3-14-52792/17 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(6)

K O H T U O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Sirje Kaljumäe Otsuse tegemise aeg ja koht

3. märts 2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-52792 Haldusasi D.L.i kaebus Tallinna Vangla tekitatud kahju hüvitamiseks Menetlusosalised Kaebaja – D.L. Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Aiki Kangur Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta D.L.i kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte enda kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 2. aprillil 2015.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul arvates apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Selgitused Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse nõusolekut asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 06.07.2013 Tallinna Vangla kambris nr 422 toimunud läbiotsimise käigus võeti kambrist ära muude esemete hulgas äratuskell. 2. Tallinna Vangla vastas 07.08.2013 märgukirjaga nr 5-18/13/23438-2 (tl 12) D.L.i 10.07.2013 pöördumisele nr 5-18/13/23438-1 ning selgitas muuhulgas, et läbiotsimise käigus võeti ära äratuskell seetõttu, et see on Tallinna Vangla kodukorra punkti 7.1.41 kohaselt keelatud. Kirjas märgiti, et kell edastati inspektor-kontaktisikule, kes kontrollib kella omanikku, misjärel see paigutatakse isiklike asjade hulka lattu. 3. D.L. esitas 07.08.2014 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse summas 25 eurot seoses tema kambrist kaduma läinud äratuskellaga. Taotluse kohaselt sai D.L. äratuskella maksikirjaga 08.03.2012, kuid 06.07.2013 võeti see kambri läbiotsimise käigus ära. Protokolli järgi anti äratuskell üle D.L.i kontaktisikule, kes pidi tuvastama äratuskella omaniku ja panema kella lattu isiklike asjade juurde. D.L.ile selgus enne taotluse esitamist, et äratuskella tema isiklike asjade hulgas ei ole. Kuna

2(6) äratuskella omanik on D.L.i ema I. L., palub D.L. maksta hüvitis summas 25 eurot I. L. arvelduskontole. D.L. on taotluses märkinud, et sarnased äratuskellad on müügil Tallinnas asuvas kaupluses „Nano-shop“ ning D.L. on nõus ka sellega, kui vangla ostab uue äratuskella ja paneb selle lattu D.L.i isiklike asjade juurde. 4. D.L. esitas 29.10.2014 kaebuse Tallinna Halduskohtule. Kaebuse kohaselt ei lahendanud Tallinna Vangla tema taotlust tähtaegselt. Kaebaja taotleb Tallinna Vangla tekitatud kahju hüvitamist summas 35 eurot (kaduma läinud äratuskella väärtus 25 eurot ning kahjunõude esitamisega seotud kulutused 10 euro ulatuses). Kell võeti kaebajalt ära läbiotsimisel 06.07.2013. Saades teada, et kellad on vanglas keelatud, soovis kaebaja kella oma perekonnaliikmetele tagastada, kuid ilmnes, et kell on kaduma läinud. Koos kaebusega esitas D.L. menetlusabi taotluse, milles palus end vabastada kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest. 5. Kohus rahuldas 01.12.2014 määrusega D.L.i menetlusabi taotluse, võttis kaebuse menetlusse ja määras vastustajaks Tallinna Vangla, andes seejuures vastustajale tähtaja kaebusele vastuse esitamiseks. 6. Tallinna Vangla esitas 02.01.2015 kaebusele vastuse, milles palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja väidab järgmist

6.1. Kaebaja on kahjunõudes märkinud, et ta sai äratuskella maksikirjaga 08.03.2012. Kahjunõudele lisatud aktist esemete äravõtmise kohta nähtub, et 08.06.2012 on kaebajale maksikirjaga saadetud äratuskell (valge, kaanega) esialgu lattu paigutatud. Kaebuse esitaja varade liikumist kajastavalt väljavõttelt vangiregistris nähtub, et nimetatud valge kaanega äratuskell anti kaebuse esitajale alates 22.06.2012 kambrisse.

6.2. Ajal, mil vanglateenistus kaebajale saabunud kella talle kambrisse väljastas, ei olnud äratuskellad Tallinna Vanglas keelatud esemed. 01.02.2013 jõustus Tallinna Vangla uus kodukord, mille punkti 7.1.41 kohaselt on Tallinna Vanglas keelatud kellad, v.a. käekellad, mis on soetatud vangla vahendusel või olid vanglasse saabumisel kaasas. Kaebuse esitajale maksikirjaga saabunud kell oli äratuskell, mis oli alates 01.02.2013 Tallinna Vanglas keelatud esemeks.

6.3. Kaebajale tutvustati uut kodukorda, kuid ta keeldus seda vastu võtmast ja selle kohta oma allkirja andmast. Pärast kodukorra tõlkimist vene keelde oli kaebuse esitajal võimalik tutvuda sellega ka vene keeles. Seega pidi kaebuse esitaja olema teadlik, et äratuskellad ei ole alates 01.02.2013 enam vanglas lubatud. Kaebajal oli võimalik uuele kodukorrale üleminekul paigutada tema valduses kambris olev äratuskell oma isiklike asjade hulka lattu, kuid kaebuse esitaja seda ei teinud. Selle asemel jättis kaebaja äratuskella jätkuvalt oma valdusesse kambrisse, asudes teadlikult rikkuma kodukorrast tulenevalt keeldu.

6.4. Tallinna Vanglas kambris nr 422 06.07.2013 toimunud läbiotsimise käigus võeti nimetatud kambrist ära äratuskell. See on fikseeritud 06.07.2013 esemete äravõtmise kohta koostatud aktis, mis vastab justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 71 lg 1 nõuetele. Akti kohaselt on selle koostanud vanglaametnikud teinud ettepaneku edastada äratuskell kontaktisikule. Käesoleval hetkel ei ole võimalik vastustajal tagantjärele tuvastada, kas kambrist äravõetud äratuskell ka tegelikult kontaktisikule edastati. See asjaolu ei oma aga kahju hüvitamise nõude seisukohalt tähendust, kuna vangistusseaduse (VangS) § 68 lg 2 kohaselt kuuluvad keelatud ained ja esemed äravõtmisele ning realiseerimisele või hävitamisele. Ka erialakirjanduses (Vangistusseaduse kommenteeritud väljaanne, Lauri Madise, Priit Pikamäe ja Jaan Sootak, § 68, kommentaar 3; viide Tartu Ringkonnakohtu lahendile asjas nr 2-3-108/05) on asutud seisukohale, et läbiotsimisel leitud keelatud ese või aine kas hävitatakse või realiseeritakse, seda ei tagastata kinnipeetavale. Keelatud aine või eseme äravõtmine on vangla julgeolekut silmas pidav haldusmeede (konfiskeerimisel ära võetud asjade käitlemise kord samas paragrahvis on erinorm asjade hävitamist reguleerivate VSKE §-de 62 ja 63 suhtes. Seega oli vanglateenistusel õigusaktidest tulenev õigus kambrist leitud keelatud ese ära võtta ja see hävitada. Vanglateenistusel puudus kohustus paigutada nimetatud ese kinnipeetava isiklike asjade hulka lattu. Kuigi vastustaja

3(6) ei suuda käesoleval ajal tuvastada 06.07.2013 läbiotsimisel ära võetud äratuskella asukohta, on nimetatud äratuskell tõenäoliselt hävitatud.

6.5. Vastustaja hinnangul on kaebaja ise põhjustanud kahju tekkimise, jättes alates 01.02.2013 vanglas keelatud kella oma isiklike asjade hulka lattu paigutamata. Kaebajal oli võimalik vältida kahju tekkimist, kuid ta otsustas seda mitte teha. Seetõttu on põhjendamatu nõuda hüvitist vastustajalt, kes on õiguspäraselt läbiotsimise käigus ära võtnud ja tõenäoliselt ka hävitanud läbiotsimisel keelatud esemena ära võetud äratuskella. Läbiotsimisel keelatud esemete äravõtmisel ei ole eesmärgiks isikule võimaliku tekkiva kahju ära hoidmine vaid kinnipidamisasutuses keelatud esemete leidmine ning nende konfiskeerimine (VÕS § 127 lg 2). Kui sellise tegevuse tagajärjel peaks kaebajale tekkima kahju, ei kuulu see haldusorgani poolt hüvitamisele. Kuna vastustaja toiming kambrist äratuskella äravõtmisel ja hävitamisel oli õiguspärane ning vangla tegevuse tulemusel ei ole kaebajale kahju tekkinud, tuleb kaebus jätta rahuldamata.

6.6. Nähtuvalt 07.08.2014 esitatud kahju hüvitamise taotlusest ei ole kahju tekkinud mitte kaebajale, vaid kaduma läinud äratuskella tegelikuks omanikuks on kaebaja ema I. L., kelle arveldusarvele on kaebaja palunud hüvitise kanda. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-st 1 tulenevalt ei ole võimalik kahjunõuet esitada teise isiku õiguste kaitseks. Kaebuse esitajale ei ole Tallinna Vangla tekitanud mingisugust varalist kahju, mis annaks aluse hüvitise väljamõistmiseks. Lisaks on põhjendamatu ja tõendamata ka 10 euro suurune hüvitise nõue, mille kaebuse esitaja on esitanud oma kaebuse esitamisega seotud kulude katmiseks. 7. Kohus määras 08.01.2015 määrusega asja lahendamise kirjalikus menetluses ning andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate seisukohtade ja tõendite esitamiseks ja määras kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja. 8. D.L. 03.02.2015 esitas kaebuse täienduse, milles selgitab, et keeldus allkirjastamast Tallinna Vangla kodukorda, kuna see oli eesti keeles, mida ta ei oska ning keegi vangla administratsioonist ei öelnud talle, et äratuskell tuleks ära anda. Samuti ei võetud äratuskella ära läbiotsimistel, mis toimusid enne 06.07.2013 läbiotsimist. Kaebaja selgitab ka, et äratuskella faktiline omanik on tema, mitte tema ema. Kaebaja ema ostis äratuskella ning andis selle kaebajale kasutamiseks. Kaebaja on kohustatud äratuskella emale tagastama. Kahju hüvitamise taotluses palus kaebaja raha kanda ema arvelduskontole põhjusel, et kui 25 eurot kantakse kaebaja vangla kontole, siis vangla arvestab maha 70%.

KOHTU PÕHJENDUSED 9. Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. 10. RVastS § 7 lg-s 1 on sätestatud, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (kannatanu), võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3,

4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Seega peavad õigusvastase haldustegevusega tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud samaaegselt kõik järgmised tingimused: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivsete õiguste rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 4) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. 11. Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et kaebajale saadeti 2012. aastal Tallinna Vanglasse maksikirjaga äratuskell, mis anti kaebajale kambrisse. Kuni 31.01.2013 kehtinud Tallinna Vangla kodukorra järgi ei olnud kellad keelatud esemed. Samuti puudub vaidlus selles, et kõnealune äratuskell võeti 06.07.2013 toimunud läbiotsimisel Tallinna Vangla kambrist nr 422 ära kui keelatud ese.

4(6) Kuigi vastustaja tunnistab, et talle ei ole teada äratuskella asukoht ning asjaolu, kas see on hävitatud, on vastustaja hinnangul vaidlusalune äratuskell tõenäoliselt hävitatud. Vaidluse lahendamiseks tuleb praegusel juhul välja selgitada, kas vangla toimis äratuskella ära võttes ja hiljem seda tõenäoliselt hävitades õiguspäraselt ning kas vastustaja oli kohustatud kaebajale hüvitama kaduma läinud (tõenäoliselt hävitatud) äratuskella väärtuse.

12. VangS § 15 lg 2 kohaselt on kinnipeetavale keelatud ained ja esemed, mis ohustavad inimese julgeolekut, sobivad eriti vara kahjustamiseks, võivad ohustada vangla julgeolekut või korda, ei ole kooskõlas karistusena mõistetud vangistuse täideviimise eesmärkidega, raskendavad oluliselt vanglal hügieeninõuete täitmist või nõuavad sama seaduse § 31 lõike 2 kohaselt vanglateenistuse ametniku luba. Keelatud esemete loetelu on kehtestatud sama paragrahvi lõike 2 alusel vangla sisekorraeeskirja (VSKE) §-s 641. Vangs § 15 lg 4 kohaselt võib vanglateenistus keelata täiendavalt aineid ja esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus, kuid vastavad sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud tingimustele, s.t ohustavad inimese julgeolekut, sobivad eriti vara kahjustamiseks või võivad ohustada vangla julgeolekut.

VangS § 15 lg 4 eesmärk on anda vanglateenistusele võimalus kehtestada iga vangla reaalsetest julgeolekuvajadustest ning julgeoleku tagamise muude vahendite kasutatavusest lähtudes täiendav loetelu ainetest ja esemetest, mida kinni peetav isik vanglas omada ei tohi. VSKE § 11 lg 1 kohaselt on otsus keelata täiendavalt aineid ja esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus, vangla direktori pädevuses. VangS § 105 lõigete 21 ja 3 kohaselt sätestatakse reguleerimist vajavad asjaolud vangla kodukorras, mille kinnitab vangla direktor. Seega on vangla direktor pädev hindama, milliseid esemeid lisaks VSKE §-s 641 toodule on vaja kinnipeetavale isikule vanglas keelata.

Tallinna Vangla kodukorra p 7.1.41 kohaselt on kinnipeetavatele lisaks VSKE §-s 641 sätestatule keelatud kell, v.a vangla vahendusel soetatud või vanglasse saabumisel kaasas olnud käekell.

13. Eeltoodust tulenevalt oli äratuskell kinnipeetavale Tallinna Vanglas 06.07.2013 toimunud läbiotsimise ajal keelatud. Vaidlust ei ole selles, et äratuskellad on Tallinna Vangla kodukorra järgi keelatud alates 01.02.2013. Kuigi kaebaja ei ole väitnud, et kella olemasolu keelav kodukorra punkt oleks vastuolus õigusaktidega, peab kohus vajalikuks viidata ka kodukorra seletuskirjale, mille kohaselt on kellad keelatud seepärast, et tagada vangla üldine julgeolek. Kelli (sh vangla vahenduseta soetatud käekelli) on vaja keelata, kuna selle tuvastamiseks, kas kella sisse on peidetud keelatud aineid või esemeid, on vaja kella korpus avada.

Korpuse avamine võib kahjustada kella mehhanismi nii, et kell lakkab töötamast. Sellel asjaolul, et käekell on väikesemõõduline, ei ole tähtsust, sest sellesse saab peita näiteks narkootilisi aineid või SIM-kaardi vms ning seeläbi võib ohtu sattuda vangla julgeolek. Kuna kinnipeetavaid teavitatakse päevakavas ettenähtud toimingutest ning lubatuks jäävad vanglateenistuse vahendusel soetatud käekellad, ei tingi kõnealune piirang kinnipeetavate õiguste rikkumist. Kohus peab kodukorra seletuskirjas toodud selgituste põhjal usutavaks, et kellade keelamine vastustaja kodukorras märgitud viisil on põhjendatud vangla julgeoleku tagamiseks.

14. VangS § 68 lg 1 kohaselt on vanglateenistuse ametnikul õigus teostada kinnipeetava läbiotsimist, tema isiklike asjade, eluja olmeruumide, samuti teiste ruumide ja territooriumi läbiotsimist keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt kuuluvad vanglateenistuse ametniku poolt läbiotsimisel leitud keelatud esemed ja ained äravõtmisele ning realiseerimisele või hävitamisele. Realiseerimisel saadud summad kantakse riigieelarvesse. Kinnipeetava jaoks ei ole seega tähtsust, kas vangla otsustab eseme hävitada või realiseerida, kuna eseme väärtuse hüvitamist pole ette nähtud ning realiseerimisest saadud tulu ei saa ta endale. 15. Kohus nõustub vastustajaga, et vangla eesmärgiks on kinnipidamisasutuses keelatud esemete avastamine ja nende äravõtmine julgeoleku tagamiseks. Seejuures ei ole kahju ärahoidmine vangla esmane eesmärk, kuid nagu mistahes muu vangla tegevuse puhul tuleb see läbi viia maksimaalselt võimalikul moel õiguspäraselt ja isikutele kahju tekitamist vältides. Kui sellise õiguspärase tegevuse tagajärjel peaks kaebajale siiski tekkima kahju, ei kuulu see haldusorgani poolt hüvitamisele.

5(6) 16. Vastustajal oli tulenevalt VangS § 68 lg-st 1 õigus teostada kambris nr 422 läbiotsimist ning võtta VangS § 68 lg 2 alusel kaebajalt ära tema kasutuses olnud äratuskell ja see realiseerida või hävitada. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vastustaja on kambri läbiotsimisel ja äratuskella kui keelatud eseme äravõtmisel toiminud õiguspäraselt.

17. Kohus möönab, et äratuskella tõenäolise hävitamisega on kahju tekitatud (negatiivne mõju kaebaja varalisele sfäärile). Kaebaja laos olevate isiklike esemete loetelust 29.07.2014 seisuga (tl 9–11) ei nähtu, et kõnealune äratuskell oleks kaebaja laos oleva varana märgitud. Kohus ei nõustu vastustaja väitega, et kaebajale ei ole kahju tekkinud, kuna äratuskell kuulus kaebaja emale. Kuigi ka kaebaja kaebuse täienduses kinnitab, et ta ei olnud eseme omanik, pole välistatud kohustus tema valduses olnud kell emale tagastada ning võib järeldada, et kaebajal lasub kella tagastamise võimatuse korral kohustus selle väärtus emale hüvitada.

18. Keelatud eseme läbiotsimise tulemusel äravõtmisel ning hävitamisel/realiseerimisel ei kuulu selle väärtus kaebajale hüvitamisele, kuna haldusorgan on toiminud õiguspäraselt, st eelviidatud õiguslikul alusel. Seega puudub praegusel juhul RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt alus kahju hüvitamist nõuda. Kahjunõude rahuldamiseks ei anna alust ka asjaolu, et vastustaja on kaebajale kinnitanud äravõetud äratuskella paigutamist lattu tema isiklike asjade hulka, kuigi tegelikkuses kella seal pole. Äratuskella kui keelatud eseme alleshoidmine ei olnud VangS § 68 lg-st 2 tulenevalt vastustaja kohustus. 08.07.2013 aktis esemete äravõtmise kohta (tl 8, 52) ei ole võetud selgelt seisukohta kella hävitamise kohta.

Samas pole aga ka otsustatud kella lattu paigutamist, vaid nähti ette üksnes selle üleandmine kontaktisikule. Tallinna Vangla 07.08.2013 vastusest kaebaja märgukirjale (tl 12, 69) nähtuvalt on vastustaja tõepoolest kaebajale selgitanud, et kell edastatakse esmalt inspektorkontaktisikule ning pärast omaniku kontrollimist paigutatakse lattu. Eksliku informatsiooni edastamine kaebajale kujutab endast küll mõneti ebakorrektset haldustegevust, kuid ei muuda vastustaja tegevust keelatud esemega ümberkäimisel õigusvastaseks ega tekita talle kohustust äratuskella olemasolu tagada ega äratuskella väärtust kaebajale hüvitada.

Samuti ei muuda vastustaja käitumist õigusvastaseks asjaolu, et varasematel läbiotsimistel äratuskella ära ei võetud. Eelpool toodud põhjendustel oli äratuskell õigusaktide kohaselt kinnipeetavale keelatud ning vangla tegutses selle äravõtmisel õiguspäraselt. Isegi kui vanglaametnikud ei pane esmakordselt keelatud eset tähele või jätavad selle ära võtmata, ei saa panna vangla julgeolekut ohtu sellega, et keelatud esemeid lubatakse nende hilisemal avastamisel jätkuvalt kasutada. Vangla varasem tähelepanematus (või ka muu põhjus) keelatud esemete mitteavastamisel ei muuda hilisemal leidmisel nende äravõtmist ning hävitamist või realiseerimist õigusvastseks.

Kohtupraktika on järjekindlalt kinnitanud julgeoleku tagamise eesmärgi olulisust keelatud esemete ringi määratlemisel ja käibelt kõrvaldamisel (nt Riigikohtu 25.10.2012 otsus haldusasjas nr 3-3-1-28-12, p 20).

19. Põhjendatud ei ole ka kaebaja poolt viidatud kulude hüvitamine, mis väidetavalt kaasnesid kahjunõude esitamiseks kella maksumuse kindlakstegemisega ja nõude esitamisega (kirjatarbed, telefonikõned, isiklik aeg). Esmalt märgib kohus, et nimetatud kulusid pole kaebaja tõendanud. Teisalt aga on tegemist kohtueelse menetluse kuludega, mitte vastustaja poolt põhjustatud kahjuga. Kohtupraktika kohaselt kohtueelse menetluse kulusid ei hüvitata (Riigikohtu 16.03.2005 otsus haldusasjas nr 3-3-1-93-04).

20. Kohtu hinnangul on asjakohatu kaebaja väide, et ta ei teadnud kodukorra muutunud regulatsioonist eesti keele oskamatuse tõttu ning sel põhjusel ei teadnud, et äratuskellad on kinnipeetavale keelatud. Puudub vaidlus selles, et kaebajale püüti 31.01.2013 kodukorda tutvustada ning ta keeldus selle kohta allkirja andmast (tl 51). Keeleseaduse § 3 lg 1 kohaselt on Eesti riigikeel eesti keel ning haldusmenetluse seaduse § 20 lg 1 kohaselt on haldusmenetluse keel samuti eesti

6(6) keel. Ühestki õigusaktist ei tulene vastustaja kohustust tõlkida kaebajale adresseeritud dokumente või kinnipeetavaid puudutavaid õigusakte vene keelde. Tallinna Vangla on kodukorra hiljem ka vene keelde tõlkinud. Kaebajal on võimalik kasutada õigusaktidest või talle adresseeritud dokumentidest aru saamiseks inspektor-kontaktisiku abi, kes on võimeline dokumendi sisu kaebajale arusaadavaks tegema. Kaebusest ei nähtu, et kaebaja oleks vangla ametnikelt palunud kodukorra muudatuste selgitamist talle arusaadavas keeles. Kohus ei pea eluliseks usutavaks, et vangla ametnik kaebaja soovi korral ei tutvusta dokumendi sisu talle vene keeles. Kodukorraga tutvumise kohta allkirja andmisest keeldumine ei tähenda, et ametnik peab automaatselt eeldama , et kinnipeetav teeb seda keeleoskamatuse tõttu. Kaebaja ei ole esitanud vastuväiteid vastustaja väitele, mille kohaselt oli kaebajal pärast kodukorra vene keelde tõlkimist võimalik end muudatustega kurssi viia.

21. Eeltoodud põhjendustest lähtuvalt jätab kohus D.L.i kaebuse Tallinna Vangla tekitatud kahju hüvitamiseks rahuldamata.

22. Kohtule 25.02.2015 laekunud tõendi (äratuskella hinna kohta) osas märgib kohus järgmist. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 62 lg 1 ja § 51 lg 4 kohaselt võib hilinenult esitatud tõendit arvestada, kui see ei põhjusta kohtu arvates menetluse viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Kaebaja on tõendi hilinenult esitamist küll põhjendanud, kuid praegusel juhul oli menetlusosalistele kohtulahendi tegemise aeg teatatud, ning kohtul poleks olnud võimalust esitatud tõendi kohta mõistliku aja jooksul vastaspoole seisukohta välja selgitada, ilma, et kohtuotsuse teatavakstegemine kindlaks määratud kuupäeval ohtu ei satuks.

Siinkohal tuleb veel arvestada, et tõendile lisaks oli esitatud venekeelne kiri, Tallinna Halduskohtu praktika kohaselt tõlgitakse kinnipeetavate poolt esitatud venekeelsed menetlusdokumendid esmalt eesti keelde. Menetlusosaliste võrdsuse põhimõte eeldab, et menetlusosalised saavad teise poole esitatud tõendite kohta arvamust avaldada (HKMS § 27 lg 1 p-d 5–7). Kohus ei pea võimalikuks seda tõendit asja lahendamisel arvestada. Tõendi arvestamata jätmine ei mõjuta kuidagi kohtu lõppjäreldust, kuna kaebus jääb rahuldamata ja kahjunõude suurus ei oma sel juhul tähendust.

23. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kaebaja on 01.12.2014 kohtumäärusega vabastatud riigilõivu tasumisest. Vastustaja menetluskulude hüvitamist taotlenud ei ole. Poolte menetluskulud jäävad seega nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Sirje Kaljumäe