4-15-524/5 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-15-524

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht 04.03.2015.a Tallinn, Liivalaia kohtumaja

Väärteoasja nr

4-15-524 (2315,14,010046)

Kohtunik

Julia Vernikova

Väärteoasi F.I poolt esitatud kaebus PPA PP KKB

Liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse 12.01.2015.a. otsusele.

Kohtumenetluse pooled

Menetlusalune isik: F.I (isikukood

XXX; elukoht: xxx)

Kohtuväline menetleja: PPA Põhja Prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus (Pärnu mnt 139 Tallinn)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse otsus nr. 2315,14,010046 muutmata ja F.I kaebus rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Väärteomenetluse seadustiku (V™S) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kättesaamisest, teatades kassatsiooni esitamisest maakohtule 7 päeva jooksul samast päevast arvates.

KAEVATAV OTSUS

Kohtuvälise menetleja 12.01.2015.a. otsusega väärteoasjas nr 2315,14,010046 karistati menetlusalust isikut F.I Liiklusseaduse (LS) § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 225 trahviühikut, s.o 900 eurot ning LS § 224 lg 3 p 1 alusel kohaldati lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 6 kuuks.

Väärteoasja otsuse kohaselt juhtis F.I 20.12.2014.a. kella 03:00 ajal Harjumaal, Anija vallas Kose-Jägala mnt 15,8 kilomeetril mootorsõidukit BMW 730D registrimärgiga XXXisikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,64 milligrammi.

POOLTE SEISUKOHAD

Nimetatud otsusele esitas F.I kohtule kaebuse, milles palub kohtuvälise menetleja poolt määratud lisakaristuse tühistamist.

Kaebaja leiab oma kaebuses, et mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks on liiga karm karistus, kuna tal ei ole võimalik ilma juhtimisõiguseta tööle minna. Kaebaja töökoht asub elukohast 25 kilomeetri kaugusel ning tööl on vaja käia sellisel kellaajal, mil liinibussid ega kolleegid töökoha juurde ei liigu. Kaebaja prognoosib, et juhtimisõiguse äravõtmisega kaasnevad töökoha ja elukoha kaotus ning rahalised probleemid. Kaebaja sõnul ei ole teda varem samasuguse väärteo eest karistatud. Kaebaja selgitab, et ta asus otsuses näidatud ajal autot joobeseisundis juhtima seetõttu, et läks sel päeval oma lähedasega tülli, oli emotsionaalselt raske, tal ei olnud kusagile öömajale jääda ning ainus võimalus oli Tallinnasse sõita. Kaebaja avaldab siirast kahetsust toimepandu eest.

09.02.2015.a. täiendas kaebaja oma kaebust lisamaterjalidega, millest nähtub kaebaja kodust tööle sõitmise teekond kaardil, info pangalaenu kohta ning tööandja iseloomustus, milles kaebaja F.I on tööandja iseloomustanud positiivselt, samuti kinnitanud, et F.I tööpäeva alguses ega lõpus ühistransport ei liigu. Kaebaja taotleb asja lahendamist kirjalikus menetluses.

Kohtuvälise menetleja esindaja esitas kohtule kirjaliku seisukoha, milles leiab, et ta on nõus väärteoasja lahendamisega kirjalikus menetluses ning arvab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Kirjalikus seisukohas leitakse, et F.I-le kohtuvälise menetleja poolt määratud rahatrahv 225 trahviühikut ning lisakaristus juhtimisõiguse äravõtmise näol 6 kuuks on õiglane ja proportsionaalne kaebaja süüga. Kohtuvälise menetleja esindaja selgitab, et F.I süü toimepandud teos oli suur, kuna kaebajale ei olnud inkrimineeritud LS § 224 lg 2 sätestatud alammääras (0,25mg/l) piirmäära ületamist, vaid mitte vähem kui 0.64 mg/l, mis annab aluse rääkida isiku suhteliselt suurest süüst.

Kohtuvälise menetleja esindaja lisab, et kõne all oleva väärteo puhul on tegemist massiliselt toimepandava liiklusalase väärteoliigiga, millega kaasneb risk kaasliiklejate elule, tervisele ning varale ning isik, kes asub keelatud seisundis mootorsõidukit juhtima väljendab ilmset ükskõiksust ja hoolimatust nimetatud väärtuste suhtes. Seetõttu tuleb üldist turvalisust ja teisi liiklejaid ohustav liikleja liiklusest kõrvaldada, et mõjutada teda edaspidi rikkumisi enam mitte toime panema ning temale lisakaristusest tulenevad elukorralduse muudatused ei kaalu üles teiste liiklejate põhiseadusega kaitstud õigusi.

TUVASTATUD ASJAOLUD JA KOHTU JÄRELDUSED

Kohus, läbi vaadanud esitatud kaebuse ja kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukoha ning kontrollinud väärteoasja materjale, leiab, et kaebuse saab vastavalt V™S §-le 120 lg 1 lahendada kirjalikus menetluses, kuna kohtumenetluse pooled on teatanud, et nõustuvad kirjaliku menetlusega ning ei ole kohtule uusi tõendeid esitanud. Antud väärteoasjas on kohus tuvastanud järgmised asjaolud:

Tunnistaja PPA Põhja PP Ida-Harju PJ patrullpolitseiniku Sergei Etneri ütlustega ning sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otusega on tõendatud, et 20.12.2014.a. kella 03:40 ajal Alavere ristmikul, kuhu S. Etner väljakutse peale saabus, oli sõiduauto BMW reg.nr XXX kraavi sõitnud. Sõiduki juht F.I viibis sündmuskohal, talle osutati esmaabi ning ta tunnistas, et enne rooli istumist tarbis alkoholi. Juhi suust tuli alkoholilõhna. Juht toimetati kell 03:50 Ida-Harju politseijaoskonda (tlk 3-5). Tõendusliku alkomeetri Dräger Alcotest 7110 EST kasutamise protokolliga poolt väljahingatud õhus oli on tõendatud, et 20.12.2014.a kell 05:07 F.I alkoholisisaldus 0,69 +-0,05 mg /l. Alkomeetri lõplik lugem oli 0,64 mg/l (tlk 8). Alkoholijoobes olekut tunnistab ka oma , ütlustes F.I et 20.12.2014.a. juhtis ta oma sõiduautot BMW reg.nr XXX ja oli jõulupeol enne seda tarvitanud alkoholi (tlk 2).

Liiklusseaduse § 69 lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Käesolevas väärteomenetluses on kogutud materjalidega tõendamist leidnud, et F.I sõitis 20.12.2014.a. kella 03:40 ajal oma sõiduautoga teelt välja kraavi ning tema ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholi 0,64 mg/l. Seega juhtis F.I mootorsõidukit lubatud alkoholipiirmäära ületades ning pani toime LS § 224 lg 2 ette nähtud väärteo. Kohus leiab, et ülalnimetatud tõenditele tuginedes on LS § 224 lg 2 F.I poolt täielikult tõendamist leidnud ning õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei esine.

KARISTUS

Vastavalt KarS § 56 lg 1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

LS § 224 lg 2 alusel kvalifitseeritava väärteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 12 kuuks. Lisakaristusena võib sama paragrahvi lg 3 p 1 alusel kohaldada sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuni üheksa kuuni.

Hinnates F.I süü suurust LS § 224 lg 2 alusel kvalifitseeritavas teos, leiab kohus, et F.I süü toimepandus ei ole väike. Tema ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte temale inkrimineeritava sätte minimaalmääras, vaid 0.64 mg/l –s.o. üle keskmise. Joobeseisundi tõttu põhjustas F.I ka liiklusõnnetuse. Kuigi selle tõttu sai kahju üksnes T.

F.I ise, kinnitab selline asjaolu siiski ilmekalt fakti, et joobes juhtide käitumine liikluses on ettearvamatu ning ilmselgelt on tegemist enamohtliku väärteoga, kuivõrd selline juht ei hooli enda ega ka teiste isikute elust, tervisest või varast. Selliseid asjaolusid arvesse võttes leiab kohus, et F.I süüd toimepandud teos saab pidada keskmisest suuremaks.

Karistusregistri andmetel on F.I varem väärteokorras karistatud liiklusalaste rikkumiste eest, arutatava väärteo toimepanemise ajal oli tal 2 kehtivat karistust.

Riigikohus on korduvalt märkinud, et karistuse eesmärkide saavutamiseks peab arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06). Kohus leiab, et kehtivate karistuste olemasolu on üsnagi kõnekas asjaolu iseloomustamaks isiku õiguskuulekust ja seda peab uue karistuse mõistmisel ka arvesse võtma. F.I nii kaks eelmist väärtegu kui ka käesolev tegu on toime pannud suhteliselt lühikese aja - viimase 6 kuu jooksul. Nimetatud fakt annab kohtule alust arvata, et F.I võib ka edaspidi olla ohuks liikluskorrale.

Kohtuväline menetleja on karistanud F.I LS § 224 lg 2 alusel toimepandud väärteo eest rahatrahviga 225 trahviühikut, s.o. üle sanktsiooni keskmise määra. Kohus leiab, et vaidlustatud otsusega F.I-le määratud põhikaristus on tema süüga proportsionaalne ning täidab nii karistuse üldkui ka eripreventiivseid eesmärke.

LS § 224 lg 2 toimepandud väärteo eest on F.I-le kohaldatud ka lisakaristust.

LS § 224 lg 3 p 1 alusel on temalt juhtimisõigus ära võetud 6 kuuks. Kaebaja selgitab, et juhtimisõiguse äravõtmine tähendab talle töökoha kaotust ning toob kaasa väga ebameeldivad elukorralduse muudatused.

Puutuvalt lisakaristust selgitab kohus, et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele ning lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, st lisakaristuse kohaldamisega peab samuti saavutama üldja eripreventiivseid eesmärke.

Kohus leiab, et kohtuväline menetleja on põhjendatult kohaldanud F.I suhtes lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist LS § 224 lg 3 p 1 alusel. F.I-le toimepandud väärteo eest lisakaristuse määramise otsustamisel on kohtuväline menetleja õigustatult arvestanud menetlusaluse isiku süü suurust ning lähtunud eesmärgist mõjutada kaebajat edaspidi liikluses hoolsamalt ja tähelepanelikumalt käituma.

Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tarvitas F.I alkoholi, olles jõulupeol ning kella 03.00 paiku, s.o vahetult pärast seda asus mootorsõidukit juhtima, teades ja andes endale ka aru enda keelatud seisundist, mis vastavalt liiklusseaduse sätetele välistab sõiduki juhtimise. F.I on seega toime pannud talle etteheidetava väärteo tahtlikult.

Kohus märgib, et asjaolu, et menetlusalusel isikul on seoses tööülesannete täitmisega tarvis juhtimisõigust, peaks temal endal olema meeles igapäevaselt, mistõttu ta oleks pidanud ise tegema kõik liiklusseaduse nõuete järgimiseks ning selle kaudu oma juhtimisõiguse säilitamiseks.

Kohus on seisukohal, et ei oma tähtsust kaebuses toodud asjaolu, et alkoholijoobes juhtima asumist selgitab kaebaja emotsionaalselt raskes seisundis tehtud valiku tegemisega jõulupeolt lahkumiseks. F.I keskmise elukogemuse ja liikluskoolituse läbinud isikuna pidi olema juba enne joobeseisundis juhtima asumist teadlik sellest, et tema selline käitumine võib kaasa tuua juhtimisõiguse äravõtmise.

Lisaks sellele on F.I isikut iseloomustava asjaoluna õigesti arvestatud, et temal on kaks kehtivat liiklusalast väärteokaristust. Menetlusalune isik on oma käitumisega näidanud, et ta kujutab endast liikluses ohtu nii iseendale kui ka teistele liiklejatele ning ohtlik liikleja tuleb liiklusest kõrvaldada, tagamaks õiguskuulekatele liiklejatele ohutu liiklemise vähemalt selleks ajaks, kui ohtlik liikleja on liiklusest kõrvaldatud.

Väärteoasja materjalidest ei ilmne ka muid asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Vastupidi, kaebuses toodud väited seoses töökohustusega ei ole kohtu arvates erandlikuks asjaoluks, mis võiks välistada lisakaristuse kohaldamise. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku enese puhul tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud otsuses 3-1-1-26-10, et kui üldjuhul tuleks vältida töökoha kaotust väärteokaristuse tulemusena, ei saa töökoha kaotamise võimalus olla iseenesest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks, sest KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimisõigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu.

Kõike eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et F.I-le kohtuvälise menetleja poolt määratud põhikaristus LS § 224 lg 2 alusel ning lisakaristus LS § 224 lg 3 p 1 alusel on põhjendatud ning kohtuvälise menetleja otsus tuleb jätta muutmata.

Kohus juhindub V™S § 132 p 1, § 109, § 111,

(allkirjastatud digitaalselt)

Kohtunik Julia Vernikova