4-15-520/8 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-15-520

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

03. märts 2015, Tallinn

Väärteoasja number

4-15-520 (2302,14,013186)

Kohtunik

Märt Toming

Kohtuistungisekretär

Eda Loor

Väärteoasi

B.B

(B.B)

kaebus

Põhja

Prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse

liiklus-

menetlustalituse vanemväärteomenetleja Margus Pihli

06.01.2015 otsusele nr 2302,14,013186 B.B

karistamises LS § 223 lg-s 1 ettenähtud väärteo

toimepanemise

eest

rahatrahviga

trahviühiku

ulatuses, so 400 eurot.

Menetlusest osa võtnud isikud

Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu

Kaebuse esitaja: B.B, ik XXX, elukoht:

XXX

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada

B.B

kaebus

Põhja

Prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Margus Pihli 06.01.2015 otsusele nr 2302,14,013186 B.B karistamises LS § 223 lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, so 400 eurot, so vaidlustatud otsusega kohaldatud karistuse määra osas.

2. Tühistada

Põhja

Prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Margus Pihli 06.01.2015 otsus nr 2302,14,013186 B.B karistamises LS § 223 lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, so 400 eurot osaliselt, so vaidlustatud otsusega kohaldatud karistuse määra osas.

3. Teha tühistatud osas uus otsus ja mõista B.B-le LS § 223 lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistuseks rahatrahv 60 (kuuskümmend) trahviühikut, so

240 (kakssada nelikümmend) eurot.

4. Kohtuotsusega mõistetud rahatrahv 60 trahviühiku ulatuses, so 240 (kakssada nelikümmend) eurot tuleb edasikaebe tähtaja, so 30 päeva jooksul tasuda vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arvelduskontole, märkides ära kohustusliku viitenumbri 10220155001478.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 03.03.2015. Kui kassatsioonkaebuse esitamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 11.03.2015. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg 02.04.2015. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsioonkaebust ei esitata, jõustub kohtuotsus 03.04.2015. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas:

1. Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Margus Pihli 06.01.2015 otsusega nr 2302,14,013186 karistati B.B LS § 223 lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, so 400 eurot selles, et menetlusalune isik 06.10.2014 kell 13.30 Tule ja Koondise tänavate ristmikul ei andnud teed LM 221 „Anna teed“ alusel sõidueesõigusega teel paremalt lähenenud sõiduautole ning sõitis talle ette. Oma tegevusega põhjustas liiklusõnnetuse ja varalise kahju XXX, samuti põhjustas XXX tervisekahjustused. Nimetatud käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 57 lg 1 ja § 17 lg 1 nõudeid ja pani toime LS § 223 lg 1 ettenähtud väärteo.

2. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles märkis alljärgnevat. Kaebuses palutakse arvesse võtta, et tema senine käitumine liikluses on olnud nõutava hoolsuskohustusega ja varasemaid liiklusseaduse nõuete rikkumisi ei ole esinenud. Tegemist oli esmakordse rikkumisega ja olukorraga, mille tekitamise osas menetlusalusel isikul tahtlus ja süüline käitumine puudus. 06.10.2014 alustas ta oma sõidukiga liikumist minimaalsel kiirusel, pöörates välja Saue „Rimi“ kaupluse parklast, ristmikuni liikus vajaliku hoolsusega aeglasel manööverdamiskiirusel, kuna ta oli tegemas pööret ristmikul, samaaegselt veendudes, et sõidueesõigusega teel teisi sõidukeid lähenemas ei ole, tagamaks tema poolt sooritatava manöövri ohutust liiklusseaduse seisukohalt.

Teine liiklusõnnetuses osalenud sõiduauto pidi liikuma liikluseeskirja rikkudes ja lubatud sõidukiirust ületades, kuna ristmikule lähenedes nimetatud sõidukit nähtavusulatuses ei olnud ja see ilmus ootamatult sellise kiirusega sõites, et teda ei olnud võimalik märgata. Menetlusalune isik tegi kõik endast sõltuva ohutu liiklemise tagamiseks, veendudes enne manöövri sooritamist selle ohutuses, samuti ei saanud olla talle etteaimatav teise juhi käitumine, sh võimalik liikluseeskirja eiramine. Seega on kahtlus põhjusliku seose olemasolus menetlusaluse isiku tegevuse ja sündmuse vahel.

Liiklusõnnetus ei olnud tema poolt tahtlikult tekitatud. Pärast liiklusõnnetust kahetses ootamatult asetleidnud sündmust ja jäi sündmuskohale, kuni viidi kiirabiga tervisekontrolli teostamiseks haiglasse. Haiglas andis esmased tunnistused, kuid avariijärgselt oli menetlusalune isik šokis, mis mõjutas ka tema ütlusi. Ta tunnistas oma süüd, et jäi sõidueesõigusega teele ootamatult ilmunud teisele sõiduautole ette, kuid seda mitte tahtlikult, kuna oli teinud kõik endast sõltuva, et veenduda manöövri ohutuses. 2.1. Kaebuses leitakse, et teise liiklusõnnetuses osalenud sõiduauto, mille mark on otsuses ja väärteoprotokollis erinev (protokollis on Opel ja otsuses Mazda) juhi käitumise ja liiklusõnnetuse tekkimise vahelisi põhjuslikus seoses olevaid tegevusi palub menetlusalune isik kohtul täiendavalt uurida, kuna menetlusprotsessis ilmneb erinevaid asjaolusid, mis jätavad ruumi põhjendatud kahtluseks põhjusliku seose olemasolus toimunud liiklusõnnetuse ja menetlusaluse isiku tegevuse osas väärteoasjas.

Menetlusalune isik on tagantjärgi korduvalt sündmusele mõelnud ja jõudnud arusaamani, et teine juht eiras liikluseeskirja ja ületas lubatud sõidukiirust, liikus sellisel kiirusel, et teda ei olnudki võimalik märgata. Seega menetlusalusel isikul ei olnud võimalik teise juhi tegevust ära hoida ega seda ette aimata. Menetlusalune isik on seisukohal, et teise juhi käitumist liikluses ei analüüsitud piisava põhjalikkusega.

2.2. Vastavalt KarS § 56 lg 1 peab kohtuväline menetleja karistuse mõistmisel arvestama kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtupraktika kohaselt, kui puuduvad kergendavad ja raskendavad asjaolud, siis lähtuvalt süü suurusest mõistetakse üldreeglina karistus 1/3 kuni keskmise sanktsioonimäära järgi. Menetlusalune isik leiab, et antud juhul on kohtuvälise menetleja poolt tähelepanuta jäänud menetlusaluse isiku kõrge iga, mida KarS § 57 lg 1 p 7 näeb ette kergendava asjaoluna. Riigikohus on leidnud, et kõrge iga tähendab vanaduspensioni iga. Menetlusalune isik on pensionär. 2.3. Kergendava asjaoluna võib samuti käsitleda menetlusaluse isiku poolt üles näidatud head tahet, korrektset seadusekohast menetlusprotsessis osalemist ja oma käitumise osas ülesnäidatud puhtsüdamlikku kahetsust

2.4. Menetlusaluse isiku majanduslik olukord on halb ja ainsaks sissetulekuallikaks on vanaduspension. Nimetatud väärtegu tõi menetlusalusele isikule kaasa varalise kahju, tema juhitud mootorsõiduk VW Passat, reg märgiga XXX, tunnistati hävinenuks ja läks mahakandmisele.

2.5. Menetlusalune isik leiab, et muuhulgas on rikutud ka võrdse kohtlemise põhimõtet, määrates esmakordsel õigusrikkumisel trahvisumma sarnastel juhtudel keskmiselt määratutest oluliselt kõrgema karistusmäära (PMK 4-12-3605/5, HMK 4-07-5971/7, ™K 4-10-4133).

2.6. Arusaamatuks on jäänud väärteoprotokolli AB 1312852 koostamine ja hilisem parandamine, milleks menetlusalune isik teistkordselt 15.12.2014 menetleja juurde kohale kutsuti. Hoolimata kahekuulisest vaheajast sündmuse asetleidmise vahel alates 06.10.2014, oli vastavalt 09.12.2014 seisuga väärteoprotokollis märgitule XXX tekitatud ainult varaline kahju ja tervisekahjustuste osas mõni päev hiljem, so 15.12.2014 vastavalt protokolli lisatud lause: „Samuti põhjustas XXX tervisekahjustused“, milline asjaolude käik jätab ruumi tõlgendamiseks ja viitab kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktiliste ja õiguslike asjaolude täiendava kontrollimise vajadusele. Sündmuskohal XXXl nähtavaid tervisekahjustusi ei ilmnenud ega ühegi tervisekahjustuse osas too ise ei kurtnud. Samuti ei nähtu väärteoprotokolli kirjeldusest, millistele tervisekahjustustele viidatakse, seega jääb ebaselgeks, kas ja milliseid tervisekahjustusi ning varalist kahju XXXliiklusõnnetuse tõttu sai.

2.7. Menetlusalune isik lisab, et eelkõige on just temal antud väärteoasjas asetleidnud sündmustega seonduvalt ilmnenud terviseprobleemid, liikumisraskused ja emotsionaalselt rasked üleelamised, mis on oluliseks psüühikat mõjutavaks teguriks olnud kogu kõnealuses menetlusprotsessis. Käesolevas kaebuses nimetatud asjaolude valguses on menetlusaluse isiku süü kaheldav ja tema eelnev süü tunnistamine sõltuv pensioniealisele isikule kogu protsessiga tekitatud psüühilistest mõjuritest.

2.8. Juhul, kui kohus leiab, et menetlusalune isik on siiski süüdi antud väärteoasjas, on menetlusalune isik seisukohal, et on juba karistuse kandnud oma sõiduvahendi kaotamise ja seeläbi suure varalise kahju näol. Seetõttu palub menetlusalune isik tühistada kohtuvälise menetleja otsus ja teha uus otsus, millega lõpetada väärteomenetlus või vähendada karistusmäärana määratud rahatrahvi suurust ja võimaldada seda tasuda ositi.

3. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja esitatud kaebuse juurde ja selgitas, et oli pärast avariid šokis. EMOs raami peal olles võeti temalt ütlused. Küsiti kui suur võis olla teise auto kiirus, kuid kust tema seda võis öelda. Löök oli ikka väga suur, VW kaalub 1700 kg, pöördus 180 kraadi. Vaatas vasakule, paremale, ei näinud midagi. Võib-olla jäi ette uksepost. Seal seisid ka mingid inimesed ristmikul. Tema süü, et seisma ei jäänud. Ei eita, et sõitis ette. Palub karistuse vähendamist. 400 eurot on tema jaoks suur raha, saab ainult pensioni. Juhistaaž on

37 aastat, kordagi pole avariisse sattunud. Alustas väljasõitu kaupluse juurest, autos oli üksinda. Auto ilmus eikuskilt, järsku oli ees. Ei oska seda selgitada. Sõiduk tuli paremalt. Nähtavus on piisav, 100 meetrit, tee on sirge. Paremal pool oli mingi kamp, politseinik ütles, et teab seda kampa. Avarii tagajärjel sai rinnust põrutada, tundis valu. Kas rihmast või läks vastu rooli. Puus hakkas ka rohkem valutama.

4. Tunnistaja XXXselgitas, et sõitis Sauel mööda Tule tänavat peateel. Ristmikul oli kaebuse esitaja auto ühel hetkel tema autol sees. Seal on sirge teelõik. Teine sõiduk lähenes vasakult. Tema sõiduk Mazda 6 läks mahakandmisele, muutus sõidukõlbmatuks. Arvab, et kaebuse esitaja sõiduk hävines samamoodi. Pöördus arsti poole, tekkis valu õla piirkonnas. Ilmselt oli tugev põrutus. Seda autot eelnevalt ei märganud, seda ei olnud kuskil ja järsku oli küljes. Sõidukiirus võis enne kokkupõrget olla 40 km/h. Midagi teha ei jõudnud. Vasakul pool nägi varem kõnniteel jalakäijat. Jalakäija oli enne parklast väljasõidu kohta paarkümmend meetrit. Kindlustus hüvitas 3900 eurot, mis oli sõiduki soetamismaksumus. Ostis sõiduki kolm nädalat varem. 5. Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et isik on väärteo toime pannud, see on tõendatud tunnistaja ja kaebuse esitaja ütlustega, kirjalike materjalidega. KarS § 56 lg 1 käsib arvestada tegu, tegu on toime pandud ettevaatamatusest. Samuti tuleb arvestada kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, õiguskorra kaitsmise huve, võimalust mõjutada edaspidi seaduskuulekalt käituma. Riigikohus on andnud juhised, et sanktsioon tuleb võtta pooleks. Sanktsioon on 1200 eurot, so kuni 300 trahviühikut. Kui see pooleks teha, jääb 600 järgi. Isikut on karistatud alla sanktsiooni keskmist määra rahatrahviga 400 eurot. Selline karistus on täiesti õiglane, arvestades seda, et tegu on toime pandud ettevaatamatusest. Kergendava asjaoluna on arvestatud süü tunnistamist. Karistust kergendavaid asjaolusid on arvestatud ja selle võrra karistust vähendatud. On arvestatud ka seda, et isikut ei ole varem karistatud ja seega ei ole rakendatud ka lisakaristust. Puudub vajadus isiku liiklusest kõrvaldamiseks. Leiab, et karistus on täiesti õiglane ja kui summa maksmine käib üle jõu, siis võib selle tasuda osade kaupa.

MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, kuulanud ära isikuliste tõendiallikate selgitused ning kohtuvälise menetleja esindaja seisukoha, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. V™S § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 9) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile.

Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli kohaselt LS § 223 lgs 1 ettenähtud süüteo toimepanemist. LS § 223 lg 1 sätestab vastutuse mootorsõiduki-, maastikusõidukivõi trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus. LS § 223 lg 1 sõnastusest johtuvalt tuleb seega esmalt sedastada mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumine ning seejärel koosseisutunnusena varalise kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustuse tekitamine.

Tutvudes väärteoprotokolli ja vaidlustatava kohtuvälise menetleja otsusega, nähtub, et B.B süüdistatakse selles, et ta Tule ja Koondise tänavate ristmikul ei andnud teed LM 221 „Anna teed“ alusel sõidueesõigusega teel paremalt lähenenud sõiduautole ning sõitis talle ette. Oma tegevusega põhjustas liiklusõnnetuse ja varalise kahju XXX, samuti põhjustas XXX tervisekahjustused. Nimetatud käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 57 lg 1 ja § 17 lg 1 nõudeid. Tutvudes väärteotoimiku materjalidega ning kohtumenetluses isikuliste tõendiallikate ütlustega, asub kohus seisukohale, et kohtuväline menetleja on õigesti ja väärteomenetluse raames kogutud tõendikogumiga kooskõlas olevalt lugenud tõendatuks liiklusõnnetuse toimumise 06.10.2014 kell 13.30 Tule ja Koondise tänavate ristmikul Saue linnas.

LS § 2 p

32 kohaselt loetakse liiklusõnnetuseks juhtum, kus vähemalt ühe sõiduki teel liikumise või teelt väljasõidu tagajärjel saab inimene vigastada, surma või tekib varaline kahju. Sündmuskoha vaatlusprotokollist koos fototabeliga nähtub, et 06.10.2014 kell 13.30 toimus Harjumaal, Sauel, Tule ja Koondise tänavate ristmikul kahe sõiduki kokkupõrge, milles osalesid ühelt poolt kaebuse esitaja B.B sõidukiga VW Passat registreerimismärgiga XXX ning teiselt poolt XXXsõidukiga Mazda 6 registreerimismärgiga XXX ning kokkupõrke tagajärjel on kahjustada saanud mõlema sõiduki esiosad.

Vastavat asjaolu tõendavad sõidukite vaatlusprotokollid ja sündmuskoha vaatlusprotokoll koos fototabelitega, samuti kokkupõrkes osalenud sõidukijuhtide ütlused. Nimetatud isikulistest tõendiallikatest ilmneb, et kumbki kokkupõrkes osalenud sõiduk enam taastamisele ei kuulunud ja olid liiklusest eemaldatud. Seega on sedastatav, et vähemalt ühe sõiduki teel liikumise tagajärjel on tekkinud varaline kahju ehk toimunud on liiklusõnnetus LS § 2 p 32 tähenduses. Osutades järgnevalt isikuliste tõendialliate ütlustele, siis on nähtub väärteotoimikus olevatest kirjalikest tõenditest ja nendega riimuvatest isikulistest tõendiallikatest, et mõlemad kokkupõrkes osalenud sõidukite juhid said ka tervisekahjustusi ja mõlemal juhil tuvastati põrutus.

Seega on väärteoasjas kogutud tõenditega tuvastatud ka LS § 2 p 32 teise alternatiivi esinemine, so inimese vigastada saamine. Seega on tegemist liiklusõnnetusega LS § 2 p 32 mõttes mõlema alternatiivi osas. Tunnistaja XXXütluste kohaselt liikus ta mööda Tule tänavat Pärnasalu tänava poole ning Tule tänav oli peatee. Sõites ristmikule sõitis tema autole vasakult poolt otsa teine sõiduk, mis tuli kõrvalteelt. Kaebuse esitaja on selgitanud, et ta tahtis sõita üle Tule tänava, mis on peatee ja ta sõitis välja kõrvalteelt, tulles kaupluse parklast.

Kaebuse esitaja tunnistas oma süüd selles, et sõitis ette peateel liikunud sõidukile. Väärteoasja materjalides olevast sündmuskoha vaatlusprotokollist ja sellele lisatud fotodest on üheselt tuvastatav, et vaidlusalune ristmik on igas suunas hea nähtavusega, kõikidel ristmikule suubuvatel tänavalõikudel on enne teede ristumist ülekäigurajad, mis on tähistatud nii teekattemärgistuse kui ka liiklusmärkidega ning peateega ristuvatel teedel on nähtaval kohal liiklusmärgid 221. Igale juhtimisõigusega juhile on selle liiklusmärgi tähendus üheselt mõistetav ja arusaadav nagu ka sellest liiklusmärgist tulenev juhi kohustus anda teed lõikuval teel või peateel sõitvale juhile.

Kohus asub seisukohale, et antud juhul, sõites eelnevalt peatumata kõrvalteelt peateele ja veendumata peateel liikuvate sõidukite puudumises, eiras kaebuse esitaja LS § 17 lg 1 kohustust, jättes juhindumata liiklusmärgiga 221 antud nõudest anda teed. Samuti leiab kohus, et kaebuse esitaja rikkus ka LS § 57 lg 1 sätestatud kohustust, mille kohaselt peab kõrvalteel sõitev juht andma teed juhile, kes läheneb ristmikule või liigub sellel mööda peateed, sõltumata tema sõidusuunast. Kohus leiab, et kaebuse esitaja käitumise on sedastatavad LS § 17 lg 1 ja § 57 lg 1 sätestatud kohustuste eiramised.

Mis puudutab kaebuse esitaja kaebuses esitatud viidet sellele, et liiklusõnnetuse võis põhjustada XXXjuhitud sõiduki lubatud suurimat sõidukiirust ületav kiirus, siis on XXXmärkinud, et tema sõiduki sõidukiirus oli 40 km/h. Nimetatud teelõik asub asulasisesel teel, mistõttu on suurimaks lubatud sõidukiiruseks 50 km/h. Mingeid muid tõendeid XXXsõiduki sõidukiiruse kohta kogutud ei ole. Seega saab kohus sellist kaebuses esitatud väidet pidada paljasõnaliseks ja tõendamata väiteks. Kohtu arvates on oluline hoopis asjaolu, et kaebuse esitaja ei märganud peateel sõitvat sõidukit ning kaebuse esitaja ütluste kohaselt ei varjanud ka miski tema vaatevälja, mis pidanuks sundima erilisele ettevaatusele.

Samas ei märganud ka XXXkaebuse esitaja juhitud sõidukit ning ka tema vaatevälja miski ei seganud. Samas oli tee andmise kohustus vaid kaebuse esitajal, mitte tunnistajal XXX. Arvestades eelmärgitud asjaolusid asub kohus seisukohale, et väärteomenetluses ei ole tuvastatud asjaolusid, mis võiks viidata tunnistaja XXXpoolt liiklusnõuete eiramisele. Seega oli Mazda juhi tegevus mootorsõiduki juhtimisel korrektne, liiklusnorme järgiv ning talle ei ole võimalik erinevalt kaebuse esitaja seisukohast liiklusnormide eiramist ette heita.

Kohtu hinnangul saab väärteoasjas kogutud ja kohtulikul menetlusel kontrollitud tõenditest tulla järeldusele, et B.B käitumises on tuvastatud temale inkrimineeritud väärteo tunnused ning väärtegu on õigesti kvalifitseeritud LS § 223 lg-s 1 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S §

133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle teo on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuna kohtuliku menetlusega on tuvastatud menetlusaluse isiku süü temale inkrimineeritud väärteo toimepanemises ja menetlusaluse isiku käitumises sisalduvad temale inkrimineeritud väärteo koosseisutunnused, on see väärtegu õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Margus Pihl, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5).

Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Kaebuses on kohtuvälisele menetlejale ette heidetud, et väärteoprotokollis ja otsuses on teise liiklusõnnetuses osalenud sõidukina märgitud esialgu Opel, siis Mazda.

Kohtu arvates ei muuda selline eksimus sõiduki margis ei vaidlusalust liiklussituatsiooni ega liiklusõnnetuse asjaolusid ning liiklusõnnetuses osalenud sõidukijuhtide käitumist ja kaebuse esitaja süüd. Lisaks sellele on kohtuvälisele menetlejale ette heidetud, et kaebuse esitajat on kohtuvälise menetleja juurde kutsutud kahel korral ning väärteoprotokolli on lisatud, et liiklusõnnetusega tekitati tervisekahjustused XXX , mis viitab vajadusele täiendavalt kontrollida õiguslikke ja faktilisi asjaolusid. Kohus asub seisukohale, et eelmärgitud etteheide on alusetu.

Väärteotoimikust nähtuvalt on väärteoasja tõendina võetud Teatis liiklusõnnetuses kannatada saanud isiku saabumisest regionaalhaiglasse ning tunnistaja kinnitas kohtuistungil, et pöördus samal päeval arstiabi saamiseks haiglasse. Taolistest asjaoludest saab järeldada, et kohtuvälisele menetlejale ei olnud see asjaolu väärteoprotokolli tegemise ajaks teada. Puutuvalt kaebuse esitaja terviseandmetesse saab märkida, et kohtuvälisele menetlejale oli kaebuse esitajal tervisekahjustuse olemasolu teada, kuivõrd ta toimetati haiglasse sündmuskohalt, kuid tunnistaja pöördus arstiabi saamiseks haiglasse iseseisvalt ja hiljem.

Seega ei saanudki kohtuväline menetleja seda teada enne, kui see menetluse käigus välja tuli. Vastavalt V™S § 68 lg 2 sätetele kui protokolli koostades tuleb tõendusteavat täiendada või muuta väärteo kvalifikatsiooni, siis täiendatakse protokolli. Vastavalt V™S § 70 lg 1 sätetele antakse väärteoprotokoll menetlusosalisele kätte allkirja vastu. Seega juhul, kui väärteoprotokolli tuleb tõendusteabe või väärteo kvalifikatsiooni osas täiendada, tuleb seda väärteoprotokolli uuesti tutvustada menetlusalusele isikule, et menetlusalune isik teaks süüdistuse sisu.

Kohtu arvates oli menetlusaluse isiku teistkordne väljakutsumine vajalik ja kohtuvälise menetleja jaoks ka seadusest tulenevalt kohustuslik ning kaebuses esitatud etteheide on põhjendamatu. Teistkordne menetlusaluse isiku väljakutsumine ja täiendatud väärteoprotokolliga tutvustamine on vajalik selleks, et tagada menetlusaluse isiku õigused väärteomenetluses ja kaebuse koostaja võinuks sellest aru saada, selle asemel, et teha kaebuses etteheidet kohtuvälise menetleja tegevusele menetlusaluse isiku õiguste tagamisel. Kui kaebuse esitaja oleks vaevunud tutvuma väärteoasja materjalidega, siis oleks ära langenud ka etteheite tegemine kohtuvälise menetleja tegevusele.

LS § 223 lg 1 näeb põhikaristusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kuni 6 kuuni ning lõike 2 kohaselt võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 1 kuust kuni 3 kuuni. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 223 lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, so 400 eurot ja lisakaristus jäeti üldse kohaldamata. Seega on LS § 223 lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest menetlusalust isikut karistatud kohtuvälise menetleja poolt ettenähtud sanktsiooni ühe kolmandiku ulatuses.

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Märkida tuleb ka seda, et asjakohase ning kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr.

Sellele järgnevalt arvestatakse erija üldpreventiivseid eesmärke. Hinnates B.B süü suurust talle inkrimineeritava süüteo toimepanemisel, siis leiab kohus, et süü on hinnatav keskmisena. Nimelt nähtub, et süüteo toimepanemisega kaasnes kahju kahele sõidukile ning isikuliste tõendiallikate kohaselt muutusid mõlemad sõidukid kasutuskõlbmatuteks. Lisaks sellele põhjustati XXX tervisekahjustus, mis väärteotoimikus leiduva teatise kohaselt oli hinnatav kerge tervisekahjustusena. Seega teo tehiolusid arvestades tuleks asuda seisukohale, et süü suurust arvestades peaks karistus olema määratud ettenähtud sanktsiooni keskmises määras.

Seejuures ei tuvastanud kohtuväline menetleja menetluse jooksul karistust raskendavaid asjaolusid, kuid arvestas kergendava asjaoluna süü tunnistamist. Kohus leiab, et süü tunnistamist ei ole võimalik arvestada kergendava asjaoluna KarS § 57 mõttes, kuivõrd kergendava asjaoluna on võimalik arvestada süü ülestunnistamisele ilmumist. Taoline käitumine on aga võimalik vaid juhul, kui isik ilmub õiguskaitseasutusse süüd tunnistama süüteos, mille kohta menetlejal eelnev informatsioon puudus. Taolisi asjaolusid ei ole väärteomenetluses tuvastatud.

Seega süü tunnistamist on põhjendamatult arvestatud kergendava asjaoluna, kuivõrd karistusseadustik sellist kergendavat asjaolu ette ei näe. Küll võib kaebuse esitaja selgitustest järeldada kahetsust toimepandus, mida saab arvestada kergendava asjaoluna ning see asjaolu võib raskendavate asjaolude puudumisel tingida karistuse määramise alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Seejuures on kaebuses viidatud ka teisele võimalikule kergendavale asjaolule ning kohtu arvates väärib see viide tähelepanu. Kaebuses on leitud, et kohtuväline menetleja on tähelepanuta jätnud menetlusaluse isiku kõrge ea, mida KarS § 57 lg 1 p 7 näeb ette kergendava asjaoluna.

Kohus leiab, et jättes kõrvale kaebuses esitatud viite kohtupraktikale kõrge ea seotusest pensionieaga, võib kaebuse esitaja sünniaega arvestades asuda üheselt seisukohale, et kaebuse esitaja puhul on tegemist kõrges eas isikuga. Seejuures on kohtuväline menetleja selle kergendava asjaolu jätnud arvestamata. Samas ei ole võimalik sellest kergendava asjaolu esinemisest mööda vaadata ning kohtu arvates tingib selle täiendava kergendava asjaolu esinemine ka karistuse kergendamise. Kohtu arvates peaks karistust mõjutama ka asjaolu, et kaebuse esitaja ise sai liiklusõnnetuse tagajärjel samuti tervisekahjustusi ning kuigi need olid kerged tervisekahjustused, siis arvestades kaebuse esitaja vanust ja sellest tingitud terviseseisundit, mõjusid tervisekahjustused kaebuse esitajale oluliselt enam kui oluliselt nooremale tunnistajale XXX .

Eeltoodud asjaoludel asub kohus seisukohale, et kohtuvälise menetleja otsusega määratud karistust tuleb kergendada. Kohtu arvates saavad karistuse eesmärgid täidetud ka kergendatud karistusega, kuivõrd kaebuse esitaja puhul on tegemist isikuga, keda ei ole karistusregistrisse kantud ning vähendatud karistus peaks kohtu arvates kaebuse esitajat piisavalt mõjutama ka edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma. Kuivõrd kaebuse esitaja loobus kohtuistungil taotlusest rahatrahvi ositi tasumisele määramise osas, siis tuleb kohtuotsusega mõistetav rahatrahv tasuda ühes osas kolmekümne päeva jooksul kohtuotsuse jõutumisest.

Märt Toming

kohtunik

/allkirjastatud digitaalselt/