2-13-51290/69 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Üllar Roostoja, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

2. märts 2015 Tartu

Tsiviilasja number

2-13-51290

Tsiviilasi

AS Eesti Krediidipank hagi Kaspar Killaku ja Lehar

Leetsaare vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

72 831,13 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 8. septembri 2014 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kaspar Killaku ja Lehar Leetsaare apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

10. veebruar 2015

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellandid (kostjad):

1) Kaspar Killak (isikukood XXX)

2) Lehar Leetsaar (isikukood XXXX)

Apellantide esindaja advokaat Rene Hallemaa

Vastustaja (hageja): AS Eesti Krediidipank (registrikood

10237832), esindaja Aase Sammelselg

RESOLUTSIOON

Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu

8. septembri 2014 otsus muutmata.

Menetluskulude jaotus

Jätta AS-i Eesti Krediidipank menetluskulud maakohtus

ja ringkonnakohtus 50% ulatuses Kaspar Killaku kanda

ja 50% ulatuses Lehar Leetsaare kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. AS Eesti Krediidipank (hageja) esitas 30. oktoobril 2013 hagi Kaspar Killaku (kostja I) ja Lehar

Leetsaare (kostja II) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja OÜ Targad Insenerid (endise ärinimega Green Building

Development OÜ) 27.09.2006 laenulepingu nr 17224, mida on muudetud 04.03.2008, 13.03.2009,

16.09.2009 ja 25.03.2010 kokkulepetega. Lepingu täitmiseks andis hageja laenusaajale üle

134 214,46 eurot (2 100 000 krooni) investeerimislaenu. Laenu tagastamine ja intresside tasumine

pidi toimuma kooskõlas lepingu osaks oleva maksegraafikuga, viimase maksega 15.09.2010.

Hageja ja kostja I sõlmisid 27.09.2006 laenulepingust tekkinud laenusaaja kohustuste täitmise

tagamiseks käenduslepingu (käendaja vastutuse piirmääraga 31 995,82 eurot). Hageja ja kostja II

sõlmisid 27.09.2006 laenulepingust tekkinud laenusaaja kohustuse täitmise tagamiseks

käenduslepingu (käendaja vastutuse piirmääraga 31 995,82 eurot). Ennetamaks kostjate

vastuväiteid ühisest käendusest juhtis hageja tähelepanu käenduslepingute p-s 2 sisalduvatele

selgetele kokkulepetele selles, et käendaja vastutab käendatava kohustuse täitmise eest solidaarselt

üksnes võlgnikuga. Kostjate käendused on antud eraldi. Hageja ja laenusaaja sõlmisid 27.09.2006

notariaalselt tõestatud asjaõiguslepingu Tartus XXX asuva kinnistu hüpoteegiga koormamiseks

(täitemenetluses võõrandatud) ning 11.02.2009 notariaalse asjaõiguslepingu Kohtla-Järve XXX ja

XXX asuvate kinnistute hüpoteegiga koormamiseks (täitemenetlus jätkub). Laenusaaja on

lepingut rikkunud ning 18.10.2013 seisuga on täitmata kohustus summas 105 764,15 eurot

(tagastamata laen 81 960,61 eurot ja viivitusintress 23 803,54 eurot). Maist 2013 kuni 8.

oktoobrini 2013 pidasid hageja ja kostjad läbirääkimisi.

Hageja palus mõista välja kummaltki kostjalt põhivõlgnevuse summas 31 955,82 eurot,

31.10.2013 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise summas 915,86 eurot ning tuvastada

kummagi kostja kohustus maksta hagejale viivist seadusjärgse viivitusintressi määras täitmata

põhikohustuselt alates 01.11.2013 kuni kohustuse täieliku täitmiseni.

2. Kostja I vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt on käenduslepingu p-s 2 märgitud

solidaarvastutus võlgnikuga VÕS § 145 lg-st 1 tulenev vastutus. Nimetatud punktist saab teha

järeldusi üksnes käendaja ja võlgniku vastutuse osas, mitte aga käendajate omavahelise vastutuse

osas. Käenduslepingutest ei ole võimalik järeldada seda, et pooltel puudus tahe käendajate

omavahelise solidaarvastutuse tekkimiseks. VÕS §-st 150 tulenevalt on eelduslikult

kaaskäendajate puhul alati tegemist solidaarvastutusega ning osavastutuse tekkimiseks peab

osavastutuse kohaldumine nähtuma selgelt ja üheselt käenduslepingust. Käenduslepingu p 3

kinnitab käendajate solidaarvastutuse tekkimist, kuna käendajad käendavad sama kohustust ning

samasugustel tingimustel. Riigikohtu praktikast tulenevalt vastutavad kostjad hageja ees

solidaarselt piirmäära 31 955,82 eurot ulatuses. Viivisearvestus enne hagi esitamist on

põhjendamatu ja pahatahtlik.

3. Kostja II vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt on hageja nõue kostja II vastu aegunud.

Käenduslepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg algas 16.09.2010 ja nõue aegus 15.09.2013

(TsÜS § 146 lg 1). Hagi on esitatud alles 29.10.2013. Antud juhul ei kohaldu TsMS § 167 lg 1,

kuna läbirääkimisi on pidanud üksnes kostja I. Kostjate vastutus on solidaarne, sest nad on

mõlemad käendanud korraga sama kohustust, s.o laenulepingust nr 17224 tulenevat võlgniku

kohustust, täies ulatuses ja samas piirmääras. Hageja argument, et osavastutusele viitab

käenduslepingute eraldi sõlmimine, ei ole VÕS §-st 150 tulenevalt asjakohane, kuivõrd solidaarse

vastutusega võib olla tegemist ka siis, kui käendust ei antud ühiselt. Hageja ja kostja I vahel peetud

kirjavahetusest nähtub, et hageja ei ole välistanud solidaarvastutuse olemasolu. Käendaja võib

VÕS § 149 lg-le 5 viidates käenduslepingu täitmisest keelduda pandi ulatuses ehk ulatuses, milles

pandipidajast võlausaldaja nõue eelduslikult kuuluks pandi realiseerimise korral rahuldamisele

realiseerimisest saadu arvel.

4. Kostjad esitasid 12.05.2014 kohtuistungil tasaarvestusavaldused, millele hageja vastu vaidles.

MAAKOHTU LAHEND

5. Tartu Maakohus rahuldas 8. septembri 2014 otsusega hagi ja mõistis kummaltki kostjalt

AS-i Eesti Krediidipank kasuks välja 35 132,54 eurot (sh 31 955,82 eurot 27.09.2006 sõlmitud

käenduslepingust tuleneva võla katteks ning 3176,72 eurot viiviste katteks VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras ajavahemiku 01.11.2013 – 08.09.2014 eest). Maakohus määras, et

kumbki kostja on kohustatud maksma hagejale viivist täitmata põhikohustuselt VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras (käesoleval ajal 0,022% päevas) alates 09.09.2014 kuni

põhikohustuse täitmiseni. Maakohus jättis menetluskulud kostjate kanda võrdsetes osades,

st kumbki kostja peab hüvitama 50% hageja menetluskuludest.

Maakohtu põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust käenduse aluseks kohustuse olemasolu üle ning

selle üle, et põhivõlgnik ei ole kohustust täitnud. Hageja on esitanud nimetatud asjaolu

tõendamiseks laenusaaja laenukonto, intressikonto ja maksekonto väljavõtted, kostjad ei ole

hageja andmeid põhivõlgniku võla suuruse kohta ümber lükanud. Vaidluse all ei ole samuti

asjaolu, et kostjad on käendajatena vastutavad võlausaldaja ees põhivõlgniku poolt täitmata

kohustuse ees.

Kuivõrd laenu tagastamise tähtaeg oli 15.09.2010, algas aegumistähtaja kulgemine 16.09.2010

ning kolmeaastane aegumistähtaeg lõppes 15.09.2013 (TsÜS § 147 lg-d 1 ja 2, § 146 lg 1). Hagi

on esitatud 29.10.2013. Poolte vahel on toimunud läbirääkimised võla tasumiseks kokkuleppe

saavutamiseks ning muuhulgas asjaolu üle, kas käendajate vastutus on solidaarne või osavastutus,

millest sõltub nõude ulatus. Seega oli aegumine läbirääkimiste toimumise ajal peatanud (TsÜS

§ 167 lg 1, § 168 lg 1). Aegumise peatumise alguseks tuleb lugeda 22.07.2013, s.o päev, kui

võlausaldaja edastas mõlemale käendajale võlatunnistuse tingimused, mille alusel käendajad

hakkaksid täitma põhivõlgniku täitmata kohustust. Läbirääkimiste lõppemise ajaks tuleb pidada

hagi esitamise aega, so 29.10.2013. Maakohus leidis, et nõue L. Leetsaare vastu ei ole aegunud.

Maakohus ei nõustunud kostjate väitega, et käendajate vastutus on solidaarne tulenevalt VÕS

§-st 150. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-136-12 osundanud, et VÕS § 150 ei välista käendajate

kokkulepet võlausaldajaga, et igaüks neist käendab põhivõlgniku kohustust mingis osas ja nad

vastutavad igaüks käendatud kohustuse eest osavõlgnikena VÕS § 63 mõttes. Sel juhul ei ole

tegemist kaaskäendusega VÕS § 150 tähenduses ning keelatud kokkuleppega VÕS § 142 lg 6

mõttes. Millise vastutuse on võlausaldaja käendajatega kokku leppinud, sõltub poolte

kokkuleppest, seega tuleb tõlgendada poolte tahet lepingu sõlmimisel. Sama kohustuse

käendamisel eeldatakse käendajate solidaarvastutust, teistsuguseks tõlgenduseks saavad aluse

anda käenduslepingu tekst, lepingute sõlmimise asjaolud ning käendatava kohustuse ulatus.

Käesolevas asjas on mõlema käenduslepingu p 1 märgitud käendusega tagatav nõue –

põhivõlgnikuga sõlmitud laenulepingu nr 17224 järgne laen summas 2 100 000 krooni.

Käenduslepingute p 2 on märgitud, et käendaja vastutab panga ees punktis 1 nimetatud kohustuse

täitmise eest solidaarselt põhivõlgnikuga. Käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma on

500 000 krooni. Seega nähtub käenduslepingutest üksnes käendaja ja põhivõlgniku

solidaarvastutus. Käendajate omavahelist suhet ei ole lepingutes reguleeritud. Lepingute tekstides

ei ole märgitud, et käendajad vastutaks hageja ees kokku 500 000 krooni ulatuses. Maakohtu

hinnangul järeldub käenduslepingute tekstidest poolte tahe, et mõlemad käendajad vastutavad

500 000 krooni (31 955,82 euro) ulatuses.

Maakohus leidis, et eeltoodut kinnitab ka laenuleping, milles on käendused loetletud tagatiste

hulgas eraldi, viitamata käendajate solidaarsele vastutusele. Lisaks käendustele on 27.09.2006

laenulepingus tagatisena märgitud I järjekoha hüpoteek panga kasuks moodustatavale kinnistule

summas 2 730 000 krooni, seega käendused koos hüpoteegiga tagasid laenu eeldatavalt

ca 3,7 miljoni krooni ulatuses. 2009 - 2010 on kolmel korral sõlmitud kokkulepetes laenulepingu

muutmiseks p-s 3 käendajad eraldi kinnitanud, et käendaja (mitte käendajate) vastutuse rahaline

maksimumsumma on 500 000 krooni.

Maakohus asus seisukohale, et hageja tahe sõlmida põhivõlgniku juhatuse liikmete ja osa

omanikega käenduslepingud osavastutus põhimõttel on tõendatud lisaks lepingute tekstidest

nähtuvale ka krediidikomitee otsuse ja tunnistaja J. L. ütlustega. Kostjate vande all antud seletused

selle kohta, et nad allkirjastasid ühe ja sama käenduslepingu, on vastuolus kirjalike tõenditega.

Üksnes kostjate väitest oma arusaama kohta, et nad peavad kahe peale maksma 0,5 miljonit

krooni, kui põhivõlgnik laenu ei tagasta, ei piisa ümber lükkamaks lepingutes sätestatut. Ka poolte

läbirääkimiste ajal tehtud ettepanekud võla tasumiseks kostjate poolt solidaarselt ei tõenda, et

selline oli poolte tahe lepingute sõlmimise ajal. Kompromissi mõte ongi selles, et pooled teevad

üksteisele järeleandmisi.

Maakohus leidis, et antud juhul ei käendanud kostjad mitte sama kohustust, vaid sama kohustuse

erinevate osade täitmist, seega ei ole nad kaaskäendajad, kelle vastutus on solidaarne.

Maakohus ei pidanud põhjendatuks kostjate vastuväidet, mis tugineb VÕS § 149 lg-le 5. Käendaja

võib osundatud sättele viidates käenduslepingu täitmisest keelduda pandi ulatuses ehk ulatuses,

milles pandipidajast võlausaldaja nõue eelduslikult kuuluks pandi realiseerimise korral

rahuldamisele realiseerimisest saadu arvel. Vaidlust ei ole selle üle, et 11.03.2009 sõlmitud

asjaõiguslepingu alusel hüpoteegiga koormatud Kohtla-Järve linnas XXX ja XXX asuv kinnistu

on täitemenetluses müümata. Seni toimunud enampakkumised, viimane 2014 aprillikuus

alghinnaga 28 000 eurot, on nurjunud. Seega võib järeldada, et eelduslikult võlausaldaja ei saa

kogu nõuet, mis tal on käesoleval ajal põhivõlgniku vastu (111 025,98 eurot) pandi arvelt

rahuldada. Hüpoteegi realiseerimisel ei saa olla käesolevas asjas mõju käendajate poolt oma

kohustuste täitmisele, kostjate poolt oma kohustuste täitmisest keeldumine kuni pandi

realiseerimiseni võib olla nende huvidega vastuolus, kuna viivitusintresside lisandumisega võlg

suureneb.

Maakohus leidis, et kostjate poolt esitatud nõude tasaarvestusest tulenev vastuväide ei ole kohane.

Hageja on esitanud kostjate tasaarvestatavale nõudele vastuväite. Tulenevalt VÕS § 200 lg 4 ei

saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Seega

kostjad ei saa oma väidetavat nõuet hageja nõuetega tasaarvestada.

Hageja on arvestanud viivist kummagi kostja põhivõlgnevuselt 31 955,82 eurot alates 1. juulist

2013 kuni 15. augustini 2014 (kohtuistungi toimumise aeg) summas 3005,60 eurot. Kostjad ei ole

viivise arvestusele vastuväiteid esitanud. Kohus on täiendavalt arvestanud viivist kuni kohtuotsuse

tegemiseni 8. septembril 2014 summas 171,12 eurot, võttes aluseks viivise määra 8,15 % aastas

(0,022 % päevas) ning viivitatud päevade arvu – 24. Seega tuleb mõlemalt kostjalt välja mõista

viivitusintressidena kuni 08.09.2014 (kaasa arvatud) 3176,72 eurot.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. K. Killak ja L. Leetsaar esitasid apellatsioonkaebuse, milles taotlevad Tartu Maakohtu

8. septembri 2014 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega rahuldada hagi osaliselt ning

mõista K. Killakult ja L. Leetsaarelt solidaarselt AS-i Krediidipank kasuks välja

käenduslepingutest tuleneva sissenõutavaks muutunud võla katteks 3 955,82 eurot. Alternatiivselt

taotlesid apellandid uue otsuse tegemist, millega rahuldada hagi osaliselt ning mõista K. Killakult

ja L. Leetsaarelt solidaarselt AS-i Krediidipank kasuks välja käenduslepingutest tuleneva võla ja

viiviste katteks 34 960,88 eurot (põhikohustus 31 995,82 eurot ja viivis 3 009,60 eurot).

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt:

1) ei ole maakohus välja toonud ühtegi põhjendust, millest kohus järeldas 27.09.2006

käenduslepingute tekstidest lähtudes käendajate omavahelist osavastutust. Olukorras, kus kohtu

hinnangul ei ole käenduslepingutest käendajate omavahelist vastutust reguleeritud, tuleb lähtuda

selle kohta seaduses sätestatud eeldustest. 27.09.2006 sõlmitud käenduslepingute tingimused on

analoogsed Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-24-10 esinenud asjaoludega. Tegemist on kahe

eraldi sõlmitud käenduslepinguga, mille osas käendajad käendavad sama kohustust sama

piirsumma ulatuses;

2) on maakohus teinud ebaõige järelduse, et kuivõrd käenduslepingust nähtub üksnes käendaja ja

põhivõlgniku solidaarvastutus, on käendajate omavaheline vastutus sellest lähtudes osavastutus;

3) on maakohus tõendite hindamisel jätnud tähelepanuta asjaolu, et krediidikomitee otsus on panga

sisedokument, mis ei mõjuta seda, milles pooled lepingut sõlmides kokku leppisid ja millega

käendajad lepingut sõlmides nõustusid. Samuti ei näita panga poolt laenulepingus käendajate

eraldi nimetatud osavastutuses kokkuleppimist. Käendajate eraldi väljatoomise eesmärk sai olla

üksnes laenulepingu teksti selgus ning mõlemas käendajas ettevõtte juhtimisel vastutustunde

tekitamine;

4) on maakohus asunud ekslikule seisukohale kostjate poolt tõendamist vajavates asjaoludes. Kuna

käenduslepingutes käendajate omavahelist vastutust sätestatud ei olnud, pidi kohus lähtuma

seaduses sätestatud eeldustest, mille ümberlükkamine on hageja ülesanne. Käenduslepingu

sõlmimisel ja hilisemal tõlgendamisel on äärmiselt oluline käendajate kui lepingu osapoolte

arusaam sõlmitava lepingu sisust. Kostjate vande all antud ütlused ühtivad kogumis tunnistaja

J. L. selgitustega. Maakohus ei arvestanud kostjate seisukohti tagatise suuruse ja põhilaenusumma

suhte osas. Laenulepingu tagatiste kogusuurusest lähtudes oli käendajate poolt mõistlik eeldada

käendajate omavahelist solidaarvastutust;

5) on VÕS § 149 lg 5 tähenduses oluline vaadata üksnes käenduslepingus tuleneva kohustuse

suurust ning mitte kogu laenulepingust nr 17244 tuleneva nõude suurust. Kuna pant ja käendus

tagavad kogu põhikohustust, on seadusandja mõte olnud sundida võlausaldaja rakendama

eraisikule tõsiste tagajärgedega käendust alles viimase abinõuna pärast kõigi teiste tagatiste

realiseerimist. Pandi eeldatav realiseerimise väärtus hetkel ei ületa 28 000 eurot, seega saab hageja

kostjatelt kuni pandiõiguse realiseerimiseni nõuda 3 955,82 eurot (31 955,82 – 28 000);

6) on maakohus ületanud volituse piire (TsMS § 442 lg 5). Hageja on esitanud üksnes taotlus

tuvastada käendajate kohustus tasuda viivitusintressi, mis ei ole hagiavalduse esitamise ajaks veel

sissenõutavaks muutunud. Kohus ei ole kostjate kohtuistungil esitatud vastuväidetest sõltumata

andnud alternatiivset hinnangut sellele, millest lähtudes peab kohus tuvastustaotluse esitamisest

sõltumata võimalikuks kostjatelt koheselt ka tuvastatud kohustus välja mõista. Kuna kohustamis-

ja tuvastamistaotlus on erinevad taotlused, oli kohtul hageja taotlusest lähtudes võimalik mõista

kostjatelt viivis välja üksnes kuni hageja poolt esitatud viivise arvestuses märgitud viimase

kuupäevani ehk kuni 15.08.2014.

7. AS Eesti Krediidipank vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) ei ole maakohus rikkunud kohtuotsuse põhjendamisele ettenähtud nõudeid. Arusaamatu on

apellantide väide, nagu poleks kohus käenduslepingute tekste analüüsinud;

2) on otsuses sisalduvad järeldused kooskõlas esitatud tõenditega. Maakohus on õigesti järeldanud,

et üksnes apellantide seletustes väljendatud arusaam käendajate solidaarvastutusest võlausaldaja

ees ei ole piisav tuvastamaks sellise iseloomuga kohustuse tekkimist. Mitte ükski maakohtus

uuritud dokumentaalne tõend ei kinnita, et lepingueelsetel läbirääkimistel, lepingute sõlmimisel

või hilisemalt korduvatel muutmistel oleks lepinguosalised avaldanud teineteisele tahet sõlmida

lepingud käendajate solidaarvastutusega kogusummas 31 955,82 eurot;

3) ei ole apellantide soov rajada kohtuotsus üksnes poolte seletustele kooskõlas TsMS-is otsuse

tegemiseks ettenähtud nõuetega. Poole vande all antud seletuse kasutamine tõendina on

menetluses erandlik ning peaks olema lubatav üksnes juhul, kui puuduvad teised tõendid. Antud

juhul ei olnud täidetud TsMS §-s 268¹ sätestatud eeldused. Tõendi objektiivsuses on põhjust

kahelda lähtuvalt seletuse andjate isiklikust huvitatusest vabaneda võetud kohustusest. Tõendi

usaldusväärsuse seavad kahtluse alla apellantide seletustes esinenud ebatäpsused ja vastuolud

teiste tõenditega, eelkõige apellandi poolt allkirjastatud dokumentidega;

4) on solidaarkäenduse eeldus tõenditega kummutatud. Käendajate vastutus on solidaarne üksnes

laenusaajaga, kummagi käendaja käenduskohustus eksisteerib teistest käendajast sõltumata. Kui

käendajatel oli soov anda käendust üksnes solidaarselt, tulnuks sellekohast tahet vastustajale

hiljemalt lepingu sõlmimisel avaldada;

5) on maakohus õigesti leidnud, et pandiõiguse realiseerimine ei mõjuta apellantide vastutust.

Vastuse koostamise ajaks on võlgniku varale seatud pandiõigus kogu ulatuses realiseerinud ning

võlgnikul on täitmata kohustus summas 94 365,44 eurot;

6) on sisutu apellantide arutlus käendajatelt viivitusintressi väljamõistmise sõnastuse kohta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu

8. septembri 2014 otsus muutmata.

Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud maakohtu otsust osas, milles kohus jättis tasaarvestamata

kostjate väidetava nõude hageja nõudega. Seetõttu ringkonnakohus ei kontrolli seda, kas maakohtu

poolt tasaarvestuse tegemata jätmine oli põhjendatud või mitte.

Kuna Tartu Maakohtu 14. mai 2012 otsus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud, siis

nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654

lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.

Maakohus on õigesti hinnanud asjas tõendeid, kohaldanud materiaalõigus- ja protsessiõigusnorme

ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise

aluseks.

9. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja sõlmis kostjatega käenduslepingu, mille järgi kumbki neist

käendas põhivõlgniku laenulepingust tulenevaid kohustusi kuni 31 955,82 euro ulatuses. Hageja

väitel saab ta nõuda selle raha maksmist kummaltki kostjalt eraldi, st kokku saab ta nõuda

63 911,64 euro maksmist. Kostjate arvates tähendab see aga, et nad vastutavad põhivõlgniku

kohustuste eest solidaarselt 31 955,82 euro ulatuses.

Seega on eelkõige menetlusosaliste vahel vaidlus selles, ka kostjad käendajatena vastutavad hageja

kui võlausaldaja ees VÕS § 150 alusel solidaarselt, või on tegemist osavõlgnikega VÕS § 63

mõttes.

10. Kui sama kohustust käendab mitu isikut (kaaskäendajad), vastutavad nad VÕS § 150 järgi

võlausaldaja ees solidaarselt, isegi kui nad ei andnud käendust ühiselt. Selline regulatsioon kaitseb

ennekõike võlausaldaja huve, kuna see tagab võimaluse pöörduda kogu tagatava nõude

sissenõudmiseks iga käendaja vastu. See tähendab, et kõik kaaskäendajad vastutavad VÕS § 145

lg 2 järgi põhivõlgniku kohustuste täitmise eest täies ulatuses. Nõude rahuldanud käendajale läheb

võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu VÕS § 152 lg 1 esimese lause järgi rahuldatud ulatuses üle.

Lisaks tekib nõude rahuldanud käendajal tema osa ületavas osas raha maksmise korral VÕS § 69

lg-te 5 ja 7 alusel tagasinõue kaaskäendajate vastu. Sama kehtib ka juhul, kui ühe või mitme

käendaja vastutus on VÕS § 142 lg 3 järgi rahasummaga piiratud, kuid see piirsumma on piisavalt

suur, et katta kogu võlgnevust.

11. Kui mitme kaaskäendaja vastutuse piirsumma on tagatavast võlast väiksem, ei saa üheltki neist

nõuda raha piirsummat ületavas osas. Sama kohustust taganud kaaskäendajad vastutavad

piirsumma ulatuses solidaarselt, erinevate piirsummade puhul vastutavad nad solidaarselt kattuvas

osas. Piirsummaga kohustust käendanud käendaja tagab vähemalt eelduslikult kohustust

n-ö igakordses seisus, st ta ei saa nt väita, et kohustuse osaliselt täitmisel on seda täidetud just tema

tagatud osas. Piirsumma kaitseb käendajat üksnes tagatud võla suurenemise eest, mitte aga

nt käendaja enda viivitusest tekkivate nõuete, eelkõige viivisenõude või menetluskulunõuete

vastu, st need saab võlausaldaja käendaja vastu esitada ka piirsummat ületavas osas.

12. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12 tehtud otsuse p-s 16 asunud seisukohale, et

„Kolleegiumi arvates ei välista VÕS § 150 käendajate kokkulepet võlausaldajaga, et igaüks neist

käendab põhivõlgniku kohustust mingis osas ja nad vastutavad seega igaüks käendatud kohustuse

osa eest osavõlgnikena VÕS § 63 lg 1 mõttes. Sel juhul ei ole tegemist kaaskäendusega VÕS § 150

tähenduses, kuna käendajad ei käenda sama kohustust viidatud sätte mõttes. Seetõttu ei ole

tegemist ka käendaja kahjuks VÕS §-st 150 kõrvalekalduva ja seetõttu keelatud kokkuleppega

VÕS § 142 lg 6 mõttes. Vastasel juhul oleks kogu kohustust võimalik tagada üksnes siis, kui kõik

käendajad tagaksid kohustust täies ulatuses solidaarselt ja vastutuse piirsummat seetõttu

suurendataks. See oleks aga käendajatele kahjulikum, kuna paneks neile tagasinõude osas ka

kaaskäendajate maksejõuetuse riski.“

13. Tulenevalt eelnevast Riigikohtu seisukohast on kohustust käendanud isikute vastutus

põhimõtteliselt võimalik nii solidaarse kui ka osavastutuse põhimõttel. See, millise vastutuse on

võlausaldaja käendajatega kokku leppinud, sõltub poolte kokkuleppest, st esmalt tuleb tõlgendada

poolte tahet lepingu sõlmimisel.

Maakohus on õigesti, hinnates asjas olevaid tõendeid ja tõlgendades VÕS §-s 29 sätestatud

tõlgendamisreeglite kohaselt poolte tahet lepingu sõlmimisel, asunud seisukohale, et kostjatega

sõlmiti käenduslepingud osavastutuse põhimõttel. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud

vaidlustatud otsuse punktis 25, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda

neid. Alusetu on siinkohal apellantide väide, et maakohus ei ole välja toonud ühtegi põhjendust,

millest kohus järeldas 27.09.2006 käenduslepingute tekstidest lähtudes käendajate omavahelist

osavastutust. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud.

14. Maakohus on jõudnud järeldusele, et käendajad vastutavad võlausaldaja ees osavõlgnikena,

hinnates kõiki tõendeid kogumis ja alusetu on siinkohal apellantide väide, et maakohus ei ole

käenduslepingute teksti analüüsinud. Maakohus on lepinguid tõlgendanud kogumis teiste

tõenditega.

Iseenesest on õige apellantide seisukoht, et krediidikomitee otsus (II kd tl 22-23) on panga

sisedokument, kuid samas on ebaõige apellantide väide, et krediidikomitee otsus ei mõjuta seda,

milles pooled lepingut sõlmides kokku leppisid. Viidatud otsusest nähtuvalt oli laenu tagatiseks

muuhulgas K. Killaku isiklik käendus summas 500 000 krooni ning L. Leetsaare isiklik käendus

summas 500 000 krooni. Kuna krediidikomitee otsus oli aluseks laenulepingu sõlmimisel, siis

aitab see tõlgendada hageja tahet lepingu sõlmimisel ning krediidikomitee otsusest tulenevalt on

kumbki käendaja käendanud isiklikult laenu summas 500 000 krooni, s.o hageja tahteks on olnud

sõlmida käenduslepingud käendajatega kui osavõlgnikega (mitte kui kaaskäendajatega).

Hageja tahet sõlmida käenduslepingud kostjatega kui osavõlgnikega kinnitab ka laenulepingu

nr 17224 (I kd tl 19-20) p-de 2.11.2. ja 2.11.3. sõnastus, laenulepingu nr 17224 muutmise (I kd tl

30-35) kokkulepetel olev käendajate kinnituse sõnastus ning käenduslepingutes (I kd tl 36, 48)

kokkulepitu.

Käenduslepingu p-i 2 kohaselt vastutab käendaja panga ees kohustuse täitmise eest solidaarselt

võlgnikuga ja käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma on 500 000 krooni. Lepingu p 9 järgi

käendaja kinnitab, et ta on tutvunud lepingu p-s 1 nimetatud laenulepingu tingimustega ning oma

kohustustest aru saanud. Käenduslepingu tekstist ei tulene, et käendaja vastutaks solidaarselt mõne

teise käendajaga, solidaarne vastutus on vaid võlgnikuga. Kuna käendaja on ise käenduslepingus

kinnitanud, et ta on oma kohustusest aru saanud, siis saab asuda seisukohale, et mõistlik isik,

sõlmides käenduslepingut sellises sõnastuses, nagu see antud juhul on, pidi aru saama sellest, et ta

vastutab kohustuse täitmise eest solidaarselt võlgnikuga (mitte teiste käendajatega).

15. Alusetu on apellantide väide, et maakohus on asunud ekslikule seisukohale kostjate poolt

tõendamist vajavates asjaoludes. Maakohus on vaidlustatud otsuse punktis 25 märkinud järgmist:

„Hageja tahe sõlmida põhivõlgniku juhatuse liikmete ja osa omanikega käenduslepingud

osavastutuse põhimõttel on tõendatud lisaks lepingute tekstidest nähtuvale ka krediidikomitee

otsuse ja tunnistaja J. L ütlustega. Kostja vande all antud seletused selle kohta, et nad allkirjastasid

ühe ja sama käenduslepingu, on vastuolus kirjalike tõenditega. Üksnes kostjate väitest oma

arusaama kohta, et nad peavad kahe peale maksma 0,5 miljonit krooni, kui põhivõlgnik laenu ei

tagasta, ei piisa ümber lükkamaks lepingutes sätestatut.“

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et antud juhul on hageja tõendanud oma tahet sõlmida

käendajatega käenduslepingud osavastutuse põhimõttel. Kuna hageja tõendas oma väidet, siis oli

kostjate kohustus sellega mittenõustumisel esitada omapoolseid tõendeid vastuväite tõendamiseks.

Ringkonnakohtu arvates ei piisa ainult kostjate vande all antud ütlustest, mille kohaselt nad said

aru, et peavad käendajatena tasuma kokku 500 000 krooni juhul, kui võlgnik kohustust ei täida,

selleks, et käsitleda neid VÕS § 150 mõttes kaaskäendajatena.

Samuti ei anna alust kostjate kaaskäendajatena käsitlemiseks laenulepingu tagatiste kogusuurus.

27. septembri 2006 laenulepingu kohaselt olid tagatisteks moodustatavat kinnistut koormav

hüpoteek 2 730 000 krooni; K. Killaku isiklik käendus 500 000 krooni ja L. Leesaare isiklik

käendus 500 000 krooni. Kuna laenusumma oli 2 100 000 krooni, tagatiste kogusumma

3 730 000 krooni, suhe 1,8, siis ei ole tegemist ületagamisega ning puudub alus asuda seisukohale,

et käendajad pidid kokku vastutama kohustuse täitmise eest summas 500 000 krooni (mitte eraldi).

13. märtsi 2009 kokkuleppe muutmisest (I kd tl 30-31) nähtub, et täiendavalt tagas laenulepingut

ka Kohtla-Järvel Järve linnaosas XXX ja XXX asuvale kinnistule seatud hüpoteek summas

2 700 000 krooni. Ringkonnakohus leiab, et ka täiendava tagatise seadmine laenulepingu

tagamiseks ei tõenda kostjate väidet, et nad on kaaskäendajad, sest täiendav tagatis on antud

majandussurutise tingimustes.

16. Põhjendamatu on apellantide seisukoht, et VÕS § 149 lg 5 tähenduses on oluline vaadata

üksnes käenduslepingust tuleneva kohustuse suurust ning mitte kogu laenulepingust nr 17244

tuleneva nõude suurust.

VÕS § 149 lg 5 kohaselt kui käendatava kohustuse tagamiseks on põhivõlgniku vara suhtes seatud

pandiõigus või kui võlausaldaja või teostada põhivõlgniku vara suhtes seadusest tulenevat

pandiõigust, võib käendaja kuni põhivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni pandi ulatuses nõuda,

et võlausaldaja rahuldaks oma nõude pandi arvel.

Viidatud sättele tuginedes võib käendaja käenduslepingu täitmisest keelduda pandi ulatuses,

s.o ulatuses, milles võlausaldaja nõue eelduslikult kuuluks pandi realiseerimise korral

rahuldamisele realiseerimisest saadu arvel. Antud juhul oli võlausaldaja nõude suuruseks seisuga

18.10.2013 (s.o hagi esitamisel ja enne Kohtla-Järvel asuvat kinnistut koormava hüpoteegi

realiseerimist) 105 764,15 eurot (sh põhivõlg 81 960,61 eurot ja sissenõutavaks muutunud

viivitusintress 23 803,54 eurot). Seega tulenevalt VÕS § 149 lg-st 5 oli käendajatel õigus keelduda

käenduslepingu täitmisest 28 000 euro ulatuses (s.o ulatuses, milles võlausaldaja nõue eelduslikult

oleks kuulunud pandi realiseerimise korral rahuldamisele realiseerimisest saadu arvel). Lähtudes

eeltoodust oli hageja õigustatud hagi esitamise ajal ja enne pandi realiseerimist nõudma kostjatelt

käenduslepingute täitmist summas 77 764,15 eurot ning hageja poolt nõutu mahub selle

raamidesse.

17. Ringkonnakohus märgib, et Kohtla-Järvel Järve linnaosas XXXX ja XXX asuv kinnistu on

müüdud 01.10.2014 enampakkumisel ja 30.10.2014 on laekunud hagejale täitemenetlusest

18 347,81 eurot. Hageja on vastuses apellatsioonkaebusele märkinud, et võlgniku täitmata

kohustust on vähendatud pandi realiseerimisest saadu arvel ning täitmata kohustuse kogusummaks

on 94 365,44 eurot. Seega on ära langenud kostjate VÕS § 149 lg-st 5 tuleneva vastuväite alus.

18. Ringkonnakohus ei nõustu apellantidega, et maakohus on otsuse tegemisel rikkunud TsMS

§ 442 lg-t 5 sellega, et kohustas kostjaid tasuma viivitusintressi täitmata põhikohustuselt (otsuse

resolutsiooni p-d 4,5), kuigi hageja on esitanud üksnes taotluse tuvastada kostjate kohustus tasuda

viivitusintressi, mis ei ole hagiavalduse esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud.

TsMS § 442 lg 5 kohaselt otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte

nõuded ja veel lahendamata taotlused. Resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka

muu otsuse tekstita.

TsMS § 367 järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise,

mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla

summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.

Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse

tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Antud juhul on hageja nõudnud sissenõutavaks muutunud viivist kindla summana ning palunud

tuvastada kostjate kohustus maksta viivitusintressi täitmata põhikohustuselt kuni kohustuse

täieliku täitmiseni.

Kuna hageja oli esitanud nõude sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmiseks kostjatelt, siis

oli maakohtus TsMS § 367 alusel õigustatud välja mõistma viivise kindla summana kuni otsuse

tegemiseni.

Vaatamata hageja poolt viivisenõude ebaõnnestunud sõnastusele (II kd tl 50 – hageja nõude p-d 2

ja 3), on siiski mõistetav, et hageja on soovinud TsMS § 367 kohaselt sissenõutavaks muutumata

viivise väljamõistmist kohtu poolt protsendina põhinõudest kuni kohustuse täieliku täitmiseni.

Maakohus on, lähtudes hageja nõudest, resolutsioonis märkinud, et kostjad on kohustatud maksma

hagejale viivitusintressi täitmata põhikohustuselt kuni põhikohustuse täitmiseni. Kuigi selline

resolutsiooni sõnastus ei vasta TsMS §-s 367 sätestatule, on see siiski arusaadav ja täidetav ka muu

otsuse tekstita ning seetõttu ei hakka ringkonnakohus maakohtu vaidlustatud otsuse resolutsiooni

muutma.

19. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad vastustaja menetluskulud

ringkonnakohtus TsMS § 171 alusel apellantide kanda (50% kummagi kanda).

Alates 01.01.2015 on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Riigikohus on

tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14 (p 22) märkinud, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes

kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt

kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast

tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja

menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud

menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja

jooksul menetluskulude nimekirja, määrab kohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks

sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv).

Kuna antud juhul on maakohtu lahend tehtud enne 1. jaanuari 2015, siis tuleb menetluskulude

rahalisel kindlaksmääramisel lähtuda Riigikohtu eelmärgitud lahendis antud juhistest.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Üllar Roostoja

Viivi Tomson