3-14-51449/19 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-14-51449 Otsuse kuupäev

2. märts 2015 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi E.Pi kaebus Tartu Vanglalt 5000-eurose hüvitise nõudes seoses saatebussi tingimustega 29. märtsil 2011, 5. aprillil 2011, 26. aprillil 2011 ja 8. juunil 2011 Asja läbivaatamine kirjalikus menetluses Menetlusosalised

Resolutsioon Kaebaja – E.P Vastustaja – Tartu Vangla

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 1. aprill 2015. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik

1. 11.07.2014 saabus Tartu Halduskohtusse E.Pi kaebus, milles ta nõuab mittevaralise kahju hüvitamist summas 5000 eurot seoses 25.01.2011 – 08.06.2011 saatmiste ajal saatebussis valitsenud tingimustega. Ühtlasi taotles ta kaebuse esitamisel enda riigilõivu tasumisest vabastamist.

2. Tartu Halduskohus esitas 10.09.2014 Tartu Vanglale halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 58 alusel kohtunõude, milles paluti väljastada väljavõte E.Pi vanglasisesest isikuarvest ning tema kahju hüvitamise taotluse menetluse materjalid. Tartu Vangla täitis kohtunõude osaliselt 10.09.2014 ning osaliselt 25.09.2014.

3. Oma 29.09.2014 määrusega jättis Tartu Halduskohus E.Pi taotluse tema riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata ning andis kaebajale tähtaja riigilõivu 150 eurot tasumiseks. Ühtlasi andis kohus E.Pile võimaluse selgitada, kas see, et ta esitas kahju hüvitamise taotluse vanglale 27.03.2014, oli tingitud mõnest objektiivsest asjaolust.

4. 13.10.2014 saabus Tartu Halduskohtusse E.Pi avaldus, milles ta teatab riigilõivu tasumisest. Ühtlasi selgitas ta, et kahju hüvitamise taotluse esitamise hetk oli tingitud sellest, et varasemalt pidas ta saatebussi tingimusi vangistusega kaasnevateks paratamatuteks ebameeldivusteks.

5. Tartu Halduskohus tagastas oma 15.10.2014 määrusega E.Pi kaebuse osas, milles see puudutab 25.01.2011 ja 26.01.2011 toimunud saatmisi. Ülejäänud osas võttis kohus kaebuse menetlusse ning andis Tartu Vanglale tähtaja kaebusele vastamiseks.

6. E.P esitas Tartu Halduskohtu 15.10.2014 kaebuse osalise tagastamise määruse peale määruskaebuse, mille Tartu Ringkonnakohus jättis 07.11.2014 määrusega rahuldamata. Ringkonnakohtu määrus jõustus 26.11.2014.

7. Tartu Vangla esitas 04.11.2014 kirjaliku vastuse kaebusele, milles paluti jätta kaebus rahuldamata.

8. Tartu Halduskohus määras 18.12.2014 asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Kohus andis menetlusosalistele täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks tähtaja kuni 02.02.2015 ning teatas, et kohtuotsus tehakse asjas teatavaks 02.03.2015.

9. 03.02.2015 saabusid Tartu Halduskohtusse E.Pi täiendavad seisukohad.

Kaebuse põhjendused

10. Kaebuse kohaselt ei vastanud isikliku ruumi suurus saatebussi kambrites inimväärikuse austamise põhimõttele ning seega alandati sellistes tingimustes transportimisega kaebaja inimväärikust. Lähtuda tuleb Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) antud tõlgendustest Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklile 3, mille järgi isegi 0,8 m2-suurune isiklik ruum on inimväärikust alandav sõltumata teekonna kestusest ja muudest faktoritest. Ei ole oluline, millistel põhjustel ei vastanud EIK lahendites kinnipeetavate isiklik ruum inimväärikuse austamise põhimõttele. Oluline on vaid see, et ebapiisava isikliku ruumiga alandati isikute inimväärikust.

11. E.P märgib, et hoolimata tungivast vajadusest ei võimaldatud talle tualeti kasutamist ning janu kustutamist. Sellega tekitati talle kannatusi nii emotsionaalses kui füüsilises mõttes. Tualeti kasutamise vajaduse tihedus on igal inimesel individuaalne ning ei saa eeldada, et sellist vajadust ei teki pikaajalise transpordi käigus.

12. Kaebaja on seisukohal, et Tartu Vangla väide selle kohta, et bussi laevalgustus oli sisse lülitatud ka sõidu ajal, on väär. Valgustus oli sisse lülitatud vaid nii kaua, kuni kinnipeetavaid paigutati enne sõidu algust bussi. E.P märgib ka, et Tartu Vangla viide sellele, et CPT ei ole Eestile saatebussidega seoses etteheiteid teinud, on asjakohatu, kuna CPT ei ole teostanud kontrolli saatebusside üle. Turvavarustuse puudumine ning ilma polstrita metallkonstruktsioonidega kambris viibimine tekitas kaebaja sõnul talle tugevat hirmutunnet.

13. Oma 03.02.2015 kohtusse saabunud avalduses märgib E.P, et EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamise aluseks on alati olnud väiksema kui 0,8 m2 isikliku ruumi olemasolu ning seda iseseisvalt, arvestamata muid asjaolusid. Tegemist on EIÕK artikli 3 rikkumisega sõltumata teekonna kestusest. E.P on seisukohal, et etapeerimine ei ole võrreldav sõiduautos või reisibussis sõitmisega, sest reisibussis on võimalik liikuda vahekäiku ning seal püsti seista ning sõiduautoga on võimalik teha peatusi. Ta märgib, et tal ei ole võimalik tõendada, et ta soovis etapeerimise ajal puhast joogivett ning kasutada tualetti, kuid poolte võrdse kohtlemise tagamise vajaduse tõttu tuleb arvestada kinnipeetava tegelikke võimalusi tõendite kogumiseks ja esitamiseks. Kaebaja rõhutab, et valgustus oli bussis välja lülitatud ning minimaalselt kahel korral oli esimeste kambrite välisküljel asuvad rulood ette tõmmatud ning sama oli tehtud ka bussi küljeakendel asuvate ruloodega. E.Pi sõnul ei pidanud ta eelnevat kirjalikku vaidlust vanglaga otstarbekaks, kuna ta oletas, et tal on igal juhul võimalik hiljem esitada kahjunõue.

Vastustaja vastuväited

14. Oma kirjalikus vastuses kaebusele selgitab Tartu Vangla, et bussid, millega kaebajat 29.03.2011, 05.04.2011, 26.04.2011 ja 08.06.2011 etapeeriti, on Tartu Vanglas kasutusel alates oktoobrist 2010. Bussid soetati Justiitsministeeriumi korraldatud riigihankega, milles nähti ette ka bussis olevate kambritele mõeldud tingimused. Bussid võeti kasutusel uutena. Bussides on olemas ventilatsioon, valgustus, peale igakordset etapeerimist bussid koristatakse, millega tagatakse busside puhtus, bussis on olemas istekoht igale kinnipeetavale, transporditakse korraga ainult nii palju kinnipeetavaid, kui on bussis ette nähtud kohti ning kunagi ei panda boksi korraga rohkem kinnipeetavaid, kui seal on ettenähtud istekohti. Ka kaebaja ei ole väitnud, et etapibuss, milles teda transporditi oli üle rahvastatud või, et ta oli sunnitud jagama oma istekohta teise kinnipeetavaga.

15. Arvestada tuleb, et etapeerimised Eesti piires ei toimu ebamõistlikult kaua ning lähtepunktist sihtkohta jõutakse üldjuhul sama ajaga, kui see toimuks tavatranspordiga sõites. Vanglas kinnipidamisega kaasneb ka kinnipeetava etapeerimine, sõltuvalt vajadusest kas teise vanglasse, kohutistungile, uurimisasutustesse menetlustoimingutele, raviteenuse osutaja juurde jne. On ilmselge, et kinnipeetava etapeerimisel tuleb tagada tema ohutus ning väärikust austav kohtlemine, mis ei tähenda aga seda, et etapeerimine peab toimuma tingimustes, mis ületab ka ühistranspordis sõitmiseks pakutavad tingimused.

16. Asjakohane on märkida, et ka tavalises sõiduautos ei ole võimalik püsti tõusta ning sõiduauto tagaistmel oleval kaassõitjal ja bussis reisijal ei ole ülemäära ruumi enda liigutamiseks või sirutamiseks. Seega on iseenesest mõistetav ning seda on tundnud kindlasti igaüks, kes on teinud pikema sõidu bussis, lennukis, rongis või sõiduautos, et kui sõidukis ei ole võimalik oma koha pealt püsti tõusta ning ringi liikuda, siis tekitab sundasend ebamugavust, mida ei saa aga käsitleda erilise kannatusena või piina tekitamisena, mis oleks käsitletav inimese väärikust alandava kohtlemisena. Kindlasti ei ole kaebaja väärikust austava kohtlemise hindamisel oluline, kas saatmise ajal bussis sisemises tuled põlesid või mitte. Ka ühistranspordis kustutatakse peale sõidu alustamist suurem valgustus ning sõitmine toimub kas hämaruses või päris pimeduses. Mõne inimese jaoks on häirivam just sõidu ajal põlev hele tuli. Seega on valgustuse olemasolu ja selle heleduse aste pigem maitse kui väärikust austava kohtlemise küsimus.

17. Kuigi kaebaja rõhutab ka kohtule esitatud kaebuses, et temale ei võimaldatud etapeerimiste käigus tualeti kasutamist ning janu kustutamiseke puhast joogivett, siis ei ole ta enda väidete tõendamiseks esitanud ühtegi tõendit. Samuti ei väida kaebaja, et tõendid on olemas, aga ta ei saa neid esitada, mistõttu ei tundu kaebaja väited eluliselt usutavad. Vastustaja on veendunud, et kui kaebaja kaebuses kirjeldatud kannatusi seoses tualeti kasutamise ning puhta joogivee mittevõimaldamisega pidi üle elama, siis arvestades kaebaja aktiivsust vanglas enda õiguste eest seismisel, ei oleks ta jätnud seda ainult enda teada. Kaebaja oleks kindlasti selle kohta vanglale kaebuse kirjutanud, kuna kannatused olid koheselt tuntavad ega vajanud õiguste rikkumises selguse saamiseks EIK kohtupraktikaga tutvumist, kuna ei oma mingit otsest seost saateautos oleva isikliku ruumi suurusega.

18. Tartu Halduskohus on haldusasjas nr 3-14-50790 lahendanud käesoleva kaebusega analoogset vaidlust ning oma otsuses asus kohus seisukohale, et Tartu Vangla saatebussides, millega teostatakse kinnipeetavate saatmisi, olevad tingimused, ka bussis ühele isikule jääva ruumi suuruses osas, ei ole isiku väärikust alandavad ning kaebus jäeti rahuldamata. Saatebuss, millega toimus antud haldusasjas vaidluse all toimund etapeerimine on sama, milles transporditi käesolevas asjas kaebuse esitanud isikut.

Kohtu seisukoht

19. Kaebaja nõuab hüvitist 5000 eurot tema saatmisel põhjustatud kannatuste eest. Kannatusi põhjustati tema sõnul ebainimlikult vähese põrandapinnaga ning sellega, et ta ei saanud joogivett ega WC-d kasutada. Samuti väidab ta, et turvavarustus (turvavöö) puudus ning ilma polstrita metallkonstruktsioonidega bussikambris viibimine tekitas talle tugevat hirmutunnet ning valgustus bussi sees oli puudulik.

20. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lõikest 1 tulenevalt saab isik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seejuures kehtib RVastS § 7 lõikes 1 sätestatud üldreegel, mille kohaselt peab isiku õigusi olema rikutud avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega.

21. Kehtivast õigusest ei tulene selgeid nõudeid saatebussi tingimustele. Justiitsministri 30.05.2006 määruse nr 17 „Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord“ §-st 11 tuleneb, et saateülesande täitmine toimub üldjuhul alarmsõidukiga ning § 12 lg 1 sätestab, et saadetavate paigutamiseks on lukustatavad kambrid, kus on võimalik saadetavat jälgida vahetult või ust avamata elektrooniliselt. Nende nõuete täitmise üle käesoleval juhul vaidlus puudub. Täpsema regulatsiooni puudumisel tuleb kinnipeetavate saatmisel lähtuda vangistusseaduse § 41 lõikes 1 sätestatud põhimõttest, mille kohaselt koheldakse kinnipeetavat viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega.

22. Kohus on seisukohal, et kinnipeetava saatmine saatebussiga on iseenesest vangistusega paratamatult kaasnev ebameeldivus, sest esineb palju objektiivseid põhjusi, miks kinnipeetavat tuleb ühest vanglast teise kinnipidamisasutusse toimetada. On ilmselge, et maanteetransport on kinnipeetava saatmiseks Eesti tingimustes kõige otstarbekam. Samuti on ilmselge, et ka saatmise käigus peavad olema tagatud olulisemad vangistuse täideviimise põhimõtted ulatuses, milles see on saatebussis mõeldav ehk kinnipeetava üle peab olema võimalik teostada järelevalvet, peab olema võimalik järgida eraldihoidmise printsiipi jne.

23. Seega sõltub saatmiste õiguspärasus käesoleval juhul sellest, kas saatmisega tekitati rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad kinnipeetava saatmisega. Niisuguseid kannatusi või ebameeldivusi saavad põhjustada saatmisel eelkõige tingimused, mis on oluliselt ebamugavamad võrreldes analoogilise transpordiga vabaduses, arvestamata seejuures neid tingimusi, mis on otseselt põhjustatud asjaolust, et tegemist on kinnipeetava saatmisega.

24. Toimiku materjalidega on tõendatud, et Tartu Vangla on transportinud kaebajat 29.03.2011, Ida Prefektuuri Jõhvi kambrist Põhja Prefektuuri kambrisse. Saatmine koos peatusega Tallinna Vanglas kestis 2 tundi 30 minutit ja kaebaja oli neljakohalises kambris kolmekesi. 05.04.2011 transporditi kaebaja Põhja Prefektuuri kambrist Ida Prefektuuri Jõhvi kambrisse. Saatmine kestis 1 tund ja 52 minutit, kaebaja paiknes ühekohalises kambris üksinda. 26.04.2011 transporditi kaebaja Ida Prefektuuri Jõhvi kambrist Tallinna Vanglasse. Saatmine kestis 2 tundi

5 minutit ja kaebaja paiknes ühekohalises kambris üksinda. 08.06.2011 transporditi kaebaja Tallinna Vanglast Tartu Vanglasse. Saatmine kestis 2 tundi 12 minutit ja kaebaja oli neljakohalises kambris kolmekesi.

25. Toimiku materjalidega on kindlaks tehtud, et Tartu Vangla saatebussi neljakohalise kambri mõõtmed on 90x176 cm ehk selle pindala on 1,584 m2, mis teeb isiku kohta 0,396 m2, kuid kaebaja viibis neljakohalises kambris kolmekesi ja seega ühe kinnipeetava kohta isiklikku ruumi kahel korral oli 0,528 m2. Sellistes tingimustes etapeeriti kaebajat kahel korral. Saatebussi ühekohalise kambrite mõõtmed on 85 cm x 60 cm ehk 0,51 m2 isiku kohta ja ka sellistes tingimustes etapeeriti kaebajat kahel korral.

26. Kuigi kehtivas õiguses ei ole sätestatud miinimumnõudeid põrandapinnale saatebussis, saab kohtu hinnangul asuda seisukohale, et kui saatebussis on istekohale samas suurusjärgus ruumi nagu ühistranspordis kasutatavas reisibussis minimaalselt kohustuslik, ei saa saatebussi tingimused vastavas osas rikkuda kinnipeetava õigusi igal juhul. Majandusja kommunikatsiooniministri 13.06.2011 määruse nr 42 „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuded ning nõuded varustusele“ lisa 1 koodi 906 punktis 1 on viidatud istmete ning nendevahelise kauguse mõõtmete osas direktiivile 2001/85/EÜ.

27. Direktiivi 2001/85/EÜ I lisa punktis 7.7.8.1.3 on sätestatud minimaalne lubatav ühe istuja ruumi laius 400 mm. Kuigi see on lubatud üksnes alla 2,35 m laiustel bussidel, on see siiski reisijate vedamiseks lubatud, mistõttu saab sellest käesoleval juhul lähtuda. Punktis 7.7.8.4.1 on sätestatud minimaalne kaugus seljatoest eesistuja seljatoeni 650 mm. Direktiivi 2001/85/EÜ III lisa jooniselt 13 nähtub, et istuva sõitja jalaruum peab ulatuma seljatoest vähemalt 700 mm kaugusele. Mõõtudest 400 mm ja 700 mm tekkiva ristküliku pindala on 0,28 m2. On näha, et sellisel viisil saadud ristkülik ei ole üks-üheselt võrreldav saatebussi kambriga, kuna saatebussi kamber hõlmab osaliselt paratamatult ka ruumi, mis jääb seljatoe esikülje ning kambri tagumise seina vahele.

28. Kohtu hinnangul on selge, et saatebussi kambrid on piisavalt laiad, kuna ühele istujale mõeldud ruumi on nii ühekui neljakohalises kambris üle 400 mm. Käesolevas menetluses ei ole tuvastatud istme seljatoe kaugust kambri tagumisest või eesmisest seinast, kuid kohtul ei ole põhjust arvata, et seljatugi asub tagumisest seinast kaugel. Seega asub kohus seisukohale, et ka saatebussi kambrite pikkus 850 või 900 mm on piisavalt suur, et tagada 700 mm seljatoe esiküljest kambri eesmise seinani või vähemalt sellele ligilähedane ruum. Kuna seega on tuvastatud, et kaebajale on olnud tagatud saatebussi kambris pindala, mis on võrreldav Euroopa Liidu direktiiviga reisibussis minimaalselt nõutud ruumiga, ei saa sellises kambris saatmine põhjustada kaebajale iseenesest rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis kinnipidamisega paratamatult kaasnevad.

29. Seejuures on tõsi, et Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) on näiteks oma raportis CPT/Inf (2001) 22 teinud Leedule etteheiteid 0,4 m2 suuruse üksikkambri kasutamise eest kinnipeetavate saatmisel ning EIK on sellele ka oma 25.10.2007 otsuses asjas Yakovenko vs Ukraina (nr 15825/06) viidanud.

Antud asjas tuvastas EIK küll EIÕK artikli 3 rikkumise, kuid seda kumulatiivselt koos kinnipidamistingimustega kohtumajas. Samas ei saa üksi CPT soovitustele mittevastava kambri kasutamisest kinnipeetava saatmisel järeldada veel tingimuste õigusvastasust. Kohus nõustub Tartu Vangla kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuses välja toodud seisukohaga, et EIK 19.07.2007 otsuses asja Trepashkin vs Venemaa (nr 36898/03) punktis 92 on EIK asunud seisukohale, et kuigi kohus võib võtta arvesse CPT standardeid, ei saa need olla otsustava kaaluga. Eelviidatud otsuses asjas Yakovenko vs Ukraina tuvastas EIK küll EIÕKartikli 3 rikkumise, kuid seda olukorras, kus vaatluse all oli saateautodes ja raudteevagunites saatmine olukorras, kus suur hulk kinnipeetavaid viibis ühiste pinkidega kambrites ning kus oli kinnipeetava kohta 0,3 – 0,4 m2 ruumi. Sarnast olukorda käsitleti ka 08- 01.2013 otsuses asjas Retunscaia vs Rumeenia (nr 25251/04), 22.05.2012 otsuses asjas Idalov vs Venemaa (nr 5826/03) ning 09.10.2008 otsuses asja Moiseyev vs Venemaa (nr 62936/00). EIK 31.07.2008 otsuses asjas Starokadomskiy vs Venemaa (nr 42239/02) ning 08.11.2005 otsuses asjas Khudoyorov vs Venemaa (nr 6847/02) tulenes EIÕK artikli 3 rikkumine muuhulgas sellest, et kaks kinnipeetavat pidid jagama ühele kinnipeetavale mõeldud istekohta. Seega ei tulene ka EIK praktikast viidet sellele, et kaebajale osaks saanud ruumi saatebussis tuleks pidada inimväärikust alandavateks.

30. Kaebaja saatmised kestsid 2 tunnist ja 30 minutist kuni 1 tunni ja 52 minutini. Arvestades seda, et tulenevalt sotsiaalministri 31.12.2002 määruse nr „Toidunormid kinnipidamisasutustes“ § 3 lg 6 kohustab kinnipeetavale toitu andma vähemalt kolm korda päevas, ei saa kohtu hinnangul kaebaja saatmiste käigus joogi mitteandmist pidada õigusvastaseks. Toitlustamine kolm korda päevas tähendab reeglina ligikaudu 4-5 tunni pikkuseid vahesid toidukordade vahel, mistõttu kuni 4 tunni pikkune saatmine ei takista iseenesest korrapärast toitlustamist ja joogi saamist. Seega ei saa ühekordsed lühiajalisi viivitusi kinnipeetavale jookide saamisel lugeda veel inimväärikust alandavaks RVastS § 9 lõike 1 mõttes. Kuigi erinevalt vangla kambrile ei ole saatmise käigus joogivesi vabalt saadaval, ei saa kohtu hinnangul praegusel juhul pidada ka seda inimväärikust alandavaks, kui kinnipeetava tervislikust seisundist ei tulene vajadust tarvitada joogivett tihemini. Kohus möönab, et joogivee puudumine võib põhjustada teatavat ebamugavustunnet, kuid käesoleval juhul ei ole saatmised olnud niivõrd pikad, et joogivee saadetavatele kättesaadavaks tegemine oleks ilmtingimata olnud vajalik.

31. Kohus on ka seisukohal, et vaidlusaluste saatmiste puhul ei alandanud kaebaja inimväärikust see, et tal polnud võimalik kasutada tualetti. Ligi 2,5 tunni pikkune periood, mil tualeti kasutamine pole võimalik, võib iseenesest olla tõepoolest ebamugav, kuid üldjuhul ei saa see ebamugavus olla inimväärikust alandava intensiivsusega, kuna niisugune olukord on tavapärane ka reisijateveo puhul väljaspool vanglat. Näiteks nähtub bussiinfokeskkonnast www.tpilet.ee, et marsruudil Võru – Tallinn sõidab 4 tundi ja 25 minutit sõitev buss, mille varustuses ei ole WCd, kuigi mõni vedaja kasutab sellel liinil ka WC-dega busse. Vabal tahtel bussiga sõitev reisija on küll iseenesest paremas olukorras, sest ta saab planeerida WC kasutamist ette, kuid Tartu Vangla kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsusest nähtub, et ka kinnipeetavatel on võimalik kasutada tualettruumi enne saatmist. Kaebaja ei ole sellele väitele vastu vaielnud. Samuti ei ole kaebaja väitnud, et ta oleks palunud võimalust tualetti kasutada ning ka vastustaja on selgitanud, et tal puuduvad andmed selle kohta, et kaebaja oleks tualeti kasutamiseks soovi avaldanud. Kuigi kohus möönab, et saatebussi peatamine suvalises kohas on eluliselt väga väheusutav, ei saa välistada, et kaebaja soovil oleks peatus võimaldatud.

32. Kaebaja toob kahjuliku tagajärjena välja veel ka turvavöö puudumise. Kohus on seisukohal, et RVastS § 9 lg 1 ei võimalda nõuda kahju hüvitamist üksnes ohu tekitamise eest. Samuti valgustuse vähesus bussi tagaosas 2,5-tunnise sõidu vältel ei alanda inimväärikust RVastS § 9 lg 1 mõttes. On tuvastatud, et saatebussi laes on olemas valgustus, mida ka sõiduajal kasutatakse. Saatemasinal on laes läbipaistev valgust läbilaskev luuk. Samuti on bussis olemas ukseklaas ning juhikabiinis olev klaas, kust valgus paistab. Kaebajat etapeeriti valgel aja, mistõttu ei saanud bussis olla pime.

33. Seega jätab kohus kaebuse täies ulatuses rahuldamata, kuna kohus ei tuvastanud kaebaja saatmisel Tartu Vangla õigusvastast tegevust ega RVastS § 9 lõikes 1 sätestatud kahjulikke tagajärgi.

34. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tamara Hristoforova kohtunik