4-14-9131/15 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Otsuse kuupäev

04. veebruaril 2015.a

Otsuse teinud kohus

Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja

Kohtunik

Alari Möldre

Kohtuistungi sekretär

Helen Aasma

Vaidlustatud lahend

S.D 28.10.2014.a kaebus Politsei-

ja

Piirivalveameti

Põhja

prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse

vanemväärteomenetleja

Triinu Riigor`i 07.10.2014.a otsusele väärteoasjas

nr. 2302,14,011895.

Kaebuse esitanud isik

S.D , isikukood: XXX,

elukoht: XXX

Istungil osalenud isikud

kaebuse esitaja: S.D,

kaebuse esitaja esindaja: Raul S.D,

kohtuvälise

menetleja

esindaja:

Hannes

Küünarpuu.

KOHTUOTSUSE RESOLUTSIOON

Jätta S.D 28.10.2014.a kaebus rahuldamata ning Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Triinu Riigor`i 07.10.2014.a otsus väärteoasjas nr. 2302,14,011895 muutmata. Otsuse peale võib esitada kassatsiooni advokaadist esindaja vahendusel Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada kirjalikult Harju Maakohtule seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise korral on kohtuotsuse terviktekst kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 15 päeva möödumisel alates kassatsiooniteate esitamisest.

Väärteoasi nr.4-14-9131

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise korral on kohtuotsuse terviktekst kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 04.03.2015.a.

VAIDLUSTATUD OTSUSE SISU

Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelvalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Triinu Riigor´i poolt 07.10.2014.a. väärteoasjas nr. 2302,14,011895 tehtud otsusega tuvastati, et S.D 11.09.2014.a kella 16:51 ajal aadressil Veerenni tn 2, Kesklinna linnaosas, Tallinna linnas, Harju maakonnas sõites sõitjana sõidukis, ei olnud sõidu ajal turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud. Otsuse kohaselt on väärteo toimepanemine tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega, sh tunnistaja K.

Puidak'u ütlustega, kombineeritud liiklusjärelevalve teostamise protokolliga ja videosalvestusega. Menetlusalune isik on 26.09.2014.a esitanud ka vastulause, milles selgitab juhtunu asjaolusid. Oma sellise teoga väärteootsuse kohaselt rikkus S.D LS § 30 lg. 1 nõudeid, pannes toime väärteo, mis on kvalifitseeritud LS § 239 lg. 1 p. 2 alusel. Kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Menetleja on väärteoasjas kogutud materjalidega seisukohal, et S.D süüline käitumine LS § 30 lg. 1 nõuete rikkumisel on aset leidnud, tema poolt toimepandud ja tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega ning väärtegu on õigesti kvalifitseeritud LS § 239 lg. 1 p. 2 järgi.

Kuivõrd menetlusaluse isiku kaitsja Raul S.D on asunud seisukohale, et käesolevas väärteoasjas ei selgitatud menetlusalusele isikule tegelikult ja sisuliselt tema õigusi ja kohustusi intensiivsusega, millega menetlusalune isik oleks olnud võimeline nendest aru saama ning millega on rikutud S.D kaitseõigust, leiab menetleja järgmist. V™S § 58 lg. 1 järgi väärteomenetlust alustatakse esimese menetlustoiminguga. Väärteomenetluses on menetlusalusel isikul õigus kaitsja kaasamisele. Seetõttu vastavalt V™S § 58 lg. 2 sätestatule esimest menetlustoimingut tehes teatatakse menetlusalusele isikule tema õigused ja kohustused vastavalt V™S §-le 19.

Menetleja juhib tähelepanu, et S.D on oma allkirjaga kinnitanud, et ta on tutvunud menetlusaluse isiku õiguste ja kohustustega vastavalt V™S §-le 19, samuti on S.D kinnitanud oma allkirjaga, et talle on selgitatud tema õiguseid ja kohustusi V™S § 19 järgi. Nimelt on ka Riigikohus oma otsuses nr. 3-1-1-6-07 märkinud, et üldjuhul tuleb õigusteja kohustuste selgitamine kui faktiline asjaolu lõppkokkuvõttes lugeda tuvastatuks menetlusaluse isiku allkirjaga. On piisavalt mõistlik alus eeldada, et täiskasvanud inimene on teadlik enda allkirja tähendusest ega toimi allkirja andes kergemeelses lootuses seda igal enesele sobival hetkel tagasi võtta.

Mõistetavalt on siin võimalikud ka erandid - näiteks juhtumid, mil isikut on kas füüsiliselt sunnitud allkirja andma või on allkirja saamiseks kasutatud pettust, kuid kohtuvälisel menetlejal puudub põhjendatud kahtlus, nagu oleks menetlusalune isik olnud sunnitud enda allkirjaga kinnitama seda, mida ta tegelikult mingil juhul poleks soovinud kinnitada. Samuti selgitab menetleja, et V™S § 19 lg. 2 kohaselt peab menetlusalusele isikule võimaldama kaitsjaga ühendust võtta kohe menetluse alustamisel, s.o esimese menetlustoimingu tegemisel, kuid kaitsja mitteilmumine ei peata menetlustoimingu tegemist.

Väärteoprotokollis on märge selle kohta, et menetlusalune ei soovi kaitsja osalemist menetluses ning asjaolu, et menetlusalusele isikule võimaldati kaitsjaga ühenduse võtmist esimese menetlustoimingu tegemisel, kinnitab märge väärteoprotokollis selle kohta, et S.D-lt ei võetud menetlustoimingute tegemisel ära dokumente ega asju. Asjaolu, et S.D takistati kaitsjaga ühendust võtta, ei ole menetleja hinnangul antud asjas tuvastamist leidnud. Kaitsja väited V™S § 19 lg. 1 p. 2 ja § 19 lg. 1 p. 4 sätete rikkumise kohta, jäävad menetlejale samuti arusaamatuks, kuivõrd väärteoasja materjalidest nähtuvalt on menetlusalusele isikule tema õigusi ja kohustusi selgitatud, menetlusalune isik on pidanud vajalikuks end iseseisvalt kaitsta ja kohtuväline menetleja ei ole teda selles takistanud.

Kohtuväline menetleja on seisukohal, et menetlusaluse isiku selgitused 26.09.2014.a esitanud seletuskirjas ei ole tõesed ja on esitatud eesmärgiga kohtuvälist menetlejat eksitada. Menetleja märgib, et kogu sündmustik on hästi jälgitav asja juurde lisatud videosalvestuselt. Nii on selgelt näha ja kosta, kuidas menetlusalune isik istudes nimetatud sõiduki tagaistmel haarab hetkel, mil sõiduk läheneb politseikaamerale, käega turvavöö ja tõmbab selle endale peale. Seega on S.D-le LS § 30 lg. 1 alusel inkrimineeritud väärteo toimepanek usaldusväärselt tõendatud ning alused algatatud menetluse lõpetamiseks V™S § 29 lg. 1 p. 1 alusel puuduvad.

Kohtuväline menetleja selgitab väärteootsuses põhjalikult ka turvavöö kasutamise nõudeid, ning märgib, et just lohakus ja hoolimatus, mille tulemusena isik eirab temale pandud kohustust turvavarustuse kinnitamisel, võib endaga kaasa tuua väga raskeid tagajärgi. Turvavöö kaitseb reisijat vaid siis, kui see on kinnitatud õigesti. Õigesti asetatud turvavöö leevendab kokkupõrkelööki ning suunab koormuse laiali rindkerele ja vaagnale, mis on löögi suhtes enim vastupidavad inimkeha piirkonnad. Kinnitatud turvavöö hoiab õnnetusjuhtumi korral inimest tema istekohal kinni, takistades teda ette paiskumast ja kaasreisijatele vigastusi tekitamast.

Iga õigusvastase teo toimepanemine aga ohustab üldist turvalisust. Üldohtlike süütegude kaitsvaks õigushüveks on eelkõige inimese elu. Üheks vahendiks selle eesmärgi täitmisel on rikkujate mõjutamine läbi selliste karistuste määramiste, mis mõjutavad nende elukorraldust ja suunavad neid edaspidi rikkumisi mitte toime panema. Karistuse mõistmisel juhindus kohtuväline menetleja KarS § 56 lg-st 1, mille kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Lähtudes eeltoodust ning Riigikohtu praktikas väljakujunenud seisukohast on kohtuvälise menetleja määranud S.D-le karistuseks rahatrahvi sanktsiooni keskmääras - 25 trahviühikut, s.o summas 100 eurot.

KAEBUSE SISU

S.D kaitsja Raul S.D esitas 28.10.2014.a Harju Maakohtule kaebuse, milles palub kohtuvälise menetleja otsuse tühistada. Kaebaja jääb väite juurde, et esimese menetlustoiminguna läbiviidud menetlusaluse isiku ülekuulamisel, mis toimus koos kõikide toimingute läbiviimisega 2 minuti jooksul (ülekuulamise algus 17:05; ülekuulamise lõpp 17:07), ei viidud läbi piisava intensiivsusega menetlusaluse isiku õiguste ja kohustuste selgitamist ega antud võimalust oma õiguseid tegelikult kasutada. Kaebaja osundab, et kaheminutilise ülekuulamise jooksul oli menetlusalune isik allkirja andmise hetkel segaduses ja psüühilise pinge all, kusjuures kohtuväline menetleja ei olnud talle selgitanud tema õiguseid ja kohustusi ning ta ei saanud sisuliselt aru oma õigustest ja kohustustest ning talle ei antud võimalust ka neid tegelikult realiseerida, sealhulgas kasutada enesesüüstamise privileegi või helistada kaitsjale (kasutada kaitsja abi).

Kaitsja on seisukohal, et kaheminutilise ülekuulamise jooksul kohtuväline menetleja ainult nõudis ülekuulamise protokollis ning V™S § 19 õiguste ja kohustuste blanketile kohtuvälise menetleja poolt tehtud märgi „V" järele menetlusaluse isiku allkirja ja ütluseid väärteo kohta. Kahe dokumendi peale kokku neljal korral nõudis kohtuväline menetleja eelkirjeldatud viisil menetlusaluse isiku käest allkirju ning ütluseid. Kaitsja hinnangul menetlusalune isik on pandud kohtuvälise menetleja poolt sunniviisiliselt olukorda, kus ta ei ole saanud kasutada V™S § 19 toodud õiguseid.

Kaitsja arvates on väärteomenetleja jõudnud tõdemuseni, et menetlusalune isik on pidanud vajalikuks end iseseisvalt kaitsta. Sellisele järeldusele sai jõuda väärteomenetleja asjaolul, et kohtuvälise menetleja isiklikul initsiatiivil on väärteoprotokollis kaitsja osalemise kohta tehtud märk „X" lahtrisse, milles menetlusalune isik ei soovi kaitsja osalemist menetluses. Kaebuse esitaja osundab, et menetlusaluse isiku käest ei ole kaitsja osalemise kohta kohtuväline menetleja küsinudki ning menetlusalusele isikule ei ole sellist õigust tutvustatud.

Samuti puudus menetlusalusel isikul võimalus keelduda kaitsjast loobumise kinnituse esitamisest, kuna ta ei teadnud endal sellise õiguse olemasolu. Kuivõrd väärteomenetleja viitab asjaolule, et menetlusaluselt isikult ei võetud ära dokumente ega asju, on kaitsja hinnangul see väide osaliselt vale: nimelt võttis kohtuväline menetleja enda valdusesse menetlusaluse isiku ID-kaardi. Kaebuse esitaja ei mõista kaebuse kohaselt, kuidas on seotud asjade äravõtmine või mitteäravõtmine V™S § 19 õiguste realiseerimisega, kui menetlusalusele isikule ei tutvustatud sisuliselt tema õiguseid ning ta ei teadnud oma õigustest.

Kaitsja hinnangul jätab kohtuväline menetleja tähelepanuta kohustuse tutvustada menetlusalusele isikule tema õigust võtta kaitsjaga ühendust. Menetlusaluse isiku õiguste ja kohustuste selgitamine on kohtuvälise menetleja kohustus, mitte kaalutlusõigus õiguste ja kohustuste selgitamiseks või mitteselgitamiseks. Viidates asjas kogutud tõenditele, märgib kaitsja, et faktiliselt ei ole tunnistaja K. Puidak´u ütlusega tõendatud, kas menetlusalusel isikul oli või ei olnud väärteoprotokollis väärteo kirjelduses märgitud kohas (Tallinnas, Veerenni tn 2 juures) turvavöö nõuetekohaselt kinnitatud.

Kombineeritud liiklusjärelevalve teostamise protokolli osas toob kaitsja välja, et protokollist nähtuvalt peatasid sõidukeid M. Hunt ja K. Raimtääl. Järelevalvetoimingus osalesid: M. Vaarik,

R. Esop, A.Kalda, L.Teder, R.Veesalu. Protokollilt aga puuduvad menetlusosalistena menetlusaluse isiku nimi, samuti tunnistaja (K.Puidak) nimi vastavalt HMS § 18 lg. 2 p. 2 järgi. Protokollil puuduvad viited menetlustoimingute käigus esitatud taotlustest (HMS § 18 lg. 2 p. 4) ning viide menetlusosaliste seletustele või tunnistajate ütlustele (HMS § 18 lg. 2 p. 5). Protokolli on allkirjastanud esiküljel K. Puidak (järelevalve teostaja) ning E. Purgel (protokollija). Protokollilt puudub aga koostaja allkiri, mida nõuab HMS § 18 lg. 3. Kaebuse esitaja osundab eeltooduga, et kombineeritud liiklusjärelevalve teostamise protokoll ei vasta HMS § 18 lg. 2 ja lg

3 sätestatule ning tegemist on kõlbmatu tõendiga.

Videosalvestuse osas viitab kaitsja V™S §-le 31 4

ning V™S §-le 31 lg. 1

, märkides, et

väärteoprotokollis kirjeldatud videosalvestisest ei nähtu salvestise seos väärteoasjaga, samuti millal, millistel asjaoludel ja kelle poolt on salvestis loodud ning väärteoasja olulised asjaolud.

Seega ei vasta videosalvestis V™S § 31 lg. 1 1

punktide 1-3 nõuetele, mistõttu on tegemist

kõlbmatu tõendiga. Kaebuse esitaja osundab, et väärteoprotokollis kirjeldatud rikkumine on toime pandud Tallinnas, Veerenni tn 2 juures. Videosalvestis näitab sõidukit alates Veerenni ja Tatari ristist. Seega ei ole videosalvestise seost väärteoasjaga, kuna videosalvestisest ei ole näha Veerenni tn 2 juures toimunut. Kaitsja selgitab, et väärteoasjas esitatud vastulause kohaselt viitab menetlusalune isik, et sõiduki peatudes Liivalaia-Veerenni ristmikul vasakpöördeks, kukkus maha tema mobiiltelefon. Et mobiiltelefoni üles võtta, avas ta seisvas sõidukis turvavöö, mille kinnitas enne sõiduki uuesti liikuma hakkamist. Sõiduk vasakpöördel ületades Liivalaia tänaval olevaid pikirööpaid ning kinnitatud turvavöö pingutus menetlusaluse isiku ümber ebamugavalt tugevalt. Menetlusalune isik üritas ennast mitmel korral kohendada sõitmise ajal, kuid ei avanud turvavööd. Kaebuse esitaja osundab, et väärteoprotokollis märgitud rikkumise kohas Veerenni tn 2 juures ei ole faktiliselt tõendatud, et turvavöö ei olnud kinnitatud. Lisaks leiab kaebuse esitaja kaitsja, et väärteootsuse tuvastuskäik puudub ning seetõttu ei ole otsus selge ning üheselt mõistetav. Samuti ei ole kõrvaldatud vastuolusid väärteomenetluses kogutud materjalide ning väärteoprotokollis kirjeldatud teokoosseisu vahel. Kaitsja märgib, et otsuses ei ole kirjeldatud, kuidas väärteomenetleja otsuse aluseks oleva seisukohani jõudis, milline väärteoasjas kogutud materjal väärteole viitab, samuti väärteo sidumine tõenditega ning otsuse aluseks olevate asjaolude põhistamist. Kaebuse esitaja osundab, et otsuse rajamine ainuüksi materjalidega tutvumisele, põhjendatud kahtluste puudumisele, asjaolude leidmisele või muule abstraktsele, on oluline väärteomenetlusõiguse rikkumine. Tuvastamaks aga võimalikke väärteo toimepanemise asjaolusid, ei piisa seaduse sätete refereerimisest ja nendega nõustumisest või liiklusohutusteooria lisamisest otsusele. Kaitsja hinnangul ei ole menetleja oma otsuses asjas tähtsust omavaid faktilisi asjaolusid tuvastatud. Seetõttu taotleb kaitsja kohtuvälise menetleja otsuse täies ulatuses tühistamist ning väärteomenetluse lõpetamist väärteoasjas nr. 2302,14,011895.

KOHTUS TUVASTATUD ASJAOLUD JA KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja S.D oma kaebuse juurde ning taotles kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist. Kaebuse esitaja kaitsja Raul S.D jäi samuti esitatud kaebuse juurde ning kohtulike vaidluste käigus leidis, et antud asjas koostatud kombineeritud liiklusjärelevalve protokoll ei ole vormikohane. Nimelt peab protokoll sisaldama menetlustoimingu teostamise aega ja kohta, protokollis on küll märgitud kohana Veerenni 2, Tallinn, kuid aeg puudub. Samuti peab protokolli olema märgitud menetlustoimingut läbiviiva haldusorgani nimi ja menetlusosaliste nimed, kuid menetlusosaliste nimed puuduvad.

Samuti on kaitsja hinnangul protokoll puudulik osas, mis puudutab menetlustoimingu käigus esitatud taotluste, samuti menetlusosaliste seletuste, eksperdi või tunnistaja ütluste sisu või paikvaatluse tulemuste kohta märgitut. Kaitsja seisukohalt on kombineeritud liiklusjärelevalve protokoll tõendina kõlbmatu ka seetõttu, kuna sellelt puudub koostaja allkiri. Kaitsja seisukohalt ei saa tõendina arvestada ka väärteoprotokolli juurde lisatud videosalvestist, kuna sellelt ei nähtu salvestise seost väärteoasjaga. Kuivõrd asjas esitatud tõendid on kõlbmatud, palus kaitsja väärteomenetluse lõpetada koosseisu puudumise tõttu.

Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse esindaja Hannes Küünarpuu leidis kohtuistungil, et esitatud kaebus on alusetu. Kohtuväline menetleja oli seisukohal, et S.D väärteoasjas on tehtud seaduslik otsus ning määratud õige karistus. Kohtuvälise menetleja hinnangul on väärtegu tõendatud menetlusaluse isiku S.D ütluste ning videosalvestusega. Menetleja märkis, et mootorsõiduki tagaistme turvavöö on kolmepunkti turvavöö, mis peab olema kinnitatud järgnevalt: turvavöö kinnitus peab jooksma üle õla keskkoha.

Turvavöö peab tasapinnaliselt ja tugevalt liibuma ülakehale ning turvavöö sülerihm peab jooksma eest üle vaagna piirkonna ning mitte kunagi üle kõhu. Kaebaja ütlused selle kohta, et sõiduki liikumisel läbi pikirööbaste pingutus tal turvavöö liigselt ja seda oli vaja kohendada, viitavad menetleja hinnangul sellele, et turvavöö ei olnud nõuetekohaselt kinnitatud ning turvavöö peale kinnitamist ei liibunud tugevalt ülakehale. Samas ei ole ka antud ütlused eluliselt usutavad, kuivõrd puudub jõud, mis sõiduki kõikumisel iseeneslikult turvavööd pingutaks.

Kohtuvälise menetleja seisukohalt on videosalvestisega tõendatud, et kaebaja turvavöö ei olnud nõuetekohaselt kinnitatud ning videolt on selgesti tuvastatav, et turvavöö ei jookse kaebajal üle õla keskkoha. Kohtuväline menetleja leidis kohtuistungil, et väärteomenetluse norme antud asjas rikutud ei ole, menetlusalusele isikule on selgitatud tema õigused ja kohustused ning ta on seda ka allkirjaga kinnitanud. Kaitsja viited sellele, et kombineeritud liiklusjärelevalve teostamise protokoll on kõlbmatu, ei ole menetleja arvates asjakohane.

Koostaja ja toimingu läbiviija allkirjad on protokollil olemas, omakorda videosalvestis on haldustoimingu protokolli lisa ning haldustoimingu protokollist on näha, mis asjaoludel on salvestis tehtud. Lähtudes eeltoodust palus kohtuväline menetleja jätta esitatud kaebuse rahuldamata. Kohus uuris kohtuistungil järgnevaid tõendeid: Kohus kuulas lisaks kaebuse esitajale S.D-le üle tunnistajatena Janar Tiits´i, Kalev Puidak´i, Argo Kalda ning Marko Post´i. Kirjalikest tõenditest ning materjalidest uuriti ning avaldati: 11.09.2014.a väärteoprotokoll nr 20140911376402 (väärteotoimik lk. 1-2); 11.09.2014.a kombineeritud liiklusjärelevalve teostamise protokoll (väärteotoimik lk. 3, lk. 3 pöördel);

Karistusregistri teatis, millest nähtuvalt ei ole S.D karistusregistrisse kantud (väärteotoimik lk. 35); Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära poolte seisukohad, uurinud ja hinnanud kirjalikke materjale ning tõendeid, s.h tunnistajate ütlusi kogumis, l e i d i s: et S.D kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Triinu Riigor`i 07.10.2014.a väärteoasja otsuse nr. 2302,14,011895 tühistamise nõudes, ei kuulu rahuldamisele. Kohus leiab, et S.D-le etteheidetud tegu on tõendamist leidnud ning nimelt selles, et tema 11.09.2014.a kella 16:51 ajal aadressil Veerenni tn 2, Kesklinna linnaosas, Tallinna linnas, Harju maakonnas sõites sõitjana sõidukis, ei olnud sõidu ajal turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud.

Antud rikkumine on üheselt fikseeritud liikluspolitseinik Riina Veesalu poolt koostatud väärteoprotokolliga, mille kohaselt S.D sõites sõitjana sõidukis Kia Picanto (reg.nr. XXX) 11.09.2014.a kella 16:51 ajal aadressil Veerenni tn 2, suunaga Tatari tänava poole, ei olnud sõidu ajal turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud. Oma sellise tegevusega rikkus S.D LS § 30 lg. 1 nõudeid, pannes toime väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 239 lg. 1 p. 2 järgi. Kohus märgib, et protokollist nähtuvalt on S.D andnud allkirja selle kohta, et on protokolliga tutvunud ning protokoll on olnud temale arusaadav.

Samuti on menetlusalune isik andnud allkirja selle kohta, et temale on tutvustatud V™S § 19 alusel sätestatud õigusi ja kohustusi. S.D poolt toimepandud rikkumine nähtub üheselt ka 11.09.2014.a kombineeritud liiklusjärelevalve teostamise protokollist, mille kohaselt peatati sõidukeid Veerenni ja Tatari tänaval ning . Järelevalve tehiolude kell 16:51 on peatatud sõiduk (Kia) reg. nr. XXX kirjelduse osas on märgitud, et kontrollimise ajal oli nähtavus hea, järelevalvet teostati valgeajal, mil ilmastik oli sademeteta ning teeolud kuivad.

Kohus selgitab järgnevalt kohtuotsuse motiivid ning peatub esmalt kirjalike tõendite õiguspärasuse hindamisel. Kaitsja esitatud kaebuses ning ka kohtulike vaidluse käigus avaldas korduvalt seisukohta selles, et kombineeritud liiklusjärelevalve teostamise protokoll ei ole antud väärteoasjas nõuetekohane. Kohus nõustub kaitsjaga selles osas, et korrakaitseseaduse (KorS) § 12 lg. 1 kohaselt riikliku järelevalve meetme kohaldamine protokollitakse haldusmenetluse seaduse §-s 18 sätestatud alustel ja korras korrakaitseseaduses sätestatud erisustega.

Kui meede protokollitakse, antakse isikule, kelle suhtes meedet on kohaldatud, tema nõudmisel esimesel võimalusel protokolli ärakiri. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 18 alusel protokollitakse menetlustoiming kui 1) menetlusosaline esitab selleks põhjendatud taotluse;

2) seda peab vajalikuks asja menetlev haldusorgan;

3) toimingu sisu on ütluse, arvamuse või seletuse andmine haldusorganile või 4)

protokollimise kohustus tuleneb seadusest või määrusest. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt peab protokoll sisaldama:

1) menetlustoimingu teostamise aega ja kohta;

2) menetlustoimingut läbiviiva haldusorgani nime ning kohalviibivate menetlusosaliste, tõlkide, ekspertide ja tunnistajate nimesid;

3) menetlustoimingu eesmärki;

4) menetlustoimingu käigus esitatud taotlusi ning 5) menetlusosalise seletuste, eksperdi või tunnistaja ütluste sisu või paikvaatluse tulemust. Lõike 3 kohaselt kirjutab protokollile alla selle koostanud isik. Kohus on seisukohal, et kohtuväline menetleja kombineeritud liiklusjärelevalve teostamise protokolli koostamise korda rikkunud ei ole. Kaitsja märkis, et protokollil puuduvad menetlusosalistena menetlusaluse isiku nimi, samuti tunnistaja nimi vastavalt HMS § 18 lg. 2 p. 2 järgi. Niisamuti kaitsja seisukohalt on protokoll puudulik seetõttu, et sellel puuduvad viited menetlustoimingute käigus esitatud taotlustest ning viide menetlusosaliste seletustele või tunnistaja ütlustele. Kaitsja märgib ühtlasi, et protokolli on allkirjastanud esiküljel K. Puidak (järelevalve teostaja) ning E. Purgel (protokollija). Protokollilt aga puudub koostaja allkiri, mida nõuab HMS § 18 lg.

3. Kohtu hinnangul kaitsja poolt väljatoodud seisukoht HMS § 18 sätestatu osas, ei anna alust kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ega muuda kombineeritud liiklusjärelevalve teostamise protokolli tõendina kõlbmatuks. Kohus tõdeb, et väärteomenetluses lasub tõendamiskoormis süüdistusfunktsiooni kandjal, s.o kohtuvälisel menetlejal. Vastav kohustus selleks tuleneb V™S §-st 69 lg.-st 2 p. 3-7, mille kohaselt peab kohtuväline menetleja väärteoprotokollis märkima, millistele tõenditele tuginevalt loeb ta väärteo tuvastatuks.

Riigikohus on märkinud, et liiklusjärelevalve teostamise korra eesmärgiks ei ole sätestada väärtegude menetlemist, vaid väärtegude menetlemise kord on kajastatud väärteomenetluse seadustikus (vt RK 3-1-1-105-03). Antud Riigikohtu lahendis on avaldatud seisukohta ka selles, et juhul kui mõõtmist teostavad ja väärteoprotokolli koostavad erinevad isikud või mõõtmine ei toimu väärteoprotokolli koostamise kohas, on hädavajalik fikseerida mõõtmistulemused mõõteriista kasutamise protokollis ehk menetlustoimingu protokollis, mis peab vastama V™S §-s 49 sätestatud nõuetele.

Kohus selgitab, et eeltoodud Riigikohtu lahendi valguses oli vaidlusaluseks väärteoks küll kiiruse ületamine, (S.D-le heidetakse ette LS § 239 lg. 1 p. 2, s.o turvavarustuse nõuetekohaselt kinnitamata jätmise toimepanemist), kuid sisuliselt eelkäsitletud mõte kehtib ka käesolevas väärteoasjas. 11.09.2014.a teostati kombineeritud liiklusjärelevalvet, mille kohta on koostatud eraldi protokoll, kuhu omakorda on kantud nii protokolli koostanud ametniku nimi, järelevalve teostamise koht, aeg, tehiolude kirjeldus, sõidukite peatamise koht, sõidukeid peatanud ametnike nimed, kasutatud sidekanal kui ka märge sellest, et on kasutatud tehnikavahendeid ning järelevalve toimingus osalenud muud ametnikud ja nende nimed.

Protokollis on märgitud, et järelevalve teostaja oli K. Puidak ning protokollija E. Purgel. Samuti nähtub kombineeritud liiklusjärelevalve teostamise protokollis (lehe pöördel) koostaja nimi ehk

E. Purgel. Seetõttu on kaitsja etteheited kohtu hinnangul asjakohtud ning ekslik on kaitsja väide selle kohta, et protokollilt puudub koostaja allkiri, mida omakorda nõuab HMS § 18 lg.

3. Kaitsja avaldas seisukohta ka selles, et kombineeritud liiklusjärelevalve teostamise protokoll on seeläbi kõlbmatu, kuivõrd sellelt puudub menetlusaluse isiku nimi, samuti tunnistajate nimed ning viited menetlustoimingute käigus esitatud taotlustest. Kaitsja juhtis tähelepanu, et protokollis puuduvad viited ka menetlusosaliste seletustele või tunnistajate ütlustele. Kohus juhib tähelepanu, et liiklusjärelevalve teostamise näol on tegemist haldustoiminguga, seda nii tulenevalt toimingu olemusest kui õiguslikust alusest ning millele omakorda lähtutakse haldustoimingute tegemisele sätestatud nõuetest.

Asjaolu, et liiklusjärelvalvet teostavad politseiametnikud, abipolitseinikud ja muud ametiisikud nendele seadusega antud pädevuse piires, tuleneb Liiklusseaduse §-st 193. Kuivõrd liiklusjärelevalve teostamise osas on tegemist haldustoiminguga, on ka Riigikohus möönnud, et piiri tõmbamine, kus lõpeb järelevalveja algab väärteomenetlus, on sageli keeruline (RK 3-1-1-22-14). Omakorda Riigikohtu halduskolleegium on selgitanud, et liiklusjärelevalve teostajal on sõiduki peatamise ja dokumentide kontrollimise õigus juhul, kui järelevalvaja arvates on tegemist liiklusalase õigusrikkumisega, samuti ka politseioperatsiooni korral.

Sõiduki peatamist, juhi ja kaassõitja dokumentide kontrollimist võib üldjuhul käsitada järelevalvemenetluse toimingutena, millega kogutakse vajalikku lisateavet õigusrikkumise tunnuste kohta, et sedastada väärteomenetluse aluse esinemist ja otsustada väärteomenetluse alustamine. Riigikohus on ka rõhutanud, et kehtiva õiguse kohaselt paljudel juhtudel isiku tegevuses väärteomenetluse alustamiseks piisavate asjaolude tuvastamine on võimalik üksnes järelevalvemenetluses ning vastavate järelevalvevolituste kasutamise kaudu (RK 3-1-1-22-14, vt ka 3-3-1-65-07).

Kuivõrd käesolevas väärteoasjas oli samuti tegemist politseioperatsiooniga, mille käigus tuvastati ka teisi LS § 239 kohaseid rikkumisi, on tegemist liiklusjärelevalve teostamise näol haldustoiminguga. Omakorda läbi liiklusjärelevalve teostamise, s.o isiku poolt liiklusseaduse nõuetest kinnipidamise kontrollimise, on alus süüteo tunnuste ilmnemisel alustada väärteomenetlust. Antud juhul tuleb selgepiiriliselt eristada, millal lõppes liiklusjärelevalve ehk haldustoiming ning millal algas väärteomenetlus. Kohus leiab, et kaitsja seisukoht nagu oleks menetlejal olnud kohustus kanda järelevalve teostamise protokolli ka menetlusaluse isiku nimi, on ekslik.

KorS § 1 lg. 2 põhiselt korrakaitseseaduses sätestatud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades korrakaitseseaduse erisusi. Nagu kohus eelnevalt märkis, protokollitakse riikliku järelevalve meetme kohaldamine HMS §-s 18 sätestatud alustel ja korras. Seda tulenevalt KorS §-st 12. HMS § 11 lg. 1 kohaselt on aga haldusmenetluses menetlusosalisteks:

1) haldusakti andmist või toimingu sooritamist taotlev või halduslepingu sõlmimiseks ettepaneku teinud isik (taotleja);

2) isik, kellele haldusakt või toiming on suunatud või kellele haldusorgan on teinud ettepaneku halduslepingu sõlmimiseks (adressaat);

3) isik, kelle õigusi või kohustusi haldusakt, haldusleping või toiming võib puudutada (kolmas isik) ning 4) haldusorgan, kes peab seaduse või määruse kohaselt esitama menetlevale haldusorganile arvamuse või kooskõlastuse õigusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks. Haldusmenetluse seadus ei sätesta menetlusaluse isiku mõistet, seega ei saa menetlusalust isikut ka haldusmenetluses käsitleda. Menetlusaluse isiku mõiste on sätestatud V™S §-s 16, mille kohaselt on menetlusosaliseks menetlusalune isik ja tema kaitsja. Antud väärteoasjas on menetlusaluseks isikuks S.D ning see faktiline asjaolu on fikseeritud väärteoprotokollis, mitte aga kombineeritud liiklusjärelevalve teostamise protokollis.

Seeläbi ei ole kombineeritud liiklusjärelevalve teostamise protokoll käsitletav kui kõlbmatu tõend ning ka siinkohal puudub alus kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ja väärteomenetluse lõpetamiseks V™S §-s 29 toodud alustel. Kohtu hinnangul ei anna mingil moel alust otsuse tühistamiseks ka kaitsja poolt väljatoodu, et järelevalve teostamise protokollis puuduvad tunnistajate (viitega K. Puidak´u nimele)

,

andmed samuti viited menetlustoimingute käigus esitatud taotlustest, või viited menetlusosaliste selgitustele. Kalev Puidak on eraldi tunnistajana üle kuulatud ning tema ütlused on kajastatud tunnistaja ülekuulamise protokollis. Omakorda viide tunnistaja ütlustele on märgitud väärteoprotokolli. Järgnevalt peatub kohus ühel olulisemal tõendil, nimelt videosalvestisel, mille osas leidis kaitsja ka seekord, et tegemist on kõlbmatu tõendiga. Kohus sellise seisukohaga taas ei nõustu ning peab vajalikuks selgitada järgmist. V™S § 31 lg. 1 1 kohaselt kui väärteo toimepanemise aeg, koht või viis või muud väärteo tehiolud on riikliku järelevalve käigus fotovõi videosalvestatud, võib see salvestis olla väärteomenetluses iseseisvaks tõendiks, kui salvestisest nähtuvad: 1) salvestise seos väärteoasjaga; 2) millal, millistel asjaoludel ja kelle poolt on salvestis loodud ning 3) väärteoasja lahendamiseks olulised asjaolud. Kaitsja tõi kaebuses välja, et väärteoprotokollis kirjeldatud videosalvestisest ei nähtu salvestise seos väärteoasjaga, samuti millal, millistel asjaoludel ja kelle poolt on salvestis loodud ning väärteoasja olulised asjaolud. Kaebuse esitaja osundas, et protokollis kirjeldatud rikkumine on toime pandud Tallinnas, Veerenni tn 2 juures. Videosalvestis näitab sõidukit alates Veerenni ja Tatari ristist. Seega ei ole kaitsja hinnangul videosalvestise seost väärteoasjaga, kuna videosalvestisest ei ole näha Veerenni tn 2 juures toimunut.

Kohus märgib, et kombineeritud liiklusjärelevalve teostamise näol on tegemist olukorraga, kus rikkumise toimepanemine ning sõiduki peatamise kohad on erinevad, tegemist on seadusepõhiselt reguleeritud üldise politsei järelevalvega. Riigikohus on sedastanud, et 16.07.2013.a. jõustunud seadusemuudatusega, millega täiendati V™S § 31 lõiget 1 1 , lähtuti menetlusökonoomia põhimõttest, mille eesmärgiks oli hoida kokku salvestise dokumenteerimisele kuluvat aega. Seega Riigikohtu seisukoha kohaselt on alates 16. juulist 2013.a väärteomenetluses tõendiks salvestis ise, mida uuritakse vahetult kohtuistungil ning mille eelnev vaatlemine ja protokollimine pole vajalik (RK 3-1-1-22-14). Kohus vaatas antud asjas tõendusteabena kogutud videosalvestist kohtuistungil vahetult ning tuvastas, et S.D, kes viibis sõidukis (Kia XXX) sõitjana, ei olnud sõidu ajal nõuetekohaselt turvavööga kinnitatud. Videosalvestiselt nähtub üheselt sõiduki mark, s.o Kia (reg.nr XXX), milline on fikseeritud ka kombineeritud liiklusjärelevalve teostamise protokollis. Videosalvestisel, s.o ajaliselt 00:14 on näha, et S.D ei ole turvavöö nõuetekohaselt kinnitatud, ajaliselt 00:16 hakkab menetlusalune isik turvavööd paigaldama ning vahemikus 00:16 – 00:21 paigaldab S.D turvavöö. Nii on salvestiselt ka näha, et 00:18 annab politseiametnik peatumiseks märguande, milline oligi justnimelt tingitud asjaolust, et tuvastati liiklusrikkumine LS § 30 lg. 1 kohaselt, mille läbi pani menetlusalune isik toime LS §

239 lg. 1 p. 2 sätestatud väärteo. Kohus peab seega videosalvestist tõendina kohtukõlblikuks ning asjas üheks olulisemaks tõendiks. Analüüsides tunnistajate ütlusi, peatub kohus esmalt Argo Kalda poolt antud ütlustel. Nimelt selgitas A. Kalda, et liiklusalaseid rikkumisi, mille toimepanemist kontrolliti ka antud asjas, jäädvustatakse binokkeltüüpi salvestiga, mille kohta info edastatakse raadio teel. Antud juhul oli binokkel paigaldatud Veerenni tn. kõrval olevale kõnniteele, kus etteütleja asub Veerenni 2 maja juures olevas bussipeatuses ja edastab informatsiooni raadio teel.

Ka antud sündmuse osas mäletab tunnistaja, et raadio teel edastati informatsioon sõiduki tulemise kohta ning et sõiduki tagaistujal on turvavöö kinnitamata. Seejärel sai tunnistaja sõiduki objektiivi ja maksimaalse filmis zoomiga sõiduki liikumist, kust oli näha, et kõrvalistuja taga istuv isik pani turvavöö vasaku käega parema õla piirkonda ja tõi selle alla. Kuigi tunnistaja Argo Kalda selgituste kohaselt ei saa ta sajaprotsendiliselt väita, kas isikul oli turvavöö lahti või kinni, on väärteo toimepanemine kohtu arvates täielikult jälgitav asja materjalide juurde lisatud videosalvestiselt.

Kohtu hinnangul on tunnistaja Argo Kalda poolt antud ütlused usaldusväärsed ning kohtul puudub alus nendes kahelda. Ka ei ole kohtul põhjust kahelda tunnistaja poolt kohtuistungil antud ütluste tõepärasuses, kuivõrd tunnistajale on selgitatud KrMS § 71 – 73 sätestatud õigusi ja kohustusi, sealhulgas kohustust anda tõeseid ütlusi. Samuti on tunnistajat hoiatatud KarS § 318 ja KarS § 320 kohaselt ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise ning teadvalt valeütluste andmise eest kohaldatavast kriminaalkaristusest. Samuti puudub kohtul alus kahelda tunnistaja Kalev Puidak´u poolt antud ütlustes.

Nii selgitas tunnistaja kombineeritud järelevalve teostamise asjaolusid ning nimelt, et tema seisab järelevalve ajal eemal, esimene isik seisab kindla koha peal, kes on erariietes ning jälgib mööduvaid sõidukeid. Kui talle tundub midagi kahtlast, ütleb ta sellekohase informatsiooni edasi eemal seisvatele patrullidele. Samuti selgitas tunnistaja, et järelevalve teostamise käigus kasutatakse kaamerat, mis konkreetselt sõidukeid filmib. Antud tegevuse kohta koostatakse omakorda kombineeritud liiklusjärelevalve teostamise protokoll, nagu tehti ka antud väärteoasjas.

Peatudes tunnistaja Janar Tiits´i poolt antud ütlustel, ei oma need kohtu hinnangul antud väärteoasja lahendamisel sisulist tähtsust. Nii selgitas tunnistaja K. Puidak, et ta ei oska öelda, kas reisijate turvavööd olid kinnitatud või mitte. Antud ütlustest selgub, et ta ilmselt ei vaadanud, kas reisijate turvavööd olid kinnitatud. Sellekohasele konkreetsele küsimusele ei osanud vastata ka tunnistaja Marko Post, kes tundis autos tema väite kohaselt sündmuse toimumise hetkel küll nn sahkerdamist, kuid ei näinud otseselt, millega kaebuse esitaja autos tegeles, samuti kas tal oli nõuetekohaselt turvavöö kinnitatud või mitte.

Kaebuse esitaja selgitas kohtuistungil, et liikudes Liivalaia-Veerenni ristmikule ning auto peatudes, s.o vasakpöörde tegemiseks, avas ta turvavöö põhjusel, et pillas maha oma telefoni. Seejärel kinnitas ta turvavöö uuesti. Kaebuse esitaja väite kohaselt avas ta turvavöö seisvas sõidukis. Kohtus uuritud videosalvestis aga tõestab vastupidist ning nimelt tõsiasja, et S.D oli turvavöö nõuetekohaselt kinnitamata. Kaebuse esitaja poolt antud ütlusi ei pea kohus seetõttu ka usaldusväärseks. Kaitsja avaldas oma seisukohta ka selles, et tema hinnangul ei ole menetlusalusele isikule õigusi ja kohustusi tutvustatud piisava intensiivsusega, niisamuti ei olnud kaitsja seisukohalt menetlusalusel isikul võimalus kasutada enesesüüstamise privileegi, sealhulgas helistada kaitsjale.

Kohus leiab, et selline tõlgendus ning lähenemine on väär. S.D on isiklikult andnud väärteoprotokollile allkirja selle kohta, et ta on protokolliga tutvunud ja see on olnud temale arusaadav. Samuti on märgitud allkiri lahtrisse, mille kohaselt on ta kinnitanud temale õiguste ja kohustuste tutvustamist V™S § 19 põhiselt. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et väärteoprotokollis märgitud lahter kaitsja osavõtu kohta on täidetud enne, kui menetlusalune isik oma allkirja protokollile märkis. Seejuures ei ole kirjutatud protokolli ühtegi vastuväidet või märkust selle kohta, et S.D oleks takistatud kaitsjaga ühendust võtta.

Tõendatud ei ole ka väide, et menetlusalune isik olnuks sellise psüühilise pinge all, mis takistanuks teda õigustest ja kohustustest arusaamast. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja poolt otsuses toodud viitega Riigikohtu seisukohale, mille kohaselt tuleb üldjuhul õigusteja kohustuste selgitamine kui faktiline asjaolu lõppkokkuvõttes lugeda tuvastatuks menetlusaluse isiku allkirjaga ning on piisavalt mõistlik alus eeldada, et täiskasvanud inimene on teadlik enda allkirja tähendusest ega toimi allkirja andes kergemeelses lootuses seda igal enesele sobival hetkel tagasi võtta.

Mõistetavalt on küll võimalikud erandid - näiteks juhtumid, mil isikut on kas füüsiliselt sunnitud allkirja andma või on allkirja saamiseks kasutatud pettust. Kohus selliseid asjaolusid ei tuvastanud, sellele ei viidanud ka kaebuse esitaja kohtus antud selgitustes. Nii nagu puudus kohtuvälisel menetleja põhjendatud kahtlus, puudub ka kohtul kahtlus selles, et menetlusalust isikut oleks sunnitud enda allkirjaga kinnitama seda, mida ta tegelikult mingil juhul poleks soovinud kinnitada.

Tuvastamist ei ole leidnud ka asjaolu, et S.D

ühendust võtta.

takistati kaitsjaga

Sellekohase kinnituse annab märge väärteoprotokollis dokumentide ning asjade äravõtmise kohta, ning millest nähtub üheselt märgitud rist lahtrisse „ei“. Kohus viitab, et tulenevalt V™S § 5 (X) punkti 1 kohaselt on kohtuväline menetleja kohustatud selgitama menetlustoimingut, rakendades menetlusosalisele toimingu eesmärki ning tema õigusi ja kohustusi. Riigikohus on märkinud, et õiguste ja kohustuste tutvustamine menetlusalusele isikule ei tohi olla pelk formaalsus, vaid isikule väärteomenetlust puudutava asjakohase teabe sisuline edastamine.

Õiguste ja kohustuste tutvustamine hõlmab endas Riigikohtu seisukoha järgi ka menetlusaluse isiku võimalust saada menetleja käest lisainformatsiooni oma menetluslike õiguste ja kohustuste kohta (vt RK 3-1-1-29- 11). Kohtu seisukohalt antud väärteoasjas ei ole menetlev politseiametnik S.D-le V™S § 19 alusel õiguste ja kohustuste tutvustamisel valesti toiminud. Seega puudub alus väärteomenetluses tehtud otsuse tühistamiseks. Kohus rõhutab, et õiguste ja kohustuste selgitamine menetlusalusele isikule peab olema faktiliselt täpne, tagamaks seeläbi isiku igakülgse informeerituse.

Selliselt on antud asjas ka kohtuväline menetleja toiminud. Menetleja ei ole seeläbi riivanud ka Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-6-07 väljatoodud seisukohta, mille kohaselt on menetlusalusele isikule tema õiguste selgitamine üks ausa menetluse eeldusi. Antud juhul on menetleja seda ülesannet täitnud kohustundlikult. Kohus selgitab siinkohal, et kui õiguste ja kohustuste tutvustamine tingib omakorda menetlusaluse isiku poolt esitatavaid küsimusi, eeldab see tõepoolest nende pikemat selgitamist ning tegelikuks kasutamiseks ka piisava aja andmist.

Antud juhul saigi menetlusaluse isiku ülekuulamine kesta lühikest aega, kuna isik ei soovinud sisulisi ütlusi anda. Analüüsides antud väärteoasjas koostatud väärteoprotokolli, saab õigusteja kohustuste selgitamist kui faktilist asjaolu lõppkokkuvõttes lugeda tuvastatuks menetlusaluse isiku allkirjaga ning tõsiasjaga, et S.D ei ole olnud märkusi menetlevale ametnikule, seda on isik ise oma allkirjaga kinnitanud. Oluline on veel märkida, et ka kaebuse esitaja poolt kohtuistungil antud ütlustest ilmnes asjaolu, et mobiiltelefoni temalt ära ei võetud ning samuti ei takistatud tal selle kasutamist, et realiseerida oma õigust helistada kaitsjale.

Kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ei anna alust ka kaebuses toodud etteheide menetleja otsuse tuvastuskäigu kohta. Nii ei ole kaitsja arvates väärteootsuses kirjeldatud, kuidas väärteomenetleja otsuse aluseks oleva seisukohani jõudis ning milline väärteoasjas kogutud materjal väärteole viitab. Samuti ei ole otsuse aluseks olevate asjaolude põhistamist kaitsja arvates kirjeldatud. Selline seisukoht on kohtu hinnangul liialt meelevaldne, kuivõrd menetleja siseveendumuse kujunemine ning seisukohtade põhistamine on selgelt jälgitav, samuti on menetleja põhjalikult selgitanud karistuse määramise üldiseid motiive.

Kohtul ei ole alust kaitsja väite põhiselt väärteomenetluse otsuse tühistamiseks ning väärteomenetluse lõpetamiseks kaebuses toodud alustel. Kõike eeltoodut arvesse võttes ning hinnates tõendeid (11.09.2014.a kombineeritud liiklusjärelevalve teostamise protokolli, tunnistajate Kalev Puidak´u ning Argo Kalda ütlusi, ning videosalvestust) kogumis, leiab kohus, et puuduvad alused Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Triinu Riigor`i 07.10.2014.a otsuse tühistamiseks väärteoasjas nr. 2302,14,011895.

Kohus on seisukohal, et S.D poolt LS § 239 lg. 1 p. 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine on väärteootsuses õigesti tuvastatud, tema tegevus on õigesti kvalifitseeritud ning isiku süü on teo toimepanemises tõendamist leidnud. Kohtu hinnangul pani S.D teo toime KarS § 16 lg. 4 kohaselt vähemalt kaudse tahtlusega. KarS § 56 lg. 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Osundatud paragrahvi teise lause kohaselt tuleb karistuse määramisel lisaks süüle arvestada kergendavate ja raskendavate asjaoludega, võimalusega mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning ka õiguskorra kaitsmise huvidega.

Isiku süü suurus sõltub teo tehioludest ning võimalikule süü suurusele vastavad karistusraamid annab vastava väärteo sanktsioon. LS § 239 lg. 1 p. 2 kohaselt turvavöö nõuetekohaselt kinnitamata jätmise eest sõitja poolt karistatakse rahatrahviga kuni 50 trahviühikut. Karistuse raskus peab olema objektiivselt õiglane mitte ainult riigi aspektist, vaid ka karistatava aspektist. Seega tuleb igal juhul karistuse määramisel arvestada ka karistatava eluliste vajadustega ja karistuse individuaalse mõjuga. Antud juhul on kohtuväline menetleja karistuse määramisel võtnud lähtepunktiks sanktsiooni keskmise määra, s.o karistanud menetlusalust isikut rahatrahviga

25 trahviühiku ulatuses, summas 100 eurot. Kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid antud väärteoasjas menetleja ei tuvastanud. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja toodud põhjendustega karistuse osas ning soovib lisada, et igal aastal saab liikluses vigastada mitukümmend inimest ja seda ainuüksi põhjusel, et turvavarustust ei ole nõuetekohaselt kasutatud või on seda kasutatud valesti. Seega on turvavarustuse kasutamine võetud riigi poolt range tähelepanu alla ja sellekohaste nõuete eiramise korral on tegemist ka rangelt karistatavate õigusrikkumistega. Kohus rõhutab, et turvavöö kinnitamata jätmine vaid suurendab liiklusõnnetuses inimvigastuste tekkeid ning nende raskusastet, kuivõrd kokkupõrke korral ei suuda turvavööga kinnitamata isik kontrollida oma liikumist, seeläbi vigastades teisi sõidukis viibivaid isikud. Olulist rolli ei mängi siinkohal ka sõiduki kiirus, kuna ka väikesel kiirusel on kokkupõrkel inimesele mõjuvad jõud sedavõrd suured, et vastu esiklaasi paiskudes võivad kaasa tuua tõsiseid vigastusi. Kohus leiab, et kohtuväline menetleja on õigesti karistuse mõistmisel lähtunud KarS § 56 sätetest ning mõistetud karistus on kooskõlas toimepandud väärteo raskusega. Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et puudub seaduslik alus Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Triinu Riigor`i poolt 07.10.2014.a koostatud otsuse nr 2302,14,011895 tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus juhindub V™S § 132 punktist 1, § 133, § 134, § 135.

Kohtunik: /allkirjastatud digitaalselt/