonduvalt ebainimlikes tingimustes viibimisega eeluurimise ajal Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja – XXX Vastustaja - Tartu Vangla Resolutsioon

1. Jätta XXX kaebus rahuldamata.

2. Jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale võib selle avalikult teatavakstegemisest 5. märtsist 2015 arvates esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul ehk hiljemalt 6. aprillil 2015 (k.a). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav XXX esitas 18.02.2014 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles nõuab hüvitist 30 000 eurot alandava kohtlemise eest Tartu Vangla poolt ajavahemikus 09.05.2012 – 28.03.2013, kuna teda on tema hinnangul peetud kinni liiga väikeses elukambris. Samuti ei võimaldatud tal suhelda teiste kinnipeetavatega. Piiratud oli ka aeg, millal ta sai suhelda oma perekonnaliikmetega, sh ei võimaldanud vangla talle pikaajalist kokkusaamist oma naisega. Tartu Vangla jättis oma 19.05.2014 otsusega nr 1-13/206-2 XXX kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Otsuse kohaselt on kambripinna suurus Tartu Vanglas piisav. Kaebajale tagati helistamise võimalus vähemalt üks kord nädalas. Samuti märkis Tartu Vangla, et vangistusseaduse (VangS) § 94 lg 5 kohaselt ei võimaldata vahistatule pikaajalisi kokkusaamisi.

2. 19.06.2014 esitas XXX Tartu Halduskohtusse kaebuse Tartu Vangla vastu (tl 1-3), milles taotleb mittevaralise kahju summas 30 000 euro hüvitamist seonduvalt väidetavate ebainimlike vangistustingimustega eeluurimise ajal. Kaebusele oli lisatud ka taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Tartu Halduskohus oma 15.08.2014 määrusega vabastas XXX kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest osaliselt ning kohustas kaebajat tasuma käesolevalt kaebuselt riigilõivu 15 eurot. 08.09.2014 saabus Tartu Halduskohtusse kaebaja teade, et riigilõiv summas 15 eurot on tasutud 04.09.2014.

3. Tartu Halduskohtu 08.09.2014 määrusega kohus võttis kaebuse menetlusse ja tegi vajalikud eelmenetluse toimingud. 06.10.2014 saabus kohtule Tartu Vangla vastus kaebusele (tl 24-25).

4. Tartu Halduskohtu 20.01.2015 määrusega kohus otsustas asja läbi vaadata kirjalikus menetluses ja andis menetlusosalistele täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks tähtaja. 27.01.2015 saabusid kohtule kaebaja täiendavad dokumendid (tl 51-66). 06.02.2015 esitas vastustaja oma seisukoha kaebaja täiendavate seisukohtade ja tõendite osas (tl 69).

KAEBAJA VÄITED

5. Kaebuse põhjenduste kohaselt hoiti teda Tartu Vanglas vahistatuna liiga väikses kambris, tal ei võimaldatud piisavalt helistada ja suhelda teiste kinnipeetavatega. Kuna talle ei võimaldatud Tartu Vanglas pikaajalist kokkusaamist oma naisega, siis läksid nad lahku.

VASTUSTAJA VASTUVÄITED

6. Tartu Vangla ei nõustu kaebusega, vaidleb sellele vastu ning jääb kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuses toodud selgituste ja põhjenduste juurde ning kaebuse vastuses neid ei korda. Vastustaja palub jätta kaebaja kaebus HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata osas, mis puudutab spordisaali kasutamise mittevõimaldamist, kuna selle väite osas ei ole läbitud kohustuslikku kohtueelset menetlust.

KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS

7. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis Tartu Vanglas perioodil 09.05.- 28.12.2012 vahistatu staatuses ja alates 28.12.2012 - 28.03.2013 vastuvõturežiimil.

8. Kohus ei saa nõustuda kaebaja väitega, et teda on Tartu Vanglas kinni hoitud liiga väikses elukambris. Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 6 lg

6 sätestab, et kinnipeetavale on toas ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda ja kambris vähemalt 3 m2 põrandapinda. Kinnipeetava kambri suurusega seonduvat on põhjalikult käsitlenud Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK), rõhutades korduvalt, et isiklik ruum alla 3 m2 tähendab Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse Konventsiooni artikli 3 rikkumist ehk inimväärikuse alandamist.

Asja materjalidest nähtuvalt on Tartu Vangla kambrite suurus ca 10 m2 ning kambrites on 2 voodikohta. Juhul kui arvestada põrandapinna hulgast välja tualettruumi pindala, on kambri pindala ca 8 m2, seega on ühele kinnipeetavale põrandapinda vähemalt ca 4 m2, mis vastab kehtivale õigusele ja on kohtu arvates nii VSkE § 6 lõike 6 kui ka EIK praktika kohaselt piisav põrandapind ühele kinnipeetavale.

9. Kaebaja väited seoses helistamisvõimaluse puudulikkuse osas ei vasta tõele. VSkE § 51 lg 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas. Tartu Vangla kodukorra p 13.8.5 kohaselt on kinnipeetaval õigus kasutada telefoni ühel korral nädalas kuni 10 minutit. See aeg hõlmab endas telefoninumbri valikut, ooteaega ja kõnet. Kohtule esitatud telefoniregistri väljavõttest nähtuvalt perioodil 09.05.2012-28.03.2013 (tl 26- 35) võimaldati kaebajal telefoni kasutada regulaarselt kaks korda nädalas, iga kord 10 minutit. Samuti on väljavõttest näha, millistel päevadel, millistel kellaaegadel, kellele ja millise kestusega kõnesid on tehtud. Enamikul juhtudel on telefon olnud kaebaja käsutuses rohkem kui 10 minutit, mõningatel juhtudel isegi üle poole tunni. Seega on kaebaja väited seoses helistamisvõimaluse puudulikkusega kohtu arvates alusetud ja paljasõnalised.

10. Kohus on seisukohal, et alusetu on süüdistada vastustajat selles, et nad läksid naisega (abikaasaga) lahku seetõttu, et talle ei võimaldatud vaidlusalusel perioodil pikaajalist kokkusaamist. Vangistusseaduse (VangS) vana redaktsiooni §-s 94 oli sätestatud vahistatute kokkusaamiste regulatsioon, mille lg 1 kohaselt oli vahistatule lubatud vaid lühiajalisi kokkusaamisi isiklikes, õiguslikes või ärilistes huvides, mida vahistatu ei saa teostada läbi kolmandate isikute. Kuna vangistusseaduse vana redaktsioon ei näinud ette vahistatule õigust pikaajalisteks kokkusaamisteks ja tegemist on seaduses kehtestatud piiranguga, siis puudus vastustajal kohtu arvates kaalutlusruum, kas pikaajalist kokkusaamist võimaldada või mitte. Kuid kohus peab vajalikuks märkida, et asja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja vaidlusalusel perioodil esitanud vastustajale taotlust kokkusaamise võimaldamiseks.

11. Kaebaja väidete kohaselt ei lubatud tal vahistatu staatuses suhelda teiste vahistatutega. VangS § 90 lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. VangS § 90 lg 5 kohaselt on vanglateenistus kohustatud võtma kõik meetmed, et välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute omavaheline sidepidamine. Nimetatud sätted kehtisid sellisel kujul ka vaidlusalusel perioodil. Kohus nõustub vastustajaga, et seega tulenes vanglale kehtivast õigusest kohustus hoida vahistatuid lukustatud kambrites ööpäevaringselt ning vanglal oli kohustus pärssida vangla eri kambrites viibivate vahistatute omavahelist suhtlust. Asja materjalidest nähtuvalt osales kaebaja perioodil 10.09.2012-19.12.2012 riigikeele õppe B2 taseme kursusel ning perioodil 01.03.2013-13.06.2013 riigikeele õppe C1 taseme kursusel. B2 taseme kursus jäi tervenisti kaebaja vahistatu staatuses vanglas viibimise perioodi ning C1 taseme kursus jäi seda osaliselt. Näiteks, keeleõpe B2 tasemel näeb ette, et õppimine toimub kolm korda nädalas ning kokku 10 tundi ning sellel ajal viibivad tunnis osalejad kambrist väljas klassiruumides koos teiste õpilastega. Seega ei saa antud juhul kaebaja puhul rääkida täielikust suhtlemisvõimaluse puudumisest, võttes arvesse ka asjaolu, et registriandmete kohaselt oli kaebajal vaidlusalusel perioodil enamus ajast kambrikaaslane.

12. Mis puutub vaidlusalusel perioodil spordisaali kasutamise mittevõimaldamisse, siis jätab kohus selle väite osas kaebuse HKMS § 151 lg 1 p 1 ja HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata, kuna selle väite osas on kaebajal kohtueelne menetlus läbimata.

13. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab kohus tuvastama, et haldusorgan on süülise tegevusega kahjustanud kaebaja RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õigushüve. VangS § 41 lõike 1 alusel tuleb vahistatut kohelda viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Riigikohus selgitas oma otsuse nr 3-3-1-18-12 punktis 25, et väärikuse alandamise tuvastamisel riigivastutuse seaduse § 9 lõike 1 mõttes saab lähtuda Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast, mille kohaselt saab inimväärikust alandavaks pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületavad kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Riigikohtu halduskolleegium andis oma otsuse nr 3-3-1-41-10 punktis 23 näitliku loetelu juhtumitest, mil Euroopa Inimõiguste Kohus on jaatanud väärikuse alandamist. Niisugusteks juhtumiteks peetakse näiteks täielikku sotsiaalset isolatsiooni, sundtoitlustamist ilma meditsiinilise näidustuseta, põhjendamatu jõu kasutamist või ka kolmeks kuuks väiksesse kambrisse ilma jalutusvõimaluseta paigutamist.

14. Kaebuses toodud faktide pinnalt ei ole kohtul alust arvata, et Tartu Vangla tegevuse tulemusel koheldi kaebajat inimväärikust alandaval viisil. Vastupidi, konkreetsed faktid tõendavad, et kaebaja sai vahistatuna vanglas viibimise ajal piisavalt suhelda telefoni teel, tal oli võimalus kirjavahetust pidada, regulaarselt toimusid lühiajalised kokkusaamised ning ta osales keelekursustel, mis võimaldasid tal mitmel korral nädalas kambrist väljas viibida. Arvestades eeltoodut asub kohus seisukohale, et XXX kaebus tuleb jätta rahuldamata.

15. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maare Aloe kohtunik