3-14-52981/20 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Villem Lapimaa ja liikmed Oliver Kask ja Virgo Saarmets Määruse tegemise aeg ja koht 02.03.2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-52981 Haldusasi IA kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1532 eurot (Tallinna Vangla olmetingimused ajavahemikus 09.07.2010- 27.07.2011) Menetlusosalised Kaebaja – IA Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Teerika Martisen Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 23.01.2015 määrus Menetluse alus ringkonnakohtus IA määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta IA määruskaebus rahuldamata.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 23.01.2015 määruse haldusasjas 3-14-52981 p 2 ja teha uus määrus, millega jätta IA kaebus läbi vaatamata.

EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul, arvates määruse kättesaamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Halduskohus menetleb haldusasjas nr 3-13-2319 IA kaebust Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1595 eurot. Kahjunõude aluseks oli asjaolu, et kaebajat hoiti 27.08.2010–27.07.2011 kambrites, kus kinnipeetavale ei olnud tagatud 3 m2 vaba põrandapinda ning sellega alandati kaebaja inimväärikust.

2. IA esitas 01.09.2014 Tallinna Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kahjunõude kohaselt viibis taotleja 09.07.2010–27.07.2011 Tallinna Vanglas eeluuritavana. Mittevaraline kahju tekitati sellega, et kaebajale võimaldati jalutamist värskes õhus 3×5 m

3-14-52981 2(4) jalutusboksis ainult 1 tund ja kinnises kambris viibis ta 23 tundi. Lisaks ei olnud taotlejal tööd, talle ei võimaldatud dušši kaks korda nädalas, tal puudus televiisor, kambris ei olnud peeglit, samuti kuuma vett ega WC-potti, kambris ei olnud rippkangi ning kedagi ei viidud spordisaali, suvel ei olnud akna ees kardinat ning aken ei käinud lahti, puudusid õhukonditsioneerid ja toiduluugid olid päeval suletud, puudus häirenupp, sotsiaalse ja psühholoogilise nõustamise jaoks ei olnud piisavalt ametnikke, samuti ei koristanud keegi 2010-2011 2. üksuse ümber ja seal oli prügila. Kõigi nende kannatuste eest taotles kaebaja 4 eurot ööpäeva eest, sõltumata kinnipeetavate arvust kambris, kokku 1532 eurot.

3. IA esitas 07.11.2014 Tallinna Halduskohtule avalduse, milles taotles tema poolt 01.09.2014 Tallinna Vanglale esitatud kahjunõude liitmist haldusasjaga nr 3-13-2319. Kaebaja taotles kaebetähtaja ennistamist. Tähtaja ennistamise taotluses palus kaebaja kohtul arvestada haldusasjaga nr 3-13-1885 ja sellega, et kaebaja asub siiani Tallinna Vanglas. Kaebaja poolt kahjunõudes üles kirjutatud asjaolud olid kõik uued. Kaebajale ei ole määratud riigi õigusabi ja kaebaja ei oska kaebust õigesti koostada, aga pärast Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) otsuse nr 5774/10 Mandic ja Jovic vs Sloveenia uurimist sai kaebaja aru, millised puudused olid Tallinna Vanglas. Üldjuhul kaebaja ei riku riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaega.

4. Tallinna Halduskohus registreeris IA poolt 07.11.2014 esitatud kahju hüvitamise taotluse eraldi haldusasjana nr 3-14-52981.

5. Tallinna Vangla tagastas 18.11.2014 kirjaga nr 5-18/14/23622-2 IA 01.09.2014 kahju hüvitamise taotluse läbivaatamatult, kuna nõue ei ole tähtaegne ning taotleja ei esitanud ühtegi objektiivset asjaolu, mis tingiks tähtaja ennistamise.

6. Tallinna Halduskohus võttis 10.12.2014 määrusega kaebuse menetlusse. Kohus selgitas, et lahendab kaebaja esitatud liitmise taotluse juhul, kui kohus rahuldab kaebetähtaja ennistamise taotluse.

7. Tallinna Vangla palus jätta kaebetähtaja ennistamise taotlus rahuldamata. Kaebaja on kaebetähtaja kulgema hakkamist ekslikult seostanud kahju tekitamise õigusvastasusest teadasaamisega. Kuivõrd kaebaja on esitanud taotluse kahju hüvitamiseks seoses Tallinna Vanglas olnud olmetingimustega, siis pidi ta väidetavast kahju tekkimisest ja selle põhjustajast olema teadlik hiljemalt vahistatu staatuse lõppemisel 27.07.2011. Seega tulnuks kahjunõue vanglale esitada hiljemalt 27.07.2014. Kahjunõue esitati aga 01.09.2014. Kaebajale olid 01.09.2014 kahjunõudes loetletud puudused teada juba 27.08.2013 kahju hüvitamise nõude esitamise ajal ning nende piirangute mõju ja tagajärgi pidi ta koheselt tundma. Kaebuse pinnalt jääb arusaamatuks, miks taotluse esitaja on need probleemid täiendavalt välja toonud alles 2014. aasta septembris. Ei ole eluliselt usutav, et kaebajale selgus alles nüüd, aasta hiljem, et nt duši võimaldamine üks kord nädalas, WC-poti või kardinate puudumine tema õigusi rikuvad ning seeläbi talle mittevaralist kahju tekitavad. Mittevaralise kahju tekkimisest saab isik üldjuhul aru kohe, kuna selline kahju on seotud isiku hingeliste üleelamiste ja sisemise rahuga. Seega ei saa isik väita, et tema sai hiljem aru, et kolm kuni neli aastat tagasi tundis ta ebameeldivusi ja talle tekitati mittevaralist kahju, mis avaldasid mõju tema hingelisele seisundile. Vangla olmetingimuste osas väidetava õigusvastasuse tuvastamine hilisema kohtupraktika pinnalt ei ole kahjunõudega vangla poole pöördumise objektiivne takistus, mistõttu ei ole see kaebetähtaja ennistamise aluseks. Ka ei saanud hilisemast kohtupraktikast teadasaamine tagantjärgi tekitada kaebajale mittevaralist kahju.

8. IA esitas 29.12.2014 Tallinna Halduskohtule vastuväite kohtu tegevusele. Kaebaja ei ole nõus, et kohus lahendab haldusasju nr 3-13-2319 ja 3-14-52981 eraldi, sest EIK ja Riigikohus hindavad kinnipidamisasutuste olmetingimusi kogumis.

3-14-52981 3(4)

9. Tallinna Halduskohus jättis 23.01.2015 määrusega rahuldamata IA vastuväite kohtu tegevusele (resolutsiooni p 1); samuti jättis kohus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 71 lg 1, § 124 lg 2 ja § 152 lg 1 p 2 alusel rahuldamata kaebetähtaja ennistamise taotluse ning lõpetas haldusasja menetluse (resolutsiooni p 2). Kaebaja taotleb Tallinna Vanglas eeluurimise ajal, s.o perioodil 09.07.2010–27.07.2011, inimväärikust alandavate olmetingimustega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamist. Kaebaja esitas kahju hüvitamise taotluse Tallinna Vanglale 01.09.2014.

Kuna kaebaja vahistatu staatus lõppes 27.07.2011, pidi kaebaja hiljemalt selleks ajaks olema teadlik temale kahju põhjustanud isikust kui ka eeluurimise ajal vangla olmetingimustega tekitatud kahjust ning ta pidanuks kahjunõude vanglale esitama hiljemalt 27.07.2014. Seega on kaebaja kahjunõue vanglale esitatud RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud 3-aastast tähtaega rikkudes. Samuti puuduvad mõjuvad põhjused tähtaja ennistamiseks. Nõude esitamise tähtaja ennistamise objektiivseks põhjuseks ei saa lugeda seda, millal sai kaebaja teada vangistustingimuste väidetavast õigusvastasusest.

Kaebaja seisukoht, et ta sai pärast EIK lahendi Mandic ja Jovic vs Sloveenia uurimist aru Tallinna Vanglas valitsenud puudustest, on põhjendamatu. Inimväärikuse alandamine on kannatanu poolt tunnetatav vahetult ega saa ilmneda aastaid hiljem peale EIK lahendite lugemist. Pealegi ei saanud kaebaja viidatud EIK lahend Sloveenia kohta kuidagi kajastada Tallinna Vangla olmetingimusi. Kui kaebaja tundis, et tingimused, millistes ta viibis eeluurimise ajal, olid inimväärikust alandavad, siis pidi ta mõistma, et talle on tekitatud mittevaralist kahju ja pöörduma seaduses ettenähtud tähtajal oma õiguste kaitsmiseks kohtusse.

Kahjunõude esitamise tähtaja ennistamist ei õigusta ka asjaolu, et kaebaja viibib siiani Tallinna Vanglas. Vastustaja on asjakohaselt viidanud, et kaebajale pidid 01.09.2014 kahjunõudes loetletud vangla tingimused olema teada juba 27.08.2013 kahju hüvitamise nõude esitamise ajal. Tähtaja ennistamise taotlusest ei nähtu, mis kaebajast sõltumatu asjaolu takistas kaebajal 01.09.2014 taotluses loetletud vangla olmetingimustega põhjustatud kahju nõuda juba 27.08.2013 taotluses, kus kaebaja kahjunõue tugineb ebapiisavale põrandapinnale (eeluurimise ajal).

Tähtaja ennistamist ei too kaasa ka see, et kaebajal ei olnud esindajat ja ta ei osanud väidetavalt kaebust koostada. Kohtuinfosüsteemi andmete kohaselt on kaebaja aastate vältel esitanud kohtule hulgaliselt kaebusi (sh kahju hüvitamise nõudeid) ning sellise kaebamise kogemusega isikule pidi olema teada, et kaebuse esitamine ei ole võimalik piiramatu aja jooksul. Kuna kaebaja ise toob välja, et üldjuhul ta ei riku RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaega, oli ta järelikult kahjunõude esitamise tähtajaga kursis. Kaebaja väide oskamatuse kohta kaebust koostada on otsitud ega anna alust tähtaja ennistamiseks.

Kaebaja ei ole ise olnud piisavalt hoolas oma õiguste kaitsel ning kaebetähtaja ennistamiseks alust ei ole. Seega jääb kaebetähtaja ennistamise taotlus rahuldamata. HKMS § 152 lg 1 p 2 ja HKMS § 124 lg 2 kohaselt lõpetatakse asja menetlus, kuna kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele.

10. IA esitas 05.02.2015 halduskohtu määruse peale määruskaebuse. Tallinna Halduskohus ei pidanud 25.02.2015 põhjendatuks määruskaebust ise rahuldada ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

11. IA palub määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 23.01.2015 määruse resolutsiooni p 2. Määruskaebuse kohaselt olid kaebetähtaja ennistamise põhjused välja toodud kaebetähtaja ennistamise taotluses.

3-14-52981 4(4)

12. Tallinna Vangla palub jätta määruskaebus rahuldamata. Vastustaja nõustub halduskohtu 23.01.2015 määrusega. Määruskaebuse väited ei anna halduskohtu määruse tühistamiseks alust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et IA rikkus kohtueelselt kahjunõude esitamisel RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaega ning selle ületamiseks puudusid mõjuvad põhjused. Halduskohtu määruse põhjendused on selles osas asjakohased ja ammendavad ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks neid korrata.

14. Halduskohus oleks pidanud aga jätma kaebuse HKMS § 47 lg 1, § 121 lg 1 p 4 ja § 151 lg 1 p 1 alusel läbi vaatamata, mitte lõpetama menetlust HKMS § 71 lg 1, § 124 lg 2 ja § 152 lg 1 p 2 alusel. IA ei läbinud nõuetekohaselt vangistusseaduse § 11 lg-s 8 sätestatud kohustuslikku kohtueelset menetlust, milleks tuleb muu hulgas lugeda haldusorganile kahju hüvitamise taotluse esitamiseks RVastS § 17 lg-s 3 ette nähtud 3-aastase tähtaja mõjuva põhjuseta ületamist. Asjaolu, et Tallinna Vangla ei selgitanud enne kahju hüvitamise taotluse tagastamist tähtaja ennistamise taotlemise vajalikkust, ei oma HKMS § 47 lg 1 kohaldamisel tähtsust, kui vangla jõudis vaatamata võimalikule menetlusveale õigetele lõppjäreldustele. HKMS § 47 lg-s 2 sätestatud kohtusse pöördumise 30-päevast tähtaega kaebaja ei rikkunud.

/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/ Villem Lapimaa /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets