3-13-70052/65 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ruth Plaks, Oliver Kask ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

02.03.2015, Tallinn

Haldusasja number

3-13-70052

Haldusasi

Linda

HIV

SA

kaebus

Sotsiaalministeeriumi

09.07.2013 kirja nr 13.1-6/2776-3 tühistamiseks ning

Sotsiaalministeeriumi kohustamiseks anda haldusakt

antiretroviirusravimite eraldamiseks või lahendada

Linda HIV SA 16.05.2013 taotlus uuesti

Menetlusosalised

Kaebaja – Linda HIV SA, esindajad Jekaterina Voino-

va, v.adv Tõnu Meidra ja adv Sven Veltmann

Vastustaja – Sotsiaalministeerium

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 10.03.2014 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Sotsiaalministeeriumi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Sotsiaalministeeriumi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskoh-

tu 10.03.2014 otsus haldusasjas nr 3-13-70052 muutmata.

2. Mõista Sotsiaalministeeriumilt Linda HIV SA kasuks välja apellatsioonimenetluse

kulud summas 2500 (kakstuhat viissada) eurot. Muus osas jätta menetluskulud menetlu-

sosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 01.04.2015, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoime-

tamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebu-

3-13-70052

2(10)

se läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS

§ 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Rii-

gikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustäh-

taja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taot-

leja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eel-

kõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Linda HIV SA asutati 2011. a-l AIDS Healthcare Foundation ja MTÜ Eesti HIV-

positiivsete Võrgustiku poolt eesmärgiga abistada HIV-positiivseid ja AIDSi haigestunud

inimesi, pakkuda neile meditsiinilist abi ja muud tuge, tõsta üldsuse teadlikkust ning kaitsta ja

edendada rahvatervist.

08.11.2011 sai Linda HIV SA esindaja Sotsiaalministeeriumilt e-kirja, mis sisaldas järgmist

lõiku: „siinkohal anname omapoolselt selge vastuse, et kui Teie poolt loodud kliinik tegutseb

vastavalt Tervishoiuteenuse korraldamise seadusele ja omab vastavat luba, siis vastavalt meie

riigis kehtivale korrale on ARV ravimid kõigile, kes seda vajavad, tasuta kättesaadavad. ARV

ravimite hankimine käib tsentraalselt läbi Sotsiaalministeeriumi ning see kord on Ravimiosa-

konna poolt juhitud.“

Terviseamet andis 13.03.2013 Linda HIV SA-le tegevusloa ambulatoorsete infektsioonhaigus-

te teenuste osutamiseks.

Linda HIV SA esitas 16.05.2013 Sotsiaalministeeriumile taotluse antiretroviirusravimite

(ARV-ravimid) eraldamiseks.

Sotsiaalministeerium teatas 09.07.2013 kirjaga nr 13.1-6/2776-3, et ei lisa Linda HIV SA-d

ravikeskusena ARV-ravimite jaotusvõrku. Vastavalt HIV ja AIDS strateegiale on riigi poolt

tsentraalselt hangitavad ARV-ravimid lahutamatu osa HIV-positiivsete täiemahulisest tervis-

hoiuteenusest, mis hõlmab kaasuvate haiguste ja ARV-ravi kõrvaltoimete diagnoosimist, ravi,

eriarstide visiite, nõustamist. Nimetatud teenuste osutamiseks on Eesti Haigekassa sõlminud

lepingud samas piirkonnas asuvate Narva Haigla ja Ida-Viru Keskhaiglaga. Nendes haiglates

pakutav teenus on piisav, tagamaks piirkonnas kvaliteetse ja kõiki ravisaajaid hõlmava ARV-

ravi ning kaasuvate haiguste ravi kättesaadavus. Linda HIV SA avalduses märgitud teenused

ei hõlma HIV-positiivsetele osutatavat täiemahulist raviteenust.

Linda HIV SA esitas 18.09.2013 Sotsiaalministeeriumile taotluse muuta 09.07.2013 otsus ja

võimaldada Linda HIV SA hallatavale Linda Kliinikule juurdepääs ARV-ravimitele. Sot-

siaalministeerium jättis 17.10.2013 kirjaga nr 13.1-6/2776-5 taotluse rahuldamata.

2. Linda HIV SA esitas 15.11.2013 (täpsustatud 26.11.2013) Tallinna Halduskohtule

kaebuse Sotsiaalministeeriumi 09.07.2013 kirja nr 13.1-6/2776-3 tühistamiseks ning Sot-

siaalministeeriumi kohustamiseks anda haldusakt, millega eraldatakse ja väljastatakse kaeba-

jale ARV-ravimid, või alternatiivselt Sotsiaalministeeriumi kohustamiseks lahendada kaebaja

16.05.2013 taotlus uuesti.

Sotsiaalministeeriumi 09.07.2013 ja 17.10.2013 kirjad on õigusvastased haldusaktid, mille

andmisega on rikutud kaebaja põhiseaduse (PS) §-st 14 tulenevat õigust. Vastustaja on eira-

nud kaebaja õigust olla ära kuulatud ning on ebaõigesti teostanud kaalutlusõigust, kuna ei ole

avalikke, kolmandate isikute ja taotleja huve sisuliselt kaalunud. Vastustaja kaalutlusruum on

piiratud Vabariigi Valitsuse 07.12.2005 korraldusega nr 771 „Riikliku HIV ja AIDS strateegia

aastateks 2006-2015“ (HIV ja AIDS strateegia) ning selles dokumendis esitatud juhistega.

3-13-70052

3(10)

Kuna küsimus ei ole mistahes muus vormis õiguslikult detailsemalt reguleeritud ja detailsust

ei tõsta ka vastustaja poolt alusena viidatud rahvatervise seaduse (RTerS) § 8 lg 1, siis peab

vastustaja jääma HIV ja AIDS strateegia piiresse. Uurimispõhimõtte puudulik kohaldamine ja

kaalutlusõiguse ebaõige teostamine on viinud sisuliselt õigusvastase haldusakti andmiseni.

Arusaamatuks jääb, kuidas saab infektsioonhaiguste ravi pakkuva kahe teise tervishoiuteenuse

osutaja samas piirkonnas asumine olla objektiivseks takistuseks ARV-ravimite eraldamisel

kaebajale. Haiglavõrgu kahe haigla olemasolu piirkonnas ei saa olla täiendava raviteenuse

osutaja puhul takistuseks, kui ravi kättesaadavus paraneb ning täiendav teenuse osutaja lisab

olemasolevasse ravikorraldusse olulist lisaväärtust.

Selgusetuks jääb, miks on vaja ambulatoorse teenuse puhul tuua sisse täiemahulise raviteenu-

se osutamise võimekus. Statsionaarse tervishoiuteenuse osas ei ole kaebaja kunagi välistanud

koostööd haiglavõrgu haiglatega (Ida-Viru Keskhaigla ja Narva haiglaga). Kaebaja on pida-

nud ja peab siiani nendega läbirääkimisi, korraldamaks võimalikult mugav ja patsienti arves-

tav statsionaarse raviteenuse osutamine. Kompleksravi argument ei saa olla põhjendus ravimi-

te eraldamisest keeldumiseks, sest kaasuvate haiguste puhul on kaebaja patsientidele ligipääs

raviteenustele olemas suurhaiglas.

Viide ravijärjekordade pikkusele ei puutu asjasse. Patsiendid võidaksid täiendava ravimite

jaotuspunkti lisandumisest, sest teenus oleks väljaspool Eesti haigekassa järjekorda ja teenus-

tasudeta kättesaadav. Arusaamatuks jääb, mille alusel väidab haldusorgan, et haiglavõrgu

haigla ambulatoorne raviteenus on kvaliteetsem kui eraalgatusliku tervishoiuteenuse osutaja

oma. Kaebajat kontrollinud Terviseamet ei ole teinud etteheiteid pakutava teenuse kvaliteedi

osas.

Kaebajat kui tervishoiuteenuse osutajat koheldakse ebavõrdselt ning see on vastuolus üldise

võrdsuspõhiõigusega. Riiklikku strateegiat ei ole võimalik tõlgendada viisil, nagu seda on

rakendanud vastustaja. Kui aga mingil põhjusel peaks tõesti riiklik strateegia andma võimalu-

se piirata ARV-ravi teostamist tervishoiuteenuse osutajate lõikes, siis tuleb strateegiat pidada

selles osas põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta see kohaldamata.

Riik lubas Linda Kliinikule ARV-ravimeid anda, kui vastav investeering kliiniku loomisse

tehakse. Enne sihtasutuse loomist käituti vastustaja suuniste alusel. Andes kaebajale käitumis-

juhiseid, kuid langetades hiljem ebasoodsa otsuse, rikkus vastustaja hea halduse ja õiguspära-

se ootuse põhimõtteid ning on käitunud sõnamurdlikult.

3. Sotsiaalministeerium taotles 20.12.2013 menetlusdokumendis menetluse lõpetamist

HKMS § 124 lg 2 alusel kaebetähtaja rikkumise tõttu. Tallinna Halduskohus jättis 23.12.2013

määrusega vastustaja taotluse rahuldamata.

4. Sotsiaalministeerium palus jätta kaebus rahuldamata.

Vastustaja ei ole kohaldanud uurimispõhimõtet puudulikult. Kaebaja ja vastustaja vahel oli

mitmeid kohtumisi ning e-kirjavahetus. Seega oli kaebajal korduvalt võimalik esitada oma

seisukohti nii suuliselt kui kirjalikult. Taotluse esitamise ja haldusakti andmise vahelisel ajal

toimus poolte vahel kohtumine, kus kaebajale selgitati ministeeriumi kavandatavat otsust ning

anti võimalus omapoolsete argumentide esitamiseks. Pärast kohtumist jäi kaebajale veel

peaaegu terve kalendrikuu soovi korral oma seisukohtade esitamiseks. Haldusorgan kuulas

kaebaja ära.

Vastustaja teostas kaalutlusõigust õigesti ning täitis põhjendamiskohustust korrektselt. Vasta-

valt RTerS § 8 lg 1 p-le 6 on Sotsiaalministeeriumi ülesanne korraldada tervist edendavate

riiklike programmide elluviimist. Vastavalt HIV ja AIDS strateegia 2013. a rakendusplaani IV

valdkonna VII meetmele, on Sotsiaalministeeriumi ülesanne tagada ARV-ravimite kättesaa-

davus patsientidele. Kaebaja tegutsemise piirkonnas on täiemahulise tervishoiuteenuse osuta-

3-13-70052

4(10)

miseks sõlmitud lepingud kahe haiglaga ning seeläbi on piirkonnas ARV-ravimite kättesaada-

vus tagatud.

Vastavalt HIV ja AIDS strateegiale on riigi poolt tsentraalselt hangitavad ARV-ravimid lahu-

tamatu osa täiemahulisest tervishoiuteenusest HIV-positiivsetele, mis lisaks testimisele, nõus-

tamisele, ravi määramisele ja jälgimisele hõlmab kaasuvate haiguste ja ARV-ravi kõrvaltoi-

mete diagnoosimist, ravi, eriarstide visiite, nõustamist. Eesti Haigekassa nõukogu 11.01.2013

otsusega kinnitati ambulatoorse eriarstiabi järjekorra maksimumpikkuseks kuus nädalat. In-

fektsioonhaiguste plaanilise ambulatoorse teenuse järjekorrad seisuga 01.06.2013 on Narva

Haiglas 9 päeva ja Ida-Viru keskhaiglas 31 päeva, mis ei ületa ravijärjekorra maksimum-

pikkust. Seega on neis haiglates pakutav teenus piisav, tagamaks piirkonnas kvaliteetne ja

kõiki ravisaajaid hõlmav ARV-ravi ja kaasuvate haiguste ravi kättesaadavus. Vastav täiema-

huline tervishoiuteenus on tagatud nii ravikindlustatud kui ka kindlustamata patsientidele ning

finantseeritud vastavalt kas ravikindlustuseelarvest või riigieelarvest.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 10.03.2014 otsusega kaebuse, tühistas Sotsiaalminis-

teeriumi 09.07.2013 kirja nr 13.1-6/2776-3 ning kohustas vastustajat kaebaja 16.05.2013 taot-

lust uuesti lahendama. Samuti mõistis kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud

3086,66 eurot.

5.1. Kaebaja subjektiivne õigus nõuda oma taotluse igakülgset ja õiguspärast lahendamist

ning õiguspärane ootus selles, et riik ei käitu tema suhtes sõnamurdlikult, tulenes vastustaja

käitumisest varasema suhtluse käigus kaebajaga. Vastustaja ametniku 08.11.2011 e-kirjast

kaebaja esindajatele sai taotleja üheselt järeldada, et kui loodav keskus saab tervishoiuteenuse

osutamiseks tegevusloa, garanteerib riik neile tasuta ARV-ravimid ja kaebajal tekkis subjek-

tiivne õigus nõuda (õiguspärane ootus) riigi poolt antud lubaduse pidamist. Kaebajal on õigus

nõuda, et tema taotlust lahendades järgitaks diskretsioonireegleid.

5.2. Normatiivsel tasandil on üheselt reguleerimata, kuidas ARV-ravimite väljastamine toi-

mub ja milliste kriteeriumide alusel tuleb otsustusprotsess läbi viia. Seega on tegemist vastus-

taja laia diskretsiooniruumiga. Kohtuistungil vastustajat esindanud asekantsleri selgitustest

saab järeldada, et Sotsiaalministeeriumi seisukohast peab HIV-positiivsete ravi ja HIV-

epideemia ohjeldamine olema Eesti riigi absoluutne sotsiaalpoliitiline prioriteet, mis esmajär-

jekorras hõlmab ravi kättesaadavaks tegemist kõigile ravi vajajatele. Vastustaja on teadlik, et

ca 30% HIV-positiivsetest ei oma ravikindlustust ning esineb suur probleem isikute motivat-

siooniga ravi saada. Inimesed jõuavad arsti juurde ja alustavad raviga liiga hilja. Vastustaja

kinnitab, et riigi eelarveliste vahendite nappuse taha ei tohi ühegi HIV-positiivse patsiendi

ravi jääda – selles ei ole probleem ning vahendeid on piisavalt.

5.3. Sotsiaalministeeriumi 09.07.2013 otsusest võib välja tuua kolm põhjust, mis tingisid

kaebaja taotluse rahuldamata jätmise: kaebaja ei osuta täiemahulist tervishoiuteenust; Narva

Haigla ja Ida-Viru Keskhaigla ravijärjekorrad ei ületa lubatud maksimumpikkust; nende haig-

late kaudu pakutav raviteenus on piisav ja kättesaadav. 17.10.2013 vaideotsuses mainitud

puuduva raviarsti temaatikat ei ole vaja käsitleda, kuna poolte vahel pole vaidlust selles, et

vajaliku arstiga on kaebajal kehtiv leping olemas. Kaalutlusotsuse kontrollimisel tuleb kohtul

analüüsida, kas vastustaja on 09.07.2013 otsust vastu võttes omistanud tähtsust asjakohastele

asjaoludele, väärtustanud neid õigesti ning võtnud arvesse kõiki asjas tähtsust omavaid as-

jaolusid. Vaidlustatud otsuse langetamisel on vastustaja jätnud arvestamata mitme olulise as-

jaoluga, mistõttu on otsus olulise diskretsiooniveaga.

5.4. HIV ja AIDS strateegia näeb muu hulgas ette järgmised eesmärgid Eesti riigile ja mär-

gib ära järgmised probleemkohad. Kõikidele HIV-positiivsetele tuleb tagada terviseseisundi

jälgimine, vajaduse korral ka ARV-ravi ning kaasuvate haiguste ravi (lk 8). Ennetustegevus ei

saa olla ühe riigiasutuse kohustus, vaid peab olema erinevate võimutasandite, ühiskondlike

3-13-70052

5(10)

organisatsioonide ja vabatahtlike ühine jõupingutus; võitlusesse peavad olema kaasatud riikli-

kud institutsioonid, kohalikud omavalitsused, ärisektor, mittetulundusühingud, erainitsiatiiv,

meedia ja rahvusvahelised partnerid (lk 11). Probleemiks on, et suur osa sihtgrupist ei pöördu

peale diagnoosi selgumist arsti poole ega ole seetõttu ka regulaarse jälgimise all. Regulaarse

immuunstaatuse ning tervisliku seisundi jälgimise puudumise tõttu pöörduvad nakatunud arsti

poole sageli juba väljendunud sümptomitega ja/või tüsistustega ning ravi rakendamine hilineb.

See aga ei mõju soodsalt haiguse kulule. ARV-ravi rakendamise hilinemise korral on ka tee-

nused, mida haige siis vajab, oluliselt kallimad (intensiivravi, tüsistuste ravi). Suure osa siht-

grupi regulaarse jälgimise puudumise tõttu ei oma Eesti ülevaadet tegelikust teenuste vajadu-

sest lähiajal (lk 32). Eesti õigusaktid ei tohi epideemiate korral saada takistuseks inimestele

adekvaatse ravi tagamisel. Ravimite hankimine peab toimuma tsentraalselt ning rakendama

peab kõiki võimalikke meetmeid kvaliteetse, kuid hinnalt võimalikult soodsate ravimite han-

kimiseks, et tagada kvaliteetse spetsiifilise viirusevastase ravi kättesaadavus kõikidele inimes-

tele, kes seda vajavad (lk 33). Senisest olulisemalt enam kaasatakse erasektorit ja tema res-

sursse. /…/. Mittetulundusorganisatsioonid on riigile strateegia rakendamisel võrdväärsed

partnerid, organiseerudes järjest paremini ning aidates oma tegevuses kujundada avalikku

arvamust ja teadlikkust HIV ja AIDS valdkonnas ning pakkudes erinevaid teenuseid HIV le-

viku piiramiseks (lk 40).

United Nations Office on Drugs and Crime 2011. a raport Eesti HIV ja AIDS strateegia kohta

märgib oma kokkuvõtete ja soovituste p-s 8, et märkimisväärne osa Eesti HIV-positiivsetest

inimestest diagnoositakse hilja ja nad alustavad ravi hilja. Eesti riik peab seda probleemi ana-

lüüsima ja vastavad meetmed tarvitusele võtma.

Maailma Tervishoiuorganisatsiooni HIV ja AIDS 2012-2015 tegevusplaan näeb ette võimali-

kult varajase ARV-ravi alustamise (p 1.5.10); erasektori ja valitsusväliste organisatsioonide

hõlmamise HIV ennetustöösse ning ravi- ja toetusteenuste osutamisse (p 3.2.5); HIV ennetus-,

diagnoosimis-, hoolekande- ja raviteenuste tasuta osutamise (p 3.2.9).

Strateegilise info analüüs „2011. a HIV-epideemia Eestis“ soovitab, arvestades hiliste HIV-

diagnooside suurt hulka, ravi alustamisega hilinemist ning madalat hõlmatust ARV-raviga,

HIV-testimise suurendamist erinevate institutsioonide kaudu (tervishoiusüsteemis ja kogu-

konna põhiselt), testijärgse nõustamise parandamist, efektiivsemat partnerite nõustamist ja

kontaktsete väljaselgitamist, aktiivsemat edasisuunamissüsteemi infektsioonhaiguste teenuste

saamiseks, tuge ravisoostumiseks ning interventsioonide monitooringuks. Üks lahendus võiks

olla nn ühe-poe-printsiip (p 11.3). ARV-ravi osas märgib analüüs, et erinevus ravi vajavate

inimeste ja seda saavate inimeste vahel on märkimisväärne: 2008. a-l sai ravi 100 inimest ja

seda vajavate inimeste arv oli hinnanguliselt 3000 (p 11.1.1.2). ARV-ravil olevate inimeste

arv on aeglaselt, kuid püsivalt kasvanud, kuid suur osa on ravi ootamas. Põhjuseks võib olla

see, et inimesed ei pöördu kohe pärast HIV-diagnoosi saamist infektsionistide poole, samuti

hilinenud diagnoosimine ja ravi alustamisest keeldumine. Teine põhjus võib olla suhteliselt

kõrgem HIV-ga seotud tervishoiuteenuste saamise lävi; inimesed peavad tervishoiusüsteemis

orienteeruma ega pruugi ravi ja hoolekande otsimiseks olla motiveeritud. /…/. Juurdepääsule

võivad takistuseks olla ravikindlustuse puudumine, vajadus maksta visiiditasu, raskused ter-

vishoiusüsteemiga suhtlemisel ning muud probleemid. /…/. Üldiselt on süstivad narkomaanid

tihti traditsiooniliste meditsiiniasutuste külastamise suhtes ettevaatlikud, eelistades kasutada

erakorralist abi pakkuvaid asutusi ja seda ainult haigestumise korral. Stigmad, hirm ja mitu

kaasuvat haigust võivad seda vastumeelsust soodustada, põhjustades hilinenud hoolekande ja

ravi juurde jõudmist (p 11.2). Toetada tuleb riskirühmadega töötavate kogukonnapõhiste or-

ganisatsioonide kaasamist ja erinevate teenuste integreerimist (ARV-ravi, asendusravi, TB ja

koinfektsioonide ravi) (p 14.5.3).

3-13-70052

6(10)

2013. a uurimuses „Kaasatus HIV ravisse“ on leitud, et üle 50% HIV-nakkusega inimestest

elab Ida-Viru maakonnas ning veerand kõigist HIV/AIDS-ga elavatest inimestest elab Narvas.

Lääne-Tallinna Keskhaiglas püsivat ravi saavate inimeste osakaal on kahekordne võrreldes

Ida-Viru maakonna mõlema haiglaga, kus vähem kui 40% HIV/AIDS-ga elavatest inimestest

külastavad oma arsti regulaarselt.

5.5. Vaidlustatud otsuses ei ole analüüsitud, kas üldse ja kuidas on arvestatud eespool välja

toodud oluliste asjaoludega (faktide ja probleemidega) ning milliseid argumente ja vastuar-

gumente kaaludes on vastustaja (arvestades ka Sotsiaalministeeriumi asekantsleri kohtuistun-

gil deklareeritud Eesti riigi eesmärke ja võimekust) siiski jõudnud otsusele, et Narva Haiglas

ja Ida-Viru Keskhaiglas pakutav teenus on piisav, tagamaks nimetatud piirkonnas kvaliteetne

ja kõiki ravi vajajaid hõlmav ARV-ravi ning kaasuvate haiguste ravi kättesaadavus. Üksnes

faktiga, et neis haiglates on infektsioonhaiguste ravijärjekorrad alla lubatud maksimumi, seda

põhjendada ei saa, arvestades, et kõige suurem puudujääk ravi kättesaadavuse puhul ongi see,

et isikud ei lähe arsti juurde. On alust arvata, et vastustaja ei ole eespool välja toodud asjaolu-

sid otsust tehes üldse arvestanud. Seda näitab ilmekalt vastustaja taotlus arvata kaebaja esita-

tud uuringud ja raportid asja materjalide hulgast välja, kuna need ei oma asjas tähtsust. Ülal-

tsiteeritud dokumentide näol on tegemist baasmaterjaliga, mida vastustaja ametnikud peaksid

valdama ning vastava valdkonna otsuste kaalumisel aluseks võtma. Asjas tähtsust omavate

asjaolude arvesse võtmata jätmise puhul on tegemist diskretsioonivea ja uurimispõhimõtte

rikkumisega.

5.6. Vastustaja on tõlgendanud HIV ja AIDS strateegiat kitsendavalt ja teinud sealt eksliku

järelduse, nagu saaks ARV-ravimeid jagada üksnes täiemahulist tervishoiuteenust osutav

haigla. Lisaks ei ole vastustaja selles küsimuses järjekindel, leides kohtuistungil, et põhimõtte-

liselt on võimalik haiglavõrgu välisele tervishoiuteenuse osutajale ARV-ravimeid väljastada.

Nii ei olegi arusaadav, miks tegelikult keelduti kaebajale ARV-ravimeid väljastamast ja milli-

seid tingimusi tuleb kaebajal ARV-ravimite saamiseks täita. On õige, et strateegia kohustab

Eesti riiki osutama HIV-positiivsetele täiemahulist tervishoiuteenust, kuid kuskilt ei tulene, et

see kõik peab toimuma suures riiklikus haiglas. Nii nagu infektsiooniarst haiglavõrgu haiglas

suunab haige kaasuva haiguse kahtluse korral järgmise spetsialisti juurde uuringutele, teeb

seda infektsiooniarst ka erakliinikus. Vastustaja ei ole suutnud välja tuua ühtegi mõistlikku

põhjust, miks piirata ARV-ravimite jagamist üksnes haiglavõrgu haiglatega olukorras, kus

väga suur osa ravi vajavatest isikutest ravi ei saa ning seda tulenevalt patsientide spetsiifikast,

kes hirmu või umbusu tõttu suurde haiglasse arsti juurde ei lähe.

5.7. Vaidlustatud otsus on oluliste diskretsioonivigadega (tähelepanuta on jäetud hulk olulisi

asjaolusid ning olulist kaalu on omistatud väheolulisele), mistõttu tuleb otsus tühistada. Et

tegemist on vastustaja diskretsiooniotsusega, ei saa kohus asuda vastustaja asemele kaebaja

taotluse lahendamisel ning kohustada vastustajat kaebajale ARV-ravimeid väljastama, kuid

kohus saab kohustada vastustajat taotlust uuesti lahendama.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. Sotsiaalministeerium palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja jätta

Linda HIV SA kaebus rahuldamata.

Kaebus oli halduskohtule esitatud kaebetähtaega rikkudes ning kohus oleks pidanud menetlu-

se HKMS § 124 lg 2 alusel lõpetama. Vastustaja kordab oma 20.12.2013 menetlusdokumen-

dis sisalduvaid kaebetähtajaga seonduvaid seisukohti. Vastustaja keeldus ravimite eraldami-

sest 09.07.2013 kirjaga, mistõttu pidanuks kaebaja esitama tühistamis- ja kohustamiskaebuse

hiljemalt 08.08.2013. Kaebaja esitas 15.11.2013 kaebuse rohkem kui 3-kuulise hilinemisega.

Kohtu seisukohaga, et kaebaja 18.09.2013 pöördumist tuleb käsitleda vaidena ning Sotsiaal-

3-13-70052

7(10)

ministeerium on pöördumisele vastates omaalgatuslikult vaide esitamise tähtaja uuendanud,

vastustaja ei nõustu. Hilisema kirjavahetuse näol ei ole tegemist vaidemenetlusega. Vastustaja

vastas 17.10.2013 kaebaja 18.09.2013 märgukirjale. Kumbki pool ei ole märgukirja esitamise

ja sellele vastamise menetluse ajal soovinud käsitleda seda menetlust vaidemenetlusena. Kae-

baja on kaebuses märkinud, et tema soov oli esitada uus taotlus.

Kohus on lähtunud sellest, et ministeerium andis kaebajale siduva lubaduse ning sellest tekkis

kaebajal õiguspärane ootus. Kaebaja ja ministeeriumi ametniku kirjavahetust ei saa käsitleda

eelhaldusaktina, millest tekiks õigus nõuda mingi kindla sisuga haldusakti andmist. Õiguslik

ootus on küll oluline printsiip, kuid otsus saab põhineda ainult konkreetse haldusmenetluse

tulemusele. Ka praegusel juhul viis vastustaja läbi haldusmenetluse, mis algas taotluse esita-

misega ja lõppes otsuse tegemisega. Kaebaja puhul tuleb eeldada oma tegevusvaldkonda regu-

leerivate õigusaktide tundmist, mistõttu pidi kaebaja olema teadlik sellest, et ARV-ravimite

eraldamine otsustatakse haldusmenetluse raames, kus ei saa haldusmenetlusväline kirjavahe-

tus ametnikuga omada otsustavat mõju.

Vastustaja ei ole tõlgendanud HIV ja AIDS strateegiat kitsendavalt ega järeldanud ekslikult, et

ARV-ravimite saamise eelduseks on täiemahulise tervishoiuteenuse osutamine. Ka ei ole vas-

tustaja olnud ebajärjepidev. Põhimõtteliselt on võimalik väljastada ARV-ravimeid haiglavõr-

gu välistele teenuse pakkujatele. Otsust põhjendades tugines vastustaja aga asjaolule, et kae-

baja ei paku täiemahulist tervishoiuteenust, mitte väitele, et kaebaja ei ole nimetatud haigla-

võrgu arengukavas. Vastustaja on endiselt seisukohal, et nii HIV ja AIDS arengukavast kui ka

konkreetse haiguse bioloogilisest eripärast tulenevalt on riigi poolt hangitavad ARV-ravimid

lahutamatu osa täiemahulisest tervishoiuteenusest HIV-positiivsetele. HIV-positiivsete isikute

ravi ja jälgimist ei saa taandada kitsalt ARV-ravimite jagamisele, vaid vaja on kompleksset

ravisüsteemi. Kõnealuse haiguse jälgimine ja ravi nõuab sageli erinevate erialaspetsialistide

koostööd. Vastavalt WHO juhisele peab HIV-positiivsete ravi ja jälgimine sisaldama muu

hulgas juhuslike ja kaasuvate infektsioonide ning haiguste ennetamist ja ravi. Peamised HIV-

ga seonduvad infektsioonid on nt tuberkuloos, erinevad bakteriaalsed infektsioonid, kopsupõ-

letik, herpes, meningiit, toksoplasmoos jne. Täiemahulist tervishoiuteenust pakkuvate haiglate

teenuste võimekust silmas pidades saab olla kindel, et piisava komplekssusega teenused (eel-

kõige diagnostiline, aga ka erinevate eriarstide konsultatiivne tugi) on seal HIV-positiivsetele

tagatud. Nõustuda ei saa kohtu seisukohaga, et infektsioonhaiguste arsti juures käiv patsient

saab sarnaselt nn suure haiglaga suunamise järgmise spetsialisti juurde ning patsiendi jaoks

sisulist vahet ei ole. Kõnealune haigus väljendub just selles, et inimene on vastuvõtlik teistele

haigustele. Patsiendile ei piisa infektsioonhaiguste arsti külastamisest, vaid ravi õnnestumi-

seks tuleb ta suunata nn suurde haiglasse. Seega tuleb patsiendil vajaliku ravi saamiseks külas-

tada lisaks kaebaja haiglale ikkagi ka teist tervishoiuteenuse osutajat ning ARV-ravimite kae-

bajale väljastamine patsienti sellest vajadusest ei vabasta. Kuna suurel protsendil kaebaja te-

gutsemispiirkonnas olevatest HIV-positiivsetest on probleeme ravile pöördumise motivatsioo-

niga, tuleb arvestada riskiga, et mitme erineva teenusepakkuja vahel liikuma sunnitud patsien-

did loobuvad ravist kergemini kui ühes kohas ravi saavad isikud. Ka kohus ise on viidanud

patsientide motivatsiooni tõstmiseks soovitatud nn ühe poe printsiibile ehk kogu ravi saamise-

le ühes kohas.

Kohus leidis, et ravimite kättesaadavust ei saa hinnata ravijärjekordade pikkuse põhjal, kuna

suur osa isikuid ei pöördu arsti poole. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et ARV-ravimite

kättesaadavus on kaebaja tegutsemispiirkonnas piisavalt tagatud. Ravijärjekorrad ei ületa

maksimumpikkust ja seega on teenus piisav, tagamaks ravi kättesaadavus. Ravijärjekordade

pikkusega on võimalik ravi kättesaadavust hinnata. Iga isik, kes soovib kaebaja piirkonnas

pöörduda arsti vastuvõtule ARV-ravimite saamiseks, pääseb sinna riiklikult aktsepteeritud

ooteaja jooksul. Ka kohus ise on nentinud, et tegelik probleem ei seisne mitte ravimite kätte-

3-13-70052

8(10)

saadavuses, vaid selles, et suur hulk patsiente ei pöördu arsti poole või keelduvad ravist. Isikul

on õigus ravist keelduda või jätta arsti poole pöördumata. See aga ei tähenda, et ravi või ravim

oleks soovi korral kättesaamatu. HIV-positiivsete arsti poole pöördumisega on Eestis tõsiselt

tegelemist vajavaid probleeme, kuid probleemi ei saa lahendada pelgalt ARV-ravimite jaotus-

punktide lisamisega. Tegeleda tuleb HIV-positiivsete motiveerimisega tervikuna ning suunata

neid eelkõige täiemahulise tervishoiuteenuse juurde. Eestis kasutatakse selleks juhtumikorral-

damise süsteeme. Lisaks tervishoiuteenustele on vajalikud mitmesugused lisateenused ja tu-

gimehhanismid. Sihtrühmaga tegelemine peaks olema koondatud ühte keskusesse, kuna

kliendile on sellisel viisil paremini tagatud ka konfidentsiaalsus. HIV ja AIDSi strateegia üks

olulisi eesmärke on rakendada HIV-nakatunute vajadustest lähtuvalt juhtumikorralduslikul ja

võrgustikutööl põhinev ennetus-, tervishoiu- ja hoolekandeteenuste süsteem. Strateegia raa-

mes on mh Ida-Viru Keskhaiglas alustanud tööd HIV-nakatunuid toetavad juhtumikorralduse

meeskonnad, mis koosnevad meditsiiniõest ja sotsiaaltöötajast. Teenus on arendamisel ka

Narvas. Et kõik HIV-nakatunud vajavad terviseseisundi jälgimist ning ARV-ravi ja kaasuvate

haiguste ravi, ongi peetud kõige otstarbekamaks valida juhtumikorraldussüsteemi keskseks

osaks nakkushaiguste osakonnad.

Kohus on tuginenud ka Sotsiaalministeeriumi asekantsleri istungil öeldule, et ühegi HIV-

positiivse isiku ravimite kättesaadavus ei jää rahaliste vahendite taha. Tegemist on riigi priori-

teediga, millele eraldatud raha hulk pidevalt kasvab, kuid riigil on ka kohustus käia oma vara-

ga ümber eesmärgipäraselt, otstarbekalt ja säästlikult. Tegemist on siiski piiratud ressursiga,

mida tuleb jagada mõistlikult ja jätkusuutlikult. Ka prioriteetse probleemi lahendamisel ei saa

vahendeid valimatult raisata. Iga ravi vajav HIV-positiivne peab saama soovi korral ARV-

ravimeid riigi kulul. Riik ei pea aga andma ravimeid kolmanda isiku ärihuvide kasutusse. Sa-

ma hulga riiklike vahendite suunamisega nt juhtumikorralduse süsteemi arendamisse on või-

malik saavutada paremaid tulemusi kui vahendite kasutamisega ARV-ravimite täiendavate

jaotuskohtade tekitamiseks. ARV-ravimite kättesaadavuse võimaldamine kõigile tervishoiu-

teenuse osutajatele ei ole võimalik, sest ravimid on äärmiselt kallid ning riik ei suudaks neid

kõigile teenusepakkujatele anda.

Kokkuvõtteks leiab vastustaja, et 09.07.2013 otsus on õiguspärane, piisavalt põhjendatud ning

kaalutlusvigadeta.

7. Linda HIV SA palub 09.05.2014 vastuses ja 12.02.2015 täiendavates seisukohtades

jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu

otsus muutmata.

9. Apellatsioonkaebuses leiab vastustaja jätkuvalt, et kaebus on esitatud halduskohtule

kaebetähtaja rikkumisega ning kohus oleks pidanud menetluse HKMS § 124 lg 2 alusel lõpe-

tama. Sama seisukohta väljendas vastustaja ka halduskohtus ning taotles 20.12.2013 HKMS §

124 lg-tele 2 ja 4 viidates menetluse lõpetamist (I kd, tl 94-97). Tallinna Halduskohus leidis,

et kaebus on esitatud tähtaegselt ja jättis 23.12.2013 määrusega Sotsiaalministeeriumi taotluse

asjas menetluse lõpetamiseks kaebetähtaja rikkumise tõttu rahuldamata. HKMS § 124 lg 4

näeb ette, et kui menetlusosaline taotleb kohtult asja menetluse lõpetamist kaebetähtaja rik-

kumise tõttu, teeb kohus taotluse kohta põhjendatud määruse. Määruse peale võib esitada

määruskaebuse, kusjuures määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale võib

esitada määruskaebuse Riigikohtule. Sotsiaalministeeriumil oli võimalus esitada Tallinna

Halduskohtu 23.12.2013 määruse peale määruskaebus, kuid vastustaja seda võimalust ei kasu-

3-13-70052

9(10)

tanud. Seetõttu ei pöördu ringkonnakohus apellatsioonkaebuse lahendamisel enam tagasi kae-

betähtaja küsimuse lahendamise juurde.

10. Apellatsioonkaebuses ei nõustu vastustaja halduskohtu seisukohaga, et Sotsiaalministee-

riumi ametniku 08.11.2011 e-kirjast sai kaebajal tekkida õiguspärane ootus, et riik ei käitu

tema suhtes sõnamurdlikult ning peab kaebajale antud lubadust. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtuga ning osutab siinkohal ka praeguses asjas Riigikohtu 22.09.2014 määruses nr 3-

3-1-59-14 (p 14) sisalduvale seisukohale: „Siiski on kaebajal õigus nõuda haldusorganilt tema

taotluse lahendamisel hea halduse põhimõtte järgimist, mis hõlmab talle varasemalt antud

lubaduse ja sellest tekkida võinud õiguspärase ootuse arvestamist. Õiguspärane ootus ei ole

küll samastatav subjektiivse õigusega lubatud hüvele, kuid õiguspärase ootusega tuleb haldus

organil otsuse kaalumisel siiski arvestada. Välistada ei saa, et vastustaja 8. novembri 2011. a

kirjas sisalduva lubaduse murdmise tõttu võib kaebajal olla tekkinud näiteks omandiõigust

riivav usalduskahju ja see võib kohtumenetluse ajal suureneda.“ Nõustuda võib vastustajaga

selles, et kirjavahetus ametnikuga ei pruugi omada otsustavat mõju, kuid nagu märkis oma

lahendis Riigikohus, tuleb haldusorganil otsuse kaalumisel võimaliku õiguspärase ootusega

siiski arvestada.

11. Muus osas seisneb apellatsioonkaebus vastustaja poolt halduskohtus esitatud seisukoh-

tade kordamises. Halduskohtu seisukohtadega mittenõustumine ei tähenda, et halduskohus

oleks hinnanud tõendeid valesti või kohaldanud ebaõigesti õigusnorme. Ringkonnakohus

nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning HKMS § 201 lg-le 4 tuginedes neid ei korda.

12. Linda HIV SA palub apellatsioonimenetluse kuludena vastustajalt välja mõista 3667

eurot. Kulu kandmise kohta on esitatud ringkonnakohtule järgmised kuludokumendid: advo-

kaadibüroo 04.06.2014 arve nr 04(2)-06J-2014-THR summas 1786 eurot koos lisaga ning

arve tasumist tõendava maksekorraldusega (osutatud teenuseks apellatsioonkaebusele vastuse

koostamine ajakuluga 10 h 10 m ja esialgse õiguskaitse taotluse koostamine ajakuluga 5 h);

advokaadibüroo 15.07.2014 arve nr 15(2)-07J-2014-THR summas 1273 eurot koos lisaga ning

arve tasumist tõendava maksekorraldusega (osutatud teenuseks täiendava seisukoha koosta-

mine esialgse õiguskaitse küsimuses ajakuluga 4 h 40 m ning määruskaebuse koostamine Tal-

linna Ringkonnakohtu 26.05.2014 määruse peale ajakuluga 6 h 30 m); advokaadibüroo

12.02.2015 arve nr 12(1)-02V-2015-THR summas 608 eurot koos lisaga ning arve tasumist

tõendava maksekorraldusega (osutatud teenuseks täiendava vastuse koostamine ajakuluga 4 h

50 m ja menetluskulude taotluse koostamine 30 m). Tunnihinnaks on kõigi arvete puhul 95

eurot.

Eelnevast nähtuvalt on kaebaja esindajatel Sotsiaalministeeriumi apellatsioonkaebusele vas-

tamiseks kulunud 15 tundi, ringkonnakohtult esialgse õiguskaitse taotlemisele ja esialgsest

õiguskaitsest keeldumise vaidlustamisele Riigikohtus 16 tundi 10 minutit ning menetluskulu-

de taotluse koostamisele on kulunud 30 minutit.

Ringkonnakohus ei rahulda Sotsiaalministeeriumi apellatsioonkaebust ning teeb seega

kohtuotsuse kaebaja kasuks, mistõttu on kaebajal HKMS § 108 lg 1 kohaselt õigus menetlus-

kulude hüvitamisele. Esindaja kulu kandmine ja seotus praeguse asjaga on tõendatud. HKMS

§ 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud kulud. Menetlusku-

lude taotluse koostamise eest kantud esindaja kulu ei ole vajalik ega põhjendatud kulu HKMS

§ 109 lg 6 mõttes (vt Riigikohtu 11.11.2014 lahendi nr 3-2-1-77-14 (p 12) seisukohta sarnase

sisuga TsMS § 175 lg 1 tõlgendamisel). Ka muus osas ei saa apellatsioonimenetluses kantud

kaebaja esindaja kulu pidada kogu ulatuses vajalikuks ja põhjendatud kuluks. Halduskohus

rahuldas õigusabiteenuse osas kaebaja menetluskulude hüvitamise taotluse tervikuna ja mõis-

tis vastustajalt välja 3086,66 eurot. Asja mahtu ja keerukust arvestades peab ringkonnakohus

vajalikeks ja põhjendatud esindaja kuludeks 2500 euro suurust kulu ja mõistab selle vastusta-

3-13-70052

10(10)

jalt kaebaja kasuks välja. Nimetatud summat ületavas osas jäävad kaebaja apellatsioonimenet-

luse kulud tema enda kanda.

Ringkonnakohus ei tee otsust vastustaja kasuks, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud apellat-

sioonimenetluse kulud samuti vastustaja kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets