3-14-52889/16 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtukooseis

Kadri Palm

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

4. märts 2015, Jõhvi

Haldusasja number

3-14-52889

Haldusasi

Svetlana Tkatšova kaebus Vaivara Vallavolikogu

22. oktoobri 2014. a otsuse nr 43 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja Svetlana Tkatšova, lepinguline esindaja

vandeadvokaadi abi Andrei Matvejev

Vastustaja Vaivara vald, lepinguline esindaja vandeadvokaat

Enno Heringson

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Jätta Svetlana Tkatšova kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Menetlusosalistel on õigus esitada kohtuotsuse peale

apellatsioon vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavaks tegemisest ehk hiljemalt

6. aprillil 2015 (HKMS § 181 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb

apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks

vajatakse

menetlusabi.

Menetlusabi

taotluse

ja

apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise

lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellant ei taotle

apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et

ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Svetlana Tkatšova ja Vaivara Vallavalitsus sõlmisid 25. augustil 2011 eratee avaliku kasutamise

lepingu nr 6.1-12.1/10 (tl-d 6-7). Lepingu esemeks oli Kolga tee, pikkusega 174 m ja laiusega 7 m,

asukohaga Laagna küla. Lepinguga andis teeomanik S. Tkatšova eratee avalikuks kasutamiseks.

2. S. Tkatšova esitas 12. juunil 2014 Vaivara Vallavalitsusele teate lepingu ülesütlemise kavatsuse

kohta (tl 15).

3. Vaivara Vallavalitsus teatas 22. juuli 2014. a kirjaga nr 9-3.13/1115, et planeerib kaebaja kinnistul

asuva tee sundvõõrandada (tl-d 16-17).

4. Vaivara Vallavalitsus otsustas 22. oktoobri 2014. a otsusega nr 43 seada tähtajatu sundvaldus

Vaivara valla kasuks teeservituudina (avalikult kasutatav tee) Kolga kinnistule, asukohaga Laagna

küla, Vaivara vald (tl-d 20-22).

Kaebuse põhjendused ja taotlus

5. Kaebaja esitas 24. novembril 2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Vaivara Vallavolikogu

22. oktoobri 2014. a otsuse tühistamiseks (tl-d 3-5). Kaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt

järgmised.

5.1. Kinnisasja sundvõõrandamise seaduse (KASVS) § 3 lg 1 p 7 lubab teostada suundvõõrandamist

avalikult kasutatava tee (riigimaantee ja kohaliku tee, välja arvatud talitee), avaliku raudtee ja väljaku

ehitamiseks või omandamiseks. 25. augusti 2014. a lepingu ülesütlemisega muutus S. Tkatšova

kinnistul asuva tee staatus erateeks. Seega ei vasta see enam KASVS § 3 lg 1 p-s 7 mainitud teede

tunnustele. Lähtudes eeltoodust on 22. juuli 2014. a teates nr 9-3.13/1115 mainitud tee

sundvõõrandamise menetluse algatamine lubamatu.

5.2. Vaivara Vallavolikogu otsus ei vasta ka asjaõigusseaduse (AÕS) sätetele. AÕS § 172 lg 1

kohaselt koormab servituut teenivat kinnisasja valitseva kinnisasja kasuks. Vaivara vald ei määranud

ühtegi kinnistut, mille kasuks seatakse servituut. Seaduse sõnastuse järgi ei või olla servituut seatud

juriidilise isiku kasuks. Selles mõttes ei vasta otsus seaduse nõuetele. KASVS § 6 kohaselt

sundvalduse teostaja võib kinnisasja kasutada ainult eesmärgil, mis on ette nähtud sundvalduse

seadmise otsuses. Sellest tuleneb, et sundvalduse seadmise otsuses peavad olema selgelt kirjeldatud

nii sundvalduse kasutajad kui ka sundvalduse eesmärk. 22. oktoobri 2014. a otsuses puuduvad

andmed selle kohta, millise konkreetse eesmärgiga seatakse sundvaldus. Seega ei ole selge haldusakti

tegemise eesmärk ja sundvalduse ulatus.

5.3. Pole selged ka haldusakti tegemise põhjendused. Sundvalduse seadmist põhjendatakse sellega, et

kaebaja kinnistul asuva tee kaudu tagatakse juurdepääs naaberkinnistute juurde. Seoses sellega tuleb

vallavolikogu arvates seada sundvaldus selleks, et tagada kaebaja naabrite õigused. KASVS § 6 lg 1

kehtestab, et sundvalduse seadmine toimub üldistes huvides. Juurdepääsu tagamine kinnistule, millel

puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldiseisvalt osalt, toimub nt

AÕS § 156 lg-s 1 ettenähtud korras. Kaebajal puudub vaidlus naabritega seoses tee kasutamisega.

Kaebaja naabrid (otsuses on nimetatud kaks kinnistut: Tuuluse ja Kunola) ei esitanud ühtegi nõuet

kaebajale seoses Kolga tee kasutamisega.

5.4. Sundvõõrandamine on lubatud ainult avalikult kasutatava tee suhtes (KASVS § 3 lg 1 p 7).

Kolga tee ei ole enam avalikult kasutatav tee, kuna leping, mille alusel oli teel antud staatus, on üles

öeldud ja lepingu ülesütlemist pole vaidlustatud. Vaidlustatud otsusega on teeservituut seatud

Vaivara valla kasuks, mis ei vasta servituudi õiguskonstruktsioonile. Puuduvad üldised huvid, mis

tuleb tagada servituudi seadmisega.

Vastustaja seisukohad

6. Vastustaja palub jätta kaebuse täies ulatuses rahuldamata ja kõik menetluskulud kaebaja kanda

(tl-d 37-40). Vastustaja leiab, et kaebus on oma sisult ja etteheidetelt ainetu. Vastustaja põhjendused

on kokkuvõtvalt järgmised.

6.1. Sundvalduse seadmiseks ei ole vajalik kehtiv tee avalikuks kasutamiseks andmise leping –

märgitu olemasolu välistaks sundvalduse seadmise menetluse. Sundvõõrandamise lubatavuse alused

sätestab KASVS § 3. Viidatud normi lg 1 p 7 sätestab, et kinnisasja võib üldistes huvides

sundvõõrandada avalikult kasutatava tee (riigimaantee ja kohaliku tee, välja arvatud talitee), avaliku

raudtee ja väljaku ehitamiseks või omandamiseks. Vastav norm sätestab eesmärgi ja aluse, milleks on

sundvõõrandamine lubatud, mitte ei piira ega kirjuta sundvõõrandisaajale ette seda, et

sundvõõrandatav tee (või tee, millele seatakse sundvaldus) peaks juba varasemalt olema poolte

kokkuleppel avalikuks kasutamiseks antud. Vastupidine tõlgendus oleks õiguslikult absurdne – kui

pooled jõuaksid kokkuleppele tee avalikuks kasutamiseks andmise osas, siis ei oleks sundvalduse

seadmine enam üldse vajalik. KASVS § 2 lg 1 sätestab selgelt, et kinnisasjade sundvõõrandamine on

kinnisasja võõrandamine omaniku nõusolekuta üldistes huvides õiglase ja kohese hüvitamise eest.

Kui kinnisasja sundvõõrandamine ei ole otstarbekas, võib kinnisomandit üldistes huvides kitsendada

sundvalduse seadmisega. Sundvalduse seadmisele kohaldatakse kinnisasjade sundvõõrandamise

sätteid (KASVS § 6 lg 1).

6.2. Sundvalduse seadmisel ei ole rikutud asjaõigusseaduse sätteid. Kaebaja ajab segamini poolte

kokkuleppel, s.o vabatahtlikult seatava servituudi (AÕS § 172 lg 1) ning omaniku vaba tahte

vastaselt sunni alusel, s.o ultima ratio avalikes huvides seatava sundvalduse, mis üksnes oma sisult

vastab servituudile, kuid erineb oma mittevabatahtliku iseloomu poolest. Teisisõnu on tegemist

olukorraga, kus servituut oli seatud „seadusest tuleneva servituudi seadmise õiguse alusel.“

Sundvaldust ei seata servituudina kinnistusraamatusse ning seega ei reguleeri seda ka kaebaja poolt

viidatud AÕS § 172 lg 1. Märgitu oleks ka absurdne, kuna sundvalduse eesmärgiks on antud juhul

väga selgelt olukorra loomine, kus vastav osa kaebaja kinnistust oleks avalikult kasutatav kõigile

isikutele, mitte ei oleks koormatud ainult konkreetsete kinnistute kasuks – avalikult kasutatavat teed

võivad kasutada kõik isikud sõltumata seejuures sellest, kas neil üldse on kinnistu. Sellest tulenevalt

ongi servituut seatud sundvalduse olemuslikku eripära arvestades avaliku võimu kandja kasuks.

6.3. KASVS §-s 12, mis sätestab selle, mida sundvõõrandamise otsus peab sisaldama, ei tooda üheski

osas esile, et sundvalduse seadmisele tuleks teeservituudi puhul ära nimetada konkreetsed kinnistud –

kuivõrd kaevatavas otsuses on selgelt sätestatud sundvalduse eesmärgi kirjeldus (täidetud on KASVS

§ 12 lg 1 p 5 nõue), siis on üheselt selge, millele vastav teeservituut on suunatud. Mis puudutab aga

kaebaja etteheidet, et eratee kasutamise küsimuse võinuks lahendada naabritega servituudi

seadmisega, siis märgitus seisnebki tavaservituudi ja sundvalduse olemuslik vahe: kui tavaservituudi

puhul on õigustatud isikute ring piiratud, siis sundvalduse puhul see nii ei ole. Käesoleval juhul ei ole

kaebaja soovinud varasemalt oma naabritega küsimust servituudi seadmisega lahendada. Kohalik

omavalitsus ei saa aga sekkuda poolte eraõiguslikesse suhetesse. Küll leidis vastustaja huvitatud

isikute ringi arvestades, et antud juhul eksisteerib kaalukas üldine huvi sundvalduse seadmiseks

(vastav kaalutlus on vaidlustatud haldusaktis selgelt esile toodud). Märkigem, et kaebaja ei ole isegi

kohaliku omavalitsusega suutnud ega soovinud olukorda lahendada – on ebausutav, et seda oleks

tehtud olulise hulga naabrite ja muude isikutega, kes on huvitatud vastava tee kasutamisest.

6.4. Kaebaja ei too esile, milles võiks antud juhul seisneda kaebuse mitmetimõistetavus ja ebaselgus.

Kaevatavas haldusaktis esinevad selged kaalutlused, miks sundvaldus on seatud.

7. Kaebaja esitas Vaivara Vallavalitsuse seisukohtadele vastuväited (tl-d 52-53). Kaebaja leiab, et

juhul, kui tee kaotas avaliku tee staatuse, puudub vallavalitsusel õigus tee sundvõõrandamiseks.

Omandamine on lubatud ainult juhul, kui on juba olemas avalikult kasutatav tee. KASVS alusel pole

võimalik seada kinnisomandi kitsendusi v.a AÕS §-s 1581 ettenähtud kitsendus.

8. Vastustaja leidis vastuses kaebaja täiendavatele seisukohtadele, et vastustaja poolt esiletoodu osas

väidab kaebaja üksnes seda, et vastustaja seisukoht olevat väär, suutmata seda samas materiaalõiguse

pinnal põhjendada. Järelikult ei ole võimalik ka vastavatele asjaoludele tuginedes kaebust rahuldada

(tl 65).

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

9. Käesolevas asjas on S. Tkatšova esitanud 24. novembril 2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles

taotleb Vaivara Vallavolikogu 22. oktoobri 2014. a otsuse nr 43 tühistamist. Vaidlustatud

haldusaktiga otsustas vald kaebaja kinnistut läbivale teele seada tähtajatu sundvaldus Vaivara valla

kasuks teeservituudina tee ja teekaitsevööndi talumiskohustuse kehtestamiseks.

10. Vaidlust ei ole selles, et S. Tkatšovale kuulub Vaivara valla haldusterritooriumil asuv Kolga

kinnistu, mida läbib eratee pikkusega 174 m ja laiusega 7 m. Samuti pole vaidlust selles, et vastavalt

25. augusti 2011. a lepingule andis kaebaja Kolga tee avalikuks kasutamiseks, kuid 12. juunil 2014

esitas kaebaja teate Kolga maaüksusel asuva eratee avaliku kasutamise lepingu ülesütlemise kohta.

Pooled on erineval seisukohal selles, kas sundvalduse seadmine on lubatud ainult avalikult

kasutatava tee või ka eratee suhtes.

11. Omaniku õigused võivad Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 32 ja AÕS § 68 lg 2 järgi olla

kitsendatud seaduse või teiste isikute õigustega. Riigikohus selgitas 17. aprilli 2012. a otsuses asjas

nr 3-4-1-25-11, et olukorras, kus piiratakse isiku õigust oma omandit vabalt kasutada, on tegemist PS

§-ga 32 tagatud omandiõiguse riivega. Omandipõhiõiguse riived jagunevad kaheks. PS § 32 lg 1

teine lause sätestab tingimused omandi omaniku nõusolekuta võõrandamiseks. Muid piiranguid

reguleerib PS § 32 lg 2 teine lause. Kinnisomandi kitsenduseks on laias tähenduses kõik piirangud,

mis takistavad kinnistu omaniku AÕS §-st 68 tulenevat õigust kinnisasja vabalt kasutada, vallata või

käsutada ja mis ei ole omandi omaniku nõusolekuta võõrandamine (vt ka U. Volens, „Ses hulluses on

siiski järjekindlust“ ehk kinnisomandi kitsenduste süsteemi otsimas, Juridica nr 7, 2013). Juhul kui

seaduses sätestatud põhiõiguse riivel ei ole legitiimset eesmärki või kui piirang on legitiimse

eesmärgi suhtes ebaproportsionaalne, on tegemist põhiõiguse rikkumisega.

12. Vaidlusaluses asjas on kohalik omavalitsus otsustanud seada sundvalduse kaebaja kinnistule.

Kuigi sundvalduse seadmisele kohaldatakse KASVS § 6 lg 1 kohaselt kinnisasjade

sundvõõrandamise sätteid, ei ole siiski tegemist sundvõõrandamisega. Kinnisasjade

sundvõõrandamine on kinnisasja võõrandamine omaniku nõusolekuta üldistes huvides õiglase ja

kohese hüvitamise eest (KASVS § 2 lg 1). Kui kinnisasja sundvõõrandamine ei ole otstarbekas, võib

kinnisomandit üldistes huvides kitsendada sundvalduse seadmisega (KASVS § 6 lg 1). Kui eesmärk,

milleks sundvõõrandamist taotletakse, on saavutatav ilma teise isiku omandis oleva kinnisasja

omandamiseta, ei ole sundvõõrandamine lubatud (KASVS § 3 lg 3). Kohus nõustub vastustajaga, et

sundvalduse seadmiseks ei ole vajalik kehtiv tee avalikuks kasutamiseks andmise leping ega pea

vajalikuks vastustaja põhjendusi korrata.

13. Sundvalduse seadmine toimub kaalutlusõiguse alusel. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2

kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning

õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. HMS § 54

kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel

kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab

vorminõuetele. HMS § 56 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb

märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Kõigi osapoolte huvide

kaalumise nõue tuleneb ka asjaõiguslikest põhimõtetest. Nii sätestab AÕS § 158 lg 3 ls 3, et

servituudi seadmisel tuleb arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve.

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud

haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja

eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldi

kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides

kaalutlusõigust haldusorgani eest.

14. Vastustaja põhjendas sundvalduse seadmist järgmiste asjaoludega: 1) kõnealune teelõik

moodustab osa valla kohalikust Tuulukse teest, mille kaudu pääsevad teistele teedele Krooni, Seedri,

Sanglepa, Tuuluse ja Kunola kinnistute omanikud, sh juriidilised isikud, kellel alternatiivne

juurdepääs enda kinnistutele puudub; 2) tee on oluline ja ainus juurdepääs vähemalt kahele Laagna

külas asuvale majapidamisele (Tuuluse ja Kunola); 3) viidatud kinnistutele puudub mõistlik

alternatiivne juurdepääs ning seda uut juurdepääsu pole mõistlike kulutustega võimalik ka rajada, sh

ilma, et selleks ei kasutataks järjekordselt kellegi eraomandis olevat maad; 4) Kolga kinnistul kulgev

tee on olulise tähtsusega tee ja vajalik avalikuks kasutamiseks, millel puuduvad mõistlikud

alternatiivid; 5) 20. novembril 2013 tuvastas vald, et Kolga teekaitsevööndis käib omavoliline

ehitustegevus; 6) kaebaja esitas 2014. a juunis vallale eelteate 25. augusti 2011. a eratee avaliku

kasutamise lepingu ülesütlemiseks; 7) vastustaja tegi 22. juulil 2014 kaebajale ettepaneku müüa

kinnistu osas, millel asub tee. Püüdlused asja kokkuleppel lahendada jäid tulemusteta; 8) võimalus

lahendada küsimus kinnistuomanikuga kokkuleppel, on ammendunud; 9) eeldused

sundvõõrandamise või sundvalduse seadmise menetluse algatamiseks on täidetud; 10) kuivõrd

puudutatud kinnistuomanikke on olulisel hulgal, siis on tegemist olulise osaga maaomanikest, et

nende huvi pidada avalikuks huviks; 11) tee avalik kasutamine on seega suunatud avalike huvide

teenimisele, mis kaalub üles omaniku erahuvi, et keegi kinnistut läbivat teed ei kasutaks; 12) kuna

teed on juba kasutatud avalikes huvides, siis ei ole muutus kinnistu omanikule nii suur kui näiteks

alles rajatava tee puhul; 13) kinnistu omanik vabaneb tee hooldamise kuludest, mis lõppkokkuvõttes

tähendab ka talle endale paremat ligipääsu kinnistule; 14) teised teed kasutada soovivad isikud

saavad kindluse, et tee heakorra ja ligipääsetavuse tagab kohalik omavalitsus; 15) sundvaldus

seatakse servituudina, mis hõlmab nii teed pikkusega 174 m kui ka teekaitsevööndit laiusega 10 m

tee teljest mõlemale poole. Sundvaldus seatakse teeservituudina, mis on oma mahult võrdne avalikult

kasutatava teega.

15. Sundvalduse seadmisega kaasneb alati omandiõiguse riive, mis on aga samas KASVS §-dest 2 ja

3 tulenevalt õiguspärane juhul, kui üldine huvi kaalub üles kinnisasja omaniku erahuvi ning eesmärk

ei ole saavutatav ilma sundvõõrandamise või sundvalduse seadmise menetlust kasutamata. Kohtu

hinnangul on vastustaja põhjendanud, miks eksisteerib oluline avalik huvi Kolga kinnistul asuva tee

avalikuks kasutamiseks. Vastustaja on kaalunud, miks avalik huvi kaalub üles kinnistu omaniku

erahuvi, sh PS §-st 32 tuleneva omandiõiguse riive. Kohalik omavalitsus ei pea sundvalduse

seadmisel kaaluma üksnes seda, kas avalik huvi ületab erahuve, vaid ka seda, milline lahendus

riivaks erahuve kõige vähem. Sellest põhimõttest ongi vastustaja lähtunud ja kaalunud, kas

sundvõõrandamise eesmärk on saavutatav kinnistu omaniku jaoks leebemate vahenditega, s.o kas

eesmärk on saavutatav sundvalduse seadmisega.

16. Kohus leiab, et vastustaja oleks võinud vaidlusaluses otsuses selgemalt välja tuua sundvalduse ja

sundvõõrandamise erisused. Mõned põhjendused on sellised, mis võivad kaebajale anda signaali, et

vald kavatseb kinnistu sundvõõrandada, mitte seada sundvalduse. Nii on vastustaja selgitanud, et

sundvõõrandamine ei eelda omaniku nõusolekut, vaid üksnes üldist huvi, mis peab omaniku õiguste

võimaliku riive üles kaaluma. Samuti on vastustaja selgitanud, et kinnisasja sundvõõrandamine

omaniku nõusolekuta toimub õiglase ja kohese hüvitamise eest. Vastustaja viitab ka KASVS § 16

lg-le 5, mis sätestab, et sundvõõrandamisel kohaliku tee ehitamiseks või omandamiseks korraldab

erakorralise hindamise valla- või linnavalitsus. Nimetatud asjaolud ei ole aga haldusakti tühistamise

aluseks.

17. Vastustaja on vaidlusaluses otsuses märkinud, et talumiskohustuse näol on tegemist

kinnisomandi avalik-õigusliku seadusjärgse kitsendusega asjaõigusseaduse tähenduses, mis AÕS

§ 141 lg 1 kohaselt kehtib kinnistusraamatusse kandmata. Kohus nõustub vastustajaga. Nii

asjaõigusseaduse kui ka kinnisasja sundvõõrandamise seadusest tulenevalt eeldab sundvalduse

seadmine sellekohase haldusakti vastuvõtmist ning haldustoimingute tegemist. Seega sundvalduse

seadmine avalikes huvides teeservituudi talumiseks toimub haldusmenetluses (vt ka Riigikohtu

12. novembri 2008. a määrus asjas nr 3-2-1-91-08). Haldusaktist tulenevad vahendatud seadusjärgsed

kitsendused, mis reeglina on avalik-õiguslikku laadi kitsendused, on seadusjärgseteks kitsendusteks

ka AÕS § 141 lg 1 tähenduses, s.t need kehtivad ilma kinnistusraamatusse kandmata.

18. KASVS § 6 lg 2 kohaselt seisneb sundvalduse seadmine kinnisasja koormamises piiratud

asjaõigusega või AÕS §-s 1581 sätestatud tehnovõrgu või -rajatise talumiskohustuse kehtestamises.

Käesolevas asjas AÕS § 1581, mis sätestab kinnisasja omaniku talumiskohustuse tehnovõrgu või –

rajatise korral, ei kohaldu. Seega tuli sundvaldus seada piiratud asjaõigusega. AÕS § 5 lg 1 kohaselt

on piiratud asjaõigused servituudid, reaalkoormatised, hoonestusõigus, ostueesõigus ja pandiõigus.

Seaduses võib lisaks nimetatule sätestada ka muid asjaõigusi (AÕS § 5 lg 2). Piiratud asjaõigustest

kõige eesmärgipärasem oli käesoleval juhul servituudi kohaldamine. Sundvaldus vastab üksnes oma

sisult servituudile, kuid erineb oma mittevabatahtliku iseloomu poolest. Sundvalduse eesmärgiks on

praeguses asjas olnud olukorra loomine, kus vastav osa kaebaja kinnistust oleks avalikult kasutatav

kõigile isikutele.

19. Kohtu hinnangul vastab vaidlusalune otsus HMS §-le 54 ja § 55 lg-le 1. Vaivara Vallavolikogu

22. oktoobri 2014. a otsus nr 43 on õiguspärane, antud pädeva haldusorgani poolt kehtiva õiguse

alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.

Sundvalduse seadmisel kui omandiõiguse kitsendusel oli legitiimne eesmärk. Kaebuse esitaja ei ole

esitanud ühtegi põhjendust või asjaolu, mis tõendaks, et sundvalduse seadmine oli õigusvastane.

Eeltoodud põhjendustel tuleb S. Tkatšova kaebus jätta rahuldamata.

20. Kohus märgib täiendavalt, et kui kinnisasja koormamine sundvaldusega ei võimalda kinnisasja

vastavalt senisele otstarbele kasutada, on kinnisasja omanikul KASVS § 6 lg 4 alusel õigus

sundvalduse seadmise taotlejalt nõuda, et see omandaks kinnisasja või selle osa.

21. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Haldusorganil

ei ole küll keelatud halduskohtumenetluses välise õigusabi kasutamine, kuid kohtuasi peab olema

reeglina haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest väljuv, et oleks õigustatud kantud

haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmise. Seega võivad haldusorgani menetluskulud

jääda tema kasuks välja mõistmata ka kaebuse haldusorgani kasuks lahendamise korral (vt nt

Riigikohtu halduskolleegiumi 21. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-26-12). Kohtu hinnangul ei ole

üldjuhul alust pidada kohalikule omavalitsusele seadusega pandud ülesannete täitmisest tekkinud

vaidlusi kohaliku omavalitsuse põhitegevuse raamidest väljuvaks. Ka käesoleva kohtumenetluse

asjaolud ei ole sedavõrd erilised, et lubaksid teha teistsuguse järelduse. Pealegi viitab käesolevas

asjas vaidlustatud otsuses toodud põhjalik õiguslik analüüs sellele, et haldusorganil ei olnud vajadust

välise õigusabi järele. Seetõttu jäävad Vaivara Vallavolikogu menetluskulud tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kadri Palm

kohtunik