2-09-44858/58 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Tiina Pappel, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. märts 2015.a, Tartu

Tsiviilasja number

2-09-44858

Tsiviilasi

Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) hagi TSC

Terminal OÜ, Raivo Paala ja TNK Eesti OÜ vastu

täiendavalt esitatud nõude tunnustamiseks Transoil

Service OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3 500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 31. detsembri 2013. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

TSC Terminal OÜ, Raivo Paala ja TNK Eesti OÜ

apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

3. veebruar 2015

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellandid (kostjad): TSC Terminal OÜ (registrikood:

10135818), seaduslik esindaja juhatuse liige Ahto Kiil;

TNK Eesti OÜ (likvideerimisel) (registrikood: 11105682),

esindaja ajutine pankrotihaldur Olev Kuklase;

Raivo Paala (isikukood: XXX), nõustaja Teet Raatsin

Vastustaja

(hageja):

Eesti

Vabariik

(Maksu-

ja

Tolliameti kaudu), esindajad Terje Kriiseman ja Maarja

Konsand

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 31. detsembri 2013.a otsus

muutmata.

2. Jätta TSC Terminal OÜ, TNK Eesti OÜ

(likvideerimisel) ja Raivo Paala apellatsioonkaebus

rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

Jätta

maakohtus

ja

ringkonnakohtus

kantud

menetluskulud solidaarselt TSC Terminal OÜ, TNK

Eesti OÜ (likvideerimisel) ja Raivo Paala kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) esitas 4. septembril 2009 Tartu Maakohtule hagi

TSC Terminal OÜ, Raivo Paala ja TNK Eesti OÜ (likvideerimisel) vastu täiendavalt esitatud

nõude tunnustamiseks Transoil Service OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses.

Hagiavalduse kohaselt kuulutati Valga Maakohtu 10. septembri 1999 otsusega välja AS Transoil

Service (pankrotis) pankrot. Valga Maakonna Maksuamet esitas 23. septembril 1999 AS Transoil

Service (pankrotis) pankrotimenetluses nõudeavalduse nr 41-08/1712 kokku summas 6 988 430,00

krooni. 22. juulil 2002 võtsid Transoil Service OÜ (pankrotis) pandiga tagamata nõuetega

võlausaldajad vastu kompromissotsuse, millega kinnitati võlgniku 01. juuli 2002 esitatud

kompromissettepanek tähtajaga 20. aprill 2007. Tartu Ringkonnakohtu 17. novembri 2008

määrusega tühistati Tartu Maakohtu 10. juuni 2008 määrus kompromissi tähtaja pikendamise

kohta ja taastati Transoil Service OÜ (pankrotis) pankrotimenetlus.

Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse kaudu) esitas 14. septembril

2009 Transoil Service OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses nõudeavalduse nr 13-12/160-2

täpsustuse, kuna Transoil Service OÜ (pankrotis) kompromissi kehtivuse ajal on maksuhalduri

nõue suurenenud. Transoil Service OÜ (pankrotis) maksuvõlg koos intressidega on arvestatud

pankroti taastamise päeva seisuga 17. november 2008 kokku summas 21 412 010 krooni.

Maksuvõlg koosneb Transoil Service OÜ (pankrotis) poolt deklareeritud ja maksuteate alusel

tähtpäevaks tasumata maksusummadest ja maksuhalduri 28. märtsi 2006 maksuotsusega nr

12-5/74 ning 21. detsembri 2005 maksuotsusega nr 12-5/112 täiendavalt tasumiseks määratud

summadest ja nendelt arvutatud intressidest (vastavalt MKS § 117 lg-le 1 intressimäär 0,06 %

päevas).

Transoil Service OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses on varasemalt Eesti Vabariigi (Maksu- ja

Tolliameti Valga maakonna maksuameti kaudu) nõue tunnustatud summas 6 988 430 krooni.

Seetõttu pandi pankrotimenetluses nõuete kaitsmisele maksuhalduri täiendavalt esitatud nõue

summas 14 423 580 krooni. Täiendaval nõuete kaitsmise koosolekul 17. augustil 2009 vaidlesid

Maksu-ja Tolliameti täiendavale nõudele summas 14 423 580,00 krooni vastu kõik koosolekul

osalenud võlausaldajad: TSC Terminal OÜ, Raivo Paala, ja TNK Eesti OÜ. Seega ei tunnustatud

Eesti Vabariigi Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse kaudu esitatud täiendavat nõuet.

Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) palub tunnustada maksuhalduri poolt 14.04.2009

esitatud nõudeavalduse täpsustuses täiendavat nõuet summas 14 423 580 krooni. Nimetatud nõue

koosneb Transoil Service OÜ (pankrotis) poolt deklareeritud ja maksuteate alusel tähtpäevaks

tasumata maksusummadest ja maksuhalduri 28. märtsi 2006 maksuotsusega nr 12-5/74 ning

21. detsembri 2005 maksuotsusega nr 12-5/112 täiendavalt tasumiseks määratud summadest ja

nendelt arvutatud intressidest.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu. TSC Terminal OÜ arvates on hageja nõude aluseks olevate

maksuotsuste resolutiivosa vastuolus otsuste põhjendava osaga. Juhul kui tuvastatakse, et

sisendkäibemaksu on alusetult maha arvatud, tuleb vähendada ettevõtte enammaksekontot, mitte

kohustada ettevõtet seda summat tasuma. Maksuhaldur nõuab sama raha kolmes erinevas

menetluses – Raivo Paala kriminaalasjas, OÜ Gilliani pankrotimenetluses ja käesolevas

menetluses. Hageja nõuab ebaseaduslikult intressi ka pankrotis oldud aja eest. Intress ületab

mitmekordselt põhinõuet, kuid hageja pole põhjendanud kahju tekkimist. Intressi nõutakse

summalt, mis tegelikult sissenõudmisele ei kuulu.

TNK Eesti OÜ ja Raivo Paala leidsid, et Eesti krooni ega käibemaksumäära 18 % pole seaduslikult

kehtestatud, sest vastavat Eesti Vabariigi rahareformi komitee dekreeti pole kunagi allkirjastatud

ega avaldatud. Maksumenetluses on rikutud maksukohuslase õigusi. Peale seda, kui oli algatatud

kriminaalmenetlus, laienesid OÜ-le Transoil Service esindajale kriminaalõiguslikud garantiid, sh

õigus kaitsjale ning vaikimisõigus ning ei olnud enam kaasaitamiskohustust. Maksuhaldur on

kasutanud maksumenetlust tõendite kogumiseks kriminaalmenetluses. MKS § 56 on

õigusselgusetu ja vastuolus põhiseaduse § 22 lg-ga 3. Olukorras, kus äriühing on esitanud arve,

tekib müüjal käibemaksu tasumise kohustus, millele korrespondeerub ostja sisendkäibemaksu

maharvamise õigus. Selliselt on vaidlusaluste tehingute puhul ka toimitud. OÜ TSC Terminal

osutas teenust OÜ-le Gillian, kes müüs selle edasi OÜ-le Transoil Service. Väljastatud on

korrektsed arved. Ehkki ettevõtete vaheline käive maksustatakse, et teki sellest tegelikku

maksukoormust, sest kahe ettevõtja vaheline tehing jääb tegelikult maksuvabaks. Riik ei saa kahju,

kui mõlemad ettevõtted on käibe deklareerinud. Hageja nõue pole ka tõendatud ega kontrollitav.

Pankrotimenetluse käigus esitatud nõudeavaldusele ei lisanud hageja tõendeid. Esitatud on

üksikud deklaratsioonid, kuid need ei võimalda kontrollida kogu perioodi. Ainult kogu perioodi

kontrollides saab hinnata, kas ettevõte on riigile võlgu või vastupidi.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohtu 31. detsembri 2013 otsusega rahuldas kohus hagi osaliselt. Kohus tunnustas

teise järgu nõudena Eesti Vabariigi Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse kaudu

Transoil Service OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses 14. aprillil 2009 täiendavalt esitatud nõuet

summas 920 973,58 eurot, sh maksuvõlg 204 365,61 eurot ja intress 716 607,97 eurot.

Maakohus asus oma otsuses järgmistele põhiseisukohtadele:

3.1. Vaidlusaluse maksuotsuse eesmärgiks on tagada korrektne ja ühetaoline maksustamine. Kui

revisjoni käigus soovis Transoil Service OÜ lähtuda seisukohast, et ta on õigustatud dokumente

mitte esitama, siis see õigustus ei muuda maksuotsust veel iseenesest ebaseaduslikuks. Olukorras,

kus maksukohustuslane on soovinud sisendkäibemaksu mahaarvamisega vähendada oma

maksukohustust ja maksuhaldur on soovinud maksukohustuslaselt saada seda õigust tõendavaid

dokumente ja teavet, on tegemist maksukohustuslase jaoks n-ö positiivsete tõendite esitamisega

ning see ole vastuolus mittesüüstamise privileegiga. Kuna Transoil Service OÜ ei ole esitanud

kõiki vajalikke dokumente, mis tõendaks teistelt maksukohustuslastelt kauba soetamisel või

teenuse saamisel sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust või teenuse seotust maksukohustuslase

ettevõtlusega, siis on ta ise tekitanud olukorra, kus maksuhalduril puudus võimalus teha

maksukohustuslasele soodsat otsust või jätta maksuotsus üldse tegemata.

Maksuotsusega on kindlaks tehtud tasumisele kuuluv maksusumma ja sellel ei ole karistuslikku

iseloomu. Andmete või dokumentide esitamata jätmise eest ei ole Transoil Service OÜ juhatuse

liiget karistatud. Maakohus ei nõustunud kostjate seisukohaga, et MKS § 56 oleks õigusselgusetu

või vastuolus põhiseadusega. Kostjatele selgitati ka põhjalikult nende õigusi ja kohustusi.

3.2. Maksuotsuse resolutsioon on õiguspärane. Tasaarvestuse tegemisele viitamata jätmine

vaidlusaluses maksuotsuses on tekitanud mõningase selgusetuse, kuid see ei tingi maksuotsuse

lõppjärelduse ebaseaduslikkust. Käibemaksusumma kujunemine on toodud vaidlusaluse

maksuotsuse tabelis nr 2. Pooltel ei ole vaidlust asjaolu üle, et Transoil Service OÜ-l enammakse

oli. Nimetatud asjaolu nähtub ka hageja esitatud käibemaksudeklaratsioonide üldinfost (V kd

tl 175-187). Seega olid hagejal kõik andmed hilisema tasaarveldamise tegemiseks.

3.3. Kontrollimaks 21. detsembri 2005 maksuotsuse nr 12-5/112 sisulist õigsust, andis maakohus

hinnangu tehingutele, millega seoses on maksuhaldur määranud täiendava käibe- või tulumaksu

tasumise kohustuse, kuivõrd pole tõendamist leidnud teenuse tegelik saamine või seotus Transoil

Service ettevõtlusega. Maakohus leidis, et maksuotsusega määrati Transoil Service OÜ-le

põhjendatult täiendava tulumaksu tasumise kohustus 448 221 krooni ettevõtlusega mitteseotud

kuludelt, sest polnud tõendatud nende kulude seotus ettevõtlusega. Transoil Service OÜ on

revideeritaval perioodil teinud mitmeid ettevõtlusega mitteseotud kulutusi.

Maakohus leidis, et kuna käesoleval juhul ei ole ükski teenuse osutamise ahelas olnud

äriühingutest käibemaksu riigile tegelikult tasunud, ei saa poolte käibemaksuarvestust jätta

korrigeerimata ning aktsepteerida ostja õigust sisendkäibemaksu mahaarvamisele.

Peale maksuotsuses nimetatud tehingute on täiendava käibemaksu tasumise kohustus määratud ka

rea käibedeklaratsioonides näidatud sisendkäibemaksu kohta arvete mitteesitamise tõttu. Kuna

käibemaksuseadusest tulenevalt sisendkäibemaksu mahaarvamiseks on vajalik kauba või teenuse

saamist kinnitava arve olemasolu ja maksuotsuses loetletud juhtudel ei ole sellist arvet Transoil

Service OÜ esitanud, on maksuhaldur korrigeerinud õigesti ka neil juhtudel maksukohustuslase

sisendkäibemaksu.

3.4. Maakohtu hinnangul vastab ka maksuhalduri 28. märtsi 2006 maksuotsus nr 12-5/74 HMS

§-dest 54 ja 56 tulenevatele nõuetele. Ka üksikjuhtumite kontrolli tulemusena maksuotsuse

tegemisel ei ole rikutud maksukohustuslane õigusi.

3.5. Maakohus luges hageja esitatud tõendite (saldopäring, isikukonto read, deklaratsioonide

esitamise info, käibemaksudeklaratsioonide koondinfo ja olemasolevate deklaratsioonid) alusel

tõendatuks Transoil Service OÜ (pankrotis) maksuvõla olemasolu. Saldopäringu kohaselt

käibemaksu võlg 7 474 318 krooni kujutab endast 21.12.2005 ja 28.03.2006 maksuotsusega

määratud käibemaksu perioodi eest 2003 detsember kuni september 2004. Maksuhalduri otsused

on õiguspärased. Kuna hageja nõuab nõude tunnustamist maksuvõla selles osas, mis ei ole kaetud

varemtunnustatud nõudega 4 732 266 kooni, tuleb tunnustada hageja nõuet käibemaksu osas

summas 2 742 052 krooni (7 474 318 – 4 732 266).

3.6. Maakohus asus seisukohale, et olukorras, kus hageja valduses olev 1999 maksudeklaratsioon

pole säilinud, kuid hageja andmebaasides on säilinud teave sellise deklaratsiooni olemasolu ja

deklareeritud summade kohta, peab võimalikuks lugeda hageja esitatud tõendite (isikukonto read,

deklaratsioonide esitamise info) alusel tõendatuks ka Transoil Service OÜ (pankrotis)

maksukohustuse ajavahemikul 1999 september kuni detsember tekkinud tulumaksu võla

757 krooni ulatuses. Seega tuleb tunnustada hageja nõuet ettevõtte tulumaksu osas 448 978 krooni

ulatuses (517 147 – 68169).

3.7. Puuduvad igasugused tõendid Transoil Service OÜ maakasutuste olemasolu kohta aadressidel

Kuperjanovi 1, Viljandi 1 ja Viljandi 3 Valga linn. Seetõttu ei ole põhjendatud hageja

maamaksunõue nimetatud maaüksuste osas ja tuleb jätta rahuldamata. Hageja maamaksu nõue

perioodil alates 1999 kuni 2008 on tõendatud kokku 17574 krooni ulatuses. 12 509 krooni ulatuses

ei ole maamaksunõue tõendatud. Maamaksunõue kuulub tunnustamisele 6 597 krooni ulatuses

(35719-16613-12509).

3.8. Valga Maakonna Maksuameti 23. septembri 1999 nõudeavaldusest (IV kd tl 200-201)

nähtuvalt sisaldas maksuhalduri nõue kinnipeetud tulumaksu 219 778 krooni ja sotsiaalmaksu

750 615 krooni. Hagiavalduse sisust ja 14.04.2006 saldopäringu (I kd tl 62-64) ja

isikukontoridadest kinnipeetud tulumaksu ja sotsiaalmaksu kohta (IV kd tl 177-182) nähtub, et

hageja nõue käesoleval ajal on sama suur. Isikukontoridadest nähtub ka, et peale Transoil Service

OÜ (pankrotis) pankrotiotsuse tegemist on kummagi maksu osas toimunud nii määramisi kui

laekumisi. Kuna hageja nõue võrreldes juba varem tunnustatud nõudega pole suurenenud, puudub

vajadus hageja nõuet tunnustada sotsiaalmaksu ja kinnipeetud tulumaksu osas.

Hageja nõuet maksude osas tuleb tunnustada kokku summas 3 197 627 krooni, sh käibemaks

2 742 052 krooni, ettevõtte tulumaks 448 978 krooni, maamaks 6597 krooni.

3.9. Maakohus leidis, et hageja esitatud 14. aprilli 2006 saldopäringus ja isikukontokaartidel on

intressi kujunemine jälgitav ning kohtul ei ole kahtlusi hageja arvestuste õigsuses. Tulenevalt

asjaolust, et hageja kogu intressi nõudest 12 414 433 krooni on varemtunnustatud 1 200 989

krooni, järeldub, et hageja käesolevas menetluses nõuab nõude tunnustamist intressi osas sisuliselt

11 213 444 krooni ulatuses. Olukorras, kus kohus on lugenud tõendatuks Transoil Service OÜ

(pankrotis) maksuvõla osaliselt, tuleb vastavalt vähendada ka intressi. Intressi osas tuleb hageja

nõuet tunnustada 11 212 478,22 krooni ulatuses ( 12 414 433- 1 200 989 - 965,78).

3.10. Kuna kompromiss tühistati Tartu Ringkonnakohtu 17. novembri 2008 määrusega, ei ole

hagejal sellest tulenevaid piiranguid oma nõude esitamisel. Ka ei ole hageja intressinõuet esitanud

aja eest, mil Transoil Service OÜ oli pankrotis. Isikukontokaartidest nähtuvalt on intresse

korrigeeritud 2002 suvel.

3.11. Maakohus põhjendas, et käesoleval ajal kehtiva MKS § 119 lg 1 p 5 kohaselt intressi

arvestamine peatub, kui intressisumma ületab selle arvestamise aluseks oleva maksunõude. MKS

§ 1682 kohaselt MKS § 119 lõike 1 punkti 5 ei kohaldata kuni 01.01.2011 arvestatud maksunõuet

ületava intressisumma osas, kuid intressi arvestamist ei jätkata. Transoil Service OÜ (pankrotis)

maksuvõlg on tekkinud enne 01.01.2011, mil ei olnud piirangut intressi arvutamisele. Seetõttu

puudub alus intressi vähendamiseks põhjusel, et see ületab põhivõlga. Käesoleval juhul ei ole

kohaldatav kohtupraktika, mille kohaselt põhinõuet ületavad viivisenõuded jäetakse rahuldamata,

kui hageja ei tõenda kahju tekkimist. Selline kohtupraktika on kujunenud võlaõiguslikest suhetest

tulenevate nõuete puhul. Käesoleval juhul on tegemist maksuõigussuhtest tuleneva nõudega.

3.12. Täiendava nõuete kaitsmise 17.08.2009 koosoleku protokollist nähtuvalt (I kd tl 67-68) e ole

nõude esitamise tähtajast kinnipidamise osas keegi koosolekul vastuväidet esitanud, mistõttu ei

ole ka tähtaja ennistamise küsimust lahendatud ning nõude on pankrotihaldur pannud kaitsmisele

teise järgu nõudena. Maakohus pidas põhjendatuks tunnustada hageja nõuet teise järgu nõudena.

3.13. Maakohus ei nõustunud kostjate väitega, et Eesti kroon ning käibemaksumäär ei ole olnud

seaduslikult kehtestatud.

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu võttis 27.03.1991 vastu seaduse Eesti Vabariigi rahareformi

komitee moodustamise kohta. Selle seaduse kohaselt on rahareformi komiteel õigus otsustada

kõiki rahareformiga seotud küsimusi, kusjuures otsused vormistatakse dekreetidena ja need on

täitmiseks kohustuslikud kogu Eesti Vabariigi territooriumil. Kostjad on väitnud, et rahareformi

komitee dekreete Eesti krooni kehtestamise kohta ja käibemaksumäära kehtestamise kohta pole

allkirjastatud, president välja kuulutanud ega avaldatud. Oma väite tõendamiseks on kostjad

esitanud koopia Eesti Vabariigi rahareformi komitee 19.06.1992 dekreedist nr 035 ( IV kd tl 86).

Nimetatud koopial puuduvad tõepoolest allkirjad ja on vaid Eesti Panga üldosakonna pitseri

jäljend. Maakohus leidis, et eeltoodu ei anna alust järeldada, et Eesti Vabariigi Rahareformi

Komitee dekreedid olidki allkirjastamata. Kohus ei pea eluliselt usutavaks, et niivõrd ulatuslikku

reformi viidi Eesti Vabariigis läbi ilma igasuguse õigusliku aluseta. Eesti Vabariigi põhiseadus,

mille §-d 107 ja 108 näevad ette seaduste väljakuulutamise presidendi poolt ja avaldamise Riigi

Teatajas, jõustus 03.07.1992. Selleks ajaks oli Eesti kroon juba kehtestatud.

Hageja nõude aluseks oleval perioodil kehtisid 13.06.2001 vastuvõetud käibemaksuseadus

(jõustus 01.01.2002), mille §-s 17 lg 1 oli kehtestatud käibemaksumääraks 18 % maksustatavast

käibest ning 10.12.2003 vastuvõetud käibemaksuseadus (jõustus 01.05.2004), mille §-s 15 lg 1 oli

kehtestatud käibemaksumääraks 18 % maksustatavast käibest. Kostjate viidatud Rahareformi

Komitee 19.06.1992 dekreet nr 035 ei ole asjassepuutuv.

3.14. Maakohtu hinnangul saab olukorras, kus äriühinguga seotud füüsiliselt isikult on äriühingule

alusetult tagastatud maks kohtuotsusega välja mõistetud ning pankrotimenetluses nõutakse

maksuvõlga äriühingult endalt, lugeda kumbagi solidaarvõlgnikeks VÕS § 65 lg 1 mõttes.

Solidaarvastutus ei välista võlausaldaja õigust nõuda kohustuse täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt

või igaühelt või mõnelt neist. Küll aga ei saa võlausaldaja VÕS §-st 67 lg 1 tulenevalt nõuda

täitmist teistelt võlgnikelt, kui keegi solidaarvõlgnikest on kohustuse täielikult täitnud.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. TSC Terminal OÜ, Raivo Paala ja TNK Eesti OÜ esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad

tühistada Tartu Maakohtu 31. detsembri 2012 otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi

rahuldamata ja menetluskulud vastustaja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) ei tohtinud ajal, mil Transoil Service OÜ oli pankrotis, arvestada ettevõtte kahjuks intresse.

Vastustaja nõuab enam kui kolmekordset intressi maksu eest, mida ettevõte pole kunagi võlgu

jäänud. Vastustaja küll väidab, et kogusummat pole sisse nõutud, ainult tagastatud osa, kuid

intressiarvestus on kogusumma pealt. Tartu Maakohus on jätnud selle asjaolu märkimata;

2) ei saa olukorras, kus ühes isikus langeb kokku nii maksuhaldur kui ka uurimisasutus, panna

maksukohustuslasele kaasaaitamiskohustust, sest see rikub tema EV Põhiseadusest ja Euroopa

Põhiõiguste Hartast tulenevat õigust vaikida. Maksuhaldurile esitatud tõendid muutuvad koheselt

kättesaadavaks ka uurimisasutustele ning neid kasutatakse isikute vastu süüstavalt. Taolise

praktika kohaldamise tõttu on Raivo Paala mõistetud süüdi maksupettuses (Tartu Maakohtu

10. jaanuari 2011 otsus kriminaalasjas nr 1-07-2186) ning Ahto Kiil on analoogses kohtuasjas

(kriminaalasi nr 1-13-6111) süüdistatav. Paralleelmenetluste korral (kui haldusmenetlusega

paralleelselt toimub kriminaalmenetlus) laienevad menetlusele allutatud isikutele kõik

kriminaalõiguslikud garantiid. Menetlusalusele isikule oleks pidanud tutvustatama ka

kriminaalmenetlusest tulenevaid õigusi ja kohustusi (sh õigust kaitsjale). Arvi Paala pidi

maksumenetluses, millega paralleelselt toimus ka tema suhtes algatatud kriminaalmenetlus,

osalema ilma kaitsjata, mis on EIÕK artikkel 6 rikkumine;

3) ei ole põhjendatud maksumenetluses vaikimisõiguse realiseerimise tõttu jätta äriühing (kolmas

isik) ilma sisendkäibemaksu mahaarvamise õigusest. Selline meede ei ole ka proportsionaalne,

sest vaikimisõiguse realiseerimise eest karistatakse lisaks äriühingule ka veel võlausaldajaid;

4) isegi olukorras, kus tehingute näilikkus oleks tõendamist leidnud, poleks eeldusel, et äriühingud

on tehingutelt makstavat käibemaksu ja mahaarvatavat sisendkäibemaksu korrektselt kajastanud,

saanud kahe tehingu tulemusena äriühingud kokkuvõttes kasu ning riigil poleks sellisel juhul

mingit reaalset tulu saadava käibemaksu näol. Seetõttu tuleb maksuotsused jätta tähelepanuta;

5) ei vasta MKS §-s 115 sätestatud intressi mõiste Põhiseaduse §-s 13 sätestatud õigusselguse

põhimõttele ning selles osas paluvad apellandid viia läbi normikontroll. Apellandid kahtlevad, kas

maksumenetluses on vajalik ja mõõdukas kehtestada erinev intressimäär raha kasutamise eest

võrreldes võlaõigussuhetega. Kuivõrd Riigikohus on võrdsustanud intressi ja viivise maksmise

tulumaksuga maksustamise, siis järelikult tuleb MKS alusel isikule määratavale intressile

kohaldada sama arvestamise alust kui võlaõigusseaduse alusel isikule määratavale viivisele;

6) oli ettevõtte enammakse seaduslik. Tehingus TSC Terminal OÜ, Gillian OÜ ja Transoil Service

OÜ vahel oli TSC Terminal OÜ-l ettemaks, mis kattis deklareeritud kohustuse. Terminal taotles

Maksuametilt tasaarvestamist. MTA peatas tasaarvestamise kuni kriminaalasjas nr 1-07-2186

kohtuotsuse jõustumiseni. Episood, mis oli seotud TSC Terminal OÜ episoodiga, lõppes

kriminaalmenetluses õigeksmõistva kohtuotsusega. Gillian OÜ-l tekkis tehingust TSC Terminal

OÜ-ga enammakse, mille arvelt ta soovis tasuda kohustusi käibemaksu osas, mis olid tekkinud

2003. aasta detsembris müügikäibelt. Transoil Service OÜ esitas 2004. aasta veebruaris kõik

kontrollitava ajaperioodi kohta nõutud dokumendid revident Helle Salule. Seega tõendas Transoil

Service OÜ Maksuametile tehingu sisu.

5. Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta

apellatsioonkaebuse rahuldamata ja otsus muutmata.

Vastuväidete kohaselt:

1) ei aktsepteeri apellandid küll maksuhalduripoolset intressiarvestust, kuid ei ole samas ka ise

kohtule esitanud omapoolset arvestust intressi osas. Seega ei ole apellantide väide asjakohane ning

tuleb jätta tähelepanuta;

2) ei saa apellantide vaikimisõiguse kasutamise tõttu jätta tähelepanuta maksuotsuseid (21.12.2005

nr 12-5/112 ja 28.03.2006 nr 12-5/74). Raivo Paalale on tutvustatud tema õigusi ja kohustusi

maksumenetluses ning isik on menetluses kasutanud ka oma õigust vaikida. Maksuhaldur lähtus

maksu määramisel kolmandatelt isikutelt saadud teabest ning dokumentidest ja selgitustest, mis

Transoil Service OÜ (pankrotis) ise maksuhaldurile andis. Kogu Transoil Service OÜ (pankrotis)

poolt menetluste käigus edastatud teave on maksuhaldurile esitatud vabatahtlikult. Transoil

Service OÜ-le (pankrotis) määrati maksuotsusega 21.12.2005 nr 12-5/112 ja maksuotsusega

28.03.2006 nr 12-5/74 täiendav maksukohustus põhiliselt asjaolu tõttu, et Transoil Service OÜ

(pankrotis) ei esitanud raamatupidamisdokumente käbedeklaratsioonides deklareeritud tehingute

kohta; osas, mille kohta esitati dokumendid, olid dokumendid ning asjassepuutuvate isikute

seletused vastuolus ja/või dokumendid ning seletused ei olnud piisavad selleks, et tehinguid saaks

lugeda ettevõtlusega seotuks;

3) ei tulene maksuhaldurile kohustust maksumenetluse läbiviimisel selgitada isikule

kriminaalmenetlusest tulenevaid õigusi ja kohustusi, vaid vastav kohustus on uurimisasutusel

konkreetse kriminaalmenetluse raames;

4) kohalduvad võlaõigusseaduse sätted tsiviilõiguslikes võlasuhetes. Kuna riik teostab

maksuõigussuhtes avalikku haldust, tekib riigi ning maksukohustuslase vahel vastavalt avalik-

õiguslik suhe. Tsiviilõiguses ning haldusõiguses kasutusel olevad juriidilised terminid ning

mõisted ei pea omavahel kattuma. Samuti ei ole VÕS MKS-i suhtes ülimuslik. Asjaolu, et

maksuintress on oma olemuselt sarnane eraõiguslikes suhetes rakendatava viivitusintressiga, ei

muuda MKS-i ebamääraseks ning õigusselguse põhimõttega vastuolus olevaks;

5) ei oma käesoleva asja lahendamist tähtsust asjaolu, et TSC Terminal OÜ (likvideerimisel)

kaitses oma nõude ära Gillian OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et ükski apellatsioonkaebuses esitatud väidetest ei anna alust maakohtu

otsuse muutmiseks ega tühistamiseks.

Maakohtu otsus on seaduslik ja igakülgselt põhjendatud. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätab

ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Maakohtu otsusega tunnustati Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse

kaudu)

14.04.2009.a

täiendavalt

esitatud

nõuet

Transoil

Service

OÜ

(pankrotis)

pankrotimenetluses summas 920 973,58 eurot, sh maksuvõlg 204 365,61 eurot ja intress

716 607,97 eurot.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega hagi rahuldamisel ega pea lähtudes

TsMS § 654 lg-st 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.

7. Ringkonnakohus ei nõustu apellantide seisukohaga selles, nagu oleks maakohus kohaldanud

valesti intresside määramist ja nende sissenõudmise õigust reguleerivaid tsiviilseadustiku norme,

arvestades intresse ka selle aja eest, mil Transoil Service OÜ oli pankrotis.

7.1. Asja materjalidest nähtuvalt võtsid Transoil Service OÜ (pankrotis) pandiga tagamata

nõuetega võlausaldajad 22.07.2002.a vastu kompromissotsuse, millega kinnitati võlgniku

01.07.2002.a esitatud kompromissettepanek tähtajaga kuni 20.04.2007.a. Maakohus kinnitas

kompromissotsuse oma 29.07.2002.a määrusega nr 2-02-446, lõpetades ühtlasi pankrotimenetluse.

Transoil Service OÜ (pankrotis) pankrotimenetlus taastati Tartu Ringkonnakohtu 17.11.2008.a

määrusega. Seega ajavahemikul, mil kompromiss kehtis, puudus alus käsitada Transoil Service

OÜ-d pankrotis olevana, kuivõrd maakohtu 29.07.2002.a määrusega kompromissotsuse

kinnitamise kohta oli pankrotimenetlus lõpetatud. See vastas määruse tegemise ajal kehtinud

PankrS § 109 lõikes 1 sätestatule. Pankrotimenetluse lõpetamisest kuni selle taastamiseni sai

Transoil Service OÜ jätkata oma majandustegevust, muuhulgas sai ta kehtinud PankrS § 109 lg 2

alusel tagasi vara valitsemise õiguse, samuti lõpetati vara müük. Seega ei kohaldunud kompromissi

kehtivuse ajal normid, mis piiravad intresside vm kõrvalnõuete arvestamist võlgniku

pankrotimenetluse kestel. Muuhulgas ei kuulunud kohaldamisele PankrS § 21 lg 1 teine lause,

mille kohaselt tuli pärast pankroti väljakuulutamist lõpetada intresside ja viiviste arvestamine, ega

ka erinormina MKS § 119 lg 1 p 2, mille kohaselt peatus intressi arvestamine maksukohustuslase

pankroti väljakuulutamisel.

7.2. Kolleegium on seisukohal, et kompromissi hilisem tühistamine põhjusel, et kompromiss jäi

täitmata, ei saa tagasiulatuvalt tuua kaasa olukorda, kus saaks lugeda äriühingu pankrotis olnuks

kogu kompromissi kehtivusaja vältel. Muuhulgas tooks see kaasa kompromissi kestel võlgniku

poolt tehtud tehingute kehtetuse, kuivõrd pankrotis oleval äriühingul puudub õigus endal teha

mistahes tehinguid ja äriühingu eest tegutseb pankrotihaldur. Niisugune käsitlus ei oleks kooskõlas

õigusselguse põhimõttega ega ka kompromissi olemusega, millega on soovitud anda

majandusraskustesse sattunud äriühingule võlausaldajate poolsete järeleandmiste kaudu täiendav

võimalus oma seisundit parandada.

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuses toodud täiendava nõude (kogusummas 920 973,58

eurot) arvestus vastab seadusele. Maakohtu poolt tunnustatud nõude puhul moodustas maksuvõlg

204 365,61 eurot ja intress 716 607,97 eurot. Intressi arvestamine üle maksuvõla (ehk nn põhivõla)

suuruse vastas maksukorralduse seaduse kehtinud redaktsioonile.

8.1. Apellatsioonkaebuses ei ole esitatud konkreetseid vastuväiteid Maksu- ja Tolliameti nõude

arvestuse õigsusele ega toodud esile ebaõigetele lähteandmetele tuginemist viisil, mis võimaldaks

nõude arvestusi täiendavalt kontrollida. Maakohus on oma otsuse põhjendavas osas põhjalikult

analüüsinud maksuvõla suurust ning hinnanud selle aluseks olevaid asjaolusid, sh maksuotsuste

sisulist õigsust ja põhjendatust (kohtuotsuse p-d 10 – 65). Ringkonnakohus nõustub täielikult

maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel.

8.2. Transoil Service OÜ (pankrotis) poolt OÜ-lt TSC Terminal väidetavalt ostetud

konsultatsiooniteenusega seonduvat on maakohus käsitlenud oma otsuse p-des 29 – 31. Kohus on

põhjendatult asunud seisukohale, et esile toodud asjaoludel konsultatsiooniteenust tegelikkuses ei

osutatud, mistõttu ei saanud Transoil Service OÜ teenust tegelikult ka soetada. Sellest tulenevalt

ei olnud alust arvestada konsultatsiooniteenuse eest 2003.a novembris ja detsembris esitatud

arvetel näidatud käibemaksu sisendkäibemaksu hulka. Ringkonnakohus nõustub nende

põhjendustega.

8.3. Põhjendatud ei ole apellantide etteheited selle kohta, nagu oleks maakohus lähtunud ebaõigest

intressiarvestusest. Apellandid ei ole täpsustanud, millistel ebaõigetel andmetel konkreetselt nende

arvates viivisearvestus põhines. Maksuintressi arvestuskäiku on käsitletud maakohtu otsuse p-des

66 – 68. Kohus on seejuures arvestanud, et osa Maksu- ja Tolliameti nõudest oli tunnustatud juba

varasema pankrotimenetluse käigus. Käesolevas menetluses taotles hageja nõude tunnustamist

intressi puudutavas osas 11 213 444 krooni ehk 716 670 euro ulatuses, millest maakohus luges

põhjendatuks 11 212 478,22 krooni ehk 716 607,97 eurot. Maakohus on otsuse p-s 70 ka märkinud,

et hageja ei ole intressinõuet esitanud aja eest, mil Transoil Service OÜ oli pankrotis ning

isikukontokaartidest nähtuvalt on intresse 2002.a suvel korrigeeritud.

9. Asjakohased ei ole apellantide viited Riigikohtu otsustele haldusasjades nr 3-3-1-63-06 ja

3-3-1-3-09. Viidatud Riigikohtu lahendites käsitletud juhtumitel olid vaidlusalused tehingud

reaalselt toimunud ning käibemaks oli riigile tasutud, ehkki seejuures oli toime pandud ka

maksupettus. Ringkonnakohtu arvates ongi määrava tähtsusega asjaoluks see, kas tehingud,

millega seoses soovis maksukohustuslane sisendkäibemaksu maha arvata, tegelikult toimusid või

mitte. Haldusasjas nr 3-3-1-3-09 (p 12) väljendatud Riigikohtu seisukoht, et maksukohustus tekib

sõltumata sellest, kas tegemist oli teeseldud või varjatud tehinguga, lähtub üheselt eeldusest, et

tehingut reaalselt täideti (s.o tekkis käive Käibemaksuseaduse § 4 lg 1 tähenduses, mis eelkõige

tähendab kauba võõrandamist ja teenuse osutamist ettevõtluse käigus).

Käesoleval juhul seevastu on maakohus esitatud asjaoludest lähtudes asunud põhjendatult

seisukohale, et väidetavaid tehinguid tegelikult ei toimunud. Seega puudub alus väitmaks, et

müüjal tekkis maksustatav käive ja ostjal sellele korrespondeeriv õigus sisendkäibemaks maha

arvata. Samadele seisukohtadele on maakohus põhjendatult jõudnud oma otsuse p-s 35 (lk-d 15-

16). Kuna kinnitust ei ole leidnud üleantava kauba või teenuste tegelik olemasolu või osutamine,

siis ei saa ringkonnakohtu arvates tekkida küsimust teenuse väidetava saaja hea- või pahausksusest

kauba või teenuse soetamisel (s.o käesoleval juhul küsimust sellest, kas teenuse tegelikuks

osutajaks võis olla mõni teine isik arvetel näidatud OÜ TSC Terminal või OÜ Gillian asemel).

10. Arusaamatuks jääb apellantide käsitlus sellest, et ka juhul, kui lugeda tõendatuks tehingute

näilikkus, poleks eeldusel, et äriühingud on tehingutelt makstavat käibemaksu ja mahaarvatavat

sisendkäibemaksu korrektselt kajastanud, saanud äriühingud kahe tehingu tulemusena

kokkuvõttes kasu ning riigil poleks sellisel juhul mingit reaalset tulu saadava käibemaksu näol.

Olukorras, kus tõendatud on tehingute näilikkus, ei ole võimalik rääkida tehingutelt makstava

käibemaksu ja mahaarvatava sisendkäibemaksu korrektsest kajastamisest. Käibe maksustamise

korral ei oma tähtsust, kas asjaomased äriühingud said tehingu tulemusena kasu, kuna käibemaksu

objektiks ei ole mitte tulu (kasu), vaid käive (KMS § 1 lg 1 p 1). Kui maksuhaldurile esitatud

käibedeklaratsioonides on teatud mahus tehingute toimumine ja seega käive deklareeritud, kuid

kontrollimise käigus ei leia tehingute faktiline toimumine või nende seotus ettevõtlusega kinnitust,

siis on põhjendatud täiendava maksukohustuse määramine maksuhalduri poolt (MKS § 92).

Alusetu on apellatsioonkaebuses väidetu, mille kohaselt juhul, kui vaatamata deklareeritule

selgub, et käivet pole tegelikult olnud, puudub alus ka käibemaksu määramiseks. Ringkonnakohus

kordab, et käesoleval juhul ei saa Transoil Service OÜ õigus sisendkäibemaksu mahaarvamiseks

tuleneda tema heausksusest teenuse soetamisel, kuna teenuse osutamine ega üleandmine ei ole

tõendamist leidnud.

11. Ringkonnakohus ei nõustu apellantide seisukohaga, mille kohaselt ei vasta Maksukorralduse

seaduse §-s 115 sätestatud intressi mõiste Põhiseaduse §-s 13 toodud õigusselguse põhimõttele.

11.1. Iseenesest on õige, et MKS § 115 lg-s 1 toodud määratlusest tulenevalt saab maksuintressi

sisuliselt käsitada tasuna rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest. Nii on ka Riigikohus

põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-8-02 (p 11) märkinud, et maksukorralduse seaduses

ja rahandusministri määrustes käsitletav intress kujutab endast sisuliselt ka viivist maksumaksja

või maksu kinnipidaja viivituse eest maksusumma tasumisel või ülekandmisel. Intressi

kehtestamise eesmärgiks on nii riigi varaliste huvide kaitsmine kui ka maksumaksja ja maksu

kinnipidaja motiveerimine täita rahalisi kohustusi riigi ees õigeaegselt.

11.2. Põhjendatuks ei saa pidada apellantide seisukohta, nagu oleks MKS §-s 115 sisalduv intressi

mõiste segane ja umbmäärane, erinedes VÕS-is kasutusel olevast väidetavalt selgest ja täpsest

intressi ja viivise mõistete eristamisest. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et VÕS § 113

lg 1 käsitab sünonüümidena mõisteid „viivitusintress“ ja „viivis“. Võlaõigusseaduses ei defineerita

intressi mõistet, kuid olemuslikult on tegemist rahaliselt kohustuselt teatud perioodi järgi

arvestatava kõrvalkohustusega. Seega on viivis ehk viivitusintress üheks osamõisteks laiemast

üldmõistest (intress) ning maksukorralduse seaduse mõistekasutus ei ole sellega vastuolus. Ka

erialakirjanduse (VÕS § 113 kommentaar p 4, lk 378) kohaselt on viivis sisuliselt üheks intressi

liigiks ning VÕS-is kasutatakse intressi mõistet erinevas tähenduses. Kolleegium nõustub ka

vastustaja seisukohaga, et tsiviilõiguses ja haldusõiguses kasutusel olevad juriidilised mõisted ja

terminid ei pea omavahel kattuma ning mõnevõrra erinev mõistekasutus ei too automaatselt kaasa

õigusselgusetust.

12. Ebaõige on apellantide seisukoht, nagu tuleks seetõttu, et vaidlus nõude tunnustamise üle

lahendatakse tsiviilkohtumenetluses, juhinduda ka vaidlusaluse nõude materiaalõigusliku sisu üle

otsustamisel tsiviilõiguslikest õigusaktidest, sh eelkõige võlaõigusseadusest.

12.1. Ringkonnakohus märgib, et võlaõigusseadus ei keela iseenesest viivise arvestamise

jätkamist, kui see ületab põhivõla suurust. Üksnes juhul, kui võlgnik vaidlustab viivise suuruse ja

taotleb selle vähendamist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel, tuleb võlausaldajal asuda põhjendama

ja tõendama põhivõlgnevusest suuremale viivisele vastava kahju olemasolu.

12.2. Samas on alates 01.01.2011.a lisatud MKS § 119 lõikele 1 p 5, mille kohaselt peatub

maksuvõlgnevuselt intressi arvestamine automaatselt, kui intressisumma ületab selle arvestamise

aluseks oleva maksunõude. Seega on alates 2011. aasta algusest ka maksuõiguses expressis verbis

üle võetud tsiviilõiguslikele võlasuhetele omane põhimõte, mille kohaselt ei tule üldjuhul pidada

põhjendatuks kohustada võlgnikku tasuma viivist suuremas ulatuses kui põhivõlg. Nimetatud sätet

on maakohus oma otsuse p-s 71 ka käsitlenud, leides põhjendatult, et maksuõigussuhtest tuleneva

intressinõude puhul puudub alus vähendada intressi (viivist) sel alusel, et see ületab põhivõlga.

Maksuõiguses ei ole sätestatud ka võlgniku õigust nõuda ebamõistlikult suureks kujunenud

viivise/intressi vähendamist.

12.3. MKS § 119 lg 1 punkti 5 ei ole võimalik kohaldada tagasiulatuvalt Transoil Service OÜ

(pankrotis) maksuvõlgnevuselt arvestatud maksuintressi suhtes. Ringkonnakohus märgib, et MKS

sisaldab rakendussättena § 1682, kus nähakse sõnaselgelt ette, et varasemal ajal kujunenud

(põhivõlga ületava) intressivõlgnevuse puhul ei kuulunud intressisumma vähendamisele põhivõla

suuruseni, kuid alates 01.01.2011.a neil juhtudel intressi enam edasi ei arvestatud. Seega ei

tekkinud MKS § 119 lg 1 p 5 jõustumisel õiguslikku ebaselgust ega lünka, mille ületamiseks oleks

maksuõigussuhtes võimalik kohaldada VÕS-i sätteid viivise vähendamise kohta.

13. Nõustuda ei saa apellantide käsitlusega sellest, nagu oleks Maksukorralduse seaduse § 117

lõikes 1 sätestatud intressimäär 0,06 % päevas (s.o 21,9 % aastas) vastuolus VÕS § 94 lõikes 1

sätestatud intressi arvestamise alustega. Ehkki Riigikohus asus haldusasjas nr 3-3-1-45-10

seisukohale, et MKS § 116 alusel maksukohustuslasele makstavat intressi tuleb tulumaksuga

maksustamise seisukohalt käsitada samamoodi nagu VÕS § 113 alusel makstavat viivist, ei tulene

sellest, et maksuvõlgnevuste puhul peaks intressi- ehk viivisemäär olema sama, mis sätestatakse

seadusjärgse viivisemäärana VÕS § 113 lg 1 alusel.

13.1. Ringkonnakohus märgib, et VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud seadusjärgse viivisemäära puhul

ei ole tegemist seadusandja poolt ühtsena kõigile võlasuhetele kehtestatud viivisemääraga, vaid

tegemist on sisuliselt minimaalse määraga, mis kuulub kohaldamisele juhul, kui võlasuhte pooled

ei ole kokku leppinud kõrgemas viivisemääras. Riigikohus on nt tsiviilasjades nr 3-2-1-5-13 (p 48-

49) ja 3-2-1-139-14 (p 13) leidnud, et majandustegevuse raames sõlmitud lepingute puhul ei ole

ebamõistlikult suur viivisemäär 0,2 % viivitatud summalt päevas ehk 73 % aastas.

13.2. Samuti on erinevaid viivise määrasid kehtestatud eriseadustega. Nt Korteriühistuseaduse

(KÜS) § 7 lg 4 kohaselt võib korteriühistu juhatus majandamiskulude maksmisega viivitamisel

nõuda korteriomanikult viivist kuni 0,07 protsenti maksmata jäänud summalt päevas iga viivitatud

kalendripäeva eest majandamiskulude maksmise kuule järgneva kuu esimesest kuupäevast

arvates. KÜS § 7 lg-s 4 sätestatud viivisemäär on võrreldavas suurusjärgus MKS § 117 lg-st 1

tuleneva intressimääraga.

Eeltoodut arvestades puudub ringkonnakohtu arvates alus asumaks seisukohale, et erinevate

viivisemäärade kehtestamisel erinevatele võlgnike gruppidele sõltuvalt võlgnetava kohustuse

olemusest (s.o kas maksuvõlg või eraõiguslikust võlasuhtest tulenev kohustus jne) oleks tegemist

võrdsuspõhiõiguse rikkumisega.

14. Ringkonnakohtu arvates ei anna alust jätta Maksu- ja Tolliameti nõue täielikult või osaliselt

tunnustamata ka apellatsioonkaebuses esitatud väited seoses TSC Terminal OÜ, Gillian OÜ ja

Transoil Service OÜ vahelise tehinguga.

14.1. Maakohus on nn kolmepoolse koostöölepinguga seonduvat analüüsinud oma otsuse p-des

32-38. Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga tõenditele ja asjaoludele, samuti

järeldusega, mille kohaselt ei ole tehingu reaalne toimumine, s.o eelkõige teenuse osutamine

46 492 000 krooni väärtuses, usutav ega tõendatud. Maakohus on põhjendatult järeldanud, et kuna

pole tõendatud teenuse osutamine OÜ TSC Terminal ja OÜ Gillian vahel, siis on alust lugeda

õigeks OÜ Transoil Service kohta 21.12.2005.a tehtud maksuotsuses nr 12-5/112 tuvastatu, mille

kohaselt ei andnud OÜ Gillian kirjeldatud teenust tegelikult Transoil Service OÜ-le üle, mistõttu

puudub Transoil Service OÜ-l õigus sisendkäibemaksu mahaarvamiseks. Seejuures on tegemist

olukorraga, kus vaidluse all on igasuguse teenuse reaalne osutamine ja üleandmine, mistõttu ei saa

tekkida küsimust sellest, kas Transoil Service OÜ tegutses teenuse vastuvõtmisel heas usus.

14.2. Asjaolu, et TSC Terminal OÜ-l oli enammakse ja nimetatud äriühinguga seonduvalt ei

leidnud maksupettuse toimepanek kinnitust, ei anna alust lugeda tõendatuks, et nn kolmepoolse

koostöölepingu näol oli tegemist reaalse tehinguga, mille alusel osutati teenust ja anti üle kaupa,

toimus tasumine ning Transoil Service OÜ-l tekkis sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus.

Vastupidises ei veena ka apellantide väited selle kohta, et TSC Terminal OÜ on oma nõude edukalt

kaitsnud Gillian OÜ pankrotimenetluses. Tehingu näilikkusega seonduvat on põhjalikult

käsitletud nii 21.12.2005.a tehtud maksuotsuses nr 12-5/112 kui ka maakohtu otsuse p-des 34-35

ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks asuda neid põhjendusi kordama.

15. Seonduvalt maksuvõlgniku kaasaaitamiskohustusega ja enesesüüstamise privileegiga märgib

ringkonnakohus järgmist.

15.1. MKS § 64 lg 1 p 6 annab isikule maksumenetluses õiguse keelduda MKS §-de 60-63 alusel

teabe andmisest ja dokumentide esitamisest küsimustes, millele vastamine tähendaks enda või lg

1 p-s 5 nimetatud isiku õigusrikkumises süüditunnistamist.

Põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-15-10 (p 27) märgib Riigikohus, et maksumenetluses

kaasaaitamiskohustusele tuginedes saadud süüstavad ütlused ei ole kriminaalmenetluses lubatavad

ja seda ka siis, kui isik maksumenetluses MKS § 64 lg 1 punktide 5 ja 6 vaikimisõigusele ei

tuginenud. Õigusega keelduda enda vastu tunnistamisest on vastuolus ka see, kui teises menetluses

sundkorras saadud ütlusi, mis on küll esmapilgul õigusrikkumist eitavad, kasutatakse

kriminaalmenetluses selleks, et vaidlustada või seada kahtluse alla süüdistatava teisi ütlusi või

muid tema poolt esitatud tõendeid või õõnestada muul viisil süüdistatava usaldusväärsust (Vt

RKKK otsus nr 3-1-1-39-05, punktid 12–15 ja nr 3-1-1-57-07, punktid 14–17).

15.2. Kriminaalmenetlusvälise toiminguga kogutud tõendi kasutamine võib olla lubamatu siis, kui

selle saamisel ei ole järgitud KrMS §-s 64 sätestatud tõendite kogumise üldtingimusi või teatud

kriminaalmenetluslikke garantiisid, sh PS § 22 lõikest 3 ja KrMS § 34 lg 1 punktist 1 tulenevat

õigust mitte olla sunnitud aitama kaasa enda või oma lähedaste poolt toime pandud kuriteo

tõendamisele (RKKKo 10.03.2011 nr 3-1-1-116-10, p 8). Riigikohus on ka nentinud, et tõendi

kogumist reguleerivate menetlusõiguslike sätete rikkumise tuvastamine ei tingi alati ja

automaatselt selle tõendi kriminaalmenetluses lubamatust, kuna üldjuhul hinnatakse

menetlusõigust rikkuvalt saadud tõendi lubatavust kaalumise tulemina, arvestades ühelt poolt

rikkumise olulisust (seega KrMS §-s 339 sätestatut) ja teiselt poolt menetletava kuriteo raskust

ning sellest tulenevat avalikku menetlushuvi (RKKKo 28.04.2011 nr 3-1-1-31-11, p 15).

Alates 01.09.2011 loetakse KrMS § 339 lg 1 p 12 alusel expressis verbis kriminaalmenetlusõiguse

oluliseks rikkumiseks kohtulikul arutamisel ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttega

mittearvestamist. Arvestades Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat (vt Riigikohtu koduleheküljel

avaldatud

2012.a

lühianalüüsi

enese

mittesüüstamise

privileegi

rakendamise

kohta

kohtupraktikas) võib asuda seisukohale, et kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist kujutaks

endast ka PS § 22 lõikes 3 toodud keelu rikkumisega saadud tõendi kasutamine

kriminaalmenetluses.

15.3. Lisaks on Riigikohus märkinud, et kriminaalmenetluses on isikule tagatud mitmed

menetluslike garantiidena käsitatavad põhiõigused, mida teistes menetlusliikides pole ette nähtud.

Oluline koht selliste kriminaalmenetluslike garantiide hulgas on enese mittesüüstamise privileegil

(RKKKo 17.02.2004, nr 3-1-1-120-03, p 16). Kui isik annab maksumenetluses maksuhaldurile

tõendeid, alludes MKS §-st 56 tulenevale kaasaaitamiskohustusele, ning hiljem alanud

kriminaalmenetluses kasutab ta PS § 22 lõikes 3 ja KrMS § 34 lg 1 punktis 1 sätestatud õigust

tõendite andmisest keelduda, vaieldes seejuures maksumenetluses antud seletuste, dokumentide ja

muude asjade kriminaalmenetluses tõendina kasutamise vastu, siis ei või süüdistus tugineda

kriminaalmenetluses maksumenetluse käigus maksukohustuslase antud tõenditele. Kui seda

printsiipi ei järgita, siis kaotab PS § 22 lõikest 3 ja kriminaalmenetluse seadustiku § 34 lg 1 punktist

1 tulenev süüdistatava õigus mitte olla sunnitud aitama kaasa enda (või oma lähedaste) poolt toime

pandud kuriteo tõendamisele mõtte (RKKKo 22.10.2007, nr 3-1-1-57-07, p 14). Seejuures tuleb

rõhutada, et erinevalt MKS § 64 lg 1 p-st 6 ei näe PankrS § 85 ette isiku õigust keelduda

pankrotimenetluse läbiviimiseks vajaliku teabe andmisest.

15.4. Riigikohus on ühtlasi selgitanud, et nii MTA-le kui prokuratuurile riigi täidesaatva võimu

esindajatena laieneb PS §-s 14 sätestatud õiguste ja vabaduste tagamise kohustus. Muu hulgas

peavad MTA ja prokuratuur arvestama süüteomenetluse läbiviimisel põhiseadusest, st ka PS § 22

lõikest 3 tulenevate nõuetega (RKPJKo 10.06.2010, nr 3-4-1-3-10, p 16). Seega tuleb MTA-l ja

prokuratuuril igas konkreetses situatsioonis hinnata, kas pankrotimenetluses kogutud teabe

kasutamine süüteomenetluses tõendina on lubatav või mitte. Kriminaalmenetluse seadustiku § 2

punktist 1 koostoimes PS § 22 lõikega 3 ja kriminaalmenetluse seadustiku § 34 lg 1 punktist 1

ning samuti juba eelviidatud Riigikohtu otsusest nr 3-1-1-116-10 tuleneb, et kui süüteomenetluses

kasutatakse isiku vastu lubamatut tõendit, saab isik tõendi kasutamise vaidlustamise tulemusel

menetlusest n-ö kõrvaldada lasta. Tõendi lubatavuse vaidlustamise õigus tuleneb ka Inimõiguste

ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklist 6, mis sätestab õiglase kohtupidamise printsiibi.

Selline mitmetasemeline kontroll, mis päädib lõppastmes tõendite kasutamise lubatavuse

kohtuliku

kontrolli

võimalikkusega,

tagab

selle,

et

maksumenetluses

isikul

lasuv

kaasaaitamiskohustus ning piirangud enese mittesüüstamise õiguse kasutamisel ei sea ohtu

maksukohustuslase õigust tugineda PS § 22 lõikest 3 tulenevale privileegile.

15.5. Samuti on Euroopa Inimõiguste Kohus asunud oma praktikas seisukohale, et

haldusmenetluses isikult tõendite nõudmine ei pruugi iseenesest olla vastuolus enese

mittesüüstamise privileegiga. Otsustamaks, kas tõendite hankimine haldusmenetluses isiku

kaasaaitamiskohustuse ja karistusähvarduse kaudu (ehk n-ö sunni all) oli vastuolus enese

mittesüüstamise õigusega või mitte, tuleb hinnata, kas ja kuidas informatsiooni kasutati isiku vastu

süüteomenetluses. Seda on aga võimalik teha vaid tagantjärgi, kui on selge, kas isikult saadud

tõendeid on süüteomenetluses tema vastu kasutatud või üritatud kasutada.

Ringkonnakohus märgib, et eeltoodud seisukohti väljendab õiguskantsleri 18.11.2013.a arvamus

nr 6-1/120082/1304853, mis on kättesaadav õiguskantsleri veebileheküljel.

15.6. Kolleegiumi arvates puudub muuhulgas ka nimetatud seisukohti järgides alus asuda

seisukohale, et kui isiku suhtes toimuvad paralleelselt nii maksumenetlus kui kriminaalmenetlus,

siis puudub maksukohustuslasel MKS §-st 56 tulenev kaasaaitamiskohustus. Lisaks ei tähenda

enese mittesüüstamise privileeg seda, et kaasaaitamiskohustuse raames kogutud tõendeid ei oleks

lubatav kasutada maksumenetluses, mille põhiliseks eesmärgiks on kontrollida maksumaksja

esitatud maksuarvutuste õigsust, määrata tasumisele kuuluv maksusumma ja/või nõuda sisse

maksuvõlg – s.o tagada, et seadusjärgne maksukohustus oleks täidetud; kehtivate õigusaktide

alusel tasumisele kuuluv raha oleks riigieelarvesse laekunud, riigil oleksid olemas rahalised

vahendid avalike teenuste osutamiseks ning isikul ei oleks ebaausat konkurentsieelist teiste

turuosalistega võrreldes.

16. Asja materjalidest nähtuvalt määrati Transoil Service OÜ-le (pankrotis) 21.12.2005.a

maksuotsusega nr 12-5/112 ja 28.03.2006.a maksuotsusega nr 12-5/74 täiendav maksukohustus

eeskätt seetõttu, et Transoil Service OÜ (pankrotis) ei esitanud raamatupidamisdokumente

käibedeklaratsioonides deklareeritud tehingute kohta või esitati dokumendid, mis ei kinnitanud

piisava selgusega tehingute toimumist või nende seotust ettevõtlusega.

16.1. Apellandid leidsid, et maksumenetluses vaikimisõiguse realiseerimise tagajärjel äriühingu

ilmajätmine sisendkäibemaksu mahaarvamise õigusest on ebaproportsionaalselt sanktsioneeriva

iseloomuga, kuivõrd põhiõiguse teostamine (enese mittesüüstamise privileegile tuginemine) on

seatud sõltuvusse oluliste rahaliste soodustuste saamisest. Ringkonnakohus selle käsitlusega ei

nõustu. Kaasaaitamiskohustusel on oluline roll riigi maksumenetluse efektiivsuse ja

jätkusuutlikkuse tagamisel, kuna täielik ülevaade maksukohustuslase majandustegevusest ja

raamatupidamisest on olemas vaid maksukohustuslasel endal. Kui maksukohustuslane ei peaks

andma maksuhaldurile andmeid oma majandustegevuse ehk maksukohustust vähendavate ja

suurendavate asjaolude kohta, oleks maksuhalduril väga keeruline saada ülevaadet

maksukohustuslase majandustehingutest ehk maksuarvestuse alustest ning sisuliselt muutuks

maksude maksmine vabatahtlikuks, mis omakorda avaldaks negatiivset mõju ettevõtjatest

maksumaksjate omavahelisele konkurentsile ning riigi võimele osutada avalikke teenuseid. Sellist

ülevaadet omamata ei ole mõeldav tagada maksukohustuslasele maksualaseid soodustingimusi (sh

sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus). Maksukohustuslane ei saa omandada maksumenetluses

eelisseisundit, tuginedes asjaolule, et tema tegevuses võib esineda süüteo tunnuseid, mis erinevalt

ülejäänud maksumaksjatest võimaldab tal keelduda oma maksuarvestuse aluste kohta teabe

andmisest (MKS § 64 lg 1 p 6).

16.2. Paralleelselt kriminaalmenetlusega toimunud maksumenetluses ei pidanud olema tagatud

isikutele kaitsja osavõttu asjast. Õige on vastustaja seisukoht, mille kohaselt seadusest ei tulene

maksuhaldurile kohustust selgitada maksumenetluse läbiviimisel isikutele kriminaalmenetlusest

tulenevaid õigusi ja kohustusi. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et kriminaalõiguslikke

sanktsioone ei toonud isikutele kaasa toimunud maksumenetlus, vaid maksumenetluse käigus

kogutud tõendite lubatavust kriminaalasja lahendamisel tuli hinnata kriminaalmenetluse raames.

Kuivõrd käesolevas asjas tuli kohtul hinnata maksuarvestuse (käibemaksu määramise) aluseks

olevaid asjaolusid ja maksuotsuste seaduslikkust, puuduvad kolleegiumi hinnangul EIÕK artikli 6

rikkumisena kvalifitseeritavad asjaolud.

17. Kuna ringkonnakohus ei rahulda apellatsioonkaebust, jätab ta menetluskulud sarnaselt

maakohtuga solidaarselt TSC Terminal OÜ, TNK Eesti OÜ (likvideerimisel) ja Raivo Paala kanda.

Alates 01.01.2015 on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord (vt RKTKo

3-2-1-147-14 p 22). Kuna käesolevas asjas on lõpplahend tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et

selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud

kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või

menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud

menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate

dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui

menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et

ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise

menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv).

Tiina Pappel

Üllar Roostoja

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/