3-15-412/22 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Kaire Pikamäe ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht 27.02.2015, Tallinn Haldusasja number 3-15-412 Haldusasi R K kaebus Märjamaa vallasekretäri 11.02.2015 otsuse nr 20-2.2/468-1 tühistamiseks ja Märjamaa vallasekretäri kohustamiseks kanda R K Riigikogu valimisteks valijate nimekirja Menetlusosalised Kaebaja – R K Vastustaja – Märjamaa vald Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 20.02.2015 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus R K apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON 1. Rahuldada R K apellatsioonkaebus. 2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 20.02.2015 otsus haldusasjas nr 3-15-412. 3. Teha uus otsus, millega rahuldada R K kaebus ja kohustada Märjamaa vallasekretäri korraldama R K kui valija arvestuse aluseks olevate registri-andmete muutmine ning edastama jaoskonnakomisjonile viivitamatult teatis valijate nimekirjas muudatuse tegemiseks. 4. Jätta kohaldamata ning tunnistada Eesti Vabariigi põhiseadusega vastuolus olevaks Riigikogu valimise seaduse § 4 lg 3 ja § 22 lg 3. 5. Tunnistada kohtuotsus viivitamata täidetavaks.

EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul kohaldamata jäetud õigustloova akti kohta Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve korras tehtud lahendi kuulutamisest arvates (HKMS § 212 lg 3).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

3-15-412 2(7) esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

Kohtuotsuse viivitamata täidetavaks tunnistamise peale võib esitada 15 päeva jooksul määruskaebuse Riigikohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. R K esitas 09.02.2015 Märjamaa Vallavalitsusele avalduse, milles palus, et ta kantaks Riigikogu 01.03.2015 valimisteks valijate nimekirja. 2. Märjamaa vallasekretär jättis 11.02.2015 vastusega nr 20-2.1/468-1 R. K avalduse Riigikogu valimise seaduse (RKVS) § 4 lg 3 ja § 22 lg 3 alusel rahuldamata, kuna R. K on kuriteos süüdi mõistetud ning kannab vanglakaristust. 3. R. K esitas 17.02.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse Märjamaa vallasekretäri 11.02.2015 otsuse nr 20-2.2/468-1 tühistamiseks ja Märjamaa vallasekretäri kohustamiseks kanda kaebaja Riigikogu valimisteks valijate nimekirja. Kaebaja hinnangul tuleb sõltumata RKVS § 4 lg-s 3 ja § 22 lg-s 3 ettenähtud piirangutest lähtuda põhiseaduse (PS) § 57 lg-st 1, mis sätestab hääleõiguse. Kaebaja palus jätta asjas kohaldamata RKVS § 4 lg 3 ja § 22 lg 3 ning tunnistada need põhiseadusega vastuolus olevaks. Samuti on viidatud sätted vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) esimese protokolli artikliga 3. 4. Märjamaa vald palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastuväidete kohaselt pole RKVS § 4 lg 3 kohaselt hääleõiguslik isik, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannab karistust kinnipidamiskohas ning RKVS § 22 lg 3 alusel ei kanta valijate nimekirja isikut, kelle kohus on karistusregistri andmetel süüdi mõistnud kuriteos ja kes valimispäevale eelneva 30. päeva seisuga kannab valimispäevani vanglakaristust. Nimetatud nõude täitmise aluseks on riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri andmed. Rahvastikuregistri vastutava töötleja Siseministeeriumi andmete kohaselt on R. K süüdi mõistetud kuriteos ja valimispäevale eelneva 30. päeva seisuga kannab valimispäevani vanglakaristust. PS § 3 lg-st 1 tulenevalt peab haldusorgan rakendama kehtivat seadust ega saa jätta normi kohaldamata isegi siis, kui kohaldatav norm on vastuolus rahvusvahelise õigusega. Kuigi sama paragrahvi lg-st 2 tulenevalt on rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa, ei pea haldusorgan vastuolu rahvusvahelise õigusega ise välja selgitama ning vastuolu esinemise korral ei saa ise PS § 123 lg-t 2 kohaldada. PS § 146 kohaselt mõistab õigust ainult kohus, kes vastavalt talle antud pädevusele kontrollib seaduse ja muude õigusloovate aktide põhiseadusele vastavust ning selle kontrolli läbiviimise käigus tõlgendab norme.

3-15-412 3(7) 5. Arvamuse andmiseks kaasatud Siseministeerium nõustus Märjamaa Vallavalitsuse põhjendustega ning viitas Tallinna Ringkonnakohtu 21.02.2014 otsusele nr 3-13-2079, milles ringkonnakohus nõustus halduskohtu seisukohaga, et ükski rahvusvahelise ega siseriikliku õiguse norm ei pea ebaproportsionaalseks eluaegset vanglakaristust kandva kinnipeetava hääletamisõiguse piiramist kohaliku omavalitsuse volikogu valimisel. Rahvusvahelise õiguse kohaselt ei ole kinnipeetavate hääletamisõiguse piirang iseenesest lubamatu, kuid seda võib rakendada sõltuvalt kuriteo raskusest. Siseministeerium lisas, et PS § 58 alusel võib seadusega piirata nende Eesti kodanike osavõttu hääletamisest, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannavad karistust kinnipidamiskohtades, seega on RKVS § 4 lg 3 ja § 22 lg 3 kooskõlas põhiseadusega. 6. Arvamuse andmiseks kaasatud Justiitsministeerium kohtu määratud tähtaja jooksul oma arvamust ei esitanud. 7. Tallinna Halduskohus jättis 20.02.2015 otsusega R. K kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Hääleõigus pole absoluutne õigus, mida ei oleks võimalik seadusest tulenevalt piirata. PS § 58 sätestab, et seadusega võib piirata nende Eesti kodanike osavõttu hääletamisest, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannavad karistust kinnipidamiskohtades. Seega näeb põhiseadus otsesõnu ette võimaluse kehtestada kinnipeetavate hääletamisõiguse piirang Riigikogu valimistel. Samas tuleb põhiõiguste piiramisel arvestada PS §-st 11 tulenevat nõuet, et põhiõiguse riivel peab olema legitiimne eesmärk ja riive peab olema proportsionaalne (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 26.03.2009 otsus nr 3-4-1-16-08, p 28). Ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas ei ole leitud, et kinnipeetavate hääletamisõiguse piirang on iseenesest lubamatu. Vastuolu selle piirangu ja isiku põhiõiguste vahel on leitud juhul, kui keelu kehtestamisel ei võeta arvesse vangistuse pikkust, süüteo olemust ja raskust või muid individuaalseid asjaolusid. RKVS § 4 lg 3 kohaselt ei võta hääletamisest osa isik, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud kuriteos ja kannab vanglakaristust. RKVS § 22 lg 3 sätestab, et valijate nimekirja ei kanta isikut, kelle kohus on karistusregistri andmetel süüdi mõistnud kuriteos ja kes valimispäevale eelneva 30. päeva seisuga kannab valimispäevani vanglakaristust. Piirangu kehtestamise õigus ja alus tuleneb vahetult PS §-st 58. Kuigi PS § 58 ei kohusta seadusega sätestama absoluutset piirangut kõikidele kuriteos süüdimõistetud kinnipeetavatele, ei nähtu PS regulatsioonist, et absoluutse piirangu kehtestamisel tekiks vastuolu seni, kuni piirang on proportsionaalne, st kohane, vajalik ja mõõdukas. PS § 11 võimaldab õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas PS-ga ning piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. R. K kannab eluaegset vanglakaristust mitmete kuritegude toimepanemise eest, sh korduv tahtlik tapmine, tulirelva omamine, vargus ning kinnipidamise ajal ka kaasvangi piinamine. Loetletud kuritegude toimepanemisega on isik näidanud ilmselgelt üles äärmist lugupidamatust Eesti riigi õiguskorra ning ühiskonnas kehtivate moraalinormide ja väärtushinnangute suhtes. R. K hääletamisõiguse piirangu proportsionaalsuse hindamisel arvestab kohus eelkõige kaebaja varasemat korduvat kriminaalkorras karistamist ning asjaolu, et vangistuses ei viibi isik esimest korda. R. K on väga hästi teadlik, et vanglakaristusega kaasnevad paratamatult teatud piirangud isiku põhiõiguste ja vabaduste realiseerimisel, sh hääletamisõiguse osas. Need piirangud on R. K ise oma kuritegeliku käitumisega põhjustanud ning ta peab neid ka karistuse kandmisel taluma. PS §-s 58 sätestatud piirangu üheks eesmärgiks on karistada kurjategijat ühiskonnaelu mõjutamise võimaluse vähenemisega ning piirang on lubatud juhul, kui isik on kohtu poolt süüdi mõistetud kuriteo toimepanemise eest

3-15-412 4(7) ning kannab karistust kinnipidamiskohas. Arvestades eeltoodut, sh piirangu eesmärki karistada isikut ühiskonnaelu mõjutamise võimaluse vähendamisega, ning R. K poolt toime pandud süütegude iseloomu ja raskust, samuti vangistuse kestust, on valimistel hääletamise keeld kaebaja suhtes proportsionaalne. Vastavalt karistusseadustiku (KarS) § 77 lg-le 1 võib kohus eluaegse vangistusega karistatud isiku katseajaga tingimisi karistusest vabastada, kui süüdimõistetu on karistusajast tegelikult ära kandnud vähemalt 30 aastat. Seega on eluaegset vangistust kandvatel kinnipeetavatel võimalus ennetähtaegselt vanglast vabaneda 30 aasta möödudes. Tingimisi ennetähtaegne vabanemine sõltub paljuski ka kinnipeetava enda käitumisest kinnipidamise ajal. Seega hääletamise piirang ei ole eluaegne ning kinnipeetaval on võimalus eeskujuliku ja seaduskuuleka käitumise korral vanglast vabaneda ning seejärel ka valimistel osaleda. Seadus ei näe ette R. K avalduse lahendamisel haldusorganile diskretsiooni kasutamist. Kaebaja suhtes kehtiv keeld hääletada Riigikogu 01.03.2015 valimistel ning vastustaja keeldumine kanda R. K valijate nimekirja on õigustatud ja proportsionaalne. RKVS § 4 lg 3 ja § 22 lg 3 kohaldamine kaebaja suhtes ei ole vastuolus kaebaja viidatud PS sätetega, seega puudub vajadus ja alus tunnistada vastavad RKVS sätted põhiseadusvastaseks ning jätta need käesolevas asjas kohaldamata. RKVS § 4 lg 3 ja § 22 lg 3 on kehtivad õigusnormid ning kuuluvad haldusasjas kohaldamisele. Vastustaja on RKVS § 4 lg-s 3 ja § 22 lg-s 3 sätestatut kohaldanud kaebaja suhtes õiguspäraselt.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 8. R. K palub apellatsioonkaebuses halduskohtu 20.02.2015 otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Asudes ise hindama hääletamise õiguse piirangu proportsionaalsust kaebaja suhtes, on kohus läinud vastuollu võimude lahususe põhimõtte ja halduskohtule antud volitustega. HKMS ei näe ette, et halduskohus võiks hinnata ja kaaluda kaebaja poolt toimepandud süütegude iseloomu ja raskust ning selle pinnalt langetada kaalutlusotsuse, millega määrata sisuliselt kaebajale lisakaristusena hääletamise keeld kuni vangistusest vabastamiseni. Kohtuotsustes, millega kaebaja on süüdi mõistetud kuritegudes, ei ole talle määratud lisakaristusena valimistel hääletamisõiguse äravõtmist ning kaebajat ei ole süüdi mõistetud valimiskuritegudes. RKVS-s ega teistes seadustes ei ole sätestatud, et eluaegse vangistusega karistatud isikutel puudub ja/või on lisakaristusena ära võetud hääletamisõigus. Samuti ei ole sätestatud, et halduskohtul on pädevus hinnata üksikjuhtumi alusel iga kinnipeetava osas talle hääletamisõiguse andmist. 9. Märjamaa vald kohtu määratud tähtaja jooksul vastust apellatsioonkaebusele ei esitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 10. Menetlusosaliste vahel on vaidlusaluseks küsimuseks, kas RKVS § 4 lg 3 ja § 22 lg 3 on kooskõlas PS §-dega 11, 57 ja 58, samuti EIÕK protokolli nr 1 artikliga 3. RKVS § 4 lg 3 kohaselt ei võta hääletamisest osa isik, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud kuriteos ja kannab vanglakaristust. RKVS § 22 lg 3 kohaselt ei kanta valijate nimekirja isikut, kelle kohus on karistusregistri andmetel süüdi mõistnud kuriteos ja kes valimispäevale eelneva 30. päeva seisuga kannab valimispäevani vanglakaristust. 11. Ringkonnakohus märgib esiteks, et Riigikohus on 23.03.2011 otsuses nr 3-4-1-7-11, p 11 ja 22.01.2013 määruses nr 3-4-1-26-12, p 38 juhtinud tähelepanu, et RKVS § 4 lg 3 ja § 22 lg

3-15-412 5(7) 3 võivad olla vastuolus PS §-dega 57 ja 58 ning EIÕK protokolli nr 1 art-ga 3. Sellele vaatamata pole Riigikogu seadust selles osas muutnud. 12. PS § 57 kohaselt on hääleõiguslik Eesti kodanik, kes on saanud kaheksateist aastat vanaks. Riigikohus on sedastanud, et kõigile valijatele ja valijate gruppidele peab olema tagatud võimalus mõjutada esindusorgani koosseisu kujunemist (Riigikohtu 15.07.2002 otsus nr 3-4-1-7-02, p 20). Tegemist on isiku subjektiivse põhiõigusega. Seejuures on halduskohus kohaselt märkinud, et hääletamisõigus ei ole absoluutne ning PS § 58 näeb seadusandjale ette võimaluse piirata nende isikute hääleõigust, kes on kohtu poolt kuriteos süüdi mõistetud ning kannavad karistust kinnipidamiskohtades. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on seadusandja diskretsiooniga, mis eeldab piirangu sätestamist seaduses. Selliseks õigusaktiks, millega piiratakse isikute, kes on kohtu poolt kuriteos süüdi mõistetud ja kannavad vanglakaristust, hääleõigust, on RKVS. 13. EIÕK protokolli nr 1 art 3 kohaselt kohustuvad protokolliosalised mõistlike ajavahemike järel korraldama salajase hääletamisega vabu valimisi tingimustel, mis tagavad rahva vaba tahteavalduse seadusandja valimisel. Eesti Vabariigis teostab seadusandlikku võimu Riigikogu (PS § 59). On ilmne, et Riigikogu tehtavad otsustused mõjutavad süüdimõistetu ja kinnipeetava õigusi, inimväärikust ja heaolu olulisel määral. Seda tingituna asjaolust, et seadusandja poolt seadusandliku võimu teostamisega (seaduste vastuvõtmine (PS § 65 p 1)) reguleeritakse nii karistusõigust, kriminaalmenetlust kui ka vangistusõigust, samuti otsustatakse riigieelarve kehtestamise raames kinnipeetava üldise heaolu üle. Seega on tegemist intensiivse põhiõiguse piiranguga, mis peab olema kooskõlas PS §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega (Riigikohtu 26.03.2009 otsus nr 3-4-1-16-08, p 29). Hääletamisõiguse ebaproportsionaalne piirang kahjustaks demokraatia põhimõttest tulenevat esindusorgani kujunemist piisavalt representatiivseks. 14. Nii EIK kohtupraktikas kui ka õiguskirjanduses on rõhutatud, et seadusest tulenev kõigi karistatud kinnipeetavate aktiivse valimisõiguse kõikehõlmav piirang on ebaproportsionaalne (vt EIK 06.10.2005 otsus kohtuasjas Hirst vs. Ühendkuningriik (2)). Viidatud lahendi p-s 62 selgitas EIK, et piirangud ei või kujuneda selliseks, mis moonutaksid hääleõiguslike isikute vaba tahte kujunemist hääleõiguse teostamisel, ega töötada läbi teatud isikute grupi või kategooria välistamise vastu valimisprotseduuride eesmärgile selgitada üldistel valimistel välja rahva tegelik tahe. 15. Halduskohus möönis, et RKVS § 4 lg 3 ja § 22 lg 3 sätestavad küll absoluutse hääletamiskeelu kõikidele kuriteos süüdi mõistetud ja vanglakaristust kandvatele isikutele, kuid pidas vajalikuks hinnata vaidlusaluse regulatsiooni proportsionaalsust või vastuolu PS-ga eelkõige kaebaja isikust lähtudes. 16. Ringkonnakohtu hinnangul puudus halduskohtul praeguse asja lahendamisel võimalus hinnata valimisõiguse piirangu proportsionaalsust. Põhiseaduse kommenteeritud väljaandes on § 58 kommentaarides märgitud, et üheks viisiks hinnata hääletamisõiguse proportsionaalsust on luua seadusega kohtutele sellekohane võimalus. Sellise seadusandja diskretsiooniõiguse kasutamine eeldab, et seaduse tasandil on sätestatud kohtule õigus hinnata etteantud kriteeriumitest lähtuvalt igal üksikul juhtumil piirangu proportsionaalsust. Sellist lahendust on toetatud ka Euroopa Nõukogu Veneetsia Komisjoni poolt vastu võetud valimiste hea tava koodeksi punktis I.1.1.d.v. Viidatud punkti kohaselt on soovitatav hääleõiguse piirangu otsustamine üksikjuhtumi põhiselt. Siin ei saada silmas pidada üksikjuhtumi põhist otsustamist konkreetse normikontrolli raames kohtumenetluses. On tõsi, et EIK pidas pärast 06.10.2005 otsust kohtuasjas Hirst vs. Ühendkuningriik (2) 22.05.2012 tehtud lahendis 126/05 Scoppola vs Itaalia (3) võimalikuks, et valimisõiguse piirangud kehtestatakse seaduse tasandil

3-15-412 6(7) ilma kohtu poolt individuaalotsust langetamata, kuid tuleb panna tähele, et konventsiooniga kooskõlas olevaks peeti siseriiklikku õigust, kus seadusandja oli kaalunud, millistele kriteeriumitele vastavad kinnipeetavad saavad valimisõiguse ja millised mitte. Eesti seadusandja ei ole diferentseerimist otsustanud, vaid hoiab jätkuvalt jõus absoluutset (ingl k blanket) piirangut. Oluline on, et EIK praktikas peetakse ka pärast lahendit 126/05 Scoppola vs Itaalia (3) endiselt EIÕK protokolli nr 1 artiklit 3 rikkuvaks Ühendkuningriigis sarnaselt Eestiga kinnipeetavatele kehtivat absoluutset valimispiirangut, seda muuseas sõltumata sellest, kui pikka karistust kannab kinnipeetav ja millise kuriteo eest (vt 12.08.2014 otsus 47784/09 Firth jt vs Ühendkuningriik). 17. Seadusandja ei ole näinud kohtutele seaduses ette võimalust ja menetluskorda otsustada hääleõiguse piirangu proportsionaalsuse üle üksikjuhtumi põhiselt ega sätestanud kohaseid hindamiskriteeriume. See eeldab seadusandja poliitilist otsust. EIK leidis 06.10.2005 otsuse Hirst vs. Ühendkuningriik (2) p-s 84, et seadusandja kaalutlusruumi ulatuslikkuse ja erinevate lahendusvariantide tõttu saab kohtulik kontroll piirduda vaid sellega, kas seadusandja poolt kinnipeetavate valimisõiguse kõikehõlmav piirang on või ei ole kooskõlas liikmesriigile jäetud hindamisruumi piiridega (In a case such as the present one, where Contracting States have adopted a number of different ways of addressing the question of the right of convicted prisoners to vote, the Court must confine itself to determining whether the restriction affecting all convicted prisoners in custody exceeds any acceptable margin of appreciation, leaving it to the legislature to decide on the choice of means for securing the rights guaranteed by Article 3 of Protocol No. 1). Kõikehõlmav piirang on EIK hinnangul konventsiooniga objektiivselt vastuolus ja rikub sellisena kinnipeetava õigusi, kusjuures tema kaebust ei saa pidada actio popularis´eks ka juhul, kui kohus kitsamat proportsionaalsuse kontrolli ei teosta. Halduskohus ei saanud seega konkreetse normikontrolli raames otsustada seadusandja eest, kas Riigikogu valimistel hääleõiguse piiramine on R. K suhtes proportsionaalne, arvestades kaebaja toimepandud kuritegusid ja talle mõistetud karistusi. Vastasel korral võib tekkida olukord, kus halduskohus loeb põhiseaduse alusel tehtavas proportsionaalsuse analüüsis vajalikuks, mõõdukaks ja sobivaks piirangu, mida seadusandja rahvusvahelisest õigusest tuleneva (kohtuasjas Hirst vs. Ühendkuningriik (2) ettenähtud) kaalumise kohustuse rakendamise tulemusel õigustatuks ei pea. Ringkonnakohus osundab, et ka viimati nimetatud kohtuasjas oli EIK-sse pöördunud kaebajat 1980. aastal karistatud mõrva eest eluaegse vangistusega. EIK leidis otsuse p-s 72, et ta ei saa eeldada, et kui ka Ühendkuningriigi seadusandja olnuks kaalutlusõigust nõuetekohaselt teostanud, siis laieneks kaebajale endiselt valimiskeeld ja et selline keeld oleks igal juhul kooskõlas EIÕK protokolli nr 1 artikliga 3. EIK ei nõustunud kriitikaga, et tema lähenemine toob kaasa olukorra, kus kinnipeetaval on õigus nõuda valimisseaduse abstraktset kontrolli, mitte kontrolli oma õiguste rikkumise küsimuses. Ringkonnakohus leiab, et tulenevalt EIK 06.10.2005 otsuses Hirst vs. Ühendkuningriik (2) aktsepteeritud spetsiifilisest lähenemisest ei saa ka praegust olukorda pidada abstraktseks normikontrolliks. Niikaua kuni EIK ei ole 06.10.2005 otsusest Hirst vs. Ühendkuningriik (2) taganenud, tuleb selles toodud järeldusest lähtuda ka siseriiklikus vaidluses. 18. Ülaltoodust tulenevalt, kuivõrd RKVS § 4 lg-s 3 ja § 22 lg-s 3 on valimatult sätestatud kõikehõlmav hääletamiskeeld isikutele, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud kuriteos ja kannavad vanglakaristust ning kohtule ei ole seaduses sätestatud volitusnormi asuda konkreetse vaidluse asjaoludest lähtudes hindama selle piirangu proportsionaalsust, on RKVS § 4 lg 3 ja § 22 lg 3 vastuolus EIÕK protokolli nr 1 art-ga 3 ning tulenevalt PS §-de 57 ja 58 ning § 123 lg 2 koosmõjust ka põhiseadusega. 19. Ringkonnakohus tunnistab RKVS § 4 lg 3 ja § 22 lg 3 põhiseadusvastaseks ning jätab need sätted asjas kohaldamata (HKMS § 158 lg 4).

3-15-412 7(7) 20. Riigikohus on selgitanud, et PS § 15 lg 2 kohaselt on halduskohtul õigus tunnistada RKVS § 4 lg 3 ja § 22 lg 3 põhiseadusvastaseks ning seeläbi RKVS § 25 lg 7 p 2 järgi kaebus rahuldada ja teha vallavõi linnasekretärile ettekirjutus korraldada isiku kandmine rahvastikuregistrisse või muuta valijate arvestuse aluseks olevaid registriandmeid (Riigikohtu 22.01.2013 määrus nr 3-4-1-26-12, p 32). 21. RKVS § 22 lg 1 kohaselt korraldab rahvastikuregistri vastutav töötleja rahvastikuregistri andmete alusel iga valimisjaoskonna valijate nimekirja koostamise ja trükkimise ning selle jaoskonnakomisjonidele kättetoimetamise hiljemalt seitsmendaks päevaks enne valimispäeva. Rahvastikuregistri seaduse § 10 järgi on Siseministeerium rahvastikuregistri vastutava töötleja õiguste teostaja. RKVS § 25 lg 1 p-st 1 tulenevalt tehakse valijate nimekirja muudatusi üksnes juhul, kui valijate nimekirja tuleb kanda isik, keda ei ole üheski valijate nimekirjas, kuid kellel RKVS kohaselt on õigus hääletamisest osa võtta. RKVS § 25 lg 4 kohaselt teeb muudatusi valijate nimekirjas jaoskonnakomisjon vallavõi linnasekretäri teatise alusel. Kui halduskohus kaebuse rahuldab, kantakse isik viivitamata rahvastikuregistrisse või muudetakse tema andmeid ning see tehakse jaoskonnakomisjonile viivitamata teatavaks (RKVS § 25 lg 8). Eelnevast nähtub, et kuigi Siseministeerium korraldab rahvastikuregistri andmete alusel iga valimisjaoskonna valijate nimekirja koostamise ja trükkimise, siis teeb vaidluse korral muudatuse valijate nimekirjas jaoskonnakomisjon vallavõi linnasekretäri teatise alusel. See tähendab, et olukorras, kus kohus teeb vallavõi linnasekretärile ettekirjutuse muuta valijate arvestuse aluseks olevaid registriandmeid, tuleb vallavõi linnasekretäril viivitamata esitada teatis jaoskonnakomisjonile valijate nimekirjas muudatuse tegemiseks. Praegusel juhul tuleb RKVS § 25 lg 7 tõlgendada ja kohaldada selliselt, et osutuks võimalikuks kanda kaebaja valijate nimekirja põhiseadusevastaseks tunnistatud ja kohaldamata jäetud valimispiirangut arvestamata. Juhindudes Riigikohtu 22.01.2013 määruse nr 3-4-1-26-12 p-s 32 märgitust, teeb ringkonnakohus Märjamaa vallasekretärile ettekirjutuse korraldada R. K kui valija arvestuse aluseks olevate registriandmete muutmine ning esitada jaoskonnakomisjonile teatis valijate nimekirjas muudatuste tegemiseks. 22. Apellatsioonkaebus tuleb seetõttu rahuldada, halduskohtu otsus tühistada ja kaebus Märjamaa vallasekretäri kohustamisnõudes rahuldada. 23. HKMS § 247 lg 1 kohaselt täidetakse viivitamata täidetavaks tunnistatud kohtulahend enne selle jõustumist. Viivitamata täitmisele kuulub kohtulahend muul seaduses sätestatud juhul (HKMS § 247 lg 1 p 3). Selliseks sätteks on RKVS § 25 lg 8. Seega tuleb vastustajal käesolev kohtuotsus täita viivitamatult, et R. K l oleks võimalus osaleda 2015. aasta Riigikogu valimistel. 24. Pooled ei ole käesolevas asjas menetluskulusid kandnud.

/allkirjastatud digitaalselt/ Villem Lapimaa

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks