3-14-51168/13 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-14-51168 Otsuse kuupäev

4. märts 2015 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Viktor Peresõpkini kaebus Tallinna Vangla kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes Asja läbivaatamine kirjalik menetlus Menetlusosalised

Resolutsioon Kaebaja – Viktor Peresõpkin Vastustaja – Tallinna Vangla

1. Rahuldada kaebus osaliselt.

2. Mõista Tallinna Vanglalt Viktor Peresõpkini kasuks välja hüvitis 957 eurot.

3. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 3. aprill 2015. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. 15.01.2014 registreeriti Tallinna Vanglas Viktor Peresõpkini kahju hüvitamise taotlus, milles ta nõudis hüvitist seoses perioodidel 19.05.2011 – 02.01.2012, 20.05.2012 – 12.10.2012 ning 17.11.2012 – 31.05.2013 Tallinna Vanglas viibimise ajal talle võimaldatud kinnipidamistingimustega. 06.03.2014 andis Tallinna Vangla V. Peresõpkinile tähtaja taotluses puuduste kõrvaldamiseks ning 20.03.2014 registreeriti V. Peresõpkini puuduste kõrvaldamise avaldus.

2. 17.06.2014 saabus Tartu Halduskohtusse V. Peresõpkini kaebus, milles ta nõuab 12.05.2011

– 02.01.2012, 20.04.2012 – 12.10.2012 ning 19.11.2012 – 27.08.2013 Tallinna Vangla kinnipidamistingimustega tekitatud kahju hüvitamiseks 300 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud kuu eest. V. Peresõpkin taotles ka enda vabastamist riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel.

3. Tartu Halduskohus esitas 01.10.2014 halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 58 alusel Tallinna Vanglale kohtunõude, milles paluti väljastada V. Peresõpkini kahju hüvitamise taotluse menetluse materjalid ning teatada, kas see on lahendatud. Ühtlasi palus kohus väljastada V. Peresõpkini vanglasisese isikuarve väljavõtte. Tallinna Vangla täitis kohtunõude 06.10.2014 ning teatas, et kahju hüvitamise taotlust pole veel lahendatud.

4. Oma 10.10.2014 määrusega jättis Tartu Halduskohus V. Peresõpkini kaebuse käiguta, kuna kaebuse ning Tallinna Vanglale esitatud pöördumiste vahel esinesid olulised vastuolud.

5. Tartu Halduskohtusse saabus 22.10.2014 V. Peresõpkini kaebuses puuduste kõrvaldamise avaldus, milles ta märkis, et nõuab hüvitist perioodide 19.05.2011 – 02.01.2012, 20.05.2012 – 12.10.2012 ning 17.11.2012 – 31.05.2013 eest. Ühtlasi märkis ta, et jääb kohtueelses menetluses välja toodud kahjulike tagajärgede juurde.

6. Tartu Halduskohus vabastas 31.10.2014 V. Peresõpkini riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel ning võttis kaebuse menetlusse.

7. Tallinna Vangla esitas 17.11.2014 kaebusele kirjaliku vastuse, milles paluti kaebus tagastada kuupäevade 13.10.2012, 17.11.2012 ning 18.11.2012 osas, kuna kaebaja ei viibinud sel ajal Tallinna Vanglas. Samuti paluti kaebus tagastada osas, milles V. Peresõpkin toob välja jalutusbokside tingimused, vähesest liikumisest tingitud liigesevalud ning selle, et ei saanud sportida, kuna kaebajal on selles osas kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata. Ülejäänud osas palus vastustaja jätta kaebuse rahuldamata.

8. Oma 15.12.2014 määrusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse läbi vaatamata osas, milles kaebaja nõuab hüvitist 17.11.2012 ja 18.11.2012 Tallinna Vanglas viibimise eest.

9. 22.12.2014 saabus Tartu Halduskohtusse kaebaja kirjalik avaldus, milles ta märkis, et on kohtu 15.12.2014 määrusega nõus.

10. Tartu Halduskohus määras 09.01.2015 asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses, andis menetlusosalistele täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks tähtaja kuni 02.02.2015 ning teatas, et kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks 04.03.2015.

Kaebuse põhjendused

11. V. Peresõpkin on seisukohal, et Tallinna Vanglas viibides rikuti tema suhtes Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklit 3. Ta selgitab, et tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast on igal kinnipeetaval õigus oma isiklikule ruumile, mille standardiks on 4 m2. Kaebaja juhib tähelepanu EIK otsusele asjas Tunis vs Eesti, kus EIK jättis kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel välja tualeti pindala. Samuti on ta seisukohal, et EIK praktikat arvestades tuleb maha arvata ka mööblialune pindala. EIK on märkinud, et olukord, kus kinnipeetava isikliku ruumi suuruseks on vähem kui 3 m2, on iseenesest EIÕK artikli 3 rikkumine.

12. Kaebaja sõnul pidi ta viibima 15 m2 suurustes kambrites koos viie vahistatuga ning tal ei võimaldatud osaleda spordiüritustel ega kasutada spordisaali. Ainus kehaline tegevus oli jalutusboksis jalutamine, kuid seal puudusid võimalused enda füüsiliseks koormamiseks.

Seoses liikumisvaegusega on tekkinud erinevad liigesevalud. V. Peresõpkini sõnul on ta Tallinna Vanglas viibides püüdnud eelmainitud olukorda ka ära hoida, olles pöördunud inspektor-kontaktisiku poole taotlusega suuremasse kambrisse paigutamiseks, kuid talle vastati, et tingimused on seadusega kooskõlas. Seetõttu ei pidanud ta kirjalikku pöördumist otstarbekaks.

13. Oma 22.10.2014 kohtusse saabunud avalduses selgitab V. Peresõpkin, et jääb oma kahju hüvitamise taotluses toodud ajaperioodide ja kahjulike tagajärgede juurde. Oma kahju hüvitamise taotluses tugines V. Peresõpkin asjaolule, et ta viibis Tallinna Vanglas 19.05.2011

– 02.01.2012, 20.05.2012 – 12.10.2012 ning 17.11.2012 – 31.05.2013 kambrites, kus tal ei olnud piisavalt isiklikku ruumi ning see põhjustas talle ahistatusse tunnet, psüühilist stressi, hirmu ning nõrkust alakoormusest. Oma kahju hüvitamise taotluses puuduste kõrvaldamise avalduses selgitas kaebaja, et tundis vähese ruumi tõttu hirmu füüsilise arveteklaarimise pärast ning samuti tundis ta hirmu enda tuleviku pärast. Samuti tõi ta välja, et Tallinna Vanglas on reeglina võimalik viibida vaid üks tund ööpäevas jalutusboksis, mille suurus on 2,7 x 4,7 m.

Vastustaja vastuväited

14. Oma kirjalikus vastuses kaebusele selgitab Tallinna Vangla, et V. Peresõpkin viibis Tallinna Vanglas ajavahemikel 12.05.2011 – 02.01.2012, 20.04.2012 – 12.10.2012 ning 19.11.2012 – 09.10.2013. Tallinna Vangla on seisukohal, et kaebajale oli tagatud Tallinna Vanglas viibimise ajal vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, mida nõudis justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 6 lõike 6 kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioon. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14, et nimetatud säte oli põhiseadusega kooskõlas. Vastustaja märgib ka, et 272 päeval oli kaebajale tagatud põrandapinda üle 3 m2.

15. Arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid kaebuse esitajale kaebuses märgitud kannatusi põhjustanud. Kambrites, milles kaebuse esitaja viibis, oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida. Akna olemasolu tagas kambri loomuliku valgustatuse. Täiendava kunstliku valgusallikana oli kambrite laes kaks valgustit, lisaks oli kambrites kaks seinalampi – üks tualetis, teine kambriukse kohal olev öövalgusti. Lisaks avatavale aknale oli kambrites sundventilatsioon. Nõutava temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem. Kõigis suletud sektsiooni kambrites oli magamisruumist eraldatud ja veega WC ning kraanikauss. Lisaks võimaldati duši kasutamist. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal vahistatul oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22.00 – 06.00 oli vanglas öörahu, mis tähendab, et iga isik sai korralikult välja puhata.

16. Tallinna Vangla ei nõustu seisukohaga, mille kohaselt tuleks kambri põrandapinnast välja arvata mööbli ja tualettruumi alla jääv pind. WC ja ka mööblialuse pinna maha arvamine kambri põrandapinna suurusest oleks põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks sellise ruumiga või esemetega, mida kinnipeetav kasutada ei saa ja mis seetõttu vähendab põhjendamatult kambripinda. EIK lahendites on enamasti WC pind arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada.

17. Samuti on Tallinna Vangla seisukohal, et seisukohad põhiõiguste osas on olnud ajas muutuvad ning Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu ei saa kohtuotsustes toodud seisukohtadel olla tagasiulatuvat mõju.

Kohtu seisukoht

18. Tallinna Vangla andmetel viibis V. Peresõpkin Tallinna Vanglas perioodidel 12.05.2011 – 02.01.2012, 20.04.2012 – 12.10.2012 ning 19.11.2012 – 09.10.2013. Kuivõrd kaebaja avaldas oma 22.10.2014 kohtusse saabunud avalduses (tl 26) soovi, et kohus menetleks kaebust vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse piirides ehk perioodide 19.05.2011 – 02.01.2012, 20.05.2012 – 12.10.2012 ning 17.11.2012 – 31.05.2013 osas, võttis kohus kaebuse 31.10.2014 niisugustes piirides menetlusse. 15.12.2014 määrusega jättis kohus kaebuse läbi vaatamata

17.11 ja 18.11.2012 osas, kuna kaebaja ei viibinud sel ajal Tallinna Vanglas. Seega on käesoleval juhul menetluses kaebus perioodide 19.05.2011 – 02.01.2012, 20.05.2012 – 12.10.2012 ning 19.11.2012 – 31.05.2013 osas. Ka kaebaja avaldab oma 22.12.2014 Tartu Halduskohtusse saabunud avalduses nõusolekut kohtu tuvastatud nõude piiridega, viidates muuhulgas oma 22.10.2014 kohtusse saabunud avaldusele (tl 57).

19. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahistatuna ja kinnipeetavana 19.05.2011 – 02.01.2012, 20.05.2012 – 12.10.2012 ning 19.11.2012 – 31.05.2013. Pooled on erineval seisukohal selles, kas vastustaja on kaebaja kinnipidamisel järginud EIÕK artiklist 3 tulenevat piinamise keeldu, eelkõige kas kaebaja kinnipidamistingimused olid inimväärikust alandavad eelkõige isikliku ruumi vähesuse ja puudulike olmetingimuste tõttu. Kaebaja hinnangul oli tema isiklik ruum Tallinna Vangla erinevates kambrites sedavõrd väike, et see alandas tema inimväärikust. Kaebaja taotleb sellega tekitatud mittevaralise kahju rahalist hüvitamist. Seejuures on kaebaja ja vastustaja eri meelt selles, kas kambrite pindala määramisel tuleks kambris asuva WC ja mööbli pindala põrandapinna hulgast välja arvata või mitte (tl 2 pöördel).

20. Esmalt märgib kohus, et ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kambri põrandapinnast tuleb maha arvata kambri inventari (mööbli) alla jääv põrandapind. EIK praktika kohaselt aktsepteeritakse kinnipeetava isiku isikliku ruumina kambri pindala ning seal viibivate kinnipeetavate arvu jagatist (vt nt otsus asjas Jirsak vs Tšehhi). Kohus märgib täiendavalt, et EIK on osutanud kambri mööbli alla jäävale põrandapinnale üksnes olukordades, kus kinnipeetava isiklik ruum kambris oli alla 3 m2, sisaldades ka mööblit, mis täiendavalt vähendas isiklikku ruumi, et rõhutada konventsiooni artikkel 3 rikkumist.

Teisalt kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta, vaatamata sellele, et VSkE § 7 lg 1 p-s 7 on WC nimetatud kambri sisustusse kuuluvana. Kohtu seisukohta kinnitab muu hulgas EIK seisukoht asjades Tunis vs Eesti ning Jevšnik vs Sloveenia, kus EIK on pidanud samuti põhjendatuks välistada tualeti alune pind kambri põrandapinna hulgast.

21. Vastustaja andmetel, mida kaebaja ei ole kahtluse alla seadnud, oli kaebaja Tallinna Vanglas kinnipidamise ajal paigutatud kambritesse, kus põrandapinda ühel isikul ilma WC pinnata oli alla 3m2, järgmiselt:  Kamber 418 63 päeva - 2,72m2;  Kamber 412 13 päeva – 2,62m2  Kamber 128 4 päeva - 2,38 m2  Kamber 248 44 päeva - 2,55m2  Kamber 461 6 päeva – 2,73m2  Kamber 439 4 päeva – 2,68m2  Kamber 358 21 päeva – 2,97 m2 ja 164 päeva – 2,47m2.

Kokkuvõttes viibis kaebaja Tallinna Vangla kambrites, kus ühe isiku kohta oli kambris ilma WC pinda arvestamata isiklikku ruumi alla 3m2 319 päeva vältel.

22. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg-st 1 tulenevalt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

23. EIÕK on Eesti Vabariigile siduv välisleping ning tulenevalt põhiseaduse § 123 lõikest 2 vastuolu korral ülimuslik siseriikliku õiguse ees.

EIK on EIÕK art 3 kohaldamisel korduvalt selgitanud kinnipidamistingimuste, sh kinnipeetavate kasutuses oleva isikliku ruumi tähendust isiku õiguste kaitse tagamisel ning EIÕK art 3 rikkumise tuvastamise kriteeriume. EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimuste kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele jms. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa (2012) p 145).

Sama seisukohta on EIK korranud asjas Tunis vs Eesti (2013) (p 43-49), hinnates isiku kinnipidamist Tallinna Vanglas, V. Peresõpkiniga sarnastes tingimustes ning määras sellega isikule tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks rahalise kompensatsiooni.

24. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes VSkE § 6 lõikes 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Kaebaja kinnipidamisel oli vastustajal Eesti Vabariigi haldusorganina ühtlasi kohustus järgida rahvusvahelistest lepingutest tulenevaid nõudeid. Seetõttu tuleb hinnata kaebajale võimaldatud isikliku ruumi suurust EIK praktika järgi nõutavaks peetava isikliku ruumi miinimumstandardiga võrreldes. Siinjuures ei saa ka isikliku ruumi suuruse määramisel lähtuda üksnes riigisisesest õigusest, vaid arvestada tuleb nende kriteeriumitega, millest isikliku ruumi määratlemisel on lähtunud EIK.

25. Nendest asjaoludest tulenevalt lähtub kohus kaebuse lahendamisel kaebaja kasutuses olnud isikliku pinna hindamisel otsuse punktis 21 toodud andmetest. Seega jäi kaebaja kasutuses olnud isiklik ruum alla 3 m2 kokkuvõtlikult 319 päeva. Järelikult jäi isiklik ruum alla minimaalse lubatavaks peetava määra, mille tõttu iseenesest EIK praktika kohaselt tuleb kinnipidamistingimusi pidada EIÕK art-st 3 tuleneva piinamise keeluga vastuolus olevateks, kokku 319 päeval.

26. Käesoleval juhul on vastustaja tegevus olnud vastuolus imperatiivse normiga, mis keelab isiku inimväärikuse alandamise ega luba põhjustada talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad. Käesolevas asjas esitatud vastustaja seisukohtadest nähtub, et vastustaja oli teadlik ülerahvastatuse probleemist, samuti EIK praktikast selles küsimuses. Isegi, kui EIK ei olnud enne 2013. aastat sõnaselgelt seadnud arvuliselt väljendatud isikliku ruumi miinimumnõuet, mille rikkumine on kvalifitseeritav inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, siis on EIK praktika ülerahvastatuse küsimuses olnud järjepidev, mistõttu nn 3 m2 reeglit ei saa pidada vastustaja jaoks üllatavaks. Seega on kaebaja jätkuv kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates tingimustes olnud teadlik valik. Vastavalt eeltoodule tuleb vastustaja tegevus lugeda süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis (vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine, VÕS § 104 lg 4).

27. Kaebaja kaebuse kohaselt on taotlenud 300 euro väljamõistmist vastustajalt iga Tallinna Vanglas viibitud kuu eest (tl pöördel)

ehk eurot päevas. Kohus võtab hüvitise suuruse määramisel arvesse, et Tallinna Vanglas viibimise ajal oli kaebaja

319 päeva paigutatud kambrisse koos sellise arvu kaaskinnipeetavatega, et tema isiklik ruum jäi alla 3 m2, kusjuures kinnipidamise režiimi tõttu ei olnud kaebajal võimalik väljaspool kambrit liikuda muul viisil kui tund aega päevas värskes õhus viibimise ajal ning vastustaja ei rakendanud meetmeid isikliku ruumi puudumise leevendamiseks (täiendav värskes õhus viibimine, ajutine ümberpaigutamine teise vanglasse). Kohus peab oluliseks ka seda, et kaebaja oli viibinud Tallinna Vanglas ülal nimetatud perioodil 200 päeva vältel kambrites, kus oli temal kasutada rohkem kui 3 m2 põrandapinda; 39 päeva vältel rohkem kui 4 m2 pinda; 2 päeva vältel rohkem, kui 5 m2; 1 päeva vältel rohkem, kui 8 m2 ja 6 päeva vältel 9 – 9,7 m2 . Samuti võtab kohus arvesse, et kõnealusel perioodil viibis kaebaja kambrites, kuhu oli paigutatud vähem kui kuus kinnipeetavat 161 päeva vältel, mis leevendas isikliku ruumi vähesust. Samuti peab kohus hüvitise määramisel silmas siseriiklikku kohtupraktikat kinnipeetavate alusetult kartserisse paigutamisel ja arestikambris kinnipidamisega isikule tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise asjades. Kohus arvestab ka seda, et ei ole tõendatud, et oleks ilmnenud muid asjaolusid, mis oleksid võinud süvendada rikkumise mõju kaebajale või mille kumulatiivne toime ühes isikliku ruumi vähesusega oleks kvalitatiivselt muutnud kaebajale tekkinud mittevaralise kahju olemust.

28. Kaebaja on viidanud spordivõimaluste puudumisele Tallinna Vanglas oleku ajal, kuid kohtu arvates, jalutusboksis oli võimalus võimlemiseks. On tuvastatud, et jalutusboksis mõõtmetega 2,7 x 4,7 m on võimalik tahtmise korral jalutamise ajal tegeleda füüsiliste harjutustega 1 tunni vältel. Seega ei ole tuvastatud, et vastustaja oleks tegutsenud kaebaja suhtes õigusvastaseks. VangS § 90 lõike 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui ta töötab ja õpib ja seega vastustaja ei pidanud kaebajale kindlustama spordisaali kasutamist ja spordiüritusel osalemist. Seega on tuvastatud, et kaebajale oli kindlustatud Tallinna Vanglas elementaarsed tingimused, peale kohtupraktika poolt aktsepteeritud pindala kambrites.

29. Eeltoodu alusel tuleb kaebus rahuldada osaliselt ning mõista Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks Tallinna Vanglas kinnipidamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena välja 3 eurot päevas iga isikliku ruumi nõuet rikkuva päeva eest, s.o. kokku 319 päeva eest 957 eurot. Riigikohus on oma 05.03.2014 otsuse nr 3-3-1-10-14 punktis 12.1 selgitanud, et mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lõiget 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume ning määravat tähtsust ei saa omistada asjaolule, kui suures ulatuses on kohus teistes asjades mittevaralise kahju hüvitisi välja mõistnud. 3 eurot päeva eest on kohtu hinnangul kohane hüvitis, kuna kohus on tuvastanud, et Tallinna Vangla kinnipidamistingimustes ei olnud muid minetusi peale liiga väikese kambri pinna, mistõttu sisuliselt sai kaebaja realiseerida kõiki oma õigusi.

30. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks vastustajalt ega menetluskulude nimekirja. Riigilõivu tasumisest oli kaebaja vabastatud. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest kaebaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tamara Hristoforova Kohtunik

Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tartu Ringkonnakohtu 01.12.2015.a otsusega

Tartu Ringkonnakohtu 01.12.2015.a otsus

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde Tallinna Vangla 23.10.2015. a vastus kohtunõudele koos lisaga.

2. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt.

3. Tühistada Tartu Halduskohtu 04.03.2015. a otsuse resolutsiooni p 2. Teha vastavas osas uus otsus, millega mõista Tallinna Vanglalt Viktor Peresõpkini kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 487 eurot. Jätta muus osas halduskohtu otsus muutmata.